100 miljonit keha sümbolisatsioonile – Bali tuhastustseremooniatest

Ühel esimestest päevadest Balil sattusime päikseloojangut jahtides juhuslikult surnuaeda. Vaatasin neid tagasihoidlikke haudu ja mõtlesin, kui kummaline. Varasemalt olin kuulnud, et Bali surnud põletatakse ja tuhk heidetakse merre – kes on siis need siin mulla all? Käputäis moslemeid? Ent vaevalt, et keegi muu kui põline balilane kaunistaks vanaisa hauda svastikaga.

Kui hiljem külastasime Bali suurimat ja vanimat templit (Mother Temple, kaks ülemist fotot), toimus seal parajasti krematsioonijärgne tseremoonia. See tähendas, et tuhk on juba merre heidetud ning suguvõsa sõitis nüüd templisse pühavee järgi. Seda pritsitakse neile puhastuse märgiks peale, pärast seda kui kõikvõimalikud annetused jumalatele on tehtud. Nüüd kuulsin, et ega kohe pärast surma põletusrituaali teha ei saagi, tavaliselt peab umbes viis aastat ootama. Seepärast ka surnuaiad.
Tuhastamistseremooniale järgnev puhastustseremoonia, Mother Temple

Aastatepikkuse ootamise põhjused on suuresti majanduslikud – nimelt maksab üks põletustseremoonia vähemalt 50-100 miljonit ruupiat! (kroonides 70 000 – 140 000!) Kust peaks vaene balilane veel sellise summa võtma?!

Muidugi. Seepärast korraldatakse tuhastustseremooniaid sageli kollektiivselt – aastate peale kogutakse surnud külarahvas kokku ja selle 3-4 miljonit surnu kohta ikka leitakse. Seda enam, et surm on siin tõsine asi ja loomulikult teeb iga korralik inimene selleks ettevalmistusi. Umbes nagu meilgi räägitakse kirsturaha kogumisest, siin kogutakse põletusrituaaliks.

Aga mis saab siis, kui ikka pole seda raha? Kui keha kord juba mulla all, siis miks peab seda veel aastate pärast torkima, ja veel nõnda kalli raha eest? Aga muidu ei pääsa balilase hing vabaks, ta ei saa enam uuesti sündida, ta jääb kuhugi olemise ja olematuse vahele kinni.
Peast jooksevad läbi kujutlused labidate ja kühvlitega tusastest balilastest, kes läbi häda vajaliku raha kokku kraapinud ja peavad nüüd veel vanaisa haua kallale asuma, et ka vajalikud kondid-luud mulla alt kätte saada.

Aga eksin. Selgub, et asi on märksa metafüüsilisem.

Surnu keha päriselt ei põletatagi. Tuli pannakse otsa keha sümbolisatsioonile – olgu selleks valitud kookospähklid või oksaraag. See põletatakse uhkel tseremoonial, algusega surnukese kodust, kust piduliku rongkäiguga liigutakse põletusplatsile, kus surnukese keha sümbolisatsioon asetatakse spetsiaalsesse draakonipeaga sängi, mis kuhjatakse üle rikkalike annetuste ja gamelaniorkestri helidega. Kõige lõpuks pannakse kogu ilule tuli otsa. Ja taevast langeb jälle tuhka.

Järgmise suure tseremooniaga sõidetakse mere äärde, kus tuhk heidetakse pidulikult lainetesse. Ning last but not the least jõutakse tagasi templisse, et suure tseremooniaga anda jumalatele veel rohkem annetusi, saada otsaesine riisitangudega kokku ja kukal pühaveest vesiseks.

Niisiis, 100 miljonit ruupiat keha sümbolisatsioonile.
Vähemalt on vanaisa hing nüüd vaba.

Surnukese "keha" asetatakse draakonipeaga sängi. Tuhastusrituaal Bayuni järve piirkonnas
Pole kahtlustki, et surnuke on jõukas - see tseremoonia korraldati vaid fotol kujutatud härrale
Annetused - et kindlustada hea järgmine elu
Minututega kaob kogu mängu ilu leekidesse

Kui jumal võtab käe kõrvale ja viib headesse kohtadesse

Mulle tundub, et Indoneesia pühameeste nägudes on midagi ühist – neil kõikidel jooksevad silmanurgast sügavad kortsud. Need on naerukortsud, nagu päiksekiired, mis nagu kinnitaksidki, et Indoneesia pühamees elabki õndsas harmoonias, vaadates maailmale otsa läbi eluterve naeruprisma.
Papa Jero silmad olid samasugused. Pikk habe, sorgus juuksed ja pidžaamat meenutavad batik-mustritega riided lubaksid seda mägionnis elavat onu veidraks hipiks pidada. Aga sellest hipist kiirgab nii palju sooja, see naeratus, need silmad. Tema tagasihoidlik hurtsik Põhja-Balil vaatega Buyani järvele on külalistele alati avatud, sest kui Jerol on palju tegevust, on Jero rahul.
Nüüd väidab see kummaline papa end olevat ka pühamees – holy man. Kui meie tutvus sellega piirnekski, peaksin teda napakaks. Aga kild-killu haaval avaneb meile Bali pühamehe mikrokosmos, milles põimuvad hinduislikud värvid, animistlikud väed ja budistlik ratsionaalsus.
Igas laiendatud perekonnas on tavaliselt üks pühamees, kellele Jumal on andnud erilised võimed kommunikeerida mõnel võimsamal tasandil. Kui näiteks keegi perekonnast on haige või puhkelb peretüli, võib pühamehest palju abi olla. Ühegi templiga pühamehel püsisuhet ei ole, küll aga võib ta vajadusel osaleda pühades toimingutes. Tavaliselt kandub pühamehe võim põlvest põlve edasi. Jero aga sai oma rollist teadlikuks vaid kuus aastat tagasi, kui tema venna perekonnas põdes keegi rasket haigust. Kui perekond läks seetõttu, nagu Balil tavaks, pühamehe juurde konsultatsioonile, teatas see, et teie perekonnas juba on üks pühamees. Niidid juhatasid Jeroni ning maagilisel väel sai haige terveks. Sellele järgnesid veel mõned kummalised tervenemislood papa Jero käe läbi, kuni inimesed hakkasidki oma hädadega tema poole pöörduma. Aga mitte alati ei kanna tema meetodid vilja, nendib Jero ausalt. Vahel joppab, vahel mitte. Vahel jumal räägib temaga, vahel mitte.
Tavaliselt kui Jero tunneb sensatsiooni rinnas, tuleb külla keegi perekonnast; kui peas, tuleb keegi külapealt; kui käel, tuleb välismaalane. Jero ütleb, et raha ei ole kõige tähtsam, tervis on vähemalt sama tähtis. Jero saab aru, et ohverduse suurusest jumala meelehea ei olene. „Uskuma peab, siiralt. Ka väike annetus on hea annetus.”
Hommikul ärkab Jero ja räägib tundest, et keegi on tulemas. Ei möödu poolt tundigi, kui tema maalapi omanik sõidab kohale ja viibutab pühamehe ees lepingut, mille kohaselt peab papa koos perekonnaga maalapi vabastama, sest just siia on vaja turistidele püsti panna hotell. Basseiniga, loomulikult.
Aga Jero ei muretse, Jero on õnnelik, ta on õnnelik per se. Ta ristib meid kõiki oma lasteks ja nagu moodne mees räägib, et kõiki riike peab armastama, kõiki rahvuseid peab austama. Pisike papa korjab oma viis peajagu pikemat Euroopa last logisevasse villisesse ja sõidutab meid Bali kõige ilusamate riisipõldude vahel, mis pole märkamatuks jäänud ka Unesco kaitsvale käpale. Ja siis hoiame kätest kinni ning mediteerime.
Meie uus ema tihab nutta, kui joome oma viimast hommikukohvi ja püüame Jerolt veel aru pärida, kas jumal on õiglane ja moraalne.
Kui sa elad oma elu ausalt, truth truth truth, siis jumal võtab su käe ja viib sind headesse kohtadesse, räägib Jero seepeale.
Kogu lugu.

Mõtlen, et peab vist jumalale jälle väikse annetuse tegema, täie siirusega, saagu mangot ja banaani, truth truth truth, nagu papa Jero ütleb. Sest see oli jumalast nüüd küll õige hea samm, et meid käe kõrval siia talitas.
Fotod: Ethel Kings
@Buyani järve ümbrus, Bali, november 2010

Bali külaklassikat

Ärgates Bali põhja-rannikul hotellis nimega Krishna, sirutades end tõusvale päikesele vastu koloniaalpärandi hõngu kandvate sammastega rõdul ning silmates hommikusöögiks serveeritud röstsaiu, tekkis mul kange tahtmine millegi nõnda koduse järgi nagu juustuvõileib. Kui vastupandamatult ahvatlev tundus üks lihtne juustuvõileib – selline, mis tõi väikse naudingu igasse hommikusse koolipõlves, aga mida nüüdseks pole juba neli kuud tundnud. Juust, nagu ka vein, on Indoneesias rikastele, meie peame leppima riisi ja nuudlitega. Olgu see siin puhkus või põgenikelaager, aga vähemalt Balil on unistused selleks, et need täide viia. Ja mis võiks hommikust juustuvõileivapidu paremini täiustada kui pudel õlut.

Muidugi tuli Vincent poest tagasi juustutüki ja kahe pudeli õllega, aga seda teist, arvasin ma, tuleks nautida juba džunglis. Uhasime oma motikaga mööda kurvilisi radu rannast üles mägedesse, kuni sisetunne saatis selge signaali, et just siin on hea.

Kohalikud külamehed vaatasid kahte teepervelt alla võpsikusse ronivat bule’d nagu jeesuse ilmutust – mis turist see veel on, kes sissetallatud rajast tihkab kõrvale kalduda! Üks tuligi lähemalt aru pärima. Tavaliselt algab iga juhuslik tutvus küsimusega päritolu kohta. See vanamees asus aga kohe kõige olulisema juurde – mitu last mul on. Temal oli kaks, seletas ta kohe otsa, pahvides suurte silmadega nelgimaitselist sigaretti, mida temaga jagasin. Aga üks sai liiklusõnnetuses surma, siin samas järgmisel kurvil. Lugu Indoneesia külaklassikast.

Paarikümmend minutit hiljem all džunglis pisut sipelgavabamal meetril paterdas vanamees meist jälle mööda. Käes väät, millega ta mõõtis ettejuhtuvate puude ümbermõõtu. Võiduka hõiskega teatas ta – poolteist meetrit! – ja ronis paljastel varvastel küürakal kõnnil mööda järsku nõlva edasi. Ja siis jälle tagasi. Papa võttis taskust välja tillukese rahakoti ning sellest sõrmuse ja väikse lõhnaveepudeli. Tundus, nagu olekski see kogu tema varandus, ja ometi on ta silmades selline sära. Siis urgitses ta kotikese põhjast välja kaks kivi ja selgitas nende maagilist võimu – siis sinu kallid inimesed mõtlevad su peale, ja siis ei juhtu midagi halba sinu vanematega. Jäägu need kivid meile, et jääksime teda mäletama.

Papa juhatusel ronisime alla orgu, et jões väike mandi teha. Mandi on see sõna, millega Indoneesias tähistatakse pesemist – st kallad endale kopsikuga vett kaela, dušš on siin haruldane. Meie mandi lopsakas roheluses, taevast alla langevate väätide vahel oli mõistagi imeline, juba pelgalt troopilise floora eksootika pärast. Aga enamgi veel hämmastas meid tõelise vanakooli Bali cock-fighter’i elujõud ja naer, millega ta paljastas kogu oma hõreda hambarea, eksponeerides isuga oma võimekust, seda nii cock’i ja fight’i mõttes. Selline mees mägedest. Vana ja vaene, võiks ju öelda. Aga tema naer ja reipus, millega ta mööda järsku nõlva üles ronis, vaidleks nagu vastu. Ütleks hoopis, et rikas ja noor.

Kui poleks olnud juustuvõileiba, poleks õlut, poleks džunglit, poleks tutvust Bali papaga, poleks südamesoojas hellaks tõmbunud Terjet ja poleks seda lihtsat lugu siin.

Transdimensionaalne põgenikepesa valge liivaga rannas

Kes oleks võinud veel paar päeva tagasi arvata, et annan nüüd mootorrattale gaasi Bali jumalatest kihevil palmisaarel, kihutades ühe fantastilise hinduistliku templi juurest järgmiseni. Kes oleks nädala eest oletanud, et ajame siin taga küll Shiva, küll Vishnu jälgi või mõõdame kohaliku vulkanoloogiga Baturi tulemäe moondumist.
Selle reisi ajastuse pani paika kuumapilvi ja tuhapomme sülitav vulkaan Merapi, selle rännu seltskond sündis sellest johtuvalt, täiesti plaanivabalt, nii nagu hull olukord tuhahallis reedes parajasti juhatas.

Ja Balil inimesed palvetavad rohkem, annetavad igal sammul loodusjõududele ja jumalatele lillelisi korvikesi ning korraldavad pidevalt kõikvõimalikke tseremooniaid, küll poolkuu või täiskuu auks, küll aastate eest surnud vanaisa hinge vabastamiseks, küll mõne templi sünnipäevaks või balilaste puhastamiseks. Nii väidavad meile kohalikud usutegelased - siinsed tulemäed on inimestega rahujalal, siin on meil turvaline.

Aga ega Vincent ja mina polnud ainsad Yogyakarta põgenikud, kes sõitsid turvalisemale pinnale. Näiteks meie hipilossi elanikest pooled tulid Balile, teine pool pages Austraaliasse. Ka rändasid siia Võsa ja Ethel. Täpselt nädal aega pärast Merapi hiigelpurset ristusid Yogyakarta põgenike teed Bali valge liivaga rannas, et lõkke ümber kohalikust riisiviinast arakist vinti võtta, siis haarata kinni mõne komeedi tulesabast ja lennata sellega universumi kõikvõimalikkusesse, et hommikul hõõruda liivaseid silmi ja ujuda päiksetõusule vastu, et siis pista pea vee alla ja pidada oranži-mustatriibuliste nemodega vaikivat vestlust.

Kui esimesel ööl olime ranna ainsa squattijad, siis järgmiseks hommikuks sõitis kohale kogu venelastest Ubudi goa-trance’i skene ning poolkuu auks pandi püsti meelilennutav transipidu. Tantsisime varbaid kõditava valge liiva ja päikseloojangulise taeva psühhedeelias, tantsisime ümber metsikutes leekides lõkke, tantsisime Ganešhi neoonvärvides londiga ja Šhiva loov-hävitavas jõus.
Kuni möirgav taevas avanes ja korraga hakkas sealt alla pudenema raskeid vedelaid piisku. Konutasime taskulambi valgel hõreda katuse all ja kohalikud külamehed üritasid taasturgutada meie meeli, pakkudes erinevaid versioone arakist, mis kõik on sellegi poolest üks hullem kui teine. Vincent plinnis kitarril Velvet Undergroundi. Mina laulsin taevajumalast Thorist.

Ilmselt võttis viimane meid kuulda. Või oli see tantsumaias Šhiva. Aga vihm lakkas peagi ja Bali venelaste trans langes taas meile peale.
Kuni jälle tõusis päike suure sinise serva alt silmapiirile, kuni võisime taas heita lainetesse, kuni võisime koos kohaliku sõbra Wyniga ostida tundide kaupa merepõhjast kilpkonna, kuni võisime lõkkel grillida kala, kuni võisime lubada endale luksust juua selle kõrvale päris punast veini, mida meie maitsemeeled pole nüüd juba neli kuud tundnud, mida kohalikud sõbrad polnudki kunagi tundnud. „Päris” punase veini jaoks pole neil lihtsalt raha (ka soodsaim selline maksab Indoneesias ligi 200 krooni). Nii nagu ka koolis käimiseks. Nii nagu ka kõikide muude väikeste rumalate luksuste või ka paljude oluliste eluliste asjade jaoks. Võime jagada nendega oma pudelit punast veini, aga mul pole raha, et saata Wyn kooli.

Viimasel ööl annetasime rannatemplis Šhivale oma viimased puuviljad - ühe banaani ja ühe mango. Representeerigu nad yin-yangi tasakaalu, feminiinset-maskuliinset või lihtsalt kahte parimat troopilist maiust kui selle wonderland-nädalavahetuse sümbolisatsiooni.

Võluvate fotode autor: Ethel Kings
@Pasir Putih, Bali, november 2010

Igas gongis elab vaim, helendavas pronkstrummis midagi veel enamat

Kujutate ette – suurim metallist trumm maailmas, hiiglaslik, valatud ühe hooga, üle kahe meetri pikk, pronksist ja kukkunud siia ilma kuult! Keegi ei tea täpselt, kui vana see trumm on, või kuidas ta tegelikult siia sai, aga pakkuda võib nii tuhandet aastat, võib-olla koguni kahte. Kuna arvatavasti polnud siis veel inimkäsi sellisteks tegudeks valmis, usutakse, et trumm on pulli kaotatud kõrvarõngas või pigem kuujumala vankri küljest alla pudenenud ratas.

Ratas kukkus taevast alla Pejengi külla, jäi siis aga puu otsa rippuma ja hakkas kummalisel kombel helendama. Aga varas üritas seda ühel päeval pihta panna, aga kuna pronkshiiglase maagiline helendus hakkas maruvalusalt silmadele, otsustas ta trummi peale põit tühjendada. Nii ta kuseski trummile, mispeale see kaotas oma jumaliku sära ja tõmbus roheliseks. Hetk hiljem sai varganägu teadmata põhjusel surma.
Varjume hirmpalava päikseketta eest kiitsakesse varju, nentides seejuures, et ükski kusejuga seda halastamatult helendavat ketast taevavõlvil ei kustuta. Minu kõrval süütab aga järjekordse sigareti etnomusikoloog, kes uurib gonge – seda kumisevat helimasinat, mis lõpetab iga tsükli gamelani hullutavas muusikas. Igas gongis elab vaim, ja muidugi ka kõik jumalad. Vahel mängib vaim gongi. Nii võib gamelaniklassist tihti kuulda, kuidas tühjas ruumis kumistab keegi kõhedusttekitavalt gongi. Selles kuminas väljenduks nagu nende mikrouniversumi ürgheli. Gong. Gooong. Gooooong.

Arvatakse, et pronkstrummid olid varem, enne gonge. Nendes hiiglaslikes trummides on nii palju püha, et isegi kui meil teoreetiliselt oleks võimalus proovida seda mängida, me seda siiski ei teeks. Mitte et ma neid asju väga palju usuks, aga mine sa tea...
Siinpool maailmaketast on nii palju kummitusi, vaime ja jumalaid, et tühipaljast uudishimust ma ühegi ürgse helendava ketta külge oma kätt ei paneks. Isegi kui Pura Penetaran Sasihi templi peremees (pildil) sellest pronkstrummist kummalisi kõhedusttekitavaid helisid kuulnud ei ole, on üks siiski selge – trumm on koduks nii Šhivale, Vishnule kui Brahmale ja seega seisab millegi võimsa eest.

Life is an offering - hedonistliku tarbimiskultuuri ja Bali traditsioonide ahvatlev kooslus

Kust sa pärit oled? Kaua juba Indoneesias elad? Kus sa Indoneesias reisinud oled, Balil? Balil ei olegi käinud? Ei olegi veel?!

Umbes nii algas iga juhuslik tutvus Indoneesias. Kuni loodusjõud, nimelt seesama purskav vulkaan, ajas mind lõpuks jumalate saarele.
Mõistagi on Bali kõige tuntum killuke sellest hiiglaslikust arhipelaagost nimega Indoneesia. Pole austraallast, kes poleks kordki elus käinud või vähemalt unistanud puhkusest Balil. Ja kahtlemata on saarekese nimi tuntud põhjusega.

Praktiliselt võimatu on unustada fakti, et see küla või tänav, mida mööda parajasti jalutan, või warung, kuhu kohviks maha istun, asub Balil – see siin on arhitektuuriline paradiis ja rituaalne lummus. Igal sammul poetab mõni naine riisi ja lillede annetuskorvikesi, igal sammul suitsevad magusad viirukid, samamoodi nagu igal sammul võib otsa komistada jumalate kummarduseks ehitatud postamendile ning igal sammul võib mõne templi otsingul eksida hoopis kellegi eraelamusse, sest sageli on nad äravahetamiseni sarnased.
Pikka aega polnud Balil kunsti jaoks eraldiseisvat terminit, sest seda nähti nii tavapärase osana igapäevaelust. Elu ongi kunst, Balil. Elu ongi esteetika. Elu ongi annetus.

Muidugi ei mõtesta rituaalseid igapäevatoiminguid teostavad Bali naised lõpuni lahti, milleks on see kõik vajalik. Lihtsalt, see on osa nende tavapärasest päevast – poetada korvikesi postamentidele, kohviku ette kõnniteele, söögilauale või mootorratta sadulale. Annetuseks jumalatele.
Mis saab siis, kui Bali naine seda kõike ei tee? Kuna Bali ühiskond on väga kogukonnakeskne, silub grupisurve needki viperused. Selline hooletu naine saab kogukonna silmis hävitava hinnangu, kannatab staatus, või vähemalt abikaasa staatus, või võimalus tulevikus hästi mehele minna.
Kaasaegse tarbimiskultuuri ja Bali traditsioonide kooslus Seminyakis

Ka kaasaegsema ja turistirohkema Lõuna-Bali (nt Kuta, Seminyak, Denpasar ja suuresti ka Ubud) brändipoodide, luksusautode salongide või bensiinijaamade ees seisab uhkelt sammas jumalatele, iga poe külmkapist võib lisaks limonaadile ja õlledele leida kotitäie värskete lilleõitega täidetud korvikesi järgmise päeva annetusteks. Ega elu iidseid traditsioone kandes seisma jää. Nii on Balil imeliselt põimunud kaasaegne hedonistlik tarbimiskultuur ja traditsioonid.

Nimetatud linnasid aga „päris Baliks” on mul raske pidada - Euroopa köögiga restoranid, plinkivad ööklubid ja kuurort-linna atmosfäär, mis pendeldab pidevalt öise joovastuse ja päevase uimasuse vahel. Sellistel tänavatel vantsivad pohmellis austraallased ja tüütule puhkusele sõitnud vingus ilmega paarikesed, kes peaaegu nagu vihkaksid oma puhkust, naist või lapsi.
Toit, mida austraalia turist ei seedi - nasi putih ehk tavaline riis, sayur ehk salat ja tempe ehk sojaseemnekook

Kuivõrd mu reisikaaslane Vincent on itaallane, siis mõtlesime proovida head Itaalia toitu, mõlemad näljased kui hundid ja eesootavatest maitsvatest ravioolidest kihevil. Lauale tuuakse aga peotäis õhukesi pastapadjakesi – kokku seitse tükki. Heas usus lõikame need pooleks ja saame 14. Oleks ju nagu rohkem.
Sildistame peene õhtusöögi starteriks ja sõidame turismipiirkonnast "päris Indoneesiasse". Sinna kus veerevad ratastel warungid, suurte tissidega tädid viskavad tainaseid banaane särisevasse rasva ja mehed tõmbavad kõige tõrvasemaid sigarette. Hämmastav, aga siin tunnen end märksa kodusemalt, kui mossis austraallaste vahel Itaalia restoranis, kus ei tööta ühtegi itaallast ja arvele kirjutatakse juurde 15% teenustasu.

Maagilise maailma eksperdid Merapist: kõige taga on kahtlane spirituaalne leping

Jaava šamaan ehk dukun ja peeker eluvett

Kogu päeva pidasime põgenemisplaane, kotid seisid pakitult nurgas, uksed-aknad suletud ja maja oli kaaskannatajatest tihe. Teadsin, et oma voodis ma enam magada ei saa – mõne tunniga oli sellest saanud pehme tuhatoos. Aga kuhu edasi? Pole aimugi. Seni veel mängisime kitarri, jõime kohvi. Võsa ja Ethel ilmusid õlledega uksele, nii et kõik linna eestlased olid turvalises tsoonis, loodetavasti. Süütasime mälestusküünla Merapi tänastele ohvritele ja pidasime vaikuseminutit.
Situatsioon meenutas kangesti sõjaolukorda – kõik on võimalik ja miski pole kindel. Kas tuleb põgeneda paariks päevaks, nädalaks või kuudeks? Kas peaks mõttes oma Yogyakarta koduga hüvasti jätma? Väljas möllas torm, sõbrad muutusid veelgi kallimaks. Siis ei suutnud ma veel päris selgesti tajuda, et kõige kohutava kõrval on kurbmäng temperamentse vulkaani ümber kahtlemata intensiivistanud sõprussidemeid, lähendanud perekondi ja kindlasti kummutanud ka maailmas laialt levinud väärarvamust inimese ja looduse võimusuhetest.
Kui väike on inimene.

Kuna etnomusikoloogist sõber Vincent oli mulle ühe õige kalli kohvi võlgu – see varahommikune üleval Merapil (mis võib-olla päästis me elud) – korraldas ta mulle, endale ja armsale Indoneesia tüdrukule Rerele rongipileti Malangi, kus ootas meid Vincenti rokkarist sõber ja kohtumine Jaava võluriga.
Võlur, maag, šamaan või pühamees – kohalikus keeles dukun – on Jaava kosmilise maailma tavapärane osa. Kui valutab varvas või häirib kolleeg, saab abi võluri juurest, kes võib maagiliste võtetega valu vaigistada või saata tüütule töökaaslasele kaela õnnetust. Igal poliitikul on oma dukun, kes oskab hüva nõu anda, hoida poliitiku energiat tasakaalus või peab vajadusel mentaalset sõda teiste poliitikute dukunidega. Yogyakarta sultani personaalne dukun olevat koguni nii võimas, et suudab kontrollida vihma.

Mööda kitsaid pimedaid tänavaid jõudsime hämarasse ruumi, mille üks sein oli maskidest kirju ning nende keskel katte all Indoneesia pühamatest püham instrument – gong.
Dukuni silmad pildusid sädemeid, nii tuntav oli tema tugev elujaatav energia. Kiiresti liikus vestlusteema Merapile, mille kohta oli tal oma nägemus, ja küllaltki jahmatav. Nimelt olla mäe spirituaalne valvur Mbah Maridjan kulutanud liiga palju energiat meediasuhetele ning nii jäi tagaplaanile tema esmaülesanne – s.o. pidada meditatsiooni ja annetuste kaudu mäehingedega rahukõnelusi. Seega polnud ime, et mägi viis ta endaga kaasa ja nüüd saadab inimkonnale sääraseid sajatusi.
Ent see polnud veel kõik. Maag lipsas krapsakal sammul tagatuppa ja tõi sealt lagedale koopia segasest lepingust. See on sõlmitud kellegi pühamehe (üks sultani õpilastest) ja Lõuna-Kuninganna vahel, kinnitatud sultani allkirja ja pitsatiga. Lõuna-Kuninganna pole aga ei midagi või kedagi muud, kui müütiline võimukese – see on mererand Yogyakartast lõunas, mis on mõttelisel sirgjoonel Merapi ja sultanipaleega Yogyakartas. Leping allkirjastati 25. augustil ehk täpselt enne seda, kui Merapi esimesi kurjakuulutavaid signaale andis. Eksperdid maagilisest maailmast arvavad, et see leping ongi kogu vulkaanitragöödia võti. Nuta või naera - sultan olla teinud sohki ja loodusjõud pole sääraste trikkidega päri.
Vahepeal korraldati meile väike kontsert ja võitlustants. Dukunile oli mul veel aga üks palve – rüübata pühapeekrist eluvett. Naerusuine maag tõmbus nüüd tõsiseks. Ta süütas mõned viirukid, keerutas peekrit nende suitsus, lausus palvesõnu ja valas mulle välja klaasi tervendavat vett. Ta kordas rituaali meile kõigile, et garanteerida hea teekond Balile, kus Merapi eest refugee-päevi pidada.
Meiega ühinenud Rumeenia poisile kinkis ta ka võluseemne. Kui hoida seda taskus, piisab vaid kergest käeviipest ihaldatud neiule, kui too langeb hetkega mehe lummusesse. Võite vaid ette kujutada, millise meelekindluse ja lennukate fantaasiatega lahkus rumeenlane pühamehe juurest, kavaga minna juba samal õhtul diskoteeki.

Heasse joogiveesse tasub aga uskuda. Järgmisel hommikul viibutasime Vincenti ja Rerega kätt teepervel, et pöidlaküüdiga kruiisida Balile. Südaööks olime jumalate saarel.

Taevast langeb tuhka

Veel Merapist, tuhahallist reedest ja 140a suurima vulkaanipurske järelnähtudest. Väikse hilinemisega siingi, kolumn ilmus Eesti Ekspressis 14.11.201

Kui vulkaan Merapi pärast paarinädalast intensiivset tossutamist ja tuhapildumist jõuliselt purskama hakkas, varjus kogu Indoneesia haridus- ja kultuuripealinn Yogyakarta suletud akende ja uste taha.

Ärkasin keset ööd selle peale, kui sõber paar kilomeetrit vulkaanile lähemalt kolis jõhkra tuhatormi eest meie juurde varjule. Sadas tuhatükke, tunne oli, nagu hingaks tsementi. Maa värises ja kostis süngelt sügavat urinat, taevas sähvisid äikesepilved. Südaöine võimas purse oli Merapi suurim pauk viimase 140 aasta jooksul.

Hommikul sirutasid varajased ärkajad ukselävelt käsi välja, et näha, kas ikka sajab. Perenaised tõmbasid luuaga maha öösel aiapostidele lengenud koheva tuhavaiba. Läbi linna kihutasid tuhavihmast halliks tõmbunud mootorrattad, kivistunud kiivritest piilusid tahmased ninad. Kõik katsid nägu rätikuga või kandsid maski, mõni liikus vihmavarjuga. Tuhatuules jagati tänaseid ajalehti, mille esiküljel laiutas muidugi Merapi. Kuid drastilised numbrid ­öösel “takuse lamba” (see on jaavakeelne metafoor vulkaanilise kuumapilve kohta) poolt kaasa viidud ohvritest polnud veel trükitahma näinud.

Mäe ümber liigub palju müütilist. Näiteks raputas kollektiivset teadvust korralikult fakt, et Merapi esimeste ohvrite seast leiti ka vulkaani spirituaalne valvur. Tema ülesanne oli meditatsiooni ja annetuste teel mäehingedega harmoonilisi suhteid hoida, kuid nüüd jäeti loodusjõud omapäid. Ometi jätkus igapäevaelu Yogyakartas tavapärases rütmis, kui kõrvale jätta täisvõimsusel keerlev meedia. Ent hiigelpurske kiiresti kasvanud ohvrite arv ning linnale laskunud tihe tuhapilv, millist siin pole aastakümneid nähtud, pani olukorda ümber hindama. Mitmed ülikoolid andsid ametlikult nädala vabaks ning terved perekonnad sõitsid linnast ära sugulaste juurde.

Kuna juba paar tundi tänaval tõi kopsudesse kerge valu, istusime kogu tuhahalli reedese päeva toas. Rüüpasime kohvi, kustutasime nälga kaubamajast leitud viimaste kiirnuudlitega, hoidsime pilku uudistel ning vahetasime sõpradega pidevalt kas-kõik-on-hästi-sõnumeid. Suurem osa poodidest-restoranidest olid suletud.

Kui elusorganismidele on tuhas sisalduvad ained sisse hingates kahjulikud, siis maapind, vastupidi, nagu januneks selle järele. Juba sirutusid kuumapilve poolt kõrvetatud külas paksu tuhakihi alt välja lopsakad helerohelised lehed. Ja selle “halli kulla” järele on nõudlust.

Paarinädalase aktiivse perioodi jooksul ajas mägi välja 100 miljonit kuupmeetrit vulkaanilist liiva. Töömees kühveldab kuupmeetri kokku 60 000 ruupia eest, ärimees müüb selle 100 000-ga edasi. Kokku hinnatakse Merapi “jumaliku õnnistuse” väärtuseks 10 triljonit ruupiat. Ja kuigi tulemägi pole kaugeltki oma tegutsemist lõpetanud, on mäepervelt alla jooksvate tuhahallide jõesängide kaldad kastiautodest kirjud. Numbrid nagu üle 100 inimelu, üle 200 haavatu ja ligi 200 000 inimest viletsates tingimustes evakuatsioonilaagrites ärivaistu ei morjenda. Mehed kühvlitega räägivad, et kui puulehed või loomad muutuvad ärevaks, tuleb kiiresti jalga lasta, sest ­oodata on järgmist “takuse lamba” rünnakut. Mis samas tähendab ka järjekordset halli kulla sadu.

Veel meditatsioonilaagrist - eksperiment keha ja vaimuga

Berit küll juba kirjutas põhjalikult Vipassana meditatsioonikogemusest, aga kuna see meetod püüab imiteerida sotsiaalset isolatsiooni, siis on ilmselge, et ka saadud elamused on individuaalsed. Siit väike kronoloogiline ülevaade, mis trikke need 10 päeva minu keha ja vaimuga tegid.
Ütlen kohe ka, et olen Beritiga nõus ning soovitan Vipassanat heaga, kui elu liiga kreisiks kisub, kui vaja rahustada või teritada meeli, kui otsida teistmoodi puhkust.

***

Vipassana meditatsioonikeskusesse jõudes oli meie vaimne seisund ilmselt just selline, mis vajanuks kiiremas korras mingisugust ravi, või vähemalt und.
Seljataga oli raju nädalavahetus, kiired linnapäevad, öö rongis ning 5 tundi loksumist bussiga üle mägise maastiku, mida paar korda läbi une jõudsin piiluda. Olime mõlemad pisut kanged ka ootusärevusest ning võtsime nõuks vältida teistega kontakti juba praegu. Suitsetasime värava taga viimased sigaretid teadmisega, et ees ootab 10 päeva vaikuses, 10 päeva isolatsioonis, 10 päeva meditatsioonis.

Päev 1 - meeltepiin
Kellukese helin äratab meid keset ööd ajal, mil ma tavaliselt magama jään. Kell on 4 hommikul. Nagu vaikivad vaimud peseme öises ritsikate surinas hambaid ja hõljume unesegaselt hommikusele meditatsioonile. Vajun une ja ärkveloleku vahelisse konditsiooni. Silme ees käib intensiivne kino, mille kummalised narratiivid katkevad alati hetkel, kui kael ära kukub ja ehmatusega taban end jälle sügavast unest. Aitan hiiglaslikul lepatriinul lendu tõusta ja pean dialoogi kosmonaudiga, kuid pidev võitlus raskelt peale tikkuva unega paneb pea valutama. Ennelõunal võime mediteerida oma toas. Alguses püüan istuda, aga kael kukub ära. Siis leian, et veelgi mugavam oleks mediteerida pikali. Jälgin püüdlikult oma hingamist, aga peagi koondub tähelepanu põnevatele visioonidele, kust toob mind tagasi toa uksele ilmunud pilusilmne peanupp, mis sosistab: „Meditate, meditate!”
Ma püüan siis unesegaselt vastu pomiseda, et ma mediteeringi, ainult et pikali, saades aga ise ka muidugi aru, et minu meditatsioonist oli vahepeal saanud magus uni.

Tunnen end nii haledalt – kuidas suudab üks inimene istuda ühe koha peal tervelt poolteist tundi! Sulgeda silmad ja mitte end liigutades olla endiselt teadlik. Ning ka siis mitte tegeleda mõttetööga, vaid koondada kogu tähelepanu ühele lihtsale liigutusele – hingamine. Liigub õhk sisse, liigub õhk välja. Kõige loomulikum tegevus maailmas, mida me kõik konstantselt teeme. Aga kas oleme sellest teadlikud?

Muidugi. Saan sellest teadlikuks juba mõne minutiga. Õhk liigub sisse, õhk liigub välja. Olen teadlik, aga niisama teadlik olen ma ka viimaste päevade vestluste teemadest, viimastest suhtepuntratest, oma peas sageli tiirlevatest küsimustest ja selga kogunevast tohutust füüsilisest pingest. Veel olen teadlik sõbrast seeneks moonduvast, ja tibist, kes ulatab mulle ahvatleva puuviljakokteili, milles hõljuvad verepiisad.

See hirm ja valu, mida manifesteeris mulle ööl enne laagrisse tulekut nähtud unenägu, jõudis pärastlõunaks kohale. Keha on paigalistumisest kange ning peas valitses hirm – terav mõistus on kuhugi kadunud, ajud on une ja ärkveloleku vahel pendeldamisest pehmed, silme ees virvendab ja kõik käib ringi. Seda see meditatsioon meiega teebki, mõtlen kibestuses, – tömbistab mõistuse ja siis arvame, et oleme jõle spirituaalsed. See siin on jõhkraim piin, mida olen endaga teha lasknud. Mis minu ajudest selle 10 päevaga alles jääb?!

Pärast õhtust Goenka loengut leian endas taas motivatsiooni ning otsustan anda meetodile võimaluse. Goenka räägib, et see meditatsioonitehnika tegeleb meie nö alateadvusega ning kisub sealt kogu prahi välja. See näitab meile, mis on „ultimate truth”, „law of nature”, „art of living” and „path to enlightmenment”. Ning mis põhiline – see toob meid välja kõikidest meie hädadest, „misery is there!” Minu kolm väikest sõpra sisemaailmast – kriitik, humanitaarteadlane ja elukunstnik – kortsutavad selliste suurte sõnade peale muidugi kulmu, aga see on ju pelgalt retoorika.

What really is may not appear to be so. Sing ana, ora ana; sing ora ana, ana. (what is, is not; what is not, is)

Päev 2 - frantsiisispiritualism

Me ei või siin rääkida. Peame vältima ka igasugust silmsidet ning tingimata ei tohi inimeste vahel olla füüsilist kontakti. Tihti rõhutatakse Vipassana puhul just rääkimise puudumise aspekti – mõelge, kümme päeva vaikuses! Sa lähed hulluks!
Aga see on kogu asja nauditavaim osa. You shut up for ten days and clear the shit out. Nii lihtne see ongi, ja toimib. Pisut imelik on, et ei saa naabertoas elavale Beritile hommikust või head isu soovida.

Oleme mägedes - värske puhas õhk ja naturaalsed helid. Lõpuks ometi oleme eemal linnaliiklusest, lõpuks ometi olen 10 päeva järjest täiesti kaine, toitun tervislikult ja puhkan kõrvu. Kui aga tahan istuda laagriala ümbritsevast valgest nöörist paari meetri võrra kaugemale, tuleb assistent ja palub mind nihutada nöörist teisele poole. Kui see palm, mille külge on nöör seotud, kasvaks juhuslikult meetri võrra madalamal, oleksin ma ju lubatud tsoonis? Õue peal on väike ümmargune kivist rada, mille kohta teatab silt, et tegemist on naiste jalutamisalaga. Niimoodi ringis me jalutame, pea hakkab sellest veel rohkem ringi käima. Uneprobleemide tõttu valutab ta nagunii.

Samuti tundub kummastav, et olen sattunud frantsiisispirituaalsusesse. Õpetaja Goenka jutustab samu loenguid kümnetes Vipassana meditatsioonikeskustes maailmas ning ilmselt kasutatakse samu alusformaate uksele kleebitud nimesiltide printimiseks. Oleks ju kena, kui meie vaimne maailm saaks tuge kuskil mägedes üksinduses mediteerivalt gurult. Nüüd lastakse seda meile ajudesse konveiermeetodil, nagu Ameerika kino. Aga kuidas teisiti? Iga asi, mis kasvab suureks, vajab organisatsiooni. Ning Vipassanas toimib see suurepäraselt.

Goenka räägib valgustuse radadest. Esimene etapp on moraalset laadi. Tuleb olla „õige” nii oma kõnes, tegevuses kui elustiilis, nii et sa ei kahjusta sellega teisi. Teine etapp on vaimu ehk meelte kontroll. Vaim on nagu metsik elevant, mis ei taha paigal püsida, viitab Goenka minu laagrieelsele unenäole. Siin ma siis ratsutan oma metsikul elevandil, ja tõepoolest on nii hirmraske teda paigale saada, nii raske on keskenduda vaid oma nina ümbritsevale alale, järgmiseks ühekümneks tunniks. Tuleb jälgida objektiivselt, ilma hinnanguid andmata, ilma nimetusi andmata.

Tahaksin hirmsasti kedagi kallistada. Kallistan mulle armsaks muutunud palmi.

Päev 3 - visioonid

Olen vaimustuses meditatsiooni käigus tekkinud tunnetest. Sügan oma meeltega nina ümbrust ja sellest tekkinud vibratsioon vajutab sellise jõuga mu nägu, et see pöörab mu pead. Veendun jälle meelte võimsas varjatud jõus. Ilmselt varasematest ayahuasca-kogemustest mõjutatud visioonide hulk hakkab tasapidi vähenema, suudan tähelepanu koondada, aga endiselt saab sisemaailmas päris palju huumorit. Vahel pean end tagasi hoidma, et vaikuses mediteerivaid spiritualiste ei kohutaks üks naeruturtsatus. Tihti tekivad need visioonid paralleelselt teadvustamisega. Näiteks kontsentreerudes näo piirkonnale, liigub seal kellegi võluv käsi. Üle mu mentaalse vaatevälja jooksevad tihedad päiksekiired, neegripoisid, tunnetest tekkinud värvidest moodustuvad kujud, seksuaalsed sketšid, absurd. Ja see kõik muutub nii kiiresti.

Reality as it is. Don’t try to change it, just observe.

Ja see kõik ongi pidevas muutumises. Sellest räägib õhtul ka Goenka. Üha enam hakkan uskuma, et Goenka „ultimate truth” viibki meid ruumi, kus kõik on tajutav pidevas muutuses oleva vibratsioonina. See on kultuuritu ruum, see on tähenduste puuduolek. Goenka jutust hargnebki, et inimesed on liiga kinni sotsiaalselt moodustunud reaalsusest, aga tõe tundmiseks peab seda ka kogema. Pelk filosoofia siin ei aita. Selle mõttega suundun õhtusele meditatsioonile.

Päev 4 - drone

Hommikune meditatsioon on täiesti imeline, selles oli kõike. Ma tajun täie meelega, kuidas kaks varahommikust tundi minu elus mööduvad. Kuidas muutuvad helid väljas – ja sealt tuleb pidevalt lahedat drone’i, mille tonaalsus on seotud nii kellaaja kui vihmahoogudega. Meditatsioonis oli pikki rahulikke mõttemonolooge ja mõnusat meditatiivset tühjust.
Iga inimene peaks vähemalt korra oma rajudes 20ndates, rahunevates 30ndates või vaimse küpsuse 40ndates Vipassanast läbi käima. Siit saab vaimset ja füüsilist rehabilitatsiooni, budistlikus paradigmas.

Tuleb välja, et esimesed kolm päeva me ei tegelenudki Vipassana meditatsiooga, vaid lihtsalt soojendasime end üles. Nüüd alles asume mediteerima. Mul on aga kopsudes tugevad valud ja maksimaalse teravuseni viidud keeletundlikkus ärritub Goenka korduvate õpetussõnade peale.
Õhtul mõtlen, et olen alles hale algaja, et nendest pisiasjadest lasen end häirida. Ent mul on rinnas valu. Mul on raske hingata.

Päev 5 - agoonia

Täielik agoonia! Kõnnin ringi nagu kummitus, tunne on palavikuline. Olen kolinud teise korruse suurde meditatsioonisaali, kus olen ainus eurooplane indoneeslaste hulgas. Arvasin, et olen allergiline väiksema ruumi vaiba vastu, aga tegelikult oli see ainult üks pool kogu minu valust. Minu seljal istuv närvipesa on muutnud valusaks kogu mu keha. Kolmnurk on vajunud lohku, isegi mu käsivarred valutavad. Enam ei tegele ma vaid subconcious, vaid lisandunud on ka subphysics, aga kahtlustan ka karmat. Minu magav vulkaan kütab mu keha. Tahan surra. Tahan surra. Ja mitte keegi ei saa mind lohutada, mitte keegi ei tee mulle pai. Tahan surra. Tahan elada. Tahan olla terve. Tahan.

Saan maailma pikima 60 minutit. See on siis, kui me ei tohi tunniajase meditatsiooni ajal end kordagi kordagi liigutada. Nagu keegi teine inimene teeb minuga seda kõike kaasa. Ta on see teadvus, kes kompab mu keha, katab seda ihaldatud suudluste ja puudutustega.

Aga selle meditatsioonitehnika keskne idee on equanimity – see on tasakaalustatud vaim, balanced mind, mis ei taha meeldivate sensatsioonide kauemat kestmist, ega ebameeldivate lõppemist. See lihtsalt jälgib, objektiivselt. Nii loobun ihaldamast keha katvaid suudluseid ning loobun valu tekitatud ahastusest. Ma vaatlen oma valu, hakates tasapidi seda isegi nautima, ent püüdes muidugi sellesse mitte kiinduda. Õnneks on mu valu selleks liiga ränk.

Päev 6 - lend

Lõunaks saan zeni tagasi. Õhtune strong determination meditatsioon võttis aga sõnatuks. Leidsin õige ajulainete sageduse, olles täiesti teadlik, täielikult pühendunud ning viies meeled sellisele tasandile, et see materiaalne kogu, mida siiani tundsin oma kehana, on jäänud minust kuhugi maha. Ja kuna see pole minu keha, siis pole see ka minu valu, ning see pole enam minu asi, mitmeks tunniks ma samasse poosi peaksin jääma – võiksin istuda siin päevi, kui vaja. Ma ei liigutanud sentimeetritki, jälgisin seda laineteks muutunud kogu pisut eemalt.

Kui esimestel päevadel oli õhk mardikatest tihe, siis täna ilmusid välja kiilid. Just nagu kõigepealt oli vaja endale tugev kest kasvatada, et seejärel alles lendu tõusta.

Ainsad sõnad, mida päeva jooksul lausun, on: saddhu, saddhu, saddhu. Kolm korda, iga meditatsiooni lõpus - see peaks kinnitama, et oleme iidses India keeles lauldud budistlike tarkustega nõus.

Päev 7 - torm

Berit saadab mulle kirjakesi, mis mulle ei meeldi. Aga võtan reaalsust sellisena, nagu ta on, ja reageerin mõistlikult – s.o. kirjutan vastu. Kõrvalt toast kostub laia naeru. Tegelikult on siin palju kergelt koomilist, mis mahub meditatsioonide vahelistesse puhkepausidesse. Näiteks pidevalt krooksuvad ja peeretavad hiina vanadaamid, kes ilmselt on leidnud omavahel suhtlemiseks uued keeled.
Üldse möllavad minu tasakaalustuvates meeltes tohutud ihad. Tahan raju, dekadentsi, peas tiirlevad seksuaalfantaasiad. Kujutan muiates juba ette, kuidas võiks siit lahkudes hüüda alla orgu: sex, drugs and rock’n’roll – i’m ready for again!
Samas ei näe ma mõttetul prassimisel suuremat mõtet, aga see torm minu meeltes annaks justkui märku, et kirg elu vastu pole ka siin elavate vaimude keskel hääbunud.
Istun paduvihmas armsa palmi all. Tunnen, kuidas riided mu kehal muutuvad märjemaks ja märjemaks ja märjemaks, kuidas vesi voolab alla mööda selgroogu ja tunnen ka seda, kuidas kogu kuupkilomeetrite suurune avarus minu ees on langevast veest hall. Keegi pole mu keha nädal aega puudutanud, ainult vihm ja minu meditatiivne teine.
Aga see viimane on nii suureks kasvanud. Ja minu keha on hell ja soe.

Päev 8 - rahu

Kummaline rahu on peale tulnud. Naeratan omaette, pea on selge, meditatsioon pakub fantastilisi elamusi, aga ma püüan neid maisel moel mitte nautida. Nad lihtsalt on. Imelised.
Kogu keha on nii tundlik, viibiksin nagu mingis teistmoodi ruumis. Mediteerides muutuvad põrandat puudutavad jalad kõrvetavalt kuumaks, minus liiguvad tohutud energiad.
Mõtted on tõsisemat laadi. Näen asju märksa suuremas ajalises-ruumilises perspektiivis, tunnen endas naist, tunnen endas vastutust.
Väljas müristab, mina olen teadlik. Armastan aja täpset tajumist meditatsioonis, ma kulgen ajas, olen olemas, kuulen helisid, aga need ei tekita minus erilisi mõtteid. Nad lihtsalt on. Nad on osa sellest imelisest maailmast. Kujutan ette, milline pinge on mitmel pool maailmas õhus sel samal momendil, kui mina olen oma kehast väljunud juba viimased paarkümmend minutit. Mõtlen palju inimestele, keda armastan. Aga neist meenub mulle pigem nende aura, nendega seotud emotsioon, kui mingisugune konkreetne situatsioon või tegevus. Suurem osa neist on käinud mul öösiti unenägudes külas. Armastan.
Õhtul teen sohki. Sosistan Beritile möödaminnes: armastus on peal. Ma ei saa midagi parata.

Love and compassion. Present karma is yours to control.

Päev 9 - pühendus

On viimane tõsise töö päev ja minu motivatsioon tundub veel tänagi kasvavat. Tund aega liikumatult istuda pole enam probleem, tunnen kehas nii palju sensatsioone, iga tema rakk tundub väga kodune. Meeleseisund, mida kuuenda päeva õhtul üsna juhuslikult kogesin, ongi tegelikult meie töö eesmärk – selles seisundis ujuvad pinnale sügavale alateadvusesse kogunenud sankharad, millega saame alles siis tööd teha, st neile mitte reageerida. Olen juba üsna osav, et sinna staadiumisse kiiresti reisida.
Pärast päeva mingisuguses õndsas aegluup-lennus olin õhtuks täiesti väsinud – veeta tunde transtsendentses, kus kogu materiaalne keha on hajunud voogavaks vibratsiooniks, on päris väsitav. Kui vaid Goenka räägiks meile vähem misery’st...

Päev 10 - armastus

Mediteerime armastust. Õhk on sellest tihe. Nunnu sinistes dressipükstes õpetaja ütleb ka: „Be happy” ja naeratus ajab ta silmad veel rohkem kissi.

Ja siis lubatakse meil jälle rääkida. Minul pole sellega kiiret, ma isegi ei taha seda. Esimese poole tunniga hakkab pea ringi käima, kui tutvume lõpuks ka inimestega, kes kõik need päevad meie kõrval vaikivate vaimudena ringi liikusid. Ärinaine Bruneist, seksika pepuga norra joogaõpetaja, rikka mehe vaimsete huvidega noor läti naine ning pärast Vipassana laagrit kogu oma vara maha müünud vastne maailmarändur Kanadast, naine oma neljakümnendates. Mõni kohalik on Vipassanas seitsmendat korda. Mõni käib siin mitu korda aastas.

Päev 11 - äratus

Ma ei taha ärgata oma viimasest meditatsioonist.
Ja siis tahan ma kogu maailma, õigemini seda osa sellest, mis mulle oluline.

10 päeva meditatsioonilaagris: Kukkumine reaalsusesse

Nad kõik hakkasid rääkima! Nii palju müra, nii palju sagimist, nii palju tühist ja ebavajalikku informatsiooni. Ma ei taha nendest kellestki midagi kuulda, isegi enda häält on võõras kõrvalt jälgida. Avan diktofoni üle kümne päeva ning sosistan sinna üksikuid lauseid pikkade mõttepauside vahele. Kahju on seda pehmet, sooja ja muretut kookonit karmile maailmale uuesti avada.
Laagrisse minnes muigasin modernsete spiritualistide üle, laagrist tulles olen suunanud sinna kõikvõimalikke kohalikke sõpru. Mõtted sellest, keda Vipassana turgutada võiks, muutusid grandioosseteks. Saadaks sinna esmajärjekorras kõik Eesti netikommentaatorid ning vahetaks kohustusliku sõjaväekorra rahumeelse meditatsiooni vastu. Ning isegi arvates, et see ei ole päris minu jaoks, õpetab Vipassana lõpuks oma vajalikkust kõigile osavõtjatele. Suitsetamisest loobumiseks, unegraafiku kordasaamiseks, 10 päeva luksuslikult head toitu süües, 10 päeva tervislikuks elamiseks, on need kõige lihtsamad ja välisemad põhjused, mis peaks külge hakkama.
Tagasi Solosse jõudes ei olegi kõik nii kardinaalselt muutunud kui kartsin. Ei ole vastumeelsust tänavamüra ja inimmasside vastu. Samuti ei suuda ma hoida seni väljakujunenud elugraafikut. Suhtlen vaid väikese valiku inimestega ning ärkan spontaanselt pärast kuut tundi und värskeltpuhanuna. Vahel võib mind näha kell neli hommikul elutoas jutukesi kirjutamas, jalad rätsepistmesse volditud. Olen avastanud end juba korduvalt valu jälgimas, kui jala vastu uksepiita ära löön või mõnele teisele kannatajale juhtnööre tunnete ohjeldamiseks jagan. Kuid kõik nimetatud muutused on tegelikult tühised ning nende nimel ei pea ometi 110 tundi liikumatult oma keha tunnetama.
Ehkki kõik on justkui endiselt tavaline, jääb siiski midagi minu ja ühiskonna integreerumist takistama. Sest siinne on kõik vanas rütmis, mina aga olen läbinud intensiivse meenutuse tasakaalustatud mõistusest ning peamisest olulisest: armastada, jagada, leppida, harjuda, kogeda, ..
Siin on teile link ja ma soovin, et te kõik seda kunagi kogeda saaksite, isegi kui te seda vajalikuks ei pea. Ainult et liigset mõtlemist ja kaalumist enne registreerimist ma ei soovita. Ükski vanade struktuuride kohaselt toimiv aju ei saa sellist masohhistlikku tegevust heaks kiita. Ka on raske teda uskuma panna, et see on omal kummalisel moel nauditav ning aeg tuiskab oma kummalisel moel mööda nii ruttu, et ei pane seda tähelegi. Peamine, et olla kindel - kui ma seda teen, siis teen lõpuni. Tulla saab ainult hea.

10 päeva meditatsioonilaagris: Hallukad, unenäod, fantaasiad ja muud moonutused

Võib arvata, et vaikivas isolatsioonis elades ning päevast päeva oma keha tunnetamise kallal töötades, muutub nii mõndagi tajuga.
Oli see nüüd sellest, et ma polnud ühtegi suitsu teinud, või minu muidu kõrgendatud tähelepanekust, kuid sama kirevaks kui muutus maailm minu kehas, muutusid ka lõhnad minu ümber. Neljandaks päevaks teadsin, kuidas lõhnab Hiina naine mu vasakul käel ja olin kuri, kui Saksa tüdruk oma juustele lakki pihustas, sest see keemia tungis läbi kahe ukseprao otse minu teki alla ning äratas magusast unest. Teadsin, millistest aialilledest pean lähemalt mööduma, et ergutavat kogemust saada ning milline vannitubadest on kõik see paremini lõhnav.
Puutumata ei jäänud ka kuulmine. Muutusin ülitundlikuks iga väiksemagi niheluse peale ning läksin närvi, kui keegi jalaga vastu maad koputas. Kuulsin hingamist saali teisest otsast ja kirusin motikaga meest, kes kakskümmend kilomeetrit eemal ohjeldamatult signaali andis. Ning ükskord pidin end hingetuks ehmatama, kui kärbes aknast sisse lendas ning minu kõrvust mööda kihutas.
Arvestades, et tegelesime kehatunnetamisega, võib aimata, et igasugused puudutused olid mitmekordselt võimsad. Ning kuna meil oli keeld kellegagi kehalist kontakti omada, siis need puudutused, millest ma peamiselt räägin, olid kõigest õhu puudutused: mis tunne on siis, kui õhk astumisel talla-alust puudutab, või inimkujuline õhukogu mu mediteerimist jälgib. Kummalisel kombel erutas see aseksuaalne õhkkond ja tegevus üles ka kõikvõimalikke seksuaalsed mõtted. Sajanditepikkustes praktikates oli see tõenäoliselt korduv nähtus, sest ettenägelikult olid mehed ja naised eraldatud ning paljastavad riided keelatud. Kaasaegses maailmas aga asjad nii mustvalged ei ole ning minu siira pahameele keskendumisvõime häirimise tõttu pälvis valgete läbipaistvate pükstega neiu, kes mu ees kummardamist pidevalt vajalikuks pidas. Kui paar päeva hiljem vahetas siresäär oma mediteerimisriideid ja mustajuukseline noormees meeste poolelt kadunud oli, ei jäänud muud üle, kui sügavale oma fantaasiatesse sukelduda ning aina enam ja enam nende võimekuse üle imestada.
Viimane muutus aina lihtsamaks, sest mida kauem olime laagris olnud, seda elavamaks muutus ka visuaalne kujutlusvõime. Igal ööl saatis mind mõni unenägu, mille tõsielulises ma alati lõpuni veendunud olin. Ka mediteerides võisin kaduda kehamaailmast visuaalide maailma, mis kahtlaselt ayahuasca-kogemust meenutama kippusid. Ning kui viiendal päeval lõunasöögiks kausitäis idusid toodi ning need mu nina all kõik ükshaaval vingerdama hakkasin, kahtlesin juba siiralt, et ehk mõjutatakse meid mõne helisagedusega või pistetakse toidu sisse hallutsinogeenseid preparaate.

10 päeva meditatsioonilaagris: Tugeva Tahtejõu Istumised

Kui mitu korda oleme Terjega reisides mõnes mäetipus maha istunud, veini rüübanud ja muu seas ka veidi mediteerinud. Enamasti tähendas see istumist ja olukorra nautimist ning ega me teab mis tõsidusega seda sõna ei kasutanudki. Kuid oleks ma teadnud, et mediteerimine ei ole mõnus ajanautimistegevus, vaid raske töö, poleks ma ehk igal kivinukal nii innukalt sellest rääkinud.
Muidugi, ega esimesed päevad teab mis tõsiseltvõetavad ei olnud. Istusime rätsepistes oma mattidel ja nihelesime iga paari minuti tagant, otsides aina paremat positsiooni, mis kunagi saabuvat ei paistnud. Esimeseks ülesandeks saime observeerida õhku oma ninaõõnes ja selle esisel. Kuidas see nahal liigub ja mis tundeid see oma protsessis tekitab. Muidugi segunesid sügelused ninas meenutustega eelmise nädalavahetuse peost, reisist Balile ja mahajäänud olukorrast Eestis. 33 tundi niimoodi oma ninaalust ja -sisest uurides saavutab aga teatava meisterlikkuse, nii et tekitan oma süsteemi: umbes kümne minuti hingetõmbe jagu intensiivsele õhutunnetamisele luban järgneda kümme minutit intensiivset unistamist. Nii ma need esimesed kolm päeva veedan - kordamööda tunnetades ja siis end vaevanägemise eest premeerides.
Neljandal päeval saali poole jaluatades näen aga kobarasse tõmbunud tumma inimkampa, kes kõik huvitunult stenditeateid loevad, sest peamised muutused graafikus ja tegevustes ilmuvad meile justkui ilmutused teadetetahvlile, millega vaikides nõustuma peame. Seekord seisab uksel veidi hirmutav silt: Today is Vipassana day. Lause iseenesest ei ole teab mis hirmutav, aga elanud kolm päeva täielikus vaikuses ja rutiinis, pälvib iga väiksemgi muutus võimendatud tähelepanu kartuses võõra ees.
Sisenen saali, viskan jalad lodevalt risti ja jään ootele. Abiõpetaja kõrgelt poodiumilt lülitab maki käima ning hakkame saama instruktsioone.
"Alates tänasest päevast, hakkavad toimuma Tugeva Tahtejõu Istumised," ütleb guru ja kujutan ette, kuidas ta suunurgad naerust nihelevad, sest ta teab täpselt, mis õpilaste peas toimub: me oleme juba kolm päeva tugevaimat tahtejõudu üles näidanud, kui seda tavapärases elus vajalikuks peaksime. Goenka jätkab: "Kolm korda päevas toimuvad istumised, kus te valite omale sobiva asendi, ega välju sellest tunni aja vältel."
Goenka annab meile hetkeks aega sobilik asend valida. Tunnen korraga jalgade veresoontes südamelööke, seljas pikselöögikujulist valu, tuimestunud tagumikku ja sügelevat ninaalust. See ülesanne tundub võimatu, see ülesande tundub nii võimatu. Ei, nii ei ole hea..ka selle nurga all mitte.
"Jälgi oma hingamist, jälgi erinevaid sensatsioone, mida hingamine sinu ninaõõnes ja ninaesisel tekitab.."
Sügeleb, kipitab, ja see jalg sureb kohe ära!
"Keskendu ainult oma ninale, ainult sellele kolmnurksele alale.."
Õudne, milline piin see mu seljale on!
"Ja nüüd liigu aeglaselt, kõiki sensatsioone tunnetades pealaele ning jälgi tundeid nahal ka seal.."
Pauhh! Põmaki! Wooaaahhh! Ossa s....! Tunnen korraga nagu universum mu peas oleks plahvatanud. Nagu mu nina all oleks kõik see aeg olnud mingi hiiglaslik tunnetuslik kõikvõimsus, mida pole lihtsalt osanud näha. Kõik need sensatsioonid, mis siin pealael toimuvad! Ahmin hämmelduses õhku ning olen hetkega unustanud oma valuliku keha.
"Ja nüüd tunnetage oma ülejäänud pealage, liikuge edasi mööda nägu ja kaela ja selga..ja tunnetage sensatsioone kogu oma kehal.."
Ma olen täielikult sõnatu. Ma olen täielikult maisest maailmast lahkunud ning astunud ruumi, kus eksisteerivad vaid mu keha ja tunded sellel. Nagu laine voolab kuumus umbes sentimeetrisel alal kanna ja põlveõõndla vahel; kaela tagumisel küljel juuste piirjoonte juures tõmbub nahk kord kokku, siis leeveneb taas; vasaku jala kolmanda varba teisel lülil kõdistab mind õhuvool. Mu keha on korraga nii tundlik ja elab läbi nii mitmeid põnevaid kogemusi, et tunnen kahetsust, et varem ei ole selle põneva maailmaga tutvunud. See meenutab mulle esimest sukeldumist ookeanis, mil põhjatust lainetavast veekogust sai hetkega täiesti uus kirev maailm oma detailse ja põneva eluga, millest mul vähimatki aimu polnud.
Me olime vist juba ligi tunni istunud, kui jalgades valu aina süvenes ja süvenes, kuid Goenka endiselt jagas meile instruktsioone, kuidas oma keha aina enam ja enam tunnetama hakata. Ja ma ei suutnud sellest kuidagi loobuda, hoolimata lõikavast ja pussitavast noast, mis mu kehale haavu jättis.
Kui lõi kell ja me oma uuest veel varem vallutamata maailmast tagasi maa peale potsatasime ning oma surnud keha taas elustada püüdsime, purskasid kõik ümberkaudsed naised lihtsalt nutma. Kuid raske on öelda millest, kas valust, eneseületusest, suurest šokist imestusest, kogemuse intensiivsusest või kõigest sellest korraga. Alates sellest päevast oli kõik muutunud.

10 päeva meditatsioonilaagris: Guru telekast

Oma instruktsioonid mediteerimiseks saame telekast. Seal istub üks mees nimega Goenka, kes pärast play nupule vajutamist rääkima hakkab ning oma jutustustega tund aega õhtust täidab.
Goenka on kaval - ta räägib pikalt ja laialt sellest, kuidas maailmas asjad käivad ning ühtlasi keelab kuulajatel rääkimise, küsimise või diskussiooni astumise. Nii me seal istume iga päev, kuulates kohustuslikus korras Goenka õpetusi, olles suutmatud teha midagi muud peale aktsepteerimise.
Juba esimesel päeval valmistab ülesanne nii suuri raskusi, et rahuldamata arutamisvajadusest sünnivad kärsitusepisarad silmadesse. Goenkal paistab olevat täpne arusaam maailma universaalsetes tõdedest, seksuaalsetest vääritikäitumistest ja objektiivsest reaalsusest. Sellest kõigest, mida viimase kuue aasta jooksul ülikoolis viibides igapäevaselt küsimärgi alla oleme seadnud.
"Vaatle reaalsust objektiivselt nagu see on, mitte nii nagu sa tahad, et see oleks," kordab ta aina jälle ja jälle oma loosunglikul moel ja tunnen kuidas nii minu kui Terje ihukarvad vaikselt kehast eemalduvad. "See on teaduslik tehnika," rõhutab mees telekast veel igaks juhuks üle.
"Unustage kümneks päevaks oma senised uskumused ja harjumused ning pühendage end täielikult sellele meditatsioonitehnikale," jutustab ta mõnel teisel päeval, "seda tehnikat võib kasutada iga inimene, religioonist sõltumata." Kuid päev hiljem heidab ta nalja palvetajate pihta ning naeruvääristab ilma ilustamata kõiki religioosseid praktikaid. Seniks aga, kui me kõik oleme vaikimisvande andnud ning lubanud keskusest mitte pageda ning selle asemel reegleid järgida, on meile mis tahes info edastamine lihtsamast lihtsam.
Tunnen, kuidas olen kergelt mõjutatav. Propagandamasin on täpselt välja arvutanud ajastused millal öelda, mida öelda ja kuidas öelda. Et kursuse heaks annetamisest ja jagamisrõõmust tuleb rääkida viimastel päevadel ja et enda suureks õpetajaks olemise kordava eituse kaudu ta vaid toodab seda kuvandit juurde. Ning kõige tipuks liigub ta käsi iga kursuse lõpus kui firmamärk ning pärast sanskritikeelset arusaamatut teksti kordame üheskoos võõrkeelset sõnumit: "Me nõustume, me nõustume".
Kui tahes vastumeelne selle peen läbimõeldus ja massidele suunatus ka ei oleks, suudab Goenka ajapikku mu poolehoidu võita. Iga päev sosistab Goenka kõrvu taas võlusõna: equanimous mind, equanimous mind.. ning meenutab tehnika eripära: ükskõik, mida me oma kehal ka ei tunneks, ei tohi seda jääda kas taga igatsema, ega üritada sellest lahti saada. Sest igal sensatsioonil on üks omadus: esilekerkimine ning kadumine, mitte ükski neist ei ole jääv. Selle lohutva mõttetera taustal püüan päevast päeva ohjeldada oma valu jalgades, mis aina tugevamaks ja tugevamaks pressib. Vaadelda valu ning mitte soovida tema kadumist. Ning mitte temale ka liialt kaua keskenduda, sest kõik tunded tahavad võrdset kohtlemist. Karjuv ebameeldivus üle terve alakeha ja võbin lõua vasakus servas on selle tehnika kohaselt võrdväärselt tähtsad. Ning kõige tähtsam sellest kõigest on mitte reageerida, lihtsalt observeerida.
Need harjutused on oma keha kaudu mõistmaks kolme seadust: mitte midagi ei ole permanentset; me ei oma sensatsioonide üle kontrolli ning ainus, mida nende suhtes teha saame, on neid jälgida ning viimaks, et kõiki inimeste hädasid põhjustavad tagaigatsused ja vabanemissoovid ning vaid mitte-reageerimise kaudu suudame saavutada tasakaalustatud mõistuse.
Paralleelselt praktikaga tegeledes saan aina rohkem ja rohkem aru, mida täpsemalt Goenka suuri sõnu seades silmas peab. Sest tunnetuslikul tasandil mõistab mu keha kõike, mida ta öelda võiks, vaid mitmeid tähendusi omavad sõnad rikuvad meie arusaamist tõlgendamisvõimaluste rohkuse tõttu. Ja muidugi jääb alati väike reklaamipsühholoogia maik külge, kuid pigem on see meie viga, et oma mõtteid pidevast küsimärgistamisest hoida ei suuda.

Kuid peamine, mis Goenkat meenutama jääb, on veidi kähisevalt muigel hääl, mis pärast kümmet tundi mediteerimist vaikselt kõrva sosistab: "staaart again, staaaart again.."

May all be peaceful

10 päeva meditatsioonilaagris: Vaikivas armastuses

Hoopis omaette elamust pakkus aga naabrielu Terjega, kellega terve lubatud aja jooksul sõnagi ei vahetanud. Teadsin täpselt, kus ta istub (minust kaks tooli paremal), kus ta elab (minu kõrvaltoas), kus on tema meditatsioonimatt (minust kella kümne suunas) ja kus ta oma hommikukohvi naudib (palmi kõrval). Terje oli alati minu vaateväljas ning salaja piilusin iga ta liigutust. Kui ta mati asemele tooli istumise alla võttis või mida ta õhtuks sõi või kuidas ta palmi kallistas. Aga kui teda kordki endale lähenemas nägin, lõin pilgu ärevalt põrandale ning püüdsin kontrollitult aeglaselt ja sügavalt hingama hakata. Teadsin, et nii kui pilgu tõstan, murdub ka senine kuulekus reeglitele ning naer sillutab tee järgmistele libastumistele. Nii me siis nautisime teadmist teineteise lähedusest ja kaugusest samaaegselt.
Ometi sain ka selle kümne päeva jooksul osaks liigutava armastuse kogemusest, mille põhjustasid mulle..Terje küünetangid. Nimelt palusin temalt enne Ülla Vaikuse algust, et ta mulle paari päeva pärast küünetangid ukse taha poetaks ning alates sellest hetkest jäin nende saabumist pikisilmi ootama.
Esimesel päeval pesin hambaid ja käsi ning uurisin oma küüsi. Pikaks kasvavad teised ning vajavad hädasti lõikust, mõtisklesin omaette ning lohutasin end teadmisega, et küll Terje mulle õhtuks tangid toob. Kuid ei midagi. "Pole hullu", mõtlesin endamisi, "küll ta homme toob," kuid muutusin oma suures soovis ja ootuses juba parasjagu ärevaks.
Ka teisel päeval ei olnud küünetangidest midagi kuulda ning minu 24 tundi kestnud ootus (mediteerides jõuab küünetangidele korduvalt mõelda) muutus kurvastuseks ja pahameeleks selle üle, kuidas parim sõbranna on unustanud oma teisele poolele mõtlemast.
Kolmandal päeval, 72 tundi pärast küünetangide palumist, avanes mu toauks. Üks väike valge käsi paotas ust paari sentimeetri jagu, käis õrn klirin vastu kiviplaate ning uks sulgus taas. Küünetangid! Terje tõi mulle küünetangid! Vaatasin neid tange nagu vastsündinud last - õnnejoovastuse ja ülima armastusega ning kartes kätt vastu panna. Korjasin need põrandalt üles ning lõikusin oma küüsi suurima armastusega kui eales varem, siludes iga viimast kui äärt viimse täpsuseni ning mõeldes iga viimase kui liigutse ajal sellele, kui asendamatu on mu hingesugulane. Tangid tagastasin paar tundi hiljem, siis kui Terje oli juba söömas. Sättisin tekki südamekujuliseks ning asetasin naerusuised tangid selle keskele. Ise oma teoga igati rahul.
Veel paar päeva hiljem ma ei suutnud enam. Mul oli nii palju ideid. Nii palju ideid, et ma olin nende küllusest täielikult lõhkemas. Ja pealegi, üks idee seostus ka Terjega, mida oli vaja talle kangesti öelda. Leidsin kotist viimase papitüki, taskust võtme ning kraapisin vaevaliselt loetava sõna paari vihjava märgiga, et lipakas naabri ukse vahelt sisse poetada. Päev hiljem ilmus mu padjale uus tükk pappi kraabitud lausega "Koos ignorantses armastuses nirvaana poole".
Sattusin vaimustusse - kirjad, mis lugeja jaoks vaid arusaamatusele viitavad, on nii tähenduslikud paberitükid, mida hiljem mälestustena meeleoluseisunist on põnev pikka aega alles hoida. Kiskusin seekord välja oma pastaka ning kirjutasin suurest ärevusest mitmelauselise kirja. Ka sellele saabus vastus "Koos ignorantses armastuses nirvaana poole". Selge. Meie Üllas Vaikus ei kuulu murdmisele ka kirja teel.

Kuid juba paar tundi hiljem lebas padjal uus kiri, mis lõppes sõnaga "Krooks". Alates sellest ajast ei suutnud ma tõsise näoga mööduda krooksuvast Hiina vanadaamist. Ning siiani on mul kummaline hingeline side küünetangidega. Rääkimata aina süvenevast vaikivast armastusest Terje vastu.

10 päeva meditatsioonilaagris: Elu lõputus vaikuses

Enne laagrisse minekut tundus mulle vaikimiskeeld see kõige hirmsam käskudest ja piirangutest ning mil iganes oma kümnepäevast ettevõtmist tutvustasin, reklaamisin seda laagrina, kus ei tohi sõnakestki lausuda, kirjutada, lugeda ega isegi kehakeelt kasutades kommunikatsiooni astuda.
Mõneti see nii ju ongi. Jagame eluruumi paarikümne inimesega. Magame kõrvuti tubades, käime samasid radasid mööda, sööme teineteise külgede all, mediteerime kõrvuti mattidel, seisame samades järjekordades, istume samal mäekünkal, kuulame samasid õpetusi, praktiseerime sama tehnikat ja me ei lausu mitte ainsamatki sõnakestki. Nende kümne päeva jooksul oman mingil kummalisel moel kontakti aga kõigiga, seejuures kehtestatud reegleid järgides.
Minu suurimateks sõpradeks ja huviobjektideks saavad Hiina vanadaamid, kellest igaüks on omamoodi veidrik. Kaks tükki neist istuvad kui liikumatud kivikujud iga meditatsiooni ajal ega anna endast vähimatki elumärki. Nende pärlikõrvarõngaste ning mütsikesega sõbranna passib enamasti saalis lae poole ning veedab oma vaba aega uudishimulikult mööda aeda jalutades ja ettejuhtuvaid lilli nuusutades. Ning laagri staariks saab harkisjalgadega tädike, kes ka keset kõige hangunumat vaikust ennastunustavalt krooksub ja peeretab.
Minu jaoks on vaikimisekeeld püha ning mu peast ei käi läbi isegi mitte soovi kuulda või tuua kuuldavale hääli. Ei mingeid viisakusvestlusi, mis enamasti vaid näideldud peenutsemistena lõppevad. Ei mingit vabandust-palun-aitäh'i, mis on sõnadetagi mõistetavad. Ning nii mõnus on isekalt tühjenevast pähklivõipurgist viimane raas välja pigistada, ilma seda naabrile pakkumata (kes niikuinii ütleks, et "oh, pole lugu") kuid teades, et too seda paratamatusena võtab. Või istuda parima vaatega kohale terves laagriplatsis hoolimata sellest, et pool meetrit kaugemal on keegi just sama mõelnud ning üksilduses loodust nautida otsustanud. Ja vaid ükskõikselt õlgu kehitada ning küsimise asemel alternatiive otsima hakata, kui söögisaali naastes kõik taldrikud otsa on saanud.
Eks igaüks võtab vaikimiskeeldu omamoodi. Kaheksandal päeval märkan Hiina vanadaame juba üsna avalikult kogemusi vahetamas, krooksuja-peeretaja aktiviseerumisest rääkimata. Kuid kui ükskord mäeharjal hommikukohvi juues hirmsat mütsatust kuulen, kohale jooksen ja lamavat ühekäelist naist õhkõrnalt puudutades kõnetan, et kas tal on kõik ikka korras, vaatab too mulle nii vihase ja hirmunud pilguga otsa, et tunnen, justkui oleksin terve ta meditatsiooni ära rikkunud.
Mul ei ole veel kunagi varem olnud nii kahju sellest, kui inimesed rääkima hakkavad. Elu enne omavahelist rääkimist kulgeb harmoonilisemalt, kui üksõik mis muul puhul seda on ette tulnud. Kõik elavad oma isekate soovide järgi nii palju kui graafik seda lubab, kuid jättes seejärel alati ruumi teisele. Ei mingit üleolekut, ego, alaväärsust, uhkust, häbenemist, ei midagi säärast. Aga nii kui kõlavad viimsed kellad ja esimesed sõnad, on harmooniline vaatepilt laagrist hetkega purunenud.
Rootsist pärit kena tagumikuga tütarlaps osutub hoopis norralasest sportlaseks, kes Bali kuurortis peesitab; austraallasest elule naeratavast naisest saab hetkega suurim dominantne lobamokk; armsad indoneeslased, kes nii järjekindlalt kõikide meditatsioonide ajal istuvad, tulevad hiljem oma mobiilidega valgetest naistest pilte klõpsima.
Nii ilusad olid nad kõik, seni kuni olid vait.

10 päeva meditatsioonilaagris: Elu kella järgi

Kui ma oleks hoolikalt oma päevakavaga tutvunud enne kursusele registreerimist, ei oleks mind ehk nii rõõmsalt nendest väravatest sisse astumas nähtud. Kell 4 hommikul äratus, kell 10 õhtul voodisse, kuus tundi und ja 11 tundi mediteerimist. Tund aega telekast suure Õpetaja loenguid ning kolm tundi kolmele toidukorrale. Viimane neist, mis tassist teest ja koogikesest koosneb, leiab aset kell 5 õhtul. Kiire rehkenduse tulemusena on näha, et oma äranägemise järgi võib kasutada kolme tundi päevas, millest tund jaguneb viieminutilisteks pausideks meditatsioonisatside vahel. Iga viimane kui tund meenutab oma möödumist kellahelinaga.
Mitte ainult kellaajad, vaid ka marsruudid on raudselt ette antud. Maalapil, kus saab jalutada vaid meditatsioonisaali, magamistoa, vannitoa ja söögisaali vahel, on pikim vahemaa mitte rohkem kui neli minutit aeglast jalgadelohistamist. Peatee ühendab omavahel kõiki nelja ning lisaks sellele on lõbustuselemendina lisatud keset rohuplatsi ovaalikujuline jalutusrada, mille läbimiseks sajast sammukesest piisab. Et kord veel rohkem majas oleks, on igaks juhuks ka söögisaali lauad ning meditatsioonimatid saalis nimesildistatud ning meeste ja naiste poolele kardinatest seinad ehitatud.
Esimesed päevad on mu keha parajas šokis ning nõuab und igal võimalikul vabal hetkel. Kuid siis kuulen nõudlikku koputust toauksel ning väike Hiina naine veab mind öövalguses meditatsioonisaali edasi tukkuma. Esimesed päevad ei taha end kuidagi kujutada kakitsal maalapil elamas ning püüan kolme sammu kaugusele piirjoone taha istuda, et trepil kuristikku kaunist vaadet nautida, kuid taas on kohal Hiina naine viibutava näpu ning hoiatava pilguga.
Kui esimestel päevadel tundub, et inimesed on kuidagi eksinud - pole leidnud oma mugavat nurka ega kohanenud täpse graafikuga, siis juba mõne päeva pärast töötab laager kui kellavärk ning peata turistidest on saanud minimasinad. Tean juba täpselt, kes mööda ringrada jalutab, kes millises nurgas istub ning kes millal oma pesu peseb. Rääkimata sellest, et viis minutit enne kella nelja hommikul löövad silmad pärani lahti ning jalad marsivad kella taktis sihikindlalt meditatsioonisaali suunas. Punaste pükstega naine poolel teel ootamas ning heakskiitvalt naeratamas.
Väike mässaja minus muidugi ei kao ning iga päev leian taas uue reegli, mida endale mugavamaks kohandada. Kusjuures need reeglid, mida murda püüan, ei ole kellegi muu kui mediteerijate endi loodud. Sest kes käskis ringiratast betoonil jalutada, kui võib ka risti ja põiki käia? Või hoopis treppidest üles-alla marssida? Kes ütles, et igal pool peab kandma plätusid, kui paljaste jalgadega võib palju rohkem tunnetuslikek elamusi kogeda? Kes käskis kohvi juua passides tõtt valge seinaga?
Haarangi oma kohvitassi, võtan plätud jalast, teen paar ristpõiget üle muruplatsi ning sätin end seina ja posti vahele nii, et võin jalad mugavalt taevasse sirutada. Kaks toidukorda hiljem jalutab söögisaalist kohviga veel kolm naist ning kursuse lõpuks on kõik läänlased otsustanud oma hommikukohvi kaunis paigas nautida.
Kui kummaline see ka ei tundu, siis isegi sellise tiheda graafiku puhul võis selle kohandada nii enesenäoliseks, justkui oleksime seal kõik elanud oma unikaalset elurütmi.

10 päeva meditatsioonilaagris: Mida ma siin teen?

Seisan parasjagu mäeharjal vaatega üle Jaava saare idatipu. Just on löönud kell ning järgmised kümme päeva kehtib Ülla Vaikuse reegel. Üksikud liiklusehelid ülerahvastatud ruumist jõuavad mu kõrvu ning meenutavad konteksti, millest just siia maabusin. Inimesed istuvad tummalt ning vaatavad romantilis-melanhoolsete silmadega igapäevase maailma poole. Heidan kõrgelt taevaaluselt pilgu ärevale tsivilisatsioonile nagu mõni jumal rahu ja armastuse paradiisist. Või vang trellitatud akende tagant. See piir siin on parajalt hägune ja meeleoluti muutuv.
Irooniline, kas pole? Alles kaks nädalat tagasi maabusin Balilt ja heitsin nalja nende rikaste Lääne hipide üle, kes Aasias oma spirituaalset arengut hektiliselt kokku klopsivad. Kord jooga, siis energiavoolude ning lõpuks mõne muu teraapia kursus pistetakse blenderisse ja šeigitakse mingiks kummaliseks vaimseks ärkamiseks.
Aga samas, on see siis parem, kui ühel aastal Amazonase džunglis šamaanide icarode saatel siit ilmast tulise jutiga kosmose poole kihutan; järgmisel aastal Siberi šamaanil enda haiguste koha pärin; veidi hiljem vuuduu fetiši ees palvetan ning palve täitmise korral surnud kana luban, samal ajal rastafari rolli kandes mitte ühtegi elusolendit tappa vannun ning seejärel budistlike juurtega meditatsioonilaagrisse potsatan?
Jälle olen uue eksperimendi keskel. Meditatsioonilaagiri hoovist helisevad kellad, mis hoolimata keskuse budistlikust traditsioonist kirikuhelidega sarnanevad. Paar minutit hiljem kajavad kaugele üle mägede ja orgude moslemite madala ja sügava mehehäälega kutsed palvustele. Ning veel samal hetkel kostuvad märguanded lennujaamast: "Mr. Shunghaju, mr. Sunghaju, please come..". Ja nüüd ma siin olen, tatsan kuulekalt laagrikellade järgi ning mõtlen, et see on vaid järjekordne kogemuslik eksperiment, mis parasjagu just selles keskuses juhtub, mis parasjagu just neid kellasid järgib, mis parasjagu just seda uskumisekogumit austab. Juhus, puhas juhus.
Kõik tundub korraga nii absurdne ja naljakas ning meenutab ringkäiku Universal Studios, kus väiksele maalapile on ehitatud papplinnad, mis teineteisest kardinaalselt erinevad, kuid täielikult usutavana mõjuvad - vähemalt seni, kuni instruktor nupule vajutab ja paduvihm hetkega taevast kaob. Nüüd tunnen, justkui oleks püütud meile taasluua mõne budistliku munga elu, mida me siis perfektse võltsinguna tarbida saame. Paarsada meetrit kaugemal võid elada aga päeva krišnaiidina, soovi korral moslemina või teha kaasa mõnes Hiina meditatsioonilaagris. Jakarta on vaid kiviviske kaugusel ning kui tööpäev algab, võib tagasi reaalsusesse maanduda.
Kuid samas - milleks pidada seda perfektseks võltsinguks kui me elamegi sellises maailmas? Kus ei pea olema Indias, et olla budist või elama lõputus isolatsioonis, et tegeleda meditatsiooniga. Ei saa ju kuidagi pidada praegust maailma vähem ehedaks sellest, mis ta oli varem. Võib-olla ei toida see meie eksotiseeritud kujutelmasid, kuid romantiline unistus puutumatust kultuurist on mis tahes ajastul ja kontekstis küündimatu.
Nii võitlevadki peas kaks suhtlemist olukorraga: kas olla osaleva kõrvaltvaataja rollis ning jälgida spirituaalsuseotsinguid kaasaegse maailma kontekstis või püüda otsast lõpuni uskuda ja läbi elada seda, mida pakutakse ilma ühegi kriitilise analüüsita. Otsustan, et jälgin mängu kui kultuurilist fenomeni ning juhuks kui mulle peaks mõni positiivne mõju avalduma, võtan selle avasüli vastu.
Ehkki terve laagris veedetus aja jooksul toimub mu peas paar korda päevas zoom-out, enese ja olukorra kõrvaltvaatamine ning lootusetult itsitades pearaputamine, siis mida päev edasi, seda enam hakkab loomulik kehaline ja vaimne kogemus matma enda alla kriitilist mõtlemist ning asenduma tunnetamisega. Ning kui päris alguses arvan, et olen siin laagris vaid puhtast kogemishimust, siis lahkudes avastan, et meditatsioon on andnud põhjuseid end uuesti ja uuesti korrata.

Minu oma on sinu oma on sinu sugulase oma

Millalgi ilmus Ryan jälle mu ukse taha, kui ta teel ühest linnast teise oli. Seekord ei jätnud ta endast maha pisividinaid, vaid ühe korraliku ja hästitöötava mootorratta, millega me varem Balilt Solosse olime kihutanud. Kaks päeva jõudsin automaatse masina võlusid nautida, kui ilmus kohaliku baari omanik Dinar, minu siinne isiklik haldjas, ning palus mõnda üleliigset sõidukit laenuks. Andsin Ryani ratta Dinarile, ajasin oma manuaalse kaunitari aiast välja tänavale ja mured olid lahendatud. Siinsetel ratastel on aga alati kombeks katki minna. Nii et kui üks masin on parandusest tulnud, tuleb kohe järgmine asemele saata. Ning kuna motikata liikumine on võimatu, siis alati see, kelle liiklusvahend parasjagu paranduses viibib, saab laenuks mõne üleliigse ratta. Nii meie motikad siin vahetuvad. Ja kunagi täpselt ei tea, kes parasjagu sinu kullakesega lõbusõitu teeb ning tänutäheks selle parandamisega tegeleb, või kelle ratas see nüüd täpselt oligi, millega ma mööda Indoneesia hullumeelseid ummikuid manööverdan.
Teine sama segane lugu on kodude ja onudega. Esiteks olgu märgitud, et suurem osa mu Indoneesia sõpradeks nimetab koduks ka oma onu kodu ning suurema tõenäosusega omab seal väikest toakest. Lisaks sellele, et perekonnad on siin märksa suuremad kui Eestis ja enamasti on onusid jalaga segada, siis on onu nimetus antud ka vanatädi pojatütre abikaasa isale ja teistele sarnastele liinidele. Viimati, kui Ryani onul külas käisin, võttis mul tükk aega, enne kui nende sugulusest lõpuks aru sain. Tuli välja, et nad olevat mõlemad mingit pidi pärinenud 18. sajandi sultani perekonnast. Selliste seoste abil leiabki iga indoneeslane endale igast linnast onu, kelle kodu vajadusel enda omaks pidada ning seal end mugavalt sisse seada.
Kolmandaks on pidevas vahetuses töökohad. Nii vastuoluline kui see ka ei ole, pole ma ammu näinud riiki, kus töökohad nii voolavad oleksid ning kus samal ajal ametinimetus ID-kaardil fikseeritud oleks. Tööots siin, tööots seal, kord disainer, siis elektrik, seejärel politsei. Mitte ükski neist ei kesta üle paari kuu ja mitte ühtki ei tehta just liigse professionaalsusega. Muidugi ei tasu mainimata jätta, et tööd aitavad leida onud ning kui selleks puhuks peab linna vahetama, saab elada oma uues kodus onu majas ning sõita ringi oma sugulase motikaga.

Võrdne vaid siis kui on soodne.

Aasias valgeks inimeseks olemisega on umbes nagu feminismiga - suurema osa ajast pead oma õiguste eest võitlema, aga kui kohe üldse ei viitsi seda kruvikeerajat otsima minna ja teine osapool niikuinii oma rolliga harjunud on, siis võib ju ajutise järeleandmise teha.
Igapäevaselt oleme Indoneesias võitleja rollis ja kogeme oma mõtetes isegi teatud määral rassismi. Miks me peaks maksma kaks korda kõrgemat hinda, sest oleme Euroopast? Palju ma pean kordama, et Euroopas on masu ja stipp tuleb Indoneesia valitsuselt ja ma olen tudeng, mitte töötaja. Miks ma pean ennast või oma valget nahka peitma, kui sõbrad odavat hotelli otsivad, kui me läbi ohtliku metsa sõidame, miks ma ei tohi indoneesia keeles rääkida, kui politsei aru pärimas on?
Ehkki enamasti ajab see tõepoolest tigedaks ja ahastusse, siis olen avastanud kui tihti me oma staatust siin ära kasutame. Strateegiaid on enamasti kaks: kas mängida rumalat Lääne inimest, kes reegleid ei tea või mängida nõudlikku Lääne inimest, kellel on kõrged standardid.
Esimene töötab, sest me loodame, et valgele inimesele andestatakse teadmatuse tõttu. Siiani teeme nägu, et meil pole aimugi kogukonnavalvurist, kellele teoreetiliselt peaks teatama kõikidest üleöökülalistest majas. Ja siiani jalutame keelatud plätudega koolitundidesse ega näe vaeva korralike kraedega pluuside kandmisega.
Teine strateegia on õhus juba enne selle kasutusele võtmist, viimast tuleb vaid veidi meelde tuletada. Et pesu on vaja h o m m e tagasi ja et joogis ei tohi olla l i i g a p a l j u suhkrut ja et enne ei maksa üürist rääkidagi, kui ei ole t ä i s r e m o n t i oodata. Ning sõnagi ütlemata on selge, et nende nõudmiste mittetäitmisel jäädakse ilma prestiižsest kliendist.
Ning eks ka Indoneeslaste poolt toimib sama loogika - võrdselt koheldakse (/võrdset kohtlemist eeldatakse) ikka siis, kui see on mugav, ning ka ebavõrdselt vaid oma huvides. Oleme võrdsed siis, kui oma lubadusi unustatakse, kui hilinetakse, kui tööd kehvasti tehakse. Kui tehtud asjade eest aga maksma peab hakkama, on võrdne kohtlemine justkui hetkega ununenud. Tuleb tuttav ette?

Mis usku sa oled?

"Mis su nimi on, kust sa pärit oled," sikutavad lapsed ükshaaval meie särgisabasid, kui oleme äsja oma uude kodusse sisse kolinud. Meid on siin elamas seitse ning igaüks peab andma vastused kohustuslikele küsimustele. Naerame koos lastega, kui oma päritoluriike kaardistada püüame ja seletame kärarikkas hoovis kord Brasiiliast, siis Venemaast ja New Yorgist, Singarpurist ja Eestist. Päike paistab, meeleolu on vallatu, lapsed koketeerivad ja meie kihistame omavahel. Kuni korraga küsib üks väike, umbes põlvepikkune jõmpsikas oma suurte süütute silmadega: "A mis usku te olete?"
Korraga oli hoovis haudvaikus. Lapsed jäid põnevil vastust ootama, kummalised buleh'd (valged inimesed) aga põrnitsesid teineteisele jahmatusega otsa. Mitte keegi ei lausunud sõnakestki ning paistis, et pealtnäha süütu küsimus tekitas vastajates pigem eksistentsiaalkriisi kui aitas huviliste silmis neid kuidagi ja kuhugi positsioneerida.
Kõik need mõtted, mis vähemalt minul usuga seonduvad, on nii keerulised ja tegelikult lõpuni mõtlemata, et neid lahti seletama hakates pageksid lapsed igavusest kaugele ning enamasti sõprade seltskonnas hoidutakse usu-teemast kui võimatust analüüsiobjektist sama kiiresti kui poliitikast. Siin aga pistetakse küsimus otse nina alla, - tegele sellega!
Indoneesias on asi lihtne: sinu fikseeritud usk on see, mis on märgitud ID-kaardile, töökoha-lahtri kõrvale: "Raamatupidaja. Moslem." Kuna kogu uskumustesüsteem tuleb ühte kastikesse ära mahutada, võivad need tähendusest tiined sõnad viidata nii neile, kes terve septembrikuu paastule pühendasid ja öösiti palvusteks ärkavad kui ka neile, kes mõnuga liha vintsutavad ning mošeed vaid kaugelt on näinud. Tihti on märge vaid fiktiivne ning valitsuse äranägemise poolt määratud. Meie sõber Agus, kelle üks vanematest on budist ja teine konfutsianist, on nimelt juba aastaid püüdnud end kristlase staatusest kustutada, kuid tulutult. Ning pole ta ka leidnud veel täpset sõna, mis tema olukorda kirjeldaks, kuid usub budismi sellele kõige sarnasemat vibratsiooni kandmas.
Öelda aga, et ma üldse ei usu - seda siin päris täpselt ei mõisteta. Mis mõttes ei käi mõnes pühakojas, mis mõttes ei oska palvetada, ja kuidas sa siis üldse oma elu veedad? "Küll leiad, küll leiad," patsutab härrasmees kaastundliku pilguga mu õlale ning pistab nina alla värvipiltidega raamatu sellest, kuidas Piibel ennustas ette nii Boeing 707 lendamist kui Obama võimuletulekut.
Siis pean neile seletama, et keegi pole minusse juba väiksest peale istutanud uskumist kui argielu tegevust, mis kahtlusteta harjumuseks muutuks ning reisidel avastades, kui paljudesse supra-/naturaalsetesse objektidesse on üldse võimalik uskuda, olles kindel, et just see on see õige, ning ühes sellega kriitilise mõtlemise kasvamine, ei lubaks mul enam institutsionaliseeritud usule poolehoidu avaldada. Aga sellegi poolest on mul hea meel, et nii paljud uskumused on siin ilmas olemas, sest ühele hobiantropoloogile pole avastamiseks midagi põnevamat kui inimese nähtamatu siseilm oma rituaalsete manifestatsioonidega.
Enamasti aga vestlused analüüsiossa ei jõua ning kui ületänavalapsed endiselt oma vastust ootavad, samal ajal kui Jana mu kõrva ääres postmodernistlikest kosmopoliitidest filosofeerib, tuleb leiutada kiire "sõna", mis tühjaksjäänud lahtri täidaks. Publio vaatab korraga Jana T-särgi poole ja lausub veendunult: "Mina usun kollasesse apelsini."

Yogyakartas kallab tuhka. Pean põgenemisplaani

Kui veel eilseni oli olukord Yogyakarta piirkonnas kõhe pideva ooteloleku tõttu, siis tänasest on olukord teine.

Eile öösel mõni minut enne südaööd meie vulkaan lõpuks ka purskas - st kui senini oli eruption, siis nüüd oli explosion. Sellele järgnesid kuumapilved, mis süütasid mitmeid külasid mäepervel, tuhatorm ja väike maavärin Põhja-Yogyakartas, mis jättis linnaosa kõrbestunult tühjaks. Siinsetel fotodel kujutatud piirkonnad täna hommikust on kirjutamise hetkeks juba hüljatud - nüüd on see tühi tuhastunud linn, rääkis sõber, kes kolis praegu sealt kandist mõned kilomeetrid alla poole meie juurde.
Kuigi ka siin pole enam kuigivõrd turvaline - öösel nihutati evakuatsiooniala 20 km raadiuseni ümber mäe, mis jääb umbes 4 km põhja poole minu kodust. See tähendas ka, et ligi 20 000 inimest koliti evakuatsioonilaagritest alla paari tunniga üles ehitatud turvalisemasse laagrisse, kus neil on nüüd väga kesised elamistingimused.

Vulkaan võttis endaga öö jooksul päris palju ohvreid. Tuhane kuumapilv, mida siin jaava keeles kutsutakse takustunud karvaga lambaks, liikus koguni 17 km kraatrist eemale. Need alad, kus veel paari päeva eest käisin, on pärast seda sama purset, mida lähedalt tunnistama sattusin, täielikult suletud.

Inimesed palvetavad, teised lahkuvad linnast. Kosta on madalat sügavat urinat, sünge. Viimase tunni olen istunud sõpradega tuhavabamas tsoonis laua taga ja pidanud põgenemisplaani.
Täna hommikul kl 5-7 Yogyakarta, jl Kaliurang.