Praise the cock!?*

Kes vähegi akadeemilise antropoloogilise kirjandusklassikaga kokku puutunud, jäävad mäletama Clifford Geertzi artiklit Bali kukevõitlusest. Geertz kirjutas, et kukevõitlus pole kaugeltki mitte lihtsalt võitlus kahe kuke vahel, vaid seda võib pidada meestevaheliseks võitluseks. Mängus pole mitte ainult kaks kukke, vaid kukkede omanike au, mehelikkus, uhkus, staatus.

Nimelt samastavad mehed end alateadlikult oma kukega. Kukk on justkui selle omaniku isiksuse surrogaat, tema ego sümboolne väljendus. Me ju teame, mida tähendab muuhulgas sõna cock inglise keeles. Kas just nimetada kukke omaette opereerivaks peeniseks, aga kindlasti on see maskuliinsuse sümbol.

Mõned arvavad, et Geertz liialdas. Mõned arvavad, et Geertz üritas liiga freudistlikult pugeda vaese balilase naha alla. Mõned arvavad, et Geertz mõtles kogu loo feimi nimel välja. Aga üks on selge - kukevõitlusel on maailma eripaikade ühiskondades olnud (ja on) oma koht.
Ja kui seal Kalimantani metsavahel kukekakluse tara najal kõõlusin, oli tunda, küll et selles elab mingisugune ürgmehelik jõud. Ja nii lendab Kalimantani metsades iga suurema tseremooniaga - olgu selleks pulmad, matused või pühad kondipuhastustseremooniad - õhku peotäite viisi kirjuid sulgi, tumepunast verd ja raha, raha, raha.
Niisiis, praise the cock (no, no way!) ja siinkohal ka kõigile ilusat munadepüha!

Tomboid ehk female-to-male transseksuaalid on Kalimantani külades küllaltki edukalt integreeritud kohalikku kogukonda. Mis aga kindlasti ei välista erinevate tasandite diskirimeerimist. Ent nii nad oma argipäevas elavad, loobivad koos teiste meestega panuseid kukkedele ja asjatavad nendes ringkondades, mis meeste pärusmaaks.
Ekspertteadmine - kuidas siduda nuga
Kukekaklejate noorsugu - 15. aastane flirtiv iludus
Võidukukk ja tema õnnelik omanik
Surnud kuke õnnetu omanik

*No way!

Malinowski päevikud: avalik-privaatne – mis need veel on?

Dayakkide argipäev - alati sotsiaalselt

Meie jaoks on ju selge – meil on oma sotsiaalne külg, mida teistega jagame, ning privaatne, kuhu kellelgi pole õigust oma nina asjata toppida. Selles polnud midagi imelikku, kui nägin lapsena vanaisa laial niidul üksinda mõtteid mõlgutamas, ning ema ei pannud kuigipalju pahaks, kui lõin pauguga oma toa ukse kinni, et olla oma maailmaga üksi. Meid on nii kasvatatud – iga inimese privaatsust tuleb austada. Ja me teame väga hästi, kui mõnus on vahepeal olla iseendaga.

Kalimantan aga... on teine maailm. Siin on inimene sotsiaalne produkt ning seega kõigi jagada. Oma nina süüdimatu enesestmõistetavusega teiste asjadesse toppimisest oleme kirjutanud varemgi, aga Kalimantani kogemus pani mind (isiklikku) märkmikku vihasevõitu ridu vedama.

Alustuseks on bule ehk valge inimesega alati vaja poseerida – igal võimalikul juhul, vähemalt kolmes erinevas positsioonis. Bule on vaja tervitada nagu kuulsust, tema kohta võimalikult palju informatsiooni hankida ja siis süüdimatult minekut teha. Seega tundes päevade kaupa täringuveeretajana enda peal kümneid silmapaare ja fotosilmi, jagades ulualust lärmaka perekonnaga küla hot-spot’is ning surudes pidevalt alla mõru maitset kurgus, kui kellegi igapäevane doos teadmist mõjus järjekordse jõhkra rünnakuna privaatsesse, tundus hetk iseendaga džungli silmipimestavalt tähise taeva all ülima soovina.
Hiilisin siis kikivarvul külamelust eemale pimedale alleele. Peagi märkasin ühe maja trepiastmel sarnase plaaniga põgenenud Beritit, kelle ümber istus nüüd juba seitse meest.
„Tahad üksi olla? Looda sa!” hüüdis ta mulle järgi, kui kadusin džungliöö häältesse.
Nagu arvata võiski, ei möödunud minutitki, kui kuulsin enda kannul samme.
„Kuhu lähed?!” Klassikaline start. Ilma igasuguse probleemita alustavad nad vestlust, mis aga tavaliselt ei jõua kaugemale, kui elementaarse viisakuse paratamatus – small-talk. Ja see toimub 140x päevas keskmiselt.
Minu tagasihoidlikule soovile („Vabandust, kas ma saaksin olla hetke omaette?”) järgnes umbes kümme minutit intensiivset selgitust sellest, mida täpselt ma ikkagi tahan. Mees astus lõpuks vastumeelselt mõned sammud eemale, aga ... no ikka ei anna rahu! Pärast järgmist veelgi põhjalikumat selgitust liikus ta viimaks nina norus tagasi teiste juurde.
„Phäh, ta ütles, et ta tahab olla üksi” laiutas ta nõutult Beriti semude ees käsi, mille peale viimased pahvatasid koorina naerma. Üksi??!!

Ma ei ole kokku puutunud ühegi kultuuriga, mis oleks rohkem kollektiivsem ja kus oleks vähem ruumi privaatsusele. Ega pole ma ka kunagi varem tundnud end nii eksootilise puuriloomana, mille iga liigutust tuleb luubiga jälgida.

Võib-olla saab nende arusaama avalik-privaatsest selgitada, kui vaadata dayakkide traditsioonilisi maju. Tavaliselt elas neis ca 200 inimest koos ühe katuse all. Igal perekonnal oli küll oma tuba, aga suurem osa melust toimus ühiselt jagataval pinnal. Kuna aga needki olemasolevad toad on eraldatud vaid õhukeste seintega, võis pidevalt kuulda, mis mõnes teises perekonnas toimus. Teisisõnu – see mida meie mõistame sõnaga ‚privaatne’, on siin täielikult puuduv.

Nii sai minu isiklikust märkmikust Malinowski päevik - minu killuke privaatsust. Jälgides seal pimedas taevas triivivat orioni ja jagades oma hingevalu märkmikuga, tundsin teatud telepaatiat sajandi suure antropoloogi Bronislaw Malinowskiga, kelle posttuumselt avaldatud vihasesõitu päevikud külvasid antropoloogiasse päris palju segadust.

Ei möödunud kolme minutitki, kui sama mees otsustas siiski tulla kontrollima – mida see bule seal siis nõnda üksinda konutab?!Unistus olla hetkeks üksi

Kõrvalekallete võimatusest elus

Mida kauem me täielikult omal käel Kesk-Kalimantani kaugustesse läheme ja mida enam me seal hakkamasaamiseks indoneesia keelt sõnaraamat kõrval pusime, seda enam hakkavad meile silma kummalised paralleelid keele ja käitumise vahel. Nendest kõige silmapaistvam on kõrvalekallete puudumine narratiivides, olgu see siis jutustus või elu ise.

Mida nad arvavad, et sa tahad kuulda
Indoneeslane nimelt ei vasta praktiliselt kunagi sellele, mida sa oled küsinud, vaid enamasti sellele, mida ta arvab, et sa tahad teada. Näiteks kui kaks valget naist mootorratta seljas istuvad ja plastmassisulatust otsivad, on see piisavalt ebaloogiline, et mitte neid sinna juhatada ja täpsustavalt üle küsida: „Otsite bensiinijaama, jah?“. Veel kord oma soovi seletades jõuab vastaja järgmise võimaliku variandini: „Rehviparandust?“. Ei, papi, me tõepoolest otsime plastmassisulatust, kui kummaline see ka ei tunduks.
Või näiteks ületee asuv poemüüjanna, kes meile kolm kuud hommikuks jääkohvi elutoalauale tõi, oli pikka aega arusaamatuses, kui kord kahe jääkohvi asemel ühe tavalise ning teise piimakohvi palusime:
„Üks must, üks piimaga.“
„Jääkohvid?“
„Ei, kuumalt.“
„Ja kaks jääkohvi?“
„Ei, üks must ja kuum, teine piimaga ja kuum.“
„Ja mõlemad kuumad, ilma jääta?“
Kord kaklesime ratastel riisimüüjaga, sest kaks korda järjest talt riisi ostnud, koputas ta igal hommikul kell 7 aiaväravale, et me uue ostu sooritakse.
„Emake, küll me ütleme kui me tahame osta. Ei pea meid üles äratama.“
Ning kuulsime kuidas naine omaette vastu pomises: „Ei taha, ei taha. Kaks korda ostavad ja nüüd järsku ei taha.“
Ning indoneesias võib kindel olla, et kui sa kord juba midagi ühtmoodi teinud oled, siis naabrinaised jäävad veel aastateks rääkima, kuidas see tüdruk Eestist alati naabrilastele kommi pakkus.

Keel teenib mudeleid
Kuid täpselt nii paigas kui on ühe indoneeslase elu, on ka tema keelekasutus. Sõnad, millest ei pääse praktiliselt üheski lausest on juba, ikka ja veel mitte. Nii võibki keelest lihtsalt aimata, millised on indoneeslase ootused ja ettemääratused.
Nii külatänaval kui ametlikes dokumentides on näiteks iga vallaline „veel mitte abielus“.
„Kas sa oled juba abielus?“ küsitakse noore inimese puhul või „Kas sa pole ikka veel abielus?“ üle kolmekümnestele.
„Ei, veel mitte.“ või „Jah, juba.“
Või näiteks Kalimantani muutuvas religioonide võimumängus, kus moslemid ja kristlased jooksevad võidu, et kaharinganeid tsiviliseerida, on tavapärane kuulda vestlust:
„Ikka veel kaharingan?“
„Ei, juba kristlane.“
Kuna nii keel kui traditsioonid on jäigad ja toetavad teineteist, siis võibki juhtuda, et tekib täielik huvide konflikt eestlase ja indoneeslase vahel, sest puuduvad samad alused suhtluseks. Kuidas minu mängulisest keeleõppest saab lõbikukkunud kaos, kirjeldab järgmine juhtum:

Võimatu Aliase-mäng
Indoneeslastel on kombeks saata sõnumeid, mis koosnevad vaid kaashäälikutest, sest nii kulub vähem vaeva trükkimisele. Arvestades sellise kommunikatsiooniviisi tihedust, on see muidugi põhjendatud, kuid mina vaese indoneesia keele õpilasena ei saa ei saa sellistest minitekstidest aru ning tahan oma SMSi-sõbrale saata: „Palun kirjuta kõik tähed ükshaaval välja, muidu ma ei saa su sõnumist aru.“ Ainult et..ma ei tea, kuidas on indoneesia keeles sõna „täht“. Haaran kõrvalseisva meesterahva varrukast ning seletan kohalikus keeles:
„Ma tahan sõbrale sõnumit saata, aga ma ei tea ühte sõna, mida ma pean kasutama. Saad sa mind aidata? Ütle, millest koosneb sõna?“
„Tahad mu telefoni laenata?“
„Ei, ei, otsin ühte sõna, mida ma ei tea. Ütle.. Laused koosnevad sõnadest, sõnad koosnevad...millest?“
„Mis sõna sa mõtled?“
„Ma praegu otsingi seda sõna ja sa pead ära arvama, millest ma räägin, et siis mulle öelda see sõna. Millest koosneb tähestik?“
„A, b, c, d, ...“
„Ei,ei. Mis see on? See B. Või see A?.“
„Pärast A'd tuleb B.“
„Vaadake. Indoneeslane saadab mulle sõnumi ja mina ei saa aru, sest siin on ainult „km bs mngrti“. Nad ei kirjuta tervet sõna välja, mis on puudu?“
„Hehe, nad kirjutavad nii sellepärast, et nii saab rutem.“
Sellised vestlused võivad jätkuda tunde. Enda loogika järgi indoneeslasele midagi seletades ei jõua aga pea kunagi soovitud tulemusteni, sest paistab, et mõtlemisstruktuurid on fundamentaalselt erinevad. Täpselt nii nagu on korrastatud traditsiooniline igapäevaelu, on ka korrastatud indoneesia keel: narratiivses arengus ja alati ootuspäraselt, mistõttu kõik vähegi normist kõrvalekalduv nii igapäevaelus kui keelestruktuurides, on vastuvõetamatu.

Üks jõgi, mitu funktsiooni

Igal hommikul, õhtul ja päeval jalutab külamees vastu ja küsib, kas pesemas on juba käidud ja kui sa pead raputad, vaatab ta sind sellise pilguga, nagu oleksid kõige räpasem inimene külas. Pesemine aga toimub jõevees.

Jõe äärde on ehitatud neli-viis parve, mis seal vaiksel ulbivad ja millel toimuvad korraga kõikvõimalikud pesemisaktid. Neiu seebise näoga peseb jõeveega hambaid. Vanamutike kõrvalpalgil nühib seebiveega särke. Lapsed hüppavad riietega vees ja solgutavad sinna šampooni. Mehed pesevad end läbi aluspükste. Ning see väike plastmass-seintega majake parvel, mille funktsiooni me mõnda aega ei taibanud, osutub tualettruumiks, mis oma väljaheited otse voolavasse jõkke saadab. Jalutame mäest alla ja näeme taas, kuidas mutike augul istudes seedimist soodustava sigareti läidab, samal ajal kui teisel pool seina lapsed muretult ujuvad.

„Vesi ju liigub ja viib kõik minema,“ ütlevad nad naerdes meie imestuse peale ja vaatame, kuidas seebivahune vool järgmise parve ja pesijateni jõuab. Aga vähemalt on täna juba dušš võetud ning võib häbenemata külamehele otsa vaadata.

Kuidas kondipesuks raha koguda

Olles juba terve päeva kuketappu jälginud, täringuid veeretanud, raha kogunud ja laiali jaganud, ja üldse külakloune mänginud, on aeg endale magamisase leida. Öö tiksub oma esimesi tunde kui pidu meie tähelepanu pöördub majale, mille elutoa akendest paistab suur puu. Aimates juba, millega on tegemist, hiilime vaikselt sisse. Nimelt on majast tehtud pühakoda ning selle elanikud on need, kes oma esivanemate konte pesema hakkavad. Haarame võimalusel käest ning palume veidi purjakil peremehelt öömaja võimalust. Hoolimata sellest, et kogu küla ristirahvas meid joodiklike dayakkide eest hoiatab, tassime oma kotid pühakojast sisse ning leiame end puumajakese nurgatagusest põrandalappi katmas.

Majake ise on selline, mis kolme põrsa muinasjutus esimesena minema lendaks, sest tokkidele püsti löödud lauad lasevad läbi nii valgust, tuult kui vihma. Köögis valmib toit sütel ja tualetti kui sellist ei eksisteeri ka maja taga mitte, kuhugi ebamäärasesse punkti keset lagendikku soovitavad nad meil oma muredega pöörduda.

Ka toit ei ole peres suurem asi. Ema viskab kolm taldrikut põrandale, millest kümnepealine kamp ühte kanakoiba närib, leent kõrvale luristades. Sellise majandusliku olukorra taustal on aga eriti kummaline kuulda kogu tõde kondipesust ja festivalist.

Nimelt on kogu tseremoonia veel kuu aja kaugusel, sest tegelik vanemate skelettide puhastamine ja härgadel peade maharaiumine on kogu kupatuse viimane lüli. Enne seda peetakse aga 37 päeva paganlikke laatasid, kukevõitluste, õnnemängude ja ohtra alkoholiga. Seda kõike selleks, et tegeliku tseremoonia tarbeks kasumit toota, sest terve peo peab kinni maksma see vaene perekond, kes kuuekesi ühe kanakoiva kallal on.
Purjakil mees tõmbab välja lepingud, allkirjastatud kultuurilise külapealiku poolt, ja hakkab ette lugema eelarvet:
1000 kg siga = 35 miljonit
200 kg kana = 10 miljonit
2 pulli = 30 miljonit
Kokku 190 miljonit ruupiat ehk u 300 000 krooni. See raha tuleb ühel perekonnal kondipesu eesmärgil 37 päeva jooksul teenida, et see siis kahe päeva jooksul maha süüa ja terve küla vatsakesi täita. Elu pärast seda järgneb nagu ikka ühe kanakondi kallal. Säärast ettevõtlikkust, kus kuu aja jooksul viieteistkümne aasta palk teenida, pererahval enam ei leidu. Kuid kes ütles, et nad seda otsivadki.Kuulame pingsalt peremehe juttu, kuid mida sekund edasi, seda rohkem purju ta jääb ja seda tüütumaks muutuvad ta sõbrad. Külajoodiku kombel hõisatakse naistele rõvelibedaid meelitusi ja pommitatakse juba kordi ja kordi samade küsimustega. Ühel hetkel hakkab maja sees oleva püha puu ümber tants ja trall ning 10-aastased poisikesed läidavad oma sigaretid. Olgu kui püha see maja tahes, oma kultuurilise kogemuse oleme kätte saanud ning järgmisel hommikul võime sealt võidurõõmsalt lahkuda.

Pühad matmiskombed, uued versioonid

Kõige vägevamad tseremooniad siin kandis on kuulujutu järgi kõik, mis matmistega seotud. Ka küla, kuhu maabime, peaks meid vastu võtma 17 skeletiga ehk 15 aastat maa all olnud esivanemate väljakaevamise ja kondipesuga. Või nagu Terje ütles: „küla, kus peaks meid ootama mehed, kondid lõua vahel umba-mumbat tantsimas.“ Nagu kirjapruugist võib arvata, kõik ei läinud kaugeltki mitte nii nagu üks eksootikanäljas Lääne silm oodata oleks osanud.

Vaatame ringi kohas, kus peaks toimuma püha tseremoonia. Külakutid istuvad aedade otsas, plärud ees ja pilk juba vähe udune. Väikesed letid coca-cola, magusate koogikeste ja muu tavapärase warungikraamiga, hinnad kõrgemad, kui seda üheski Jaava suurlinna tänavabaaris oleksime nõus maksma. Vaatame vesiste suudega märjukese poole, mida endale lubada ei suuda ning tunnistame oma pilkudega varsti, kuidas selle väikese džunglikülakese baarilauale pudeneb kullatud kätest 100 000-ruupiane (8 eurot, siin võib selle eest päevi elada), karune mehehääl taustaks: „Tüdrukutele mida nad soovivad.“

Ei lähegi palju mööda kui see üritus, mida varem tseremooniaks kutsusime, muutub kõnepruugis tasapikku festivaliks, sest eelkõige meenutab see ühte külaversiooni Õllesummerist. Kontide pesemisest on asi kaugel, tegemist on suure mängupõrguga.

Väljaku keskel kilekatuste all seisavad kohalikud õnneväljad. Kamp mehi numbrilaudade ümber istumas ja raha panustamas. Üks eriti kõhn dayaki kombel tatoveeritud mees asetab pühendunud rahumeelsusega sada siia ja sada sinna. Teine mees ta kõrvalt võtab paki sajatuhandeseid ning heidab selle lõdva randmega pläraki keset lauda. Ning ei möödu palju aega kui ühe laua taga istuvat tumeroosade huultega mutikest kuulen hõikumas: „Bule keerutab, bule keerutab!“.

Nimelt on vahepeal tehtud Terjest atraktsioon ning nüüd tahavad kõik näha, kuidas džungliküla mängupõrgus valge naine täringuid veeretab ja ühele õnne ning teisele õnnetust kaela toob. Varsti sain minagi klouniriided selga ja jagasin parajas arusaamatuses raha võitjatele laiali. Nätsked ja räpased rahatähed kraapisid ükshaaval käsi ja jätsid endast maha lehkava aroomi.

Süsteem oli keerulisem kui teoreetiliselt seletati. Lihtsatele mängureeglitele lisandusid kohalikud lisandused, mille puhul võis kokkuvolditud rahatäht markeerida poolt summat ja sinine veepudelikork laenu sõbralt. Kuid senikaua kuni me naeratasime, ei pannud keegi pahaks, kui mõni sadatuhat valedesse kätesse jõudis.

Põrgulaua kõrval seisis aga mitte vähem põrgulik kukevõitlus, kaugetes metsades veel oma kõige verisemal moel. Nimelt sai iga kukk omale kanna ümber lihunikunoa, päkasuuruse vikati, millega vastane maha nottida. Kukeomanikud hoidsid vikateid spetsiaalsetes karpides, millest võidunoad väiksepaistel vastu helkisid ning sidusid neid ükshaaval oma potentsiaalsetele võitjatele. Kuked aeti puhevile, panused löödi lauda ja minuteid paar hiljem lesis üks lind siruli, kaelast verd tilkumas ning teine pooluimasena mööda platsi kakerdamas. Surnud kukk leidis oma puhkava lõpu mõne prügihunniku tipuna või jalgupidi puu otsas rippudes. Kuid hoolimata surmadest liikusid rahasummad suurel kiirusel, kuldsetest kätest kuldsetesse kätesse ning lahutasid külameeste meelt.

Seal me siis olime, keset festivali, ptui! matmistseremoonia keeriseid, olles endalegi ootamatult iga ürituse tõmbenumbriks muutunud. Ning see mees, kes meie vaimusilmas kont hambus mõnd džunglitantsu pidi tantsima, võttis nüüd välja oma mobla, klõpsas sellega foto ning riputas sama masinaga pildi Facebooki seinale.