Allah is not on-line

Ekspressist, 23.01
Maailma suurima moslemipopulatsiooniga riigi ladvik näib olevat uue ajastu vidinatega pahuksis.
Indoneesias, kus võetakse vastu naise keha kriminaliseerivaid pornoseadusi ning lapsed riietatakse ka ujumistunnis pearättidesse, varjub dekadentlik potentsiaal tehnoloogilise eesriide taha. See elab suuresti peentes mobiiltelefonides ja kogub jõudu Facebooki veergudel.

Nimelt on umbes 2/3 Indoneesia internetikasutajatest kolinud Facebooki, muutes selle teiseks suurimaks kasutajaskonnaks maailmas pärast USAd – kokku 29,4 miljonit kontot. Maailmamastaabis elab viis protsenti Facebookist Indoneesias. Facebook on enim klikitav internetisait Indoneesias, edastades nii Yahoo’d kui Google’it. Säärane populaarsus on omakorda seotud smart-telefonide kättesaadavusega. Koduinternet on siin aeglane ja kallis ning laua- või sülearvutit saavad endale lubada vaid rikkad. Niisiis käib hiiglaslik osa e-suhtlusest mobiiltelefonide abil. Pole haruldane, et operaatorid pakuvad Facebooki tasuta ligipääsu.

Facebook avab aga muuhulgas ka selliseid maailmu, mida konservatiivsemad kodanikud peavad kõlvatuks. Seaduste tasandil võib näiteks avalik french kiss viia kuni viieks aastaks vangi ning sotsiaalsel tasandil hinnatakse endiselt kõrgelt süütult mehele minejaid. Seksitöötajaid nimetatakse siin “moraalituteks naisteks” (wanita tuna susila; miks mitte seksiostjaid moraalituteks meesteks?) ning naiste “kontrolli alla saamist” toetas aastakümneid ka president Soeharto autoritaarne “New Orderi” režiim (1966–1998).
Nüüd aga teevad Facebook ja teised interneti voorused revolutsiooni nendes sfäärides, kuhu Allahi silm ei küündi. Näiteks riivavad valusalt islami moraalikoodeksit järgmised neli nähtust võrgumaailmast.

Esiteks, flirtimine. Indoneesias pole kerge avalikult vastassugupoolega mängida. Uudishimulike indoneeslaste hulgas tekitab iga väiksem märk sahinaid ning avalikus ruumis pole kohtigi, kus kallimaga kurameerida. Nii on suur osa flirtimisest kolinud võrgumaailma, kus maise maailma sotsiaalsed reeglid justkui enam ei kehti.

Teiseks, poseerimine. Tüdrukud, kes järgivad tänavatel tagasihoidlikku islami moejoont, paljastavad Facebooki galeriides oma tõelise ilu.

Kolmandaks, mängurlus. Ka see “surmapatt” kogub Facebookis tuure. Pokkerist on saanud number üks meelelahutus Indoneesia poistele.

Neljandaks, porno. Kord kohalikus baaris pistis kõrvaltlaua vanamees mulle pihku oma vinge smart-phone’i. “Ainult 16aastane!” kommenteeris ta vaimustunult pornovideot, mis jooksis tillukesel ekraanil. Analoogseid klippe oli tal veel kümneid ja kümneid. Kui uurida, kust on mobiiltelefonidele sobiliku 3gp formaadis pornovideosid kõige rohkem võrku riputatud, saab vastuseks Indoneesia. Hiljuti tabas Indoneesiat meediaskandaal seoses internetti sattunud kuulsuste seksivideotega, mis pornoseaduse kohaselt võib viia nad aastateks vangi.

Islami hardliner’id üritavad pöörasele netilainele omakorda vastu punnida, ajades taga küll “moraali”, küll “jumala tahet” ning nõudes internetile sisupiiranguid. Aga muidugi köidab seks meeli ning kui kogu erootika pearätikuga kinni katta, kolitaksegi rõõmsalt internetti. Ka tuntud Indoneesia feminist Julia Suryakusuma on korduvalt väljendanud arvamust, et indoneeslased on tegelikult väga sensuaalsed ja erootilised. Ent puuduliku seksuaalkasvatuse taustal (seksuaalkasvatus ei ole Indoneesias formaalse kooliprogrammi osa, seksi ümbritsevad tabud ja müüdid) ei saa kindel olla, kuhu see pöörane laine Indoneesia noorsoo kannab.

Mina, südametemurdja

Enesele märkamatult on minust saanud südametemurdja. Kunagi ammu, päris esimesel nädalal Yogyakartas käisime Kiwaga ühte artist talk’i kuulamas. Mõned päevad hiljem täiesti uute inimestega uues kohas küsitakse kohe, et kus mu kutt on. Siis sõitsin sageli Moongiga mööda linna ringi, ajasime argiseid asju, vahel mängisime stuudios muusikat. Pidevalt uuris möödaminnes küll poemüüja, küll kokatädi, et kas Moong on mu peigmees. Pacar? Pacar?
Veel enam, kui sõitsin kord temaga maale vanematekoju lõunat sööma, itsitas ibu kõiketeadjalt pihku, et vat selline on siis poja uus pruut. Vahepeal jõumdsin olla veel Aguse neiu ja üks deit Uus-Meremaa sõbraga sildistas mind ka tema pruudiks. Ja kui juba Vincentiga Balil yhine mootorratas rentida, siis peab seal küll midagi teoksil olema. Siis teatab Andreas, kui luristasime päikseloojangul kanaliääres mangomahla, et sa ju ikka tead, et praegu kõik arvavad, et me oleme paar. Ma isegi ei märganud, aga iga teine mööduv mootorrattur heitis tõepoolest tähendusliku pilgu. Ja siis ta lisab, et nagunii sõbrad pärast lõõbivad, viskavad meeste-nalju.

Visuaalselt siin eriti midagi ei reedagi, et kas need kaks on paar või lihtsalt sõbrad. Avalikult siin ju ei armatseta.

Kujutlege pilti soojast septembriööst. Noormees ja neiu istuvad kratoni potililledega üle kuhjatud miniatuursel tänaval. Tundide kaupa pole kedagi näha ega kuulda, nagu muinasjutt isolatsioonis. Nad jutustavad õhinal vanadest mälestustest ja kõigest, mis neid Aasias hämmastab, kuni saabub see hetk, et... et... Ning veel enne kui huuled jõuavad teineteist puutuda, kostub pimedusest kellegi tõre hääl:

„Wowowow! This is Indonesia! You can’t do that!”

Õigus, avalikes kohtades suudlemine („open-mouth kissing”) pole islami moraalikoodeksiga kooskõlas. Ning mitte ainult – ametlikult võiks avalik kirglik suudlus viia kuni viieks aastaks vangi! Reaalselt pole asi ka nii hull, kuid parem mitte mošee läheduses ja püha Ramadani paastukuu ajal ka igal pool mujal musitada. Ent sisuliselt tuleks kogu elu erootika nii Allahi kui talle ustava seaduse pilgu eest kinni katta – kas pearätikuga või varjuda punaste laternate piirkonna sudusse, kus seadusemehed on juba ammu kinni makstud.

Aga kui juba kord avalikult poisi motikale istuda, siis peab olema pruut ja peigmees, pole muud võimalustki. Ja kui mul need „peigmehed” nõnda sageli vahetuvad, siis ei saa ma olla muud, kui jõhker südametemurdja.

Jättes rätikud ja laternad kõrvale, siis ennekõike varjub Indoneesia dekadentlik potentsiaal aga tehnoloogilise eesriide taha. Kuidas Indoneesia uue ajastu vidinates elab, jäägu mõneks tulevaseks looks.

Ostlemine islami moodi - Moslem Fair

Käisime laadal - linnast linna liikuv trall nimega Moslem Fair. Imeline ostupaik!

J2medalt v6iks kaubavaliku jagada j2rgmiselt:
-naiste mood: k6ikv6imalikke variatsioone pear2tikutest ehk jilbabidest (pildil MURAH -indoneesia keeles odav), maaniulatuvatest kleitidest jne
-raamatud: hiiglaslik valik koraane, ning selle k6rval islami filosoofiat ning eneseabi6pikuid islamiv6tmes, sekka ka radikaalsemat pyhas6ja temaatikat v6i Afganistaani veriseid m2lestusi
-araabiap2rased nipsasjakesed: sadades variatsioonides l6hnapudeleid, seepe, hennapulbrit jne

K6ige rabavam oli aga myygilett, mida koondas Mujahidini nimeline kaubam2rk (Mujahideen- moslemi v6itleja). Siin pakuti radikaalset islamin2nni - kleepsud, rinnam2rgid, s2rgid jm. Teemadeks n2iteks pyhas6da, islam jah k6ik muu ei, olen v2ike pyhas6dur. K6ik disainitud suup2raselt popis v6tmes, midagi lastele, midagi noortele, midagi poistele, midagi tydrukutele. N2nnil k6rval m2ngis ka televiisor, kus istus turbaniga onu ja r22kis millestki v2ga t6siselt. J2rgmises kaadris myristasid automaatidega onud kuskil Afganistaani k6rbes.
Kogu letilt helkis kurvas 2geduses vastu see, mis postmodernsele tarbimiskultuurile omane - pealispind rokib sisu yle. Peamine, et natuke l2igib, on laheda fondiga, cool, 2ge, stiilne, rabav. Ehk siis viskan s2rgi selga, kleepeka kiivrile ja kuulutan coolilt religioosset sallimatust!

Islam YES yang lain NO! (islamile YES, teistele NO)
Kirju n2nnileti k6rval ka kastike liikuva pildiga. Teadagi, et liikuv pilt on veelgi k6itvam
Vallatuid s2rke ka lastele

Indoneesias jalutad ümber nurga ja .. maagia rabab jalust.

Palun vabandust, ussijumal!

Olles elanud juba vähemalt neli kuud nii usklikus riigis kui seda on Indoneesia, hakkavad religioossed kombed tahes tahtmatult ka usuvõõrastele eurooplastele külge ja seda niivõrd, et kui mootorrattaga kogemata ühe hiiglasliku rohelise mao alla ajame ning hirmujudinatega mõtleme, kui kaugel tema mürgihambad meie paljastest varvastest olid, ei saa me enne rahu, kui ussijumalalt andestust oleme palunud. Ning justkui sotsiaalselt sissekodeeritult teame täpselt mida teha: mööda jõge ohvrikorvikese ulpima panna. Meenutades kõiki neid ohvriande ning palvuseid, mida mööda maakera tiirutades mu silmad näinud on, palusime sümbioosina kõigest sellest andestust ussijumalalt omal animistlikul kombel. Tuleb tunnistada, et ilus ja kummaline on see vaevumärgatav tundealge, mis usu ja usu teenimisega just sellisel moel seotud on.

Kui Eestis töötaks Indoneesia söömiskultuur..

..oleks elu palju lihtsam nii sööjatele kui neile, kelles salajased kokkamisoskused peituvad. Väikeste mugandustega vastavalt kontekstile näeks Indoneesia toitumissüsteem Eestis välja järgmine:

Igas kortermajas oleks paar pensionäri, koduperenaist, töötut meesterahvast või muidu lisaraha soovijat, kes kodus erinevaid toite vaaritaks. Variatsioonide rohkus pole oluline, oluline on klientuuri meelitada kõikumatu kvaliteediga ja ühe- kahe nišitootega. Ükski tädi ega onu ei peagi olema universaalne ning seega ei pea hobikokk muretsema eraldi hommiku-, lõuna- ja õhtusöögi pärast, vaid ongi avatud kellaaegadel vastavalt toidu iseloomule. Kliendile on asi lihtne – menüüd on alati samad, vastavalt isule tuleb valida külastatav korteriuks.

Lisaks mugavusele ja lihtsalt kättesaadavusele on kodutoidu eelis hinnaklass. Kuna kokk renti ei maksa, ettekandjaid ja koristajaid ei palka, toormaterjal on pärit turult ja ostetud hulgi, on toidu hind täpselt nii palju kui turult ostes ja natuke teenustasu otsa. Piisavalt, et pensionär mugavalt elada saaks, kuid mitte nii palju, et klient seda luksust üle päeva lubada ei suudaks.

Täpselt on teada, et Vanaema Linda korterist 39 pakub tatraputru hapukoorega, kruubiputru moosiga ning mannaputru võisilmaga. Kuna toidud on pigem hommikused, siis võib Lindat külastada kuni kella 12ni päeval. Lõunasöögi ajal on aga teada, et kõrvalkoridori härra Ats pakub kuuldavasti linna parimat Spageti Bologneset, praekartuleid viineritega ja makarone hakklihaga. Taimetoitlased liiguvad aga kõik korteri 104 suunas, sest Ema Epp keedab erinevaid juurvilju kokku. Ats on avatud ka õhtuti, kuid pärast Aktuaalset Kaamerat avab oma uksed ka konkurent Vanaisa Heigo, kes päeva jooksul püütud või turult toodud kala värskelt praadima ja küpsetama hakkab. Ning helistades Vanaema Ellale võib paaritunnise etteteatamisega tellida koogi või muffineid.

Süsteem ise toimiks lihtsalt. Kõik hobikokad küpsetavad kolm-neli toitu suurtes kogustes valmis ning hoiavad potid pideval madal tulel, et kliendi tulles oleks kohe taldrikutäis sooja toitu valmis. Elutuppa või mõnda muusse sobivasse ruumi tuleks panna paar taburetti või põrandale vaibad, millel istuda ning kõhud täis süüa. Ei mingit peenutsemist ja üleliigset reserveeritust, vaid taldrik koduse toiduga otse oma eesmärki täitmas.

Mugav oleks kõigil. Lapsevanemad ei peaks enam hommikul vara ärkama, et sooja toitu küpsetada, vaid saadaksid lapse korrus kõrgemale või kaks korrust madalamale kodust omletti sööma. Ehk jääks olemata ka mõni õhtune tüli teemal, kes seekord toidu valmis teeb, sest ei pea olema selleks ükski osapool kooselajatest, vaid hoopis naabritädi. Eriti mugav oleks muidugi tudengitel, kes koduseid toite igatsevad, kuid kelle päevakavasse köögis toimetamine eriti mahtuda ei taha.

Ehkki hea sõna leviks suust suhu ja varsti külastaksid kodukokkasid ka kaugema naabruskonna elanikud, peaks kokk ka väikse sildi üles panema. Nii oleks näiteks Kalamaja akendel või trepikoja ustel suurelt sildid „Praekartul hakklihaga, hernesupp, verivorst“. Hindasid märgitud pole, sest umbkaudselt teab igaüks, et kohv ei ole rohkem kui pool eurot ja kartuliroa saab euro eest. Nii ei peagi kodust lahkudes teadma, kuhu sööma minna, vaid piisab vaid jalutades akende siltide vaatamisest.

Kodukokkade kõrval tegutseksid ka rändkokad. Pisikeses autos valmistoiduga (mis on alati üks ja sama) tädike sõidaks mööda elurajooni tänavaid ning laseks teatud muusikat. Lasange-tädi sõidaks Vaiko Epliku meloodiate saatel aeglaselt majast majani ning ootaks kuni mõni aken avaneb ning keegi sealt hõiskab: „2 lasagnet!“. Selleks ajaks kui sooviavaldaja trepist alla jookseb, on lasagned juba taldrikul, mille järgmisel päeval võib tagastada. Kuna kellaaeg on orienteeruvalt igal päeval sama, võibki arvestada, et rosoljet soovides tasub akent 4-5 paiku lahti hoida, juust veereb mööda aga varastel hommikutundidel. Ning mõnele eriti sõbralikule rändkokale võib juba ette varakult sõnumi saata, et ta pakikese ukselingi külge jätaks ning tasu mõni päev tulevikus saaks.

Kui iga hingetõmme Euroopas seadustega reglementeeritud poleks, oleks ehk vaesed hundid söönud ja lambadki rõõmsamad.

Olgu ootamatult õnnistatud minu uus kodu

Lamasime parasjagu selles patte täis toas, oranž põrguvalgus seintele leeke pildumas ja kehakeel valjult üle tänavamüra rääkimas. Meeleolu põrgutoas oli lubamatust naudingust tekkinud ekstaas; keelatud kirge tõdev kurbus. Korraga kuulsime avanemas maja ukselinki ning ükshaaval elutoast sisse sebivaid naabreid. Naeratasid rõõmsalt ega teinud teist nägugi, et nad võõrast majast nii loomulikult sisse marsivad. Sammude järgi võis otsustada, et neid oli seal mitu. Sehkendasid mingite asjadega ning lahkusid taas.

Vaatasime veidi juhmilt teineteisele otsa, sest teadsime, et tulekul on rituaal, kuid millal, millisest religioonist ja milliste praktikatega, ei osanud me aimatagi. Paotasime selle paganliku toaukse, millest ühele poole jääv Indoneesia mõistes vaid amoraalsust ennast kehastaks, teiselt poolt leidsime aga lauakese risti löödud Jeesuse, lillede ja Neitsi Maarjaga. Maja, kus sündmus toimus, oli äsja endale minu sõbra näol uue elaniku saanud ning nüüd korraldasid omanikud sissepühitsemisrituaali, et halvad vaimud välja ajada ning uue head vaimud uue elanikuga sõpradeks teha. Lasime elutoas pühameestel ettevalmistusi teha, samal ajal kui põrgukuumus hingeldama ajas. Lõpuks olid ettevalmistused valmis. Terve elutuba kaetud vaipadega, laud Jeesuse ja muuga selle keskel. Tuba täitus ükshaaval Indoneesia keskealiste naistega. Nad kõik istusid vaipadele ringis maha, kuni ühtki vaba kohta alles ei jäänud. Kes paarikümne majja mahtuva õnneliku sekka ei kuulunud, pandi akna taha toolidele tseremooniast osa saama. Ning loomulikult aukohad mulle ja majaomanikule otse preestri kõrvale, kes hoolimata igapäevastest riietest ja helisevast mobiilist siiski oma ülesannet osavalt täitis. Tõmbasin end võimalikult vastu magamistoa ust istuma, et vajadusel elutoast välja voolata ning amoraalsuse õhku ahmida.

Tädi minust kaks kätt paremal ulatab palvehelmed instruktsioonidega.

Mida ma nendega tegema pean? Sosistan enda kõrval istuvale majaelanikule vaikselt kõrva.

Mängi, et palvetad. Ristituna tundis ta end selles situatsioonis märksa mugavamalt kui mina, ehkki keset tuba risti löödud Jeesus pani ka tema silmi pööritama.

Teades aga, et jääksin kohe vahele, kui keegi midagi mu usu, Eesti kiriku või muude praktikate kohta pärima hakkaks või veelgi enam, ma midagi teeselda püüaks, loobusin viisakalt. Hoidsin silma vaid lauluraamatult ning püüdsin vähemalt oma kohkunud nägu visuaalselt leevendada.

Kõik laulsid pühendunult religioosseid tekste ning kordasid ükshaavalt palveid, küünalt käest kätte edasi andes ning oma helmeid lugedes. Istusin kui kivikuju seda jälgides, teades, et küünal ja palvusekord ka lõpuks minuni jõuavad. Ning kui väga ma ka ei püüdnud leida viisakat lahendust ainsa mitte-kristlasena ruumis, suutsin vaid mõelda sellele põrgutoale oma selja taga, kust ma endiselt kirelõhnu ukseprao vahelt elutuppa sumbumas tundsin.

„..ja Amur..“ kuulsin preestrit korraga sõnamas. Indoneesias tuntakse mind Amuri nime järgi ning nüüd lausus seda preester terve seltskonna ees. Püüdsin kinni üksikuid indoneesiakeelseid sõnasid ning sain aru, kuhu preester oma jutuga rihtis.

„..majaelanikud..õnnistatud..pikk kooselu..“. Preester ei taibanud, et majas oli vaid üks elanik ning tema külaline, kes veel paar tundi tagasi oma lubamatule salakirele kurba lõppu ennustasid. Ning nüüd, olles äsja leppinud mööduvuse paratamatusega, andis preester meile naiivses teadmatuses õnnistuse pikaks kooseluks, paarkümmend keskealist naist tema palvele kaasa elamas.

Väljas kõlasid ohukellad, inimesed möödusid näomaskide ja vihmavarjudega. Tulise vulkaani tuhk oli lõpuks jõudnud Solosse ning sadas uduvihmana siinsetele tänavatele. Selles päevas oli kõik kuidagi nihkes.

Indoneeslaste hirmud

Alguses ma uskusin neid jutte. Sest kui mitu inimest sama asja kordab, siis ju on see ka põhjusega. Ju siis tõepoolest pean ma motikaga läbi öise metsa sõites oma päritolu varjamiseks kindaid, sokke ja pikki varrukaid kandma, sest bandiitidele olen ma ahvatlev sihtmärk ning mu tulekul pudenevad knopkad ükshaaval maanteele, et liikuvat sõidukit rikka valge eurooplasega kinni pidada. Ja ju siis tõepoolest tasub nädalaks eemale minnes aiavärav lukku panna või veelgi parem – mootorratas elutuppa vedada, sest pätte ja kaabakaid liigub siin ohjeldamatult. Uksel peab olema kaks lukukeerdu ühe asemel ja välituli alati põlema. Neid õpetussõnu kuulates tundus, justkui oleksin kolinud pätipesasse endasse.

Mida aeg edasi, seda enam hakkasid aga tekkima küsimused: kuidas saakski keegi murda sisse majasse tänaval, kus inimesed peavad pidevat vahti liikluse üle. On kogukonnavanem, kellele kõikide elanike liikumised ette kantakse, on huvitunud poemüüjad, kes alati „kust tuled, kuhu lähed?“ aru pärivad ning nagu varem siin elanud prantslased rääkida teavad, ulatatakse väljakolides lahkujale ka spiooniraamat, kuhu kõik tema liikumised on kirja pandud. Samuti ei ole õnnestunud mul läbida öist metsa nii, et suurt autode armeed mu ees ja taga ei liiguks, mille keskelt väikest valget naist ühel bandiidil päris raske võiks tabada olla.

Nüüdseks olen hakanud juba aru saama, et indoneeslastele on hirmus üksindus, pimedus ja võõrad. Igal majal põleb esiväravas tuli, sest kardetakse tonte; samuti pesitsevad tondid igas metsas. Kui bandiit ei ründa, siis tont teeb ikka kurja. Ka maanteele liiga vara hommikul ei tasu minna, sest siis on tee tühi – parem päeval suurte massidega liigelda. Ja meres ujumist tuleks karta, vesi on märg ning veekogu tundmatu. Ning miski ei garanteeri kuulaja suuremat imetlust kui öelda, et oled kõrval linnast mootorrattaga ise kohale sõitnud. Ei, ei kartnud!

Ehkki indoneeslased mind kindlasti ei usuks, ei ole ma näinud seni ei tonti, ei bandiiti.

Kui reisieelarve saab otsa, tuleb loota heale õnnele

Vaatasime kaardilt vanasid hinduistlikke templeid ning kuulasime, kuidas meie võõrustaja sissepääsuhindasid ette loeb. 20 000 siin, 10 000 seal, alale sisenemine veel 5000 jne. Naersime kohmetult, lõime kaardi kokku ning pomisesime piinlikkuses, et sel korral jääb vist ära, pärast pikka jõulu ja aastavahetust on kõik säästud täielikult otsas.

Meie võõrustaja, kes tasuta eluaset ning hommiku-, lõuna- ja õhtusööki pakkus, vaatas meid korraks hindava pilguga ning jõudis kiirele veendumusele: „Ikka juhtub, meil kõigil. Aga mul on teile üks pakkumine.“

Neli tundi hiljem istusime koolimaja ooteruumis ja jõime kohvi. Meie võõrustaja Hary astus ühest klassiruumist välja, viipas mulle käega ning suunas saladusliku ukse suunas.

„Sina lähed sinna.“

„Mis ma tegema peaks?“

„Räägi nendega lihtsalt.“

Nii ma seisin ühtäkki 30-pealise algkooli klassi ees ning teades vaid, et tegemist on nende inglise keele tunniga. Kuid millisel tasemel nad õpivad, millist programmi järgivad või mida ma täpsemalt nendega arutama peaksin, sellest ei olnud mul vähimatki aimu. Kirjutasin tahvlile suurelt oma nime ning joonistasin Eesti kaardi. Edasise nuputasin jutuvestmise käigus.

Olnud pääsenud pooleteisttunnisest õpetajakatsetusest ning lahkudes klassiruumist, ootasid mind juba ees Hary ja Marie. Hary oli meile vahepeal veel paar tundi õpetamist organiseerinud – mõni neist üksi, mõni meile koos, kuid õpetamismeetod endiselt sama vabas vormis kui varem.

Käisimegi klassiruumist klassiruumi ning õhtu lõpuks töötasime välja ka standardse õpetamiskava, mis hõlmas peamiselt sõnavara maakaardist, loodusnähtustest ning ilmakaartest. Süstisime lastele paar feministlikku ideed, pareerisime küsimusi Facebooki konto kohta ning kaasasime nad joonistustegevusse, breiktantsu või laulukoori.

Kuid kui me viimases tunnis Mariega mõlemad tahvli ees seisime ja järjekordset küsimust stiilis „What you opinion about Merapi?“ kuulsime, naeratasime malbelt lastele, kuid sisistasime omavahel väsinult prantsuse keeles „pour l'argent, seulement pour l'argent..“

19 indoneeslast ja riisipott ehk aastavahetus kuumal rannal

Hea, et me paar päeva varem saabusime, sest 31. detsembri keskpäeval ei olnud liikumine Pangandarani rannal enam võimalik. Mida kaugemale kell tiksus, seda vähem vabasid kohti kollasel liival võis märgata. Hobused, kaarikud, toiduputkad, ATVd möllasid kõik läbisegi uusaastapidulistega, kes voorisid kohale veoautodes.

Peateel ei toimunud liikluses ühtegi muutust juba tunde. Tundus, nagu tegemist oleks põgenikelaagriga, sest veoautod olid täis topitud inimestest, kes üksteise otsas lamasid ning õhtuoodet krõbistasid. Peateed ja rannajoont eraldav müür, mis muidu pika lillepeenrana funktsioneeris, oli nüüd täis topitud inimestest nagu kartulikottidest, kel pea, käsi või jalg üle lillepoti rippumas. Suur osa neist magas ning ootas kella südaöölööke.

Püüdsime rannal oma kohta leida ning praktiliselt ainukestena oma pudelit märjukesega rüübata. Indoneeslased alkoholist suurt ei pea, küll on poistel aga omad mänguasjad. Nimelt nägime nii mõndagi autot, kes järelkäruga mootorratast vedas. Motikas tiriti maha otse rannal, pargiti see liivale inimeste keskele ning hakati vabakäigul gaasi andma. See hääl, mida 4-5 katkiste summutitega motikat teha võivad, on samaväärne kõrva ääres mootorsaega puuraiumisega. Kuid indoneeslasi see minema ei peleta. Pigem kasvab rahva naeratus seda suuremaks, mida suurem on möll ja melu. Seetõttu ei panegi keegi pahaks, kui linnatänavatel sõiduruumi puudulikkuse tõttu liiklus rannale kolitakse ning mööda kaldaäärt lainete eest põgeneda püütakse. Selleks ajaks kui kell saab südaöö, ärkavad kõik põgenikud kastiautodest ja lillepottidest, tulistavad kaks-kolm raketti õhku ning vajuvad varsti taas unne.

Kuna meie varasemad lõbusad päevad on rahakotti suure augu löönud ärkame 1.jaanuari hommikul warungipõrandal muusikute riistade taga ning imestame kuidas indoneeslased 600-kroonist hotellituba endale lubada saavad. „1, 2, 3, 4, 5..“ hakkab Marie ükshaaval lugema, punnitades silmi seda enam, mida suuremaks number kasvab, „..6..7..8..9..“ ei suuda ta päris täpselt uskuda. „10..11..13..14..16..“ ja ikka veel: „..19 ja riisikeetja!“ loetleb ta lõpuks ühest kaheinimese toast välja tulnud indoneeslaste arvu. Nad tõstavad kambakesi motika ühele järelkärule ning suunduvad varahommikul tagasi pealinna suunas jättes maha hiiglasliku prügimäe rannale. Miks veeta tunde autoga liiklusummikus, et motikaga rannal müra teha, seejärel 19kesi ühes toas uinuda ning tagasi koju sõita, jääb vaikust ja privaatsust nõudvatele eurooplastele arusaamatuks. Kuid kindlasti ei jäänud neilgi üllatumata kui nad võõrast päritolu uusaastapidulisi kõige vaiksemast tänavanurgast leidsid seal uut aastat omal kuumal moel vastu võtmas.

(perekond prahi keskel hommikust piknikku pidamas)

Tuimad kliendid, ärev korraldus – jõuluõhtu Indoneesia hotellis

Ühel öösel välikohvikus istudes astus lavalt maha Klawar, kitarr käes ja silmad vana sõbra Marie kohtamisest põlevad.

„Marie, kuidas läheb? Pole sind ammu näinud. Ikka mängid Okiga? Me peaks sinuga koos ühe seti tegema, mis ütled? Ma tean mis teeme! Jõulude ajal, Novotelis. Mis su sõbra nimi on, ahaa Berit. Nonii, mina mängin kitra, sina Marie laulad imalaid jõululaule ja Berit võib tinistada trianglit. Diil“.

Oli see nüüd rohke õlu, mis sündmuste kulgemise piksenoolena paistma pani, või suutiski Klawar kahe minuti jooksul meile organiseerida esinemise jõuluõhtul prestiižses viietärnihotellis. Loobusin oma rollis viisakalt, kuid lubasin alternatiivsete plaanide olematuse tõttu ning tasuta veini lootuses kohale minna.

Kuidas Marie ka ei üritanud, veel kaks päeva enne uhket esinemist bänd kokku ei saanud. Marie guugeldas prantsusekeelseid jõululaule ning ümises üht-teist omaette. Päev enne esinemist tuli telefonikõne täpsemate instruktsioonidega. Olgu Jeesuse-laulud hommikuks välja vaadatud ning proovimiseks valmis.

(Indoneesia koor hotelli fuajees)

Ka järgmisel hommikul ei olnud peale kitarristi kedagi näha. Puhkpillid ja kõristid lisati imaginaarselt, lauldi salmike siit ja salmike sealt ning ettevalmistused esinemiseks Indoneesia stiilis olid valmis.

Hotelli punased sametvaibad ootasid me sisenemist. Basseiniäärsed baarid olid kaetud kulinatega ning iga restoran, millest me läbi jalutasime, ahvatles oma küllusliku juustu- ja veinivalikuga, millest siin Indoneesias vaid mälestusi tarbides nautida saame. Peomeeleoluks paistis kõik justkui olemas olevat, kuid mis oli puudu, olid rõõmsad külalised.

Marie asus koos bändiga, keda ta lõpuks esmakordselt kohtas ühe sellise restorani lavale. Klawar kandis peent vesti, viigipükse ning päkapikumütsi. Marie avas suu ning lasi Ave Marial heliseda. Kuid hiinlastest restoranikülalised, kes jõuludest vähimalgi määral ei hoolinud, ei teinud teist nägugi. Laudkond lastega vahtis kaugele tühjusesse ning mugis aeglaste liigutustega üksikuid delikatessroogi. Lapsed mängisid telefonidega Solitare'i. Keegi ei rääkinud, keegi ei kuulanud, kedagi polnud justkui kohal. Algas teine lugu ning lavale hüppas pisike Indoneesia tüdruk. Klawar müksas Maried: „Meil on veel üks laulja,“ ning tegi näitsikule ruumi. Too avas suu ning lasi indoneesiakeelsel lool kõlada. Marie seisis segaduses kõrval. Millalgi kahe salmi vahel võis kuulda:

„Miks sa ei laula?“

„Ma ei tea seda laulu.“

„Mis siis, laula ikka.“

„Kuidas ma saan laulda kui mul pole vähimatki aimu misasi see on?“

„Improviseeri midagi.“

Terve ülejäänud õhtu võiski kaheks jagada: lõputu improviseerimine bändi poolt ning täielik külmus klientidelt. Klawar, kes kogu üritust suurima irooniaga võttis, hõiskas indoneesia keeles hotellikülalistele, et nad natukenegi rõõmsamad oleksid ning et see üksinda nurgas istuv noormees ikka rõõmsaid jõule peaks. Kliendid ei tõustnud pilkugi. Varsti ilmus ka jõuluvana, kes üle saali häid jõule soovis ning lapsi naeratama saada püüdis. Kuid saalis ei toimunud mingit muutust. Kallid veinid ning gurmaaniroad voolasid kurkudest alla ilma ühegi emotsioonita. Ärimehe ülesviksitud naine tupsutas salvrätiga oma punaseid huuli ning mees näppis uhkusega rahakotti.

Bänd laval võitles aga mikrofoni pärast, sest keegi ei paistnud teadvat samasid lugusid. Ning kui selle tuima restorani laval oli juba paras kaos tekitatud, püüti kõrvalrestorani klaverimängija lavalt minema kupatada ning kitarriga solisti saatma minna. Paistis, et keegi peale Klawari ei mõistnud, mis süsteemi järgi tuleks liikuda ning iga katsetuse järel talt aru pärida, helises viimasel telefon ning hakkas äkitselt jube kiire.

Lõpuks olime juba nii segadusse aetud ja õhtusöögi aeg nii kaugele veninud, et võtsime oma kontsakingad ja teenitud tasu ning läksime ühe tänavawarungi põrandatele rõõmsate inimeste keskele õhtust sööma.

Mees, naine, tants ja transformatsioon - Didik Nini Thowok

Intervjueerisime Kiwaga Indoneesia tuntuimat cross-dresser-tantsijat katoliiklikus kirikus

Didik Nini Thowok on kahtlemata üks Indoneesia tuntumaid figuure. Koreograaf, tantsija, meigikunstnik, Aasia traditsiooniliste tantsude uurija ning, nagu kaasajale kombeks, ka meediategelane. Nimetagu (või piiritlegu) teda, kuidas tahes, aga minu jaoks seisneb Didiki point nimetamiste, määratlemiste või piiritlemiste ületamises.

Didik on transformatsioon, kes naerab vastu küsimusele kes-ma-olen. Didik esitab läbi huumoriprisma väljakutseid jäikadele või stereotüüpsetele arusaamadele, mis märkamatult formuleerivad seda, kuidas suur osa inimestest maailma (ja iseennast selles) näeb.
Didik on mees, kelle kohta öeldakse, et ta tantsib paremini kui naine. Nimelt on Didik kogu oma teadliku elu kehastunud tantsides naiseks, ta on cross-dresser, transvestiit ning selles laitmatu.
Kohtume Didikiga tema tantsustuudios, kus meid tervitab Didiki pildiga T-särkidesse riietunud meeskond ning seinade viisi aukirju ja fotomälestusi, mis kõik (nii ositi kui summas) kinnitavad Didiki fenomeni mastaapsust.
Mõne aja pärast pakitakse meid koos meeskonna, meigikohvri ja kostüümikohvritega autosse, et sõita heategevuskontserdile, kus Didik ühe oodatuima külalisena üles astub. Olukorra loogikasse tekib aga nihe, kui selgub, et kontserdi toimumispaigaks on katoliiklik kirik! Didik nokib aga rõõmsalt auto esiistmel pintsettidega habemekarvu ning ei näe selles suuremat fopaad.
Samm-sammu haaval toimub meie silme all transformatsioon – mehest saab naine, või vähemalt tundub nii. Jumestuskreem, puuder, glitter, range lainerijoon, tumepunane huulepalsam, maalitud kulmukaar ning pilku vürtsitavad kunstripsmed.
Cross-gender tantsud ei ole Indoneesias tekkinud tühjalt kohalt, räägib ta mulle ja Kiwale meikimise taustal, vaid on seotud sajandite taguste islamikultuurist kantud tabudega etenduskunstides, mis ei lubanud naistel avalikult etelda või naistel kõrvuti meestega esineda. Seetõttu riietusid mehed naisteks ning etendasid viimaste rolle. Seega ei esinda Didik niivõrd midagi radikaalselt uut, vaid pigem elustab ta traditsioonilist, mis võib mõjuda radikaalsena vaid konservatiivse islami ja seeläbi konstrueeritud soorollide taustal.
Laitmatu meigi ning kolme kihiti asetatud sätendava kostüümiga liigub proua Didik kirikusse. Seal ristilöödud Jeesus Kristuse palge all tantsib meile naine, samastudes alati selle hingega, mida pidevalt vahetuv mask või kostüüm talle parajasti pakub.
Maski all on bioloogiliselt mees, aga keda huvitakski see bioloogiline “tõde”, kui Kristuse palge all tantsib mulle praegu hingelt naine.

Didik suudab viia iseenda nullini, muuta ennast mitte millekski, et seejärel täita tekkinud tühimik selle identiteediga, mida pakub talle parajasti kasutatav mask. Ta on öelnud ka, et sotsiaalsetes suhetes võtame alati teatud rolle, kehastume pidevalt ümber. Vaid jumala palge ees oleme ise, oleme üks. Mis kõlab jälle käesoleva situatsiooni taustal irooniliselt. Ning kust on tulnud arvamus, et identiteet on midagi jäika ja stabiilset? Läänest, just? Tundub, et see mis humanitaarteadustes jõudis kohale küllaltki hiljuti, on jaava maskikultuuris juurdunud juba sajandeid. Pealegi on kogu maailm rohkem see, mis “paistab”, kui see, mis ta “tegelikult on”. Nagu öeldakse ka siin, sing ana, ora ana; sing ora ana, ana. (what is, is not; what is not, is)
Didik viitab oma mängulise show kaudu identiteetide paljususele ning selle kaudu kritiseeribki ta stereotüüpseid arusaamu nii soorollidest kui (etnilisest) identiteedist.

Rahvas aplodeerib, rahvas kiidab heaks. Ning kui mu silmad nüüd ei peta, siis näib ka, et Kristus ristilt noogutab.

Inimesed lähevad SMS-de peale üle

Telefonist sai mobiiltelefon, millest nüüd on saanud internetis surfamise ja üksteisele lühisõnumite saatmise masin.

Helistamine tundub kuidagi väga personaalne, väga otsene. Sa võtad telefoni ja tungid oma kõnega teise inimese privaatsesse maailma. Võib-olla pole ta parajasti tujus, et just sinuga millestki rääkida. Võib-olla on ta hõivatud, võib-olla naudib hetke. Lühisõnum on märksa passiivsem. Sa ei pea seda kohe lugema, sa ei pea sellele kohe vastama. Lisaks on lühisõnumis muud mula vähem ning info seega kontsentreeritum. Mitte et sõnumid oleksid alati informatiivsed, aga ka nende poeetiline keel on tema kirjaliku ja lühida loomu tõttu intensiivsem.

Indoneesias kirjutatakse lühisõnumeid kinnisilmi, saadetakse messe, mille sisuks on kuidas läheb. See näitab, et teine mõtleb sinu peale. Mida lähedasemaks inimesed saavad, seda vähem lisatakse sõnumisse muud ilustavat pula. Tekstis asutakse kohe asja kallale, mis omakorda suurendab sõnumite saatmise tihedust.

Esimese Indoneesias elatud kuu järel olin ma lühisõnumite saatmisest täiesti ogaraks muutumas. Neid oli nii palju, korraga, igast ilmakaarest - miks keegi ei helista! Ma ei mõistnud, miks mu sõber vastab mu sõnumile, lisades mulle vajalikult infole ka küsimuse: muide, kuidas sul koolis läks? Küll siis räägime nendest argistest asjadest, kui kunagi näeme. Või helista, kui tahad sellest rääkida.
Praeguseks tundub see täiesti loomulik. Ta teadis, et ma läksin temast lahkudes oma esimesse bahasa keele tundi. Muidugi tahab ta teada, kuidas see oli. Siis ma ei pidanud vajalikuks sellele vastata. Pealegi hakkas mu antiiknokia, mis oli vist seitse aastat mind halastamatult teeninud, protesteerima ning sattus sõnumitest ummikusse. Just. Lühisõnumid ajasid telefoni juhtme kokku.

Kui siit 2nd hand turult uue telefoni ostsin, hakkasin sõnumitele vastamise rõõmu nautima. Sain lõpuks ka midagi omalt poolt lisada mulle peale sadanud sõnumite voolule. Kirjutasin rõõmuga sõnumeid, kirjutasin pikalt. Kuni avastasin, et tõepoolest polegi enam vaja helistada. Kõik info on lühisõnumis olemas, mõnusalt intensiivne ja mitte liialt pealetükkiv.
Aga muidugi on sõnumite teel suhtlemisest tekkinud ka palju arusaamatusi. Aga võib-olla pole lihtsalt meie veel piisavalt osavad. Nemad siin Indoneesias saavad ju hakkama.

Puht keelemängulises mõttes ei tahaks ma küll vahedatest ja erutavatest telefonikõnedest loobuda, aga las need jäävad erilistele inimestele. Kas serious business või pure pleasure, mitte aga midagi vahepealset.

Uusaasta kick Indoneesia suurimast hinduistlikust templist

Öistest templienergiatest tiivustatuna ei saanud ka uue aasta esimene päev möödunud ööle alla jääda. Yogyakarta külje all asub Indoneesia suurim hinduistlik tempel Prambanan - 9. sajandist pühendusega hinduistlikule kolmainsusele (hävitaja Shiva, kaitsja Vishnu, looja Brahma) ning ennekõike Shivale, kuivõrd templid on ilmselt ehitatud Matarami kuningriigi ajal, märkides pööret šivaistlikku hinduismi. Šhivale pühendatud suurim tempel on 47m kõrge.

Kuigi nii kaugemalt jälgitav sünge siluett, kui ka paeluvad miniatuursed lugusid jutustavad reljeefid köidavad muidugi visuaalselt. Aga samavõrd ei alahindaks ma ka muid vägesid, mis seal kohapeal töötavad ning muudavad elamuse ahh kui võimsaks. Niidab jalust või annabki säärase lennutava tõuke uude aastasse.
Nii ka veel kord, head uut aastat!

Läbikukkunud seksrevolutsioon

Agus võttis aastavahetuse peo korraldamise tõsiselt ette. Kui õhtu enne veeti majja helisüsteem ning seinad kuhjati helendavate kuplitega üle, tekkis muuhulgas kiusatus kombata külaliste piire, katsetada väikest seksrevolutsiooni.
Kuigi see oli siililegi selge, et siinne pidu ei muutuks ealeski orgiaks, naljatlegu nad cooli-püüdluses, mis tahes, tundus korraga hea mõte küsida kõikidelt külalistelt lubadus teha südaöö paiku french kiss. Kõikide külalistega. See sama french kiss või open-mouth kiss, mille teostamine avalikes kohtades Indoneesias on seaduse järgi keelatud ja võib viia kuni viieks aastaks (!) trellide taha.

-Mida sa sellega mõtled - dengan semua? Nagu mees suudleb ka... meest?
-On su sellega probleeme?
Poiss tardus tugitoolis ning pilgust peegeldusid kõik need kartlikud mõtted, mis sel hetkel ta peast läbi jooksid. Kui uurisin veel, et ega kellelgi midagi selle vastu pole, kui mõned waria-tüdrukud samuti meiega ühinevad, hakkas poiss viimaks koguni kahtlema, kas ikka panustada oma aastavahetus nendele hulludele.

Tuleb aga tunnistada, et meie tagasihoidlik püüdlus korraldada väike seksrevolutsioon kukkus kolinal läbi. Kui kell lõi 12 ei näinud ma enda ümber kümneid suudlevaid noori, ei näinud ma ka õhinal kaela langevaid noori. Nemad surusid vaid viisakalt kätt, "head uut aastat", ja kõik.
Ja see ainus Indoneesia poiss, kes väiksest keelekast ei taganenud, tahab nüüd minuga abielluda. Väidetavalt passis ta kogu hommiku minu toa ukse taga, kui ma olin juba ammu magama läinud. Lootus sureb viimasena.

Mister dj Kiwa
Agus
Vallatud Indoneesia kaunitarid
Agusega. Enam siivutumaks annab minna