Võluveed ja diplomaatiline kanep – hääletamine Indoneesias

Siinse hääletamise võlu on see, et enamasti viib üks auto su kümne tunni kaugusele kui mitte rohkem, selle aja jooksul toidab ja söödab, muretseb pimedas linnas öömaja ning tõenäoliselt mässib sind mingisse kummalistesse olukordadesse. Nii ka Solost Jakartasse hääletades.
Autos istub kolm mees, üks suurem naljahammas kui teine. Tuleb välja, et on ärisõidul ning liiguvad linnast linna, et oma produktidele reklaami teha. Küsivad, et ega meil midagi selle vastu pole, kui poolel teel tunniks-kaheks peatume ning ühe presentatsiooni maha peame. Pole midagi, andke aga minna. Aga mida te õige müüte? Mehed võtavad kotist välja väiksed klaaspudelid ning õhkavad sealset vett mulle näkku. Olevat bio-värk ning tegevat naised ilusaks. Kõlab nagu üks klassikaline teleshopi-laadne produkt, mida siin Indoneesias on jalaga segada. Kuidas need aga nii populaarseks on saanud, mõistame kohe varsti kui ühes külas vahepeatuse teeme ning presentatsioonile läheme.
Väikese elumajakese elutuppa on laotud rida plastiktoole, hunnik külarahvast neil istumas ning bioproduktid nende ees seismas. Üks autos istuvatest meestest palub külast kohale tuua lombaka. Väikse käimispuudega inimene pannakse aukohale istuma ning meie tiimi mees hakkab tema ees seletama. „Sul on valus, sest sa oled kellelegi haiget teinud. Sa pead mõtlema, et sellel inimesel on topelt valus.“ Ning hakkab tema jalga mudaima. Mudib siit ja sealt, sikutab varbaid ja virutab jalale. Noh, kas nüüd tunned paremini? Lombakas tõuseb püsti ja hakkab liikuma, täpselt sama vaevaliselt kui varem, kuid kiidab oma arengut. Külarahvas vaatab suurte silmadega, saabki paremini käia! Nõid meie autost seletab ja mudib veel kuni tõmbab kotist välja pudeli vett, umbes sellise, mida võiks siin mõnes kallimas poes toiduletilt osta. Külarahvas seda aga ei tea. See on Jaava saarelt pärit vesi, töödeldud USAst tulnud tehnoloogia abil, loen etiketilt Dr. Lovehearti soovitusi vee tarbimiseks. 3X päevas klaasike ning hind 17 000 (ühe külainimese päevaeelarve). Ning kuna nõid, kes lombaka taas liikuma pani, vett soovitab, on nüüd ostmiseks hea põhjus olemas.
Nõuame meiegi hiljem vee saladusi testida. Nõid käsib mul seista ja igale ta liigutusele vastu punnida. Sikutab siis ühest käest kuni ma lõpuks tasakaalu kaotan. Seejärel annab ühte kätte pudeli Dr. Lovehearti vett ning kordab tegevust. Enam ma tasakaalu ei kaota. Vot siuke vesi!

Auto, mis meid veel edasi viis, oli aga hoopis teist masti. „Huvitav, miks see politsei mu järel juba nii pikalt sõidab?“ pomiseb mees rooli tagant meie kuuldes ning tõmbab taskust välja kanepisuitsu. Täpselt samal hetkel kui politsei temast mööda sõidab, popsutab ta rohelist kraami kõige rahulolevama ilmega. Meeldetuletuseks nii palju, et siin riigis kanepi omamiselja suitsetamise tagajärjed sama suured kui Eestis mõnel mõrvajuhtumil. Ning ka need korrad pole harvad kui välismaalasest puhkusenautija joindi läidab, sellega vahele jääb ning altkäemaksuks mõnest džiibist peab loobuma. Kuid sellest hoolimata suitsetab meie autojuht muretult rohelist ning muheleb siis omaette: „Mul on diplomaadi numbrimärk, keegi ei saa mind peatada.“ Nii sõidabki UNi üritusekorraldaja rõõmsalt oma kaitseautos mööda Jaava saart ning muud maailma ning trotsib mitut head aastat vangis istumise ohte.

Elu pärast vulkaanipurset

Selline lugu ilmus minu sulest Ekspressis juba jupp aega tagasi. Neile, kes lugu lugema ei sattunud, kopipeistin selle siia uue fotovalikuga ümber. Ja ühtlasi võib tuhaseid külasid meenutuseks vaadata ka siin.

Elu pärast vulkaanipurset

Otsereportaažid Merapi nõlvade elanike evakueerimisest, kus aegluubis näidatakse nutvate vanaemade nägusid ja taustaks on mängimas leinamuusika; Youtube’i loendamatud videod tuha tõusmisest taevasse ning hävitava laava voolamisest üle külade – Merapi vulkaani pursked läinud aasta novembris on olnud Indoneesia suurimad. Külastasin minagi nelja küla Merapi jalamil, igaühel neist on oma lugu. Kahele esimesele külale, mis on mattunud paksu tuha- ja mudakihi alla, pole veel ükski hingeline käinud elu sisse puhumas.

Valitsuse heitlik abikäsi

Indoneesia valitsuse töö vulkaanipurskega toimetulemiseks on olnud vastuoluline. Kohalike vulkanoloogide täpsed hinnangud pursete kohta, valitsuse efektiivne teavitustöö ohupiirkonnas elavatele inimestele ning ligi poole miljoni elaniku evakueerimine ülerahvastatud mäejalamilt on olnud eeskujuks nii mõnelegi Euroopa vulkaaniuurimiskeskusele.

Kuid alates hetkest, mil vulkaan jälle vaikselt unne suikuma hakkas, pöördus valitsuse tähelepanu uutele muredele ning abijagamine muutus selektiivsemaks. Sellega aga ei lõppenud Merapi trikid, sest nüüd pritsib kraatrist ohjeldamatus koguses mudalaviine, mis kuumade tuhapilvedega võrdväärset hävitustööd võivad korda saata. Seni efektiivselt töötanud abiväed nendest enam aga ei hooli. Nüüd saab iga küla täpselt nii palju tähelepanu, kui selle karismaatiline liider või rahakott endale tõmmata suudavad, kuid enamasti jäetakse inimesed omapäi külasid mulla alt välja kaevama.

Kui ühes külas on teed juba tolmust puhtaks pühitud ning muidu halli vaatepilti elurõõmustab värskelt kuivama pandud pesu, siis teises külas vastu lonkiv vanamees haarab võõramaalasel käest ning vaatab anuvate silmadega otsa: “Räägi meie küla olukorrast oma ülikoolile või riigijuhtidele, äkki keegi su kodumaalt soovib aidata?” Kui valitsuse abile ei saa enam loota, siis ei panegi imestama, kui külaelanikud oma õnnetuse letile panevad ning elutu küla turismiobjektiks muutes uueks eluks raha koguvad.

Tuhane muuseum

Märkimisväärne on kiirus, millega uus kummaline turismiatraktsioon on üles ehitatud. Juba paar päeva pärast ohutsooni avamist on igal teelahkmel kümmekond inimest, kes on ehitanud bambuspuust tõkke ega lase huvilisi enne edasi, kui rangelt vabatahtlik annetus või kohustuslik summa korjanduskasti on pistetud. Mõni populaarsem küla on printinud värvilised piletid ning küsib nüüd naabriga võrreldes kümnekordset hinda. Siin-seal võib kohata lapsi, kes iga paarisaja meetri tagant müntidel kõliseda paluvad. Kuid peamistest tõketest lõpuks mööda saades tabab selline vaatepilt, mis iga rahaküsimise unustama sunnib.

Justkui noaga oleks tõmmatud piir elust kihiseva maailma ja kuumaastiku vahele – kui üks majatäis elanikke paistab olevat täie tervise juures ning vaikselt oma vaipasid klopib, siis naabri majast on alles jäänud vaid skelett. Jalutades mööda tubasid, kus kedagi enam sees pole, võib tuha alla tardununa näha perekonna toidulauda või ajas seiskunud sulanud kella. Esemed, mis ei ole otseselt laava kõrvetava vooluse alla jäänud, ootavad oma taaselustamist karges vaikuses.

Vulkaanipurske ohvrid juhatavad külalisi oma endises külas ringi nagu elutus muuseumis, rääkides võrdlemisi külma rahuga õnnetusest, mis neile osaks sai. “Siin oli minu maja, nüüd on see tuha ja muda all. Siin külas suri 18 elanikku, üks mu vendadest nende seas. Kes oleks võinud arvata, et vulkaanipurse siiani välja jõuab ja et kuum tuhk võib kedagi tappa?”

Elava katastroofi küla

Mõnes külas katastroof veel kestab – ehkki ka need asulad on saanud kannatada vulkaanipurskest, on siin fookuses mudavoolud, mis suure tossupilve saatel graatsiliselt mööda mäge alla valguvad. Pealtnäha ei ole mudalaviin teab mis ohtlik – vaikselt kraatri poolt laskudes katab see kuivanud jõesängi ning vaid suuremate vihmade korral valgub laiutades üle talle määratud nõo. Kuid mudalaviini hävitustöö võib olla sama tõhus kui laava oma. Kandes endaga kaasa tohutuid kiviplokke ning koosnedes paksust liivapurust ja tuhast, mis kraatrisse veel viimasest purskest alles on jäänud, võib laviin puruks peksta majad ja teed, vahel terved küladki.

Päev varem oli muda jõudnud külasse, mida nüüd uudistama tulin. Üks meesterahvas palub mul tema majja siseneda; palub vabandust, et tal midagi pakkuda pole. Astun sisse läbi akna, mis ulatub nüüd mulle puusani, ja sean end mudahunniku otsa istuma. Selle maja väljakaevamiseks kulub perel vähemalt kolm kuud ning abilootust väljastpoolt seni pole. Ning ehkki vulkaanipurske tagajärjel said surma perekonna loomad ning kannatada eluase ja ka pärast eluolu taastamist ei paista olukord kergemaks minevat, ei soovi perekond oma kodupaigast ära kolida senikaua, kui enam ühtki muud võimalust pole alles jäänud.

Merapi kohal on tumenenud pilved, mis signaliseerivad: veel tunnike ning võib oodata uut mudalaviini. Nii kurjad pilved kui hästitöötavad SMSide ja Facebooki teavitussüsteemid, mis uut laviini lubavad, on külasse kohale meelitanud suure hulga võõraid nägusid, kes salvestusvahenditega mööda lahinguvälja ootusärevalt ringi sammuvad. Juba varsti võib vaatemäng alata. Muda vajub külastajate varvaste eest mööda ning kilgates hüppavad Indoneesia turistid, salvestusvahendid käes, veerevate kivide eest. Meedias nähtud foto mudasse kukkunud mehest, kes kilomeetreid allavoolu liikus ning kelle keha vastu kive ribadeks rebiti, paistab vaid suurendavat soovi saada oma mälukaardile adrenaliini õhkav kaader.

Adrenaliinirohked tööpostid

Külaelanike algatusel on mööda Merapi nõlvasid paigaldatud bambusest postid, kus alati keegi oma walky-talky’ga informatsiooni edasi annab, niimoodi saates teavet mäetipust madalamatele nõlvadele ning hoiatades saabuva ohu eest. Vaid paarsada meetrit lähenevast mudast eemal müttab aga traktoreid ja ekskavaatoreid. Nimelt on Merapilt voolanud muda väga kvaliteetne, mistõttu nii mõnedki farmerid jätavad oma endise töö sinnapaika, rendivad sõpradega veoauto ning asuvad jõesängis muda koguma. Valitsuse poolt hätta jäetud külad kasutavad ka seda võimalust rahakorjamiseks ning küsivad makse iga veauto pealt.

Kohalike vilistamine kriibib juba valusalt kõrvu, kuid eluga õnnemängu mängivad traktoristid on endiselt tööhoos. Tundub, et võidab see, kellel adrenaliin lubab kauem ohuväljal seigelda. Viimasel hetkel tõmbab ekskavaator kopa maa seest välja, selle poisikeseeas juht naeratab võidukalt ning põgeneb lõpuks tossava muda eest täiskäigul.

Müüa loodusõnnetusejärgne maa, oma elu ja kodu turismiatraktsiooniks; võtta vastu külalisi keset õnnetust ning jagada oma muret; müüa kuum muda betoonitööstusele on ühelt poolt viis oma katkestusega elus vaimselt hakkama saada, teisalt aga ainuke võimalus sellest majanduslikult üle olla. Indoneeslane ei paista sellises olukorras kunagi alla andvat. Siit ka kohalik ütlus: “Igas õnnetuses peitub lootus”, mis paistab indoneeslasi aitavat elada riigis, kus vulkaanipursked, üleujutused, maavärinad ja tsunamid on väiksemal või suuremal skaalal igakuised nähtused.

Jakarta waria-tsooni vabastav naer

Jakarta sensuaalne underground palju pearätikuid ei nõua. Indoneesia laialivalguvast pealinnast võib leida drag-queenide paraade ööklubi tumedate lagede all või punk-dangdutiga pidu tähistaeva all, alati kosmiliselt, alati natuke lagunenud raamis. Aga hingelt elav alternatiiv, pidu täies hiilguses, vabastav naer. Jakartas on suurlinna kaootilisusest tekkinud vaba olemisega piirkondi, kuhu sajad waria’d ja gayd kogunevad kokku, et tantsida end pühapäeva. Palvused said eile tehtud, täna võib pidutseda.

Juba nad tantsivad, dangdut svingib puusades. Korraga oleme ümbritsetud sadadest säravatest wariadest ja armunud pilkudega noortest geidest, tähistaeva all ja punk-dangutist pöördes. Kiwa täheldab, et see on wariade koorekiht. Pole kahtlustki. Ka kõige nunnumalt tüdrukulikumad neiud on siin ilmselt wariad.
MamaYuli (pildil koos Ienesega) ehk Yulianus Rettoblaut abikaasaga istub laua ääres ja limpsib õlut. Igast ilmakaarest saadetakse neile austusavaldusi – Yuli on nimelt üks enim Indoneesia meedias sõna võtnud juristipaberitega waria. 2007. aastal esitati teda Indoneesia inimõiguste komitee wariade esindajaks, aga ta lükati parlamendi poolt tagasi. Võib vaid vaikides järeldada sellise otsuse vägagi poliitilisi põhjuseid. Yuli Lõuna-Jakarta majas saavad peavarju ja ilusalongikoolitust noored ümberkaudsetest linnadest ära jooksnud wariad.
Meie noored tikkkontsadel ja paljaste kintsudega kaunitarid naudivad pidu, nagu meiegi, nagu ka hipster-style wariad neoonroosades rinnahoidjates, glittersärkides ja tennistes. Lia ja Rika veavad mind vahepeal kangialusesse viskiputkasse (viski on rangelt musta turu kaup), laval keevitab ansambel progerockist laetud dangdut-muusikat. Liiguvad puusad, läigivad higised palged. Öös ujub tubakas ja kuhjunud piirangutekoorma vabaks lastud aur. Pidu täies hiilguses, kurblik mäng, vabastav.

***
www.wariazone.com
Esmakordselt kinolinal -- K 25.05 Tartus Genklubis 19.00
--- N 26.05 Tallinna Kunstihoone 18.00

Oh, I have no penis, this belongs to my husband!

Jakartat kartsin nagu tuld. See hiiglaslik pealinn suudab vähemalt kolm korda nädalas vallutada ajalehtede esiküljed oma veeuputuste või liiklusummikute tõttu, tavaliselt viimaste. Ja teha sellises miljöös napi eelarvega filmi? Ja jääda ellu Indoneesia roojasemas ööelus, nagu mõni usutegelane kipub märkima? Kiwa magas kogu öö rongi põrandal, ajaleht külje all. Ärgates oli kell neli hommikul ja Jakarta kuum öö, tibutas vihma.
Ienes Angela – waria aktivist, kellega Sonya oli soovitanud meil ühendust võtta - oli nõus meile keset ööd rongijaama vastu tulema. Tal oli kaasas sõbranna Reza, kes elab Ienese juures ja aitab teda majapidamistöödes.
Sõitsime Ienese poole – tema koju, mida ta ise nimetab hellitavalt küüniks, sest muuhulgas ammuvad seal kitsaste tänavate vahel ka lehmad. Indoneesias pole millegi üle imestada.

Reza dendong'ib - waria slängis dendong tährndab regulaarset make-up+soengu protsessi

Reza räägib, et Ienes ja teine legendaarne Jakarta waria’de juhtivaktivist Lenny Sugiharto on muutnud tema elu, küll võimaluste rangetes piirides, ent siiski. Vähemalt on ta tagasi võitnud elu-jaatava hoiaku, sest esimene reaktsioon pärast vereproovi tulemusi oli ahastav suitsiidi-iha. Reza põeb HIV viirust, nagu ca 34% Jakarta waria’dest. Ometi on aktiivne seksuaalelu endiselt osa tema tööst.

Rääkides seksist, siis mõistagi on Indoneesias sellega teistsugused lood kui Euroopas, kui seda üldse võiks kuidagi üldistada. „Seks kui armastuse väljendus” pole siin kuigivõrd käibel. Seks tegevusena legitimeeritakse abieluga. Seksist võib unistada dangdut-muusika kontsertil, seksi saab kindlatest linnaosadest osta, suuseksi saab osta, seksi saab mobiiltelefonidesse laetud pornovideotest vaadata. See mõistagi kehtib vaid meeste maailmas – "naine ju seksiga ei tegele." Kui tegeled, oled lits, sest süütust tuleb hoida pulmadeks.
Samal ajal on seksist rääkimine tabu, see jääb ikkagi vanemate pimeda magamistoa teemaks, kuigi tänane Indoneesia noorsugu on juba ammu sellest kapist välja murdnud.
Reza ja Kiwa

Ienes on HIV-aktivist, töötab kõrges büroohoones Jakarta kesklinnas, oma meeskonnas on ta ainus waria. Suurimaks tõrkeks tema töö juures jäik sotsiaalne kondoomi-tabu. Püüdes tutvustada kondoomi, arvatakse tavaliselt, et nad propageerivad prostitutsiooni. Indoneesia koolihariduses seksuaalkasvatusele kohta ei ole. Kondoomist siin ei räägita.

Lisaks sotsiaaltööle on Ienesel käsil väiksemad äriprojektid, ajaviiteks müüb Oriflame’i kosmeetikat ja temalt võib osta Special Ienese lõhnavett, mille järgi ma nüüd igapäevaselt lõhnan. Ienes küpsetab meile hommikusöögiks maitsvat praeriisi, pärastlõunal kussutab naabrinaiste lapsi. Ienes räägib soravalt inglise keelt, vürtsitades seda hea huumoriga. Õhtul tõmbab jalga lühikesed püksid, kõrged kontsad, laseb juuksed valla ja sellise võluva daami juhatusel avaneb meile Jakarta ööelu. Ta saadab oma saksa boyfriendile sõnumi, et täna on ta oma eesti külalistega hõivatud.
Ienes tundub ideaalne naine oma igas rollis. Ainult et ta ei saa kunagi sünnitada ja ta ei vaja tampoone. „Oh, I have no penis, this belongs to my husband!”
Ienesega

***
www.wariazone.com
Esmakordselt kinolinal -- K 25.05 Tartus Genklubis 19.00
--- N 26.05 Tallinna Kunstihoone 18.00

Is misses happy to see potatoes?

Kesk-Kalimantan jäi meid veel kauaks kummitama, nii "apa kabar" ehk "kuidas läheb" sõnumite kui värvikate fotomälestuste kujul. Selle kreisi maailma argisuhtlusest peegeldub minevik kirjute sulgedega ehitud sõjatantsijatest ja 200-pealistest ühe katuse alla mahutatavatest perekondadest. Täna aga pakub parimat meelelahutust hasartmäng ja verine kukevõitlus või õhtuti palmiveini saatel kirglik heietamine naabrimehe maja ees.
Teisalt oli reis oli üks karmimaid rännukogemusi mulle ja Beritile. Vahepeal jõudsin juba kahtlustada malaariat ning tagasi Jaavale sõites kattis mu jalgu kibedalt sügelev punnimeri - oli see nüüd malaariatablettidest või pidevast hambapesust solgises jõevees. Ning olgugi et vahepeal lipsas meie märkmikusse Malinowskit, ei loobuks ma ühestki päevast selle kuuma saare kuumas südames.

Lõunarannad

Hüvasti, Kalimantan! Loodan, et tegin sinust vähemalt sama palju pilti kui sina minust.

Kibe kauplemine ja ujuvad apelsinid

Me jõuame tagasi linna ja meie ainus eesmärk on olla vähemalt korraks kahekesi ning vaikides nautida selle elu ilu, pidamata seejuures andma seletust oma päritolu kohta või poosi mõne järjekordse foto jaoks. Leiame endale põgenikuhotelli, mida peab üks roosas pidžaamas juristi-haridusega geimees, korgime lahti pudeli kohalikku veini ning poeme kõige pimedamasse nurka, mida siin leida võib. Veel õhtu jätkuks ja varahommiku alguseks ootab meie magamata päid hotelliomaniku mootorpaat ning sõidutab meid kell viis hommikul mööda kohalikku jõge.
Kõik jõeäärsed on täis maju, mis moodustavad siin lausa midagi küla-laadset. Kerkiva päikese taustal võib vee peal ulpivate majade vahel näha mošeede siluette. Või oma taga-aias jõeveega hambaid pesevaid perekondi, mõnel neist keha üleni vahune. Või jälgida, kuidas perepoeg mööda veele ehitatud sildasid väikese majakeseni jõuab ning siis majakese lahtivajunud ukse vahelt tunnistada, kuidas too otse jõkke roojab. Õde kahmab sealt samast vett ja loputab hambad. Kui see sama jõgi tundus meile vähe räpane juba paarsada kilomeetrit lätte pool, siis siin oleme vaatepildist juba veidi õõvastunud.

Kuid jõel toimub veel teisigi sündmusi. Lisaks pesemisele ja roojamisele võib jõel ka turgu pidada. Nii tulevadki varastel hommikutundidel jõele naised paatide ja toidumoonaga. Ning nende kõrvale veel suuremad naised veel suuremate paatidega, kes suurtes kogustes oste hakkavad tegema ning nüüd parimat pakkujat otsivad. Paadid sõidavad teineteisest mööda ja ütlevad hulgiostjale hindu. Viimane vaatab ükskõikselt ümberringi ning näitab käega suunal, kuhu see sõudma võib hakata. Terve aja jooksul ei toimu ühtki tehingut. Ainult Terje püüab üle paadiääre kõõludes apelsine ja maiustusi kätte saada.

„Ibu, ibuu..“ hüüab ta ja vaatab kuidas head paremad paadid temast laineharjal mööda purjetavad. „Ma ju ei oska seda asja veel,“ vehib ta kätega, et oma apelsin ikka kätte saada. Senikaua kui Terje oma ostu välja valib ja ümberringsed naised naerma ajab, sest ei osta ei kümmet ega isegi ühte kilo mitte, vaid investeerib minuteid viis selle ühe ja ainsa puuvilja valimiseks, püüavad nii paadimees kui müüjanna oma paate kohakuti hoida.

Veel kümme minutit ja hommikune jõeturg on otsas ning paadid sätivad kodu poole teele. Nüüd tõuseb kisa ja kära ning mõned aerud välguvad vette ja välja. Nimelt teevad hulgiostjad nüüd oma otsused ning parimad tehingud ning magusamad palad leiavad oma uue kodu just sellel viimasel hetkel.

Meie aga tüürime ühe kai juurde, palume endale kuuma kohvi tuua, sirutame pikali ning õõtsume jalad üle parda ja pea veel endiselt veinivines tagasi kodu poole.

WARIAZONE treiler

Homme on kolmapäev ehk saab jälle minna Tallinna Kunstihoonesse seksuaalvähemuste temaatikat käsitlevale näitusele "Sõnastama lood", kus muuhulgas saab siseneda ka Indoneesia variatsioonidesse ja teistmoodi tsoonidesse WARIAZONE'i. Laupäeal oli juba avamine ning kuigi avamistele omaselt oli liiga palju saginat, et päris hästi kõigesse süveneda ei jõudnud, tõotab näitus väga head tervikpilti. Palju dokumentalistikat, palju kunsti tema mittetraditsioonilises tähenduses.
Siin aga meie filmi treiler ja sünopsis. Ning ootan teie kommentaare, kuidas mõjub treiler. Ning muidugi on tänuväärne igasugune tagasiside neilt, kes kõik need 74 minutit seal näitusesaalis WARIAZONE'i tumedates kaadrites vastu pidasid.



WARIAZONE on Indoneesia sooülesuse (transgender) fenomeni tutvustav dokumentaalfilm. Kunstsõnaga tähistatav waria /wanita(naine) + pria(mees); male-to-female transseksuaal/ on maailma suurima moslemikogukonnaga riigi kultuurimustrites tuntud nähtus. Oletatakse, et Indoneesias on 35 000 wariat, kuigi üle 200 miljonilise rahvaarvu puhul võib see number olla suuremgi.

Waria, keda kohalikus kontekstis kirjeldatakse sageli kui meheliku ja naiseliku kombinatsiooni, kolmandat sugu või mehe kehasse sündinud naise hinge, osutab mitmetele post-koloniaalse situatsiooni probleemidele. Traditsiooniliselt mitmetes Indoneesia kultuurides pühaks peetud soolise identiteedi variatsioonid on tänaseks kandunud õigusteta tsooni ühiskonna äärealadel. Sotsiaalsete konstruktsioonide (moraal, religioon, heteronormatiivsus etc) jäikusest tuleneva häbimärgistamise tagajärgedeks on sooidentiteedi ametlik mittetunnustamine, diskrimineerimine, piiratud töövõimalused, seksitööstus ja HIV/AIDS.

Waria ütleb, et jumal lõi nad sellistena. Religioossed ringkonnad sildistavad nad aga patusteks. Aktivistide püüd avaliku tegevuse kaudu tolerantsi suurendada on paradoksaalselt sundinud wariad vaikima. Seksuaalsuse üldsuse ette toomine on loonud äärmuslikele religioossetele gruppidele võimaluse „avaliku moraali kaitsmise” ning „sõnavabaduse” ettekäänetel rünnata.

Lisaks mitmekümnele aktivistile ja seksitöötajale kõnelevad filmis ka juhtiv geiõiguste eest võitleja Dédé Oetomo ja esifeminist Julia Suryakusuma. Külastatakse mitmeid wariade kogunemiskohti Jakartas, Yogyakartas, Malangis ja Surabayas ning maailma ainukest transseksuaalide koraanikooli.

www.wariazone.com
Liitu Facebooki grupiga

Kalimantanil pead lendasid, veel lähiminevikuski

Tagasiteel metsast linna hääletades kuuleme lõpuks sellest, mis Kalimantani on indoneeslaste seas nii hirmutavaks teinud. Nimelt kui öelda indoneeslasele dayak, tuleb talle meelde 2001. aasta, mil see Kalimantani traditsiooniline hõim korraliku genotsiidi toime pani. Ehkki konfliktid sisserännanud maduralaste ja põlisasukate dayakkide vahel olid käinud juba aastaid ning tapetuid oli mõlemal poolel, on lõpuks süüdi kohalikud hõimud, kes džunglist välja kargasid, tapatalgud korda saatsid ja vana traditsiooni kohaselt vaenlastel pead maha raiusid. Neo-headhunting, nagu siin seda vana kultuuri taaselustumist nimetatakse.
Kohalikud räägivad hirmutavaid jutte. Ehkki ametlikes dokumentides võib surnute arvuks lugeda umbes poolttuhandet inimest, räägivad kohalikud kuni kuus korda suuremast numbrist ning konflikti mastaapsusest. Maduralastest lapsed, naised, noored, vanad, olevat kõik valimatult oma pead kaotanud, mis mõni aeg hiljem leiti ühest maduralasele kuuluvast hotellitoast. Küsimuse peale, miks politsei vahele ei astunud, sest konflikt olevat kestnud kolm ööpäeva, teadsid kohalikud aga rääkida, et ka nemad olid hirmul. Nimelt see dayaki hõim, kes ürituse korda saatis, on seotud mustade vägedega.
Hõimupealik olevat Lõuna-Kalimantanist pärit kaugele teada-tuntud kurjus ise, kelle kättemaksuihast ei pääse keegi. Oma buumerangitaolise ja nähtamatu relvaga võib ta hävitada kelle iganes, sest kord õhku saadetud, raiub see maha pead ja pöördub oma omaniku juurde tagasi. Samuti võib ka kindel olla, et ükski dayak oma ohvri päritolus ei eksi, sest varem musta maagia abil tehtud tseremooniad aitavad maduralast kohalikust Kalimantani päritolu inimeses kaugele vahet teha. Kõik teavad, kes oli tapatalgude taga ja selle kordasaatja, kuid keegi põgenenud hõimupealikku arestida ei julge.
Nii võib juhtuda saarel, kuhu kolonialistid põliste asukate kõrvale transmigratsiooni programmi korras võõraid saadavad, kes siis metsa lõikavad, kulda kaevavad ning kõige tipuks kohalikke primitiivseks metsarahvaks peavad.

Viled pillerkaar ehk Kalimantani kristlikud matused

Konutisse oli vaja minna, sest seal võib veel näha traditsioonilisi Kalimantani elamuid. Üldse paistab üks Indoneesia kultuuri ühine nimetaja olevat taaselustamine. Sest kord otsustati ajaloos, et kõik tuleb moderniseerida ning inimesed metsast tsiviilhinge kombel elama õpetada, siis aga jällegi mõisteti, millisest turistiatraktsioonist nad sel moel ilma jäävad ning hakati seda mis võimalik taas üles ehitama. Tants, muusika, mustrid ja hooned on saanud nüüd objektideks, mis endist kultuuri peavad taas meenutama ning seda ajaloos edasi kandma. Ning Konutis on üks nendest majadest, mis läbi häda erinevatest poliitikatest pääses ning nüüd renoveerimise järel uuesti elamiskõlblikuks muudeti.

Alguses tundub idee hiiglaslikust majast, kus elab sees terve küla rahvas, parajalt eksootiline. Kuid maabudes Konutisse, mis tegelikkuses ka tavalisi majasid oma tänavatel hoiab ning vaid üks kümnekorterile puutokkidel seisev onn nende seas, ei ole eksootikast enam palju alles. Üks lihtne ridaelamu, mõtlen ma endamisi. Ainult et korteriseinad pole katuseni välja ehitatud ning soovi korral võiks õunasüdame üle seinaääre naabri tuppa lennutada.

Ka linn ise on parajas kaoses. Siin paistab olevat see sama festival, mis eelmises külas, isegi samade nägude ja samade poemüüjatega, ent rahvas räuskab ka tänavatel, kaugel piirialadest, kus mängupõrgu ja kukevõitlus peaksid toimuma. Kõik tahavad meist pilti teha, kõik nõuavad meie tähelepanu, kõik karjuvad ja näpivad. Ja meie pahameel küla vastu tõuseb iga hetkega.

Ei lähe palju mööda kui mõistame lõpuks, mis selle kaose on siin loonud. Nimelt on kristlikust perekonnast keegi surnud ning täna on matmispäev. Rahvas ümberkaudsetest küladest ja linnadest on kokku voorinud, sest surm on siin kõigi asi. Terve küla elab surmale kaasa ja veel kuidas: lastele müüakse vilesid ja õhupalle, jäätis ja popkorni. Mehed joovad alkoholi ja veeretavad täringuid. Kuked tapavad üksteist võidu. Ning samal ajal veavad kümmekond vedelate jalgadega tüüpi kirstu majast kalmistu poole, teineteisega võidu ulguvad naised neil järel.

Esimesel ööl tolles traditsioonilises majas magades ja igas korteris tehtud samme enda kõrvas kumisemas kuuldes teeme aga kiire otsuse ning lahkume Kalimantani küladest ja staarisaatusest. Meil on vaid üks unistus: olla märkamatu ja vaikuses. (Kalimantani kontrastid)

Dokfilm Indoneesia teistmoodi naistest: WARIAZONE laupäevast Tallinna Kunstihoones

Aliya, Lia ja Rika Jakartas

BIG NEWS! Vahepõige Eesti ja Indoneesia melange'st: alates 8. maist on Tallinna Kunstihoones vaadeldav killuke Indoneesiast, minu sõrmejälgedega.

Nimelt kõik need viimased kuud Indoneesias sukeldusime koos Kiwaga Jaava saare transseksuaalsesse maailma ning panime kokku dokumentaalfilmi (!), mis käsitleb waria'de
(indoneesiakeelsest liitsõnast wanita-pria – ehk naine-mees ehk
male-to-female transseksuaalid) fenomeni ning selle ümber põimunud moraali politiseerumise küsimusi.
Vaata: www.wariazone.com
Facebookis
Yuni Shara on waria aktivist Yogyakartas


*Sőnastamata lood*

Tallinna Kunstihoone
Vabaduse väljak 6
K-P 12-18

*Näituse avamine: LAUPÄEVAL 7. mail, kell 18.00
Näitus on avatud 8.05 kuni 26.06

Euroopa kultuuripealinna Tallinn 2011 ja Erinevus rikastab programmi kuuluva kaasaegse kunsti näituse Sőnastamata lood keskmes on seksuaalvähemuste problemaatika eelkőige teema sotsiaalsetes, poliitilistes ja ajaloolistes seostes. Näitusega kaasneb mitmekesine üritusteprogramm, mis hőlmab vestlusringe, skriininguid ning ettekandeid, mille kava leiate pressiteatele lisatud manusest.
Sőnastamata lood kuulub peaaegu ainsa seksuaalvähemuste temaatikat käsitleva projektina Kultuuripealinna programmi. Näitus teeb koostööd ka projektiga Erinevus rikastab ning LGBT solidaarsus- ja kultuurinädalaga Oma Maailma Avardamise festival, mis leiab aset 6. - 12. juunil.


kunstnikud: *Malin Arnell & Kajsa Dahlberg & Johanna Gustavsson & Fia-Stina Sandlund+Zoe Leonard, Pauline Boudry & Renate Lorenz, Sezgin Boynik & Kalle Hamm & Minna L. Henriksson & Dzamil Kamanger, Liisi Eelmaa & Minna Hint, Conny Karlsson, Dagmar Kase, Kiwa & Terje Toomistu, M.L., Marcus Lindeen, Karin Michalski & Sabina Baumann, Nallem, Flemming Rolighed, Emily Roysdon, Jaanus Samma, Mariá Takács, Mare Tralla, Anna-Stina Treumund *

ürituste programmis osalejad:*A.K. Burns & A.L. Steiner, Kajsa Dahlberg, Kaspars Goba & Ieva Ubele, Ana Hoffner, Kiwa & Terje Toomistu, Robert Kulpa, Karin Michalski, Aurora Reinhard, Mariá Takács ja mitmed teised*

kuraatorid:*Anders Härm, Rebeka Pőldsam, Airi Triisberg*
näituse arhitektuur: *Karli Luik*
graafiline disain: *Jaanus Samma*
Ibu Mariani on maailma ainsa waria'de koraanikooli juht ja asutaja Yogyakartas
Yogyakarta legendaarne waria Shinta lapselapsega
Kaadrite taga koos waria'dega Jakarta kuumas dangdut-klubis