Indoneesia politsei kui nihestunud Robin Hood - võtab pättidelt ja annab külalistele

Oleme teel tagasi Jambisse, sellesse kummalisse külasse, kus metsarahvas karpmajadesse on pistetud, moslemiteks ümber nimetatud rahvusmustrites särke kandmas. See sama küla, kust pidime sisenema metsa, et nende seal elavaid sõpru kohata ja need samad väravad, millest sisenemiseks me nii kaua oma volitust oleme oodanud. Kuid mida me kõige enam igatsesime – meie kohalik isa Najib, kelle külalistetoa voodis end mõnusalt kerra tõmmata ja hoolitsetud saada. Enam ei ühtki tüütut rekkameest ja meid segadusse ajavat indoneeslast, oleks vaid Najib, kes meie heakäekäigu eest hoolt kannaks.

Kuid mida lähemale me Muarakilisele jõuame ning mida pimedamaks tõmbub öö, seda enam saab selgeks, et Najib pole meie tulekust huvitatud ja kogu olukord paistab olevat pea peale pööratud. Kell on 12 öösel kui maabume politseimaja ees, rahatult ja magamata, ning palume öömaja. Teeme midagi, mida olin lubanud enam mitte ealeski teha – siduda end korravalvurite militaarse elustiiliga.

Viis meest istuvad tänavaäärel ja mõtlevad siis kõik korraga: kuhu panna need kaks indoneesia keelt rääkivat tüdrukut, kes keset ööd keset metsa on veoautost välja roninud. Üks politseinik tõuseb püsti ning tiirutab veidike, teine tõuseb tema järel ning longib mõtlikult, samal ajal oma mobiiltelefoni näppides. Kaks järgmist tõusevad ja asuvad kuhugi poole sammuma. Sammuvad täpselt samas taktis ja käsi paralleelselt liigutades. Läbi pimeduse läigivad käerauad. Tuleb välja, et tegemist on kahe illegaalse metsalangetajaga, kes on öösel arreteeritud. Politsei siis hakkab dirigeerima: „Teie tulete minuga,“ näitab ta meie peale. „Ja teie lähete türmi,“ viibutab ta pättidele. Ärkame selle peale, et kell 7 hommikul on kuulda Indoneesia hümni ning militaarmarsse. Toauks avaneb ja sellest siseneb viimast kuud rase naine. Ehkki on laupäev, peab iga perekond selles politseiašramis ärkama samaaegselt ning alustama sportliku päevakavaga. Rasedad naised istuvad oma minibetoonmajade ees ning vaatavad, kuidas mehed keset väljakut ringi jooksevad. Hoopis teisest äärmusest kuid vähemalt sama kummaline on see teemakülake, kui too mida kuu aega tagasi veel sügavamal metsas nägime.

Kui tänusõnadega politseibossi kontorist lahkume, pistab ta mulle juba tuttaval kombel raha pihku – nii nagu tavaliselt kodanik politseile andma peab. „Et te turul lõunat süüa saaks,“ ütleb ta summa peale, mis meil muidu mitme päeva eelarve oleks. Kahtlustame, et raha tuli öistelt ebaseaduslikelt metsaraiduritelt, kes end vangist välja ostsid ning võtsime kingi vastu lubadusega iseendale see uuesti tagasi metsa viia.

Seiklus ja raha - nokk kinni, saba lahti

Järjekordselt hääletades korjab meid peale Hollandi muhe mees. Nagu ühele bulele kohane, üksinda 10kohalises minibussis keskmisel real laiutamas. Tuleb välja, et reisikirjanik. Mees tiirutab paar kuud mööda Indoneesiat ja kombineerib sellest lõpuks ühe Lonely Planeti sarnase raamatu. Ning mis on tema saladuseks parima infoni jõudmisel? Loomulikult Lonely Planet ja kohalik giid.

Nii ta reisib, LP ühes käes ja giid teises ning kogub raamatuks infot. Info kogumine ei käi aga nii nagu mõnel avantüristil enamasti kombeks. Ei uudista ta põnevusest oma ootamatute külaliste kogemusi ega soovi ta ka nõuandeid kuulda võtta. Hoopis jääb ta juhiga auto seisma kord muliseva allikavee ees, kus indoneesia turistid muna keedavad ja teine kord ekvaatori joone taga, millest indoneeslased üldse lugu ei pea, kuid mõned tädikesed on turistidele T-särke müümas. Neil puhkudel hüppab mees autost välja, teeb paar kiiret klõpsu ning märgib turistiatraktsioonid raamatu tarbeks märkmikusse.

Kuidas raamat lõpuks välja kukub, seda ei oska ma muidugi ennustada, sest ega iga asi trükki ei jõua. Kuid selles on mees kindel, et järgmine kord otsib ta mõne mugavama viisi et infot koguda. Reisida ringi rendiautos giidide saatel on parajalt tülikas.

Niisiis kohtasin seda imelist haruldast inimliiki, kes reisimise ja kirjutamise eest raha saab ja kes peaks justkui olema täidetud põnevatest seiklustest ja pöörastest lugudest. Kuid reaalselt nagu varemgi järeldanud oleme, raha ja seiklus käivad teineteisest tihti suure kaarega mööda.

Mees leidis endale parajalt kalli hotellitoa ja meie jäime selles hullus linnas öistele pillerkaaretänavatele odavat kohta otsima. Samal ajal kui reisikirjaniku toast valju nohinat võis kuulda, oli pöidlaküütijatel palju põnevaid seikluseid ees.

Magusalt sentimentaalne, ma tulen tripile sinuga

Tripilt Hiiumaale. Praise the phobia. August 2011.

Oli kena sügisene õhtu, ulgus tuul ja kiiresti liikuvate pilvede vahelt paistis must tähine taevas. Öisel jalutuskäigul sattusin ühes vanalinna lokaalis peale noorautor Siim Nurklikule. Ja muidugi. Siim oma ülitundliku sotsiaalkriitilise soonega on silma paistnud meedias ja mujalgi. Nii leidsin ennastki pärast pooletunnist vestlust üle valatult kogu Eesti maailmavaluga. Jah, see sama, mille pärast peame piinlikkust tundma, kui liigume tänaval või loeme ajalehte. Vastandamine, hirm, välisvaenlase konstrueerimine, sisevaenlasele konstrueerimine, see kujuteldav negatiivne „teine“, mille eest peame koguaeg seesmiselt ärevil olema. Ja kui see kaob kuhugi pinnalt, oleme liiga kinni selles, et kuidagi ellu jääda halastamatus konkurentsis ja maailma kiiruses.

„Vaata seda!“ heitis ta käega üle ruumi, kus noored veetsid meeldivalt nädalalõppu. „Inimesed isegi enam ei seksi! Kõik on nii kinni!“
Ja siis me justkui heietasime sellest, kui tore oleks silmata seltskondades amelevaid paarikesi, kui tore oleks näha enda ümber armunuid. Oleme langenud aseksuaalsesse tsooni. Ja ka seda seetõttu, et meil on hirm, arvas ta.

Aga järgmises vanalinna lokaalis, täpsemalt Hoovis, mis on vist mööda saadetud suve linna särisevaim hot-spot, pandi inimesi avalikult paari, nad saadeti tripile, kupongiga, mis ilmnes Tõnis Hiiesalu salapärasest põuest. „Tripile sinuga!“ Kogu reedeöise vanalinna nooruse silmis helkisid nostalgiasädemed Maire Aunaste punasest parukast ja salapärasest sirmist, mis eraldas tulevast noorpaari. Sentimentaalselt võluv situatsioon. Ruuporist kostus ärevil kandidaadi selgesõnaline vastus: „Ma tahan tulla sinuga tripile, sest trippida on hea. Ja mis põhiline, et seda saab teha koos heade inimestega.“
Ja korraga (nagu tegelikult ju tihti) saab ängistavast Eesti argipäevast maailm, mida me saame jagada. Koos inimestega, keda kuskil mujal ei ole. Koos fantastiliste inimestega.
Muidugi ma tahan minna tripile. Või veelgi parem, ma olen tripil kogu aeg. Kuna teisel pool sirmi kükitava Oliveriga jäi meil tripp endiselt pooleli (jah, tõmmati mindki punasele diivanile tripikandidaadiks), tuleb vahepeal trippida Indoneesiasse. Ja siis tulla kevadtuultega tagasi Eestissse, uuele tripile, oma inimestega.
Ja igasugususeid mental-vuajaaže pildis, helis, kirjas ja vaimus pole mõtet ka vähem hinnata.

Alkoholi saab ka otse puu otsast

Neile, kes Indoneesia ametliku alkoholi hindadega kaasas ei jaksa käia, on purjakile jäämiseks teisigi variante. Arak ja ciu Jaava saarel, hirmus tuak Sumatral. Meie naabriks saab kohalik hurtsik valge käärinud joogi ja eufooriliste külameestega.

Omanik kutsub meid kullaauku ennast nägema. Kaks korda päevas käib ta end politsei eest varjates mööda oma renditud palmipuusid. Pambusest ehitanud trepid ja bensiinikanister puu otsa tarnitud, kogub ta õhtu lõpuks uue saagi, mis külarahvale maha tuleb müüa. Et aega liiga palju ei kuluks, viskab mees kanistrisse spetsiaalse puulehe, mis käärimisprotsessi juba kogumise ajal alustab ja otse puu otsast tuakil lauale klaasidesse lubab voolata. Seda puud on ta enne juba kaks kuud poputamas käinud, enne kui too võlujooki andma hakkas ja nüüd on kaks kuud aega see mahladest tühjaks pumbata. Mees kraabib veel mingit libedat kraami, matsutab seda heameelega ning kiidab, et seda afrodisiaakumit ei tea just paljud kohalikud.

Järgmisel päeval tuleb puu otsas ronimisest suur pahandus. Mehe tüdruksõber olla meid näinud ja nüüd jättis ta mehe maha. Sest kuidas on nii, et turist saab tuuri, aga selle eest ei maksa. Järelikult on siin muud motivatsioonid. Mees on küll murtud, kuid pole hullu, naine ja laps jäid vähemalt alles ning pidu ja trall kestab endiselt hommikuni.

Moslemipõgenikud paganatemaal

Üritame seekord olla kavalad. Pistame ühele kohalikule poisile telefoni kätte ja palume tal kõige odavam majutus leida, et oma tõelist identiteeti avaldades mitte tüssata saada. Kuid kui palju ta ka ei helistaks, hinnad on vähemalt kolm korda rohkem kui me maksta tahaks.

Siis tuleb aga üks taksojuht, kes meie tegevust on jälginud ja itsitab: „Nii et küll odavalt ei saa. Näidake oma nägu, et olete buled, buledele antakse poole hinnaga. Kõik ju teavad, et bulel pole raha ja Aasia turist on nõus rohkem välja käima.“

Nii saamegi endale maja järvekaldal, mille eest meie indoneeslastest naabrid neli korda kõrgemat hinda maksavad. Kuid siin saarel ongi kõik veidi teisiti.

Toba järv on veel üks neist hipi magnetitest, kus nädalavahetust veetma tulnud rändur end kaks kuud hiljem viisat pikendamas leiab. Kus muidu jumalasõrme taktis karskust vanduv moslemimees viskipudeli otse suule kallab. Ja kus piitsahoobiohust muretu naine oma juuksed vallatult valla võib lasta. Paaritunnine autosõit viib hedonismi eksiili otsivad näljased põrgust otse taevasse.

Ja veel millisesse! Toba karges jaheduses on midagi võimast ja müstilist. Iga kehaosaga võib tunda seda tormieelse vaikuse värisevat ärevust. Laevakujuliste majade katused on pikaks venitatud ning lasevad tuulel oma hääli vilistada. Mitte ainult ei ela me saarel, mis tekkis supervulkaani kraatri põhja pärast hiiglaslikku plahvatust, vaid me elame seal koos Batakitega. Olgugi, et vaid endised paganad, kuid siin on isegi kristlaste kogukonda sattumine justkui suur sõõm vaba mõtlemist ja väikseid krutskeid. Eriti siis kui mägise järvelinna tänavatel võib lugeda „Coffee. Breakfast. Books rental. Magic Mushrooms“. Ning seal me ka oma aja veedame, järvekaldal raamatu seltsis, õhtul hipide seltsis, jalutades mööda saare voolavaid tänavaid ja kihutades mööda teid laevakujuliste majade vaateväljades.

Siniste juustega postitantsija Tartu öisest lokaalist

Tartus on legendaarne baar, mida igaüks teab. Zavood, eks. Pole olemas üliõpilast, kes ei teaks jutustada lugu oma Zavoodi-kogemusest. Ja mäletan minagi aegu teisest kursusest, kui igal esmaspäeval jõin Zavoodis absinti, ning iga nädalalõpupidu lõppes Zavoodis Kodu-lauluga. Dairaraa! Alkoholilehk, tunglev noorsugu, joobunud tants, joovastuses naer, suurte rindadega baaridaam... Zavood on nagu tehas, mi segab kokku erineva sotsiaalse taustaga inimesi, laseb nad läbi alkoholihakklihamasina ning sülitab siis vastu hommikut tänavale, mil igaüks meist võiks olla Jeesus Kristus. Nii haprad on need päiksetõusule eelnevad hommikud, mil Tartu tuigub meelekindlalt kodu suunas.

Aga seal samas Zavoodi kõrval asub teine legendaarne baar. See pole küll kaugeltki nii populaarne, nagu vennas kõrvaltoas, sest siin küsib pintsakus turvamees igalt külaliselt vähemalt 10 eurot sissepääsuraha ning peenikese pihaga daam baarileti tagant segab kobamisi viie euro eest lääget kokteili. Jää on otsas. Sidruniviil lisatakse küsimise peale. See koht trumpab millegi muuga. Siin makstakse vaatemängu eest. Vaatemängu, mis rahuldaks heteroseksuaalse mehe ihasid ja nööriks tema rahakotti – laval on paljad naised, tikk-kontsadel ja pringi pepuga. Kui kliente ei ole, siis viibutavad tüdrukud jalga tugitoolis, hoides oma saledat keha peale tõmmatud teki all soojas. Kui siseneb seltskond noormehi, astub üks daam lavale, hööritab end mõned minutid ümber posti, paljastab pisikesed rinnad ning siis astub külaliste ette, et lunida tipiraha.
Nukuke. Kaunis asi, mida riputada endale kaela ümber, et projitseerida üldsusele imidžit vingest mehest, vingest naistemehest, oo olgu ülistatud minu fallos.

Üks tüdruk oli siniste juustega, nagu Malviina Buratino muinasjutust.

Ja ma jäin mõtlema, mis on see feminiinne kütkestus, mida nad etendavad. Kõrged kontsad ja ümar tagumik? Ja miks on publik valmis selle eest maksma? Ning huvitav, kas hüpoteetilise soolise võrdsuse olukorras oleks meil samapalju stipibaare meessoost tantsijatega? Ja millise maskuliinse kütkestuse eest maksaks naispublik?

Hoia oma rämps endale

Politseiauto viib meid džunglit külastama. Võtame pangast oma viimaseid kopikaid ja istume tagasi autosse, kui meie giid välkuvate hammaste saatel irvitab: "Võtsite palju pappi, jah?". Mees pakub hommikusaiakesi, mis igaüks kile sisse on topitud, autojuht rullib automaatsed aknad lahti ja hops lendab ühest aknast kott ja teisest purk otse tänavale. Meie aga endiselt praht käes ringi vaatamas: kuhu prügi käib? Giid naerab jälle oma irvitavat naeru. Õue, muidugi! Selliste kaaslastega reisime juba päevast ette häirituna Indoneesia ühe suurema rahvuspargi poole.

Sinna sisenemisel pole midagi, mis indoneeslast häiriks ja on kõik, mis meid tülgastama paneb. Plastikaatkotid ja kilepaberid Indoneesia isegi kadumisohus metsa vahel. Täpselt nii nagu paarkümmend aastat tagasi lendasid maha banaanilehed, lendab nüüd plastik ning ükskõik kui väga sa ka ei prooviks, indoneeslane ei tee kuulma.

Küll nad ära koristavad, hommikuks on kõik jälle puhas!

Teie seal Euroopas ei viska jah maha, sest teil pole kitsi, kes pärast selle ära sööks.

Niikuinii on igal pool prügi, mis see minu purk lisaks ikka teeb.

Kuid juba Beninis saime Terjega õppetunni, et prügi mahaviskamise keeld on võrdlemisi kasutu, sest tihti ei teata üldse, mis on prügi.

Niisiis tegin Indoneesia õpilastega katse. Lugesin ette erinevaid asju ning palusin need jagada kaheks: mida nad võivad maa alla kaevata (mis tihti siin prügiga juhtub) ja mida mitte. Kõik rikaste vanemate lapsed noogutasid mu murele kaasa ja kiitsid takkajärgi: tuleb taaskasutada! Siis võtsid paberid ja pliiatsid ning hakkasid kategoriseerima. Plastmass, banaanilehed, toidujäänused ühes kastis (prügikasti, sest neid ei saa taaskasutada) ja klaaspudelid, riie, paber jms teises kastis, (tänavale, sest neid saab taaskasutada). Isegi need, kes reaalselt prügi-probleemiga nõustuvad, ei suuda päris täpselt vahet teha, mis on ohtlik ja mis mitte. Ning esteetika linnapildis pole siin tihti küsimuse all.

(Maaf, ya? - Sorry, jah? ehk klassikale indoneeslaste süüdimatu väljend kui nad midagi valesti teevad)

Ja nii me siin võitleme pürgiga, päevast päeva väikeste soovituste kaudu, kuid ennekõike tehes üldse selgeks, mis vahe on mahavisataval rämpsul. Kuid vahel pole seletusteks aega. Näiteks kui valgusfoori taga seisev auto aknast plastiktopsi maha virutab. Siis korjab mootorrattal olev Vlad purgi üles ja viskab selle autosse tagasi. Me ei taha su prahti!

Kopp-kopp-kopp ehk low-budget turisti valuhetked

Kui me kell 12 öösel Kutacanes maabusime, ei tahtnud me sugugi kohaliku politseiülema jutule minna. Teadsime hästi kui veenev võib Edvin oma soovides olla ning kellelegi pähe määrida oma ideid, näiteks nagu kahe välismaalase eest hoolitsemine. Kuid kuna telefon muutkui helises ja meie ümber suur sehkendamine käis, otsustasime lõpuks mehe jutule paluda. Kell 12 öösel seisime piirkonna politseihoone ees ning palusime bossiga kohtumist. Võttis oma kümme minutit et segaduses turvameestele oma olukorda selgitada ning need siis meid otse bossi koju saatsid. Kuigi boss ise oli kodust väljas, ootas meid külalistemajas valmispandud hotellituba, mis esmajärjekorras siiski teistele politsebossidele oli mõeldud. Seal me suikusime õndsas teadmatuses sügavasse unne.

Kell 7.30 hommikul kopp-kopp-kopp

Uksel seisab vormirõivas mees ning nõuab infot. Kes? Kust? Miks siin? Kauaks jääte? Kuidas te Edvinit tunnete? Mis teie eesmärk on? jne. Ning meie kui nurkapandud lapsed vastame jalg värisedes all uurimisküsimustele. Oleme kultuuritudengid ja tahame džunglisse minna. Mees naeratab lõpuks vaevu ning lahkub.

7.32 Kopp-kopp-kopp

Boss ilmub seekord pisikese tüdrukuga. Hommikust tahate süüa? Riisi sööte?

7.38 Kopp-kopp-kopp

Ilmub teenija hommikusöögikandikuga. Meie endiselt hambapasta pooleldi suus ja jalg ühes sukasääres, sest ärkamiseks pole keegi õieti aega andnud.

7.48 ehk täpselt siis kui end duši alla sätime kopp-kopp-kopp.

Ilmub järgmine mees ning seletab: kui te džunglisse tahate minna, siis ma viin teid sinna. 20 min pärast olge valmis.

7.58 Kopp-kopp-kopp

"Sorry, auto jääb veidi hiljaks", sõnab järgmine mees. Selle teadmise pärast pidin vetsust poole pealt minema jooksma. Selles hotellitoas käib kõik kui sõjaväes.

8.10 Kopp-kopp-kopp

Ilmub uksele väike tüdruk ja küsib, et kust me oma hennad saime.

8.15 Kopp-kopp-kopp

On tüdruk tagasi uksel ja palub, et me talle inglise keelt õpetaksime.

Seome oma tossud nina krimpsutades jalga, loobume vedelemisest ja jutustamisest, rääkimata privaatsusest ning sammume sõdurlikult sirgelt oma kohustuste poole. Naudi! Nüüd! Kohe! Marss!

Psühhedeeliameistrid San Franciscost - Wooden Shjips

Wooden Shjips Karupoja festaril. Juuni 2009

Rohkem kui kaks aastat tagasi kondasime Beritiga kuskil Komimaal. Hääletasime läbi rõske pika päikseloojangu külast külla, olles pidevalt tundideks kadunud kuhugi lopsakate metsade ja silmapiirini sõitvate kitsaste maanteede vahele, kus vaid vahel harva põrises mõni moskvitš või mürises rekka. Helistasin Anzule Eestis, kellega viimased neli kuud olin suhelnud tigumailitsi ja ainult nii. Ja ta teatas mulle, et reedel, jah, sel samal tuleval reedel, mängib Kumus meie vana lemmik San Fransiscost. Selge.
Mõtlemata millestki muust, võtsime kohe kursi Eesti peale ja viis päeva hiljem täpselt reede hommikuks jõudsime läbi Moskva ja Peterburi viinalaudade Tallinna.

Nii juhtuski, et Shjipse sai reedel Kumus ja ka laupäeval Kesk-Eestis Karupoja sünnipäeval, mil kogu bänd suitsetas minu Venemaalt kaasa toodud kirsi- ja vaniljemaitselisi sigarette ja keegi maalis mu märkmiku viimasele lehele suure puust laeva. Seda laivi (lähemalt siin) ei mäleta mitte ainult mina kui üht elu ägedamat kontserdit. Seal valges öös jõe ääres, tossupilve sees ja vaniljesigareti magusas vines käristasid San Francisco tüübid mingi osa minust päris katki, jälg jäi maha, midagi tehti lahti, mingisugune jõud libises sisse. Siit sellest helimaailmast saab alguse teekond mitte midagi tegemise rõõmu, sest teha pole siin enam midagi. Just feel it, through the rabbit hole, deep into the world of senses, fantasies, dreams and many more.

Wooden Shjips on legendaarne bänd San Franciscost. Nad kammivad häbematult meditatiivset krauti, lennutades sellesse jõudlusesse, mis valgus mööda 1960. aastate lõpu Saksamaad ja hullutas 1970. Ameerika ja Briti undergroundi. CAN, Amon Düül, Tangerine Dream, Ash Ra Tempel mõned tollestest nimedest. Või võiks Shjipse kõrvutada laisalt jämmiva Velvet Undergroundiga. Toores, resoneeruv, unistav, minema viiv, ja mingisugune sütitav säde ja šamanistlik jõud on selles käredas minekus selgesti sees. Eilsel kontserdil lisas igale palale omamoodi hingust visuaalkava, tähesadu ja neoonrünnak, sule silmad ja stardi.

Seekord astusid psühhedeeliameistrid üles Tallinnas Rock Cafe’s. Kuigi kontsert oli täiuslik, nii nagu ka nende eel mänginud Shelton San, kes on vahepeal kasvanud bändiks, mis pole enam lihtsalt äge bänd, vaid mis on Shelton San ja ainuvõimalikult Shelton San (tähendab, bändil on oma selge muusikaline käekiri, ja veel milline! Vallutada maailm, nüüd, ütleksins), siis ürituse management’i võiks pisut kriitiliselt kommenteerida küll. Rääkimata praktiliselt olematust reklaamist, oli üritus pungil soojendusbändidest – kokku neli – luues järjekordse festivalimastaapi ettevõtmise, millest suve lõpuks on inimesed ilmselgelt väsinud. Võib-olla tehti seda kalli pileti kompensatsiooniks, aga ega see ei muuda selle skene inimeste rahakotti jämedamaks. Ning pole ka Rock Cafe parim koht, kus meelilennutavalt ja mõnuga Shjipsi gruuvis tiksuda. Pigem mõjus ruum klaustrofoobiliselt, eriti lugematute soojendusbändide kola kokku-lahti pakkimisele kulunud venivatel minutitel. Hing ihanuks õue ja rohelisse.
Minu märkmikku sai aga heldelt joonistatud järjekordne puidust laevake, uuenduseks ka väike lammas. Igatahes ootame Shjipse tagasi Eestisse, aga palun, kõigi poolte huvides, viime nad pisut intiimsemasse kohta.
***
Wooden Shjips (USA)
3 Pead
Shelton San
Uus Energia
Elephants From Neptune
Rock Cafe, Tallinn 8.09.2011

Politseiülema järelvalvel. Selge, sir?

Kaks luksuslikku musta tuunitud klaasidega autot kihutavad meist tossupilve saatel mööda kui me parasjagu sildiga Takengon mägedes õnne püüame, kuid jäävad ootamatult kummivilinaga seisma. Autode ümber on neli meest ja nad kõik käituvad kuidagi kahtlaselt. Uurivad meid oma pilkudega, on skeptilised, kuid võtavad meie kotid ja panevad need esimesse autosse. Keegi ütleb meile midagi, millest me kohe aru ei saa, kuid saab kõrvalseisjalt kohe noomida. Psst!

Istume auto tagaistmetele ning leiame esireast mehe, kes autost polnud lahkunud. Ta pöörab oma pea meie poole ja küsib surmtõsiselt kiireid ja uurivaid küsimusi. „Kes? Kust? Kuhu? Miks?“ seejuures kordagi naeratamata või sõbralikkust üles näitamata. Kuidagi kõhe on.

Läheb veel veerand tunnikest mööda kui meie isikud paljastuvad aina rohkem ning tema näole tõuseb vaikselt rahuolev naeratus. Olles selleks ajaks juba aru saanud, et tegemist on kellegi tähtsaga, küsin nii muuseas lõpuks mehe töö kohta. „Piirkonna politseiülem,“ vastab ta ja jääb meie reaktsioone ootama. Kangestun korraks. Kuid mitte sellepärast, et ma midagi valesti oleks teinud, vaid hoopis seetõttu, et teadupärast on politsei Indoneesia korruptsioonipesa.

Kuid Edvin ei paisa meist midagi säärast tahtvat. Oma olekus ei ole tal midagi uhket ega üleolevat ning seda, et ta tähtis on, aimaksin vaid nende käitumisest, kes tema ümber närviliselt sagivad. Kuhu iganes me ka ei istuks, saame aukohad meie politseiülemaga ning saatjaskond ootab oma käsklusi paar meetrit eemal. Iga tema lauset kuulatakse ja igale ideele noogutatakse kaasa. Kuid Edvin viibutab rahulikult oma kummiplätusid varba otsas ning lobiseb Lääne naistega juttu.

Kus te ööbite? Kauaks te jääte? Mis teil plaanis on? Kui me ühelegi küsimusele vastata ei oska, heidab Edvin oma kõige töökamale koerale vaid hetkeks pilgu, too jookseb tulejutt taga oma käskijani ning võtab vastu juhiseid. „Nad ööbivad täna hotellis, mille me neile leiame.“ „Tehtud, sir!“, „Selge, sir!“ kõlab siis vastuseks ning mustade klaasidega auto keerab peatänavalt kõrvale. „Järve ääres sobib?“ muigab politseiülem ja vaatab rahulolevalt kuidas meie ärevus kasvab. Oleme mägede orgudes, vähe karges kliimas ja peegelsileda järvega linnas. Loomulikult järve ääres sobib meile rohkem kui hästi.

Ülejäänud aeg Takengonis möödub militaarses korrapärasuses. Kui midagi on vaja, ootab meid hotelli ees must auto mõne autojuhiga ning kui kõht on tühjaks minemas, saadab meid politseiarmee. Enamasti korraldab meie elu mingi nähtamatu käsi. See käsi haarab koobaste piletimüüja kuklast ja lausub näiteks: „Me oleme politseist ja nemad on meie külalised,“ osutades meie poole, mis peale piletimüüja sõnagi lausumata meile tasuta tee avab.

Ja see sama nähtamatu käsi maksab ka arveid. Seal veedetud aja jooksul ei näe me hetkekski kedagi raha pakkumas või söödud toidu eest arvet tasumas. Selle asemel näeme midagi, mis Acehis on keelatud. Nimelt tellib politseiülem meile kilekotitäie õlut, mis siin piirkonnas on rangelt keelatud ja politsei (!) poolt karistatav. Edvin aga naeratab jälle, sest tema juuresolekul on kõik lubatud.

Olles enam kui poputatud kohaliku politseikonna poolt ja saanud kogu Indoneesia politseiülemate kontaktid, paneb Edvin meid bussile järgmisesse linna sõiduks. Ei kusagilt aga ilmub välja kohalik ajakirjanik ning uurib meie tausta ja motivatsioone, millega leheveerge täita. Nii me sealt linnast lahkume, politseiülem Edvin bussi ühel poolel järele lehvitamas, ajakirjanik teiselt poolt pilte klõpsimas. See, kas lugu kahest hääletajast, kelle politseiülem peale korjas, ka kunagi lehte jõudis, pole meile aga teada.

Acehi naised, jilbabid peas. Kel jilbabi pole, arestimajja! Ja nagu ma praegu enda ees vedeleval ajakirjafotol võin näha, saab üks jilbabita naine avalikul kogunemisel kõigi pealtvaatamisel kepihoope vastu selga.

Kosmonaudina džunglikülas

Meie kummalisest ekspeditsioonist Kalimantanil, Borneol Eesti Ekspressis.

Kui Indoneesias levib mõne piirkonna kohta kananahka tekitavaid hirmujutte, siis on see Kalimantan, kogesid Berit Renser ja Terje Toomistu.

Keegi pole Kalimantanil käinud, kuid kõik on kuulnud süngest, karmist, põlisest džunglikultuurist, mis hoiab maailma suuruselt kolmanda saare põues vanimaid saladusi. Müütide kohaselt elavad seal veel tänapäevalgi kannibalid ning nõiad, kes võõramaa naisi maagia abil igaveseks metsa eksitavad. Kuid vaid naiivne võib uskuda, et see maavaradest rikas saar on ärihaide hambust pääsenud.

Mets on otsas, kuld kiirgab

Võtame oma sihiks Kalimantani südame, mis maakaardil on tähistatud paksu rohelise laiguna. Minibuss viib meid üha kaugemale rannikust Borneo saare sisemusse, kuni oleme süsteemsest transpordist täielikult ära lõigatud. Edasi saab vaid pöidlaküüdi või küla pealt hangitud mootorrattataksoga. Mida rohkem ülesjõge, seda enam reisime justkui kultuurilisse minevikku. Tuleneb ka kohaliku rahva nimetus sellest – dajakk tähendab etümoloogiliselt “ülesjõge”. Nii kutsusid metsikut džunglirahvast rannikutel elavad sisserännanud, valged või moslemid.

Jalas kummikud ja teksapüksid, kotis pussnuga, oleme valmis sisenema ürgsesse metsa. Mida kaugemale me aga sõidame, seda enam tõmbuvad kohalike näod muigele: “Metsa? Sügavale metsa? Aga mets on juba otsas!” Teepervelt avaneb depressiivne vaatepilt. Mitmekümne meetri kõrgustest puudest on alles vaid kurvad kuivanud oksad, mis madala võsa keskel üksikuna kõrgudes vaevu meenutavad aega võimsast džunglist. Meie kujutlus elust harmoonias loodusega puruneb langevate puudega võidu kõdunevateks tükkideks.

1970ndatel müüdi suurem osa metsa president Suharto sugukonna firmadele, kes kõigest paari dekaadi jooksul suutsid peaaegu poole Kalimantani metsast maha raiuda. Ehkki nüüd on pikkadeks aastateks metsaraie keelatud, on illegaalne puudelangetus endiselt aktuaalne.

Peale metsa annab ratsa rikkaks saada ka kullaga, mille kaevamist mingi bürokraatia ei piira. Punasel läikival mootorrattal härrasmees on üks paljudest, keda toidab lihtne skeem: ronib metsa, kaevab augu, otsib kulda. Leitud kulla müüb edasi hinnaga 350 000 ruupiat (umbes 40 eurot) grammi eest. Mõne aja pärast valib kataloogist uut mootorratast.

Istume keset metsajäänuseid ja kuulatame. Kõrvu ei kosta mitte linnusirin, vaid mingisugune veider kriiskav heli, mis saadab kullapesu. See kannab endas justkui kogu inimkonna häda ja viletsust, nõrkusi ja hirme.

Jumalad ja superstaarid

Indoneesias on ametlikult tunnustatud kuus religiooni ning iga inimene kannab vastavat märget ka oma ID-kaardil. Kui sa oled üks, siis ei saa enam olla teine. Suuresti sel põhjusel on traditsioonilised dajakkide uskumused sildistatud hinduismiks ning seda püüavad omakorda enda hõlma alla saada moderniseerumist kuulutavad kristlastest misjonärid.

Kalimantanilt leiame küla, kus jalgadel seisvate majade vahel röhivad mustad karvased põrsad. Erinevalt ülejäänud valdavalt moslemi-Indoneesiast süüakse siin Meratuse mäeaheliku jalamil ka seda elukat. Kui küla tähtsaimas hoones balai’s kolme šamaaniga juttu ajame, tõusevad ühe pühamehe ihukarvad korraga püsti. Meie võõrustaja vanaisa Romansyah ajab end seepeale üles, võtab keset saali rätsepaistmes palvepositsiooni ning hakkab mantraid lugema. Selgub, et kananahk tähendab püha vaimu kohalolu. Siit järeldasid šamaanid, et kõrgemad jõud nõudsid ilmselt selgitust, kes need kaks võõrast sellised on. Romansyah valgustas siis mantrate kaudu jumalaid.

Pole ka imestada, et jumalad meie külaskäigu peale ära ehmusid. Alates saabumise hetkest on meid koheldud nagu superstaare, kelle iga liigutust tuleb luubiga jälgida.

Mida ta sealt kotist nüüd õige otsib? Mis see on? Mida tal on vaja? Ta köhatas! Köhatas, köhatas, köhatas, ei tea, kas on haige, äkki on haige, köhatas, kaikus telefonimängu kaja üle külarahva, kui üks meist korraks köhh-köhh tegi. Avastame äkki, et meist on saanud nende huviobjekt, mitte vastupidi, nagu uurimusreisile minnes võiks eeldada. Siis aga polnud meil veel aimugi, et olimegi päris esimesed valged inimesed, kes kunagi siia oma jala tõstnud.

Need armsad inimesed on seni näinud valgenahalist ainult televiisorist – sellest müstilisest purgist, milles helendab mingisugune fantastiline paralleelmaailm, kus inimesed on teist värvi, autod vägevad ja majad sellised, millistest nemad oma tagasihoidlikes puuhüttides vaid unistada võivad. Kui telepurgi-maailm tundub metsaelanikele sama kauge kui kosmos, oleme meie kosmonaudid.

Mis on aga siinsete jumalate nimed? See on teada vaid šamaanile ja tema õpilasele, selgitab Romansyah. Jumalad elavad suulises sõnas, neist sosistatakse inimeselt inimesele. Samal ajal ehitatakse külasse uut kirikut ning laias plaanis hoitakse Indoneesias ikkagi Allahiga sama joont.

Aga vanaisa Romansyah kinnitab kõigele vaatamata särasilmi, et kuigi neid diskrimineeritakse ja praegusel kolmeteistkümnel šamaanil on vaid kaks õpilast ja et külanaiste lapsed elavad moslemitena linnas, ei sure selle haruldase kultuurilise kogukonna tarkus ning kolme peajumala nime jäädakse kauaks mäletama. Ja me kõik kolmekesi saame selle peale vaid ohata.

Üksindust Kalimantanil ei esine

Traditsiooniliselt elasid dajakid umbes kahesajakesi ühe katuse all. Pikkades jõepervele ehitatud majades jäi igale perele küll oma kamber, aga suurem osa elust saadeti mööda ühises suures ruumis. Nii pole ka ime, et senini eksisteeri siin kuigipalju eristust avaliku ja privaatse vahel. Soov olla hetkeks üksi tundub dajakkidele täiesti arusaamatuna. Kõik teavad kõike üksteise käekäigust ning oma nina süüdimatu enesestmõistetavusega teiste asjadesse toppimine on elu argipäev. Siin tehakse kõike koos ning alati hoolitsetakse, et keegi kogemata üksi ei jääks. Viimane kehtib ka pesemise puhul.

Privaatsust ei saa me ka siis, kui jõuame alla jõe äärde, et nautida ühte elu parimat asja – suplust soojas džunglijões vaatega palmipuude siluettide vahelt avanevasse kosmosesse. Meie dušši Kalimantani moodi jälgivad kümned pimeduses hiilgavad silmapaarid.

Pesemine toimetatakse Kesk-Kalimantanil enamasti jõevees, igal hommikul ja igal õhtul. Jõe äärde ehitatud hulpivatel parvedel toimuvad korraga kõikvõimalikud pesuaktid. Neiu seebise näoga harjab jõeveega hambaid. Vanamutike kõrvalpalgil nühib seebiveega särke. Lapsed hüppavad riietega vees ja solgutavad sinna šampooni. Mehed pesevad end läbi aluspükste. Väike plastmass-seintega majake parvel, mille funktsiooni me mõnda aega ei taibanud, osutub aga tualettruumiks, mis väljaheited otse voolavasse jõkke saadab. Mutike läidab augu kohal kükitades seedimist soodustava sigareti, samal ajal kui teisel pool õblukest seina lapsed muretult suplevad.

“Vesi ju liigub ja viib kõik minema,” ütlevad nad naerdes meie imestuse peale. Meie kehitame õlgu ja silmitseme nõutult, kuidas seebivahune vool järgmiste pesijateni jõuab.

Verine kukevõitlus ja paganlik õnnemäng

Maabume külas, mis peaks meid vastu võtma 17 inimese skeletiga, mis on maa all 15 aastat oma pesemist oodanud ning on nüüd lõpuks sealt välja kaevatud. Tegemist on dajaki hõimu ürgse tseremooniaga, mida nii kaua oodatakse ja ette valmistatakse ning millest alati räägitakse suure pühalikkusega. Seetõttu on ka meie ootused grandioossed.

Kuid oodatud kireva tantsu ja maagilise muusika asemel leiame vaid aedade otsas kõlkuvad külakutid, plärud ees ja pilk juba parajalt udune. Tseremooniaväljaku keskel kilekatuste all seisavad õnnemängud. Üks eriti kõhn dajaki kombel tätoveeritud mees asetab pühendunud rahumeelsusega sada tuhat ruupiat siia ja sada tuhat tänna (100 000 IDR-i võrdub umbes 8 euroga – Toim.). Teine mees võtab paki viiekümnetuhandesi ning heidab selle lõdva randmega pläraki keset lauda. Toksab siis oma naabrit, osutab meie peale ja sõnab: “Ja tüdrukutele juua, mida nad soovivad.”

Põrgulaua lähedalt võib leida aga mitte vähem põrguliku kukevõitluse, mis siinsetes kaugetes metsades esineb veel oma kõige verisemal moel. Iga kukk saab kanna ümber lihunikunoa, päkasuuruse vikati, millega vastane maha nottida. Kuked aetakse puhevile, panused lüüakse lauda ja minutit paar hiljem lesib üks lind siruli, kaelast veri voolamas, sellal kui teine kakerdab pooluimasena platsil. Kuke omanik haarab vaevatud linnu sülle ning tormab sellega mööda platsi ringi, saateks eufooriline võidukisa.

Nimelt peab suure kondipuhastuse kinni maksma üks kaheksapealine perekond, kes elab nelja seinaga uberikus ja närib õhtusöögiks vaid ühte kanakonti. Tseremoonia maksumus on aga umbes 20 000 eurot, mis kogutaksegi kokku eelneva 37päevase “festivaliga”. Teenitud raha eest ostetakse ümbruskonnast kokku sõitnud külalistele toitu, mis kahepäevase prassimisega ära süüakse. “1000 kg siga ja 200 kg kana,” teatab meile peremees.

See hõimurahvas dajakid, kes varem sügaval metsas ja jõe ääres elas, on maailma muutudes sunnitud ümber asuma rahalõhnalistesse küladesse. Kombinatsioon metsaelust ja rikkusest loob üsna ootamatuid kooslusi ülekullatud küladaamist ja luksusmotikaga puuraidurist, kes põlisel kombel verisele kukevõitlusele kaasa elavad. Ning see mees, kes meie varasemas vaimusilmas pidi, kont hambus, džunglitantsu tantsima, võtab nüüd välja oma mobla ja klõpsab meist sellega foto, et see siis sama aparaadiga kinnitada Facebooki seinale.

Aleksandr Lennon, maag

Paar päeva hiljem otsisin Liiva kalmistult üles Vladimiri kummalise sõbra Aleksandr Lennoni haua. Lennon oli Minskist pärit tüüp, kes antinõukogudelikest ideedest kandus kiiresti esoteerikasse ning sealt juba radikaalsesse maagiasse. Lennoni jaoks polnud peagi enam probleemiks astraalrännakud või vestlused inimkolpadega. Mihkel Ram Tamm aga arvas tagasihoidlikult, et tema energia kontsentreeritus võib kanduda rohkem musta maagia poole. Lennoni maagiline kohver sisaldas alati küünlaid, maagilisi pilte ja paari pudelit eelmainitud eliksiiri Sopalsit. Tihti kruiisis ta mööda Tallinnat ringi Vladimiri kingitud paberist tähetarga mütsiga. Maagia abil kuulutati sõda kommunismile. Muuhulgas sõitis Lennon ühe oma astraalrännakuga Moskvasse Lenini mauseleumi juurde ning torkas ühtäkki elavaks muutunud muumiale piigiga südamesse, mispeale Lenin küsis: „Ka sina, Lennon?”

Lennoni ja Vladimiri ühistest avastustest tegelikkuse okultsel väljal võib muidugi mõnuga lugeda „Maagide koolist”, küll aga jäi eelmise nädala jooksul Tallinna vanalinna muistsetes hipide kogunemiskohtades peetud vestlustest Vladimiriga mind kõige muu juures kummitama küsimus maagia enda olemuse ja ulatuse kohta. Kui maagia on kontsentreeritud energiate juhtimine sellisel manipulatiivsel viisil, millest muutuks teiste inimeste käitumine, siis võib omalaadi maagiana näha ka kogu turumajandusliku maailma infovälja. Sellest johtuvalt on maagiat meie ümber tunduvalt rohkem, kui vaid müstiliste sümbolite ja tossavate urnidega võiks seostada.
Pärast surnuaial käiku küsis Sandra Jõgeva muidugi jälle, kas vaimud kõnelesid minuga, kas juhtus midagi "maagilist". Noh, natuke kummaline oli küll.
Surnuaia ääres küsisin juhuslikult mööduvalt tädikeselt teed kabeli poole. Pooltunnikest hiljem, kui leidsin müstilisel autopilootmeetodil Lennoni haua kaugel eemal üles, oli see sama tädi mind seal hauaplatsi kõrval juba ees ootamas. Oli see tont või asi, mis mind selle ümmarguste prillide ja pikkade juustega maagi hauale vedas, aga lugesin talle paar peatükki „Maagide koolist” ette ja jätsin seniks hüvasti.
Kuni meie teed kuskil tegelikkuse okultsemal poolel kunagi jälle ristuvad.

Pulau Weh, Biitši-paradiis keset islamiäärmuslust

Bungalow vee kohal, snorgeldamine ja sukeldumine, hommikusöök terrassil ja illegaalne õlu võrkkiiges, see saar päästab meid rõhuvast islamiäärmuslusest ja lubab meid aega unustades jumalikke mõnusid kogeda.

Suurguru Mihkel Ram Tamme jälgedes

Vanad sõbrad: Vladimir Wiedemann ja Aare Loid Rami aias

Vladimir Wiedemanni vaimset arengut suuresti mõjutanud Mihkel Ram Tamm oli võimas filosoof ja mõttetark, kelle tööna vormus null-filosoofia. Ram tundis paljusid religioone, ta sünteesis mitmesuguseid teooriaid, kirjeldades teadust (õigemini midagi teaduse ja religiooni piiripealset) ei millestki. Ta tegi seda tihti keeruliste skeemide ja hüpoteeside abil. Tema kilogramme kaaluvatest konspektidest on muuhulgas ilmunud 900leheküljeline suurteos Theory-Hypothesis-Null. Nagu öeldud, siis nõuka-aja hipid ja teisitimõtlejad kogunesid tihti tema juurde, kus võeti ette grupimeditatsioone, praktiseetiti telepaatiat, tuhniti guru raamatukogus või aidati teda lõbusalt igapäevatöödes. Wiedemann ristis Langermaa koguni üleliiduliseks psühhotroonika keskuseks.
Omaaegne hipi Aare Loid ütleb, et Ram muutunud lõpuks vat et liigagi populaarseks. Ka see oli üks põhjus, miks Ram ümber Türi lähedale koliti. Ram Tamme juures käimisest Pärnu maantee 100. kilomeetri kandis sai üks trendikas asi üle mitme liidumaa, kuigi paljud ei osanud tema null-filosoofiat pidada ei millekski. Peaasi, et tegemist oli guruga.

Seal Pärnu maantee 100. kilomeetri kandis roheliste põldude keskel peatasime auto kinni ja uurisime mööduvalt tuhmsinises jopes ratturilt, kus siin võiks olla Mihkel Ram Tamme kunagine elamu. Kuigi Ram kolis siit ära juba üle 30 aasta tagasi, teadis võõras mees väga hästi, kellest me räägime.
„Oli jah üks tark siin, siiani elab,” lausus ta ja kadus hetkega.

Uued majaomanikud, kes on küll siin juba viimased 15. aastat pesitsenud, ei teadnud oma maja tähenduslikkusest nõuka-aja kontrakultuuris midagi. Selgitasime siis ülevaatlikult asja sisu, aga mees laiutas käsi.
„Mingisuguseid jutte nõiast oleme kuulnud, aga...”
„Ja kuidas on maja energiatega? Kas annab tunda?” olin uudishimulik.
„Sellele ma pole mõelnudki!”

Palusime siis pisut pahviks löödud peremehelt lahkelt luba ka tuppa sisse astuda. Aare ja Vladimiri näos helkisid mälestustes nostalgiasädemed, kuigi kõik oli muidugi täielikult muutunud. Koos kunstnike Sandra Jõgeva, Minna Hindi, Kiwa, maag Hannes Vanaküla ja teiste kaaslastega võtsime heledal vaibal istekohad ringikujuliselt sisse, nagu ilmselt nad omal ajalgi siin grupimeditatsioonides ja diskussioonides. Ram istunud ahju lähedal nurgas, tema koha võttis nüüd sisse hõbejuustes Aare. Tunnetasime hetkeks vibratsioone, Aare lausus budistliku mantra OM MANI PADME HUM.

Kui hiljem arutlesime hoovis suure müstiku teooriate üle ning pärisime vanadelt aru omaaegsete siinsete praktikate kohta, andis Ram oma kohalolekust küllaltki ilmselt meilegi teada. Aidast hakkas korraga kostuma võimas kassikoor, hinged pääsesid liikvele.
Koos Aare Loiu, Kiwa ja Vladimir Wiedemanniga nõuka-aja psühhotroonika keskuses, kus vormus ka oluline osa Ram Tamme suurteosest "Theory-Hypothesis-Null".

Maagide kooli maagias

"Maagide kooli" autor Vladimir Wiedemann kunagise Pritsu klubi, nüüdse Veenuse ees, kus muuseas kohtusid ka tema vanemad

Kunstnik Sandra Jõgevale sattus kord leheveergudelt silma arvustus teosest, mis räägib nõuka aja mahavaikitud „pahupoolest”. Ta tormas poodi ja ostis kohe kokku paarkümmend eksemplari sellest mustade kaantega maagiliste sümbolite ja popkultuuri stilistikas kanepilehtedega kaunistatud raamatust. Vladimir Wiedemanni „Maagide kooli” leidis posu Sandra sõpru oma jõulutaadi kingikotist.
Nüüd palus Sandra autori Polymeri festivali peakõnelejaks. Oma viimase viie aasta elupaigast Londonist sõitis kirjanikuhärra isiklikult kohale, kaelas rastamani värvides kett Etioopiast ja käeotsas üheksa-aastane punnpõskne poiss, kellele meeldivad arvutimängud ja arvutimängud.
Vladimir Wiedemann ja Sandra Jõgeva Polymeri festivalil pärast minu loengut avantüristlikest reaalsustest, enne Vova loengut nõuka-aja hipiskenest

„Maagide kooli” teadsin ma küll. Ilmselt redutasime Beritiga tema ilmumise päevil Venemaal, otsides mööda tundraid Siberi šamaane ja leides eest mehed, kes väidavad end olevat 50/50 šamaanid, võttes nendega hommikuni viina, hammustads kõrvale toorest kala jms. Seega jäi see auväärne moment nõuka-aja undergroundi radade avalikustamisest mul koheselt teadvustamata. Aga nii kui mina ja Berit saime ilmutatud oma psühhedeelilise šedöövri, panid sõbrad mulle ette järgmise – „Maagide kool”.
Lugesin ja mõtlesin, et tase. Ayahuasca trikkidest hullematki tehti meil kunagi siin samas Eestimaal, kui meid veel varitses „pime nõukogude aeg”. Tripimaailma võrratused võimendas võitlus nõukogude võimuga maagia abil. Pohhuismist, teadmatusest ja valikuvõimaluste puudumisest tingituna nuusutati kõrgemateks lendudeks plekieemaldusvahendit Sopalsit, mida võis igast mahapidamistarvete poest 20 kopika eest soetada.
Wiedemann noorena Tallinnas oma kodus

Nagu Lääneski 1960-1970. aastatel, levisid ka nõuka-aja hipide seas mitmesugused new-age praktikad ja teooriad. Samasugune trend idamaiste praktikate poole toimus ka teisel pool raudset eesriiet, võib-olla vaid kõigest mõne-aastase hilinemisega. Või jõuti lihtsalt üheaegselt, olles teineteise arengutest vaid kaudselt teadlik, sarnaste arusaamadeni.

Nõukogudemaa hipide seas muutus populaarseks Eesti verd filosoof ja teadjamees Mihkel Ram Tamm, kelle Wiedemann ühe esimeste seas avastas ning jäi tema lähedaseks järgijaks kuni guru surmani 2002. aastal Bostonis. Hiljem aitas Wiedemann tal soetada Türi lähedale maja, kui Langermale hakkas liiga palju uudistajaid kokku sõitma.
Ka Wiedemann otsustas Ram Tamme eeskujul Nõukogude Liidust esimesel võimalusel lahkuda. Õhk polevat siin mediteerimiseks kuigi hea – suunates oma meeled täielikule avatusele võivad signaalid välise maailma pingest mõjuda rusuvalt. Nii veetis Wiedemann aasta Lõuna-Ameerikas, rändas korduvalt veel Kesk-Aasias (sellest peatselt trükib ka Petrone Print raamatu) ja Ameerikas oma guru kannul ning seadis end paarkümneks aastaks sisse Berliinis. Ta on polüglott ja maailmakodanik, juurtega Eestis.
Wiedemannist kiirgab täna tugevat energiat ja teravat taibukust ning paeluvaid lugusid tegelikkuse okultsest poolest raputab ta varrukast nagu nalja. Koos Wiedemanni ja Kiwaga võtsime ette ajarännaku Tallinna vanalinnas, külastades muistseid hipide kogunemiskohti ning elustades nende lugusid.

Põlvkonnad ja meetodid vahetuvad, nothingoloogid jäävad - Kiwa, Leonhard Lapin ja Vladimir Wiedemann

Hääletamise õudusunenägu

Veetsime tolles autos pool päeva ja terve öö ning sõitsime selle aja jooksul mööda Indoneesia islamiradikaalset piirkonda. Aceh on tuntud nii selle poolest, et tsunami just seda ala kõige tugevamini raputas kuid ka selle poolest, et islamiradikaalid tükk aega iseseisvust on taga nõudnud. Ja last, but not least – kogu Indoneesia kanep tuleb Acehist. Üks vastuoluline maakond ning mitmete juttude järgi turistile mitte just kõige sõbralikum vastuvõtja.

Seal me siis istume, öösel kell 3 autos ning vajume vaikselt juba unne. Korraga kuulen Marie'd hüüdmas: „What the fuuuuuck!?“. Sellele järgneb suur segadus, millest ma midagi aru ei saa ning kiire indoneesiakeelne repliigipildumine, millest vaid üksikud sõnad läbi une haaran. Kui vaikselt segadusest toibun, saan aru, mis toimus.

Marie vaatas autoaknast välja ning mida ta nägi: teepervel istub noor tüdruk käed näo ees ja kiljub kõrvulukustavalt. Tema vastas noor mees, käelaba õieli ning virutab pljäuhh tüdrukule vastu nägu. Ja veel. Ja veel. Mehed vaatavad aknast välja, kuid sõidavad rahulikult edasi. Ning Marie, pooleldi šokiseisus, seletab meestele: „Miks te ei tee midagi? Miks keegi ei tee midagi?“ Kuid mehed endiselt ei peatu.

Selleks ajaks küsin ka mina, miks sõidab öösel rida autosid mööda naisest, kes parasjagu mehelt peksa saab ning teeb näo, nagu poleks midagi valesti. Ning vastuseks saan vaid, et „Me ei tea täpselt, mis olukord on. Ja kes on süüdi..“ või et „Äkki see on vend, kes harib oma õde, kuna too tuli liiga hilja koju. Nüüd ta teab vähemalt, et järgmine kord enam nii ei tohi teha.“. Ning kõige lõputuseks lisavad nad: „Ärge muretsege, siin pole millegi pärast vaja muretseda.“

Vaatan aknast välja. Endiselt on kell öö, väljas pole ühtki küla ega inimest. Oleme keset metsa piirkonnas, mis endiselt relvadest kubiseb. Mu ainus soov on siit autost välja saada, kuid meil pole kuhugi minna. Kuni reisi lõpuni ei vaheta me noormeestega sõnagi. See on ainus ohutu protestimärk, mida tol hetkel rakendada võime.

Tundmatu abikäsi ja võltsitud paberid

Meesterahva isik, kes meid muudkui ühest kohas teise tarnib, jääb meile kuni lõpuni parajalt ähmaseks. Olles meid üles korjanud teeäärsest kohviputkast, saadab ta meid nüüd igal sammul ning organiseerib meie soovidele lahendusi esitamata kordagi küsimusi või ootamata mingit tasu.

Ehkki ta väidab end olevat metsarahva ja riigi suhete vahendaja, ei paista selline sotsiaaltöö olevat mitte ainus ta töökohtadest. Keset metsa, kus me loodame põliselanikega kokku saada, elab tema hoopis lühtrite ja volangidega majas, paar autot hoovis seismas. Järgnevad ööd magame seal. Oma tuba kuningliku voodiga, plasmatelekas ja keskaegset tervitust tegev perelaps ei ole kindlasti mitte see, mida metsa jõudes eest leida oleks oodanud.

Päev hiljem on meile planeeritud kohtumine metsarahvaga, kes veel endiselt puude varjus elavad. Meie kohalik isa Najib, kelle perekonda me vaikselt sisse imbume, ei kostitameid mitte ainult hea ja paremaga vaid ostab ka metsa minekuks hõimule kingitusi kaasa. 10Kg riisi, suur kast kiirnuudleid, küpsiseid ja vett. Kotid pakitud ja kingid valmis, oleme valmis elama paar ööd metsas. Eelmisel päeval käidud külast tuleb kaasa veel külavanem, kes metsateid hästi tunneb, kuid tema aktiivne sõber jääb tulemata – viimane olevat unes näinud, et teel tuleb ette pahandusi.

70 km peame sõitma mööda sisemisi metsateid. Ja kui ma ütlen metsa, siis ma mõtlen tööstusmetsa, sest Indoneesias pole loodusele halastatud. Hiiglaslikud palmiväljad toodavad õli ning kohalikud kutsuvad neid metsasid hellitavalt aedadeks. Vaatame vasakule ja vaatame paremale, kuid pilt jääb samaks. Kurdame veel Najibile kui hirmus on vaatepilt sellest, kuidas kogu loodus on vaid rahaks pööratud (tükk aega hiljem selgub loo iroonia) ning kuidas hapnikku tootev mets on õli tootvaks aiaks saanud.

Lõpuks jõuame hiiglasliku väravani. Käputäis turvamehi vaatab meile otsa ning raputab pead – sisse ei saa. Kolm Indoneesia meest – Najib, Külavanem ja Õpetaja – hakkavad autost ükshaaval lahkuma, igaüks midagi organiseerides. Najib käib mööda künkaid üles ja alla ning otsib levi, külavanem kihutab kuhugi motikaga ning Õpetaja vestab turvameestega juttu. Tunnike hiljem avaneb värav. Meie muidugi õnnest joovastuses. Alles päev varem olime maabunud siia külasse ning nüüd olemegi reaalselt teel Metsalaste juurde. Ja isegi takistuseks pandud värav avanes lõpuks võlusõnade peale. Sellest, et Najib on piirkonnas suure võimuga mees, saame iga hetkega aina rohkem aru.

Just neid mõtteid mõelnud ning veel pool tunnikest sõitnud jõuame teise väravani, kus kordub vana lugu. Ka see värav avaneb. Kuid siis jõuame saatusliku kolmandani. Kuidas me ka ei räägi, uksi meile ei avata. Nimelt kardavad turvamehed, et äkki me oleme CIAst või Green Peace'st, sest pärast kolmandat väravat algab ebaseadusliku metsaraide ala ning väike viga turvameeste valvsuses võib maksta neile miljoneid.

Kõik, mis järgneb kolmandale väravale, on Indoneesia kombel suur segadus ja bürokraatiale ninanipsu viskamine. Keegi tellib meile hommik hiljem takso ning sõidutab neli tundi kaugemale suuremasse linna, et sealt sissepääsuks autoriseeringut nõuda. Olukorra lihtsustamiseks ei ole vaja muud kui paberilipakat ülikoolist mis ütleks, et oleme vaid tudengid metsalaste kultuurist uurimustööd kirjutamas. Kuna paberilipakaid siin nii lihtsalt ei saa, tuleb üks ise kokku monteerida. Pool tundi enne kontori sulgemist kihutame internetti, moodustame ühe väga ametliku kirja vesipildi ja muude detailidega, paneme alla Terje telefoninumbri, kes siis tähtsat nina mängima peab kui kõne tuleb ning esitame selle turvafirma kontrorisse. Tähtis kiri näppude vahel krabistavad nad kõik seda ükshaaval ning noogutavad targalt. Kordagi küsimata miks puudub tempel või allkiri, käsivad nad meil veel kirju moodustada ja mööda printimismajasid joosta. Võhm õhtuks väljas, otsustame autoriseeringut oodates veeta oma aega mõnel kaunil troopilisel saarel.