Dangerously beautiful - nädal Indoneesia aktiivseima vulkaani külje all

Olime Beritiga just olnud peaaegu kaks nädalat linnast-levist eemal, nendest 10 päeva täielikus vaikuses ja meditatsioonitsüklis mägedes, millest kirjutame kindlasti pikemalt, see oli imeline. Sõites aga tagasi Yogyakartasse, suutsime õige peatuse maha magada. Järgmiseks leidsin end keset ööd kuskil Klatenis (väike linn Yogya ja Solo vahel – mina elan Yogyas, Berit Solos) hääletamas busse tagasi Yogyasse. Kuna olin kümme päeva suu kinni hoidnud, tundus iga lause moodustamine ränga kannatusena, seda enam, kui vestluspartneriteks on kullisilmadega kohalikud becca-juhid, kelle Indoneesia keel on vormitud külavahel külajuttu ajades. Ükshaaval lasid nad minu juurest jalga, kuna kell oli siiski pool kaks öösel ja ükski mööduv buss polnud seda nägugi, et hakkaks peatuma. Lõpuks võttis viimane mind oma motikale ja viskas poolele teele.
Olgem ausad, tüüp proovis oma õnne. Seletas midagi Euroopa tüdrukute öistest kommetest, viipas entusiastlikult igale mööduvale hotellile, kutsus sööma ja viimases hädas käis välja ettepaneku võtta vähemalt üks õlu. Mina aga ümisesin Vipassana meditatsiooni viisijuppe ja teesklesin täielikku zen-konditsiooni, ja tegelikult ei pidanudki palju teesklema. Ja muide, tiirane tüüp töötas politseis.

Kuulsa hinduistliku templi Prambanani juurde tuli mulle õnneks Moong vastu.
„Oi, küll Yogyas pole elu hea – pidevalt sajab vihma ja Merapiga pole asjad kõige paremad,” rääkis Moong kohalikke uudiseid.
Merapi? Mis? Vulkaan aktiviseerus?

Järgmisel päeval viidigi ohukellad maksimumini ning algas massiivne evakuatsioon Indoneesia aktiivseima vulkaani jalamilt. Merapi on see sama Yogyakarta koduvulkaan, siit ca 30 km, paistab minu rõdult, ning väidetavalt on ta endasse kogunud rohkem pingeid, kui üle aastate enne.

Päev hiljem, teisipäeva õhtul, ta purskaski. Ning kõigest paar tundi varem tabas Sumatra lääne-rannikut 3-meetrine hiidlaine. Ohvrite arv küündib tänaseks juba 450 inimeseni. Dangerously beautiful, nagu Indoneesia kohta öeldakse.
Kuigi olen alati olnud teadlik, et see siin on „ring of fire” ning katastroofidega on kohalikud juba küllaltki harjunud, neid tuleb ikka ja jälle ette, jõudis mulle alles nüüd, esimest korda Indoneesias veedetud kahe kuu jooksul kohale, et siin on serious shit. Need asjad, mida olen ikka poole kõrvaga meedia vahendusel jälginud – et kuskil kaugel maal värises maa, purskas vulkaan või tekkis suur ujutus - võivad siin päriselt juhtuda, siin samas, minu kodus, minuga, minu sõpradega.

Aga alles järgmisel päeval muutus õhustik Yogyakartas tõsiseks – vulkaan võttis endaga esimesed ohvrid. Mis aga kohalikku kollektiivset teadvust kõige enam raputas, oli teadmine, et 600-kraadise kraatrist alla kihutava kuumapilve ohvriteks oli ka Merapi spirituaalne valvur Mbah Maridjan. (Sellest muide ka reedeses Postimehes)
Juba korraldavad tudengid ülikoolides mälestuskontserte, juba korjavad aktivistid teepervedel Merapi olukorra jaoks toetusrahasid. Evakueeritakse 40 000 mäe jalamil elavat inimest. Ning ometi, paljud neist tahavad tagasi koju – seal on ju kogu nende elu.

Täna hommikul tervitas Yogyakarta meid aga õige hallides toonides. Sajab hallikas-läbipaistvat lund ja maa on kaetud halli kirmega. Sõbrad saatsid hoiatavaid sõnumeid, et tuleb kanda maski. See tuhk on tuhandeid ja tuhandeid aastaid olnud sügaval maa sisemuses ning nüüd lendleb ta mu magamistoas. Linnas liigutakse ringi maskides ja paljud pakivad asju.

Ei teagi. Ajalooliselt pole kunagi Merapi oluliselt Yogyakartale kannatusi saatnud, laava pidavat korralikult mööda jõgesid alla voolama. Samas räägivad teadlased, et sellised pinged pole ka aastaid kraatrit kraapinud. Ning nüüd pole ka kedagi, kes meditatsiooni kaudu temperamentse vulkaaniga rahulepinguid sõlmiks. Ema näeb hirmu-unenägusid, Kuku raadiost helistatakse, et kas juba lennupiletid taskus.
Elame, näeme, praegu veel kuhugi turvalisemasse tsooni ei kisu. Põhiline, et vulkaan jätkaks kerget popsutamist, mitte ei purskaks kõike korraga. Eruption, not explosion.

Minu salarand

Selles olen juba veendunud, et Yogya on täiesti elamiskõlbulik linn. Mitmed kohalikudki kinnitavad, et Yogya on Indoneesia elusõbralikeim linn. Mis aga siinse elu eriti mõnusaks teeb, on teadmine, et turgutav beachbrake või matk mägedesse on vaid kiviviske kaugusel.
Juba päris esimestel nädalatel vastasin ühele spontaansele kutsele minna päevakeseks randa, kuid nähes seda suurt sinist loksumas vastu vulkaanilist rannikut, keeldusin isekalt sealt koos teistega tagasi tulemast. Mulle tundus, et leidsin oma ranna, oma salaranna, kus võib täielikus üksinduses rikkuda rannaliiva puutumatut joont või nautida skorpioni võimast täheskeletti öises taevas.
Minu salarannas on mul oma bambusmaja, mille saan sobival ajal endale SMS-iga broneerida ning oma tädi, kes oskab hästi kala või kaheksajalga grillida. Oma rannas võib mõõna ajal snorgeldada elusas akvaariumis. Oma rannas võib uudistada kalameeste päevasaaki või vedeleda tunde privaatses raamaturännus. Kui on soovi, teevad kohalikud poisid kogu õhtu kitarriromantikat, neljal kitarril, lõõritades nii Celine Dioni, Bob Marley’t kui Biitleid.
Igas Indoneesia poisis elab väike romantik, rebel ja vagabond, rastameel ja regerütm vannutamas neid sellele teele. Igaüks Indoneesias mängib kitarri, igaüks võib olla laulja ning mitte kunagi pole küsimus kaines peas või joodud veinis. Alati on hea aeg muusikaks, alati võib laulda.

Sõõm dekadentsi punaste laternate kumas

Pidu, mis algas lahedas grafiti-dub-step-hip-hop-eksistentsiaalsete kultuurivormide lainetes triiviva kunstniku Bayu Widodo klubi-stuudios, lõppes täna punaste laternate tänaval.

Sellised marginaalsed linnajaod on mingil salapärasel moel mulle alati köitvatena tundunud. Ilmselt on just sealses dekadentsis, kurbuses ja paratamatuses rohkem reaalset, sest seda elu ei suuda ükski massimeedium päris tabavalt esitleda. Tõde on valusam ning seega ka magusam. Istusime ühes bordellis maha, valgendatud nägudega daamid meie ümber, tellinud viis pudelit õlut ja muretsenud lisaks ka Punast ankrut, ning lasime rabaval vestlusel kanda end hommikusse.
Naised valgendasid nägusid, muidugi. Valge nahk ning pikk kasv on nende iluideaalideks. Tõsi, esimestel nädalatel jalutades sultanipalee ümbruses Kratonis mõtlesin tõega, et kuigi olen ilmselt juba ammu oma ilusaimaid noorusaastad üle elanud, pole ma end iialgi ilusamana tundnud kui siin Yogyas. Aga ilmselt pole asi ainult ilus. Seal on veel midagi. Seal on nende armastust, kirge, austust, indu, rõõmu, mis ei vajagi erilist põhjendust. See lihtsalt on seal. See lihtsalt eksisteerib ilma ootusteta kasule või hirmule kurja eest ning see naerab mulle vastu igast Indoneesia sõbralikust pilgust, tervituseks väljasirutatud käest.

Ent muidugi on suur suur osa tavalistest Indoneesia noorest kinni püütud läänemaailma poolt toodetud simulakrumitesse. Neid erutavad enim asjad, mis püüavad haledalt kopeerida või paremal juhul edasi arendada Lääne popkultuurist pärit sümboleid ja praktikaid. Tihti olen märganud, et kontserdite parimad palad on õhtu alguses, kui klubi veel üsna hõre ja rahvas alles kogunemas. Küll aga jätavad jälle üsna külmaks bändid, kes väidetavalt kannavad Yogyas kokku staadionite jagu rahvast. Üks sõber ütles päris tabavalt, et parimad artistid on need, kes küll püüavad midagi või kedagi jäljendada, kuid jäävad selles paraku nõrgaks. Sest just see võimaldab ainulaadse tekkimist.
Aga üks on selge – Yogya kultuuriskene rokib. Undergroundis ja rajult.

Jumalatest kõrgemal - Dieng Plateau

Kuulnud järjekordsest päikseloojangurännakust ümberkaudsesse hindu templissse, märkis mu Senegali majakaaslane: „Sulle paistvat need asjad – noh templid, budistlik kraam ja muu – väga meelepärased olevat.”
Aga muidugi. Kõikvõimalikud kultuurilised formatsioonid on minu ja Beriti peamisteks huviobjektideks, aga millegi pärast kisub nende hulgast ikka enam sinna, kus mängus käega mitte katsutav, kus peidus püüd seletada hoomamatut, kus on usku, lootust, ebamääraseid meeleseisundeid, transi.

Kesk-Jaava põnevaimaid selliseid kante asub Diengi platool – umbes 2000 meetri kõrgusel laiuv kustunud vulkaani kraater, kus asuvad ühed Jaava vanimad hinduistlikud templid, umbes 8-9. sajandist. Neid templeid oli omal ajal siin üle 400 ja kohta nimetus oleks tõlkes umbes „Jumalate kohal”. Nii nagu suurema osa Jaava templitega, vajusid needki sajanditeks unustuste hõlma, ning säilinud kümmekond templit taasavastati uuesti alles 19. sajandi lõpus.
Aga vahest lummavamaltki kui sünged kiitsakad templid mõjub siinne maastik. Võisime nautida safarit kuumaastikul, kus maapind keeb ja kihiseb, ning tõesti tekkis tunne, nagu kõnniks kuskil jumalatest kõrgemal. Ilmselt on inimesed oma sajandite taguse usu ja rituaalidega süstinud sellesse piirkonda energiat, mida hea tahtmise korral annab tunnetada tänagi.

Argielu kultuurišokid

Päev päevalt suudab elu Indoneesias üllatada. Näiteks tänane kultuurišokk tuli basseinist. Ujumist olen aastaid regulaarselt harrastanud ning muidugi ei suuda ma mööda hiilida sellest, minu jaoks ka küllaltki meditatiivset laadi tegevusest, ka siin. Teate küll - sukeldud vette ning järgmise poole tunni jooksul kuuled vaid vettevulinat kõrvus, näed valgusemängu helesinises ning algab lõbu sinu mõtetes. Ainus häda Indoneesia basseinidega on see, et katust neil pea kohal ei ole ning seega langeb sellele helesinisele pinnale kõike, mida Yogyakarta õhul pakkuda. Ujudes krooli, jääb see küllaltki märkamatuks, kuid rinnuli minnes muud ei näegi, kui vees hulpivat tolmu, karvu, putukaid ja kahtlaseid hallikas-läbipaistvaid klimpe. Inimene harjub kõigega, räägitakse, näiteks Yogyakarta pöörase liiklusega olen juba hakkama saanud. Eks näis, kuidas ma basseiniveega läbi saan, sest pool tundi nädalas fantaseerida sinu keha ümber hulpivatest bakteritest ja identifitseerimatust hallikast ollusest pole ilmselt kõige tervislikum sport.

Suure basseini kõrval, kohe palvetamistoa kõrval, oli ka väike, kus sulistavad lapsed. Need seal polnud aga üldse lapsed, nagu mina neid mäletan. Pooled küll, aga ülejäänud olid hoopis rohelised päkapikud - pikkade käistega särkides, pikkades pükstes ning õlgadeni ulatuvas rohelises mütsikeses, kuhu on sisse lõigatud vaid ümmargune piiluava. Ja sedasi sissemähitult suplevad nad basseinis – 6-7. aastased tüdrukud, kes Allahist ei jaga ilmselt veel ööd ega mütsi, aga hoidku jumal selle eest, kui Tema või need 6-7-aastased poisid näeksid plikade juukseid või kaela!

Hõre aeg Jaava külas

Kuigi Idul Fitri tundub mulle kauge kui unenägu, ei paista siinsed sellega päriselt veel leppivat. Igal nädalavahetusel toimuvad ikka veel mingisugused tseremooniad. Tegelikkuses on need suuremalt jaolt perekondlikud kogunemised, kus lastakse muretult heal maitsta ning kinnitatakse kogukonna jätkusuutlikkust.

Tol õhtul, sõitnud jahutavas tuuleiilis eksperimentfestilt tagasi kodukanti ning istunud maha juba tavapäraseks kodueelseks peatuspaigaks kujunenud warungis, selleks et juua üks kosutav es jeruk (apelsinimaitseline kohalik karatusjook, siin sama popp einesaatja nagu jäätee) ning mugida paar tempet (sojaseemnetest käkk, Indoneesia köögi maiuspala), ohkas Moong raskelt. Peab teine homme külapeale sõitma, tseremooniale. Kutsus mind kaasa.

Enne kui palaval hommikul oma eksistentsi päriselt määratleda suutsin, irvitas mulle näkku imearmas Jaava vanaema ning päris Moongilt aru: Pacar? Pacar? (Pruut? Pruut?).
Jälle kinnistus mulle ja Beritile erinevate reiside läbi ligi hiilinud arusaam, et inimesed on ikka üsna sarnased. Muidugi oleme erinevad – räägime erinevaid keeli, harrastame erinevaid rituaale, sööme erinevaid toite ning liigume ringi erinevate vahenditega – aga põhiline on ikka üks. Külapeal räägitakse ikka külakuulujutte ning vanaema näpistab poisi koju veetud tütarlast põsest, olles seejuures alati lootusrikkalt veendunud, et tegemist on poja uue pruudiga.

Sõitsime edasi mööda Jaava mägiseid külasid, kuni kerge äpardus (lendasin peadpööritava ootamatusega kraavi) sundis meid veidikeseks paigale jääma.
Oma hämminguks leidsime end juhuslikult keset külaelu argipäeva kõrghetke. See on siis, kui ümberkaudsed kogunevad mõnele teepervele, võtavad töölt pool tundi vabaks ning vahetavad omavahel argielu uudiseid, muresid, rõõme.
Vanamehe üks plätu on sinine, teine oranž. Tatsab nendel keset lagunenud teed, potsatab siis maha ja jääb sinna istuma, nii nagu ka kõik ülejäänud, kes korraga kuskilt välja ilmusid. Lapsed ripuvad kaelas, ema silub plika juukseid, võtab oma peast kummi, vabastades hetkeks meetripikkuse läikivmusta patsi ja seob selle siis lihtsalt sõlme. Tibutab tasa, mitte et see kedagi häiriks. Olen nähtamatuna nende seas, kükitan teepervel nagu nemadki. Mööduvale motikale seotud halud pudenevad maha, mille peale mehed tormavad sõbraliku naeru saatel vennale appi.
Vanamees lõikab teepervelt mõned taimed, hakib need juppideks ja pistab siis tagasi mulda. Moong ütleb, et Indoneesias nii saab. Pistad oksa maasse ja sellest tärkab uus elu, lihtsalt nii. Oleme troopikas ning mu meeled on eilsest tiu-kokteilist haprad. Aeg on hõre ja see sobib Jaava külaelu tundlikkusega ideaalselt.
Kutsuti ka külla. Maiustasin kookosekommiga jahedas Jaava traditsioonilises majas. Kui küsida, kus on siin magamistuba, siis selgub, et otseselt sellist siin polegi. Jaavalased ei maga, nemad mediteerivad.

Eksperiment, sõltuvus, droogipoliitika

Eile öösel lahedal Yes No Wave eksperimentaalmuusikafestivalil (fotodel) sattusin ühe Austraalia artistiga mõtlemapanevale jutulainele. Mu sõber on eksperimentalist, kes tahab kõike proovida, kaasaarvatud narkootikume, nagu nüüd ka lugeda minu ja Beriti raamatut, kuivõrd sealgi tajueksperimentidest nii mõndagi.

Sõltuvuseksperiment
Aga mitte ainult. Ta tahtis teada, mis tunne on olla narkootikumist sõltuvuses, ning veelgi enam – ta valis katsealuseks droogige kuninganna heroiini. Ta kirjeldas oma elu salasuhtes selle võluva daamiga. Ta tegi seejuures kõike, mida tavalised inimesed teevadki, aga tema tegi seda suurema isuga, kui iial varem. Käis tööl, kirjutas ülikoolis kursuse parimaid esseid, ammutas lennukat inspiratsiooni oma muusika- ja kunstiprojektide jaoks, ta elas hästi. Ja kui jälle tripp alla tuli, tegi ta kiire tuuri tualettruumi, spike into his vein, ja edasi. Kuigi ta uskus kogu selle aja vältel oma aju tugevusse eksperiment soovitud ajal lõpetada, osutus see oluliselt raskemaks, kui ta oleks arvanud. Füüsilisest sõltuvusest tuled sa küll välja mõne päevaga, nagu ta väitis, aga psühholoogiliselt jääb droogimaailm sind aastateks kummitama. Vähemalt kaks aastat ei saa sa oma eluga tagasi samale lainele, kus sa olid enne heroiini, ega loomulikult ka sellele lennukale lainele, kus sa olid Teda.

Spekulatsioon Indoneesia kanepipoliitikast
Indoneesia ajab droogi-poliitikas nulltolerantsi. Mitmed kohalikud ütlevad, et kui veel mõne aasta eest sai aeg-ajalt endale üks joint lubatud, siis nüüdseks on loobutud ka sellest – risk on liiga kõrge, sõbrad istuvad vangis, ja see on reaalne.
Ent üha enam tundub, et karmi kanepipoliitika (karmim kui mitmete keemiliste narkootikumide puhul) pole mitte tervislikud, vaid majanduslikud ja poliitilised. Indoneesia suurim kanepikasvandus asub Acehis. Aceh on aga iseseisvusele pürgiv piirkond, pidevalt Indoneesia võimudega sõjajalal. See on ka üks Indoneesia jõukamaid piirkondi. Neil on kulda, gaasi, naftat ja kõike muud. Lisaks on neil veel maailma tuntuim kanep, mille kvaliteeti olla kiitnud ka Bob Marley. Selle müügist aga finantseeritakse iseseisvusliikumist. Ning mõistagi teevad Indoneesia võimud kõik, et seda takistada.

Nikotiin ja metanool
Ainus, millest siin lubatakse sõltuvusse jääda, on see kõige sõltuvusttekitavam – nikotiin. Pooled telereklaamid on sigarettidest, tänavad suitsupostritest kirjud, praktiliselt kõikjal on lubatud suitsetada. Vähe sellest, et kolm-neli pakki päevas suitsetada on paljudele indoneeslastele tavapärane doos - siinsed sigaretid on umbes 10-30 korda kangemad kui Euroopas. Punast Marlboro, mida Eestis tunneme pigem kangete meeste kraamina, peetakse siin lahjaks. Ka kättesaadav alkohol on üpris kallis ning vaevab järgmisel päeval pead nagu vana-kurat, seega ei taha ma sellegagi liiga palju sõbrustada.
Aprillis tõstis valitsus jälle alkoholimaksu, mille tagajärel kallines vaeste veinisõprade lemmiklurr ligi kolm korda. Mis varem oli 15 000 ruupiat, on nüüd 40 000 (varem ca 20 kr, nüüd ligi 60). Selle tagajärjel hakati rohkem kodus puskarit pruulima, mille tagajärjel suurenes järsult metanooli mürgitustest tingitud surmajuhtumite arv.

See tendents paneb jälle kukalt kratsima – kas ikka tasub igale väiksemalegi sotsiaalsele hälbele kättpidi kallale minna, sest sageli muudab kellegi idealistlik püüdlus tegelikkust veelgi kurvemaks. Seda enam, et taju suuremal või vähemal määral muutvad atribuudid on kasutusel praktiliselt igas kultuuris, kellel alkohol, kellel kanep, kellel kokaleht või ayahuasca. On praegu, nagu ka tuhat aastat tagasi, ja nagu ka kauges homses. Liiga palju jama on sündinud kellegi soovist midagi paremaks muuta, ent teisalt ehk rohkemgi ükskõiksusest.

Aga olen alati arvanud, et suurim õnn on olla kaine, nii ma naudin Indoneesia kainet vaibi. Köhin kopsud puhtaks ja kihutan tsikliga troopikasse. Ja polegi nii palju tarvis, et olla lihtsalt lennus elust enesest.

Rod Cooper (AUS)
3some From Mars (JOG)
Festivali esimene õhtu toimus väga lahedas kohas - üks Indoneesia vanim kinomaja. Klassikaline juhtum - linnavõimud plaanivad sünge rajatise mõne kuu pärast maha lammutada, et ehitada asemele parkimisplats!

***
Kel huvi siinsete muusikaliste eksperimentide vastu, siis Yes No Wave kodulehelt saab albumeid alla laadida: http://yesnowave.com/

Me love Yogya!

Helid.

Yogyakarta meeldis mulle juba esimesest silmapilgust. Kohe alguses tundus kuidagi hea, kuni ma jõudsin tutvuda esimeste kunstikogukondadega – communities nagu nad neid siin nimetavad, olgu teemaks visuaalkunst, fotograafia, helikunst või performance – kui asi muutus eriti heaks.

Aga päevast, mil sõitsin esimest korda oma motikaga läbi öise Yogyakarta tänavate, olen sellesse linna armunud. Armunud. Linna. Ja ma tean, et kui mina armastan linna, siis armastab linn ka mind. Pole kerge kirjeldada, millise erilise vabadusetunde pakub öise Aasia tänavatel sõitmine. Selles esmapilgul täiesti hullumeelses liikluses on oma kord. Kaosest saab kord. Inimesed on siin maast madalast harjunud elama koos, kõigi oma vigade ja viperdustega, arvestades üksteisega, arvestades ka sellega, kui keegi on väsinud või kannab oma motikal kolme last, naist ja hiiglasliku suhkruroopampu. Nad arvestavad ka minuga, nagu minu valge nahk märgiks: algaja juht. Ja me saame omavahel hästi läbi.
Ma sõidan läbi öise Yogya ning luban kiirusest tekkinud tuuleiilil jahutada ülekuumemenud keha. Olen armunud. See tunne on peaaegu sama kreisi, nagu armastada lihtsalt, armastus ilma objektita. Olen arumunud linna, selle värvidesse, lõhnadesse, kõikvõimalikkusesse.

Tegevuskunst.
Maitsed.Inimesed. Moong ja Bayu

Minu Indoneesia boyfriend

Nagu lubatud, on mul nüüd Indoneesia boyfriend. Enne jutusse süübimist peaks kohe selgeks tegema, et suhe on ajutise ja eksperimentaalse iseloomuga ning ohtu, et ma mõne moslemipoisi Eestisse kaasa tooksin, veel tekkinud ei ole. Samuti on minu uus boyfriend teadlik ka kõigest, mis siia kirja saab. Üldiselt siin blogis era-asjadest ei räägita, kuid sellise põneva koosluse puhul võiks ju paar kultuurilist märkust teha.

Ryan sattus mu teele Balil, kus me koos rändama hakkasime. Ametlikult moslem, kuid mitte just kõige eeskujulikum, sest paastu pidas ta vaid paaril päeval, liha vajadusel sööb, reisi jooksul palvetas ta hinduismi templis ning suhted enne abielu ei ole ka tal tabuks. Üks moderniseerunud moslem, kuid siiski mitte päris.

Ryan on graafiline disainer, politsei ja templi korrashoidja kõik ühes isikus. Üldiselt ta end väga tõsiselt tööga ei seo, sest Ryanil on unistus. Nimelt ta ema, kel on hästi avanenud kuues meel ning kes presidendi heaks töötab, kuid vabal ajal ka inimesi veega ravib, ennustas talle, et poiss abiellub paari lähima aasta jooksul. Kuna moslemitüdrukud on tema jaoks liiga konservatiivsed ja mehest sõltuvad, otsustas Ryan raha koguda ning USAsse abiellumise eesmärgil elama minna.
Nimelt on siin häbiasi, kui 30ndates mees veel abielus pole ning seetõttu on tal vaja kiirustada. Sest esmalt peab ju raha koguma, seejärel naise leidma ja nii võib enne abielu veel mitu aastat aega minna. Üldiselt on ta plaaninud selle kõik mahutada kahe-kolme aasta sisse. Minu küsimusest, kuidas plaanib ka niimoodi kella peale omale võõrast riigist hingesugulase leida, ütleb ta, et ta usaldab Jumalat. Ja ega see hingesugulus polegi tähtis - peaasi, et oleks naine, sest maailma parim kink on poeg. Ja laps ilma abieluta ei tule kõne allagi.
Niisiis minu boyfriend Ryan on otsustanud abielluda tüdrukuga, kellega ta käib kohtamas umbes kahe aasta pärast. Soovitasin talle oma plaanimajandusest Lääne tüdrukutega flirtides mitte väga valjuhäälselt rääkida.
Lisaks sellele on Ryan otsustanud leida endale kasuvanemad. Kasuema tal juba on, naine Ameerikast, kes teda saabudes naiseotsingutega aidata lubab. Kasuvanemad sellepärast, et ta enda vanemad lahutasid viie aasta eest ning hingehaavad on sügavad. Minul on muidugi raske mõista, miks täiskasvanud mees oma vanemate õnneotsinguid nii traagiliselt üle elab, kuid kui veidi siin saartel ringi vaadata ning vaid mitmekümnepealisi kooselavaid sugukondasid näha, võib tõesti olla kummaline astuda sisse koju, kus on ees ootamas vaid kolm inimest: isa, vend ja vennanaine. Rääkimata siis üksinda elavast hipi-emast, kes on islamikonservatismile vilistanud ning Jakartas suurlinna anonüümsust naudib. Selle eest on Ryanil igas linnas onud ja muud sugulased, kelle majauksed on iga kell pärani avatud.Kuna minu boyfriend nädalaks otsustas koos veedetavat aega pikendada ning mu tagasi Solosse sõidutas, avasin minagi talle oma koduukse, et ta pärast kahekümnetunnist sõitu end uuesti välja puhata saaks enne kui tee tagasi Balile ette võtab. Panin saabudes toas tule põlema ja läksin teda õuest tuppa kutsuma. Ryan vaatas mind aga jahmunud pilgul:
"Kas SEE on sinu tuba?"
Kuna ma päris täpselt ei saanud aru, mida rõhk sõnal SEE tähendama pidi, oletasin kohe, et minu askeetlik elamine ta ära ehmatas.
"On jah, ma just kolisin, tuba pole veel valmis," püüdsin põhjendada, miks ma matil, mitte voodis ei maga, ehkki mul pole vähimatki plaani oma ilusat kirjut aset millegi pehmema vastu vahetada. Aga ajapikku sain aru, mis teda tegelikult häiris. Nimelt on minu esimese korruse aknad tänavale ning et avarat vaadet mitte rikkuda, pole ma kardinaid endale hankinud. Ja siis vaatasin korraks ringi - mitte ühelgi majal siin pole avaraid katmata aknaid ning kui päeval ei hoiaks inimesed oma välisuksi pärani lahti, poleks mul vähimatki aimu, milline nende elamine välja näeb.
"Good luck living here," vastas ta ning tõmbus pimedasse nurka kössi. "Ma ei tunne end siin mugavalt."
Vahepeal olin jõudnud käia duši all ning liitusin oma käterätikus temaga terrassil. Kell oli südaöö ning ümbruskond haudvaikne. Jälle vaatas ta mind suurte imestunud silmadega ning hakkas kummaliselt nihelema. Püüdis end sättida istuma nii, et ma võimalikult varjatud oleksin ning tiris mu rätikut madalamale jalgadele.
Vahepeal oli meie majja kolinud noormees Singapurist, kellega ma elutoas kokku põrkasin, kes samuti vaid käterätikus ringi silkas ning kellega me lühikese tutvumisdialoogi maha pidasime. Kui see oli juba Ryani jaoks täiesti aktsepteerimatu, siis kujutage ette ta nägu, kui veel samal õhtul Georgio kõrvalt toast välja tuli ning uuemat Solo klatši edastas: Kiwa olevat rõdul alasti päevitanud (või päikesemeditatsiooni teinud, nagu Kiwa seda ise nimetab).
Ehkki ma siinset riietumisetiketti õues järgida püüan, siis kodus on meil alati omad reeglid, seda enam et öistel tänavatel kedagi liikumas pole. Seda küsimust aga, et kus mu püksid on, kui ma pikas särgis end 35kraadises kodukuumuses veidigi inimlikumalt tunda püüdsin, kuulsin aga nii palju, et talle lõpuks vaid pahaselt otsa põrnitsesin.
Teine juhtum leidis aset ühel õhtul, mil meie kultuurikeskuseks muutunud majast suur hulk külalisi läbi vooris. Paljud neid liialdasid õllega ning vajusid erinevatesse tubadesse magama. Mina, kes ma vahepeal tofut ostma läksin, kuid külapositega juttu rääkima jäin ning alles tund hiljem koju tagasi jõudsin, leidsin enda eest üksinda elutoas istuva poisi.
"Mis sa siin teed? Kõik magavad, ise oled ka väsinud, miks sa magama ei lähe?"
"Ma mõtlesin, et ma ei tea, kus ma magada saan."
"Mis mõttes? Seal, kus sa seni maganud oled - minu toas."
"Aga siin on nii palju inimesi, kõik su sõbrad."
"Keegi magab minu toas?"
"Ei."
"Milles siis probleem?"
"Ma ei tea, kas see on viisakas?"
"Mis asi?!"
"Sinu toas magada."
"Sa oled siin kaks päeva maganud juba, miks see äkki täna viisakas ei peaks olema?"
"Sul on siin nii palju sõpru täna, nad kõik ju näevad, et ma lähen ööseks su tuppa."

Ryan magas tol õhtul siiski mu toas, tavapäraselt läbi avatud akna iga poole tunnikese tagant välja põrnitsedes, et ega keegi ometi õuest tuppa piiluma pole tulnud.
Umbes sarnaseid olukordi oli meid vähemalt paaril korral päevas ning iga kord kui ma talle seletasin, kuidas asjad minu silme läbi paistavad, tänas ta mind pikalt ja laialt. Nii palju tänusõnu ei olegi ma veel kelleltki vist kuulnud. Aitäh, et sa lasid mul end sõidutada, aitäh, et ma võisin sulle süüa teha, aitäh, et sa naeratad, aitäh, et sa seletad, aitäh, et ma võin su lähedal olla, aitäh, et sa olemas oled.
Kui nüüd veelgi veidi privaatsemaks minna, siis Aasia poisi oskused ei jää mitte teiste omadele alla, et mitte lausa väita vastupidist. Kuid alati jääb mure teiste: naabrite, sõprade, möödakäijate pärast, mistõttu liigset müratekitamist mulle muudkui keelata püüti.
Ühel hommikul pärast seda, kui juba mitmendat päeva järjest mu kannatus katkenud oli, lahkus Ryan, jättes maha padjad, õhukonditsioneeri, joonistusmapi ja vesivärvid, kummalise kilpkonnakujulise pilli, kiivri, jalamati ja malelaua, mis ta mulle vahepeal salaja soetada oli jõudnud. Ning joonistuse vanast naisest, kes meid oma mägimajasse külla kutsus. Seda kõike kirjaga, mis algasid sõnaga Aitäh..

Puudutav puutumatu Bali

Aega oli jäänud veel kaks päeva, et isegi liiga pikale veninud pühadenädal lõpule viia ning tagasi kooli jõuda. Minu viimaseks unistuseks jäi jõuda idakaldale ning saada sõõm randadest, mille pärast ometi Balile ju tullaksegi ning mis mu senisest marsruudist vaid kaugustesse olid jäänud, sest Indoneesias on mitusada saart palju veetlevatema randadega kui need siin. Ning seegi rannaäär, kuhu järgmisena sattusime, oli nii kaunis just nende külakeste poolest, mis mägede otsas kaugustesse vaatasid.

Pärast tunde motikasõitu nägin lõpuks ühte maja mäetipus. See oli paar sammu sõiduteest allpool ning jooksis mööda mäeserva. Umbes 50 meetri pikkune ja kolme meetri laiune hoov, ühelt poolt piiratud mäeseina ja teiselt poolt kuristikuga, koosnes üksikutest hüttidest. Mõni neist tuba, mõni katusealune, mõni köök ja mõni WC. Minu otsus oli tehtud - siin me peame ööbima ning lükkasin Ryani diplomaaditööd tegema.
Sellistel puhkudel alustan Ryan oma juttu alati kaugelt ja salamisi.
"Tere, sõber," koputas ta nii muuseas noormehe õlale, kes paistis olevat majaelanik.
"Tere, vennas."
"Vaikselt hakkab pimedaks minema, oli ka hea päev?"
"Raske teine, tulin just Denpasarist pika tee. Hirmsad ummikud."
"Mina elan ka Denpasaris. Mis tööd sa seal teed?"
.../pikk arusaamatu vestlus elust Denpasaris ja külakeses/...
"Teil on siin tõesti kenad rannad ja külad..ei tea kas siin öömaja ka kusagil leidub?"
"Siin paarkümmend kilomeetrit tagasi on mitmeid hotelle."
"Kallivõitu teised. Kõik kohad ju turiste täis.."
../pikk vestlus turistidest/..
"Mõni tuba ehk on kusagil?"
Noormees vaatab mind mõõtva pilguga: "Minu juures saaks hästi elada, aga mul on kole elamine.." ning suunab näpuga selle maja peale, mille ma pärast mitmetunnist sõitu olen oma lemmikkohaks. Asi on otsustatud. Sõidame kogukonnaliidri poole, kes meie IDkaardid enda valdusesse võtab, meid kahtlustava pilgu saatel uude kodusse saadab ning järgmisel hommikul kell 9 lahkuda palub.
Perekond ja tegelikult lausa kogu sugukond tuleb aga külalisi kaema ning vestlused sõnaraamatu saatel venivad hiliste öötundideni. Üks eriti käheda häälega raudne, kuid armastav vanem naine, on meid täielikult oma hõlma alla võtnud ning nõuab ülejäänud perekonnalt meile toidu tegemist ja toa koristamist, samal ajal üksipulgi meie elude kohta pärides.
Kui hommikul lõpuks üles ärkan, on kell ammugi rohkem kui üheksa ning voodist pilku avatud ukse poole tõstes, näen verandal mere ja mägede taustal mediteerivat Ryanit. Küsimuse peale, kas me kell üheksa mitte lahkuda polnud lubanud, mäletades juba eelnevaid ebaõnnestunud juhtumisi liiga hilise peale jäämisega, mõmiseb Ryan midagi arusaamatut ning pereema vehib kätega. "Ei mingit lahkumist. Teil lastel ju kõhud tühjad, kõigepealt on vaja kala tooma minna. Õhtul on haridusejumalale tseremoonia, sealt ei saa noored ometi puududa. Kuhu te nüüd enda meelest lähete?" seletab nõudlikul häälel naine, nimetades meid nimedega, mis kohalikus keeles oma lastele viitavad.
Kalad käes ning poolel teel kolmes küla majakeses oma päritolust aru andnud ning kookospiima alla kulistanud, jõuame pärast kilomeetripikkuse tee paaritunnist läbimist tagasi koju. Ryanile pistab uus ema kätte valge korraliku särgi ning poja sarongi, minule seob pojanaine uhke lipsu puusade ümber. Ronime kastiautosse koos paarikümne lapse ja armuanniga ning võtame tee tseremoonia suunas. Kõik kihiseb rõõmust ja asjaajamisest. Kogukonna autole korjamine, armuandide täpsesse virna jaotamine, viirukite ja muu sellise ostmine, sädistamine ja seletamine. Kuni lõpuks templisse seades on täielik vaikus ning aeg sammudes omaette mediteerimiseks.
Seekord on tegemist suure tähtpäevaga ning iga perekond templi omale kindlaks tunnikeseks reserveerinud. Gamelan mängib endiselt kõrvulukustaval helil ning perekonnad voorivad palvetama ning püha veega pritsitud saama. Minu moslemiposist sõber on juba nii kodustatud, et suure ohke saatel põlvitab temagi hinduismi altari ette ning loeb oma palvuse. Palvus lõppeb armuandide rõõmsa matsutamisega ning detailideni viimistletud templis jutupuhumisega. Ehkki tseremooniad tunduvad alati grandioosselt uhked ja parajalt kaootilised, olen vaikselt nende lihtsat ja korduvat loogikat mõistmas.
Taas vastu koju jõudes ootab meid maja ees politsei. Keegi sosistab mulle kõrval, et ma mängiks umbkeelset ning varjaks oma igasugust indoneesiakeele oskust. Mehed tuhnivad läbi meie kotid ning uurivad üksikasjalikult tausta. Kogukonnaliider piilub nurga tagant ning püsib küsimus: miks me ikkagi siin oleme ning kas me mitte kell üheksa lahkuma ei pidanud. Pereema nutab ning kallistab meid hingetuks, naabrid jooksevad kohale ja suruvad ennastunustades kätt. Vanaema paneb kaasa kilekoti söögi ja joogiga, vanaisa pistab Ryanile särgivahele kokkupigistatud rahapakikese, sest nüüd on kahjuks õige aeg lahkuda. Teel tagasi kodusaare suunas saadavad meid kõned ja sõnumid mahajäetud perelt, kes meie saatust teadmata rahus magada ei saa ning kes meid endi sõnul lõputult igatsema jäävad. Ei ole midagi siiramat ja armsamat, kui üks turismist puutumatu Bali perekond.

Armunud lihtsasse elusse

Olles väsinud andmast rõõmsaid õlgukehivtavaid vastuseid mureliku pilguga hipi küsimustele: kus me täna elame? mis meie plaan on? miks meil midagi organiseeritud pole?, on mu kujutlustes tekkinud vankumatu unelm: elada kolm päeva liikumatult ühes kohas ning nautida küsimustevaba elu. Ja kes vähegi mind lähemalt tunneb - unistusest kasvab kinnisidee, millest taganeda ei tohi.

Juba siis, kui esimest korda Baturi järve kaldale sattusin, mõtlesin omaette, et kas poleks siin ilus elada. Kui minu uus sõber ja reisikaaslane Ryan, kelle ma pärast mõningasi katsetusväljasõite templites ja linnades endaga pikemaks kaasa usaldasin, andis vaba voli end igale poole kaasa võtta, otsustasin ta uuesti viia kohta, mis mulle nii ilusana meelde oli jäänud.
Nii sõitsimegi ta motikaga mööda neid samasid teid, mis Trunyami külasse välja jõuavad ning mis turistide kaardilt puuduvad. "Siin!" hüüatasin lõpuks tagapingilt, kui olime parasjagu möödumas väikesest külast vahetult enne Trunyami: "Ma tahan siin elada!". Ryan tegi järsu pidurduse, ronis rattalt maha ning asus maad uurima.Ja juhuslikult oli meile just täpselt siin üks eluase. Aastaid tagasi olevat üks inglane samuti kohasse armunud ning järvekaldale kolmekordse puuhüti ehitanud. Kuna ükski välismaalane Balil maad omada ei saa, siis jäigi diil - mees, kellelt abi palusime, oli maaomanik, inglane aga majaomanik.
Vaidlus maja hinna üle kestis vist tunni ja need skeemid, mis kasutusele võeti, olid nii keerulised, et raske oli kogu kompotti hinnates aru saada, kes täpselt kellel naha üle kõrvade tõmbas. Kui algne seitsmeinimese maja hind oli 400 krooni ööpäevas, siis hakkas pakkumine vankuma hetkest, mil Ryan käis välja idee, et oleme värskelt abiellunud paar. Sellest sain teada alles kohtumise lõppedes. Samuti tuli hiljem välja, et lõpuks 200 krooni eest maja saamine nõudis temalt Denpasaris ööbimisvõimaluse pakkumist perepojale ning mis veelgi kummalisem ning millest sain teada alles siis, kui ülaltkorruselt kolistamise peale alla tulin ning arvates, et tegemist on varastega, hoopis maaomaniku duši alt leidsin. Nimelt jäi ka "äsjaabiellunute" paketti klausel, et vahel võivad ka vahendajad end läänelikus luksuses pesemas käia.
Eriti keeruline oli maaomanikule selgeks teha, et me ei soovi majahoidjaid. Tunnike pärast diili sõlmimist sammus ta taas "äsjaabiellunute" residentsi ning hakkas hoolikalt küpsetama. Varsti ilmus ka tädike kühvli ning harjaga ning tõmbas viimasedki liivaterad põrandalt. Peretütar hüppas korraks duši alt läbi ning naabripoiss asus võimaliku tööpakkumise asjus mu värske peiuga juttu puhuma. Tõmbusin veidi naeru turtsatades teise korruse rõdule, avasin kihiseva õllepudeli ning jäin järvetaguse vulkaaniga tõtt vaatama.
Järgnevad päevad möödusid kõige kaunimas lihtsuses. Jalutasime mööda vett ning jälgisime kalameeste tööd või kõlgutasime tänavanurgal jalgu ning elasime kaasa varsti järgnevate pidustuste tarbeks tehtavat seanulgi. Ostsime muna ühe külatädi putkast ning vestlesime tunnikese suusoojaks, jalutasime kõrvalkülasse pudeli limonaadi järele ning andsime taas aru oma päritolu kohta. Tomatid, punased piprad ja küüslagud noppisime naabriaiast, kala saime otse randa sõudnud paadilt. Õhtusööki sõime vulkaaniga taas tõtt vaadates.Vahel matkasime ka mägedesse. Otsisime sealt kõige ilusama vaatega maja ning koputasime väravale, paludes matkajaile anda klaasike suumärjukest. Kui eestlased teavad hästi väljendit palju tahad, vähe saad (vähe tahad, midagi ei saa), siis siin paistab kõik vastupidi töötavat - palud natuke, saad sületäie. Nii külvataksegi meid üle mitte vaid meie endi silme all puruks tambitud kohviga, vaid seal samas lõkkeasemel küpsetatud riisi ja vürtsidega. Ning see, et pere elab mägedehurtsikus ning oma varakuselt kaugeltki mitte ei hiilga, ei takista neil kaasa andmast kotitäie ube ja vürtse, neid endale uuesti siiralt külla kutsumast, mil iganes siiakanti satume ning pisarsilmil uuesti teeleasujaile järele lehvitamast. Tundub, et needus, mis meid ennist saatis, oli reisikaaslast vahetades korraga unustustesse kadunud.

Kargetes mägedes, kargel järvel, kangunud surnute vahel

Kui Mt Agungi kanti sattusime ja vana armsa Eddie autos olime, kes meiega ka veel mitu päeva hiljem sõbruneda tahtis, tundsin end kui kodus. Lõõmav kuumus oli meid lõpuks ometi maha jätnud ja ükski gamelan ei tinisenud enam meie kõrvades. Ka inimesed, kes muidu nii silmakirjalikud tundusid, olid selja taha jäänud ning nautisime vaid looduse ja jaavalasest mõistetava sõbra kohalolu. See koht, mida mina pidasin seni Balil kõige kaunimaks, on kohalike seas aga kõige enam peljatud. Trunyami küla rahvas olevat vastik ja rahaahne, tsiteerides üht varemkohatud külaelanikku.

Rahaahneks teeb neid asjaolu, et teisel pool järve asub surnuaed, kuhu viiakse küll laibad, kuid keda kunagi ei maeta. Nii sõidavadki hingehinda maksvad turistid järve ühest otsast teise paadiga laipasid kaema, sest nende eest hoitakse saladuses, et suurema osa teest saab ka maad mööda läbida. Ja see järveäärne tee, mida mööda me Trunyami suunas liikusime, jäi mu mälestustesse kauaks kummitama.
Ka Trunyam ei mõjunud agressiivsena, kuna Eddiet ootas seal ees vana sõber, kes meid puupaadikesega surnuaiale aerutas. Liikumatul järvel, mis kangesti Boliiviapoolset Titicacat meenutas, seilasid meist mööda vanatädikesed puuhalgudega, kelle head vormi iga Eesti vanaema kadestaks.
Surnuaed ise oli ei midagi sellist, mida ootasime. Paariruutmeetrisel alal puuvarjudes seisid kuus õlgedest püstkojalaadset kirstu, mille vahelt võis hästi sisse piiluda. Viimane surnu toodi siia kolm nädalat tagasi ning see meenutas pigem skeletti kui mädanevat inimest. Ülejäänud olid oma lihast ja nahast juba ammu ilma jäänud ning lamasid seal liikumatult. Ümbruskond meenutas vaid prügimäge. Hunnik plätusid ja kausse, taldrikuid ja riideid. Paras kodus maist vara oli surnutega kaasa pandud, kuid kuna ka selle matmist ei tunnistatud, lagunes see seal oma aeglases taktis ning ootas uut prahti kuhja kergitama. Selle kõrval rida koljusid, mis vaikselt samblasse kasvasid ning siin-seal vedelevaid reieluid ning muid konte.
Mitte mingit haisu. Mitte raasugi pühalikkust. Mitte vähimatki õõvastustunnet. Seisime inimprügimäel võrdlemisi emotsioonitult ning istusime sinna samasse maha, et kaunist järvevaadet nautida.