God is transgender - Märkmeid Aasia ja Kagu-Aasia seksuaaltervise ja seksuaalõiguste konverentsilt

Minu õnn, et sain osaleda (ainsa Ida-Eurooplasena, ettekandega wariadest) kuuendal Aasia ja Kagu-Aasia seksuaaltervise ja seksuaalõiguste konverentsil (6th Asia Pacific Conference on Reproductive and Sexual Health and Rights ehk APCRSHR6), mis tõi kokku üle 2000 inimese ca 50 riigist.. ja posu turvamehi.

Muidugi, siis meenus mulle – oleme ju Indoneesias ning teemaks on seksuaalsed õigused. Just sellised üritused on radikaalsetele „islamistidele“ viimase kümne aasta jooksul sageli meelepärased sihtpunktid olnud, et vägivaldsete rünnakute kaudu teha odavat poliitikat ning pälvida meedia ja laiema üldsuse tähelepanu ning nurkasurutud kutsikatena punnitada Indoneesiat sharia seaduse suunas. „Because we are protecting our faith and morals...“ No you’re not!
Didik Nini Thowok ja Shiva tants

Konverentsi avas maailmakuulus Yogyakarta päritolu transvestiit-tantsija Didik Nini Thowok, kes figureeris ka meie filmis. Seekord astus ta üles suure tantsutrupiga, milles vist kõik tantsijad olid bioloogiliselt mehed, kas lihtsalt cross-dressing tantsijad või transsoolised naised. Tantsu nimi oli „Ardhanareesvara“ , viidates hinduistlikule jumalalae Shivale, manifesteerides poolenisti mehe ning poolenisti naise vormi, ning viidates seeläbi inimese dualistlikule loomusele. Ning see oli imeline. Ma ei saanud teisiti, kui vaatasin kogu peaaegu pooletunnise kava lava ees pildistades, sest tundus, et seda tasus jäädvustada visuaalsetelt. Detailideni lihvitud elegantsed liigutused, ood Jaava kultuurilisele pärandile cross-dressing tantsudest.
Konverentsi suures saalis esitleti ka minu ja Kiwa filmi Wariazone, hea algus filmi uuele elule Aasias.
Dédé Oetomo, PhD tutvustamas soolise identiteedi variatsioone Kagu-Aasia kultuurides

Üks huvitavamaid konverentsi läbivaid teemasid minu jaoks oli seksuaalsus Islami kontekstis, mis on seotud ka minu siinse uurimusega. Indoneesia on muidugi tugevalt patriarhaalne ühiskond, kus heteronormatiivsus juhib vägesid. Rääkides kultuurilistest piirangutest seksuaalõigustele, siis naise keha nähakse valdavalt seksuaalobjektina. Ning heaks seksiks peetakse seda, mis on heteroseksuaalne, monogaamne, mitte-kommertslik ning reproduktiivne. Samuti on seksist rääkimine endiselt tabu, lisaks veel on teema reguleeritud nüüd ka ulatuslikke vaidlusi põhjustanud porno-seadusega (mis võeti protestidele vaatamata 2008. a oktoobris vastu). Seega on raske üldse tekitada laiemat ühiskondlikku diskussiooni. Seda enam, et märgatav on ka alusetu suhtumine, et kõik, mis puudutab seksi ja seksuaalsust, on järjekordne „Western shit“. Kuigi tegelikult on Lääne kolonialistlikuks pärandiks Indoneesias hoopis homofoobia!
Jaava naine täna ja minevikus - variatsioon mille nimel?

Samas ei saa me eitada, et seksuaalõigused on üks põhilisi inimõiguseid. Siin on meil aga islam, mis mässib naise keha kattesse ja vormib teda mehele meele(suu, peenise vms)päraselt. Aga süüdi pole mitte islam iseenesest, vaid selle ajalooline interpretatsioon.
Oluline on eristada ajalooliselt välja kujunenud islamit, mida on kujundatud lähtuvalt ajastu vaimule omaselt ning on seega subjektiivne ja kallutatud, toites rõhuvalt patriarhaalset heteronormatiivsust. Naine peab end katma, tema keha on ainult mehe seksuaalsete tungide objektiks. Masturbatsioon on keelatud, nagu ka abieluväline seks, ning seks, mis on seotud rahaga. Sellisele historistlikule perspektiivile võiks kõrvale panna normatiivse lähenemise islamile. Seda islamit deklareerib tegelikult Koraan. Ning selle järgi on kõik inimesed võrdsed, sõltumatult oma bioloogilisest või sotsiaalsest soost, sotsiaalsest staatusest jms. Seega on alternatiivsed seksuaalsused ning soolised identiteedid täiesti okei. Ning kuna inimese keha on tema oma ning muuhulgas naudingute allikaks, peaks ka masturbatsioon olema islami silmis okei.

Ikka ja jälle võis jilbabides islami feministide võõbatud huultelt kuulda, et seksuaalsus on kingitus jumalalt. Kedagi ei tohiks tema soo- või seksuaalse identiteedi pärast diskrimineerida, ka usulises kontekstis. Ning lugupeetud daamid, härrad ja kõikvõimalikud queerid - jumal, siinpuhul Allah, ei ole mitte mees, vaid on transsooline, ühendades endas nii meheliku kui naiseliku. Allah on pühaainsus jalal’ist ja jamal’ist. God is transgender.
Konverentsi VIP-ruumis koos kahe ilmselt mind enim inspireerinud inimesega Indoneesias - Dédé Oetomo, PhD, Indoneesia tunnustatud LGBT-õiguste aktivist ja akadeemik ning minu uurimustöö juhendaja Indoneesias; ning Julia Suryakusuma, kirjanik, feminist, anarhist, nüüd ka minu adoptive mother :) Pole kahtlust, et nemad moodustasid ka Wariazone'i kontseptuaalse selgroo.

Trendikas islam

Kirjutasin Ekspressile sellise loo:

Kas moslemitari peakate tähendab tingimata konservatiivsust ja naise allutatust mehele? Tõe väljaselgitamiseks suundus senise elu alasti juustega ringi kõndinud Berit Renser spetsiaalsesse jilbab’i-poodi ja uuris, mismoodi paistab maailm rätiku varjust.

Veel 80. aastatel oli jilbabIndoneesias harv nähtus ning vanaemade fotodel on naised tihti miniseelikutes. Kuid viimasel kümnendil paralleelselt islamistlike liikumiste intensiivistumisega on naise pearätt leidnud oma koha nii tänavapildis, meedias kui populaarkultuuris. Maailma suurimas moslemiriigis Indoneesias võib näha nii pealaest jalatallani musta rõivastunud naisi kui ka moekaid rätitare, kes diskoteegis õlut rüüpavad.

Igast väiksemastki linnast leiab hiiglaslikke mosleminaistele spetsialiseerunud poode, mis pakuvad uuemaid ja kuumemaid jilbab’e. Mudeleid pakutakse kõigile: sporty-chick’ile ja linnatibile, kiireks kinnitamiseks või pikaks sättimiseks. Võib osta spetsiaalselt jilbab’idele disainitud prosse või külastada pearätikandjale mõeldud juuksurit. jilbab ja konsumerism käivad sõbralikult käsikäes.

Pearätt – popp ja kasulik

jilbab’i populariseerimisele paneb õla alla meedia.

Seebiseriaalides mängivad moraalsed eeskujud kannavad enamasti peakatet ning võib olla kindel, et paheline naine ilmub ekraanile paljapäi.

Noortekultuuris on oma turuniši leidnud nasyid-bändid, mis islami sõnumit kandes pop- või reggae-laule mängivad, lauljannadel rätid peas.

On juhtunud sedagi, et šampoonireklaamis naeratab kaetud peaga naine, kes headele moslemitele juuksehooldussarja müüb.

jilbab’i kasutatakse ka usaldusväärsuse saavutamiseks äris ja poliitikas. Poemüüja võib pearõivast kanda selleks, et meelitada klientide hulka kohaliku moslemikogukonna koorekihti, sellal kui presidendikandidaatide naised saavad imagomeistrite dirigeeriva käe all reklaamfotodele rätid pähe, isegi kui nad igapäevaelus neid ei kanna.

Indoneesias on jilbab popp, ning selle tähendusväli on täis positiivseid ja aktiivseid noote: kutse olla noor, trendikas, kuid viisakas; veidi häbelik, aga elurõõmus; alluda islamile, kuid võtta selle raames endale sobivalt omanäoline joon.

Astun sisse kärtsroosasse poodi sildiga “spetsiaalselt mosleminaistele”. Pealaest varvasteni katvas kleidis modell hoiab ühes käes palveriiete kotti ja teises Blackberryt. Riidepuudel ripuvad avarate dekolteedega ja käisteta suvekleidid ning nende kõrvalt avaneb jilbab’i-allee.

Suur saal on reserveeritud vaid peakatetele. Eri tegumoed, kangad ja värvid moodustavad tohutuid kuhjasid. Kõige odavama jilbab’i saab kätte vähem kui euroga ning selle võib tõmmata pähe kiire liigutusega. See ühes tükis liibuvast materjalist toestatud nokaga hilp istub peas kui ujumismüts ning katab enamasti vaesemate naiste juukseid. Kuid mida kõrgema hinnaklassi poole vaadata, seda mitmekesisemaks muutub valik. 100 euro eest saab juba mõne Lähis-Idast imporditud disaineriräti või käsitöökauba, mida kuuel eri moel pähe sidudes võib oma identiteeti muuta konservatiivsest seksikani.

Ilu saladus: vatist krunn

Ka tooteid, mida jilbab’i kõrvale osta, on mitmeid. Poemüüja võtab lisaks mu väljavalitud sallile riiulist ka mütsi ja nööridega padja.

Kõigepealt kinnitab ta padja, sidudes selle nööridega kaela ümber ja kummiga ümber pea. Seejärel võtab pitsist mütsi ja teeb kindlaks, et too ulatuks üle mu otsaesise. Kõige peale sätib veel viimase riide, mis kauniks olemise köögipoole kinni katab. Samal ajal kui mina end padja, mütsi ja salliga 35kraadises kuumuses võrdlemisi ebamugavalt tunnen, kiidab lõbus müüjanna ilusat tulemust – justkui peidaks ma oma salli all pikki kohevaid juukseid. Juhuks kui juuksepahmakat imiteeriv padi osutub liiga raskeks, soovitab ta asendada selle väikse vatist krunniga.

Enamasti indoneesia moslemitele meeldib, kui välismaalased jilbab’i pähe proovivad. Tõenäoliselt keegi ei ootagi, et Lääne naised end katma hakkaksid, kuid südamepõhjas ollakse siiski rõõmsad, kui kohalikke püütakse mõista. “Ma tean, et sa ei muudaks usku, aga ma sooviks, et sa näeksid igavesti nii ilus välja!” sõnab mu jilbab’i nähes mosleminaine, keda ei paista häirivat, et ma peakatet vaid iluasjana proovin.

Suurem osa indoneeslastest ei oskaks tsiteerida Koraani kohta, kus kästakse katta oma keha. Ja kui nad seda ka sõna-sõnalt mäletaks, on see nii mitmeti tõlgendatav, et ühest tähendust ei ole võimalik leida.

Seetõttu kaasneb igal naisel sellega oma uskumus ja kandmise või kandmata jätmise põhjendus.

Paljud näiteks arvavad, et jilbab’i ei saa lihtsalt pähe tõmmata – see pole ainult riideese, vaid elustiil ja iseloomujoon. Tegemist on raske, kuid uhke koormaga, mis nõuab oma pühendunud kandjalt karmide etiketireeglite järgimist: abieluvälist aseksuaalsust, karskust, viisakust ja väärikust. Seetõttu loobubki mõni mosleminaine selle kasutamisest täielikult, sest tunneb end ebamugavalt – jilbabmeenutab kandjale tema pahesid.

Mõni teine aga varjab end just nimelt sama põhjendusega – meeldetuletuseks nii endale kui teisele, et mosleminaise moraali kohaselt ei tohiks ta olla võõrale mehele atraktiivne ega avatud.

Seega toimib jilbab kui pidev refleksioon oma käitumise piirangutest.

PR-vahend ja distsiplineerija

Kuigi jilbab’i kanda on moekas, suudavad sellega hästi hakkama saada vaid need, kes on oma isiklikus arengus kaugele jõudnud. Et selliseid sisekonflikte tulevikus vältida ning soodustada kiiret arengut, on mõned pühendunud vanemad hakanud treenima juba oma eelkooliealisi tütreid. Seetõttu võibki näha vaid paariaastasi üleni kinnikaetuna, mitte mehe ihara pilgu eest, vaid tuleviku tarbeks harjutades. Kuid need täiskasvanud, kes piiranguteks endiselt valmis pole, ootavad märguannet Allahilt, et võiks jilbab’i uhkusega üle pea tõmmata.

Kuid jilbab ei kaitse mitte ainult agarate meeste, vaid ka keelt peksvate naabrite eest. Ehkki kõik teavad, et ainuüksi jilbab’i kandmine ei tee kedagi heaks moslemiks, siis vähemalt võib see välisvaatleja ära petta. Kogukondlikus elukorralduses, kus igaühe elukäiku on õigus ka naabritel sõna sekka öelda, tuntakse pearätita noore naise tegemiste vastu rohkem huvi kui tema kaetud kaaslanna vastu, sest iga väljaskäigu taga võib peituda mõni amoraalne tegu.

Seda teadmist kasutatakse tihti ka ära, vahel lausa nii ekstreemselt, et öösel koju jõudev prostituut tõmbab räti üle kõrvade.

Mõnel naisel käib jilbab pähe ja peast ära nii lihtsalt, et hägustab viimasegi arusaamise. Ühel päeval istusid kõik mu kursuse tüdrukud, kes seni olid jilbab’i kandnud, alasti juustega. Minu arusaamist mööda oli jilbab’i kandmine lõplik ning paindumatu, kuid nende sõnul otsustasid nad tol päeval kollektiivselt juukseid tuulutada, justkui poleks selles soovis midagi vastuolulist.

Veel ootamatumad on aga need korrad, mil jilbab’i kandja muretult oma stringe paljastab, mida pealtvaatajad kutsuvad Britney Spearsi jilbab’iks. Teinekord võib aga näha, kuidas naine baaris suitsetamise ajaks räti peast tõmbab, sest tal on häbi seda kandes mehelikke tegusid teha. “Aga miks ma ei võiks, jilbab peas, suitsetada?” kommenteerib peakattega Indoneesia naine toda naist baarist ning tõstab jutu jätkuks keskmise sõrme.

Neil juhtudel on jilbab vaid märgiks väljapoole, moeelemendiks või kurjade keelte vaigistuseks, ning rättidega käiakse ümber ka oluliselt lõdvemalt. Tõmmatakse need pähe koolihoovi jõudes või jäetakse maha šoppama minnes. Oleneb, mida on vaja deklareerida, kui üldse.

jilbab on vabadus

Paindlikud arusaamad jilbab’i kandmisest paistavad olevat rohkem levinud kui fundamentalistlikud põhjused. Ehkki Indoneesia on maailma suurim moslemiriik ning islamiusku aktivistidel on oma märkimisväärne roll ühiskonna arenguloos, ei ole pealaest jalatallani kaetud ning varjatud näoga jilbab’i-kandjad siin väga teretulnud. Tänavatel näeb lõpuni maskeerunud naisi harva, sest oma igapäevakäigud hoiavad nad range kontrolli all. Seda enam, et pärast 9/11 ja 2002. aasta Bali pommitamisi on islamifundamentalism tekitanud ärevust ja hirmu ning igasugune liigekstremistlik usumanifestatsioon on põlu all. Nii mõnelegi neist on tänaval järele hüütud “Batman” või “Ninja”, pidades neid liialt eksklusiivseteks usufanaatikuteks. Sellistele naistele ei ole jilbab mitte kehakaitseks ahistamise eest, vaid võib vastupidi olla ahistamise põhjustaja.

Seega paljud arvamused, mis eurooplasel islaminaiste kehakatetega seonduvad, tõmbavad vähemalt maailma suurimas moslemiriigis suu muigele. Feministidel ei ole siin palju peale hakata, sest jilbab’i algne idee – katta end vastassoo pilgu eest – on mitmetel juhtudel kaugele tagaplaanile hajunud.

Samuti ei saa rääkida meeste võimukasutusest naiste üle, sest tihti teevad valikujilbab’i kandmiseks naised ise, pidades selle kandmist seejuures iseloomujooneks, mitte usukuulutuseks. Kui keegi üldse naist jilbab’i kandma sunnib, on selleks teine naine. Olgu siis ema, kes soovib perekonna moraali edasi kanda, või kaetud juustega eakaaslased ning meediakangelased, kellega samastuda tahetakse.

Mehed kehitavad jilbab’i peale tihti õlgu: hindavad selle kandjat, kuid ei alaväärtusta mittekandjat. Peamiselt võib kuulda arvamust, et pearätt on iga naise otsus ja valik. Mu kohalik sõber lisab, et tüdruksõpra sooviks ta nähajilbab’ita, abikaasat aga jilbab’iga – kindluse mõttes.

Neile, kes peavad jilbab’i naise õiguste rikkujaks, tahab aga kohalik indoneeslanna öelda: “Ma olen vaba, vaba kandma jilbab’i.

Link loole

Taibukas metsarahvas ja rumal ametnik - skeem, mis leiab taas kord kinnitust

Veetnud lubatud kolm päeva metsas ja kogunud materjali filmi jaoks, saadavad metsapoisid meid rännakul tagasi külasse. Meie tunded on soojad. Oleme lõpuks leidnud oma metsarahva ilma hingehinda maksmata. Ja mis hoopis tähtsam - teinud nende jaoks midagi olulist.

Paljud neist on meile hinge läinud. Sidik, kes oma taibukusega hiilgas. Tema vend, kes maailma kõige malbema naeratusega võlus. Darman, kes meil alati kanistri jõevee ja kahe klaasiga järel käis ja isegi väike sillerdav tüdruk, kes oma vanust ei teadnud.

Nüüd seisame teisel pool jõge ja ootame, et paat meid taas külasse saadaks. Poolpaljad metsapoisid jätavad meid hetkeks üksinda ning hüppavad põõsasse. Hetk hiljem tulevad sealt välja justkui linnavurled. Trendikad särgid seljas, ainus paar teksapükse jalas, lõhnastatult, viskavad nad niudevööd salaja põõsasse ning on valmis sisenema moslemiühiskonda. Kui nad ei oleks nii ekstreemselt häbelikud, ei suudaks ma millegi järgi öelda, et tegemist on nomaadidega metsast.

Vahepeal on külas kõik muutunud ja meie missioonist kuuldud. Nüüd kutsub külavanem meid sulgpalli mängima ning jutustab meie kaamera ees kõigest, millest palume. Lõpuks lahkume külast täpselt sama vargsi kui sinna olime sattunud. Alustasime üksinda jalutuskäiku uue maailma suunas.

Õhtu lõpuks jõudsime maanteele, mis ka kaardile oli mänrgitud. Esimeses autos, mis hääletades kinni pidas, istusid kaks ametnikku. Nad vaatasid meie poole ja irvitasid. "Prantsusmaalt, jah? Juba suudad riisi süüa? Ma mõtlesin et seal süüakse ainult saia. 26 ja pole veel abielus? Nahk on valge jah? ehheeehheee. Rikas, jah? Teil seal kõik rikkad ju."...

Saame kohe hoobiga näkku kõik need küsimused, mida üks televiisori poolt indoktrineeritud indoneeslased peast teavad ja müüdid ning stereotüübid, millest nad loobuda ei kavatse. Istume poolõnnetult autos ja mäletame hea sõnaga seda metsarahvast, kes rahast, ahnusest ja võimupositsioonidest nii vähe puudutatud on. Kuid kes teab kui kauaks, varsti on valitsuse ahned näpud ka nende maa taga.

Koostöös metsarahvaga - filmivõtete naljakast köögipoolest

Jõuame lõpuks väikesesse katusealusesse, kus meid keedetud jõeveega kostitatakse. Elektrigeneraator mürisemas ja telekas mängimas, lebame kurnatult ainukeses onnis mis meie silmapiiril on. Kui kaugel veel metsarahvas elab, seda me ei tea, kuid näljaste ja väsinutena ei esita me ühtki küsimust. Kiirnuudlid, mille olime kaasa toonud, keedab onnirahvas nüüd pudruks segamini riisiga ning lisab paar juurikat metsast. Nii hästi pole ammu ükski toit maitsenud.

Väike tüdruk elektrisinises võltsteemantitega kostüümis näitab meile teed pesemispaigani ning sulpsab siis täisriietuses vette. Isegi sügaval metsas ja üksinduses elav moslemitüdruk ei pese end alasti.

„Kui vana sa oled?“ uurime temalt jutu jätkuks.

„Ma ei tea, küsige mu isalt,“ vastab umbes 13-15-aastane tirts.

Tema paistab olevat ka ainuke, kes meie saabumisest on elevil. Nähes, et me käte asemel lusikaga sööme, haarab ta ka toiduriistad ning proovib meid matkida. Vanem õde tõreleb kõrval: „Sa ei pea kõike linnarahva kombeid matkima!“ Kuid sillerdavate kõrvarõngastega metsatüdruk ei hooli. Talle siin ei meeldi.

Varsti koguneb katusealusesse veel inimesi, kuni neid võib kokku lugeda 15. Kuid oma üllatuseks ei kuule ma kordagi indoneeslasele nii omast „kes sa oled, kust sa tuled, mis su päritolu on? jne“ vaid mehed räägivad omi jutte. Muidugi, siin metsas ei hooli keegi meie kujutletud staatusest kui rikkad, targad ja osavad, sest see elu pole suurema osa jaoks ahvatlev. „Kolida külasse? Ei, ei iial!“ sajatab üks meie küsimuse peale.

Lõpuks võetakse meid ka käe kõrvale ja viiakse metsalaste (otsetõlge sellest, kuidas nad end ise kutsuvad) elupaika. Pambusest ehitatud lavatsid ja plastikaadist tehtud katused. Paar potti-panni ja mõned kangad on puuokstel rippumas. Mõni neist jalutab vastu T-särgis, teine vaid niudevööd kandes. Kuid hetkel, mil oma kaamera välja võtan, et objektiivi vahetada, on pool elanikkonnast viuhh! kadunud. Nimelt naised ja väiksed lapsed kardavad salvestusvahendeid kui tuld, sest neile on pildile jäämine keelatud (kui just grupi vanem luba ei anna, mis meie puhul lõpuks juhtus). Täpselt sama moodi nagu seebiga pesemine või oma abikaasaga voodi jagamine. Samuti pole naistel ka nimesid – need kaotatakse seoses esimese lapse sünniga ning nüüd võib neid vaid laste nimede abil kutsuda.

Ehkki algne plaan oli pilti teha ja paar minutit kurba intervjuud lindistada, siis nüüdseks on Sidikil juba uued plaanid. Vaevu hinge tõmmanud kui mees tahab tööga pihta hakata. Juba jooksutatakse keegi vahepealsesse puhkekohta ning kästakse kohale tuua maha jäänud tripod. Meie jaoks on kõik muidugi paras kaos ja olukord täiesti absurdne ent intrigeeriv. Seda eelkõige seetõttu, et meil on aega kolm päeva ja endiselt pole nad suutnud lõplikult selgeks teha kogu probleemi. Sellegi poolest seame kaamera üles ja laseme soovijatel rääkida.

Natuke anname ka nõu. „Alguses sa võiksid veidi neid puid lõikuda, siis on hästi näha, mis su töö on,“ juhendame metsa nõida. Mees võtab noa ja lõigub üht puud, liigub edasi järgmise juurde ja lõikab seda edasi. Kuid kolmas puu on juba õige kaugel ning meie nõid, keda ühte punkti istutatud kaameraga filmima peame, jookseb nüüd juba kaugele võsasse. Kümme minutit hiljem saame ta võpsikust kätte. Palume nüüd, et ta paigal seisaks ja oma murest räägiks. Mees jääb kui kivi puu ette seisma ja jutustab klaasistunud silmadega oma lugu.

„Wakil, kuule, kui sa nii tardunult seisad, siis on natuke ebaloomulik. Vaata, kaamera filmib siit siiani,“ näitan talle puu ümber piirjooni. „Selle kaadri raames võid vabalt liikuda,“ püüame kohkunud nõiale seletada. Seepeale tõuseb Wakil püsti ja hakkab rääkima, ise samal ajal ümber puu joostes. Meie selja taga seisab veel 40 inimest külast ja sosistab siis Wakilile õigeid vastuseid ette. Korraga on vaikival rahval nii palju öelda.

Alguses anname intervjueerimise ohjad Sidiku kätte, kuna kahtlemata on tal terav taip ning saab hästi aru, mida ja kuidas tuleb öelda. Ainult et häbeliku külarahva juuresolekul saab meie intervjueerijast monoloogipidaja. Saab selgeks, et tuleb kirjutada filmile stsenaarium.

Nii möödub meie esimene öö. Kaks valget naist ja 15 meest külast kirjutavad filmile stsenaariumit ning mõtlevad välja küsimusi. Nemad töötavad sisu kallal, meie loome struktuuri. Ning nii kui hommikul oleme valmis filmimisega jätkama, avastame, et akulaadija on külasse maha jäänud, sest ega metsa tulles me ei osanud ju veel arvata, mis kõik juhtuma hakkab.

Selleks ajaks on metsarahvas aga hakanud filmivõtteid nii nautima, et nüüd korraldatakse kõik hetkega täpselt nii nagu vaja. Esimeselt mööda jalutavalt metsapoisilt võetakse kraest kinni ja käsutatakse too poole päevasele matkale, et akulaadija kätte saada. Meil lastakse veel kirjutada tähtis kiri külavanemale rebitud paberile: „ Austatud külavanem, selle paberiga siin...etc“.

Laadija pool päeva hiljem jälle käes ning poisil higi tilkumas, jätkame filmimisega. Meie teeme ettepanekuid, nemad leiavad lahendusi. „Mõni laps võiks kaadris olla, siis on näha, et probleem on ka tulevastele põlvedele oluline,“ jõuame vaid öelda kui üks kellukestega ringi jooksev laps kinni nabitakse ja vanaema veel kepiga järele äigab: „Marss, mine filmi!“ Seejärel mainime Sidikile, et oleks vaja üht noort meest, kes ütleb, et ta tahaks metsa elama jääda ja pool tundi hiljem jalutades terrasside vahel kuulen meie sõpra üht poissi veenmas: „Kuule, sa pead vaatama selle kaamera poole ja ütlema, et sa tahad igavesti metsas elada.“ Poiss, kes parasjagu Diori särk seljas kännu otsas istub ja nukralt oma levialata mobiili näpib ei paista sugugi tahtvat oma isa sõnu korrata. Õnneks pääseb ta vaevast kui ühe siira poisi leiame.

„Ütle nüüd kaamerasse, kui vana sa oled?“ küsime talt et veenda ka noore generatsiooni olemasolust. Poiss vaatab jahmunult isa poole ja algab suur diskussioon mitme mehe vahel. „Kui vana ta on? 20? 22? 25?“ Mis sinna lindile lõpuks sai, seda ma ei mäleta. Aga nii palju võin öelda, et noor poiss, kes veendunult oma vanuse kaamerasse ütleb, mõtles selle just minut varem välja. Ja et mõni lause, mis häbelikuma mehe suust loomulikuna kõlab, võttis filmimiseks aega oma paar tundi. Aga kindlasti on see üks põnevamaid kogemusi – teha koostööd metsarahvaga ning filmida nende palvel nende lugu. Nüüd tuleb vaid loota, et video ka õigetesse kohtadesse jõuab neid rahvast aidata suudab.

Kaduv jääb. Tagasi minu Indoneesiasse

Kohe kui tulin kevadel Eestisse, teadsin juba ette, et varsti sõidan tagasi Indoneesiasse. Ükskõik mil moel. Ka minu mootorratas, raamatud ja korvitäis hilpe jäid mind riisipõldude vahele ootama. Rääkimata Beritist ja meie ühisest rännuihalusest Papuale. Märgilise tähtsusega mõjus ka see, et Kuala Lumpuri lennujaamas, kus pidin ootama oma Euroopa lendu terved kaheksa pikka tundi, õnnestus mul siiski oma lennust maha jääda. Piisas paariminutilisest hilinemisest check-in’i, mis oli tingitud minu tööhoos hajameelsusest – arvuti kell oli ununenud valesse akatsooni. Mõtlesin hetkeks ahastuses, et ahh ma ei lähegi tagasi Euroopasse. Kui juba Kagu-Aasias, siis siin. Samas pidi juba paari päeva pärast olema Tallinnas Kunstihoones näituse avamine, kus minu ja Kiwa visuaal-dokumentalistika pidi linastuma. Film oli aga minu kotis. Minu kott koos minuga Kuala Lumpuris. Laenasin uueks piletiks raha ja lõpuks maandusin siiski Eestis.

Läbi kogu suve saatsid mind küsimused, millal ma lendan, kaua veel Eestis olen. Aga mina ei suutnud midagi otsustada, elu keerles omasoodu. Wariazone’i postproduktsioon venis nagu näts ja mina sain iga päevaga targemaks, tööd oli palju, seiklused kodutuna mitmel rindel. Lisaks kasvatas Eesti suvi alla sellised juured! Aga ega see ei välista ka kõike muud. Alles nüüd ma siis tean. Täpselt sel hetkel, kui sain kätte viimistletud versiooni meie filmist, saabus ka otsus sõita Indoneesiasse.
Indoneesia, miks? Oskaks seda siis isegi selgitada. See on nii vastuoluline, värvikas ja sügav koht, et kaheksa kuuga jäi väheks. Seda kummalist, lausa sürrealistlik ühiskonda harutades langesin ilmselt sõltuvusse. Indoneesia on müsteeriumite-maa, ja seejuures mulle ka koduselt armas. Ja tundus, nagu midagi olulist jäi pooleli, midagi olulist jäi veel lähemalt uurida.

Ja nüüd, kui minek selge, küsitakse, et miks lahkumispidu ei ole. Aga milleks kõik need purjutamise rituaalid ja lahkumise oreool, kui need saadavad meie igapäeva nagunii igal sammul, ja minu lahkumine on ju täiesti tavaline asjade käik. Kaduv, jääv. Ja kaduv jääb.
Kallimatele, sõpradele, mõtte- ja tantsu-kaaslasetele aitäh jagatu ja kogetu eest, teiega oli võrratu see suvi ja sügis siin.

Pahur mees saatjaks sügavale metsa

Mehed tutvustavad meile oma saatjat. Sidik kuulus ka varem metsarahva hõimu, kuid kolis 15-aastasena oma isa surma järel külasse. Külavanem andis talle elukoha ja nüüd elabki ta naise ja lapsega metsaäärel ning käib kord kuus oma sugulasi külastamas. Sidik tuuakse meie ette ning seletatakse kohalikus keeles tema rolli, samal ajal kui meid kööki riisi sööma saadetakse.

Elektrit ei ole. Istume küünlavalgel puupõrandal ja ahmime kätega riisi ja muna. Söönud ei ole me alates külasse jõudmisest. Rotid jooksevad üle laudade ja krabistavad oma jalgadega plekknõude vahel. Meie ees madalas valguses kummardab valgetes riietes naine, näoga põranda poole ja pomiseb midagi omaette. Kõrvaltoas räägib metsarahva hõimu esindaja juttu külavanemaga ning tavapärase bumba-mumba-djumba jutu asemel, nagu enamasti mõne troopilise maa keel meile tundub, saame nüüd praktiliselt sõna sõnalt aru, millest nad räägivad. Istume seal pimedas tundide kaugusel ühestki suuremast külast ja poole päeva jalutuskäigu kaugusel iidsest hõimust ja see kõik tundub justkui täiesti tavapärane. Üks päev minu Indoneesia kummalisest elust, kus eksootikast on saanud igapäev.

Sidik kutsub meid lõpuks endaga kaasa. Täiel tõsidusel hoiab ta meist distantsi. Jalutab paar meetrit eespool ja kõnetab vaid siis kui hädasti on tarvis. Jõudes poodi, hakkab ta toidukorvi asju laduma. Paar plokki suitsu ja teed, suhkrut ja kiirnuudleid. Ta laob ja laob kuni meie vaatame Marie'ga hirmunult teineteisega tõtt. Huvitav, kas ta üldse teab, kui vähe meil on raha kaasas? Seletame siis Sidikile olukorda, et kui me 150 eest toitu ostame, jääb talle vaid 50 alles. Sidik vaatab meid veel kurjema pilguga ning tõstab paar asja korvist jälle välja. Ning ütleb viimaks, et küll me leiame kellegi metsast, kelle sabas lonkides külasse tagasi tulla, nii on taks väiksem.

Tundes end absoluutselt ebamugavalt ja mitteoodatuna, veedame oma õhtu kusagil tänavatel lonkides. Enam ei jõllita meid keegi heatahtliku pilguga vaid puurib oma õelaid silmasid läbi meie südamete. Endiselt on meil taskus levita telefon, mille viimane sõnum Horialt soovitab meil ettevaatlik olla, sest too hõim on tuntud ka kannibalidena. Raskete südametega vajume lõpuks magama ning loodame saatuse hoolitsevale käele.

Kell 5 hommikul on Sidik ukse taga. Viskame endale kiiresti riided selga ning püüame teha nii vähe tüli kui võimalik. Kuid mees on ikka külm kui jää. Marsime ta kannul metsa poole ning ootame hetke, mil ebameeldiv kliendi ja teenindaja suhe lõppeb. Parasjagu jõepaadile istudes ning mõistes, et nüüd ongi minek, avastame, et me pole ei söönud ega joonud ning isegi veepudelit ei jõudnud kaasa võtta. Niimoodi algab meie matk sügavale metsa.

Oleme juba paar tundi matkanud, meie oma suurte seljakottide ja kingitustega külarahvale, Sidik praktiliselt tühjade kätega, kui Marie'l läheb plätu katki. Istume metsapervele ning mees oma osavate kätega parandab selle kiiresti ära. Samal ajal aga meie üritame endiselt jääd sulatada ja nalja visata, sest kui meie ainus kontakt on meie vastu, siis ei saa see retk isegi välismaailma kartva rahva juurde väga lõbus olema. Lõpuks alustame juttu tehiskülast, kus olime varem käinud ning metsarahvast, kes oma endisest elupaigast oli sunnitud loobuma. Ning kui väga meil oli kahju kohalikest inimestest, kes valitsuse ja korruptsiooni vastu midagi teha ei saa. Võtan veel välja oma kaamera ja näitan paari pilti.

See on otsustav hetk. Sidik muutub poole minuti jooksul jääkülmast teenindajast avatud sõbraks. Ta kohendab oma istumist samblikul ja hakkab emotsionaalselt rääkima.

„Kas te teate, mis on selle piirkonna probleem? Kas keegi pole teile öelnud? Me oleme elanud siin juba aastakümneid, metsarahvas ja külarahvas ning meie ainuke elatusallikas on need puud. Kummipuud, mida me lõikamas käime ning kust kummi kogume. Ja nüüd tuli valitsus meie maale, ehitas siia teed ja majad töötajatele ning plaanib meie puude pealt raha korjata. Aga meil on siin seadus, traditsiooniline seadus mis ütleb, et kui kogukonnale on maa kuulunud juba ammustest aegadest, on see kogukonna maa. Muidugi korrumpeerunud valitsus ei taha sellest midagi kuulda.“

Siis vaatab ta justkui valgustunult meile otsa ja hüüab: „ Teil on kaamerad. Tehke palun meie metsast pilti ja me saadame need valitsusele. Äkki see aitab meil oma maa tagasi saada.“

Olles Sidiku jutust täielikult haaratud ning tema nutikusest rabatud, oleme loomulikult nõus teda aitama. Ning kui me oma fotokaamerale lisaks veel videokaamera välja haarame, hakkab Sidiku peas tiirlema ideede lumepall

Mentaalne male külarahvaga. Pinged tõusevad.

Hääletame koidu hakul edasi mööda teid, mida pole juba ammu meie kaardile märgitud. Mida kaugemale me jõuame, seda tühjemaks jäävad teed. Enam ei ole katkist asfalti vaid rajad, kus kunagi pole asfalti olnudki. Üksikud mootorrattad peatuvad meie juures ja pakuvad raha eest meie sihtkohta viimist poolsada kilomeetrid sügavamale metsa. Meil on aga politsei antud 200 000 ja keeldume oma viimastest kopikatest loobumast kuni lõpuks muutuvad meestel südamed härdaks ning lubavad meid vähemalt veidike edasi visata. Niimoodi tolgendame mööda mahajäetud teid keset metsi ja istandusi ning loodame, et kord pooles tunnis mööduvast sõidukist keegi meid siiski peale võtaks.

Jõuame lõpuks ühte külasse, mis meid hetkega võlub. Lagunevad puumajad on ehitatud kõrgetele tokkidele ja toad asuvad maast meetri kõrgusel. Peale kahe paralleelse liivase peatänava ei ole ühtki märgitud teeperve. Kogu küla jõllitab meid saabudes ning kui külavanema uksest sisse astume, jääb akna taha hämmingus nägudega seisma poolsada väikest last. Kusagilt tagatoast ilmub käterätikus külavanem ja palub meil veranda põrandale istuda. Alustame siis oma tavapärase jutuga.

Oleme tulnud nii kaugele, sest tahame metsarahvast kohata, ütleme tähtsate nägudega. Külavanem uurib ja puurib kaht valget tüdrukut, kes justkui ei kusagilt äkitselt välja ilmusid. Mis organisatsioonist? Kes saatis? Kuidas siiani jõudsite? - Üksi, hääletades, püüame neile selgeks teha. Mehed on absoluutses segaduses, kuid tirivad siiski välja maakaardi.

Seal me istume, viiekesi ümber kaardi ja uurime, kus nomaadrahvad parasjagu liiguvad. Paar gruppi ühe jõeharu, paar teist kaugema haru kallastel. Valige vaid, milliseid külastada tahate! Püüame Mariega vägisi õnnenaeratust tagasi hoida, sest alles samal hommikul polnud meil vähimatki aimu, kuidas oma eesmärgini jõuda ning nüüd tehakse meile kõik üksipulgi selgeks ning planeeritekse retke.

Mitu päeva? Kolm ööd? Okei.

Jõge suudate ületada? Suudate. Okei.

Pool päeva matkata suudate? Jah? Okei.

Homme hommikul kl 5 minek. Sobib? Okei, selge.

Kümne minutiga on meie plaan paigas. Kell on 3 päeval ja oleme matkamisest rampväsinud. Tahaks nüüd pesta ja puhata ning plaani üle rõõmustada. Nüüd on vaja vaid oodata võlusõnu „Tahate pesema minna?“.

Kuid neid sõnu ei tule ja ei tule. Järgneb vaid kohtlane vaikus. Meil pole enam midagi öelda ja ka nemad ei paista tahtvat midagi lisada. Ometi on nii ebameeldiv vaikus ja kõik justkui ootaks midagi. Mõtleme välja veel suvalisi küsimusi, et seda katkestada, kuid igale vastusele järgneb samuti vaikus. „Et homme siis?“ - „Homme jah, kl 5“. Meie niheleme. Nemad vaikivad. „Ja poole päeva kaugusel?“ - „Jah, umbes nii, kui jaksate matkata. Tee on raske“. Lapsed akna taga igavlevad ning kaovad teineteise järele. Jälle see vaikus. Paarkümmend minutit hiljem ei suuda ma enam seda taluda. „Kas nüüd on kõik või on veel midagi lisada?“.

Külavanem vaatab meile otsa ja alustab keerutamist kuni jõuab võtmesõnani.

„Vaadake, see on päris kaugel. Te ei tea kuidas sinna minna. Keegi peab teiega kaasa tulema. Töölt ära tulema.. Ja te tahate kolmeks ööks jääda. Ta peab ka ju jääma. Vaadake, metsas on ohtlik. Elevandid ja jõehobud.. Tal on ka süüa vaja. Ütleme, et selle kõige korvaks 200 000ruupiaga päeva eest.. 800 000 kokku“.

Teadagi. Kogu meie kaunid unistused purunevad uuesti põrmuks. Meil on täpselt 200 000 ja seda kuni reisi lõpuni. Kuid tulnud juba nii kaugele, ei saa me enam alla anda. Ning nüüd algab üks tõeline mentaalne male külarahvaga.

Kõik istuvad täielikus vaikuses, nüüd kui oleme ladunud välja oma jahmatava saladuse – meil ei ole nii palju anda. Viis meest põrandal vaikivad esimesed viis minutit ja järgmised viis seletavad midagi omavahel. Kümnendal minutil sõnab külavanem ühe lause.

Me kuulame ta lauset ja mõtleme. Analüüsime, mida ta selle lausega mõtled ja kuhu ta tüürib. Millised käigud tal pärast seda veel varuks on ja kuidas saaksime ta käikudele vastu astuda. See on mäng, kus ei tohi teha vigasid. Võtame endale mõtlemisaega ja pomiseme midagi omaette. Marie sõnab oma vastulause.

Mehed tõmbavad seepeale kõik sügava sõõmu suitsu kopsudesse ja lasevad selle aeglase joana kurgust välja. Nad ei ole rahul Marie terava käiguga ja mõtlevad midagi oma situatsiooni parandamiseks. Nad keerutavad pastapliiatsit erinevatel kohtadel kaardil ja pakuvad meile uue lahenduse.

Ükskõik, mida nad pikkade mõttepauside lõpuks välja ei käiks ja kui palju nad oma pakkumist soodsamaks ei muudaks, on see meile liiga kallis. Kuid pinged kruvivad aina kõrgemale ja kõrgemale, sest veetnud malemängus juba vähemalt kaks tundi, teavad mõlemad osapooled, et kumbki peab kaotama selle võitluse. Ja tõenäoliselt kaks visa valget tüdrukut pärast oma metsade keskel hääletamist enam taganeda ei plaani.

Kui ülimalt piinlik see olukord ka ei oleks, kui närvekõditav see mäng ka ei oleks, laseme asjaoludel kulgeda omal moel. Ühel hetkel varasest õhtutunnist leiab vana mees meile lahenduse, millega lõpuks nõustuda võime. Mehed tõusevad püsti, ei lausu sõnagi ja jätavad meid terrassile istuma. Tunneme, kuidas pingeline malemäng on kulmineerunud tüdimuseks ja väsimuseks ning sõbralik külarahvas on meie vastu pahameelt tõstmas justkui järjekordses Dogville's.

Reeturlik isa ja põgenenud elanikud. Ükski plaan ei pea vett.

Siin me oleme, tagasi Muara Tebos ja täielikus infosulus. Najib, kes meid enne nii sõbralikult ühest kohast teise vedas ja oma maja elamiseks pakkus, vastab küll endiselt sõnumitele, kuid mitte meie küsimustele sõnumis. Andy, kes meid metsa sissepääsemise loaga lubas aidata, saadab meile arusaamatuid sõnumeid kusagilt teisest linnast ning lubab kokkusaamist, mida ta muudkui edasi lükkab. Ka politsei juures ei saa me aega veeta, siis tähtsat nägu tehes veensime neid, et kõik on hästi ja meie olukord laheneb kohe. Niisiis ei jää meil muud üle kui kohvikus istuda ja Andyt oodata, kuna esialgse plaani kohaselt ööbime sel ööl tehiskülas, mis endisele metsarahvale on ehitatud ning seejärel liigume ametlike lubadega edasi metsa ning kõige võti on just see noormees, kes nüüd plaani kinnitamise peale lubab kohe varsti kõike seletada.

Kohvikus istudes hakkame juttu vestma aga kohalike noormeestega. Uurivad, kust me tuleme ja mida otsime. Jutustamise siis loo soovist metsas ööbida ja illegaalsest metsaraidest, mida valvavad turvafirmad ei taha meid väravatest läbi lasta, kartes et oleme GreenPeace'st või CIAst. Ning et nüüd ootame Andyt, kes ametliku loaga meid kohale aitab toimetada, kuna suur boss Najib ei paista enam meist huvitatud olema.

Poisid kuulavad hoolega ja kommenteerivad kord üht kord teist. Millegipärast on nende huvi just meie tutvusel Najibiga ning meiegi ei saa jätta rahuldamata oma huvi: kes too mees uhke villa ja mitme autoga keset metsi siiski oli? Poisid muigavad kogu meie jutu peale. Najib on nimelt rikkaks saanud illegaalse metsaraidega ning pooled neist palmiistandustest, mille olemasolu me Najibi kuuldes kritiseerisime, kuuluvad just temale. Ning ka Najibi sotsiaalne töökoht metsarahva heakäigu eest hoolitseda on nüüd rohkem kui selge – mida vähem inimesi metsas, seda kaugemale saab ta oma äri laiendada. Tunneme, kuidas meie endise eestkostja ja püha isa imidži kohale on kerkimas must äikesepilv.

Tunnid mööduvad ja Andyt ei kusagil. Päike loojub ning endiselt ei tea me veel oma ööbimispaika. Rahakotis on täpselt need 200 000 ruupiat, mille politsei meile pihku oli pistnud ning mille eest me nüüd sidrunivett ostsime, püüdes kulutada nii vähe kui võimalik. Lõpuks tuleb Andy. Oleme päästetud! Saame ööseks külasse magama pugeda ja sealt edasi hiljem metsa matkata. Kuid ei. Andy hakkab seletama. Nimelt on kogu küla elanikud metsa pagenud. Korrapärased puumajad seisavad uhkes tühjuses, sest keegi külast suri ja vanade kommete kohaselt tuleb surma järel asupaika muuta ning keha metsa viia. Ükski valitsuse ehitatud možee pole inimesi selles tavas ümber suutnud veenda ning rahvast pole enne mitut nädalat veel tagasi loota.

Samuti pole keegi kuulnud meie ametlikust loast metsa minna ning kõik toimib endiselt Indoneesia stiilis. Peab ülehelistama, ülekuulama, ülepaluma, ülekirjutama ja ülekohalkäima. Oleme tagasi nullpunktis. Andy kripseldab meile teiste külade nimesid paberile ning soovitab edasi otsida. Meil on aega täpselt nädal, et leida metsarahvas ja hääletada 1500km tagasi koju.