Kadunud maailma käeulatuses

Meie rekkajuht, kelle autos olime veetnud juba kaks ööd, pidurdab viimaks ühe küla ees, mille nime me olime oma märkmikusse sirgeldanud. Hingasime kergendatult, kuna mehe eesmärgiks oli jõuda oma sihtpunkti kahe päeva jooksul, seejuures kordagi magamata. Viimasega aga kaasnesid hullumishetked närviliste liigutustega, karjed ja paanilised kehakratsimised.

(meie veidi äkiline rekkajuht)

Meie eesmärgiks oli leida suku (hõim) anak dalam (metsalapsed) ehk Sumatra põliselanikud, kes endiselt metsas elavad ning nomaadi kombel ringi rändavad. Idee oli muidugi pigem unistuse tasandil, sest nende rahvaste üles leidmisel ükskõik millisel Indoneesia saarel on vaja enamasti palju raha ja pikka ettevalmistust, sest kunagi ei või täpselt kindel olla, kus nad parasjagu liiguvad, kas nad külalisi soovivad ning kuidas läbi metsa tee nendeni viib. Kui uskuda teisi reisikirjanikke ja dokumentaliste, peaks palkama saatjaskonna, mis koosneks giidist, tõlgist ja kotikandjatest, kes kingitusi ja toitu aitavad tassida ning ohtliku metsarahvaga sõbralikke suhteid aitavad luua. Ühesõnaga üks utoopiline projekt kahele tüdrukule, kes parasjagu rekkast välja hüppavad ja 10 eurot taskusse jäänud metsarahvast püüavad leida.

Meie ümber koguneb kohe kamp inimesi uurima, mida me otsime. Varjame oma lootusetust enesekindluse maski taha: "Läheme metsarahvaga kohtuma!". Meie vastust kuuldes ei hakka nad aga indoneeslasele omaselt pead vangutama või plaani võimatuses meid veenma, vaid juhatavad lihtsalt: „Mööda seda teed minna edasi ja siis sealt vasakule. Metsalapsed elavad seal.“ justkui oleks see meie silmis eksootiline uurimus kõige igapäevasem küsimus. Kõik tundub kahtlaselt lihtne. Politseinik viib meid järgmisesse istumiskohta, tutvustab meid külarahvale ning tellib meile jooke. Mehed meie ümber ei lausu sõnagi, kutsuvad vaid doominot mängima. Kui mängud tehtud ja meie näod ning motivatsioonid üle vaadatud, tõuseb üks mees lõpuks püsti. „Tahate metsalapsi näha? OK, lähme.“

Täielikus arusaamatuses jätame käsu peale oma kotid maha ning siseneme autosse jahipüssi ning pussnoa kõrvale istuma. Kaks meest esipingil, keda kohtasime vähem kui pool tundi tagasi, sõidutavad meid litsilõksus sügavale metsa mööda teid, kus kedagi ei liigu. „Kaamera on kaasas?“ vaatab üks suure naeratusega otsa. Vaatan püssi ja uurin meeste nägusid, süda klopib sees. See küsimus võib tähendada kõike. Oleme keset tundmatuid radasid relvade keskel kahe võõra mehega oma võimatul missioonil. Jalg väriseb all.

(teelistele, kes veoautos vaevlasid, anti ergutuseks üks väga valus kohalik massaaz)

Stalkerist: Mööda jäist tunnelit rohelisse, selleks et loobuda küsimast, mis on kõige mõte

Ma ei suutnud enda jaoks kordagi päris vastuvõetavaks mõelda, kuidas Stalkeri festival, mis oma fookuselt, nagu nimigi reedab, salapärane ja sügav, asetub meediaplaneeringult nüüd äkki meie argipäevasesse linnaruumi prügikastile ja bussipeatusesse. Aga see plakatite virr-varr hakkaski justkui mängivat lihtsa linnainimese alateadlike aistingutega, sisendades, et sel nädalal oleme natuke kaotsis, me stalgime. Mis nädala paugutava sisepoliitika taustal tundub täitsa loogiline.
Või ehk hoopis kuulutas see visuaalselt kogu linna müstiliseks Tsooniks, mis triksterdab ja killib ning laseb läbi ainult lootuse täielikult kaotanud inimesi. Ja laseb endasse, Tsooni ja selle sügavama mõistmiseni ainult neid, kes säilitanud lootuse.
Ent kahtlustan siiski, et asjalood on märksa vähem metafüüsilised ning Stalkereid prügikastil ja bussipeatuses võib ilmselt pidada pelgalt märgiks ajutisest kultuurirahapuhangust sildi all Tallinn2011.

The Mount Fuji Doomjazz Corporation Stalkeril duona: Hilary Jeffery ja Gideon Kiers

Kogu Tarkovski suurepärasele linateosele pühendatud reedeõhtuse kontserdi line-up ähvardas juba ammu enne plakateid teistesse tsoonidesse kandva kooslusega, millest ei tahaks ilma jääda. Au ja paitus ürituse kuraator Andres Lõole selle eest. See oli The Mount Fuji Doomjazz Corporation, mis pole kaugetlki üks niisama-bänd Hollandist. Mount Fuji’t ehk TMFDJC peetake tüüpideks, kes pannud aluse omaette žanrilisele liikumisele, mida võiks ehk koondada doomjazzi nimetuse alla. See on vabarütmis kulgemine doom’i helilises võtmes. Minimalistlikult hõrk ja läbistavalt sünge, rangelt meditatiivne.
Õhtu visuaalkontseptsioon mõjus oma universaalsuses geniaalselt. Kogu kontserti saatva visuaali aluseks oli üks kaader. Aga see kaader näis kõnetavat kõike, kõiki, nüüd, enne ja tulevikus. Inimese pea, kiilanev. See väsimatu inimese pea, kes meenutas mulle kangesti Kirjanikku „Stalkerist”, kes hiilib hirmunult vesihallis tsoonis mööda jääpurikates tunnelit. Et seal teisel pool siis küsida, mis mõtet sellel kõigel on.
Kukal, kiilanev, ja Mount Fuji viimse hertzini lihvitud heligurmee, Hilary Jeffery tromboonihinguses, mis näib kõnetavat just selliseid suuri küsimusi inimesest ja mõttest ning hoiab kogu kontserdi mind meelekindlalt tsoonis, äralõigatuna kõigest välisest.

Stylophonic Orchestra of Eurasia ehk Veiko Õunpuu, Ülo Krigul ja Mart Taniel

Aga tagasi õhtu algusesse.
Stalkeri afadefilee kuulutas oodi oma-aegsele imevidinale, mis pidi kinnitama, et „igaüks võib olla muusik”. Pliiatspillipõhiseks ülesastumiseks oli Stylophonic Orchestra of Eurasia ehk Veiko Õunpuu, Ülo Krigul ja Mart Taniel hoolikalt ette valmistanud kaks kuud. Et kontsert kestaks.... üks minut, nagu oli Veiko mind hoiatanud – Stalkerile ei tohi minutitki hilineda.
Lauri-Dag Tüür
Erkki-Sven Tüür

Pliiatspilliga maha mängitud kaverile Richard Straussi “Also Sprach Zarathustra”st järgnes ehe Eesti helilooming Erkki-Sven Tüüri ja Lauri-Dag Tüüri dialoogilise kaanonina. Ja täiesti ebatäiusliku kaanonina, kuna isa ja poeg mitte ei proovinudki jäljendada teineteise meelodiaid, võtteid või helivärve. Vastupidi, etteaste täius väljendus nende helikeelte kontrastsuses, mingisuguses põlvkondade vahelises nihkes, mingisuguses salapärases geneetilises koodis, ühel pool Erkki-Sveni ekspressiivne dünaamiline kaos, teisel Lauri-Dagi hiiliv magnetiseeriv heliskulptuur. Ja ometi kõlas see nagu kaanon, luues efekti terviklikkusest, mille üks pool ei saaks ilma teiseta. Et see siis pihustada põrmuks, kui kontserdi lõppfaasiga ühines ka Lauri-Dagi ema, et ratsutada mööda pööraselt vahelduva rütmiga radu, progressiivses vaimus proge-rocki veelgi progresseerides. Muide, see oli nende esimene avalik ülesastumine.

Ilpo Väisäneni saatis Tomi Kosonen rajul elektrisaksil

Magneetilisest polnud puudust ka Telcosystemsi live-kinos "Mortals Electric". Hollandist pärit duo haaras intensiivse ja kiire biidiga. Kes veel selleks ajaks polnud Tsooni kõikide meeltega pärale jõudnud, võisid hallutsinogeeriva visuaalse mängu kaudu asuda rännakule, mida võiks kõrvutada unenäolise kosmose või plahvatuslike ayahuasca-visioonidega. Ühesõnaga, mängus on uued ulmelised kanalid ja tulemust sellest heli ja pildi särtsuvast sümbioosist saab ainult kiita.

Samal ajal alumises saalis hoidsid ülbelt bassi Soome tüübid, Ilpo Väisänen esiotsas. Jahmatavalt raju minekuga olid aga tema kaaslase Tomi Kosoneni elektrisaksofoni ekspressiivsed mürasoolod, täiesti pöörane. Omal ajal käis ta konservatooriumis, lõpetas eeskujulike tulemustega viiuli eriala, mängis ainult akadeemilist. Aga sisimas sees tundis ta stalkerlikku ängistust. Ta tundis, et “I wanna blow!”
Sõitis siis Peterburi ja ostis sealt s e l l i s e instrumendi, nagu ta maalis mulle back-stage’s pildi oma kõverast karjääriredelist muusikuna. On õnn, et üks selline sattus õigel ajal Piiterisse ja leidis sealt oma võlupiibu. Ja dub’ine bassirütm lahustub aeglasesse drone’i, et kaduda jälle elektrisaksi üüratu heliulatuse võimalikkustesse.
Väljasõit Rohelisse

Kontserdi väljakuulutatud peaesineja, androgüünne madonna Janine Rostron Planningtorockist võlus muidugi karakterina. Mina aga rõõmustasin, et lõpuks sai ka midagi sellist, mille nimel ei pidanud ülemäära kõrva kikitama. Sai õues sotsialiseeruda.
Kuniks ainult Väljasõit Rohelisse (kuuldavasti selle talve Eesti muusikaskene magusaim õis) hakkas nõiduma ja looma, küttes õhu suitsulooritatud krautrockistest ridadest tiineks, misjärel sai vaid ülistada Mama Mariat, kelleks näis siin ja praegu kehastuvat bändi ja me kõigi biiti hoidev naine rohelises – lummav trummar Marit.

Jõudnud nüüd tunneli teisele poole, pole enam vaja küsida, mis mõtet sel kõigel on. Kes seda /Tsooni/ kogenud, see teab. Kui pole kogenud, ega siis ei tea ka.
Nõnda magas ka Stalkeri Tsooni turvamees kl 4.30 oma putkas rahulikus teadmatuses pühalikku und

Kontsert küüdi vastu

Vaid 150 eurot varuks, sätime end hääletades Sumatra poole teele, et seal siis poolteist kuud puhkust veeta. Jaava-Sumatra paadile jõudes mööduvad meie esimesed ekstaasihetked neid meid on ootamas tume tulevik. Käes on juba öö ning meie saabumas Sumatra kõige ohtlikumasse piirkonda, rahatult, kodutult, perspektiivitult.

Ainus, mis meid päästa saaks, oleks ühe sõbraliku auto leidmine paadist, kes meid siit kaugele ära viiks, kuid kurjad abikaasad kirtsutavad ninadega ning vastu ööd ei soovi võõrast keegi aidata. Oma saatuse üle plaani pidades istusid meie kõrvale kaks noormeest. „Kas te laulda oskate? A sünti mängida?“. Noormehed tirvad meid VIP-ruumi ning sätivad segaduses Marie'd esinemiseks valmis. Kui vastumeelne see talle ka pole, siis on see meie ainuke võimalus veidi pulli teha ja mõnele heatahtlikule autojuhile silma jääda.

Kaja-mikrofon nina all ning kontrollimatu süntesaator käte vahel püüab Marie publikule prantsusekeelset laulu edastada. Kuid viimane kaob viiekordse kajana kuhugi ruumi seinte vahele ning peegeldab lavale vaid pilkava naeruna. Kuid publik oli rahul, saab tsirkust ja fotosid ning ka laeva kapten plaksutab rõõmsalt käsi.

„Mis te nüüd teha tahate?“

„Süüa tahaks.“

Kapten võtab käest, ronib mööda treppe üles ja üles ning pressib meid läbi keelumärkidega ustest. Üks suur ruum, mille sisenemisel võib lugeda „töötajate köök“, võtab meid vastu lutikaparvega. Kapten palub meil istuda ning end mugavalt tunda, samal ajal meile kausitäie riisi ning kala tuues. Meie aga püüame leida kohta, kus lutikad laest alla ei kukuks, mööda toole ei roniks ega toitu varastama ei tuleks. Missioon osutub võimatuks. Pressime jälestusele vastu astudes valget riisi endal kurgust alla ning täname kokkusattumust, et parasjagu jaavalaste riisi-paastu katsetame, kus kolmel päeval pole midagi peale riisi ja vee lubatud süüa.

Ülejäänud sõidu veedame aga kapteni töötoas, laevarooli keerutades ja nuppe uurides. Ning kui lamp on vaja põlema panna, sest külalised tahavad mehaanikat lähemalt uurida, ei teki sellest probleeme, isegi kui vaade merele mõneks minutiks kustub ning me täielikus teadmatuses mööda merd triivime.

Kuid mis veel olulisem – üks Marie muusika armastajatest võtab meid lõpuks oma värskelt naisele ostetud auto peale ning sõidutab meid ohutusse sfääri.

Moraalse vabaduse saared Jakartas

Indoneesias elab suurem osa inimestest eramajades ning Eestile nii omastes korterelamutes võib enamasti pesitsemas leida vähemusi. Nimelt on need majad vabaduse väljad, kus sotsiaalne kontroll on kaotanud oma võimu ning Suur Vend ise on väheke patune. Nii ei pea kellelegi selgitust andma, miks tüdruk ja poiss ilma abielupaberiteta koos elavad ning miks kaks täisealist noormeest stuudiokorterit jagavad. Kusjuures esimene olla viimasest vaat et suuremgi tabu.

Jalutame ühest Jakarta rusunist sisse, mis väljast veidi vanglat, kuid seest mõnda Pariisi 10m2 stiilset korterit meenutab. Meie saatjateks on kaks armast noormeest, ilmselgelt paarike. Üks neist pakub meile toitu ning mu uurimise peale, kust see pärit on, kogeleb ta: „Meie ema saatis. See tähendab.. ee.. kasuema.“ Turtsatame naerda. Korter on täis väikseid südameid ja ingleid ning rohkem juuksehooldusvahendeid kui mul eales on olnud. Voodi, mille nad meile loovutasid, on vaevalt kahele inimesele.

Isegi kui ka naiivsele silmale kõik rohkem kui selge on, ei tohi ettevaatuseta mõtetele kinnitust anda. Sanktsioone või olla mitmeid. Riiki teenivat noormeest võib ähvardada oht saada saadetuks kuhugi Paapua tagametsadesse*, kuhugi kaugele ääremaile, teiste primitiividega** ära ühiskonna moraalse silma eest. Või kui vanemad teada saavad, võivad nad sundida ta abielluma ning riigitööle suunata. Geipoisist lihvitakse ilus batik-särgiga noormees, kes riiki teenides leiva lauale toob ning kelle jilbabi kandev naine lapsi sünnitab. See, et naine ja mees igavese õnnetusega seotud on, ei huvita moraalsest ühiskonnast kedagi. Siin riigis on lubatud mõelda vaid valmisseatud raamide piirides.

Pärast Jogja 2007. aasta maavärinat käis siin suur hulk NGOsi külasid üles ehitamas. Intervjueerisid inimesi ja uurisid, kuidas nende endised majad tuleks üles ehitada. Kui üks prantsuse arhitekt parasjagu noore emaga juttu vestis, kutsus külavanem ta enda jutule ning ütles, et selle naise maja ei ole lubatud uuesti ehitada, ilma ühegi selgituseta. Prantslased sättisid ehitusplatsi aga valmis ning planeerisid ka tolle maja rekonstrueerimist. Järgmisel päeval oli külarahvas kõik tehtu maha kiskunud. Ning lõpuks tuli ka välja, millega naine selle ära teenis. Nimelt olevat ta kord oma meest petnud ning nüüd ei anna külarahvas enam andeks. Mees on juba ammu lahutanud ning uue naisega abielus uute laste eest hoolt kandmas, kuid naine istub oma rusude otsas, mida ei lubata enam üles ehitada.***

Jakarta noormehed, kes mõne aja möödudes ka oma suhtestaatuse paljastavad, tutvustavad kortermaja lähemalt. Meie mõlemad naabrid on geid ja vastasnaabrid abielupaberiteta paarike. Kuid 10m2 korteris ei pea igavesti vastu ning eramajas on kurjad naabrid. Lahendus? Kõrgharidusega noormehed jätavad hüvasti riigitöö ja salaeluga ning suunduvad kopsaka stipendiumiga Austraaliasse. Kaks arukat meest riigis jälle vähem.

* Indoneesias võib riigitöölisi saata ettehoiatamata kuhu iganes riigi piirides tööle.

** Primitiivideks kutsuvad nad oma neid kodanikke, kes veel usku pööratud pole (animism ei loe)

*** Indoneesia meestele ei ole petmine aga probleem. Suurel osal neist on abikaasa ja pruut, mitte abikaasa ja armuke.

Ruum kui instrument

Alljärgnev tekst Thomas Ankersmiti kontserdist Tallinnas Kultuuri­katlas ilmus kunagi Postimehes, esialgu muidugi tasulisena (khm). Postitan teksti siiagi. Et oleks üks verstapost, mis jääks meenutama mulle helikunstifestivali «Tuned City» juulis Tallinnas ja teistmoodi helikogemuse superlatiivsust. Ja see tõesti oli üks blow my mind kontsertelamus.

Kultuurikilomeetri esimesi samme tähistava Kultuurikatla – endisaegne gaasivabrik ja elektrijaam – hoonete massiivsus näib vaikimisi kirjeldavat progressiusku ja lootusrikast ettekujutust tööstuslikust utoopiast. Samal ajal on selle varemetesse ladestunud stoiline kurbus. See üheaegselt eemaletõukav ja ­ligitõmbav aura pole jäänud märkamata ka Andrei Tar­kovskil.

Helikunstifestivali «Tuned City» keskseks ideeks on helide peegeldus arhitektuuris – kuidas kõlavad hooned, milliseid häälelisi üllatusi peidavad elemendid igapäevases keskkonnas, aga laiemalt ka, kuidas heliliselt kujundada linnapilti.

Hollandi päritolu Berliinis resideeruv muusik ja installatsioonikunstnik Thomas Ankersmit pani meelilennutava kindlusega proovile Kultuurikatla helilise potentsiaali. Vaieldamatult laiendas see ­autoripositsiooni kunstnikult ruumile, mille puhul sai kontserdipaigast muusikalise elamuse kaasautor. Ruumist sai instrument.

Umbes tunnise performance’i käigus pani Ankersmit undama massiivsed ventilatsioonišahtid ja värisema radiaatoritekuhja (koostöös Taani helikunstniku Mads Bech Paluszewski work­shop’is osalejatega). Vahel hiilis heli ligi trepi alt või kapi tagant või kandus see kuulajani mitmete ruumipeegelduste kaudu, mis töötasid kui võimendi.

Ankersmit istus dirigendina kõrge süntesaatori taga, mis võib paljudele meenutada pigem lõputut aukude ja juhtmete jada kui muusika mängimiseks mõeldud instrumenti. Erinevate helide tekitamiseks ühendab Ankersmit õiged ­augud õigete juhtmetega ning paneb tekkinud vibratsiooni ruumis osavalt liikuma, luues esteetilise kõlapildi.

Harjumuslikult kiputakse muusikalt eeldama rütmi ja meloodia olemasolu. Seetõttu küsitakse eksperimentaalse muusika kohta sageli, kas kuuldav on muusika või müra. Ankersmitile on see vahekord selge. «Müra on juhuslik, selleks võib olla ükskõik mis,» ütleb ta. «Mina aga disainin helisid. Olgugi et siin pole struktuuri või meloodiat, pole see juhuslik.»

Ei ole juhuslik ka kontserdi esituspaik, kuhu Ankersmit astus esimest korda sisse küll vaid päev varem. Heli ja ruumi dialoogile toetuv kontseptsioon nõudis ka teistsugust kontserdiformaati. Kuna kogemus oli seotud kuulaja asukohaga ruumis, oli külastajatel soovitatav kontserdi ajal ringi liikuda.

Ruumi sopilisus, sinna seisma jäänud tehasetööliste riidekapid või heli peegeldav tööriistade alus moodustasid osa kogemuslikust helitunnetusest. See kõik sai toimuda ainult siin, nüüd ja praegu, pole olemas teist samasugust kontserti.

Sotsiaalse mäluna minevikku vaikivalt edastav varemeis elektrijaam hakkas taas tööle. Eri tasandite pinged kulmineerusid hiiglaslikku lainete ringlusesse ning esmapilgul kaootilisse helimüüri tekkis hüpnotiseeriv rütm. Lõpuks haaras eksperimentalist saksofoni ning lisas masinlikku heliskulptuuri inimliku mõõtme.

Ankersmit kompas ruumi eripära saksofoni drone’idega, kuni hajus seegi tummadesse seintesse – nendesse, mis kunagi kõnelesid meile industriaalrevolutsioonist, nüüd loovad aga mittemateriaalset kunsti.

Juurtest, metafüüsiliselt

Eelmise jutu jätkuks ja nii, peatuksin veel kord kodu ja kodutuse temaatikal. Viimaste aastate liikuv elustiil on minusse söövitanud kõnepruugi, et kodu on see, kus on parajasti minu tekk ja padi. Ehk koht, kuhu parajasti ööseks maandun. Jah, rännates muutub kodu tähendus.

Kui oleme Beritiga reisil, tuleb pidevalt improviseerida, kuidas leida endale tänaseks ööks üks ajutine kodu. Oleme pidanud leppima täieliku tundmatusega, kui leiame end jälle igasuguse plaanita, kus järgmine öö veeta. Oleme tänaval, kodutud, ja püüame soojendada külmunud näppe auklikes kinnastes kuskil kodutute lõkke ääres. Tavaliselt on see siiski veidi kergemates toonides, ent laias plaanis oleme siiski kodutud.
Mul pole kindlat baasi, millelt kulgeb minu elu, nii nagu enamikel inimestel siin maal. Iga rändur ongi kodutu, nii nagu iga rändur on ka tegelikult üksik. Teel võib küll kohtuda inimestega, kes tekitavad koduse tunde, või avastada end kohtades ja situatsioonides, mida sooviksin pidada oma koduks, aga see pole ju ikkagi see.
Mul ei ole päris kodu Eestis, see on minu pideva teeloleku hinnaks. Aga ma arvan ka, et ma pole päris kodutu. Olen leidnud kodu milleski rohkem abstraktses kui neli seina ja katus. See on mingisugune seisund, mingisugune emotsioon.
Eelmisel nädalal küsisin Andreselt (muide ka „Seitse maailma” kunstnik), kas ka temal on Eestist kuidagi raske jälle lahkuda. Sest tõsi, see Eesti suvi (ja muidugi Tallinn2011) on kulgenud nii mõnusalt, rabavalt ja helgelt.
Andres ütles, et on jah juuri hakanud alla ajama. Ja ma olen temaga nõus. Asi pole selles, et meil on siin Eesti riik, ja sinine-must-ja-valge, ja kõige vähem veel selles, kuidas praegu mukitakse vabaduse samba ümbrust 20. augusti pidustusteks. See on midagi muud. Siin on mingisugune teistmoodi hingus. Eesti hingus (ja Sven Grünberg). Samasugune tunnetus, nagu see šamanistliku tantsu stseen VonKrahli "Gilgameši ehk igaviku nupp" etenduses (suurepärase multiinstrumentalist Erkki Hõbe muusikas). Samasugune meelerahu, mis peegeldus meile eile dalai-laama naeratusest. Juured, noh.
Ja ma kuulan Tehnoloogilist Päikest. Ja loen kõrvale Roy Strideri usutlust Tema Pühadusega.

Kodutuse trajektoorid. Rändamine on konstant.

Kuru Krilli hommikumaagia, aug 2011

Kui ajakiri AnneStiil palus mul eksperimenteerida kodutuse temaatikal (lugeda saab septembrikuu numbris), siis polnud mul veel aimugi, et selline mu suvi Eestis välja kukubki. Mul pole kindlat kodukohta, selle asemel tekitan endale jooksvalt ühele või teisele poole ööbimiskoha. ning viibutan ülepäeviti Tartu maanteel pöialt. Möödunud nädalal oma viiendal päeval Tartus avastasin, et eelnevad kaks kuud olen ühes kohas paigal püsinud maksimum kolm ööd. Ja jälle, minu kuuendal päeval Tartus oli aeg liikuda edasi. Punase Boliivia kaabu, hõbedase Indoneesia vihmavarju ja ratastele seatud suure kastiga, mis sisaldas väga tähtsaid asju (ehk rändudelt kaasa taritud 'mõttetuid vidinaid' ja millele ma alles nüüd, ca 1a hiljem, järgi jõudsin minna), hääletasin vihmasajus (ja autos kuulsin inimkonna hävingut ähvardavast komeedist nimega Elenin (vt ka Melancholia). Ja olin jälle sõiduvees.

Sõbranna Minna ettepanekul püüdsin oma kodutuse trajektoorid kuidagi üles märkida. Lõpetasin Tartu Ülikooli 18. ja 22. juunil, surusin rektoril kolm korda kätt ning sõitsin Tallinna, algasid Jaanipäevad. Veetsin need multikulti vaibis, sõin Aafrika toitu ja joovastusin Eesti valgetest öödest, mille peale lausus aafriklane: „Imeline! Vahel on kuu väljas, vahel ei ole. Imeline on see Allah.” Tulin Paide, et sealt startida ema musta Mersuga Pärnu poole, et seal rääkida noortele rändamise käigus reaalsuste sotsiaalsetes konstruktsioonides seiklemisest, et sealt siis minna edasi Tartu. Ja siis täiesti lõunasse, Viitinale. Pärast bändilaagri mürapäevi Taevaskotta ja Mustakurmule ja Moostesse, kus mind ootab alati ja alati Mike Hentz oma juustuvalikuga (elus pärast Indoneesiat kõlab see vähemalt 10 korda lahedamalt, kui see on tegelikult. Ja ka tegelikult on see äge). Moksi saunast tagasi Tartusse ja siis Kilingi-Nõmmele Schillingule ja tagasi Tartu ja siis jälle Paide. Ja siis Pärnu filmifestivalile ja siis Paidesse oma filmi Vallitornis esitlema ja siis Tallinna Tuned City helikunstifestivalile selle aasta tippelamuslikule kontserdile. Ja siis uuesti Paidesse, kuna olin unustanud midagi Paidesse. Polnud Paides rohkem kui viis minutit, kui hääletasin kohe tagasi Tallinna. Terve tee räägiti mulle kõrgemast vaimsusest ja sellest, et elu on võimalus osaleda müsteeriumis. Napilt jõudsin õhtusele helikontserdile. Järgmisel päeval sõin krišnaiitide 1-eurost jäätist ja hääletasin end Narva kodutuks. Enne kirjutasin kiiresti mõned read Thomas Ankersmiti kontserdist. Õhtul jõin Narva džentelmenidega viskit.
Narvast Tallinna, sealt Tartu. Montaažipäevad, muusikalised improvisatsioonid. Tartust Paide. Kesk-Eesti rabad. Matsimäe. Loodusromantika, šamanistlikud praktikad. Paidest Tallinna. Tallinnast mootorrattal Paldiskisse, pöörane äikesevihm peksis meid ligumärjaks ning olime sunnitud küsima kohvikust fööni. Ja nad andsid. Pärast sõgedat Kultuuritolmu (Patarei vangla rannas, pärast higist Kreatiivmooroti kontsertelamust pugeda okastraadi vahelt merre, ujuda ühe lava juurest teise juurde, ja siis tagasi, ja siis edasi, öise linna siluett silmis, päiksetõusuni välja). Tallinnast Tartu. Tartust Mike Hentzi KLIMAga Peipsi äärde. Kummipaadiga Piirissaarde, et avastada end Robinsonidega soisel pinnal võpsikus ning ilma vajamineva bensiinita, et tagasi mandrile sõita. Mooste (juust). Taevaskoda. Tartu. Paide. Tallinn. Haapsalu. Seanahkne performance. Tallinn. Neeme. Rand. Paide. Tallinn. Märjamaa. Kuru Krill. Paide. Tartu. Etc. Ühesõnaga, ma lähen peast segi oma kodutuse suvega. Ja rändamine, jah, rändamine on konstant.
Virmalised, aug 2011

Kajad kaugusest, rändamise sisekosmiline peegeldus helides

Eile öösel Genklubis püüdsime koos Kiwaga suure süntesaatorikuhja tagant kirjeldada rändamise sisekosmost helide keeles, transformeerida need emotsioonid ja see kogemus muusikasse. Kuidas kajab kaugus siin ja praegu? Kuidas kõlab kiirete transformatsioonide meelevallas tekkinud seesmine pingestatus? Või kuidas kõlavad Indoneesia pikkade rongisõitude vahepeatused, mil vagun täitub kodust toitu, kohvi, kiirnuudleid, puuvilju pakkuvate külainimestega, kes kõik leelotavad oma müügilaulu? Või kuidas mõjuvad Peruu šamaanide Herlinda ja Enrique icaro'd meie elektroonilises töötluses?
Reisides kiputakse sageli ületähtsustama visuaalset kogemust. Mitte et selles midagi otseselt halba oleks, aga tasuks ilmselt püüdlikumalt tähelepanu pöörata ka teistsugustele rännuaspektidele. Panna fotokas korraks käest, sulgeda silmad ja kuulata. Igal maastikul, igal linnal on oma helipilt. Iga koha energia tekitab kehas erinevaid vibratsioone.

Heliklippe kiwa#cece kontserdist saab kuulata -
- transform
- donesia
- shamanee
- Fookus ürgsel ajateljel

Shamanee sisaldab salvestust meie ayahuasca tseremoonialt Peruus shipibo šamaanide juures, millest juttu ka meie raamatus. Fookus ürgsel ajateljel püüab neid protsesse lahti harutada verbaalselt, kirjeldades abstraktselt kogemust transformatsioonidest.

<!--[if gte mso 9]> Normal 0 false false false EN-US X-NONE X-NONE Rändamine on konstant. See ring saab moodustada ainult veel suurema ringi. See saab ainult olla spiraal.

Üksiku naisena rändamisest

„Nagu tsunami käis mu hingest läbi, kui ma nägin Sind seal sedasi üksinda tulemas. Nii ilus, ma mõtlesin, et see peab olema ime. Nagu tuluke läks mu südames põlema. Sina...”

See pole midagi uut, aga siiski. Reisin esmakordselt Indoneesias üksi. Naisena reisimise tüütuseid ja ohte oleme Beritiga muidugi üksjagu kogenud. Aga kaks naist on kaks probleemi, üks naine aga on üksik naine.

Üksik naine.

Ja juba ta armastas mind. Vaatas mulle oma kutsusilmadega otsa ja njäugus. Alles eile mühatas Ketuti nimeline turske mees mulle „aku cinta kamu.” (ma armastan sind) Ja siis tuleb mulle meelde see ilus lugu Elizabeth Ginsberg’i raamatust „Söö. Palveta. Armasta.“, et Bali on ju armastuse maa, ning hetk hiljem teatab mootorrattatakso juht, et “meil on siin polügaamiat nii palju, because we looove!”
Teine tegus mees ütleb, et abikaasa on tal üks, aga pruute palju. Külanaised sosistavad mulle häbelikult itsitades kõrva, et paadi kaptenil on neli naist. Mu Uus-Meremaa vanem õde langetab häält ja ajab silmad hästi punni: “nad kasutavad siin valgete naiste kinnipüüdmiseks musta maagiat!”
Märjad unenäod

Pidin oma rannakundest uue boyfriend’i vanakooli Honda mootorrattale istuma kaks tundi hiljem, aga ei õnnestunud. Kui poolteist päeva hiljem uuesti sama poissi kohtasin, oli ta kuri – tema oli mind oodanud, tema oli mind igatsenud, tema kõik see aeg on minule mõelnud, isegi ibu kodus küsis, et mis on temaga lahti, tema muretses, kuidas siis sedasi, üksi, mina muretsesin. Nagu possessiivne isa luges ta mulle neid sõnu ette, nagu oleksin mina süüdi, et tema mind igatses. Mida ta nüüd igatses? Mind? Seda põgusast vestlusest tekkinud pilti minust? Valget naist? Mida?
Ühesõnaga, kuigi ma pole veel turvaliselt koju tagasi jõudnud, kirjutan seda praegu Gili Menolt (you know what I mean) – saab küll üksinda ja naisena Indoneesias, aga possessiivseid mehi võib tekkida hetkega. Kui üks aga klammerdub juba külge, st istub kaks meetrit eemal sinu rannarätist ja jälgib, teised enam ei sega. Küll aga see üks, kuni mõni järgmine sind vahepeal jõuab ära napsata. St hakkab sind vaatamata kommunikatsiooni minimaalsusele vaikides omistama.
Nõiduslik Lombok

Diagnoos šamaanilt: Sulle on vikerkaar pähe kukkunud

Kunagi kolm aastat tagasi Peruus ütles šamaan Herlinda mulle, et mulle on vikerkaar pähe kukkunud. See oli siis mulle antud diagnoos. Sõbranna siin suverütmides on nüüd mulle korduvalt seda meelde tuletanud kõikvõimalikes veidrates ja vähem veidrates suvistes situatsioonides.
Nüüd kutsus Vikerraadio meid külla. Läksin siis selleks, et ise ka natuke sotti saada, kuidas see diagnoos on mulle elus avaldunud (Berit redutab endiselt Indoneesias). Ja võibolla õnnestub seda selle saatega ka jagada.
Räägime Arp Mülleri ja Lauri Varikuga Avantüristide meelelaadist ja elustiilist, hääletamisest, kodumajutusest, röövlist, ayahuascast, Peruu šamaanidest, tolerantsist, maailmadest, islamist ja Indoneesia wariadest, muuhulgas mõned reisinipid. Lisaks mängin ka Benini, Bali ja Indoneesia muusikat.
Kuula saadet siin.