„This is my party!“

Kui Yogyakarta legendaarne waria Shinta kutsus mind oma sünnipäevapeole, lubas ta mulle kohtumist 100 wariaga. Ja umbes nii oligi. Shinta on Yogyakartas seitme wariade kommuuni katusorganisatsiooni IWAYO (Ikatan Waria Yogyakarta) eestvedaja.
Kagu-Yogyakartas armsas Kota Gede piirkonnas, mis kunagi oli Matarami kuningriigi pealinn, asuva Jaava traditsioonilise maja terrass oli seatud lavaks ning õuepealne kirju erinevas eas wariadest - noored sihvakad daamid ja eakamad, vähem või rohkem silikoonisüste näinud wariad. Wariade boyfriendid ja abikaasad koondusid pigem tagumistesse ridadesse, aga oli ka neid, kes istusid ees oma daamide käe kõrval.
Laval etendas üks traditsioonilist jaava tantsu gamelani muusika saatel – teemaks naine lapsega, õigemini, waria nukuga. Vahepeal lipsasid üle lava Shinta parim sõbranna Sandra, riietatud punasesse ning võõrustamisest elevil sünnipäevalaps Shinta lillas ja ikka peakattega, nagu tal alati on tavaks avalikes kohtades riietuda.
Pikkade tumedate lokkidega õhtujuht Yuni Shara kutsus särtsakalt wariasid üles registreerima peatselt algavale karaokele ning korraldas vahepeal paar meelelahutuslikku mängu. Ühe sellisega tõsteti rambivalgusesse turvaseks – wariad pidid paljastama, palju on nende käekotis kondoome. Esimene daam kallatas lavale kogu oma ridiküli sisemuse, millest loeti kokku 27 kondoomi. Järgmistel noortel wariadel oli seitse või 10. Viimane daam valas oma kotist välja mäekõrguse kondoomikuhja, mida ilmselgetel põhjustel polnud vaja pikemalt inspekteerida. Pole liialduseks, et suurem osa noortest wariadest puutub igapäevaselt kokku seksitööga. See lihtne mäng tõstis seksitöö huvitavasse inside-perspektiivi. Seksitöö pole selles ringkonnas häbiasi. Auasi on aga teha seda hästi, st turvaliselt.

Seejärel laulis Yuni Shara kauni ballaadi ning külalised paluti sööma. Serveeriti Yogyakarta kohalikku spetsialiteeti gudegit ning kado-kado’d. Samuti võis ratastel aeda veeretatud angkringkan’ilt paluda endale suppi ehk soto’t. Tagumises kambris kallati plastpudelitesse rohelisi ja roosasid ciu-kokteile ning pidu võttis kuumemaid tuure. Ükshaaval astusid laval üles erinevatest linnadest (Solost, Klatenist, Yogyakartast) pärit wariad, kes esitasid tuntud dangdut-laule.
Mis pidu läks korraga lahti, iseloomustab hästi üks sõna waria’de slängivarast – menteresi ehk no shame. Brenda nautis täiel rinnal publiku tähelepanu, helelilla kleidike rippumas üle pisut punnis kõhu täpselt nii palju, et napilt ära katta tumesinised trussikud. „This is my party!“ hüüdis sünnipäevalaps rõõmsalt ja tõmbas mind teiste hulka dangduti-tantsule.

"Päris" Singapur?

Aasta sai mööda sellest kui Indoneesiasse kolisin, tuletas mulle lõpuks viisa passis meelde ning sundis mind ajutiselt riigist lahkuma. Kõige odavama piletiga sõitsin kõige lähimasse riiki, kus korraks tuulutust saada. Sest kui varem reisisin ma vähemalt kaks korda aastas oma kodumaalt välja, siis praegu ju põhimõtteliselt pole ma ju oma kodukohast kaugele lahkunud. Ega asi ei olegi ju reiside kirjapanekus, vaid ikka pigem oma arvamuste ja seisukohtade tasakaalustamiseks. Iga väljasõit annab hoopis uue perspektiivi kodule.

Nii maandusin ma ühel päeval Singapuri, kuid siinsest seisukohast vaadatuna mõnda Euroopa multikulti linna. Korralikud teed ja tänavamärgistused, jalakäijatele ruumi ja piiksuvad valgusfoorid. Autod seisavad kuulekalt rohelist tuld oodates ning sõidavad oma reavahes. Pole kuulda motikate närvilisi signaale ega näha musta tossupilve. Rong maabub minuti täpsusega ning on ülekoormatud hoiatussiltidest: “Ära nügi, jäta teistele ka ruumi.” Meenuvad Indoneesia reisijad, kes sõbralegi armu ei anna, vaid küünarnukke kasutades endale kiiresti viimase pingi juurde teed teevad.

Kord maabusin ma Little Indiasse, kus hinduistlikud templid, kollased lilled ja paljaste kõhtudega vanamammid bindid otsa ees hennasid maalisid. Nende kõrval kiitsakad vuntsidega hindumehed, kes vana head rotit paneeri plekk-kaussidest nautisid. Ning tänavad täis kaupa ja viiruked. Täpselt selline oli vaatepilt kui India elanikud tõsta koos oma riiete ja aksessuaaridega ning paari poekesega teise ruumi. Ruumi, kus tänavad on puhtad ja korrapärased ning sõidavad ringi kallid autod. Kultuuri ja mateeria koosmängust on kerkinud kummaline steriilne India.

Seejärel maabusin Hiinalinnas, kus tänaval seisavad kuldsed Buddhad ja mehed nende ees väärikalt seismas. Hiina mehed, viirukid käes, seisavad oma templite ees ja palvetavad ennastunustavalt. Selle kõrval seisab kaubandustänav nuudlite ja chopstickide ning odava kraami turuga. Kõige keskelt leiab rida sekspoode, mis kõrvuti haridusplakatiga end suurelt reklaamivad.

Singapuris leidub ka Ameerikat, kus tarbimishullus on hoo sisse vaat et rohkemgi saanud. Hiiglaslik sixpackiga palja ülakehaga mees seisab otsa meie kõigi silme all ja shokeerib mind, kes ma äsja moslemimaalt saabusin. Ostlemine on siin hobi, vaba aja veetmise vorm ja meelelahutus. Ning poodide järgi võiks kergelt segamini ajada Singapuri Champs Elyseega.

Minu majutaga elas aga Hollandi külas. Tegemist oli prantslasest metafüüsikuga, kes Singapuri riigi toel imesummade eest ajamasina leiutamise võimalikkust uuris. Vabal ajal tegeleb mees hoopiski stand-up teatriga. Nii möödusidki kõik õhtud metafüüsikute europiidses seltskonnas mõnd aasiapärast õlut rüübates, hiinapäraseid karaoketüdrukuid (tõlkes lõbutüdruk) jälgides või indiapärast kööki nautides.

Ma ei sattunud kunagi piirkonda, kus Singapuri enda elanikud pesitsevad vaid hõljusin Hiina, India, Ameerika ja Euroopa maailmades. Kuid kas see tähendab nüüd, et “päris” Singapur jäigi nägemata? Või tulekski vaikselt leppida olukorraga, kus “päris” London ja “päris” Pariis ja “päris” Singapur ei ole romantiline Montmartre, snoobne Chelsea ning muu minoriteetne ääreala, vaid kõik see, mis linna parasjagu moodustab.

Pärast seda, kui kaks korda uue tagasisõidu pileti olin sunnitud ostma lõbutsemise põhjustel, maabusin lõpuks Indoneesiasse. Oma üllatuseks ei pahandanud mind kaos ja müra ega häirinud ükski hilinemine. Kuid ometigi võtsin ette Teeme Ära projekti eestvedamise Yogyas, seda mitu kuud pärast maabumist. Kes teab, äkki äraolek siiski mõjutas.

Julia Suryakusuma oma pühasõda, oma jihad

Toit on vilets, kortsutas kirjanik Julia Suryakusuma kulmu ja tegi mulle ettepaneku siit jalga lasta ning einestada kuskil mujal. Kuigi Wariazone läks just Aasia seksuaalõiguste konverentsi hiiglasliku peasaali ekraanidel mängima, on Julial juba DVD taskus ning mul ei saaks olla midagi selle vastu, et temaga tunnikeseks Yogyakarta kuumast lõõmendavatele tänavatele kaduda. Kaks naist missioonil leida Yogyakarta spetsialiteediks peetava gudegi söögikoht. Loksusime becakiga mööda kirjuid tänavaid, kuni lõpuks selgus ikka, et gudeg oli liiga magus.
„Im the victim of my own stabournness“, muigas ta, kui oli juba jõudnud juhmi becaki-sõitja pihta inglisekeelseid sajatusi saata. Tavaliselt tunneb ta nende vastu sümpaatiat - Indoneesias nimetatakse neid orang kecil’ks, tõlkes väiksed inimesed. Need on lihtsad inimesed oma lihtsates ametites, kes ilmselt moodustavad Indoneesia enamuse.

Raamatute State, Power and Nation, State Ibuism ja Julia's Jihad autor Julia on kangekaelne karakter lapsest peale – küll olnud jonnakas lapse oma vanematele, hiljem näidanud vastupanu Indoneesia võimudele ja seisnud julgelt meeste vastu naiste õiguste ees. Muidugi pole opositsionääri saatus olnud kerge – tema raamatud on põhjustanud probleeme Indoneesia võimude ees. Seal becakis loksudes rääkis ta mulle, kuidas ta 11. aastane poeg oli Soeharto autoritaarse režiimi aegu talle hirmul silmadega otsa vaadanud ja öelnud: „Ema, mida nad teevad sinuga! Don’t publish it! Don’t publish!“ Ja ta pidi panema kaalukausile iseenda õiglustunde ning oma perekonna turvalisuse. Enda pärast ta väga ei muretsenud.

Julia avastasin enda jaoks üsna kohe, kui olin esmakordselt kolinud Indoneesiasse. Mind köitis tema kirglik kirjastiil Jakarta Posti kolumnistina ja julgus rääkida asjadest nii nagu nad on, kord teadlikult provotseerides, kord lepitades. Ja ma ei saa temaga rohkem nõustuda põhjustes, miks ta kirjutab, ja miks mina kirjutan – sest teadmistel on väärtus ainult juhul, kui seda jagatakse.
Diplomaatide tütrena reisis ta noorena palju ning oli seetõttu outsider nii kodus kui võõrsil. Tema vabaduseiha ja isepäisus pole teda siiani lubanud püsivalt siduda ühegi institutsiooniga. See kokku aga lubab tal näha asju kriitilisest perspektiivist, mitte kunagi reeta iseennast, olla idealist ja rebel. Juba 20. aastaselt abiellus ta endast 15 aastat vanema tuntud Indoneesia filmirežissööriga, kes toetas tema haridusteed Londonis sotsioloogias nii finantsiliselt kui moraalselt ning lubas tal kasvada selleks, kes ta täna on.
Ta on see, kes nimetab pornoseadust ümbristeva jama islamofašismiks, mis piirab naise seksuaalsust, ning ta ei karda avalikult teatada, et radikaalid on tegelikult need, kes armastavad seksi kõige rohkem. Julia on see, kes räägib järjepidevalt sellest, et islam on seksuaalsusega leppiv religioon ning seksuaalsuse diskursus on oluline, sest see on mängumaa, millel ehitatakse praegu Indoneesia tulevikku. Ta on naine ja ta on uhke olla naine. Peale kõige muu ei ole meil ju seda rippuvat asjandust jalge vahel.

Jah, Julial on oma pühasõda, oma jihad. Pean teda oma Indoneesia vaimseks emaks või adoptiivemaks (Melaneesia piirkonnas iseloomulik suhtevorm, millega näidata vastastikku lugupidamist ja tugevat sidet), sest pole ammu kohanud kedagi sellist, ja veel endast kolmkümmend aastat vanemat naist, kellega ma nii paljudes asjades ja üleüldises hoiakus ei saaks nõustuda rohkem.

Julia kodulehekülg