Templienergiat aastavahetuseks!

Aastavahetust võiks ju pidada kellegi suure ja kauge või hoopis tühise ja rumala poolt reastatud ajamääratluse tulemusel sündinud tähtpäevaks, mis annab järgmise võimaluse midagi tähistada. Kahtlemata ületähtsustatud.
Aga täna tähistamegi! Tähistame elu.
Berit elab praegu hullupöörast elu kuskil Lääne-Jaava rannal, väidetavalt ei saa enne õhtut voodist välja. Ja nüüd ei jõua ka Terje Yogyakarta hipilossi mitte vähem hullupöörasele peole, kus terve maja on üle kuhjatud helendavate kuplikestega ning tõotab eksootilist tantsupidu, Kiwa mängib muusikat, ning selle headuses ei kahtle. Stiiliks jaava maskid ja 80s, hetkel soojendab meeli ash ra tempel.
Siin Indoneesias on kõikvõimalikud templid nii lähendal, oleme justkui pidevalt nende võimuses ... ja annab tunda. Seepärast üritame saata siit templivaibi Eestisse, kõikidele ränduritele, meeltetrippijatele, unes ja ilmsi reisijatele, vabamõtlejatele, teisitimõtlejatele, vabategutsejatele, DIY, teisititegutsehatele, loojatele, armastajatele, kaitsjatele, sõpradele, kallitele, kreatiivmootoritele jne aasta viimasteks tundideks ja uue aasta esimesteks tundideks! Ning need uue aasta esimesed tunnid olgu uue aasta katalüsaatoriks.
Kuumad kuumad tervitused!!! Täna on siin Jaaval tõesti kuum.

Ja kõige olulisem, täname aastal 2010 jagatud hetkede eest.

Dangdut! – ööelust Yogyakartas

Nagu igal pool maailmas on muusikat, mida kuuleb kauge eliit, ja on muusikat, mida naudib lihtne inimene. Nagu tavaliselt ikka, võib esimest iseloomustada rafineerituse, traditsiooni või mõne muu peene näitajaga. Ja nagu sageli ikka, võib seda teist iseloomustada märksa maisemate näitajatega, milles tihti seguneb nii argine kui ihaldatud, teisisõnu – vitt ja vile.

Kui ma alles kolisin Indoneesiasse, kuulsin dangduti kohta vaid muigeid – too töörahva mage muusika. Peas kangastus paralleel Lõuna-Ameerika pop-muusikaga - see plinniv õudus, mis tavaliselt liinibusside kassettmängijas trillerdas. Ning uudishimu vaibus ühes sellega.
Iwan Wijono
Kuni aga istusin Iwaniga, performance-kunstnik, rääkisime wariadest ning Indoneesia vaesema kihi rõõmudest ning jõudsime välja dangdutini, üsnagi positiivsetes toonides. Selle tulemusel kuulasime kogu järgmise päeva külla saabunud Kiwaga minu pool dangdutit – midagi seninägematut minu pleilistis, see Indoneesia rahvamuusika. Ja selles on sarmi.

Et päeva lusti teisest küljest vürtsidada häälestasime meeled aga slendrosse ning kadusime Bali gamelani kontserdile, mis on meeleseisundit nihutav, nagu trance või veelgi täpsemalt, nagu Autechre, nagu Kiwa asja määratleks.
Dangdut pidu - lihtsa rahva rõõmud
Kui need seisundid meie meeltes olid Bali väljapeetud tantsu, peensusteni timmitud kostüüde ning traditsioonile olemuslikus ülevuses piisavalt lihvi saanud, tuli tagasi pöörduda tõelise juurde. Kihutasime läbi laupäevaselt meeleoluka ja lõbusalt kihava Yogyakarta öö, põhjast alla lõunasse, kõrgelt Bali jumalate juurest alla argielu süngesse. Siin vahib linna prolerahvas ihast helkivate silmadega laval vallandunud naiselikku potentsiaali – lühikesed seelikud ja vohavaid ringe hööritavad puusad, sätendavad maikad ja salaja sisse smuugeldatud kohaliku puskari hapukas-mõru maik.
Naudime, jälgime või põlgame teistmoodi tegelikkust kaasajastatud dangduti rütmides, segades apelsinimahlaga Iwani destilleeritud õunaveini, mis on siin linnas tuntud oma headuses. Teisel käel istub Kiwa, ripsmed värvitud, karvased sääred. Ühel rastapatsid, teine blondiin, Eesti ja Indoneesia, ja ka loomingus - üks mehine, sõjakas ja aus, koguni liialdatud kontsentreeritusega; teine märksa salapärasem, rääkides naiselikuma maailma müsteeriumitest.
Neiu ja pimp linna lilleturul
Soov süüa linna parimat praeriisi – nasi goreng – viis meid edasi Sarkemisse ehk lilleturule, millest varemgi siin kirjutatud. Aga kohe läks lahti veel üks ringi dangdutit ja nüüd veelgi tõelisem – akustiline, otse punaste laternate all, ümbritsetud imekaunitest lillekestest, kelle pooltund maksaks 200 000 rp. Kiwa tagus tamburiini, mina pidasin naerusuise pimpiga läbirääkimisi, Iwan kallas kannust kanget, ja pahh! Langesin visuaalsele pinnale tekkinud tühimikku, kus oli just seisnud Kiwa, enne kui ta kadus jälle tamburiinitama. Iwan tiris mind tänavakividelt püsti ja käskis veritsevale jalale tundmatu nimega rohtu määrida.
Kiwa: Oh, Hanna, we want you!
Meil oli Kiwaga aga kokkulepitud deit Hannaga. Kell 1 öösel Indoneesia panga ees, avaliku peldiku kõrval. (Kiwa väitel kõige räigem peldik, kus ta kunagi on käinud. Lisaks pakutakse "Nr 1 service, mister!")
Hanna oli tol õhtul kaunim, kui kunagi varem. Tema mikromini teksaseeliku alt vilksatasid roosad trussikud. Tundsin salamisi headmeelt, et ta rippus rohkem minu kui Kiwa kaelas. Oh, Hanna, we want you!!!
Hannaga

Pudel kanget, kolm tibi punases ja sina kui superstaar

Sada noort Indoneesia kaunitari. Mustad läikivad juuksed, punane kleidike, paljad õlad – istuvad kenasti reas. Hüpermini paljastab riivamisi roosad trussikud, hoolitsetud küüned klõbisevad mööda uue-ajastu mobiiltelefonide klaviatuure. Nagu kaader sürrealistlikust filmist – zebramustrilisse kuubikusse suletud elusad nukud. Üks ilusam kui teine, valik on sinu.
Teisel pool toonitud klaasist piiluava nillivad mehed, kes peavad endale kaunitaride hulgast soovitud kaaslased valima. Vahel võtab üks klient korraga neli neidu, vahel jagatakse kamba peale kahte-kolme. Ühe neiu hind on 70 000 rp (ca 100 kr) tund, miinimum kolm tundi. Menüüs kasutatakse daamide kohta lühendit LC –see on Lady Escort.

Valges särgis härra juhatab meid numbritubadesse. Õhukonditsioneeri ja nahkdiivanitega õdus ruum maksab 90 000 rp tund, miinimum kolm tundi. Lisaks on avatud minibaar. Ning võimalik on rentida ka suuremaid ruume, vägevamate diivanitega.

Tulles veel enamgi kliendi soovidele vastu, on pakkuda ka paketttmenüü:
- 1 pudel kanget alkoholi (Red Label/Smirnoff)
- 3 LC kolmeks tunniks
- 1 õllekann
- 2 Mix Max (???)
- 1 puuviljakorv
- 1 pähklid
Hinnaga 1. 650.00 rp
Et asja visuaalselt pisut suupärasemaks muuta, on menüüs ära jäetud viimane null – tegelik hind on 1,6 miljonit (2300 kr).
Eksklusiivne.
Tegemist on ühe linna peenema klubi karaokebaariga. Pole ka Indoneesia erand paljude teiste Aasia riikide kõrval, ka siin on karaoke äärmiselt populaarne. Isegi indoneesia keele õpikutest loeb dialooge „mis on sinu hobi?” – „laulmine, käin igal teisipäeval ja reedel karaokebaaris”. Ja nad tõepoolest teevad seda.
Ilmselt võiks sedagi näha ühe aspektina, kus avaldub jaava kultuurile omane mask-identiteet. Neile meeldib poseerida, neile meeldib kehastuda kellekski teiseks. Neile meeldib tunda end superstaarina, kes joriseb kaasa popiidolite muusikat. Ja neile meeldib tunda end Mehena, kes vaatamata suurele kõhule ja/või väiksele tillile, on ümbritsetud imekaunitest poolpaljastest tüdrukutest, kes teda ihaldavad, kes teda austavad, olgugi et ka see on osa mask-identiteedist. Ent õnneks silub rahakott need väiksed viperused.

Tagasivaade südasuvisele laivile - Voog Ganjapäevadel

Paar päeva enne seda, kui Eestist lahkusin, mängisime Vooga Tartus Genklubis Ganjapäevadel. Siiani vaatan nostalgiliselt tagasi sellele südasuvisele higisele laivile, VJ Kasheli visuaalides. Olgugi et olen jätkuvalt Indoneesia lummuses, siis seda siin ei ole.
Lõpuks sai kontserdi videosalvestus ka onlainis vaadeldavaks.

Jõuluöine suplus Pariisis - kroonlehtedes tähed, jeesuslaps (taskulambiga) ja tontlik jõulusokk

Jõulud Indoneesias

Jõuluaeg jääb siinses islami dominatsioonis undergroundi. Pole ka tänane Indoneesia päris puhas moslemite rünnakutest kristlaste ja nende tseremooniate vastu. Aga jääb see ka kitsa hard-liner’te ringi teemaks, mis on üldise religioosse tolerantsi taustal alles viimaste aastatega tõusnud. Katoliiklus on siin üks viiest valitsuse poolt tunnustatud religioonist, nii on kristlastelegi üks punane päev (25.12) kalendris siiski antud. Indoneesias peavad muide kõik olema religioossed, valima ühe viiest võimalikust usust. Pass tühja lünka ei tunnista.
Kohalike kristlaste kommete kohaselt pannakse tuppa plastmassist kuusepuu, jõululaupäeval minnakse perekondlikult kirikusse ning järgmisel päeval süüakse kõhud punni. Ei mingeid kingitusi ega jõuluvana, lihtsalt ja perekondlikult.

Ei tahtnud minagi kingitusi ega jõuluvana, ega kirikut või suurt söömingut. Unistused olid paganlikku laadi – tõmbas loodusesse, tõmbas intiimne. Ilmselt oli jumal meie poolel, sest kui kogu viimase kuu oli vihmasele aastaajale omaselt vett kallanud, siis jõululaupäeva hommikul säras helesinises taevas päikeseratas. Polnud kahtlustki, et tuleb minna randa.

Metafoorselt jõuluöisest suplusest Pariisis (Paris - Yogyakarta ranna Parangtritise hellitusnimi)

Nad olid mind oodatud, need energiad kaugetest maailmadest, mille kinni püüdmiseks on vaja kontsentratsiooni. Kehad, vesi, maa ja tuli ning õhk täis erilisi vibratsioone.
Ta ütles, olla nagu vetikas.
Maailma vetevoodes, mis paiskavad sind siia ja sinna, oled nende keerises alasti ja haavatav. Neelavad lained, jäävad vaid mustendavad laigud, millest igas näed teda, või seda, aga see kõik jääb vaid meelepetteks. Ent enne kui selleski veenduda jõuad, kannab vool sind endaga kaasa järgmiste mustendavate laikude poole või lööb laine üle pea ning kaotad igasuguse orientatsiooni.
Ent õnneks on taevas nii tähine. Iga täht avaneb kui lill ning see üks, mis on kõikidest kõige eredam, peab olema jõulutäht.

Olin täiesti unustanud, kui nautisin vaikuses isolatsiooni, imetledes kroonlehtedesse kasvanud tähti ning uskudes, et iga sabaga meteoriit kinnitab mu mõtete või tänaõhtuste tegude õigsust, et siin on ju see ... TÕUS. Sekunditega lähenesid janused lained, neelates kõike maist, mis neile ette jäi.
Mida see jõulutäht küll mõtles, et lasi lainetel meie peale sedasi söösta? Kas poleks pidanud ta meid jõuluõhtul kaitsema? Või paljastasin liigteaduslikult jõuluõhtu müstika, nimetades jõulutähte Jupiteriks, sest seda ta tegelikult on? Jõulutäht, kui ainus „jõulude” sümbolisatsioon seal tühjas pimedas rannas, vedas meid alt.

Või hoopis

Oli see kutse. Sest hetk hiljem olimegi lainete hambuses, mille eest äsja nii südikalt põgenesime. Muidugi vastasime kutsele alasti, sest pole midagi paremat, kui olla Eevana ta ees. Tundsime omal nahal, mis on olla vetemaailma keerises nagu vetikas, alasti ja haavatav, nagu maailma esimesed mees ja naine. Ahh kui igavalt jagatakse maailm nõnda polaarseks, juba piibli esimestest lehekülgedest peale, ning ribikondist vormitud naine on justkui mehe kõrvalprodukt. Seal voogude vetes hulpides saab enamgi selgeks, et ei ole kõik nii must-valgelt polaarne, ega ka naised vaid sünnitusaparaatideks. Asjad on märksa keerulisemad, mister Allah, mister Jahve.

Pimeduses süttis valgus. Läheneb. Inimese kuju. See peab olema äsja sündinud jeesuslaps, aga jeesus hoiab käes taskulampi ning talle ehitatavas kirikus hakkavad tantsima poolpaljad Indoneesia tütarlapsed. Taskulambi valgusvihk viitab aga pimeduses eksisteerivatele teistsugustele reaalsustele (kus näiteks praegu seisan mina alasti), mida tema ei näe ega tunne, ning kirikust saab peagi randa püsti pandud tantsulava, sest olgu tsirkust, olgu leiba.

Nõnda kurvalt irvitaski meile lainetest randa sõudnud jõulusokk. Tont seda teab, oli ta elus või surnud, kuid mulle tundub siiski viimane.
Langeb järjekordne sabaga meteoriit, mis lubab oletada, et oleme õigel teel. Kas oleme?

Kõik erinevad, kõik samad

Kuigi oleme Beritiga mõnes välisriigis ajutise kodu leidnud varemgi – Prantsusmaal, Londonis, Venemaal – siis ükski neist pole Eestist nii erinev kui Indoneesia. Diskuteerides maailma asjade üle, jõuab hea sõber Agus alati välja oma tuumteesini – human made by habit, habit made by environent (umbes et inimese vormivad harjumused, mille omakorda vormib keskkond). Mina jälle kipun takerduma keeleliste vahendite kaudu loodud reaalsuste paljususe ideesse. Indoneesias annab omal nahal tunda mõlemat.
Juba füsioloogiliselt on tunnetatav, kuidas minu argipäev möödub hoopis teistsuguses kliimas. Küll on uimastavalt palav, küll jälle rusuvalt niiske. Umbes kuu aega pärast Indoneesiasse kolimist langesid paljud välistudengid tundmatusse tõvesse, mis väljendus paaripäevases nõrkuses. Aga elu läheb edasi ning korraga ei tundugi enam nii palav. Mäletan, kuidas esimestel nädalatel pidasin toas ringi uhavate sipelgatega vihast sõda. Nüüd ei tekita köögis silkav rotike või hiiglaslik prussakas suuremaid emotsioone. Ka virutasin alles eile kingaga skorpionile, meie elutoas. Mäletan ka hirmuemotsiooni oma esimesest motikasõidust Yogyakarta hullus liikluses, millest nüüdseks on saanud minu argipäev. Ja siis istusin veel tagaistmel. Ja alati võib keskkond jõuliselt tundiga sinu elu plaanidesse, sest kord väriseb maa, kord plahvatab vulkaan, siis jälle sajab kuus tundi paduvihma.

Inimene harjub. Võtab omaks harjumused, mis tekivad keskkonnast, õpib käima uues keelekontekstis. Tuues jälle näite toidukultuurist, siis siin ei saa üle ega ümber riisist. Paari nädalaga suutsin end sellest kurguni täis süüa, nii et järgmised kolm kuud püüdsin seda kõigiti vältida. Kohalikud muidugi imestasid. Neil siin on ütlus, et ilma riisita kõhtu täis ei saa. Mina jälle imestasin, kuidas nad sellest valgest plönnist ollusest ära ei tüdine. Aga mu imestus oli veelgi suurem, kui ühel hetkel, justkui usaldades oma organismi, haaras käsi riisi järgi. Ja tundus kuidagi loomulik, ja maitsev, ja koguni nagu bioloogiline vajadus. Selle peale Moong noogutas heakskiitvalt. Tähendab, et sa oled nüüd nagu indoneeslane.

Kuigi me oleme erinevad, me räägime erinevad keeli ja kummardame erinevaid jumalaid, siis me kõik räägime KEELT ja me kõik kummardame JUMALAT. Nimeta või märgista neid, kuidas tahes. Ja kuigi minu uus kodu Indoneesias on erinev Eestist, on see siin siiski minu kodu.
Täna on Eestis jõululaupäev. Praegu oleksin ma vanematekodus pereringis. Siin Indoneesias on aga päikseline päev ja lähen hoopis randa. Aga nagu juba eelnevalt kirjutas Berit, siis pole me kumbki suuremad jõulufännid. Küll aga hindame seda, mis võiks olla jõulude tuum. Ning see ei küsi riiki, rahvast, jõulupuud ega kingitust. See on olemas ka siin.

Seniks soovin häid pühi, tähistades jõule, talvist pööripäeva, päikesepüha või kuidas iganes seda nimetada. Saadame päikselisi soove kallitele sõpradele, tänud jagatud hetkede eest.
Sunshine and dearest wishes to my lovely friends, thank you for sharing, it has meant a lot.
Moong, Berit, Agus, Kiwa, mina teen pilti

Head talvist pööripäeva!

Iga aasta detsembrikuu viimastel päevadel lasub õlgadele raske surve – tähistada jõule. Kaksteist aastat keskkoolist veeti meid klasside kaupa kirikusse ning märgiti kulm kipras puudujaid. See, et kirikus ei meeldi, pole vabandus – koolipäev nagu iga teinegi. Ehkki lõviosa aastast oleme statistiliselt Euroopa suurimad ateistid, siis detsembri lõpupäevadel pühitseme uhkelt kristlikke pühasid ja keegi ei küsi su uskumuste tausta kohta.

Muidugi enamikel juhtudel ei ole vaimsusest jõulude ajal suurt midagi alles jäänud ning Jeesuslapse sünni ning muu säärase asemel meenuvad pigem Kaubamaja letid, mehaaniliselt naervad jõuluvanad ning kullast sätendavad ehted. Ja see on ka loomulik, et tavad võivad kohandada algupärast kuni tundmatuseni, nii et jõulust kui usupühast jääb vaid õrn mälestus.

Aga mida teha siis, kui ei tunne hingelähedust ei kristliku liini ega kapitalistlike uuendustega, vaid tahaks pühitseda nihkes kuupäevaga pööripäeva? Jõulude mitte-tähistamine on nagu sugulastele noaga kõhtu löömine, sest maailma mastaabis võrdlemisi homogeenne kultuur, milles elame, ei paku alternatiive. Jõule tuleb tähistada üksmeelselt kristlikus või kapitalistlikus vaimus ning igasugused katsetused seda muuta kukuvad läbi hetkel, mil kool sind kirikusse minema sunnib või vanatädi kingituse puudumise korral pärandusest ilma jätab.

Kuna jõulude tähistamisest loobuda ei tohi, siis tuleb jõulud teha vastuvõetavaks aga võimalikult suurele hulgale inimestest. USAs soovitatakse tolerantsuse austuseks enam mitte öelda Merry Christmas, vaid soovida Happy Holidays. Ning nüüd loen Postimehe artiklist „Soome koolide jõuluprogramm kaugeneb usust“, et Soomes püütakse jõulude tähistamist ristiusust kaugendada, eemaldades Jeesuse sünni näidendeid ning jõululaule. Tundub, nagu püütaks luua pühasid, mis oleks võimalikult universaalsed ning kõikidele vastuvõetavad.

Indoneesia õpetab aga minema teist teed: mitte universaliseerimise, vaid spesifitseerimise teed. Mitte kõik inimesed ei pea leidma lahendust ühe struktuuri raamest, sest nii palju kui on inimesi, on ka uskumusi. Siin on asi väga lihtne, loogiline ja loomulik. On kristlikud pühad, on moslemite pühad, on hinduistlikud pühad ning igaüks tähistab seda, millesse ta usub. Ja see on täiesti loomulik, et osa rahvast paastub ja peab Idul Fitrit, teine osa aga mugib samal ajal õndsalt lihatükki. Et üks osa ühiskonnast ei käi mitu päeva järjest tööl ning teine osa hoiab ärielu üleval, et siis mõnel teisel etapil aastast kohtasid vahetada. Et üks osa ühiskonnast veedab jõulud vaikselt perega ning teine osa jätkab oma elu vanasid rütme. Ning et üks Eesti tütarlaps Indoneesias klaasil hoopis pööripäeva puhul kõliseda laseb.

Ning ei teki mingit probleemi, kuidas need omavahel ühendada. Siin võib soovida kristlastele häid jõule, moslemitele head Idul Fitrit, hinduistidele Tarkusejumala päeva jne, ega pea universaalselt Happy Holidays hüüdma, sest ega igaühel ei pruugigi samal ajal puhkust olla. Ning ei pea jõule vähem kristlikuks muutma või Ramadaanile lõunasööki lisama, et kõik neid tähistada saaksid.

Nii et täna soovin head talvist pööripäeva neile, kel see korda läheb!

Apokalüptilised vaated post-Merapi küladele

Külad, mis Merapit ümbritsevad, on taas avatud. Väiksed poisid pambustõkete ning korjanduskarpidega lasevad huvilisi soovi korral kuni viie kilomeetri kauguseni kraatrist. Kiiresti on püsti pandud sildid: "lava tour" ja juba müüakse postkaarte ning videost sellest kõikvõimsast mäest. Kuuldavasti turtsatab ta endiselt.
Nii kui poisid pambustõkke eemaldavad ja me ümber metsatuka keerame, avaneb meie vaateväljas kuumaastik. Lammutuse jäljed on nii konkreetsed, et kui ühel pool teed on külaelanikud ringi siblimas, siis teine pool teest on paksu muda- ja tuhakihi all. Mõnes kohas võib aimata endiste majade asupaika, mõnes kohas võib ukselingilt tuha pühkida ning ajas tardunud hoonesse sisse jalutada.
Mõni küla, kus kohalikke turiste tihemini käib, on suutnud juba uuesti jalgu alla seadma hakata ning nii võibki näha tuhaste majade vahel värsket pesu kuivamas. Mõni pühib diivanilt tolmu, keegi teine kraamib aeda puhtaks. Kel maja alles, plaanib end uuesti vulkaani jalamile elama seada.
Teises külas on jällegi kehvemad lood. Tädike, keda teel kohtame, on oma sünnikodust päris ilma jäänud. Mitte laava, vaid muda pühkis maja teel täielikult. "Habis!" ("Otsas!") raputab ta pead ning plaanib elukohta vahetada. Sest kui ka 2006. aastal ta evakueeriti, siis nii hullu olukorda pole tal veel seni olnud.
Kuid ükskõik millises külas me ka ei käiks, siis kehtib Indoneesia igavene rusikareegel. Mõni warung (väike toiduputka Michie nuudlite või riisitoitudega) on ikka avatud. Nii jalutamegi mööda laava alla mattunud mäenõlvasid, astume sisse mõnest tuhastunud majast, hoidume põlenud puude eest, kuid saame oma päevase sooja toidu ikka warungist kätte.

Mugavused, mida Euroopas nautida ei saa

Millegipärast on selline arusaam, justkui oleks Euroopas elamine kõige mugavam võimalikest. Kust see on tulnud, ma päris täpselt ei tea, sest nii ärahellitatud elu kui siin Indoneesias ühe koolistipendiumi ja natukese rohkema eest ei ole mul veel varem olnud.

Igal hommikul ärkan üles, võtan oma telefoni (mille kolme kuu arve on ka pärast igapäevast tihedat kasutamist 30 krooni) ja saadan sõnumi puuviljatädile. Veerand tundi hiljem hüppan motika selga ning korjan üles oma 4-kroonise värskelt pressitud mango, maasika-tomati, avokaado-šokolaadi või banaanimahla.

Indoneesias võib ka kahe kodu pidamist lubada. Ehkki ma ühest toast põhimõtteliselt välja olen kolinud, siis ei raatsi ma ülikooli kõrval olevat tuba üürile anda, vaid hoian seda ränduritele, sõpradele või enesele kräššimiseks. Teine kodu asub aga kesklinnas, peatänavast mitte rohkem kui viie minuti kaugusel 3-toaline eramaja üüriga 5000 kr aastas. Jah, aastas.

Siin mul oma isiklikku puuviljatädi veel võtta ei ole, kuid igal hommikul tuuakse kõrvalolevast poekesest kohv otse elutoalauale. Minu igapäevane ärataja – jääkohv piimaga – 2kr ja 72 senti. Enamasti tasub voodis lamades ka kõrvad lahti hoida ning majast mööduvat muusikat kuulata. Iga indoneeslane teab peast, millise rütmiga käru müüb jäätist, suppi või korralikumat kõhutäit. Kui õuest kostub näiteks Lambada, tasub end voodist välja ajada ning mehike käruga kinni pidada, sest majast on just mööda veeremas maitsvad munad.

Toiduga on üldse harukordsed lood, sest kodus söögitegemine on mu siinses igapäevaelus sama eksklusiivne kui Eestis mitmekäiguline restoraniõhtu. Ning loomulikult ei ole siinsete tänavarestoranide näol tegemist peente kohtadega, kuhu kõpskingadega sisse marssida, vaid mõnusate väikeste hurtsikutega, kus ei ole ootejärjekorda, kus on kodused toidud ja vaba käitumisvorm. Menüüd on kõik tänavatel püsti, nii et kõhu täissaamiseks tuleb sõita vaid mööda linna ning sobiva riisi kookoskastmega juures peatust teha. Ühe toidukorra peale kulub mul enamasti 5-13 krooni.

Samuti on mul oma pesutädi, kes riided puhtaks peseb, need ilusti ära triigib, need korralikult kokku pakib ning seejärel koju ära toob. Ning ka isikliku djembeõpetaja palkamist võin vaid siin endale lubada. Ning täna õhtuks on 34 krooni ees tellitud koju jaava massaaž. Loodan sellest uue traditsiooni kasvatada.

Kõik peale maja üürimise, mida siinsete standardite järgi hiigelkalliks peetakse, peaks olema taskukohane ka ühele keskmisele indoneeslasele ning ei ole vaid eurooplasest sisserändaja hullunud pillamine. Ehkki tuleb tunnistada et see, mis minuni jõuab rohke vaba aja ja stipendiumi näol, on indoneeslasele igapäevase töö tulemus.

Et postitust tasakaalust päris välja ei läheks, siis tasub mainida, et on ka asju, mida siin nii tihti lubada ei saa. 34-kroonine õllepudel ning 55-kroonine peedipudel (rääkimata 300-kroonistest prantsuse veini pudelitest) tekitavad enne rahakoti avamist pika mõttepausi. Kes viimasena mainitud mõnusid või muud head paremat saata tahab, ulualust vajab või niisama külastada soovib, siis siin on lõpuks ka mu uus aadress:

Jln Kana 2 no.19 RT I / RW V
Mangkubumen
Surakarta
Jawa Tenggah
Indonesia

Rahu. Vaikus. Üksildus. Täpselt nii palju kui Indoneesia seda võimaldab

Kaks ja pool tundi komberdamist mööda mudast voolavaid metsaradasid, mis usjate puujuurte alla on mattunud, lükkavad moodsa aja Robinsoni lepingud unustuste sfääri ning aitavad täielikult sisse elada metsiku elu fantaasiasse. Viskan iga kord teravdatud pilgu järjekordsele looklevale liaanile, millest kukkumise hirmus haaran ning püüan kindlaks teha, et keerdunud väät selle ümber on tõepoolest taimeriigi esindaja. Muda surub mu varvaste vahele ning tunnen kuidas mu jalad aina sügavamale ja sügavamale metsapõrandasse vajuvad. Oleme kõmpinud mööda mägesid üles ja alla juba terve igaviku ning alles nüüd kuulen lainete peksvaid hääli vastu kaljunukki, mis tähendab, et oleme jõudmas teisele poole saart.

Giid lõikab meile paar pikemat toigast ning jätab meiega hüvasti. Üksinda üksikul saarel. Kollasel liival. Sinises supluses. Kuldse päikse all. Roheliste puude varjus. Punase kastruliga oranžil lõkkel. Heidame sümboolselt riided seljast ning sukeldume oma õndsusesse. Milline vabadus on olla alasti ühe ülerahvastatud moslemiriigi salajases rannas.

Päevad mööduvad pidevas tegevuses, nagu Robinsonil ikka. Ka täielikus tühjuses on raske olla tegevusetult. Kord peab otsima puuhalge, seejärel lõkke süütama. Meres suplema või end pesema. Nii kui punases kastrulis on keenud kohvivesi, täidame selle mereveega toidu tarbeks. Ning selleks ajaks kui toit on küpsenud, võib taas uuele söögikorrale mõtlema hakata.

Ööd on siin veel ilusamad. Lõõmavast kuumusest on saanud salapärane vaikus. Meri tõuseb kõrgele ning muudab kuuvalges supluse eriliselt kauniks. Avame oma arakipudeli ning laseme meeltel kõrgele tõusta, filosofeerides maailmakorra üle või lahtimõtestades Jaava saare hingede müüte. Lõpuks maandume raugenult oma varjualusesse, pidades seda päeva vaikuses üheks jumalikumaks Jaava saarel.

Kõik see idüll voolab mu peas justkui aegluubis, Bämbid kepslevad metsavahel, liblikad plagistavad oma kirevaid tiibu, taevast sajab tähti, ma ei taha sellest õndsusest ealeski välja tulla, kuni ühel päeval..

Bule! Ada bule! (Valged inimesed!) Kostub samal hetkel metsavahelt naeru ja kära. Kümmekond moslemilast hüppavad metsast välja justkui soovimatud kannibalid, kes hetkega meie unistuse põrmustavad ning meid oma silmis õgivad. Olen just tegemas oma õhtuoote alastisuplust, mina ja loodus, kui pearättidega tüdrukud ranna vallutavad. Marie toob mulle rätiku vette, et katta oma paljast keha, sest inimese saabudes on hetkega religioon loodusest tugevam ning sellest, mida pidasin loodusega ühtesulamiseks, on ühtäkki saanud häbitu käitumine.

Tunnid mööduvad ning rannas ei ole enam ainult üks punt indoneeslasi, vaid vähemalt neli-viis samasugust gruppi, kes kõik metsikut elu nautima tulid ning nähes, et rannal ühed Robinsonid juba elavad, ei liigu mitte järgmisesse randa, vaid potsatavad su kõrvale maha ning sisistavad Dari mana? Ja siiani jääb mulle mõistatuseks, milleks matkata kaks ja pool tundi mööda võimatuid radasid inimtühjal saarel, et seejärel sama intensiivse sotsiaalse suhtlusega jätkata.

Lahkume saarelt järgmisel hommikul ning mulle jääb mu mälestus üksikust vaiksest sinisest laguunist, kus ma õndsalt oma sotsiaalset isolatsiooni kogesin.

Moodsa Robinsoni lepingud

Mister! Dari mana? Mau ke mana? - Dari Solo. Mau ke Malang. (Mister! Kust tulete? Kuhu lähete? - Tuleme Solost. Lähme Malangi).

Kui kaks naist motikaga mägedes sõidavad ja teeküsimiseks, söömiseks, looduse nautimiseks või mõnel muul põhjusel korraks peatuse teevad, siis võib olla kindel, et need küsimused ka teele sajavad ja vastamist ootavad. Aga kui neid standardvestlusi juba unes kummitamas näeb, on märk sellest, et aeg on sotsiaalsest fookusest kaduda ning kuhugi isolatsiooni põgeneda. Sealt saab alguse meie unelm – elada paar päeva täielikus eraldatuses muust maailmast, soovitatavalt mõnel üksikul inimtühjal saarel rannal kala grillides ning mitte ühelegi indoneeslasele meie tegemistest aru andes. Lööme lahti kaardi ning voila! Sempu saar vaid paari tunni kaugusel ning kõikide teadmiste kohaselt ei tohiks seal leida ühtki inimhinge. Vaja vaid rentida telk, hankida joogivett ning veidi toitu, visata kalamehele kopikas ning sukelduda oma unelmatesse. Kolm päeva elu Robinson Crusoena.

Sadamasse kohale jõudes meenutab end aga reaalsus. Mister! Dari mana? Mau ke mana? Ah saarele? Ikka saab, 100 000 paadi eest ja 100 000 giidi eest. Mis ei taha giidi? Giid peab olema, et laguuni juurde jõuda, te ei leia muidu õiget teed.

Aga, aga.. me tahame olla ju Robinsonid, vähemalt nii palju kui annab. Võtta oma kotid ja tatsata mööda tundmatuid radasid, kuni leiame kauni ranna sellel metsikul saarel, pesta end laguunis ning küpsetada lõkkel kala. Me ei taha näha kedagi, organiseerida midagi, ega diskuteerida sellel teemal pikemalt.

Moodsa Robinsoni elu ei ole aga nii kerge kui pealtnäha paistab. Suure seletamise käigus transporditakse meid väiksesse betoonruumi, kus rahuläbirääkimised jätkuvad. Kohalikud saarevalvurid on mures, et kui valged naised omapäi saarele lasevad ja nendega midagi juhtub, siis nemad ju ometi vastutavad. Ilma giidita ei tule laguuni juurde jalutamine seega kõne allagi.

Olles vähemalt tunni rääkinud ohutusest ja ettevaatusabinõudest, et sinna 3x4 km saarele, mis Jaava saarest kümne minuti sõudmise kaugusele jääb, pistetakse meile nina alla dokument, kus lubame võtta vastutuse enda õlule, jälgida giidi juhiseid ning mitte jätta maha prügi. Antakse juhtnöörid, millisest mäekünkast peaksime hoiduma, kui ei soovi pantreid kohata ning loetakse anakondade (nagu nad siin suuri madusid kutsuvad) osas sõnad peale. Võtame oma joogivee, pudeli araki, telgiks transformeeritava paadikatuse ning paneme allkirja paberile, kus nõustume kõigi Robinsonile esitatud reeglitega. Käputäis sehkendajaid meie ümber jätab hädaolukorraks telefoninumbri ning nõuavad vastuseks meiegi oma.

Atraktsioon "Moodne Robinson" võib lõpuks alata.

I love you, Ramadan!

Hommikul kell seitse ärkame selle peale, et keegi põmmib uksele.

„Tüdrukud, tüdrukud, celebration algab kohe!“
Veame end voodist välja vannituppa, mille pesuveetünnis ujuvad ringi kalad ning kuulame , kuidas mosleminaine teiselt poolt seina alasti tüdrukutele instruktsioone jagab. Nimelt on täna kõikidel moslemitel püha väikeseks jätkuks Ramadaanile. Koraani järgi olevat Allah pannud Aabrahami ja Išmaeli proovile, et nende lojaalsust usule testida: oma ülima truuduse tõestuseks pidi isa tapma oma poja. Ning viimaste usk oli nii tugev, et Aabraham oli valmis teoga hakkama saama ning Išmael oma surma aktsepteerima. Näinud isa ja poja truudust, asendas Allah aga surmalävel olnud Išmaeli loomaga, keda inimese asemel ohverdada. Seepärast ka nüüdki, tappes lamba, kitse või lehma, meenutab iga moslem oma ühendumust Allahile.
Nii seisame meiegi, endiselt aktiivse vulkaani vahetus läheduses ning vaatame, kuidas peremees teritatud lihunikunoal päikeses läikida laseb. Lapsed jooksevad põnevil mööda õue, naised edastavad külaklatši. Taustal ripub jalgupidu kaks nülitud kitse. Kolmas tuuakse kohe tapalavale. Kits vaatab nutuste silmadega enda ümber ringi, kuseb paanikas mudapõrandale ning kiunub kõrvukriipivalt, kui ta jalgupidi pikali tõmmatakse ja pea noa alla asetatakse. Enne kui jõuan pilgu keerata, tõmbab nuga läbi kitse kõri ning tuiklev keha jääb põrandale magama. Üks laps hakkab hirmsa kisaga nutma – keegi tahab tema fotokat käest tirida. Kits tõmmatakse nööripidi üles ning seatakse teiste kõrvale rippuma.
Teised kitsed on sisikonnani puhastatud, üle hoovi lendavad maks ja munandid, peremees jalutab meist mööda, kitsepea käes rippumas ning hüüab meile: „Söö-öö-maa!“. Keegi jookseb hoovist sisse, käsib meil surnud kitsede taustal poseerida ning teatab, et foto läheb järgmise nädala külalehte.

Kell saab alles üheksa hommikul, kui moslemitel on juba loomad tapetud, lapsed rõõmsad, külainimesed põnevil ning meie vuristame oma katkikukutud ratta seljas ranna poole.

Kuidas moslemipere meid õnnetusest päästis

Olime juba tunde päeva templeid otsinud ning keerutasime ümber siinsete vulkaanide, üks aktiivsem kui teine ning mõlemad ohusignaale saatnud. Ning nagu igal päeval ei suuda me Indoneesia kaardi järgi oma aega planeerida nii, et enne päikeseloojangut kohale jõuda ning leiame end taas mõnelt auguliselt kõrvaltänavalt pimenevate külade varjus.

Täna oleme oma templeid juba alates varahommikust taga ajanud. Alustades ühest mägedekompleksist ning tiirutades teise ümber. Kord satume karjääri, kord takerdume suurlinna, ning templini jõudmine tundub täitmatu missioon. Õhtuks oleme kaetud liikluse räpakihiga, läkastame halli köha ja püüame oma takkus juukseid kiivri alt tuulutada. Seljakotid on muutunud raskeks, missioon tundub võimatuna ja asfaldist on raske leida siledat pinda. Marie, manööverdades ümber aukude, takerdub ühte porilompi ning lendame väikese kaarega pläraki asfaldile laiali.

Minul pole häda midagi – nähes teda porilombi poole suundumas valmistan vaimu juba õhulennuks valmis ning maandun professionaalse indoneeslasena. Marie aga, kes maas lamades ühteaegu hirmsast juhtimisvaevast pääsenuna kergendunult hingab ja samas kasvavat valu tunnetab, on end parajalt lõhki rebinud.

Olukorra hindamiseks ei ole teab mis palju aega, sest juba tirib mind käest üks vuntsidega meesterahvas, teine sikutab Marie'd ning mingi sekeldus toimub ka motika ümber.

Veel enne kui toimuvast toibunud olen, istume moslemiperekonna majas, paarikümne-näoline inimkuhi meid jõllitamas ning kõik ükshaaval midagi seletamas.

Marie nutab, naerab ja tõmbab juba mitmendat sigaretti. Klaasid suhkruvee ja teega seisavad meie ees. Käib uksepauk, mingi mees tuikab sisse, heidab pilgu Marie mudast ja verest voolavale põlvele ja muhiseb omaette:

„Kukkusid siin tänaval, jaah? Väga hea, väga hea. See on valimistel kasulik. Ütlen piirkonna ülemale, et ta teed ära parandaks ja nii ta oma hääled kokku kogubki.“

Vaatame mõlemad segaduses, kuidas mees sama äkitselt uksest välja tuhiseb ning laseme virvarril enda ümber jätkuda.

Maja peremees toob välja pudeli, raputab sealt vedelikku Marie jalale ning podiseb midagi. Samal ajal püütakse selgeks teha, kuhu me minemas oleme ning kus öömaja ootab.

„Kuidas ei tea, kus te ööbite? Väljas on juba pime ja te olete kodust kaugel ja te ei tea, kus te ööbite? Nii ei saa, tüdrukud. Ööbite siin, meie majas! Kiky, tee oma tuba puhtaks.“

Marie kimub suitsu ning mina püüan talle Vipassanast meelde jäänud lauseid kõrva sosistada, mis ma tean, teda enamasti suurel häälel naerma ajavad.

„Observe the pain.. all the sensations have one character in common: of rising and passing away, rising and passing away..“ Marie saadab mind moslemimajas diskreetselt pikalt, samal ajal nõustub kottide tõstmisega magamistuppa ning kergitab jälle püksisäärt.

Nüüd on kohal külatohter, kes mägedest laskununa Nike'i suusamütsi kannab. Puhastab Marie haava, mille mudakuhja alt kaks hiiglaslikku kraatrit ilmnevad, pistab tundmatud rohud näppu ning kaob taas pärast tavapärast viisakusvestlust.

Perenaine pistab meile toidu nina alla, peremees räägib suusoojaks vaimudest ja spirituaalsetest tohtritest, ennustab Marie'le suurt tulevikku nõiana ning laseb meil lõpuks väsinuna voodisse langeda.

Seal me oleme, ühe aktiivse vulkaani jalamil, katkise põlve ja katkise motikaga, jagame alasti voodit võhivõõras moslemiperes suletud ukse taga, millel seisab silt: „I miss you Ramadaan“.

Alternatiivset usku otsimas

Sellel moslemisaarel on omaette eesmärgiks saanud leida üles kõikvõimalikud hinduistlikud templid, mis siin sõõmu värske õhuna tunduvad. Käes kaart kõikide märgistega, võtsimegi iga päeva ülesandeks leida üles vähemalt üks hindude pühakoda, et seal päike rõõmsalt looja lasta.

Kui väga me ka ei püüdnud, ühtegi templisse me päikeseloojanguks kunagi ei jõudnud. Kõik meie päikesed loojusid ka suurimate püüdluste korral kas riisipõldude taha või külateel üles mäkke rihtides. Ning templitega pidime alati tegema tutvust ööpimeduses, justkui preemiaks päevasele otsimisrallile.

Templite külastamine ööpimeduses omab aga võlu. Pimedates metsades üksinda motika seljas pilvede poole kihutades ning teades, et peale meie pole siin kedagi, sest öisest vaimuderohkest metsas ei julge indoneeslane läbi sõita. Saada kogu templi vaid enda päralt ning samas nägemata täpselt, mis meid ümbritseb. Ei näe me kunagi juhatavaid silte või et aed on viimse rohukõrreni silutud, vaid istume oma metsikuses mõne varjualuse all, kuulame öölindude karjumist ja metsa kihamist ning laseme õhtul niimoodi vaikselt öösse tõmbuda.

Üks templitest, millest kõik siin kandis on kuulnud, on hinduistlik erootikatempel, mis siinsel moslemisaarel paraja anomaaliana kõlab. Kohalikud käivad seal kambakesi, mediteerivad ning tunnetavad erilist väge endasse kiirgumas.Kui kunagi võis templikujudel uhkeid falloseid silmata, siis moslemi moraalipolitsei on nüüdseks kõik peale kahe hiiglasliku peenise maha raiunud ning erootikatempli siivsaks transformeerinud.

Toetume ainsa Buddha järeltulija manifestatsiooni altari ette, lubame paduvihmal end katusealusele kinni müürida ning täiskuul ja templienergial oma kehasid ergutada.

Linnast linna, vulkaanist vulkaanini

Üks Indoneesias elamise jumalikke külgi on see, et mil iganes tekib soov saada välja linnamelust tuleb võtta vaid motikas, 6kr/l bensiini ja kihutada vastavalt meeleolule mõne ilmakaare suunas. Põhja ja lõunasse siis, kui tekib soov randade ja troopiliste saarte järele, itta ja läände mägede ning templite lummusesse. Eestimaist sügiskliimat leiab ronides taeva poole ning põrgukuumust igatsedes võib sealt taas alla laskuda. Jõed, järved, troopilised metsad, mägikülad, kõik on ühe nädalavahetuse väljasõidu käeulatuses. Ka adrenaliini ei pea kaugelt otsima – 70 km ühe aktiivse vulkaanini läänes ning sadakond kilomeetrit teisteni ida suunas.

Jaava kaarti vaadates võib näha teatavat mustrit: vulkaan-suurlinn-vulkaan-suurlinn. ning vähemalt kakskümmend nendest vulkaanidest on lähimas minevikus olnud ka aktiivsed. Niimoodi linnast linna ja vulkaanist vulkaanini viivadki siin peamised teed ning pakuvad maastikulisi naudinguid, kui mäed parasjagu just purskevalmis pole. Viimasel puhul on ohutsoon ümber mäe tõmmatud ning üles ronimisest ei lasta unistadagi.

Seekord on aktiivsuse alert antud ka Jaava kaunitarile Bromole, kuhu meil salajas soov ronida oli ning mitte palju pärast seda, kui Bromo all kaart käes templit taga ajasime, purskaski too lõpuks. Merapi tossu alt Bromo tule alla, - tükike Indoneesia argielust.