Antiikseid masinaid jalaga segada

Lubasin kunagi isale oma uut sõiduriista näidata. Siin ta on, 1976. aasta Piaggio Vespa Super. Leidsin antiigiturult ja nüüd olen armunud. Ehkki ta on vahel siit-sealt katki, siis on ta vähemalt uhke kaunitar ning tuntud üle linna. Keegi teab, kuidas sellist Eestisse võiks toimetada?

Tegelikult ei ole ma siin ainuke. Indoneesia poistel on hobiks kõikvõimalikud rattad. Mida vanem, unikaalsem ja lärmakam, seda parem. Mõni ehitab ise, mõni värvib oma kullakest üle kord nädalas, mõni paneb summutile ekstra hääled taha. Kuid iga omanik toob oma ratta reede ja laupäeva õhtuks peatee äärde, et seda siis teistega võrrelda.
Nii ongi ühte gruppi kogunenud vespad ja teise gruppi uued uhked motikad, kolmandas aga vanad saksa sõja-aegsed tsiklid. Kui nad oma rataste väärtust Euroopa hindades kuuleks, kukuks nad tõenäoliselt pikali.

Tänavatel võib siin liigelda iga masinaga, mille kokku ehitad. Kand vastu põrandat ja istumise all taburet võtavad poisid üles tuure keset maanteed.

See näiteks oli kõige kreisim uusehitis, mida me nägime. Olgu öeldud, et ratastel on kiirabituled peal.

Elu minu majas

-See tüdruk, kes kiljuma hakkaks, kui ta telki konn visata, ma enam kindlasti pole. Indoneesia on nimelt õpetanud rahumeelset kooselu loomadega, kes mu maja ees ja maja sees elavad.
Igal hommikul kell 5 kireb magamistoa akna all kukk ning nõuab ka kõige unisemate ärkamist. Talle järgneb maabermaja kits, kes kukes üle püüab määgida. Võiks arvata, et elan kusagil maakodus, kuid ei. Elupaik on mul mahlases kesklinnatsoonis, kus viie minuti kaugusel on suuremad kaubanduskeskused ja ilusalongid.
Maja ennast jagan sõbralikult kõigi külalistega. Vahel tundub keset ööd, justkui keegi parandaks katust, kuid kusagilt lae alt helgivad vastu kaks helkivrohelist kassisilma. Tihti võib juhtuda, et kahtlustan köögis murdvarast, kuid kui lähemalt uurima asun, hüppab üks täissöönud rott teise korruse riiulilt alla ning paneb plehku. Väike pime hiireke nurgas aga ei liigutagi end – ta teab, et olen oma sõja nende vastu juba ammu lõpetanud. Pealegi, kui ma peaksin valima rottide ja pöidlasuuruste prussakate vahel, siis eelistan rotte iga kell, ehkki ka prussakas oma kivikõva korbaga on siin juba nii suure looma mõõtu, et ei tekita enam vastikust enda kui putuka vastu.
Kõige suuremad nuhtlused on aga sipelgad ja pisikesed ämblikud. Nemad ronivad voodisse ja hammustavad öösiti ning on nii kiired ja väiksed, et isegi taga ei jõua neid ajada. Terje arvutisse tegid nad pesa ning kui Terje neile mürki peale lasi, surid kaks neist teisele poole ekraani. Huviline võib siiani keset pilti kahte fossiilistuvat sipelgat imetleda. Mina aga leidsin poest hea kriidi. Tõmbad asjadele valge joone ümber ning sipelgas sellest enam üle ei astu. Seetõttu ongi mu voodi ümber valge ring, köögikapi ümber valge ring, diivani jalad valged, moosipurgi jalg valge.
Kuid siis kui arvad, et nüüd on kõik tavapärased elukad – kameeleonid, kekod, ja teised nende seas – läbi käinud, jalutab su tuppa hiiglaslik jõekrabi. Kuidas ta need mitu kilomeetrit siia saamiseks läbis ning millise ava kaudu sisse ronis, jääb saladuseks. Tühjast kõhust hoolimata lasin tal oma teed minna.

Põhjarannad

(Marie took this pic)

Paid to be bule*

Istun parasjagu autos ning olen teel tööle. Selleks, et tööle minna, on mul oma saatja ja oma autojuht, kes mind toidumoonaga kostitab. Ka autos istumine on korgepalgaline tegevus, sest bule ei tee midagi tasuta, ka tööle sõitmist mitte. Ja bule on nii kallis kraam, et teda tuleb iga hinna eest hoida, poputada ning armastada. Võiks arvata, et olen mõne kohaliku suurkorporatsiooni tähtis nina, kelle otsustest majandusolukord muutub, kuid minu amet on midagi veel tähtsamat. Ladies and gentlemen, she is the native speaker, nagu mind kord tutvustati.
Native speaker on Indoneesias nimelt iga valgenahaline, kes soravat või veidi vähem soravat inglise keelt räägib ning kelle harukordse oskuse eest kohaliku standardi kohaselt hiigelsummasid makstakse. Kohati on see mõistetav, nähes siinseid õpetajaid, kes enne iga lause moodustamist pika mõttepausi võtavad ning siis veidi konarlikult selle välja pudistavad. Kuid neil on vähemalt midagi, mida meil pole – õpetamisstrateegia.
Nimelt viiakse mind iga päev erinevasse kooli, kus pean paar tundi lastega vestlema ning nende küsimustele vastama. Mis tasemel, mis teemadel, see on kõik miss bule otsustada, sest bule teadmistes ja oskustes ei kahtle keegi. Oma teisel tööpäeval, mil veel firmast absoluutselt midagi ei teadnud, pandi mind kümneminutilise ettevalmistusega presentatsiooni tegema. Kaks tundi pidin reklaamima iseennast kui produkti ning firma tööpõhimõtteid. Luuletasin siis midagi Euroopast imporditud õpetamisstrateegiate kohta ning kooli uudsest metoodikast, mille laval seistes välja mõtlesin.
Kuid kui nüüd eriti aus olla, siis see, mida me teeme, ei huvita kedagi. Senikaua kui me oleme valgenahalised eksootilised objektid, on meie roll täidetud. Ükskõik, mida me ütleme või teeme, on naljakas ja põnev. Kui küsitakse mu lemmik toitu ja ma vastan nasi liwet, siis klass naerab hüsteeriliselt. Kui ütlen, et Eestis on lumi maas, klass vaatab silmad pärani ning teeb oOoo.
Vahel kasutan oma vääramatut võimu ning pean neile karmi loengu prügimajandamisest või religiooni erinevast rollist maailmas. Kuid suurel hulgal kordadest ei saa klass aru, millest ma räägin ning õpetaja ei kahtle kordagi mu sõnades. Vahel testimegi oma sõnade kaalu, poetades lausetesse absurdsusi. „Mis on su lemmik riided? - Mu hall müts ja ühe jalaga püksid.“ Keegi ei reageeri. „Miks sa tulid Indoneesiasse? - Kosmoserakette ehitama.“ Õpetaja noogutab heakskiitvalt. Pean vaid mainima, et mu lemmik laulja on Justin Bieber ja lemmik film Mr. Bean ning olen õpilastega tagasi samal lainel.
Pärast klassi on kohustuslik fotosessioon. Igal väiksel põngerjal on siin Blackberry, kui mitte kaks, millega nad ükshaaval pilte klõpsivad. Mina kõigi nendega ja ükshaaval.
Jõuan väsinult tagasi autosse ning vajun sügavasse unne. Nii sügavasse, et alandlik autojuht ei julge mind äratada isegi koduukse ees mitte ning seisab mu maja ees oodates, mil printsess unest ärkab.

* Valge inimene, tihti siin maal staaristaatuses

40 years no go out

Nii nagu Tartu linnas on omad vaimud ja voorused, leiab neid üksjagu ka Yogyakarta südalinna sügavamatest soppidest. Iwan kutsus meid kohtuma Yogyakarta linna hingedega – konformistliku elustiili praktiliselt minetanud sünnipärased kunstnikud.Elukunstnik P'trus

Läbi ladiseva lausvihma ja jugadena rataste all voolava vee jõudsime mööda kitsaste kõrvaltänavate labürindi P’truse majani. Astud sisse ja satud sedamaid psühhedeeliasse – seintel ripuvad kirkates toonides draakonimaalid, uksel maskid, beebi sõidab mööda tuba veidral masinal ringi.
P’trus legendaarne tänavakunstnik, kes olla ööde kaupa mööda linna kõrge jalgrattaga ringi sõitnud, puhunud trompetit, mille heli olla tuntud üle kogu Jogja. Sellega sõitis ta sisse kontsertidele, puhus oma rida. Või korraldas iga päev performance’d, tegi inimesi õnnelikuks sellega, et lihtsalt olla koos ja teha elust kunsti.. Idiomid. Tal käivad eetika ja esteetika käsikäes. Eksperiment ja spontaansus. Life is art. Art is life. Smile with tears.
Kolm aastat tagasi leidis endale noore naise, kes kraamis toa puhtaks, aga ja ilmselt tegi hipi silmad veelgi säravamaks.
P'trus oma maagilise trompetiga
Räägitakse, et lindprii Puthus pole 40 aastat eriti kaugemale oma majast liikunud

Kui vihm lõpuks järgi andis, sõitsime koos veelgi undergroundima mehe juurde, kelle kohta ütles Iwan: 40 years no go out.
Puthuti majas on kõik asjad seal, kuhu nad parajasti maha jäävad. Siin pole elektrit, süüa teeb onu õuepeal gaasilambil. Tumeda patsiga vanamees imeb rõõmsalt pläru ning otsib meile paar lauajuppi tagumiku alla. Esmapilgul prahihunnikuna tunduvast kuhilast kerkivad sammhaaval esile selle vanakooli hipi loometöö – sigaretipakkidest valmistatud skulptuurid, retro-hõngulised kollaažid ja kõik muu, mis võib argipäevases inspiratsioonituhinas selles hämaras segasummasuvilas tekkida. Naine kübaraga.

Või et ei käigi väljas?
Miks ma siis ei käi! Nii kui suitsud otsa saavad, pean välja minema.
Ja ta suitsetab esimesest ärkamisjärgsest hetkest kuni päev jälle silma kinni vajutab. Ning seejuures ei kuku ta voodisse, vaid magab rahulikult seal, kus ta parasjagu juhtub konutavat – toolil, põrandal või identifitseerimata asjade hunnikus, tavaliselt lotuse-positsioonis.
Kui ei leia kanvast, võib kasutada seda või teist paberijuppi, on tema artist’s statement. Mööda pimedat maja ringi liikudes saab selgeks, et ilmselt suudab Puthus võrdse kreatiivsuse ja heatahtliku ükskõiksusega suhtuda ükskõik millisesse ettejäävasse paberilipikusse või mööblijuppi. Puthus ütleb, et tal kulub kuus umbes 100 000 ruupiat (ca 10 eurot).

Kõige olulisem... (naerab ta mu küsimuse peale kõigepealt laginal) ... on elus olla õnnelik.
Mis teeb inimese õnnelikuks?
Ega midagi kindlat ei teegi. See peab olema flow. Ei ole olemas konkreetset asja – sa võid istuda toas ja olla õnnelik, või rännata Eestist Indoneesiasse nagu teie ja olla õnnelik. Just the feeling! laulab P’tros rõõmsalt. Puthus tõmbab kitarril veidi bluusi.

Elu on värviline, milleks elada seda mustvalgelt

Rääkisime Kristiinaga üle 2h juttu - rändamisest, elust, elu tasakaalustamisest, hingest, kehast, vaimust, kurbusest ja rõõmust, Aafrikast, Indoneesiast ja Lõuna-Ameerikast, šamaanidest ja vuuduust. Intervjuu lõpuosas küsis Kristiina, kas ma olen õnnelik. Pidasin mõtlemispausi, peast jooksid läbi kaadrid ka pingelistest päevadest ja unetutest öödest, pisaratest, valust, pettumusest, ja rõõmust, ekstaasist, naerust. Vastasin talle jah, tõsisel toonil.
Seda õpetas mulle kunagi kallis Berit - õnnelikkus on selline sisemine tasakaal, see on austus elu vastu, õnnelik per se, ilma stiimulita, lihtsalt. Šamaanidelt ja mulle hingelähedasest budistlikust õpetusest külgejäänu on seda toetanud. Noja nüüd on Postimehes palju kära, mina ei julge kommentaare vaadata.

Mulle meeldis üks kommunikatsioonijuhtimise magistrieksamilt läbi käinud mõte, mida ma soovitasin ühele retsenseeritavale bakatööle (uuris moeblogisid, väga põnev) - et interneti eneseesitlust võiks vaadata Erwing Goffmani lavaanaloogia kaudu (umbes, et elu on teater, maailm nagu lava, meie oleme näitlejad, ja kuskil peidetud erasfääris on siis lavatagune, kus paljastub inimeste tegelik/varjatud pale).
Professor Marju Lauristin küsis minult seepeale, mis võiks olla internetis lavatagune. Jõudsime järeldusele, et ilmselt netikommentaarium. Kui nii seda asja vaadata, siis on ikka jube küll, kui selline on meie inimeste mitteteadvus.

Aga Postimees tegi intervjuust sellise loo:

Rändur per se õnnelikuna endas ja ilmas

Kui küsisin, kuhu Terje Toomistu (26), antropoloog, äsja ülikoolis kahel erialal magistrantuuri cum laude lõpetanud kunstihing, muusik, kirjutaja, maailmarändur ja filmitegija, tahab pildistama minna, vastas ta pikema mõtlemiseta: «Katusele!»

«Katusele?» kordan üllatusega. «Katusele jah, ma armastan katuseid. Mulle meeldib kõik, mis on teistsugune,» selgitas Terje Toomistu, küüned taevasiniseks värvitud.

Kuidas sinust rändur sai? Oled oma 26 eluaastaga läbi rännanud tublisti rohkem riike, kui elus on aastaid olnud.

Kõik sai alguse siis, kui kolisime sõbranna Berit Renseriga ülikooli esimesel suvel kolmeks kuuks Londonisse, et seal eksperimenteerida – panna end proovile võõras keskkonnas elades ja vaadata, mis saab.

Mis siis sai?

Väga palju sai. Kuna meie sõbranna suhtles India miljonäridega, saime nende seltskonnadaamidena proovida glamuurset elustiili: süüa peentes restoranides, juua ehtsate kullalaastudega kokteile Londoni kõige eksklusiivsemas kasiinos.

See oli lahe kogemus, aga saime ka aru, kui pealiskaudne võib olla kümblemine raha eest saadavates hüvedes. Juba Londonis ostsime piletid ära Indiasse. Peale Indiat tulid Kuuba, Keenia, Tansaania… ja nii see läks.

Milline reis on sind kõige rohkem mõjutanud?

Kindlasti viis kuud Lõuna-Ameerikas. See oli elumuutev rännak.

Alguses rändasime nagu rändajad ikka, aga kui meid Peruus relva ähvardusel rööviti, hakkasime hoidma kohalike hipide ligi, kes rändavadki vähese rahaga niimoodi, et punuvad ehteid, suitsetavad ganjat ja elavad loodusega harmoonias. Edasi sattusime spirituaalsele teekonnale. Elasime džunglis šamaanide juures, saime esimesed kogemused aya­huas­ca’ga.

Ayahua... millega?

Ayahuasca’ga. See on kõige tugevam looduslik psühhotroopne taimedest kokku segatud aine, mida Amazonase džungli šamaanid on kasutanud aastatuhandeid. Koos rituaaliga, mille juurde käivad šamaanide laulud, aitab selle manustamine inimesel vaimselt puhastuda.

Öeldakse, et sinu elu ei ole enam endine pärast esimest aya­huasca-rituaali. See ei tähenda, et ärkad hommikul üles ja kõik on kohe teistmoodi, vaid mingi seesmine vibratsioon on teine.

Lõuna-Ameerika reisil käisid Equadoris külas ka nn eesti narkomuuladel?

Jah, teadsime, et seal vanglas on eesti poisid, kes on narkootikumide veoga vahele jäänud. Et üldse vanglas jutule pääseda, esitlesime ennast alguses ühe itaalia vägistaja külalistena, kuna teadsime tema nime. Selle jutuga saime esimesest turvakontrollist kontoriruumidesse ühe vanatädi juurde, kes otsis meile välja eesti poiste nimed. Siis tuli anda veel ühele vangile raha ja tema viis meid õige kongi ukse taha.

Eesti poisi silmad läksid muidugi märjaks. Tegime talle süüa, võtsime koos napsu ja kuulasime Arvo Pärti. See on kõige sürrim koht, kus ma olen Arvo Pärti kuulanud.

Sa tulid äsja tagasi Indoneesiast, mis sa seal tegid?

Elasin ja õppisin seal üheksa kuud ning tegime kunstnik Kiwaga kahepeale dokfilmi «Wariazone».

Millise loo «Wariazone» jutustab?

Kohe esimesel nädalal nägin Indoneesias, maailma suurima moslemipopulatsiooniga riigis, et tänavail liiguvad ringi väga bravuuritsevad daamid, keda kohalikud kutsuvad wa­ria’deks – see tuleneb sõnadest wanita (naine) ja pria (mees). Waria’d on tüdrukpoisid: anatoomiliselt mehed, hingelt naised. Nad töötavad enamasti ilusalongides, meelelahutuses ja paraku ka prostituutidena.

Seal kultuuris on soolised variatsioonid aktsepteeritavamad, ometi kiusatakse waria’sid taga. Waria’de kaudu me avame Indoneesia traditsioonilise kultuuri ja tänapäeva Indoneesia islamist kantud avaliku moraali duaalsuse.

Mis sind rändama sunnib?

Hing ihkab. Mul on sügav antropoloogiline huvi avastada kultuure inimeste tasandil. See rikastab.

Milline on olnud sinu rännakute kõige eriskummalisem sihtkoht?

Üks eksootilisimaid kogemusi pärineb kõige vaesemast riigist, kus olen käinud, Beninis Lääne-Aafrikas. Seal pole avalikku transporti, hotelle ega midagi, mis turiste toetaks. Inimesed on seal väga tugevate voodoo traditsioonidega.

Voodoo? Kas voodoo’st ei peaks laia kaarega eemale hoidma?

Voodoo ei ole ilmtingimata halb ega kuri, kuigi mul oli voodoo’ga väga raske suhestuda. Seal on igal perel aianurgas oma voodoo fetiš, mis näeb tihti välja nagu kolahunnik. Kui sul on mingi palve, siis sa ütled voo­doo’le, et kui see soov täide läheb, siis ma ohverdan sulle näiteks kana.

On ka suured perekondlikud rituaalid, näiteks ohverdab naine kitse oma hea abikaasa auks ja imeb kitse kaelast verd, tantsib paljad tissid valla.

Kas sul kõhe ei hakka niivõrd erinevates kultuurides?

Ei hakka. Mina vaatan iga kohalikku reaalsust ühe võimaliku reaalsusena.

Sa lõpetad kohe Tartu Ülikoolis kommunikatsioonijuhtimise ja etnoloogia magistrantuuri, mõlemad cum laude. Kui suurt pingutust see nõudis?

Kevad oli kohutavalt kiire. Tundsin, et tegin oma hingele liiga sellega, et töötasin liiga palju ja ei maganud ega võtnud aega iseendale. Aga vahel ongi elus intensiivsemaid aegu, peaasi, et need oleksid hiljem iseendale pühendatud ajaga tasakaalus.

Samas ei saa öelda, et ma oleksin hirmsasti pingutanud cum laude nimel. Nautisin õppimist ja nii see tuli.

Mis sa nüüd edasi teed?

Ma naeran, et olen töötu ja kodutu.

Mu elus on selline faas, kus kõik on võimalik. On hästi ebakindel, aga ka huvitav aeg. Tundub, et olen leidnud antropoloogia näol selle, mis mulle meeldib ja millega ma tahaksin tõsisemalt tegeleda.

Kindlasti rändan edasi, kuid mitte niisama, vaid seon rändamise uuringutega. Võimalik, et lähen doktorantuuri. Aga ega ma kuskil «kohal» ka ei ole. Kõigil inimestel tuleb pidevalt ennast uuesti defineerida. Inimene ei ole kunagi valmis.

Oled sa õnnelik?

Jah. Õnnelikkus on minu jaoks per se – pidevalt minu sees olemas. See kõlab nüüd võib-olla pisut hipilikult, aga maailma suhtes on ebaõiglane olla kogu aeg õnnetu, maailm on liiga ilus selleks.
Elu on värviline, milleks elada seda mustvalgelt.

Tsek:

«Seitse maailma»

«Wariazone»

Voog

Lõunarannad

Kuidas Indoneesias sõbraks saadakse

„Tre Berit! Thd hkka mu sbraks? Kst sa prt oled?“
Indoneesias juhtub seda tihti, et kell 6 hommikul äratab sind sõnumipinin mõne agara noormehe või neiu tutvumissooviga. Vahel heliseb samal põhjusel telefon võõra numbriga, vahel soovitakse su sõprust tänaval, kuid vahel võib juhtuda eriti kummalisi lugusid. Nii nagu see tol päeval juhtus:

„Üks noormees käis teie ukse taga ja jättis oma visiitkaardi. Ta on TVst, palus helistada,“ ütleb mulle tänavavanem ja ulatab kaardi suure kristliku logoga. Hea küll, saadan siis sõnumi ja uurin, mis noormees soovib. „Käisite mul ukse taga, kuidas saan teid aidata?“. Viis minutit hiljem on noormees mootorrattaga uuesti maja ees. Mina tegelen oma asjadega, Marie kostitab külalist.
„Astuge sisse, palun, istuge, siin on tool.“
„Oi, aitäh, te olete nii lahked.“
„Külalist tuleb ikka hästi vastu võtta.“
„Jaa, tõsi. Kaua sa siin elanud oled?“
„Juba kaks aastat.“
„Ja sõbranna, tema ka?“
„Ei, ta on alles septembrist.“
„Ja olete siin ülikoolis?“
„Täpselt nii, mina ISIs ja Berit UNSis.“
„Ohoo. Jaa. Mis te seal õpite?“
Marie kulm tõuseb vähehaaval kortsu, sest noormees ei paista oma jutuga kuhugi jõudvat.
„Kuulge, noormees, mis asjus te siin üldse olete?“
„Ma tahan sõbraks saada.“
Korraks on meie kõigi pilkudes totaalne segadus. Kas ta tegelikult tahab meie midagi pakkuda või ta tõesti lihtsalt vajus meie uksest sisse? Kes ta siuke on? Kuidas ta meid üldse leidis?
„Me oleme temaga juba kohtunud,“ osutab ta näpuga minu poole kui näeb, et meile see olukord meele järele pole. Ma pole seda nägu muidugi varem kunagi näinud.
„Mäletad, tahu kupat söögikohas. Täna hommikul sõid seal, sul on veel oranž vespa. Seal me kohtusime.“
Olen endiselt hämmingus, ma ei vahetanud seal kellegagi sõnagi. „Ja kuidas sa siia said?“
„Sõitsin sulle järgi, tänava alguses kaotasin su silmist, aga Pak RT (tänavaülem) juhatas mu teie majani.“
„Sa tahad öelda, et sa jälitasid mind koduni, valetad, et me oleme sõbrad, nüüd tuled mu majja sisse ja loodad, et nii saab alguse uus sõprus?“
„Aga Pak RT ütles, et te olete head inimesed.“
Poiss vaatab meile nii üllatunud silmadega otsa, justkui poleks tal vähimatki aimu, mis meid võiks kogu selles loos häirida.
„Pak RT ütles, et sa tahad meist mingit filmi teha?“
„Jaa..ee.. jah, mõtlesin, et Jeesuse ülesärkamisest.“
See võttis vähemalt pool tundi, et noormees lõpuks lahkuma sundida ning talle seletada, et tema teguviis polnud meie silmis kõige õigem. Noormees paistis jällegi šokis olevat, et me sõbrakutsest loobume, samal ajal kui naabrid ütlesid, et me olevat toredad tüdrukud. Pealegi ei mõistnud ta hästi, miks valged naised ei taha Jeesuse filmis mängida.

Võib-olla Euroopa lugejatele tundub see isegi romantiline. Isegi seda lugu kirjutades tunnen end ülekohtusena, sest indoneesialne on üks sõbralikemaid ja suhtlusaltimaid inimesi keda tean, kuid Jaava saare keerises tahab romantika üht välismaa naist vahel vargsi lämmatada.

Ma tahan presidendiks lesbit

Pärnu rand valgetes öödes 11.06.2011

Pärast üheksat kuud tulin tagasi Eestisse, sest kool vajas lõpetamist, ja lisaks reisis minuga ka pirakas kahe terane kõvaketas, mis sisaldas wariazone’i kogu tema värvikais palgeis, lõigatult ja lõikamata. Juba Kuala Lumpuris mõjus kuidagi märgilisena see, et mul õnnestus oma Euroopa lennust maha jääda, ja seda kõige jaburamal põhjusel. Mul oli 10 tundi ooteaega järgmise lennuni, mida kasutasin mugavalt tööks. Ja kui leidsin, et on viimane aeg check in’i söösta, hakkas veel Yogya waria Shinta minuga facebookis kõnelema, mis sõi veel minuteid. Kuni selgus paratamatus – laud on suletud ning mina lennukist maas. Nimelt oli mu arvuti kell valesse aja(/waria)tsooni ununenud.
Kinni Kuala Lumpuris, 40h

Sellega süvenes muidugi minu rahakriis, ning Eestis avanenud eurošokk aitas omakorda kaasa. Avastasin end kultuurišokis, ja nagu ikka tulevad kõige tugevamad kultuurišokid oma kultuurist. Olen töötu. Olen kodutu. Mul puudub ravikindlustus ning töötukassa ei taha mind registreerida. Olen mittekeegi, mis vastaks siin väljakujunenud rollijaotusele, mis kuhugi paigutuks. Ma ei ole rahul mulle tänavatelt vastu vaatava pildiga ja kostuvate repliikidega. Ma tahaks nutta, sest ma ei saa aru, kuhu me tüürime, ja ma ei tea, kuidas murda need pained. Mul pole kodu Indoneesias, mul pole kodu Eestis, olen kuskil in-between.

Umbes selliste segaste tundmuste taustal esitasin oma magistritöö. Õnneks mida lähemale kooli lõpule, seda lähemale jõudsin ka sellele Eestile, mida olin igatsenud, aga olin selle igatsuse lihtsalt iseenda transformatsioonidesse unustanud. Ja nii umbes 3 nädalat hiljem kiindusin valgetesse öödesse taas ning ei uinu enam enne päiksetõusu. Peenutsesin Kumu ööl, jõin šampanjat Köler Pride’i glitterisäras ning kadusin looduse ja heli võimsasse sümbioosi botaanikaaias. Siis lõpetasin magistrantuuri, jääb vaid oodata diplomite kätteandmist etnoloogias ja kommunikatsioonijuhtimises, ja üllatuslikult mõlemad cum laude. Ning kui Marju Lauristiniga sai viimane eksamidebatt peetud, sõitsin Tallinna ning manifesteerisin Vabaduse samba all roosalt paberilt kultuurilise ‚teise’ auks. Tund aega jutti, kolmes keeles, pisarateni.
Sest ma tõesti palun sind, Eesti, rohkem vabadust, identiteedivabadust, pluralismi. Rohkem chilli, teineteisemõistmist, erinevuste armastamist, kirge.
Palun? Пожалуйста? Please?
Zoe Leonard'i mugandatud teksti "I want a president..." (1992) kollektiivne lugemine Tallinna Vabaduse väljakul 10.06.2011 Ja see algab sõnadega "Ma tahan presidendiks lesbit. Ma tahan presidendiks aidsihaiget ja peaministriks pedet, ma tahan inimest, kellel pole ravikindlustust..."
Üks kuum poosepilt ka roosaddest ja glitterdavatest hommikutest: lady kiwa kõrval kindlasti mitte piisavalt drag

Cosmogirl, 2011

Moonlight on pime klubi, mille toolidele me end istuma seadsime, et õlut limpsida, seniks kuni oma viimasesse sihtpunkti liikuma hakata. Pimedas käras vedelesime seal peaaegu et üksinda ning jälgisime vaikides täielikult rütmist mööda tantsivad kollases miniseelikus ning valgetes platvormidega neidu, kellesugust tänasel päeval enam klubis Veenuski ei kohtaks. Üksinda liikus ta seal justkui klapid peas, kuulates helisid mõnest teisest universumist.
Aeg möödus ning ruum täitus. Meist vasakule istusid mehed ja meist paremale istusid mehed ja kui hästi uurida, siis kogu meie silmapiiril olidki ainult mehed. Ning isegi tüdrukud, kes laval teineteisega võistlema hakkasid, et väärika tiitli omanikuks saada, olid tegelikult mehed. Või tegelikult naised? Või mis me selleks tegelikkuse aluseks üldse võtame?
Igatahes jalutasid Cosmogirli kandidaadid mööda lavalaudasid ning püüdsid ükshaaval publikut võluda. Mõni neist matsaka jala ja paljastava kleidiga, mõni teina aga justkui viktoriaanlik graatsia ise. Kordamööda tulid nad lavale ning maigutasid taustaks mängiva lindi järele suud, püüdes olla oma naiselikkuses nii veenvad kui võimalik. Kuid keda nad tegelikult veensid – kas publikut või iseennast, oli kaheldav.
Sest publik paistis võrdlemisi veenmatu. Publik istus oma õllede taga ning nautis tsirkust, kus naerda oma kehasse ja elusse takerdunud wariade üle, kes Cosmogirli valimisse täie tõsidusega suhtusid. Veidike kurbliku vaatemängu finaali ei suutnudki me ära oodata ning missikrooni võitja jäi nägemata. Kuid pole kahtlustki, et rida kandidaatidest jäi kogemata ka Terje filmi lindile.

You tell me not to think too much, but what the hell is going on here

Pärast wariazone'i linastusi Tallinnas ja Tartus on küsitud mult filmi tegemise kohta. Jaa, montaaž, hullumeelsus. Juba enne seda olin magamata tsoonis – suur osa ca 40h materjalis tuli läbi vaadata, 34 waria ja terve rea aktivistidega tehtud intervjuude tekstid kodeerida ning kontseptsioon ideestada. Kuidas jutustada nii mitmetahulist lugu läbi mitmekümne jutustaja suude, läbi Indoneesia polürütmilise reaalsuse? Ilmselt oleks lihtsam elada päevade kaupa ühe waria sabas, salvestada tema igapäevast ning panna sellest kokku liigutav lugu. Kindlasti võib nii jõuda lähemale waria hingele, aga selline lähenemine võib omakorda taastoota waria koondkuju, kinnitada või nihutada vaid õige veidi olemasolevat stereotüüpi.
Pigem tahtsime seekord näidata mitmekesisust wariade endi seas. Tahaksime näidata, mitte seada öelduga piire. Näidata ka wariadele endile, et kõik „korralikud” wariad ei pea olema aktivistid ja missiooniinimesed, vaid võib leida tee ka kuskil seal vahel ning võib ka olla vastutustundlik inimene, isegi kui sa vahel küsid oma peigmehelt seksi eest raha.
Ilmselt ühed kõige meelekindlamad natüürid, hämmastava missioonitundega isikud, keda olen kohanud, on just nimelt wariad. Nad on edukalt suunanud sisemisest lõhestatusest tekkinud valu uude energiasse. Ja nad on imelised inimesed.

Raske oli selle keskel sundida end magama. Võisin tundide kaupa hõljuda kuskil une ja ärkveloleku piiridel, aga peas tiirlesid kaadrid materjalist. Ja siis oli kell juba nii palju, et viimane aeg oli Kiwa üles äratada ja sõita stuudiosse, kus aeg kadus libedalt. Tavaliselt lõpetasime töö-öö umbes kell 10 hommikul, kord tegime kuni kella kolmeni järgmisel päeval.
Raske oli end ka wariazone’st välja rebida - olin mentaalselt aheldatud, füüsiliselt kurnatud ja hingeliselt.. ka üsna viletsas seisus. Kiwa pidi Euroopasse tagasi lendama, aga wariazone oli endiselt väga tugevalt õhus. Hea Yogyakarta meediakunsti kommuun HONF pakkus välja teha nende ruumides sala-preview wariadele ja sõpradele. Järgnes diskussioon, mille käigus kerkis teravaima küsimune üles wariade turvalisus. Järgmisel õhtul otsis lauljatarist-disainerist waria Susie mind üles, et tuua tänuks neli karpi tema peigmehe küpsetatud kooki. Kohtusin ka waria-teemalise islamieksperdiga ja 2000. aasta islamiradikaalide rünnakul Yogyakartas peksa saanud prantslasest gay’ga.

Sõitsin uuesti ka surnuaeda Fanny hauale. Fanny oli waria, kes suri AIDSi. Ta maeti surnuaega, kuhu linn paneb need, kellel pole ID-kaarti, kes elavad ja surevad tänaval. Fanny perekond ei tunnistanud tema HIV-staatust. Tema hauale puistatud roosiõisi nosivad lambad. Nüüd kolm kuud pärast matuseid vedelevad haual räbaldunud kilekotid.
Fanny lugu ei ole erandlik, vaid üks paljudest analoogsetest, mis võtaks justkui kokku sotsiaalsete kontruktsioonide jõhkruse, mille all kannatavad wariad. Muld peale ja unustatud. Matame maha ja läinud. Wariad löövad end homme jälle üles, et minna linnaparki kliente püüdma, hea kogus veini hinge all. Aktivistid jätkavad oma viljatuid ponnistusi nagu eilegi. Mošee kuulutab üle linna endiselt Allahi ülemvõimu. Radikaalid peavad plaani järgmiseks vägivaldseks PR-trikiks. Islami militaristid valmistuvad Filipiinide džunglis pühasõjaks. Indoneesia valitsus kehitab õlgu. Aga ilmselt on Indoneesia ka kõige keerulisem riik maailmas, mida valitseda.

Selles kummalises magamatuse flow’s taipasin õnneks astuda läbi lennujaamast. Bali.
„Welcome to the Paradise Island!” hüüdis Agus ja haaras mu unesegase keha kaenlasse. Agus on mu Yogyakarta kauaaegseim sõber, esimesest õhtust peale. Nüüdseks kolinud Balile, et vahelduseks jätkata elu „tõsisematel radadel”.

„I dont want to talk about philosophy anymore, I dont want to talk about politics anymore. Now I want to live! ... Tequila?”
Mis filosoofia see veel on?
„Don’t think too much, Cece.”
?

Olemasolu variatsioonid ehk WARIAZONE Pärnus

Kui viimati ca kaks-kolm suve tagasi Pärnus käisin, sattusin klubituurile, kus ei jäänud muud üle, kui rahuldada meeli väikse antropoloogilise välivaatlusega naiste-meeste omavahelistest võrgutamisrituaalidest.
Nüüd saab näha, kuhu sobituks Pärnu konteksti soovariatsioon waria Indoneesiast. Palun levitage kutset ja kohtume Pärnus. Pärnu Linnagalerii ja J. Barbaruse nimeline Kontrakultuuri Keskus esitlevad:
Laupäeval, 11. juunil kl 18.00 Pärnu Kunstnike Majas (Nikolai 27)

Kultuuriõhtu OLEMASOLU VARIATSIOONID
(Kiwa, Toomistu, Zoova)

Erinevus rikastab juba ammu Tallinna kultuurielu ja üleriigilist meediamaastikku; toimuvad näitused, filmilinastused, kontserdid, peod, mis käsitlevad seksuaalvähemuste temaatikat, samuti viiakse läbi konverentse ja antakse välja trükiseid, käsitlemaks soolise identiteedi ja selle erinevate variatsioonide teoreerilisi ja ideoloogilisi tagamaid.
Meil Pärnus aga homosid ja muid veidrikke ei ole. Tänavatel liiguvad ja klubides hängivad eranditult ainult heteroseksuaalsed alfaisased ja -emased, hoides käes vastavalt õlle- ja siidripurke, olles uhked oma paljunemisorganite ihaldusväärsele standartsusele.

Et sellesse idülli väike mõra lüüa, tutvustame Kiwa & Terje Toomistu filmi Indoneesia transsoolistest. Samas saab näha ka Mare Tralla isiknäitust AUTOPORTREED, mis käsitleb naise soolise orientatsiooni vahetumist. Esitletakse Jasper Zoova autoriraamatut, kust võib leida täiesti seksuaalsuse- ja sooüleseid elamisvorme.

KAVA:

18.00 Kunstnike Maja Galeriis Kiwa & Terje Toomistu filmi WARIAZONE Pärnu esilinastus. Autorid tutvustavad filmi, vastavad küsimustele ja innustavad arutelu.
19.30 Kunstnike Maja Hoovis Jasper Zoova AUTORAAMATU esitlus. Päeviku vormis raamat sisaldab igapävaseid autoportreesid, mis on joonistatud perioodil 1.aprill-30.juuni 2009.
20.00 Kunstnike Maja Hoovis Kiwa & Terje Toomistu mängivad indoneesia dangdut muusikat ja soovilugusid.

PILET vabatahtlik € 1-3

filmi kodulehekülg ja treiler:
www.wariazone.com

Pinguheit pearätiku alla

Ehk Jaava saare undergroundist, mis ilmus ka Ekspressi Kohvris (02.06.2011)

Indoneesia parim pidu ootab avatud taevalaotusega süngetes ööklubides, kus linna töölisrahvas õgib ihast helkivate silmadega laval vallandunud naiselikku potentsiaali – lühikesed seelikud ja hoogsalt hööritavad puusad, sätendavad maikad ja salaja sisse smugeldatud kohaliku puskari hapukas-mõru maik. Ning see kõik svingib seksikalt dangdut-muusika gruuvivates rütmides.

Dangdut pärineb 1940. aastate malai muusikast, kombineerides nii India kui Araabia muusika elemente. Kui 1960ndatel avanes Indoneesia popkultuur Lääne maailma mõjutustele, lisandus traditsiooniliste instrumentide helimaailma elektrikitarri jõud ja süntesaatorite tantsulisus. Püüdes jäljendada tabla heli – dang ja ndut –, pärineb dangduti nimetus tegelikult 1970. aastate malai töölisklassi popmuusikat halvustavast ajakirjaartiklist. Kuigi ka tänases Indoneesias levib dangdut-muusika kohta vastuolulisi arvamusi, on see palju enamat kui pelgalt ühiskonna vaesemate kihtide meelismuusika. Dangdut on avatud mõjutustele rokist, popist, diskost, aga olen kuulnud ka proge- ja punk-dangdutit. Raadios mängitakse lääne lugude töötlusi à la dangdut ega möödu ükski saartevaheline praamisõit meeltlahutava dangdut-karaoketa. Ka härradest autoomanikud võtavad mägiteedel kihutades kurve miniteleviisorist kostva dangduti rütmides, piiludes silmanurgast tantsivate preilide nõtket keha ning jaurates mõnuga kaasa.

Rahva dangdutiarmastus tundub manifestatsioonina Indoneesia mainstream-poliitika taustal, mis hea meelega mässiks naise keha veelgi kindlamini rätikusse. Nii on ka dang­duti lavaline vorm tekitanud üksjagu poleemikat. Missioonitundega islamiusuliste silmis on kõrgetel kontsadel minikleitides naislauljad liiga vulgaarsed ja kogu kontsept dekadentlik ja moraalitu. On ette tulnud, et politsei piirab dangduti kontserdipaiku ning üks jumalakartlik indoneesia kodanik ei kipugi nõnda lihtsalt tunnistama, et talle dangdut meeldib.

Lava ees tablataktis õõtsuvad mehed püüavad aga mobiiltelefoniga tabada kaadreid lauljatari lihavatest reitest ja avarast dekolteest. Nendele võibki see jääda ainsaks käegakatsutavaks erutuseks, sest milline tütarlaps nende juhutöödest elatuvate tulevikuta meestega ikka naituks. Parematel päevadel liigub see seltskond aga mööda praeriisilõhnaseid kitsaid tänavaid edasi punaste laternate valgusesse.

Seksikas dangdut

Indoneesia pole teiste Kagu-Aasia riikide kõrval erandlik – igast suuremast linnast leiab kommertsialiseerunud seksiteenustele keskendunud piirkondi. Kuumas linnasüdames raudteejaama ja turismipiirkonna vahel asub Yogyakarta seksipesa Sarkem. Tänavate labürint on ääristatud valgendatud nägudega lillekestega, kelle hulgast võib noppida meelepärase – tähendab ka Sarkem otsetõlkes lillelaata. Midagi ülemäära glamuurset või šokeerivat siit ei leia. Lihtsates T-särkides neiud kõlgutavad laisalt varba otsas rannaplätusid, rinnakas pimp meelitab kundesid baari õlleringile. Tihti satuvad kohalikud siia pelgalt linna parimat praeriisi pugima või selleks, et keerutada jalga akustilise dangdut-muusika taustal.

Väidetav Kagu-Aasia suurim seksipesa asub samuti Indoneesias. Surabaya Dolly nagu teisedki seksipiirkonnad on oma alustel funktsioneeriv linnajagu, kuhu politsei oma nina niisama ei topi. Kui siis ainult “maksude” korjamiseks.

Dolly peatänav on ääristatud hiiglaslike vaateakendega, mille taga istuvad roosadel või punastel diivanitel reas kõige kaunimad ja nooremad näitsikud. Bordelli ees sehkendavad müügimehe keelekasutusega kupeldajad, kes haaravad mööduvatel kundedel varrukast kinni ja müüvad teisel pool klaasi ajaviiteks sõnumeid klõbistavaid nukukesi nagu mis tahes kaupa. Pimp sõlmib tehingu ning annab seksile garantii – tüdrukud on noored, pringid ja suguhaigustest priid. Kõige lõpuks tõmbab ta taskust välja karbitäie viagrat.

Kaubastunud seksiäriga peatänava varjus teevad oma tööd veidi vanemad prostituudid märksa argisemas stiilis. Juba üle 20 aasta Dollys leiba teeniv mbak Iin ütleb, et siin koheldakse tüdrukuid õiglasemalt ja meeleolu on kodusem. Kui peatänaval võtab kupeldaja ja bordell suurema osa kliendi rahast, siis siin on vastupidi. Noor transseksuaal Ari veetis oma lapsepõlve nendel dekadentliku õhustikuga tänavatel.

“Alles kuuendas klassis sain aru, mida nad seal tubades tegelikult teevad,” meenutab Ari, kelle ema oli kupel­daja ja kelle lapsepõlvekoduks oli bordell. “Mulle oli see argielu, milles polnud midagi ehmatavat – igapäevaselt voorisid kunded majast sisse-välja, tüdrukud olid sageli mu mängukaaslasteks,” räägib ta, samal ajal uppudes lapsepõlvesõpradest seksitöötajate kallistustesse.

Edasi viib teekond Dolly kõige süngemasse piirkonda, kus töötavad free-lance prostituudid. Nende tööplats on vana hiina surnuaed. Kogu business & pleasure toimub sealsamas ­massiivsete kalmukivide vahel. Hauaplaadile ­püsti pandud kohvikus sädistab trullakas seksitöötaja, et siin on tal kõige parem – ise sõlmid kokkuleppe, ise vastutad, ise saad raha, ning sikutab siis vabandades midagi mu tagumiku alt. Kogemata olin peale istunud väiksele matile, mis on iga kalmupiiga kohustuslikuks töövahendiks. Madratsirull kaenla all, asub ta uuesti tööpostile.

Tänavamuusikutest waria'd Yogyakartas

Seal surnuaia tagumistes nurkades ootavad oma tänaõhtust ­peigmeest ka Indoneesia teistmoodi naised. Waria’d ehk male-to-female-transseksuaalid on osa Indoneesia kultuuripluralismist. Waria nimetus tuleneb indoneesiakeelsest liitsõnast wanita-pria – ehk naine-mees. Nagu iga indoneeslane mäletab lapsepõlvest seika, kuidas ema jagas selgitusi, et see natuke teistmoodi tädi seal tänaval on waria, on iga Indoneesia naine vähemalt korra läbi ­astunud waria ilusalongist.

Suur osa Jaava pruutpaaridest saab paaritatud tsansseksuaalse pulmaplaneerija poolt. Teiste tänavamuusikute seas liikluskeeristes küsivad naeratuse ja laulujupi eest leivaraha ka waria’d. HIV-aktivismi esirinnas on tihti waria’d, nii nagu ka dang­duti või playback-lauljad. Nad on naised, kogu nende hing ja olemus on naiselik. Ainult et neil on peenis.

Lõuna-Yogyakarta kitsaste ­tänavate rägastikus viib tee Shinta ja Sandra traditsioonilises Jaava stiilis ­majani. See paar eakaid sõbrannasid ütleb nagu enamik waria’sid, et nad on tundnud end waria’na juba väiksest peale – mänginud tüdrukute mänge ja olnud poistest võlutud. Nagu paljud teised waria’d oma elust jutustades räägivad nemadki, kui keeruline on noorukieas oma identiteediga leppida. Peeglist vaatab vastu poiss, aga süda kisub asjade poole, mida seostatakse naistemaailmaga.

Ent veelgi raskem lepitusest iseendaga on leida perekonna tunnustus, taluda eakaaslate pilkeid ja tunda alatasa, et erinev sooidentiteet surub neid ühiskonna äärealadele.

“Kui perekond aktsepteerib, siis teevad seda ka naabrid,” jutustab Shinta. “Kui ühiskond lepib waria’ga, saavutab ta positiivse mõtlemise, ta õpib ning areneb rahus. Kui aga perekond temaga ei lepi, põgeneb waria kodust ning tavaliselt satub seksiärisse.” Nii raamistab waria olevikku sageli prostitutsioon ja tulevikku tänavamuusiku saatus. Ahistavates oludes on paljud waria’d sunnitud elama kaksikelu. Selleks, et hoiduda linnarahva salvavatest pilkudest ja kohanduda ülikooli või töökollektiivi normidega, käiakse päeval ringi mehena. Pärast päikseloojangut toimub metamorfoos ning mehest saab kaunis daam. Kui tuhkatriinu kaotab kesköötunnil oma sära ja sarmi, siis waria vastupidi saavutab selle – täismeik ja kõrged kontsad ning kohtumine saatusekaaslastega mõnes linna waria-hot-spot’is on paljude waria’de igaõhtune kava. Tavaliselt kogunevad nad linna tumedamas tsoonis – pargis, surnuaias, jõe ääres või raudteel.

Sandra nendib, et tihti seostatakse waria’t prostitutsiooniga, kuid mitte kõik waria’d ei tee seda. Temalgi on noorusest aastane seksitöökogemus. Ent nagu mitmed waria’d tutvus ta tänu sellele oma esimese abikaasaga.

“Olen siiani talle tunnustuse eest tänulik, sest siis ei pidanud ma enam oma keha müüma ja kogu elu loksus paika,” räägib Sandra, kes on leidnud hingerahu hämmastavas peremustris. Sandral on koguni kaks meest ning kolmik-kooslus on õnnelikult katusealust jaganud juba viimased 16 aastat.

Shinta rahulolev vanaema

Ka Shinta peremudel pole monogaamne, kuid waria’de seas on see üpris levinud – mehe partnerid on korraga naine ja waria. Sellistes kooslustes võtab waria tihti mõne naise lastest oma hoole alla. Nii on ka Shinta tänaseks rahulolev vanaema.

Eakatele waria’dele valmistavad täna muret 1990. aastate alguse õhinas tehtud odavad silikoonisüstid. Hooletu iluteenuse õnnetuteks viljadeks on gravitatsioonist tingitud rippuvad põsesarnad ja kongus nina. Waria’de noorem generatsioon eelistab seetõttu loomulikku ilu.

Kindlasti pole waria’d moodsa aja viljad. Ka kõige kaugematest džungliküladest võib leida sooüleseid vorme ning mitmetes Indoneesia kultuurides on neil traditsiooniselt oma eriline roll. Näiteks Ari mängib politoloogiaõpingute kõrvalt Ida-Jaava traditsioonilises teatris ludrukis, milles reeglina esinevad ainult mehed ja waria’d. Siin vaesema klassi meelelahutuse mekas kussutab perekonnastseenis magavat titte waria ning uhketesse kostüümidesse riietatud daamid laulavad murtud häälel gamelani. Publik rõõmustab.

Ometi on waria’de sotsiaalne mänguruum rangelt piiratud. Nad on paigutatud justkui stereotüüpsesse waria-tsooni, kust on keeruline välja rabelda. Religioossete ringkondade surve ja ühiskonna valmisolek lubab neil tegutseda ainult valdkondades nagu meelelahutus ja ilu. Nad võivad ju lavalaudadel, valgusfoori ees või öisel tänaval mehi lantides naeratada, aga nende silmadest peegeldub pisarates hing.

Islamiüldsuse silmis jäävad nad patusteks. Nii nagu ka seksikas kleit või abielueelne seks. Kui waria-kogukond otsustab mõnel põhjusel kokku tulla, olgu selleks HIV-problemaatika seminar või waria’de missivõistlus, tuleb valmis olla islamiradikaalide vägivaldseteks rünnakuteks, et seeläbi “kaitsta ühiskonna moraali”. Äärmuslaste meelest on neetute piinamine jumala silmis õigustatud ja vägivallast on saanud poliitika tegemise viis tänases demokraatlikus Indoneesias.

***

Ja veel meeldetuletuseks, et Indoneesia sooülesuse problemaatikat käsitlevat dokumentaalfilmi “WARIAZONE” (www.wariazone.com) saab kuni 26. juunini vaadata Tallinna Kunstihoones näitusel “Sõnastamata lood”.

+ Lisaks skriining 11. juunil Pärnus

Jakarta seksikad ööd

Kord olevat internetis rääkinud üks Eesti noormees ning Indoneesia noormees. Nende jutt polevatki olnud nii pikk, kuid eestlane olla andnud indoneeslasele meie blogiaadressi. Viimane uuris blogi, nautis fotosid ja kirjutas meile kirja: „Kui abi on vaja ja Jakartasse satute, võtke kindlasti ühendust.“ Nüüd, olles Jakartas ning täielikult peavarjuta, saigi sõnum saadetud Nicole ning järgmised kaks ööd tema ulu all veedetud. Mõlemale poisile tahaks öelda suure aitäh ning teha pika pai.
Ma ei mäletagi, kust see lugu kõik alguse sai, kuid Jakartas sai meie missiooniks leida üles mõni sekspood. Mitmemiljonilises pealinnas riigis, kus elab rohkem kui 200 miljonit elanikku, osutus see missioon aga küllaltki ambitsioonikaks. Mida Indoneesias pole, on üks pood, millel seisaks silt: sexshop. Kuid vilunum pilk oskab juba vahet teha ning kahtlustada teisi silte. „Obat kuat“ ehk „Jõurohi“ võib olla siin üks viide poekesele, kust Indoneesia suurt tabuteemat ergutada saab. Astume sisse, ja mida me näeme.
Üksikus toas on üksik klaasvitriin, umbes sama tühi kui Kuuba poelett. Klaasi all seisab mitte rohkem kui kümme produkti, kõik erinevad vedelikud manustamiseks ning meest tugevamaks tegemiseks. Mänguasjadest jäävad silma vaid kaks kummirõngast, mis on seal tolmu sees seisnud juba kuid. Noormees itsitab väheke, kuid seletab lõpuks piinlikkust tundmata oma toodete tagamaid.
Järgmise poe leiame öistelt tänavatelt. Õigemini mitte poe, vaid ratastega leti. Kuna noormehel on oma tegevuse üle veidi piinlik – päeval on ta ülikoolis lihtne tudeng, siis on ka leti nähtavale osale laotud parfüümid ning turgutid, kuid mida riiul madalamale, seda seksikamaks joogid lähevad. Ning erinevaid vedelikke küll meestele ja naistele paistab siin olevat sadu. Aga mänguasjad? „Jaa, neid on ka,“ kostab noormees ja tirib välja hiiglasliku musta prügikoti. See on juba salajane kaup.
Mustast kotist hakkavad nüüd ükshaaval ilmuma roosad lelud. Sellised vanakooli õhukesest pool-läbipaistvast plastmassist veidrused. Noormees demonstreerib meile ühte neist. Vibreeriv muna, õbluke juhe taga ning roosa plastmassist pult juhtme teises otsas. „Paned selle endale sisse ja..“ keerab ta nüüd takerduvat ratast puldil ning muna hakkab närviliselt võbisema. Lelu näeb nii armetu välja, et ei julge seda elektrišoki kartuses isegi käes hoida. Lahkun leti äärest mingi purgikesega, sest imerohud paistavad siin olevat ainsad asjad, mille keetmises indoneeslasi võib usaldada. Plastmass made in Indonesia praguneb siin aga sama kiiresti kui punane pitspesu, mis pärast iga paari pesemiskorda oma tee prügikasti leiab.

Indoneesia pingestatud pluralism

Wariad Indoneesia panga ees - populaarne waria'de hängimispaik Yogyakartas

Värskes UT ajakirjas ilmus minu reisilugu Indoneesiast. Paluti kirjutada rohkem sellest, mis puudutas õpinguid ja koolielu. Kirjutasin siis estofiilist doktorandist ja sellest, kuidas alati oli liiga palav või liiga niiske, mis näis halvavat mõtlemisvõime.
Aga samas oli mõtlemisvõime olemas, lihtsalt teistmoodi. Ta avanes isegi oluliselt kriitilisemalt kui muidu. Indoneesia kaudu avanes kriitiline vaatepunkt paljudele meie aja tulitavatele küsimustele - tehnoloogiline areng, demokratiseerumine, moderniseerumine, meedia ülemvõim, meelelahutuslik suhtumine, elu simulakrumites, naiste õigused, meeste domineerimine, identiteedivabadus, pühasõda, terrorism, ameerika suhtekorralduslik häma, together in difference, together in pluralism, "together in pluralism".

Seepärast paningi UT ajakirjas ilmunud artiklile pealkirjaks "pingestatud pluralism", sest seda pluralismi seal enam ei ole. Äärmusrühmitused ajavad taga oma avalikku moraali, kuigi teki või rätiku all on asi päris kuum ja dirty ning kaugel sellest mis avalikult "moraalne". Äärmusrühmitused on aga "targemad", nemad "teavad". Nemad "teavad", et sharia-riik oleks hea valik. "Kõik on ju selge, naised rahus maas, rahvas teenib Allahit ja elu kulgeb päevast päeva sama moodi, "moraalselt"."

Ibu Mariani aga on juba viimased kolm aastat olukorrale vilistanud. Ka waria'd on inimesed ning neil on õigus teenida jumalat, mõelgu nemad, mis tahavad. Ja sätib siis oma juuksurisalongi ehitatud maailma ainsa transseksuaalide koraanikooli palvusõhtuks valmis.

Loe ka artiklit UT ajakirjast (lk 33-35)

Ibu Mariani - maailma esimese waria'de koraanikooli direktor

Olla osa karnevalist, ise seda teadmata

Jakartasse oleme teel tegelikult selleks, et esinema minna. Mitusada välistudengit on kõik Taman Minisse (umbes nagu Disneyland, aga etnoloogiline miniversioon Indoneesia saartest) elama pandud ning nüüd viiakse neid siia-sinna, et kooliaastale punkt peale panna. Mitu bussitäit välistudengeid kihutab nüüd mööda Jakartat ringa, ulguvad politseiautod ees ja taga meid saatmas. Sest välistudeng on hariduse uhkus.

„Nii, nüüd minge bussist välja ja näete seda teed? Jalutage mööda seda tänavat edasi, hophop nüüd.“ Keegi juba pikemat aega ei saa täpselt aru mida me tegema peame ja kuhu läheme, sest korraldus on täpselt selline nagu üldine elu Indoneesias: oota veidi, läks veidi valesti, mõni teine kord jne. Seega on kõige lihtsam vaid käskudele alluda ning teha nii nagu öeldakse, uurimata täpsemaid tagamaid. Nii me siis bussidest väljume, mitusada tudengit, tänava suunas, mis meile kätte osutati.

Korraga aga kuulduvad pasunad ja fanfaarid. Meie ees jalutab orkester koos värviliste aksessuaaridega. Meist on saanud ootamatult paraad. Ootamatult meile endale, sest rahvas, kes tee äärde on kogunenud, et välistudengitest pilti teha, paistab olevat teavitatud juba mõnda aega tagasi. Nii me seal jalutame orkestri järel, lehvitame publikule ja poseerime küsijatele, kuni jõuame lõpuks sündmuspaika ning oleme tervitatud paberilutulestikuga.
Iga päev toimuvad esinemised ning lõpuks on kord ka meie käes. Haridusministeeriumi kriiksuval laval astub üles meie linna välistudengite orkester, kes siinseid traditsioonilisi instrumente mängivad. Istun minagi kahe kumera poti taga ning virutan hoogsalt kord ühele, kord teisele, püüdes jälgida helisid, mis suures ärevuses on täielikult kontrolli alt väljunud. Kuid pole hullu, välistudeng gamelani mängimas on sama eksootiline kui karu seelikus ja pallil tantsimas, nii et pole vahet, kas õnnestub hästi või kukub pots pikali, show on show.
Samal ajal aga kui esinejatega fotosid tehakse, samal ajal kui mu selja taga haridusminister kümnele telekanalile otseintervjuud annab, tuleb minu juurde aga pisike räsitud välimusega naine ning pakub mulle tööd, kus liiguvad suured rahad. Kuidas sulle meeldiks olla alastimodell?