Viimaste nädalate pühapäeva õhtud olen veetnud islami õpikojas, studeerides islamit selle praktilisel tasandil. Sellisena, nagu inimesed teda praktiseerivad, sellisena nagu ta on tänases Indoneesias, kus enam-vähem nii nagu ülejäänud Indoneesias võib ka 85% waria’dest taskust välja tõmmata ID-kaardi, mis kinnitab tema religioosse kuuluvuse islamiks.
Tõsi on küll ka see, et päris paljud neist jäävadki pelgalt KTP-moslemiteks (ehk ID-kaardi-moslemiteks), aga paljud neist peavad religiooni samavõrd üheks olulisimaks osaks elus, nii nagu väga paljud Indoneesias.
Mingite allikate järgi peavad 98% Indoneeslasteks religiooni üheks olulisemaks või olulisimaks eluosaks. (ja samas, räägitakse et Eesti on kõige vähem religioosne riik. Ja samas, mu sõbrad kipuvad üha sagedamini viitama millelegi, mida vib nimetada Estoniesiaks. We match.--- siit edasi võib jälle küsida, millises osas siis me matchime, kui üks on ilgelt sekulaarne ja teine fanaatiliselt religioosne?)
Aga peaagu iga intervjuu puhul leian end üllatudes, millise kirglikkuse ja siirusega räägivad waria’d jumalast. Tavaliselt räägime sellest intervjuu lõpuosas. Võib-olla olen üllatunud, sest pärast kõiki neid lugusid ööelust ja seksitööst ei oskaks oodata, et nad ilma suurema ebamugavustundeta võivad edasi rääkida oma suhtest jumalaga, pateetiliselt, siiralt, heldelt. Aga ometi ta tuleb. Umbes 85% protsendil juhtudest leian end jälle (eestlasliku?) üllatuse ees.
Üks põhilisi elemente, mis aitavad inimesel religioonis ülevustundeni jõuda, on rituaal (teiste hulgas näiteks šamaani või teise inimese kaudu “sinna” jõudmine, meditatsioon vm tehnika, pühendumine, panustamine ja intellektuaalne areng). Viis korda päevas suruda oma laup vastu maad, külg külje vastu – selles on midagi võimast. Selles on midagi ühendavat, kahtlemata. Selles on midagi alandavat, kahtlemata. Aga selles on ka midagi eraldavat – naised Indoneesias kannavad palvekleiti, mehed sarongi ja mütsikest.
Maailma ainus iseseisev koraanikool waria'dele Yogyakartas vaevleb pisarateni viivas majanduslikus raskuses
Pondok Pesantren waria on end sisse seadnud ibu Mariyani ilusalongisPühapäeva õhtul kogunevad waria’d jälle Pondok Pesantrenisse, oma koraanikooli. Nad räägivad omavahel nädala uudiseid, viskavad nalja, tšillivad. Nad kõik on ilma meigita, ilma võltsjuusteta, oma lohvakates palvusriietes, mis mõnel juhul on pigem nagu naise oma, aga enamikul juhul siiski mütsikesega ja rohkem mehe moodi. Siis pestakse end veidi, jalad, käed, kael, laotatakse palvusvaibad laiali, mõned neist heidavad selga valge kleidi, teised panevad pähe mütsikese ja asutakse imam’i järel palvusele. See on imeline, sulgen silmad, kuulan palvusmantrat ja lähenen transtsendentsele.
Waria’del on mingisugune teistest eristuv hääletoon, midagi kergelt käredamat, midagi madala ja kõrge vahepealset, nende killustunud segu. Ja see pole kindlasti omane kõikidele waria’dele, aga rangelt üldistades ja kuulates seda, kuidas ruumitäis palvetavaid waria’sid laulavad aamenit, võiks midagi sellist väita. Jälle laulab iman heledal häälel palvuslaulu, ta laulad jupi ja nad kõik vahetavad palvuspoosi, langevad põlvili, ta laulab järgmise viisijupi ja waria’d suruvad otsaesise vastu vaipa. Ta laulab järgmised kaks nooti ja nad tõstavad jälle pead. Waria’d lõpetavad tema laulu omapoolse polütonaalse lausega. Aamen.
Kui esimene peetud palvus, mis toimub natuke enne kella kuut, kui päike loojub, asutakse koosolekut pidama. Kohale tulnud waria’de rohkusest ja üldisest hoiakust võib oletada, et tänane koosviibimine on tähtis ja problemaatiline. Ibu Shinta alustaski sõnadega, et wariad seisavad probleemi ees ja see on masalah uang – raha probleem. Järgnes koraanikooli direktrissi Ibu Mariyani pikk ja emotsionaalne sõnavõtt sellest, kuidas tema peab paari päeva pärast maksma 10 milljonit ruupiat (umbes 1000 eurot) järgmise kahe aasta rendiraha ja päris palju on ikka veel puudu. Kes saagu, palun toetagu, sest see on Pondok Waria, mitte Pondok Mariyani. Järgnes preestri kirglik sõnavõtt, mitmed wariad nutsid, preester pühkis pisaraid. Meeleolu oli rusuv ja valus ja kurnav. Samal õhtul otsustasin oma vaimsele tervisele rohkem tähelepanu pöörata.
Tegin kiired kalkulatsioonid ja pakkusin välja, kuidas Pondoki üüriraha probleemi meie filmi abil leevendada - müüa festivalil plaate ning annetada tulu koolile.
Täpselt nädal aega hiljem samas kohas pärast teist palvust, mis toimus umbes tund aega pärast esimest, andsin waria’dele üle Wariazone’i annetuse. Nagu komeet - meie Kagu-Aasia esilinastus Yogyakarta Dokumentaalfilmide festivalil läks pööraselt, rahvast oli murdu ja need plaadid, mis ma tagasihoidlikult käsimüügiks olin tellinud, müüdi minutitega läbi.
Mul paluti südametega pakikest Wulanile üle andes poseerida ning seejärel veel kord poseerida ka Wulaniga auväärselt kätt surudes, ja muidugi, naeratus, Cece, naeratus, meelitas mööda tuba ringi sõeluv kaameraga imam.
Wulan avas elegantsete liigutustega pakikese ning tõmbas ruupiad lehvikusse – Pondok Pesantrenile Wariazone’lt, teatas ta pidulikult. Teised plaksutasid käsi ja muhelesid mõnuga. Ning siis palusid nad juba ette, et ma rännupealt ikka miskit meenet (“oleh-oleh”) neile kaasa tooks.
Uskumatu lennuga aasta. Indoneesiast suveks Eestisse ja jälle tagasi siia kirevate saarte rägastikku, milles uskumatu ja usutav on ühendanud käed, moraal ja dekadents saanud uued tähendused.
Postitused
