Indoneesia seebistaar

Imekaunis telestaar, kelle nime olen unustanud, alustas karjääriga 5 aastat tagasi, kui ta oli 15

Kirjutasin parajasti magistritööd, kell oli südaöö, kui tuli sõnum: homme filmivõtted, palk 300 000 rp. Kuna käsil oli mu viimane nädal Indoneesias ning kodustele kingituste ostmine tundus möödapääsmatu, näis sama möödapääsmatu ka väikse haltuura nimel akadeemilise töö ohverdamine.
Mind ootas klassikalisel režissööri toolil poosetav hallipäine režissöör, professionaalne meikar (mõistagi waria) ning ca 50-pealine filmitiim, kes kõik rügavad varahommikust hilisööni tööd teha – aga Indoneesia noortele kombelt alati heatujuliselt, alati läbi sooja huumoriprisma. Iga viie päevaga valmib selle tiimi käpa all järgmine telefilm. Poolteist tundi pikk. Jah, nad on masinad.
Selgus et täna on käsil armulugu pealkirjaga „Juminten oh juminten”, kus tüdruk on korraga armunud kolme noormehesse. Kaunis neid, kes ilmselgelt on Indoneesia staarnägu – pidevalt tegid möödujad temast pilti või lehvitasid – kehastus giidiks. Mina koos veel paari välismaalasega pidime näitlema turiste. Nii me siis uudistasime paari Yogyakarta vaatamisväärsust, aidates „giidil” inglisekeelsete lausete hääldust parandada, ning nuusutasime umbusklikult traditsioonilise turu toidueksponaate nagu tahu, tempe või grillitud tuvid. Seejärel kruiisisime traditsioonilise rattarikšaga mööda sultanipalee ümberkaudseid radu, autole istutatud kaamera paralleelselt meiega. Päeva viimased võtted toimusid restoranis.
Istun koos kauni Juminteniga rattarikšas ning minu roll näeb ette ümbritseva hüsteerilist pildistamist
Boss
Kuna aga filmitegemine pole kellegi meelakkumine – iga võttepaik on vaja korralikult valgustada, mitmed kaamerad üles panna jms, veeres päev kiiresti õhtusse. Mind ootas aga magistritöö eelkaitsmine, Skype’i vahendusel. Pole probleemi - stsenaarium lavastati kiiresti minu pärast ümber. Nii pidi Indoneesia telepublik tunnistama, kuidas valge turist ehk mina veel enne, kui restorani gurmeest ampsata jõudis, pidi tormama tualetti. Mis polegi ju nii imelik, arvestades levinud stereotüüpe kõhuhädades vaevlevatest turistidest.

Selle seeria pearollides

"Intelligent Bacteria” vastulausena Indoneesia alkoholipoliitikale

Anggur Jeruk ehk apelsinivein a'la Cece. Paraku veinigurmaani maitseperspektiividest lähtudes täielik feil.

Jaa, Indoneesias on elu hea, aga alkoholipoliitikaga igavene jama. Arvestades islami konteksti ning riiklikku ideoloogilist survet „kõrgema moraali” ja „rahva tervise” huvides, siis pole ka midagi imestada, et alkoholilett Indoneesia kauplustes puudub. Jaava saare ainus legaalne promilliga drink on õlu, mida saab ainult ühe kindla keti statoililikest poodidest (Circle K). Pudel maksab keskmiselt 2 eurot ehk Indoneesia elustandardite kohaselt on tegemist luksusliku väljaminekuga.

Aga pole ka indoneeslased inglid ega nii lihtsasti manipuleeritavad. Nagu igal pool maailmas, on ka siin taju hajustavad atribuudid seaduse karmile silmale vaatamata mitmel pool saadaval. Tuleb lihtsalt teada õigeid kioskeid, nurgapealseid lobudikke või külamammit, kes soovikohaselt tõmbab laua alt välja viskit, viina, rummi või mitmes värvis kohalikku veinilaadset magusjooki, mil brändinimeks küll Anggur ehk tõlkes viinamari, aga tegelikuks tooraineks on väidetavalt papaia. Nende kvaliteet annab muidugi kõvasti soovida, ning müügihind teeb Eesti alkoholiturule silmad ette. Lisaks tegutseb linnas paar (illegaalset) baari, kus kohalikest puskaritest keeratakse seksikaid kokteile, mis niidavad jalust ja üledoseerimisel teevad pimedaks (sic!).

Vahetult enne president Soeharto New Order režiimi lagunemist 1997. aastal võeti Indoneesias vastu karm alkoholi produtseerimise ja distrubuteerimise seadus. Sellest asjast peale on alkoholi tootmine koondunud kitsa ringkonna kätte ning minu meelest pole olukord alkoholiturul kuigi kaugel monopolist. Näiteks populaarseimat kohalikku õlu Bintang'i toodetakse tegelikult sama ettevõtte poolt nagu imporditud Heinekeni. Kohalikud veinilaadsed märjukesed kuuluvad kõik OrangTua korporatsioonile.

Samas on mitmetes Indoneesia kultuurides terve varietee kohalikke drinke nagu Brem, Arak, Ciu, Lapen etc. Ent kuna nendele müügiloa saamine on keeruline ning maksud kõrged, jääbki see osa kultuurist põrandaaluseks.
2010. aasta aprillis tõstis valitsus alkoholiaktsiisi jälle 40% (!!) võrra. Seega muutusid legaalselt või poollegaalselt saadavad joogid keskmise- ja madalama sissetulekuga inimestele veelgi kättesaadamatuteks, mille arvelt kasvas jälle põlve otsas pruulitud hundivee tarbimine. Tulemuseks olid järsult kasvanud metanolimürgituste juhtumid, paljud lõppesid surmaga.
Yogyakarta lahedaim meediakunstile orienteerunud kommuun The House of Natural Fibers või lühidalt lihtsalt HONF võttis olukorra paradoksaalsuse luubi alla. Nende projekt „Intelligent Bacteria” koostöös UGMi ülikooli teadlastega tutvustab turvalist puuvilja fermeteerimisviise, mille tulemusel valmib eksootiline puuviljavein. Tooraineks on näiteks jackfruit, starfruit või snakefruit. Projekti geniaalsuses ei kahelnud ka Berliini oluline meediakunstifestival Transmediale, mis andis HONFile 2011. aasta peapreemia.
Mina proovisin HONFi workshopil veini pruulida apelsinidega. Mulksus ja mullitas mul laua all kaks nädalat, mille jooksul pidi vein saavutama ca 10 kraadise kanguse. Olgugi et hindan DIY-kontseptsiooni kõrgelt, ka veinide puhul, annan edaspidi pruulimise heaga HONFi ekspertide hoole alla, sest minu Anggur Jeruk oleks Transmediale’i komisjoni ilmselt hetkega oksendama pannud.