Hipiunelm Karimunjawal

Inimtsivilisatsiooni tarbimisrallis hukatusele saadetud ökomaailmas, kus sel aastal keset kalendrikohaselt kuiva aastaaega saadavad Indoneesias vihmahood, ja kogu maailm imestab ilmataadi viperuste üle, eksisteerib veel süütut paradiisi, kus Aadava ja Eeva kombel lürpida kookospiima, tuuseldada liivas ja grillida merest pihku sattunud teokarpe. Ma tean, käisin, kogesin ja sattusin selle uimastavasse lummususse.

Et jõuda Karimunjawa arhipelaagole, mis on turistide poolt veel üsna vähetallatud maa ja vesi, tuleb kihutada motikatega Yogyakartast umbes kuus tundi põhja poole. Sealt Jepara sadamast mehise jõuga endale praamipilet nuiata ning seilata siis veel seitse tundi üle Vaikse ookeani sillerdava avaruse. Ees ootavad imelistele korallimägedele istutatud puutumata valged liivarannad ja palmisalud. Ahmi vaid intensiivsest päikesest kõrvetatud õhku, millest täiesti piisab, et end pilve tõmmata.
Meie reisiseltskond koosnes paarikestest – harmooniline Slovakkia paar, kes kui ühe mündi kaks külge; hullult armunud Indoneesia-Ungari paar, kes pidevalt särtsub ja susiseb kui tuli, vesi ja õli; ning mina ja meie suur karvane sõber Moo’ong. Me pole küll paarike, kuid hingelt mõlemad !help i’m a rock! ja särtsub tuliselt seegi. Moo’ong on bluusimees, kelle motika tagaistmel tundsin end sama koduselt kui tema kitarrihelides. Sellises kambas elasime oma versiooni The Beach’ist, pendeldades mõnuga veealuse maailma müsteeriumi ja maapealse paradiisi vahel, grillides õhtuti rannal kala või karpe soja- ja tšillikastmes, rüübates kõrvale kohalikku veinilaadset märjukest Anggur Merah’d, mis tõlkes kõlaks nagu Punane Ankur. Ja seda nime on ta väärt.

Siis kihutame juuste lehvides üle künklikku palmisaare üha kaunimate, puutumatute, metsikumate randade otsinguil, et korrata suplust, grilli, kitarrilaulu ja kõrist alla voolavat veinijuga, mis aga kunagi ei õnnestu, sest iga rand, iga suplus, iga laul, iga hetk selles reaalsustaju piire kompavas hipiunelmas tundub sama ainulaadne ja kordumatu nagu unenägu. Isegi taevakaare skorpion, luik, kalad või orion, mida öösiti vaatleme, ei püsi iialgi paigal, nii nagu ei vaibu vibratsioon kuuvalguses helendaval veepinnal ega vaiki vastu maalilisi kive loksuv laine.
Milline hullumiseni hüpnotiseeriv veealune maastik - mägede viisi uskumatut elu, mille peale tahaks küsida, kes kurat oli see kunstnik, kes tuli selliste skulptuuridega lagedale. Nagu raagus puud, kiskjalikud küüned, hiiglaslikud seened, võimsad lilled, nõiduslikud kapsad, roosid, lehvikud, makroajud kõikides vikerkaarevärvides helesinises basseinivees, nähtavusega ca 50 meetrit. Mind tervitas parvede kaupa kalu, kes ujusid üllatunult mulle otse prillidesse, üks näksas koguni varbast. Kadestasin nende maagilise elukeskkonna vaikiva ilu ajatust. Kõikidel kaladel on silmad punnis, justkui oleks nad alati sellest ilust kergelt uimas, high on nothing.

Ühe roosaka läikega valge kalaga tekkis mul kummaline side. Ta jälitas mind mitukümmend minutit, olles justkui kummastatud selle imeliku hiiglasliku valge inimolendi kutsumata külastusest tema päiksepaiste sillerdavates triipudes kuningriiki. Vahel püüdis ta mind hirmutada, ujudes äkiliselt otse minu poole, aga hoides samas ka aukartlikult distantsi. Hakka või uskuma kalade salajast intelligentsi, kummaline lugu.
Veel viimaselgi päeval kahtlesime, kas elame seda päriselt või on see kõik üks kollektiivne unenägu. Nii hea lihtsalt, nii hea.

Ramadani öised helid

Ramadani öödes oli oma võlu. Kuigi hommikune äratus moslemitele oleks pidanud olema kuskil poole 4 ajal, tundus sageli, et ümbritsevatelt tumedatelt nõlvadelt vastu kajav helivoog, pühendusega Allahile, vibreerus õhus kogu öö.
Ühe lummavaima ööpalvuse peale sattusin lõuna-Yogyas, riisipõldude ja kirevate kukkede keskel, veidi eemal tavapärasest linnakärast. Linnaosas, mis nendel samadel põhjustel on atraktiivne paljudele siinsetele loomeinimestele. See mõneminutine laulujupp jäi millegi pärast selgesti teistest eristuma, kuidagi mõjus.
Kustutada tuled, sulgeda silmad ja kuulata.

Sounds of Ramadan in Yogyakarta

Aasta tähtsaim palvus

Veelkord mõne sõnaga ramadani lõpupühast Idul Fitrist
Kõigest mõned päevad enne paastukuu lõppu polnud usutegelased päris kindlad, kas Idul Fitri langeb reedele või laupäevale. See sõltuvat kuu tsüklist.
Kui aga tähtis päev kätte jõudis, sõitis pool Yogyakarta linna sultanipaleeäärsele väljakule, kus teostada oma aasta tähtsaim palvus. Kogu eelneva öö laulsid kõik linna mošeed, tänavatel põletati tõrvikuid ning sõidetati motikatega rõõmsat rongkäiku. On moslemite tähtsaim püha, ent oma olemuselt nõnda kõikehõlmav, et vabalt võrreldav kristlusest mõjutatud kultuuride jõuludega. Tuum on küll religioosne, kuid praktikas on siin ka kõike muud – see on aeg perekonnale ja sõpradele, aeg suuremaks šoppinguks, aeg väljasõiduks randa või mägedesse ning muidugi ka aeg maitsvaimateks roogadeks.

Sel hommikul tossutas taevast vulkaan Merapi ja kuumus võttis hingetuks. Pühaliku tundega jalutasid massid ühes kindlas suunas, palvevaip õlal ning taskud peenrahast punnis. Endiselt kajas õhk Allahi helivoost ning teeperved olid kerjustest tihedad. Kuid täna olid nende rahatopsikud väärikalt täidetud, sest vähemalt sel pühal päeval ei taha keegi islami ühest olulisimast põhimõttes mööda vaadata. Oma vara tuleb jagada vaestega.
Yogya daamid asetasid oma võltsteemantitega kaunistatud kingakesed palvevaiba kõrvale, heitsid selga säravvalge kostüümi, klõbistasid mobiiltelefonidel veel viimaseid lühisõnumeid „Selamat Idul Fitri” ning tõusid siis aasta olulisemaks palvuseks, et 15 minuti jooksul kaks korda otsmik vastu maad suruda. Kell oli 7 hommikul.
Vahel piisab kellegi põgusast naeratusest, et väristada jalge all maad või avada taevaid. Ja siis ta kinkis mulle sellise naeratuse. Siiralt. Kui võimas on nende usk transtsendentsesse, nähtamatusse ollusesse nimega Jumal, ning milline on see rõõm, mida nad taoliste kollektiivsete rituaalide kaudu koguvad. Olin ilmselt ainus välismaalasest tütarlaps seal valgete haldjate maal ja mul läks silme eest valgeks.
Siis annetasid nad tuhandete kaupa ruupiaid vaestele ja sõid esimest korda üle kuu aja hommikusööki päiksepaistes. Tänavatel vedeles hunnikutes ajalehti, millel hetk tagasi palvetati.

Pole midagi maitsvamat kui tänavatoit

Tänavahurtsikutes söömises ei ole selles blogis enam midagi erilist ning need, kes vähegi meie õpetussõnu kuulanud on teavad, et kõige maitsvamad ja ohutumad road saab sealt, kus kohalikud pikas järjekorras seisavad. Sest muidu võib sattuda müüja otsa, kes kana eriliselt kaunilt krõbedaks praadimise eesmärgil õlisse kõigepealt kilekoti sisse keedab ning seejärel sinna toidu sisse viskab. Pealtnäha kaunis toit võib osutuda aga hulga hukatuslikumaks kui mõni väsinud välimusega tofupall.

Siinsed toidukohad, mida külastada tasub, jagunevad kaheks: seisvad ja liikuvad. Need, mis seisavad, kannavad nime Warung ning on enamasti tee ääres plastikkardina taga asetsev pikk laud toolidega, mille kõrval riisi-kana-nuudleid küpsetatakse. Laualt leiab veel kõik head paremat - pista vaid suhu ja pärast loetle ausalt üles, mida sa söönud oled.Kuid mitte igal seisval Warungil ei ole toole ja laudu. Ülikoolihoone tagaukse juures imemaitsvaid toite müüvas Warungis on matid asetatud asfaltile, kuhugi kõnnitee, autotee ja mootorrataste vahele. Söögiriistad saab vaid pika nurumise peale, enamasti pistetakse nina alla kauss laimiveega, kus oma musti või rasvaseid käsi loputada. Tuleb tunnistada, et selles veidi räpases söömisharjumuses, mis annab paraja ninanipsu Euroopa Liidu sanitaarnõuetele, leidub omaette rõõmu ja mõnu.Kummaline rõõm ja mõnu tekivad ka siis, kui tegemist on liikuvate toidukohtadega ehk Gerobak'ga, mida tihti tuleb mööda tänavat taga ajada. Näiteks siis, kui oled oma koduhoovis kohalike mõistes ebasündsas riietuses ning püüad endale pükse jalga ajades toitu kinni püüda. Selleks ajaks, kui lõpuks valmis saad, on nad mõne ootamatu pöörde võtnud ning siis tuleb nuputada, millest tänavat pidi edasi tormata. Need poisid käituvad aga tihti kummaliselt - küsid neilt, et kas neil muna on, nad vastavalt jaatavalt ja seejärel kärutavad edasi. Tirid neid ikka pluusisabast ja ütled, et sooviksid oma muna, aga pead kõigepealt raha tooma ning hoolimata sellest, et nad heatahtlikult noogutavad, põrutavad nad ikka oma käruga edasi. Nii ei jäägi muud üle kui järgmiseks munamüüjaks paremini valmistuda ning püksid ja raha kohe käepärast hoida.Toitude kohta olen õppinud nii palju, et igast potsikust kastet peale ei tasu tilgutada, sest seda tulekahjut kõhus ei kustuta enam miski. Küll aga tõstan iga päevaga panuseid ning olen leidnud maitsva kesktee pisarate ja kõrvetiste vahel.

Head Idul Fitrit!

"Moslemitel on homme tähtis päev, miks sa mind ei õnnitlenud?"

Sellise sõnumi sain ühelt müügimehelt, kellelt olin just rolleri soetanud. Parandasin ruttu oma vea ja palusin andestust kõigi oma pattude eest, nagu mind kõrvalseisev kohalik instrueeris. Nimelt on Idul Fitri kõige tähtsam moslemipüha, mis lõpetab kuuajase paastumise päikesetõusust päikeseloojanguni ning kulmineerub hiiglasliku söömaorgiaga. See on aeg olla lahke ja tähelepanelik oma naabrite ja sugulaste suhtes, anda vaestele almust ning kahetseda kõike halvastitehtut.
Juba päev varem kajavad kõik tänavad palvustest nii kõvasti, et oma mõtetelegi konsentreerumine muutub parajaks katsumuseks. Samal ajal kui mu majanaabrid nina krimpsutades kodus istudes palvustest üle püüdsid karjuda, otsustasime meie Yanaga müraallika enda üles otsida. Seisime ühel tänavanurgal ja kuulatasime: hääl tuleb vasakult, ei, hoopis paremalt; siit samast lähedalt, või hoopis kusagilt kaugemalt? Tänavad olid tühjad, aga laste nõiduslik halin kajas üle meie kummituslikul moel, justkui oleks piinatud hinged üle linna tühjade tänavate abi järele karjunud. Niimoodi ekseldes ja hääle allikat taga ajades ilmus kusagilt välja väike moslemitüdruk, haaras meil käest ja tõmbas endaga kaasa. Sisenesime moslemikodusse, 18 last ja lapselast põnevil meie ümber tiirlemas, vanaisa teed ja küpsiseid toomas, keegi sõnaraamatut välja otsimas. Kogu perekond oli ühte linna kokku sõitnud ning et sellest veel vähe oli, tuli ka kahte valget eksinud tüdrukut kostitada, sest ometi on ka Idul Fitri eelne õhtu oluline aeg andmiseks.
Tutvunud ükshaaval kõigi laste ja lastelastega ning oma primitiivses indoneesia keeles ennastki tutvustanud, juhatati meid lõpuks mošeeni. Mošee osutus välilava sarnaseks katusealuseks, kus moslemid rahulolevalt rätsepistes laulu ümisesid. Jõudsin hetkeks kahetsust tunda, et vaid maika väel õue olin läinud, sest teadupärast ühtegi mošeesse paljaste õlgadega sisse ju ei lasta, kui kohalikud värvilistes rüüdes kaetud naised meile teeklaasi pihku pistsid ning seejärel mošeesse sisse vedasid. See mošee ei kiiranud vähimalgi määral pühalikkust. Naised ja mehed olid eraldatud põlvekõrguse kardinaga, kust pisikesed anarhistlikud tüdrukud riideid seljast kiskudes poiste poolele üle püüdsid ronida. Vanemad naeratasid ja ümisesid oma laulu edasi, vahepeal meiega juttu puhudes. Mikrofonist kostus Aulah, Aulah kuni äkitselt tundsin ära endale tuttava sõna: "Buleh!". Keset oma tähtsat tseremooniat pöörduski imaam kordamööda Allahi ja meie poole, puistades meid üle tänuavaldustega, et (oma napis riietuses) nende tseremoonial osaleme. Veel küsiti, et kas me oleme kristlased, mille peale vastumeelselt pead noogutasime, et mitte liialt segadust tekitada ning kuuldes, et Yana on Moskvast ning mina Eestist, uuriti veel jutu jätkuks, et ehk me oleme ka kommunistid. Raputasime pead ja tseremoonia võis jätkuda. Seisime püsti ning terve naiste rongkäik surus meil tänuväärselt kätt, mõni kummardades nii sügavalt, et tundus nagu oleksime meie nende hinged päästnud.Tseremoonia lõppes söömaorgiaga, sest kõigile pisteti pihku banaanilehes riisi, meile igaks juhuks topelt portsjon. Selleks ajaks olin juba ammu unustanud, et tegemist on mošee, mitte kultuurimaja või puhvetiga, ning naiste käsu peale ronisin mehi pildistama, samal ajal riisi kõrvale haugates. Kes tukkus, kes edastas hiljemat külaklatši, kuid mingit ülevat spirituaalsust ma sealt leida ei suutnud. Ka päev hiljem kell kuus hommikul tänaval palvetavad moslemid ei surunud oma otsaesist vastu maad nagu ma arvasin neid tegevat, vaid nihelesid teineteise vahel endiselt viisijuppi jorisedes.
Õhtu hakul oli kogu elevus ja kära jälle vaibunud. Idul Fitri ajal ei kuulnud ma ainsamatki hüüet mošee poolt, ei näinud ühtegi avatud poodi ning jooksin tänaval kokku vaid ühe käe sõrmedel loetava hulga inimestega. Linn oli nii tühi ja vaikne, justkui oleksin selle viimane asukas. Justkui oleksid meil jõulud, kuid ilma ühegi plinkiva tulukeseta. Vaid ühes tänavavahes jalutades leidsime viimased õnnetud, kes mitte perekonna, vaid töökollektiiviga vaipadel istusid ning tagasihoidlikult arbuusi närides Idul Fitrit tähistasid ning meid enda seltsi kutsusid.

Üks missioon päevas

Kui ma lõpuks Solosse maandusin, olid teised välistudengid siin olnud juba nädalaid, Kiwa nende seas. Kaks nädalat on reisidel enamasti väga pikk aeg, mille jooksul jõuab nii palju sündmusi juhtuda, et ühe päeva üleelamised tunduvad kõik ükshaaval jagunevat nädala peale. Hetk venib aina pikemaks ja pikemaks, nagu meile Terjega mõelda meeldib. Kui ma aga Kiwalt uurisin, milliseid eluraputavaid kogemusi paari nädalaga leida on õnnestunud, vastas ta, et ei olegi suurt midagi - siin võtab kõik nii palju aega, et üle ühe asja päevas teha ei jõua.

Ehkki see esmakordsel kuulmisel mu senise reisikogemusega kokku ei sobinud, hakkasin tasapisi taipama, et see ei ole ju reis, vaid minu ametlik kolimine teise riiki vähemalt üheks terveks aastaks. Ning enam ei saa oma elu kellegi teise kätesse usaldada ning sihitult ringi ekselda, vaid tuleb reaalselt mõelda igapäevastele vajadustele nagu stabiilne eluase, linnaplaani selgekstegemine ning paberitega sehkendamine. Ja niimoodi siin vaikselt oma elu alustades jõudsin minagi järeldusele: maksimaalselt üks missioon päevas on parasjagu võimetekohane.
Esimesed paar päeva muidugi nii sujuvalt ei läinud ning missioon mõista campuse geograafiat või teha vahet sajal tänavakesel, mis oma suures kaootilisuses täpselt ühesugused välja näevad, lõppes alati sellega, et mõni motikaga noormees ühe tundideks eksinud buleh (e valge inimene) õigesse kohta sõidutas. Järnevad päevad jagunesid enamasti kodutarvete missioonide vahel. Esmaspäeval tuli leida vaip, teisipäeval korv ning kolmapäeval blender. Kusjuures see ei tähendanud kunagi kümmekonna poe läbi kappamist parima hinna ja kvaliteedi suhte leidmiseks, vaid mõne konkreetse garaaži leidmist, kus mõne soovitaja sõnul pidi saama parimat kraami hankida.
Nüüd, ehkki on tekkinud sõbrad kõikvõimalike liiklusvahenditega ning ma ei eksi enam kodust baari jalutades ära, olen seda üks-missioon-päevas elustiili hakanud omaks võtma. Vähemalt minu senisele kärsitusele mõjub see mingilgi määral rahustavalt. Sest tegelikult ei muutu ju midagi, kui poemüüjaga kauplemine ei kesta tavapärased pool tunnikest vaid mitukümmend tundi sõnumivahetust. Või kui ma valesse suunda kõndides tundmatutesse tagatänavatesse satun ning lõpuks leian end mõne perekonna elutoast jahutavat teed joomas. Sest tegelikult ei ole ju ootamine ja sellest tingitud ebamugavustunne mahavisatud aeg, vaid põnevateks tutvusteks ning ootamatuteks seiklusteks potentsiaalist tiine aeg. Nüüd tuleb vaid harjuda mõttega, et kiiret ei ole kuhugi. Ja et kõik hea ei ole mitte kohe tulemas, vaid ongi siin samas, isegi kõigi nende äparduste keskel.
(Kurnatud Saraga vaipa otsimas)

Unity in diversity. Uus elu päkapikumaal

Saabumisest Indoneesiasse lahutab mind juba mitmeid nädalaid. Ometi pole ma selle jooksul midagi peale isiklike kaootiliste märkmete kirja pannud, mis aga ei viita sündmuste ja elamuste vähesusele. Pigem vastupidi, kuid selle kerge kirjutamistõrke saladus tundub seisnevat milleski muus. See siin ei ole enam reis, lühiajaline sukeldamisskursus tundmatusse kultuuriruumi, nagu Istanbulis või Indias teel siiapoole gloobust. Ma olen siin, et jääda, ning Indoneesiast ja täpsemalt Yogyakartast on saanud minu edasise elutsemise ruum.

Indoneesia on tohutu. Mööda ekvaatorit umbes 5000 kilomeetri raadiuses kulgev arhipelaago moodustavad üle 17 000 saare, mille 230 miljonit elanikku jagunevad 300 etnilisse gruppi ning räägivad umbes 200 erinevas keeles. Animistlike uskumuste ja praktikatega segunesid hinduistlikud, budistlikud ning umbes 11. sajandil jõudis siia islam. Täna on Indoneesia populatsioonilt maailma suurim islamiriik, kuid tundub, et Allah pole oma kätt sugugi mitte igasse eluvaldkonda sisse surunud, nii nagu ka paljud kohalikud nimetavad end ID-moslemiks – moslem ainult passi järgi.
Elu on siin märksa variatiivsem. Erinevad uskumused ja praktikad käivad käsikäes, külg-külje kõrval teineteist segunemiste või vastandumiste kaudu rikastades. Nii on ka Indoneesia rahvuslikuks loosungiks Unity in diversity ja Jaava saare pulmas riietub pruut mitmeid kordi ümber vastavalt kas moslemi-, jaava või spetsiifilisema kodukandikultuuri tseremooniateks.

Augusti keskel tähistas Indoneesia oma 65 vabariiklusaastat pärast hollandlaste sajanditepikkust kolonisatsiooni, mille peale Yogya rokkbänd ironiseeris oma Facebooki müüril: 65 years of dreaming. Asi areneb, aga omas rütmis.
Ja Facebook on siin suurim sõna, nagu ka kõikvõimsad mobiiltelefonid ning odavad nelgimaitselised sigaretid. Need kolm on Indoneesia linnanoore vahetus kasutuses 24/7, nagu ka isiklik tsikkel, milleta kuidagi ei saa.
Mina tunnen end nagu king-kong päkapikumaal. Inimesed on pisikesed ja armsad, nagu lapsed kes kunagi suureks ei saa.
Gay-plikad
Pop-rastad

Minu kodulinna Yogyakartat peetakse Indoneesia elamissõbralikumaks linnaks. See kolme miljoni elanikuga city on Indoneesia haridus- ja kultuurikeskus, mida Eesti kontekstis võiks vabalt võrrelda Tartuga. Siin on Indoneesia vanim ülikool ja paljude meelest kogu Kagu-Aasia aktiivseim kunstiskene. Nii ongi linn jagunenud kahe võimu vahel – tudengid põhjas ja kunstnikud lõunas, sultan oma uhke paleega nende vahel.
Veel on Yogyakartal oma aktiivne vulkaan, mis selgetel hommikutel tossutab vaadet minu maja rõdult. Ja veel on Yogyakartal oma ussikuninganna rand, mis pooletunnise sõidu kauguselt lõunasse heidab kuuma linna kerget seabreeze’i.
Yogya kodu ees

Olme-elu siinses linnas joondus juba mõne päevaga minu meeleheaks. Jagan hiiglaslikku villat kamba mõnusate välkaritega, nii Ungarist, Slovakkiast kui Senegalist. Indoneesia tüdruk oli ka, aga praegu lasi ta oma bule’st (nii nad nimetavad valgeid) peigmehe juurest jalga. Poisid tinistavad pidevalt kitarri ja tüdrukutega harjutame Bali tantsu, seinad maalidest kirjud, maja ees kõrged palmipuud. Nimetan seda maja hellitavalt hipilossiks, millest oleme Beritiga alati unistanud.
Aga Indoneesia hipilossis võib lisaks inimhipidele kohata ka hulgaliselt hipistunud gekosisalikke, vahel ka skvatteritest skorpione ja rotte. Kõikvõimalikud sipelgad olid siin juba enne meid, ent ometi on mu suurimaks foobiaks, et putukad teevad mu läpakasse pesa. Aga mis see inimkäsi ikka, kui elame nüüd troopikas, kus kallab või kõrvetab ning õhk ja muld on elust punnis.Kauaigatsetud hipiloss

Kogukonna valvas silm ulatub kõikjale

Kunagi juba Omaanis reisides seletati meile pikalt ja laialt sellest, kuidas mehe ja naise abieluväline kohtumine kogukonnas suure pahameele kaasa toob. Ja ei ole moslemimaades midagi hullemat, kui kogukonna hukkamõist. Tollest ajast aga mäletan hästi peas tekkinud küsimust, et kuidas jõuab ühes suurlinnas kogukonna valvas pilk kõikidel silma peal hoida. Enne isiklikku kogemust ei tuleks nii peenelt väljatöötatud süsteemi toimemehhanismide pealegi.
Mainisin juba varasemalt, et minu suurimaks missiooniks kujunes leida maja, kust ma võiks pärast kella kümmet soovi korral lahkuda ning ei peaks seejuures andma seletusi või lunima luba. Minu ideaalis liigun ma täpselt siis kui ma tahan ja kuhu ma tahan ning ühele parajalt kogenud rändurile on vastupidise selgekstegemine korralik tuleproov. Venemaal elades lahendati need küsimused muidugi toore jõuga - uks lukku kell 11 ja pärast seda kõlas vaid baabuška resoluutselt ükskõikne hääl: "Net! Njee vasmoošna". Siin Indoneesias on nad aga kavalamad - töötanud välja täiesti lollikindla süsteemi, mis baseerub moraalil ja naabrivalvel.
Juba varem saabunud rõhutasid korduvalt, et ei tasu uskuda, kui majaomanik suure suuga liikumisvabadust lubab. Aastase üüri ettemaksnuna avastad sa end lõpuks ikka suletud raudväravatega moraalipuuris. Sest isegi kui su majaomanik lõpuks heldib, siis ei pruugi seda teha kogukonna ülemus.
Kogukonna ülemus - jätke meelde see võtmekontseptsioon. Nimelt on iga paari tänavavahe peale üks mees, ilma kelle loata ei saa midagi sündima. Tema teab kogu klatši ja määrab reegleid. Nii ilmnebki, et pealtnäha võitjana olukorrast väljununa, on tegelikult kõrgemad jõud, kes ka sinu perekonna eest otsustavad ning lõpuks ei jää muud üle kui kõrvad lontis kaotust tunnistada. Sest kui väga sa ka ei sooviks oma tahtmist peale suruda, siis kogukonna heakskiiduta ei sünni siin midagi.
Seni ma veel kogukonna ülemust näinud ei ole ning minu jaoks on tegemist parajalt müütilise isikuga, küll aga olen tundnud kõiketeadja valvast kuid nähtamatut pilku oma tegemisi jälgimas.
Nii näiteks eile öösel Ghorjahiga ta kodu suunas jalutades tegime parajalt suure ringi, et kogukonna valdustest läbi ei peaks minema. Ehkki muidugi oleks rumal arvata, et kogukonna ülemused omavahel sõjaplaani ei pea väikeste amoraalsete laste kättesaamiseks.
Nii näiteks jalutasin indoneeslasest Albertiga tänaval ringi ning puistasin moka otsast, et Kiwa läheb kohaliku tüdrukuga ujuma. Sellele järgnesid lausa visuaalselt kikkis kõrvad ja kahtlusest tulvil pilk. "Milline neist..jajaa, panin tähele juba varem..ta tiirleb siin..see tüdruk on Lombokilt..tuleb olla ettevaatlik..silmad lahti hoida."
Nii näiteks tormas Vlad, mu uus elukaaslane, täna koju kotitäie maiustuste ning puuviljadega ning seletas mulle kiires vene keeles, et kõrval seisev indoneeslane aru ei saaks: "Muide, ma olen kihlatud ja sa oled mu õde." Hea küll, mõtlesin endamisi, hakates mängule vaikselt pihta saama. Pealegi olid Vladil juba halvad kogemused - eelmisest kodust lahkus ta vabatahtlikult pärast seda, kui kogukonna ülemus ta amoraalsetest tegudest koolile kaebas. Nii korjastki nüüd Vlad mu dokumendid, luuletas kokku järjekordse abieluloo seletamaks, miks õde-venda erinevatest riikidest on pärit ning tuiskas maiustekotiga kogukonna ülemuse juurde. Seal pidi ta vastama iga külas käiva naise kohta käivatele järelpärimistele ning nii saigi temast ühel hetkel kihlatud ja õega noormees. Milliste sugulussidemete kaudu me aga Itaallasest Sara siia majja lõpuks elama saame, pole me veel välja mõelnud.

Minu aasta vabaduses ehk käsu ja keelud Indoneesias

Ma ei mäleta, kes seda mulle rääkis, aga juhuvat kord selline lugu, et Malaysia (või oli see Indoneesia, kuid reeglid on põhimõtteliselt samad) tollis jäävat vahele üks sakslane kotikese heroiiniga taskus. Ehkki sakslane end ise süütuks tunnistas, ei halastanud seadus võõramaalasele ning poomissurm oli vältimatu. Selliseid sakslasi ilmus siia veel ja veel, kõik kotikese heroiini ja süütu pilgu, kuid hetk hiljem nööriga kaelas. Lõpuks hakkas Saksa valitsus huvi tundma - millest äkiline narkoinvasioon. Loo lahendus oli kavalaimast kavalam. Nimelt ei soovinud saksa maffia oma puhtaid käsi määrida ning ise vaenlasele lõpu tegemise asemel osteti meelalt naeratades surmatuusik moslemimaale. Paketiga kaasnevast salajasest lisandusest taskusse puhkusreisile suunduvake ohvrile muidugi ei mainitud.

***
Narkootikumide omamise ja tarbimise suitsidaalsusest jõudis rääkida ka Andy, kes mind Helsingis viisa vormistamise ajal peamiste reeglitega kurssi viis. Andy oli muidu tore mees, kuid tema näost paistis, et ta vaevleb suuremat sorti nälja käes. Nimelt on praegu moslemitel Ramadaan ehk teisisõnu paastuaeg päikesetõusust päikeseloojanguni. Vaene Andy aga Soomes elava diplomaadina ei jaksanud kuidagi põhjamaist hilist päikeseloojangut ära oodata. Õnneks ei lange Ramadaan suvisele pööripäevale.

***
Seni pole ma lennukitest välja veel saanud ajal, mil päike siraks taevas ja kõht näljast tantsu lööks, sest toiduga olevat siin tõepoolest kehvasti. Millegipärast oli mul Eestist lahkudes tunne, et hoolimata asjaolust, et veedan oma järgmise aasta maailma suurimas moslemiriigis, on tegemist siiski eksootilise Aasiaga, kus kõik reeglid on alati vastavalt vajadusele painutatavad. Samuti oli mul illusioon, et nüüd Indoneesia keele õpilasena tuleb kiiremas korras leida endale kohalik boyfriend, kellega võõrkeelset mesijuttu ajada.
Vähemalt esmapilgul ümbruskonda hinnates tuleb oma plaane veidike ümber arvestada ning valida kas lesbisuhte või platoonilise armastuse vahel, sest need imestusest näost välja hüppavad silmad, kui julgen avaldada soovi jagada korterit meesterahvastega (eelistades neid vaguratele mosleminaistele), viitasid küll kõigele muule kui mehe ja naise võrdselt aktsepteerimisele. Hiljem, kui kaasa antud brošüüri lappasin, sain alles aru oma soovi utoopilisusest. Lisaks sellele, et öö mehe toas veetmisega kaasnevad ranged sanktsioonid (ka välismaalastele), peaksin olema põlvini tänulik, kui leian üürikorteri, kus naisena pärast kl 10 kodust lahkudes ei pea majaomaniku nõusolekut nuiama. Pärast kl 11 sulgevaid obsheshiitje uksi Venemaal lubasin ju ometi enam mitte selle mänguga kaasa minna. Nii et hoitke mulle homseteks otsinguteks pöialt, et minu aastasest vabadusest ei saaks aastast vangistust.

Hüvasti Eesti, siit ma tulen Indoneesia!

"Väike piin lisab elule vürtsi," ütlesin kord, ise suutmata selle kohaselt elada. Natuke segadust, teadmatust ja kaost elus on ju ometi nauditav. Kui ei tea täpselt, mis edasi saama hakkab, kui kõik olev on korraga ka olematu ning kui kõik stabiilne jalge all maad kõigutab. Ja see kõik oli mul sel suvel olemas: äsjasaadud magistrikraad oli pannud punkti mu senistele õpingutele ning aidanud jõuda saavutusliku rahuloluni; planeeritud aasta Indoneesias garanteeris ühtlasi ka muretu äraolemise vähemalt järgmiseks kaheteistkümneks kuuks; uued põnevad spontaansed tutvused ning ööd jõmmidiskoteekides, kabemänguseltsis, rabas, Peipsiromantikas, singivõileivaga vannis või Tartu filmimaailmas, väljasõidud Lätti, lend diktofoniga Abu Dhabisse ning kunstinaudingud Helsingis ainult kirgastasid seda lõppema kippuvat suve, millest nii raske loobuda oli, kuid mille selja taha jätmist ma mõneti nii oluliseks pidasin. Sest tegelikult valdas pärast lõpetamist vaid kirjeldamatu tühjus ja tüdimus kõigest vanast, olemata valmis seda ka uue ja täidetu vastu vahetada. Just sellest paradoksaalsusest sündis piin - olles täiesti rahulolematu absoluutsete rahulolutingimuste juures.Kuid ühel hommikul ma ärkasin ja lõpuks tundsin, et nüüd on aeg. Ostsin nädalaks hiljem lennupiletid Indoneesiasse ning hakkasin otsi kokku tõmbama. Korraga tundus kõike nii palju ja samal ajal nii vähe. Sotsiaalsete suhete virvarrist hetkega väljaastumine muudab oluliselt elukorraldust. Materiaalse vara mahajätmine aga ei muuda praktiliselt midagi. Nii saigi minu kotti täpselt nii palju asju kui vaja ja mitte grammigi rohkem - täpselt ühe käsipagasi jagu vidinaid, millest peaks aastakeseks täiesti piisama. Ehkki sõpru ei anna kotti toppida, siis olete minuga siin palju rohkem kaasas, kui üks lilla maika või Gombrowiczi päevaraamat. Selle staatuse hoidmiseks tasub muidugi endast aeg-ajalt kirja teel märku anda, sest mul on kahtlane tunne, et siinne elu kisub kirevaks.

(tahtsin tegelikult teist kõigist pilte panna, aga siinne nett läks just aeglaseks)

Äge oli teiega selles Eesti suves!

Tiibeti päikesest tänases Ekspressis

Selamat pagi ehk tere hommikust, Indoneesia! Siiani jõudis sõna, et tänase Ekspressi Kohvris on minu väike kolumn Dharamsalast Indiast, kus Tiibeti päike särab ehk eredamalt, kui kusagil mujal. Sünge lugu. Krabisevat Ekspressi ja sügist lehesadu!