Indoneeslase hirm – paganlik džungel Borneo saarel

Inimese hirm võõra ja tundmatu ees on kogunud kuhjaga tõestusmaterjali minu viimaste aastate müüdikogus, mida enne iga reisi ning uute sihtkohta jõudmist jälle täiendada saan ning millele tagasiteel vaid muigega võin järele vaadata, sest omal nahal kogetu on müüte korduvalt kummutanud.

Nii sõitsime Eestist Venemaale uskumusega, et eestlase elu tehakse seal põrguks ning jõudsime tagasi kogemusega, et Pribaltika on suur võtmesõna sõpruse soetamiseks.

Nii sõitsime Venemaa ja Türgi kaudu Gruusiasse uskumusega, et pole kedagi kurjemat kui politsei ning ei midagi ohtlikumat kui hääletamine ning jõudsime tagasi kogemusega, kus politseiautole hääletades saatis meid nädalaid hea õnn ning korralik kõhutäis.
Nii oli ka kujunenud meie uskumus Benini vuuduust, mis võrdsustus musta maagia ja kurjade vaimudega ning kogedes tantsu ja palvusi nägime ei midagi muud kui vaid ühte religiooni teiste seast.
Nii maabusime Nigeeriasse lätlaste majja, kes veensid meid uskuma, et kuulikindlate vestide ja raudväravate taha lukustatuna ei ole seal riigis võimalik elada ning maandusime tagasi koju teadmisega, et pole midagi lõbusamat kui vabastatuna ksenofoobsest uskumusest mööda öiste slummide tänavaid ringi luusida.
Ja täpselt samuti oli kujunenud meie uskumus kurjadest moslemitest ja tsivilisatsioonide kokkupõrkest kuni moslemiriikides reisides ning elades islamiusuliste tolerantsus kristlastele mitmeid kordi silmad ette tegi.
Just sellist eelarvamuste tõttu on lõbus koguda müüte, suust suhu levivaid jutte ja veendumusi, et iseenese rumalust hiljem kogemusepõhiselt analüüsida saaks.

Kui Indoneesias levib hirmutavaid müüte mingi piirkonna kohta, siis on see just Borneo saare Indoneesiale kuuluv osa Kalimantan. Vaid tunnikese lennusõidu kaugusel, kuid Kalimantan paistab kananahka tekitavat pea kõigile. Keegi pole käinud, kuid kõik on kuulnud. Sünge, karm, põline kultuur džungliruumis paistavad hoidvat endas kõige vanimaid maailma saladusi. Ning tõestusena, et kannibalistlikud kombed ning pearaiumine veel igapäevategevuste hulgas seisavad, toob iga indoneeslane näiteks 2001.aastal Kalimantani põliselanike poolt maharaiutud 500 maduuralase pead.
Kui kord ühele Lõuna-Aafrika tüdrukule reisiplaanist Kalimantanile rääkisin, vaatas too mind hirmunud pilguga ning pidas mind hullumeelseks. Sest kuuldavasti räägitakse, et kui metsarahvas valget naist näeb, võib too näitsiku ära nõiduda ning igavesti saarel kinni hoida.
Keegi teadis rääkida, et džunglisse ei tohi minna, sest kui kohalik dayak oma mantrat laulab, võib see võõra hetkega tappa. Samuti on neil müstilised nähtamatu buumerangid, mis kord teele saadetud, vaid veriseid kaelasid endast maha jätavad.
Meesterahvas Jakartast hoiatas, et ma kindlasti kellelegi otsa ei vaataks: „Ta sisestab oma vaimu sinusse ja sa ei saa enam kunagi koju minna. Sa ei tea enam kunagi midagi välisest maailmast, olete vaid sina ja tema ning kuri vaim. Ning kuna dayaki rahvas on kuri ning hinged on kurjad, on nad omavahel head sõbrad.“
Dayak ise oma keskkonda ei karda, sest nii vaenlased kui mürgimaod ning kiskjasloomad langevad vaid laulusõnu pomisedes; tihti elavad nad puu otsas ning tulevad sealt alla vaid jahile ning kurjategemiseks. Ühel õigel metsadayakil ei ole riideid ega sandaale, kuid on kont huules, kõrvad õlgadeni venitatud ning suust kostub vaid võõrkeelset mumba-pumbat.
Selleste eelteadmistega saadeti meid teele. Soovitati hoida sidrunit taskus kurjade vaimude kaitseks, soovitati end lasta ristida, hoiatati metsade, nõiduste, mürgiodade, võlujookide ja vägitegude eest. Kalimantan on tume ja sünge ning sellest rääkides tõmbusid indoneeslaste näod tõsiseks ning hoiatavaks.
Võib-olla kõlab teile seal Eestis mantratega tapmine, igaveseks transsi langemine ning kurjade hingede paraad naeruväärsena. Umbes sama naeruväärsena nagu meile kõlavad praegu venelaste massiline viha eestlaste vastu; grusiinide vägistamis- ning tapmistung; vuuduu inimvaenulik suundumus ja moslemite sallimatus teiste religioonide suhtes.
Et aga lõplikult müütidele hinnanguid anda tahame neid omal nahal kogeda ning suundume loetletud õpetussõnadega julgel rinnal Kalimantani kurja tumeduse poole.

Roosa kreisi konservatiivne Madura

Madura: Mr John Hendrik kirjeldab röövi kalanahkse naise poolt

Kuna lennukipiletid Kalimantanile käisid meile endiselt üle jõu ning tundus ka, et Surabayas midagi rohkem, kui sünge Dolly ja õõvastavad supermarketid, meid hämmastada ei suuda, tegime plaanid Jaavalt minema – ühele teisele saarele, mil nimeks Madura.

Madura on tuntud oma traditsioonilise härjavõitluse ja keskmisest konservatiivsema islami poolest. Alkohol on sellel saarel keelatud ning silma järgi 100% tüdrukutest on hoolsalt juuksed jilbabiga kinni katnud.
Kuna meie Herman oli Maduralt pärit, pakkus ta välja sõita sinna tema perekonnale külla. Aga veel enne tuli vastata formaalsele kutsele einestada koos tema vastse äripartneriga. Muidugi, PR ennekõike, äri on number 1. Harus kerja, ehk peab töötama, nagu õpetas härra Herman ja laulis siis kaasa indoneesiakeelsele mesilaulule raadiost. Ning ohkas lõpuks, et miks küll kõik laulud maailmas on armastusest, CheChe dan Amur...
Troopilist vilja - roosa rambutan

Hilisõhtul jõudsime ka lõpuks Madura teise otsa ning külastasime jälle surnuaeda, nagu öö enne Surabaya seksimekas Dollys. Siin surnuaias aga seksiga enam ei mängita. Vastupidi, siin on eluolu koguni nii konservatiivne, et isegi hauakivid on austusemärgiks riidesse topitud.
Madura printsess Kubah Pangeran Dsjimat (1737-1744) haud
Liigagi roosa SelfiAga ka siin konservatiivsel Madural jalutab öösel pargis roosasse siidiseelikusse riietatud daam, kes on päeval abielus mees, aga õhtuti meeldib cross-dressida, kohtuda Selfina pargis uitavate härradega ning hammustada ripsmeid plaksutades šokolaadikooki. Veel jalutab öösel pargis waria, kes räägib, et pole hullu siin Madural ka transseksuaalil elada. Kõik on küll moslemid, nii ka tema, palvetab mošees naiste-meeste piiril, aga kõik ju teavad, et mõned meist on transseksuaalid, nii et milles küsimus.

Öösel Sumenebi linnas teeäärsel teelauas kohtan aga Mr. John Hendrikut, kes räägib mulle sellest, kuidas temalt varastati ära 100 miljonit Ameerika dollarit. Tal oli naine, prantslane, kellega koos tehti Balil äri, imporditi mööblit Prantsusmaale. Kui ta aga pangast raha välja võttis, tuli pahh! üks naine ja varastas ta raha ära, ta virutas mulle pähe ja kõhtu ja jooksis ära, minu rahaga, 100 miljonit Ameerika dollarit, kas kujutate ette, ta lendas siia otse taevast, pahh! Nagu taldrikuga, nagu UFO-taldrikuga, ja ta keha, ta kehal oli soomusnahk, nagu kalal, ja 100 miljonit Ameerika dollarit, ma arvasin, et ma suren, see naine, naine varastas mu 100 miljonit Ameeerika dollarit, 100 miljonit, varastas ära, kas te kujutate ette, kalanahk oli peal, ma olen natukene oma maailmas, kas teile ei tundu, CheChe, 100 miljonit Ameerika dollarit, naine, see naine, kalanahk oli peal.
Amur/Berit roosas
Jõudnud vaevu silma roosas voodis looja lasta, kui juba saadab ärimees Herman kõrvalttoast sõnumeid, et vaja kiirustada tagasi Jaavale. Business, business, harus kerja.

Seksipesa Dolly - suurim Kagu-Aasias

Mainsteam Dolly - ilusti pakendatud nukkude valik klaasi taga, pimp juhatab teed, valik on sinu
Dolly underground - eraisikust ettevõtjatest piigad Dolly süngemas kandis, vahetuskaup sealsamas hauakivide vahel
Dolly - väidetavalt on just see Surabaya majanduslik kese, 24/7 business, mis hoiab ka võimude silmad kinni ja käed aplalt kõikvõimalikke kokkuleppetasusid aktsepteerimas
Dolly real - vaade keskmisesse bordelli. Lihtne.
Roosal diivanil. Indoneesias olevat seks alati suuremal või vähemal määral rahaga seotud, prostitutsioon on siin midagi muud, kui see, kuidas Eesti enamik sellega tavaliselt suhestub
Chinese wisdom- Greek beauty - eriline viagra, 200 000 rp tablakas, keeps you going, nagu räägib agar müügimees
My lovely - siiralt rõõmus mind kuu aega hiljem Dolly tänavatel taaskohata

Tasub ka ülelugeda Beriti reportaaži

Hiina budistlike templite veidi vihane müstika

Tema Kõigevägevama palge all Indoneesia mehe "valge naise karvakraena"

Enne kui jõudsime sündmuste kulgemist kõige vähemalgi määral mõtestada veeti meid sinna, kus tuksub Surabaya (CITY nr 2 Indonesia) süda.

Mööda valgustatud rada sõidame mootori madalal surinal suurusuguste sammaste ette. Troopiline tuul sasib seksikalt meie juukseid, kui sammume oma odavates flipfloppides ja ränduri hipinartsudes Tema Kõigevägevama palge alla. Oo kõik on nii imeline siin! Kõik me ümber läigib ja sätendab. Uksed avanevad automaatselt, õhk on värskendavalt jahe. Kõrgete klaasvitriinide taga plingivad kümned ja kümned tunnistused peatselt saabuvast paradiisist, ilusate asjade maalt. Sinna, sinna, oo jumal, tahan kohe ja kiiresti sinna. Tahan paradiisi, tahan põgeneda Indoneesia argielulisest põrgust, kus warungipõrandal siblivad prussakad ja rott vudib üle tee. See siin on taevas. Kui midagi on nii ilus, suursugune ja kõrge, siis see peab olema jumala töö. See tähendab, oleme jumala kojas, ühes Surabaya kümnetest imedemaailmadest – see on kaubamaja.
Herman mõjub sümpaatselt selles maailmas, kuhu ta näib mugavalt kuuluvat. Kõigepealt kostitab ta rändureid jäätisega, vahepeal uurime maad lennupiletite kohta (endiselt üüratult kallid) ning lõpuks teeb meile viisakusettepaneku – nii ta seda nimetas – valida endale kingituseks üks T-särk. „Õhtuti on kaubamajades tohutud allahindlused!”
Järjekordne suhkruisa?

Indoneesia kaubamajadest on saanud üks põhilisi vabaajaveetmiskeskuseid. Üks Surabaya inglise keele õpetaja nentis kurvalt, et õpilased sellega nädalavahetusi sisustavadki – nad hängivad 'imedemaal'. Ilusti pakendatud kaupa jätkub maast-laeni, pakutakse kõikvõimalikke teenuseid ning ka holistlikke praktikaid (sic!).
Jakartas on koguni ka selline kaubamaja, millesse ehitati haigla – ehk siis saab nüüd võsukese sünnitada otsejoones imedemaailma. Irooniline, et ka USA saatkond Indoneesias kolis hiljuti tarbimiskuningriigile kohasemasse kohta – kaubamajja.
Business as usual

Märkamatult sai meist Maduralt pärit kullaärimehe „valge naise karvakrae”, nagu rändurist sõber Tom nähtust kunagi nimetas. Järgmise sammuna vedas ta meid kaasa oma ärikohtumisele, kus üks mahl maksis sama palju kui tavaliselt meie päeva toidueelarve. Ka äripartner tundus olevat rohkem huvitatud kaugetest külalistest, kui sõlmitavast lepingust, mille pärast kohtuti.
Juhtuski nii, et kui partnerid olid peenutseva aeglusega oma milkšeigid lõpuni nautinud ning „valge naise karvakrae” saanud endale ka Facebookisõbraks, unustati leping hoopis. Pärast tunniajast seiklust Surabaya liiklusummikutes kohtuti põgusalt uuesti ning seal tolmusel teepervel allkirjastati tähtis leping.

Mäng suletud kaartidega - kohtumine anonüümse suhkruisaga

Ajasime sõbra vanale motikale hääled sisse ning sõitsime kaardil näppu ajades hotelli nimega Pasar Besar. Tõlkes kõlanuks see „suur turg”, mistõttu käis tahes tahtmata peast läbi kõhklus, et kas nii meid inimkaubandusse või seksitööstusesse ära ostetaksegi. Aga otsustasime mängida kaasa.

Hotelli parkla hämaramast nurgast viibutaski meile kätt üks ontlik härra. Seljas kulunud ülikond, nööpsärk ja punane nokkmüts, mis mõjus kuidagi out-of-context, või vastupidi, panustas omakorda kogu situatsiooni sürrealistlikku ambiensi. Marssisime härra Mauritzio Antonia de la Cruziga hotelli restorani, peas tiirlevad küsimused, kes ta selline on, miks ta tahab meid aidata, mis on ta tegelikud motiivid, kust ta hankis meie numbri.
Inimtühjas saalis seisid nukravõitu lauad korrapärases ruudustikus, igaühte kaunistas punane kunstroos ning veidi määrdunud komplekt soola-tšillikastet-ketšapit (ja see on muide magus sojakaste).

Mida te soovite? küsis härra otse.
Jäime mõlemad Beritiga talle hetkeks tummalt talle otsa vaatama, kuni Berit lõpuks kogeles, et süüa ei taha, kohvi, palun üks kohvi. Mina tellisin avokaadomahla.
Püüdsime olla strateegiliselt tugevad ning alustasime klassikalise Indoneesia viisakusjutuga, mis näib raamistavad igat masti tutvust. Need inimesed siin hiilgavad oma uudishimuga, mille taga võib omakorda näha teatud turvalisuse otsinguid – vaja kõike teada, vaja inimesed mõtteväljal kaardistada.
Ometi on see ülesanne härra ja meie vahel liigagi keeruline. Tunduks nagu mängiks mängu suletud kaartidega – meie ei tea midagi temast, aga tema võib meie kohta üksjagu teada. Seega mida talle endast üldse rääkida? Üks on selge – tahame Kalimantanile. Nii kiiresti kui võimalik.
Selgub, et meie suhkruisa on päris Ida-Timurilt, aga ajab autoäri Jakarta-Surabaya-Timuri kandi saarte vahet. Mees ei tundu rikas. Ülikond on kulunud, käekell on 2nd hand turult ning kingad suvalised, ütles meie aastate ees Londonis kätte õpitud meetod meeste jõukuse välimäärajast (kingad ja kell). Ta tundus meiega viisakas ja aus. Ainus millest mees kõrvale üritas põigelda, on küsimus, kust ta sai meie numbri.

Lõpuks siis küsisime, miks ta tahab meid aidata.
Miks mitte? Indoneesias on inimesed sellised, et kui vähegi saab, siis aidatakse üksteist. Sa ütlesid telefonis, et piletirahast jääb puudu, ma siis aitan veidike omaltpoolt.

Vahepeal oli nõuka-hõngulisse restorani sisenenud kaks noormeest, kes limpsisid kõrvallauas puuviljašeiki ning muidugi, sekkusid sujuvalt vestlusesse. Enne kui jõudsime aru saada, tehti kõrvallauast telefonikõnesid lennujaama ning reisikorraldajatele, meie väiksest murest oli korraga saanud avalik probleem. Kuni järsku hüppas üks mees püsti ning kutsus meid endaga kaasa sõbra reisibüroose, mis on kuskil siinsamas nurga taga.
Suhkruisa Maurizio jäi meid restorani ootama, meie aga istusime musta mersusse ning laiasime sellega mööda Indoneesia linn nr 2 liiklusummikutes tänavaid, taustaks romantiline Indoneesia poppmuusika. Ning siis ütleb mees, et oh läheb umbes tund aega sinna ja tunnike tagasi.
??
- Aga Mauritzio?
- No ma saadan talle sõnumi.

Suhkruisa Mauritziot me enam kunagi ei näinud. Järgmisel hommikul teatas ta, et lendas ära Jakartasse.

Kõne anonüümselt suhkruisalt

Selleks ajaks, kui olime Surabayas veetnud juba paar päeva oodates, et ilm jälle kauniks läheks ning paadid saarte vahel sõitma hakkaksid; olles kümmekond korda ümber otsustanud oma sihtkoha ning vastavalt oletatavale valikule ka infot juurde lugenud; olles lootust kaotanud ja võitnud; olles väsinud ja joovastunud; oli meie mõistus ideedest juba nii tühi, et olime valmis vastu võtma iga võimaliku võimaluse.
Kummalisel kombel just sellel lootusetul hetkel helises telefon. Tundmatu number. Viskasin telefoni nurka arvates, et jälle mõni Indoneesia 5-minuti sõpradest helistab, kuid Terje korjas selle üles. Järgmised 10 minutit kuulsin Terjet indoneesia keeles rääkimas midagi sellist:
„Halloo..ahh, tead kehvasti läheb, stress on..tahame Kalimantanile, aga lained on suured ja paadid ei sõida..ei, lennata ei saa, kallis on...Me oleme tudengid, raha pole..Äkki sa saad meid aidata?..Umbes 600 rp üks ots.. Meil on umbes 500-600 kahe peale..Mina olen pärit Eestist, aga sina?..Ida-Timor, ahaa, aga kas me oleme varem kohtunud?...Minu nimi on Cheche (Terje nimi Indoneesias) aga sinu?...Hea küll, lendame siis laupäeval, saadan meie andmed, sa ostad siis piletid? Aitäh sulle!“
Vaatasin Terjele täiesti sõnatul pilgul otsa, Terje naeris laginal.
„Kes see oli?“
„Keegi Mauritzio Antonio da Crus. Tunned teda?“
„Ei, sina?“
„Ei. Aga ta lubas meile piletid osta.“

Saatsime tundmatule aitajale oma täisnimed ning jäime ootama, mida kummalist see telefonikõne meile edasi toob.

Vaateaknalinnud, naabritüdrukud, kalmupiigad - seksi igale maitsele

Ehkki nimi Dolly paistab suurepäraselt iseloomustavat kõiki neid tuhandeid tüdrukuid, kes Surabayas mannekeenidena oma keha müüvad, on siinses sadamalinnas peituv piirkond saanud oma nime Hollandi bordellipidajalt, kes oma esimesi linnukesi kasvatades tõenäoliselt ei aimanudki, et tema järeltulijate hulk moodustab lõpuks Kagu-Aasia suurima seksitööstuse. Lausa nii suure, et vastavalt tüdrukute ilule, vanusele ja nõudmistele on Dolly jagatud kolmeks suuremaks alaüksuseks: amsterdamlikust vaateaknashoppingust jogjakartaliku naabrinaiseseksini, lõpetades miikelikult võika surnuaiaromansiga. Olles meie indoneeslasest sõbra poolt kõigile tutvustatud linnapea külalistena, võime segamatult külastada kõigi kolme klassi tüdrukuid.

Amsterdamlik vaateaknashopping

Esimest korda sinna sattudes istume Terjega suuremas džiibis, mille peale end Solost Surabayasse hääletasime. Sõidame mööda inimestest umbes tänavaid ning uurime vaateaknakaupa teiselt poolt toonitud klaase. Suurte maast laeni akende taga võib näha tühje saale, nende keskel hiiglaslikke roosasid diivaneid paari kuni kümmekonna kaunitariga jalg üle põlve istumas ja pühendunult kellegagi sõnumeid vahetamas. Iga bordelli ees seisab valvekoertena paar sutenööri, kes kliendiga tüdruku ja hinna kokku lepivad ning neile lahkelt teed tagatubadesse juhatavad.

Kord aga autost juba välja saanuna, tuletab end meelde a gakurvavõitu reaalsus, mis lihtsa šoppingu kõrval olukorra paratamatust meenutab. Üks pisike käsi sikutab mu püksisäärt ning teine käsi liigutab kokkupigistatud sõrmi suu ees, silmad dramaatiliselt punni aetud ning plätud usutavuse kindlustamiseks koju maha jäetud.

„Süüa, tahan süüa.“

„Ema ei anna sulle süüa?“

„Ei, ema töötab Balil.“

„Kus sa siis elad?“

„Vanaema juures.“

„Kus vanaema töötab?“

„Warungis (kohalik DIY toiduputka).“

„Miks sa siis toiduraha minult küsid, kui su vanaema on kokk?“

„Tahan kooliõpikuid osta,“ ütleb see 10aastane tüdruk mulle samal ajal kui tema ümber kogunenud kari lapsi irvitab laiade suudega. Paksem pilusilmne mees jalutab meist mööda, näitab lastele silmažestidega teed ning kerjajad jooksevad lõbusalt laiali, saades isegi aru, kui ebausutavalt see looke kõlab.

Yogyakartalik naabrinaiseseks

Selle piirkonna puhul, nagu enamasti Indoneesias, ei oska esmapilgul aimatagi, et tegemist on prostituutide ja nende tööväljakuga. Kitsad indoneeslaslikud tänavad ühe- ja kahekordsete majadega, potilillede ja rõdukestega ei reeda sugugi amoraalsete naiste (nagu nad neid siin kutsuvad) tegevuspaika. Tänavapinkidel kõlgutavad teksapükstes naised oma plätusid, näpivad T-särki, itsitavad omavahel ning edvistavad veidi mööduvatele meestele. Kuid kõike peale viimase kohtab ka igal moraalsel Indoneesia tänaval.

Samal ajal kui üks viiekümnendates kokkupigistatud rindadega vanema naisterahvas Terjega kaubale püüab saada, hakkan mina vestlema tänavaäärel praeriisi kugistava neidisega. Tuleb välja, et tüdruk on Maduralt ning oma vanemate kujutluspildis töötab ta restoranis ettekandjana. Reaalselt istub ta kella neljani hommikul äärekivil ning isutab kliente, kellele vähe pontsakamad naised peale lähevad, et tulevikumaja tarbeks raha koguda.

Tüdruk tundub olevat täis lootust ja unistusi ning parasjagu armunud. Nimelt samal tänaval seda sama praeriisi küpsetav noorhärra on tema väljavalitu, kellega koos majaostu nimel tööd teha rügatakse – igaüks omal moel. Peika, kes tüdruksõbra töö peale ei pahanda, vaid innustab viimast aeg-ajal oma toidukäruga mööda kitsaid teid edasi-tagasi sõites pruudile meelitavaid pilke visates.

Miikelik surnuaiaromanss

Eesti surnuaed oleks ehk liig, kuid siinne surnuaiaarhitektuur on justkui loodud ühele DIY prostituudile, kes on juba liiga vana või kole, et kahte eelmisesse piirkonda löögile saada või soovib lihtsalt alustada teed üksikisikust eraettevõtjana, kelle suur osa palgast sutenööride taskusse ei jookse. Kahel pool kõnniteed on massiivsed ning nikerdustega abieluvoodit meenutavad kivihauad ning pimedas öös silmi teritades võib ükshaaval hakata pildilt leidma hauakividel jalgu kõlgutavaid töönaisi, kelle pimedusse kaduvatele nägudele mobiilivalgus helki heidab.

Hauakivid ei ole suurepärased mitte ainult ka seksiks, vaid üheks korralikuks warungiks. Korrus madalamal lebab luukere, seda eraldavast plaadist saab aga suurepärase laua, millele tee, munad ja muud maiused laiali laotada ning töömesilastele pika öö jooksul toidukorda pakkuda. Istun ühel pingil kivi ääres, lürbin oma teed ning üritan ühele puseriti hammastega naisele selgeks teha, mis asi on lumi. Seejärel tuleb järgmine naine, müksab mind korraks ning tirib mu selja tagant tekikese, mida ta tõenäoliselt töövahendina kasutab. Nii kui tee on joodud ja vestlus peetud, jääb puseriti hammastega naine mulle südamlikult järele lehvitama ning kaob hauakivide vahele kliente püüdma. Kui meie lõpuks kell viis hommikul magama vajume, on tüdrukutel veel pikk töö-öö ees.

(foto illustreeriv, ühelt teiselt surnuaialt)

Jumala abil ja sidrun taskus džunglisse

Kui siin on kellegi nimeks Pak (Isa) Aabraham, ei tasu veel kulmu kergitada ning eelarvamuste küüsis tuhatnelja pagema pista. Kuid vahel võib ka juhtuda, et kardetu saab tõeks ning oma siiras naiivsuses maabud sa otse aktiivselt tõde kuulutava preestri elutuppa teadmisega, et see on ainuke koht, kus järgmisteks päevadeks ulualust saab. Kuna kristlusest viib meid kaugemale vähemalt üks samm päevas, siis keerame oma maailmavaate antropoloogilisele lainele ning ei lase end lademetesse kuhjunud Jeesuse-raamatutest häirida, vaid uudistame neid kui järjekordseid religioonimanifestatsioone. Noogutame kaasa kõigele mida kuuleme, küsime huvitatult küsimusi siit-sealt, provotseerime veidi, et usu kõigutamatud tõed üles leida ning uinume teadmises, et ühegi institutsionaliseeritud religiooniga meid kellelgi siduda ei õnnestu. Selline on vähemalt algne plaan. Kuid olgem ausad, mõni religioon torgib isiklikumalt ning kuidas me ka ei üritaks – sama kergekäeliselt kui me palvustega Emakese Looduse poole või isegi mitte sama suure ohkega nagu vuuduufetiši suunas sõnumeid läkitasime, me kristliku Jumala suunas palvetada ei suutnud.

Pak Aabrahamile tegi see muidugi suurt muret. Kaks noort neidu on äsja maandunud Kalimantanile ning soovivad üles leida maagiliste võimetega inimesi, šamaane, nõidasid. Ja nad ei usu jumalasse! Kas te kujutate ette! Tahavad metsa, sügavasse džunglisse, ja ise ei usu Jumalasse! Ei, need tüdrukud küll valmis ei ole oma retkele minema.

Aabraham ja ta naine püüdsid nii kuis suutsid. Palvused enne ja pärast toitu, koju jõudes ja kodust lahkudes. Meie heaolu eest palvetades ja meie tuleviku pärast muretsedes. Ei-ei, midagi tuleb ette võtta, te ei saa enne minna kui usute. Sest kui inimene on usust tühi, võib sinna siseneda kuri vaim, deemon ning.. kõik need müüdid, millega juba enne reisi olime tutvust teinud. Kõiki neid õpetussõnu lausudes tõusis Aabrahami nimetissõrm taeva poole, kulm tõmbus aukartusest kortsu ning mõtlikult tark nägu lausus vaikides Tuhan (Jumal). Emake vahel pomises Jeesus selle kõrvale.

Siiski oli Aabraham meie missioonist teadlik ning ajapikku sai selgeks, et ega me sellest ka ei tagane. Nii võttiski Aabraham nõuks meid aidata leida maagilisi mehi, kuid oma panusena igal maagilisel hetkel mõnda preestrit käeulatuses hoida. Kord viis ta meid hindude, budistide ning teiste religioonide esindajate juurde ning palus neil meile nõu anda, kuid iga kord kui hinduist mõnd dayakide mantrat laulis, pomises Aabraham midagi omaette, vangutas pead ning vaatas paluva pilguga taeva poole. Pärast kahetunnist Ida-Kalimantani usuministriga tutvumist tegime veel igaks juhuks kõrvalepõike preestri majja, kes meie väljavalitud külas konverteerimisega tegeles ning meid meie otsingutel saatma pidi.

Vot see šamaan, minge tema juurde, tema on juba peaaegu konverteeritud! nõustas meid preester ning organiseeris meile samaaegselt öömaja mõne kirikuga seotud tegelase juurde. Misjonäride saatel džunglikülasse maabumine oli muidugi mõista meie viimane soov.

Ehkki Aabrahamil ei õnnestunud täita oma lõplik eesmärk – meid enne sügavale metsa minekut ära ristida, andis ta kaasa Uue Testamendi ning juhtnöörid selle lugemiseks. Samuti soovitas ta deemonite kaitseks vana hea sidruni taskusse pista. Tänasime teda siiralt heade soovide eest nagu oleksime tänanud moslemit, hindut, vuuduist ja kõiki teisi ning lasime endale veel enne minekut osalusvaatluse huvides ohtralt palvuseid peale lugeda. Kui ei usu, siis ega sõnad ju liiga ei tee, kuid Isakesel vähemalt süda rahul.

(Indoneesia kristlastel on jõuluehted ja -road majas ka veel veebruari alguses)