Kalimantani kullapalavik

Seal kuskil sügaval sisemaal maailmas suuruselt kolmandal saarel me siis passisimegi, otsides lõõmava päikese eest varju ning tõrjudes igalt kohalikult meie peale langevaid hämmingus pilke. Pole just igapäevane, et keset suvalist sajapealist küla vantsivad kaks bule’t seljakottidega ning küsivad teed Dirunglinkinisse. Selle peale vangutavad kohalikud kõigepealt pead, seejärel hakkavad aga arutlema, kust võiks meile mootorrattatakso leida. Aga me ei taha niisama lihtsalt alla anda, meil on kavas liikuda pöidlaküüdiga, kuigi siin metsavahel tundub väljavaade lootusetu. Heal juhul sõitis meist iga veerandtunni tagant vaid paar mootorrattast mööda.
Kuni lõpuks ukerdas taamalt läbi aukliku raja meieni üks auto. Mõistagi pidas kinni, ning hoolimata sellest, et kabiinis oli ruumi kahele inimesele, pressiti kaks higist bule’t koos autojuhi ning tulipunaste huultega roosas kostüümis daamiga sisse.
Ibu Mama David Sayur

Kui olime särava daami küllakutsele päikesest uimastunult noogutades vastanud, tasa ja targu mööda mühklikku teed kaugemale sisemaale sõitnud, äratas meid üles mingisugune veider kriiskav heli. See kõrvulõikav heli mõjus koguni hallutsineerivalt, mul tõusid külmavärinad üle keha, kui sellest jälle möödusime. See vilises ja undas ning justkui tahtis mind allutada mingisugusele suuremale jõule, mis ei olnud suguni loodusliku natüüriga, vaid mis, vastupidi, kannaks justkui endas kogu inimkonna häda ja viletsust, kogu inimkonna nõrkust ja hirmu.
Nii pestakse kulda.
Tuli välja, et see piirkonna säravaim ibu (naine/ema) peab küla kuumimat köögiviljapoodi. Säärase lastiga nad meid peale korjasidki. Nii kui ibu oli meid oma avaras majas maha pannud, askeldas ta ise juba viljariiulite vahel ning punaste huulte ja kuldkettide välkudes jagas paljate ülakehadega musklis noormeestele käsklusi.
Paljast keha Jaava saarel naljalt ei näe. Jaava noorte kurioosseim kihlaveo tehing sõlmitaks näiteks selle peale, et kaotaja peab päise päeva ajal palja ülakehaga läbi linna sõitma. Mõistagi saavad sellist nalja teha vaid mehed. Kehal on siin hoopis teine tähendus kui kusagil läänes. Ja kehal Kalimantanil on hoopis teine tähendus kui kehal Jaaval. Need higised kehad siin aga vedasid avokaadosid ja kartuleid, kuni vajusid mugavalt televiisori ette suitsetama. Ja kui suitsud otsa said, istuti kõige vägevamate mootorrataste otsa ning sõideti paarsada meetrit eemalasuvasse poodi uue paki järgi. Põhjused on nii praktilist kui emotsionaalset laadi – motikaga liikudes jahutab tuuleiil kuuma keha, aga „vaata ka, kui vinge motika ma endale hiljuti soetasin!”
Lisaks tabame end nüüd topeltkeelebarjääri ees – need noored popid poisid räägivad omavahel mitte indoneesia keeles, vaid kohalikus dayaki keeles, mis seejuures on aga erinev sellest dayaki keelest, mida räägitakse näiteks sadakond kilomeetrit eemal. See hõim siin on dayak siang murak, keda ühtekokku on Kalimantanil ca 86 000. Huvitav, et kohalikus keeles tähendab sööki KUMAN, mis aga indoneesia keeles tähendab bakterit. Võib vaid ette kujutada, kuidas ammused keeleteadlased hõõrusid seda sõna kinnitades itsitades kätt.
Aga kuna Kalimantanil on elu hea, nagu räägib piirkonna säravaid ibu Mama David Sayur (ehk naise nimi esimese poja ning tegevusala järgi), siis tuleb siia pidevalt Jaava rahvast juurde.
„Mis siin viga! Kalimantanil pole koledaid vulkaani, pole maavärinaid ega tsunamisid. Siin on turvaline ja siin liigub raha. Meil on paremad mobiiltelefonid!”

Kui võib-olla nelikümmend aastat tagasi oli siin kuum sõna ratsa-rikkuritele metsamajandus, siis nüüd on see KULD. Selgub, et särava ibu autojuht on tegelikult tema tasane abikaasa. Ning abikaasa on üks neist paljudest kohalikest meestest, keda toidab lihtne skeem: ronid metsa, kaevad augu, otsid kulda. Kui leiad, siis kuld on sinu. Müüd maha. Saad grammi kulla eest 350 000 ruupiat (ca 40 eur). Mõne aja pärast valid kataloogist uut mootorratast.

Aga juriidilised suhted? Bürokraatia? Riigilõiv?
„Ähh mis? Ei ole siin midagi. Meil on mõned mehed, lähme metsa ja kaevame.”
Kalimantani suurus ja keeruline läbitavus on tema enda õnn ja hukatus. Kui juba kahte rändurit vintsutas teekond siia parajalt läbi, siis miks peaks üks kena kontoriinimene oma hea palga kõrvalt siia sääskede ja lõõskava päikese kätte ronima! Džunglis kehtib ennekõike ikka džungliseadus, tugevama õigus, või vähemalt kohalik adat (tõlkes traditsioon, toimib umbes nagu sotsiaalne kirjutamata seadus, „nii nagu asjad on alati olnud ja kuidas nad on”).
Ja 24/7 kriiskavad kullapesurattad ja hiilgavad dollarinumbrid ärimehe silmades.

Purunenud kumm ja linna maitsvaimad koogikesed

Purukcahu maitsvaimad koogikesed

Niisiis kulges teekond üles sügavale Kalimantani südamesse kergelt sünges toonis. Deforestatsiooni depressiooni loksutas teekond mööda poolemeetriseid auke ning hakkis rekkamehe kõrvuläbistavalt prääksuv hääl. Mets oli otsas. Isegi kui meeleolu turgutas eksootiline suplus teeäärses maalilises järves, kadus sellegi romantika peegelsiledal veepinnal hulpiva kartulikrõpsupaki võikasse kirjafonti.
Ent siin troopikas oli küsimus juba reaalne – olete te kindel, et siin järves pole krokodille? Ega ma enne ei suutnudki teda uskuda, kuni ta ise järve sulpsatas.
Purukcahu pidi olema meie viimane peatuspaik, enne kui suunduda Kesk-Kalimantani küladesse, kus muuseas lootsime külastada 40-päevast dayakkide esivanemate kondipuhastustseremooniat.
Linn tervitas meid õela kapitalismi irvitusega – kentsakad industriaalrajatised ning maameestest ärikate rahakotile vastavad lamedad toidukohad, liivahunnikud nende vahel. Soovisime siit võimalikult kiiresti põgeneda.
Kuidagi õnnestus meil prääksuva häälega rekkamehega kokkuleppele jõuda, et mees viskab meid oma bossi sõiduautoga külapeale ära. Kõikvõimalikud kommunikatsioonihäired panid närvid muidugi parasjagu proovile (boss ei saanud aru, mida me tahame; boss nuias sõidu eest raha; boss ostustas ise ka meiega kaasa sõita; rekkamees tahtis enne süüa; rekkamees otsustas siiski, et ta ei taha süüa; rekkamees tahtis tunnikese magada; rekkamees siiski ei saanud magada; rekkamees võib-olla tahab sõidu eest raha; rekkamees ei tea, mida tema boss tahab; bossil on tegelikult kõigest ükskõik). Kui lõpuks kihuatasime soovitud suunas rahalõhnalisest linnast välja, vaatega rohelistele mägedele, vastu päikeseloojangujärgsele maagilisele ajale, võisime peaaegu et rahunenult hingata.
Ja just siis, kui olime mööda küngast üles sõitmas, pimestas loojuva päikese helk rekkamehe magamata silmi, käis üks suur pauk ja auto vajus ninapidi aukliku asfaldi servalt maha. Sõitsime suurele kivile otsa. Kumm oli katki.

Sellepeale saatsid linnast siia kanduvate mošeede õhtused palvelaulud siia jumalasõna ning muuhulgas ka taevasse imekauni vikerkaare, millest sai meie ainuvõimalik reaalsus. Täna me enam edasi ei liigu. Norgus nägudega vaatasime džungli tööstuspesa haledat siluetti.
Läbi häda suutis rekkamees bossi auto kummi vahetada. Nüüdseks oli temas meie ees tekkinud ka mingisugune sotsiaalne vastutus. Nii ta siis üritas kahte valget naist kuhugi hostelisse sokutada. Aga kuna rahaliste kompromissidega see seltskond just ei hiilga, jäigi ta soov unelmaks. Tänasime ja lahkusime autost öisesse vihmasabinasse. Vahel on parem olla oma hädadega üksi, vähemalt on nii tunnetatavad vastutuse ja saavutuste piirid.

Purukcahu tradisioonilisem piirkond polnudki nii jube, kui äärelinnast tekkinud esmamulje lubas arvata. Ning mis võiks olla parem, kui suunata oma nõrkustunne gurmeesse. Nii avastasime Beritiga end ahvatleva koogileti ääres. Olime peaaegu et veendunud, et see ibu küpsetab linna parimaid kooke. Veerandtundi hiljem saime omakorda kinnitust, et ütlus ‚armastus käib kõhu’ pole tühjale kohale tekkinud – kui ibu küpsetab juba nii maitsvaid kooke, on tal ka hea süda. See hea süda pani meid tahatuppa magama ja kostitas meid veel hommikulgi linna parimate koogikestega, mõned neist erkrohelised, mõned linnad.

Kuidas metsast sai raha

Võtsime oma kotid ja hakkasime põhja poole suunda võtma, sest kui kusagil Kalimantanil peaks olema šamaanide, müstika, kannibalide ja teiste muinasjututegelaste hõngu, siis kohalike sõnul on seda just Kesk-Kalimantani põhjaosas. Mida lähemale me oma sihtpunktile aga jõuame, seda enam tõmbuvad kohalike näod muigele: „Metsa? Sügavale metsa? Aga mets on sudah habis! (juba otsas!)“ Mida mõeldakse selle all, et mets on juba otsas, saime me juba varsti aru bussiaknast välja vaadates.

70ndatest alates müüdi suurem osa metsa maha president Suharto sugukonnale kuuluvatele firmadele ning teistele parematele kätele, kes paari dekaadi jooksul suutsid koos illegaalsete abilistega vähemalt poole sellest maha raiuda. Indoneesia kopsud on juba ammu viimaseid hingetõmbeid võtmas. Ning ehkki nüüd on veel kümneks aastaks metsaraie keelatud, on illegaalne puudelangetus endiselt aktuaalne teema ning kurvad tulemused silmaga nähtavad.

Mitmekümnemeetri kõrgustest puudest on alles jäänud vaid kurvad ja kuivanud oksad, mis võsa keskel üksikuna kõrgudes vaid meenutavad aega ürgmetsast ning kujutlus elust harmoonias loodusega puruneb langevate puudega võidu kõdunevateks tükkideks. Dayakid, kes muidu sügaval metsas oma elu elasid, on nüüd sunnitud põgenema kas veel kaugemale ja sügavamale, nendesse üksikutesse soppidesse, mis veel alles on jäänud; või kolima ümber küladesse, kus kohalike dayakkide kõrval rahalõhna peale kohale tulnud immigrandid oma ülekullatud naistele luksuslikku külaelu lubavad. Vahel on raha isegi loodusest tugevam.

Jumalad suulisest salakultuurist - kananahk ja roosad triibud taevas

Džungliküla moslemidaam

Nagu maagiline magnet kiskunuks meid ülespoole. Mitte lihtsalt mööda Borneo saare maakaarti, vaid tahtsime ülesjõkke, edasi džungli sügavusse, Kalimantani südamesse. Sellises vaimus seisime Beritiga jälle teeääres sildiga, mis kuulutas järgmise suurema asula nime. Liikusime peamiselt häälega, sest Kesk-Kalimantan jääb turistide trajektööridest päris kaugele. Siinsest rahvastki liiguvad ringi peamiselt ärimehed ja kohalikud avantüristid, kes kogutakse taksosse kokku ning nii saavad nad siis pisut krõbedama summa ja soolikaid seest raputava sõidu eest järgmisesse linna. Muud ühistransporti näeb siin harva ning erasõidukeid on vähe. Seega ootas meid teepervel kaks probleemi:

- Siin ei ole autosid, mida saaksime hääletada. Mööda vihisevad vaid mootorrattad ning kohalikest punnis ja ränduri rahakotile valusavõitu taksod.
- Indoneesias elab sõiduhoos rahvas – siin ei ole jalakäijatele mõeldud teepervesid.

Nii olime jälle meile tuttavas absurdses olukorras – tuigerdasime varbalaiusel teeserval, viibutasime käes silti järgmise asula nimega ning inimesed ei saanud aru, kuhu me oma aruga läheme või mida teeme. Seda enam võimendus olukord maal, kus inimestel on kombeks süüdimatult ja täie õigusetundega nõuda: Dari mana?! Mau ke mana? – kust tuled, kuhu lähed?
Mau ke Purukcahu! hõiskasime sama süüdimatult vastu, jalutades linna serva suunas, vastu mägise džungli kohale laskunud päikseloojangule, mille peale tekib kohalike inimeste reaalsusepilti tühimik – see on midagi senikuulmatut! Mitte ainult et Purukcahu oleks siit 100km kaugusel ning sel kellaajal seda hullu retke ükski täiemõistuslik autojuht ette ei võta (läbi džungli ja selle katkiste teede). Vaid ka pimedus on hirmus.

Jauh! – See on kauge!
Punya lampu! - meil on taskulamp! sai neile vaid vastu hüüda.

Jaava saarel räägitakse ulmelisest ajast, mis jääb päikseloojangu ja pimeduse vahele. See on maagiline aeg, mil väljas hulgub palju kummalist – tonte, hingi, jumalaid. Kui aga jaavalased teaksid, millistes toonides kiirgab maagiline aeg Borneo südames – see on alles jumalik. Umbes viieks minutiks tekivad udusinisesse taevasse neoonroosad vaod, mis on silmnähtavas moondumises. Veel viiv, ja see on kadunud, kuid visuaalse kogemuse võiks võrdlusesse asetada jumala puudutusega, kui ammutada terminoloogiat religioossest väljenduslaadist. Aga nii ehk naa – see on elamus, jumalaga või ilma.
Mõni päev varem arutasime ka Beritiga selle suure sõna (jumal) otstarbekust.
Indoneesias on ta kindlasti märksa populaarsem, kui Eestis või suuremas osas Euroopas. Ikka kisub näpp taeva poole ning enda eksistentsi seostatakse loomupäraselt Tuhaniga (jumal indoneesia keeles). Aga siinmaal mõeldakse jumala all suuresti Allahit ning mošee kuulutab ta sõna ka kauge Kesk-Kalimantani kummalistes linnades-külades.
Hindu/krisliku küla rõõmud

Selles mõttes oli Labuhan täiesti eraldiseisev etapp kogu meie Indoneesias elatud aja jooksul – olime esmakordselt mitte-moslemi asulas (kui Bali välja arvata). Kogu külas elas vaid üks moslemiperekond. Nii röhisesid jalgadel seisvate majade vahel mustad karvased põrsad - just, nemad siin söövad seda hirmsat elukat - ja küla tähtsaim hoone oli balai – dayaki hinduismi pühakoda.
Kui viimati seal kolme šamaaniga juttu rääkisin, tõusid ühe pühamehe ihukarvad korraga püsti. Seda loeti märgina, et pühavaim puges tema sisse, jumalad juba räuskasid, mida oli pahasti. Pak Romansyah ajas end seepeale üles, võttis keset saali rätsepistmes palvepositsiooni ning hakkas mantraid lugema, selgitades jumalatele, miks me oleme siin.
Pak Romansyah jumalatega kommunikatsioonis

Siinses kosmoloogias on jälle kolmene maailmajaotus, analoogselt nagu ka „Seitsmes maailmas” kirjeldatud Andide rahva maailmapildile või Siberi Eesti sugulusrahvastelgi. Aga need kolm maailma siin sarnanevad rohkem Bali hinduismi kosmoloogiale – on alam buah, mida personiseeritakse deemonite ja vaimude kaudu, see kaootiline väli. Ja on alam suah, mida tähistavad jumalad ehk maailma organiseerivad jõud.
Kuna olime jumalatelt eelnevalt luba küsimata sisenenud balaisse, nõudsid viimased nüüd selgitusi. Kord peab olema majas ning vanaisa pomises jumalatele selgituseks mantraid. Mis on jumalate nimed, seda ma teada ei saanudki.
Jumalate nimed on teada vaid šamaanile ja tema õpilasele, keegi teine ei tea, põhjendab šamaan. Niisiis ma ei saa seda siingi kirjutada, ega isegi teada. See on suuline ja saladus.

Suulises kultuuris on midagi väga ilusat. Ilmselt see üheaegne haprus ja sitkus, see inimeselt inimesele, ilma suuremate jõudude sekkumiseta, ilma et keegi vägevam ja rikkam kirjutaks Suure Sõna, millega alustada piiblit, või millega kehtestada „asjade tegelik kord”, või luua imaginaarne kogukond. Labuhani jumalad elavad suulises sõnas, inimeselt inimesele, sosistatud toonil.
Samal ajal ehitatakse külasse uut kirikut ning laias plaanis aetakse Indoneesias ikkagi Allahiga sama rida. Mošeede ehitamiseks raha jätkub ning et moslemineiu naiseks saada, tuleb usku vahetada.

Aga vanaisa Romansyah kinnitas kõigele vaatamata särasilmselt, et kuigi on palju diskriminatsiooni ning praegu aktiivsel kolmeteistkümnel šamaanil on vaid kaks õpilast ning külanaiste lapsed elavad tavaliselt nüüd juba linnas ja on moslemid, ei sure selle haruldase kultuurilise kogukonna tarkus ning kolme peajumala nime jäädakse kauaks mäletama.
Nii palju võin veel öelda, et sarnaselt hinduismi kolmele peajumalale Vishnu, Shiva, Brahma on ka Labuhani jumalate põhirollideks looja, hävitaja, hoidja. Nende nimed aga jäävad suulisesse salakultuuri.

Viisakuste kõrgem pilotaaž

Samal ajal kui eesti keeles lauset ehitades saab inimestest rääkides valida mina-sina-teie vahel, on traditsiooniliselt aupaklikus Indoneesias asjad hoopis keerulisemad ning iga kord jälle kellegagi kohtudes tuleb mõelda, kuidas on õige nimetada ennast, teda ja kedagi kolmandat.

Päris alguses õppisin kohe koolis, et mina olen viisakalt saya ja teietades tuleb kasutada anda't, samal ajal kui sõprade vahel olen mina aku ja sina kamu. Sellise teadmisega elasin umbes neli kuud, kuni Terje mind ümber valgustas: mina olen sõbrale aku, viisakalt saya; sina oled sõbrana kamu ja viisakalt anda. See selgeks saanud, võisime muretult Kalimantani poole liigelda, kartmata ühegi aupakliku indoneeslase ees häbi tunda.

Niimoodi mööda pikki maanteesid hääletades arendasime oma keeleoskust. Noorhärradega autos olime alguses viisakalt teie (anda) peal, ennast saya'ks nimetades ning sõidu lõpuks treenisime kõnepruugi sõbralikumaks ümber. Raskusi valmistas aga asjaolu, et nemad ei kasutanud ei üht ega teist, vaid rääkisid meiega kui laste või umbkeelsetega, tehes kõik puust ja punaseks meile selgeks: „...Kui Amur ja CheChe soovivad, võime peatuse teha, et kohvi juua...Kas Amur ja CheChe on ka näljased?“ vaatas härrasmees meile otsa, kuid rääkis justkui kellestki teisest.

Lõpuks Kalimantanile jõudes ning oma majutajale Isa Aabrahamile sõnumit saates teda teietades (anda), saame vastuseks kurjustava korrektuuri: „Vanematele inimestele ei tohi öelda anda, vaid tuleb öelda ibu (ema) või pak (isa).“ Juba kolmandat korda viie Indoneesias elatud kuu jooksul püüan õppida kuidas kedagi kõnetada ning veerin püüdlikult ning hirmsat ebamugavust tundes Aabrahamiga juttu vestes viisakusvorme: „Kas isa Aabraham on juba Kesk-Kalimantanil reisinud? Mis kell on isa Aabraham vaba, et minna ministrile külla? Ega isa Aabraham ei pahanda kui..“ Ning varsti avastan ka lisaks, et mitmuses kõnetatavatest inimestest rääkides ei tohiks ma öelda seniharjutud teie (kalian), vaid jätkama inimeste ülesloetlemisega samas taktis.

Kui tobe see kõik mulle ka ei tunduks, on selle teemaga vähemalt ühel pool ning süsteem selgeks saadud, mõtleme endamisi. Ning Labuhani külasse jõudes on meil esmakordne võimalus oma uusi õpitud teadmisi kasutada. Nii me istume diivanil, mina, Terje ja püha mees Romansya, paarkümmend pead publikus meie sõnu jälgimas, ning alustame viisakustega: „Meil on nii hea meel, et isa Romansya oli meid nõus vastu võtma..“

Romansya vaatab meile seepeale veidi segaduses otsa, kergitab justkui kurjustavalt kulmu ning lausub: „Isa Romansya? See olen ju mina..“ saamata päris täpselt aru, miks me kolmandas vormis temaga juttu alustame. Võta nüüd kinni, kuidas kusagil kellega rääkima peab.

Kas antropoloogi roll on uks infoni?

Rännuevolutsiooni käigus oleme Terjega avastanud, et end ajakirjanike, kirjanike või antropoloogidena esitledes hakkab reis hoopis teisi radu pidi käima. Enam ei kulu liialt aega üleliigsele kohmitsemisele, vaid justkui võluväel hakkavad avanema just need uksed, millele muidu oleks pidanud kaua koputama. Pistisenõuetest pääsemisest hilise Machu Picchu külastuseni; vuuduukuningast Kalimantani usuministrini. Pärast tunnikest tõsist noogutamist tõuseb telefonitoru ning meile endalegi ootamatult on meie tähtsus kullaga üle kallatud:

„Kaks teadlast, teevad oma PhD'd... Ja-jah, täna jõuavad.“

Jagatakse vajalikud kontaktid, kindlustatakse tasuta öömaja džunglikülas, peetakse mitmetunnine kultuuriülevaatlik loeng ning saadetakse teele teadmisega, et mis iganes preestrit, šamaani, ministrit, poliitikut, külavanemat või piirkonnaülevat me külastada soovime, kõik on vaid telefonikõne kaugusel.

Alles Kalimantanil olles avastame aga tähtsaks olemise pahupoole: nimelt on nüüd kõik korraga hirmus tõsised, aupaklikud ega taha eriti kultuuri köögipoolele meid lasta.

Kõiki Indoneesia etiketireegleid järgides peaks juba saabumise akt ise olema tseremoniaalne. Peaksime loobuma oma tavapärasest uitamisest mööda kadunud radu, kuni lõpuks metsakülla jõuame ning istuma mõne ametkonna auto läikimalöödud klaaside taha, et maailma distantsilt putukate ja kurjade hingede eest kaitstuna imetlema. Enam ei tohiks me olla rändurid Amur ja CheChe, vaid Lugupeetud Berit Renser ja Terje Toomistu. Ning kui me kogu austuse ning oma rändurluse vahel kompromissi püüame luua ning siiski läbi džungli mütates külla saabume, ei tõsta enam ükski Emake meile tavapäraselt potitäie riisi ja kannukest teed nina alla ega suuna meid magamistuppa põõnama, vaid higist ja mudast räpaseid Lugupeetud CheChet ja Amuri ootab hoopis mitmekümnepealine kuulajaskond, kes põrandal laua vastas istudes iga võõra liigutust jälgib.

Publik põrandal, tähtsad tegelased (meie Terjega ja külastatav Pühamees) diivanil, algab vestlusvoor.

„Kas te tahate kõigepealt puhata või hakkame kohe pihta?“ kõlab püha mehe küsimus võrdlemisi retoorilisena, sest talkshow atmosfäär, mis maja elutoas valitseb, lausa kihiseb pinevusest võõramaalaste vastu.

„Võime kohe alustada..“ kogeleme Terjega vastuseks, teadmata täpselt, mida ta seejuures silmas peab, sest meil ju mingit plaani pole.

Enamasti saabume mõnda uude kohta, vaikselt elame oma uute majutate elurütmiga kaasa ning siis kui esimesed sõbrunemised, naljad, viinavõtud ja kultuurišokid on üle elatud, usalduslik sõprusbaas loodud, hakkame alles tõsisematel teemadel infot kaevama. Kuid nüüd me siin istume, nõretades higist ja väsimusest, olles tundmatus külas, paarkümmend pead iga meie liigutuse peale keeramas, pursime oma olematut indoneesia keelt ning püüame läbi viia intervjuud kohaliku šamaaniga.

Olukord on eriti ebamugav, sest kui enamasti me teisi jälgides näpuga osutame ja küsime: „Miks sa nii teed? Mis see on? Mis sa sellest arvad?" jne, siis nüüd peame nuputama küsimusi asjadest, millest meil vähimatki aimu pole. Samuti on meil tegemata ka kodutöö, sest katoliku preester, usuminister ning see juhuslik küla sadasid meie teele puht juhuslikult, ning kuna ministri pikk kõnelus oli dayaki aktsendiga indoneesia keelne, siis polnud meil vähimatki aimu, et küla, kust me kaharingani šamaane otsima läksime, end hoopis täielikult hinduistideks peab.

Kuid senikaua kui sa oled valge nahaga, oled sa Indoneesias Kõigetargem ja Kõigevägevam ning väikesed puudujäägid nagu keeleoskus või baasteadmised ei vähenda su kredibiliteeti. Ning kui väga me ka ei püüaks olla uue perekonna adapteeritud lapsed, supelda muretult jõevees, vestelda naabritädidega siin-seal juttu, ja infot kõige muu seas koguda, jääb meid ikkagi kummitama Tähtsa Valge Teadlase aupaiste ning maskeeritud tõsimeelsus ja vaoshoitus, mis pole indoneeslasele vähimalgi määral omane.

Tõenäoliselt pikaajalise viibimise puhul ununeksid külarahval meie motivatsioonid, kuid esmakohtumisel loodud distants on mind siiani kummitama jäänud.

24h spotlight – esimese valge inimesena Kalimantani džunglikülas

Tuginedes Banjarmasini usuministri nõuannetele, huviorbiidis oli Kalimantani traditsiooniline usk kaharingan, sõitsime Meratuse mäeaheliku jalamile, külla, kus pidi elama kokku 13 šamaani. Kuna aga Kalimantanil on üle 200 etnilise grupi, igaüks omamoodi maailm, pole see kaharingan kindlasti ka midagi, mida kergekäeliselt üldistada. Iga küla võib erineda naabrist, iga mees võib tõlgendada asju omamoodi, seda enam et seguneb müüt ja tegelikkus, väline ja sisemine vaatepunkt. Kui aga püüda kontseptualiseeruda Kalimantani kultuurilise reaalsuse kaarti, siis mida rohkem ülesjõkke, seda enam reisiks justkui kultuurilisse minevikku. Tuleneb ka kohaliku rahva nimetus sellest – dayak tähendaks etümoloogiliselt ‚ülesjõge’ ehk sellekohane nimetus on antud altjõe rahva ehk sisserännanute ehk valgete või moslemite poolt. Nii levib ka rannikurahva hulgas hulganisti müütilist dayakkide kohta – küll söövad nad inimliha ning löövad maha terveid päid, küll hoiavad loitsude abil kinni igast võõrast, kes hakkab neile mingil kombel meeldima. Seepärast „tuleb metslastele kuulutada islamit või kristlust ning sedamoodi tuua nad sammukese tsivilisatsioonile lähemale.” Kurb, aga umbes selline on õhus hõljuv diskursus, mida tundsime ka omal nahal igal kord, kui isa Abraham tõstis tõsimeelsel pilgul jälle näpu taeva poole.
Dayakidel on omad seadused – hukum adat ehk traditsiooniline seadus – mis võib sageli olla vastuolus sellega, mida aetakse kaugel pealinnas Jakartas. Aga see on ka Indoneesias üldisem probleem. Kalimantan on ka piisavalt suur, raju ja raskesti ligipääsetav, et võimud oma nina iga džungliküla asjaajamisse nagunii ei suuda pista. See põhjendab ka hullumeelset trikitamist metsaga, mis alates 1970. aastatest viis Kalimantani deforestatsiooni depressioonini, ning nüüd maad võtnud kullapalavikku, kus iga vaba mees võib lüüa labida sinna, kus tunneb kulla lõhna, ja kaevata end kiiresti rikkaks.
Meie olime aga päikseloojangulisel teel šamaanide juurde läbi džungli, ihaldades endasse jätta iga siriseva ritsika helivoogu ning mäletada niiske rohelise lõhna. Hooga läbi mudaste porilompide, kerge kõhedusega üla aukliku rippsilla. Ja milliste kohkunud silmadega vaatas meid teepervel peenart rohiv tädi, kui küsisime teed vanaisa Romansyahi juurde. Tädi ei saanud mitu sekundit piuksugi suust.
Ei siis, ega ka tund aega hiljem šamaani majja meid tervitama kogunenud rahvasumma ees seistes polnud meil veel aimugi, et olime päris esimesed valged inimesed, kes kunagi siia külla oma jalga tõstnud.

Publik

Meid võeti vastu üüratu, koguni ahistavalt mõjuva superkangelase kohtlemisega. Oli see nüüd sellest, et meist oli tänu usuministri telefonikõnele saanud „suured uurijad”, või oli see inimlik uudishimu jälgida luubiga valge inimese iga kohmakat liigutust?

Mida ta seal kotist nüüd õige otsib? Mis see on? Mida tal on vaja? Otsib midagi, mida ta küll otsib?
Ta köhatas! Köhatas, köhatas, köhatas, köhatas, ei tea, kas on haige, äkki on haige, köhatas, kaikus telefonimängu kaja üle külarahva, kui Berit tegi korraks köhh-köhh.

Iga meie hommikusööki ja õhtusööki jälgis publik, kelle kohalolu garanteeris väikse küla argipäevane telefonimäng (ärkasid, buled ärkasid!). Avastasime äkki, et meist oli saanud nende huviobjekt, mitte vastupidi, nagu uurimusreisile minnes võiks eeldada. Aga nende uudishimu oli kummalist laadi. Mitte et neid huvitaks, kes ma selline päriselt olen, vaid neile piisas sellest, et ma olen ... nende silmis ilus valge inimene! Tundsin ennast nagu superstaari, kellega kõik soovisid koos pilti teha ning kelle küünte või ihukarvade katsumisest võis kujuneda erutav elukogemus.
Kui lõpuks taipasin vanaisalt küsida, millal siin külas ka viimati valget inimest nähti, muutus kogu superstaari 24h spotlight arusaadavaks. Need armsad inimesed on seni näinud valget inimest ainult televiisorist – sellest müstilisest purgist, millest kumab mingisugune fantastiline paralleelmaailm, kus kõik inimesed on nii ilusad, säravad ja valged, kus on vägevad autod ja suured majad, kus on kõik see, millest need armsad külainimesed oma tagasihoidlikes puumajakestes võivad vaid unistada. Aga kui ka nendega rääkida reaalsest mõttest siit džunglikülast välja kolida, minna suurde linna õnne otsima, Jakartasse, välismaale, kuhu iganes, siis nad isegi ei näi kaaluvat seda varianti. Maailm telepurgist tundub neile sama kauge ja plastilisena nagu kosmos. Ning mina ja Berit oleme kosmonaudid.
Öö hämaruses hiilisime alla laia jõe äärde ning nautisime dušši Kalimantani moodi, vaatega palmisalu siluettide vahelt avanevasse kosmosesse. See on muide üks parimaid asju elus, kui muidugi suuta ignoreerida pimeduses hiilgavaid kümneid silmapaare, kes ei taha oma elus maha magada vaatepilti suplevatest valgenahksetest kosmonautidest.

Jumala abil ja sidrun taskus džunglisse

Kui siin on kellegi nimeks Pak (Isa) Aabraham, ei tasu veel kulmu kergitada ning eelarvamuste küüsis tuhatnelja pagema pista. Kuid vahel võib ka juhtuda, et kardetu saab tõeks ning oma siiras naiivsuses maabud sa otse preestri elutuppa teadmisega, et see on ainuke koht, kus järgmisteks päevadeks ulualust saab. Kuna kristlusest viib meid kaugemale vähemalt üks samm päevas, siis keerame oma maailmavaate antropoloogilisele lainele ning ei lase end lademetesse kuhjunud Jeesuse-raamatutest häirida, vaid uudistame neid kui järjekordseid religioonimanifestatsioone. Noogutame kaasa kõigele mida kuuleme, küsime huvitatult küsimusi siit-sealt, provotseerime veidi, et usu kõigutamatud tõed üles leida ning uinume teadmises, et ühegi institutsionaliseeritud religiooniga meid kellelgi siduda ei õnnestu. Selline on vähemalt algne plaan. Kuid olgem ausad, mõni religioon torgib isiklikumalt ning kuidas me ka ei üritaks – sama kergekäeliselt kui me palvustega Emakese Looduse poole või isegi mitte sama suure ohkega nagu vuuduufetiši suunas sõnumeid läkitasime, me kristliku Jumala suunas palvetada ei suutnud.

Pak Aabrahamile tegi see muidugi suurt muret. Kaks noort neidu on äsja maandunud Kalimantanile ning soovivad üles leida maagiliste võimetega inimesi, šamaane, nõidasid. Ja nad ei usu jumalasse! Kas te kujutate ette! Tahavad metsa, sügavasse džunglisse, ja ise ei usu Jumalasse! Ei, need tüdrukud küll valmis ei ole oma retkele minema.

Aabraham ja ta naine püüdsid nii kuis suutsid. Palvused enne ja pärast toitu, koju jõudes ja kodust lahkudes. Meie heaolu eest palvetades ja meie tuleviku pärast muretsedes. Ei-ei, midagi tuleb ette võtta, te ei saa enne minna kui usute. Sest kui inimene on usust tühi, võib sinna siseneda kuri vaim, deemon ning.. kõik need müüdid, millega juba enne reisi olime tutvust teinud. Kõiki neid õpetussõnu lausudes tõusis Aabrahami nimetissõrm taeva poole, kulm tõmbus aukartusest kortsu ning mõtlikult tark nägu lausus vaikides Tuhan (Jumal). Emake vahel pomises Jeesus selle kõrvale.

Siiski oli Aabraham meie missioonist teadlik ning ajapikku sai selgeks, et ega me sellest ka ei tagane. Nii võttiski Aabraham nõuks meid aidata leida maagilisi mehi, kuid oma panusena igal maagilisel hetkel mõnda preestrit käeulatuses hoida. Kord viis ta meid hindude, budistide ning teiste religioonide esindajate juurde ning palus neil meile nõu anda, kuid iga kord kui hinduist mõnd dayakide mantrat laulis, pomises Aabraham midagi omaette, vangutas pead ning vaatas paluva pilguga taeva poole. Pärast kahetunnist Ida-Kalimantani usuministriga tutvumist tegime veel igaks juhuks kõrvalepõike preestri majja, kes meie väljavalitud külas konverteerimisega tegeles ning meid meie otsingutel saatma pidi.

Vot see šamaan, minge tema juurde, tema on juba peaaegu konverteeritud! nõustas meid preester ning organiseeris meile samaaegselt öömaja mõne kirikuga seotud tegelase juurde. Misjonäride saatel džunglikülasse maabumine oli muidugi mõista meie viimane soov.

Ehkki Aabrahamil ei õnnestunud täita oma lõplik eesmärk – meid enne sügavale metsa minekut ära ristida, andis ta kaasa Uue Testamendi ning juhtnöörid selle lugemiseks. Tänasime teda siiralt heade soovide eest nagu oleksime tänanud moslemit, hindut, vuuduist ja kõiki teisi ning lasime endale veel enne minekut osalusvaatluse huvides ohtralt palvuseid peale lugeda. Kui ei usu, siis ega sõnad ju liiga ei tee, kuid Isakesel vähemalt süda rahul.