India utoopia - vanapapadest rebelid ja Le Corbusier' monumentaalsus

„Those punjabi guys”

Kuigi härra Kant oli hommikul vabandava sõnumi saatnud, oli ta telefon endiselt väljas. Otsustasime veeta pärastlõuna Aasia suurimas roosipargis ja kogemus teistpidisest Indiast osutus meeldivaks. Külitasime roosipõõsaste vahel ning jälgisime ümbristevad pühapäevalikult patseerivat Indiat. Vahepeal tülitasid kauplejad, vahel fännid („one snap only!”).

Chandigarh on Punjabi osariigi pealinn. Ning Punjab on sikkide pärusmaa. India meestel, nii nagu kõikidel teistelgi, on omad stereotüübid. Mägedes oli levinuimaks kindlasti „those punjabi guys”. Punjabi guys – they take you, hoiatas rahvasuu. Need Punjabi kutid on mässajahingega sikid, kes tahtnud küll Punjabist oma Khalistani-nimelist riiki luua ja rahva mälu ei andesta siiani sikkidest turvameeste atendaati armastatud Indira Gandhile. Ning tõepoolest – sikkide uhked turbanid ja jõuline rüht mõjuvad aukartustäratavalt.
Vaadates aga pargis väärikat pärastlõunast jalutuskäiku pidavaid hindusid, kumas siit mulle veel midagi. Midagi sellist, mis seostus mulle kellegi kehtestatud ideaalide järgi vormitud nõukogude-inimesega. Istusime justkui keset India utoopiat. Süsteem, kord, normatiivsus ja nende raamidesse istutatud ‚õnnelik inimene’.

Kiwa fännid ))
Papa palub Manul sigareti kustutada, Manu naeratab vanaisalikult

Kui õhtuks jõudsime ka härra Kanti uksele, võttis väravas meid vastu jämedate prillidega imearmas vanapapa. Kuuldes, et me oleme Eestist, uuris kohe meie arvamust Nõukogude Liidu kohta. Sellele järgnes kohe veerandtunnine kirglik monoloog Stalini ja Lenini filosoofiate kaitseks, kuna „kõik, mis teil seal Läänes kirjutatakse, on alati Stalini vastu! Aga loe, võta ja loe Stalini enda raamatuid!”
Kui märkisin, et see ei õigusta inimõiguste ja väljendusvabaduse vastast käitumist, selgitas papa umbes nii: „Stalin tagas õigused ja väljendusvabaduse. Ainult nendele, kes uskusid tema ideaalidesse...”

Vanapapa, kes tõepoolest uskus sotsialistliku utoopia võimalikkusesse, osutus Manu vasakradikaalist isaks. Ning Manugi on ajakirjanikuna tegelenud sotsialistlike ideaalide purunemise, nõukogude nostalgia ja post-sotsialistlike riikide siirdevalude teemadega. Ja mulle meeldis Manu. Ta on karakter, kes kasvatab habet, et sarnaneda moslemiga, sest need on Indias kõige rohkem represseeritud. Ta on mees, kes vaatamata korra-nõudlike vanapapade märkustele, et „smoking is an offence, not allowed!” ei jäta oma sigaretti pooleli, vaid kingib tagurlikule papale vanaisaliku naeratuse. Ta on mees, kes räägib nostalgiahelk silmis 1987. aastal Tallinna vanalinna lokaalides joodud kohvist ja konjakist ning kes on välja andnud punaste kaantega artiklitekogumiku „Watching the Mighty Soviet Unio Falling Apart”, mille üle ta ise eriti uhke ei ole.

Aga ma saan aru, mis toidab Indias säärast vanapapa silmades hõõguvat vasakradikalismi või Manu pilgust peegelduvat elutervet kriitilist meelt. Elades selliste klassierinevustega maal, sündides süsteemi, mille jäika loomust võetakse nii enesestmõistetavalt - kuulutab ju erinevuseid ka maailma vanim religioon, India spirituaalne kese hinduism – siis paratamatult sütitab selline keskkond teisitimõtlejaid, rebeleid, kaklejaid.

Manu soovitusel lähksime järgmisel hommikul vaatama tõelist arhitektuurilise monumentaalsuse suurtükki – Le Corbusier disainitud Capital Complex. On monsooniaegne lausvihm, mis lõi suurepärase konteksti selle massiivse kompleksi kogemiseks. Sünge. Rõhuv. Rabav. Olen vaimustuses, vaikivas vaimustuses.

„Te võite magada... katusel!”

Reisides on minu jaoks täiesti omaette kategooria võlu minna kaasa ootamatute plaaniväliste ettepanekutega, mille peale iga vähegi ratsionaalsem ja pigem giidiraamatuid usaldav rändur kergitaks muidugi kulmu. Kui ühel õhtul avastasin oma sohvasurfi (Beriti vahva eestindus couchsurfing’ust) postkastist ootamatu küllakutse Chandigarhi – linna, mis giidiraamatute järgi mängib India tohutu kultuurilise pärandi taustal küllaltki marginaalset rolli – hakkas see mõte minu peas väärtust koguma. Ning ilmselt mööda neid mõõtskaalasid, mida enamik Indiasse sõitnutest millekski ei pea. Linn muutus justkui eriliseks oma vastandmärgilise positsiooni tõttu. Nimelt on Chandigarh tõenäoliselt kõige korrastatum ja organiseeritum India suurlinn, kujundatud arhitekt Le Corbusier’ visionäärse silma ja modernismile au andva käe läbi.
Ning et kutsele oli alla kirjutanud härra Kant, täpsemalt Manu Kant – zen-poeet ja ajakirjanik, ei saanud jätta kutsele vastamata. Kuigi meenutades oma eelmiseid kogemusi Manu-nimeliste härradega, kirusin mõttes, how much Manu can I take?!

Aga et India transport on kaugel organiseeritusest, võttis too tolmune tripp koliseva bussiloguga plaanitust märksa kauem aega, ning Chandigarhi geomeetrilistele tänavatele jõudsime alles pärast südaööd. Siis tabas meid aga iga sohvasurferi õudusunenägu – härra Kanti telefon on välja lülitatud ja meie keset öist Indiat abitud.
Tund aega lootusetust ning äkki polnud me oma probleemiga enam üksi. Järgmisest logisevast bussist astus maha veel üks seltskond kodutuid rändureid ning algas kemplus India multifunktsionaalidega, kes kõik võivad korraga organiseerida nii taksot, hotelli kui neljapäevast tuuri mööda kohalikke vaatamisväärsuseid. Pakkisime end kuuekesi rikšasse ning ründasime linna odavamaid ööbimisvõimalusi, mis siiski lõid meid hinnaklassiga pahviks.
Lõpuks, läbi tundidepikkuse kempluse erinevate hostelitega, leidsime küllaltki räige urka, mis mahtus meie rahakoti kitsastesse piiridesse. Kuigi siin polnud vett, ukselukku ega puhtaid linu, sümpatiseeris mulle vähemalt noorte hotellipidajate entusiasm ja attitude of struggle, milleta linna-Indias muidu ellu ei jää. Aga just siis, kui olime rammestunult voodisse vajunud, koputati taas.
„We are very sorry, but you can’t stay here.”
„??”
Kell oli pool neli hommikul, olime väsinud laibad.
„Te teete nalja.”

Aga poisil, ükskõik kui struggle või handsome või cool ta ka poleks, oli tõsi taga. Nimelt polnud neil välismaalaste registreerimiseks vajaliku C-vormi. Mõtetes kangastus Venemaa absurd – blanketti pole, magada ei saa.
Keegi naabritest olla kaebanud ning nüüd on oodata politseid. Ahhaa – see on India, struggle for life! Meie kompanjonid lasid aga heaga varvast.
„Te võite magada... katusel!” otsis poiss lahendusi. „Me organiseerime teile madratsid, ja kui peaks hakkama sadama, toome vihmavarju.”
Läksin katust vaatama, aga ükskõik kui pandlik rändur ,ma ka poleks - silmitsedes seda kummituslikku kaost äärelinna sünge taevalaotuse all, saime kõik ühtemoodi aru, et plaan pole eriti vettpidav. Kaalusime variante võmmide tulekul sinna peitu pugeda või neile altkäemaksu anda, aga pole nemadki kuigivõrd rikkamad kui meie. Kui lõpuks liputati mu silmade all autovõtmeid, polnud mul enam sõnu. Mitte veel ühte ööd Žigulis, nagu lõppes ‚blanketti-pole’ lugu Venemaal!

Olukorra absurdsusest ahastuses, väsinud, higine ja räpane (ent samal ajal siiski natuke ka nautides tõelise struggle-India kogemust), sõidutati meid tagasi bussijaama. Meie variandid:

• ööbida siin koos teiste sadade papitükkidel kerra keeranud kodututega (väga raju);
• sõita järgmise bussiga Delhisse (aga sealgi pole kodutuna parem seis);
• loota, et ehk leidub siin linnas veel üks soodne hostel, milles on üks vaba tuba.

Mõttejõud teeb vahel imesid, nagu ka siis. Ja tegelikult on hindud väga abivalmid ning teeksid kõik, et säästa turiste mainekujunduslikult ebasoodsast struggle-India kogemusest. Juhuslikult bussijaama sigarette ostma tulnud noorhärra päästis meie öö. Saime küll lämbe ruumi, aga vähemalt neli seina, katus ja voodi - kõik, mida hing tol hetkel ihkas.

What is your life for?

Zopa Rinpoche on väidetavalt üks nendest budistlikest laamadest, keda teadjamad nimetaksid järgmiste ühekäenäppudel üles loetavate oluliste laamade hulgas pärast Dalai-laamat. Astunud juhuslikult sisse mäeseljandikul paiknevasse kloostrisse, kutsuti meid osa saama erilisest puhust, mil Lama Zopa on isiklikult siin ja peab umbes 4-5 tundi õpetust.

Kõrgete lagedega saalis köitis meeli hiiglaslik Buddha kuju. Ta mõjus nii võimsalt, täites sisuliselt kogu ruumi. Rätsepistmes patjadel istuvad mungad, nunnad ja teised hingeotsijad liigutasid end vaid aegluubis, silmis selline rahulik sära, nagu nirvaana oleks juba kiviviske kaugusel. Ilmselgelt olime siinses budistlikus maailmas ainsad kaks võhikut, sest kui pärast tunniajast ootamist (/mediteerimist) laama lõpuks sisenes, võttis kogu saalitäis kiiresti alandliku tervituspoosi, mis meie puhul jäi vaid kohmakaks koopiaks.
Kui Zopa oli troonil istet võtnud ning talle kolm korda kummardatud (st täispikkuses kõhuli heidetud), kostus esialgu mikrofoni vaid röginat ja köhinat. Õnneks edaspidi mahtus selle vahele ka selgemat verbalisatsiooni, aga üldiselt olid laama õpetused raskesti jälgitavad. Laama hakkas palveraamatust laulma ning iga tema madalalt resoneerival häälel jorisetud reaga kadusin ma aina sügavamale ja sügavamale endasse.

An illusion, a drop of oil, or a bubble
A dream, a flash of lightening, a cloud
See conditioned things as such!

Seda viimast tõstis laama rõhutatult esile, puhistades aga endiselt mikrofoni. Näha tingimuslikkusest läbi ning mitte hetkekski unustada, et selle elu teeb eriliseks inimkeha kogemus - meil on see väärtuslik inimese keha, millesse oleme sündinud. Laama kõneleb, et lahkus, armastamine ning avatus viivad õnnelikkuseni; julmus, isekus ja suletus kannatusteni. Laama kõneleb, et puhastades vaimu, jõuad OMi tähenduseni, siis näed minevikku, olevikku, tulevikku korraga. Näed ka põrgut ja inimkonna kannatusi. Aga siis jõuad ka valgustuseni. Laama vannutas meid küsima, mis on meie suurim soov. Kuigi see võib kõlada nagu ego-tripp, naljatles ta, peaksime me kõik oma märkmiku kaanele või külmkapi uksele kirjutama küsimuse: milleks meile see elu? Ja sealt edasi – kas ma elan seda endale või loendamatutele teistele?
Jälle vajusin sügavale enda sisse, mediteerides õhku paisatud filosoofia üle. What is your life for... Precious human body... Happiness-suffering...

Need resoneerisid mu mõtetes ka siis, kui otsisime Kiwaga läbi tiheda öise paduvihma teed alla orgu. Külm, märg, õudne - milline kannatus. Ja milline õnn seda kummituslikku musta märga mäge enda all ja ümber tunnetada.
Selles emotsionaalselt polariseerunud olekus tundus võimatuna õnne ja kannatust lõpuni vastandada. Sest kas mitte kõik, millest oleme kord jäänud ilma, ei kätke endas kannatust. Ja iga uus sõõm eluõhku omakorda õnne.
Läbimärjad, lõdisevad, kuid õnnelikud, et juhuslikult mööduv auto meid poolelt teelt peale korjas, tellisime viimasest lahti olevast kohvikust teed. Seinal jooksis Dalai-laama kiri.
Every day, think as you wake up. Today I’m fortunate to have woken up. I am alive. I have precious human life. I am not going to waste it. I am going to use all energies to develop myself, to expand my heart out to others, to achieve enlightment for the benefits of all beings. I am going to have kind thoughts towards others. I am not going to het angry or think badly about others. I’m going to benefit others as much as I can.
(14. Dalai-laama)

India salalaekad. vol 2

Manu pakatab rõõmust nagu poisiklutt, kes sai õigel hetkel vanaisa viskipudelile sõrmed taha, ilma et too oskaks midagi kahtlustada. Papa leiab sellest ainult innustust tuua veel üks kausike dhali. Aga õhtu ähvardab saabumist ning see tähendab siinkandis reeglina vihma ja mustendavat pimedust. Tsivilisatsioonist lahutab meid siin Ban Gotu külas kilomeetreid mägesid. Pereema palub veel kord, et ma nende juurde ööseks jääksin, nii nagu ka pereema eelmisest majapidamisest, aga mõte all orus öö otsa muretsevast Kiwast ei luba mul seekord vagabondide kõrgemasse kasti kandideerida.
Sel hetkel taban ka, et olen tõepoolest maailmast täiesti ära lõigatud. Mul pole telefoni ega kellegi kontakti, peale lugematute Anandide ja Anuranide, kes üliaktiivset abivalmidust üles näidates oma numbri mu märkmikusse sirgeldanud. Samuti pole mul dokumente. Kui praegu midagi minuga juhtuks, jääksin vaid mina üksi selle tunnistajaks ning nii lihtsalt olekski kõik. Kellelgi pole aimu, kus ma olen või mida teen, taskus vaid mõnisada ruupiat.
Aga millise vabadusetundega ma seda nendin. Mind oleks jälle nagu aastate kaupa ahelais hoitud, mistõttu tundub jumaliku õnnistusena iga minut, mil liigun kellestki sõltumatult, täpselt seda rada mööda, nagu paremaks pean. Ja ma teadsin ka, et minuga ei saa midagi juhtuda - instinktid on hirmust üle.Manu lippab aga innukalt mööda mägiteid. Tabame end tunnistamas vapustavat päikseloojangut, mis siinses domineerivas pilvisuses on haruldane. Pimedus lasub orgu, aga õnneks suudame lähedalasuvast templist leida endale auto, mis meid tagasi Dharamsalasse sõidutaks. Kui Manu takso tagaistmel lonksu viskit endale sisse kallata tahab, teeb ta seda ülima ettevaatlikkusega kummargil, et keegi ometi ei saaks tunnistada tema dekadentsi.

All Dharamsalas saab veel omajagu Indiale iseloomulikku kaost tunnetada, kui ootame koos teiste teadmatuses vaevlevatega bussi McLeodi. Siis tahab Manu viia mind oma lemmikrestorani Karpeti, mis aga selgub, on too sama mulle juba kodurestoraniks kujunenud Carpe Diem, kus töötavad Delhi Parvezi sõbrad. Maailm koondub jälle kraadi võrra väiksemaks, pidu kestab edasi. Kestab nii, et tagasi kodukülla Bhagsusse peame jalutama, sest transporditegelased on ammu ööpuhkusel.
Seal koduväravas ilmutab lõpuks end ka see pool Manust, mis ei lubanud mul teda algusest peale lõpuni usaldada. Tugev sõduripoiss langeb alandlikult valge naise lummusesse ning ei saa teda enam kuidagi koju lasta. Siiani olid positsioonid paigas, nõutud naise-mehe vahelist distantsi suutis ta austada. Aga hindumeest ei tohi kunagi usaldada, eriti sellist, kes on endale pool pudelit viskit sisse kallanud. Asi lõppeb sellega, et Kiwa peab tunnistama sõdurpoisi julget sissetungi meie tuppa, sest „I want to meet him, I want to see him!”
Mehed suruvad kärmelt käppa, üks rohkem jahmunud kui teine, ning instantselt kaob Manu igaveseks meie silmist. Carpe Diem!

India salalaekad

Meie tutvus algas kohe, kui otsustasin seljakotispiritualistide ja maailma hipima chill-out zone’i mugavast haardest põgeneda, et minna 'päris Indiasse.' McLeodi ja Dharamsala vahel sõidavad väiksed džiibid, kuhu mahutatakse sisse ca 12 inimest. Seal ma istusin, ohvitser Manu minu kõrval. Ütlesin, et tahan minna külla. Miks sinna, näis Manu esiti protesteerivat. „See asub ju täiesti äralõigatud piirkonnas, ükski auto sind sinna ei vii, inimesed käivad seal jalgsi, mitmeid tunde läbi mägede!”

Aga seda ma tahtsingi. Tahtsin näha külainimeste nägudesse kirjutatud uhkust ja kurbust, või leida sealt midagi muud. Manu teatas, et tuleb minuga, kui see mulle sobib. Muidugi olin säärasest julgest pealehakkamisest jahmunud. Kõhklesin, püüdes võita endale aega, et ta silmadest lugeda: usaldada või mitte.
Otsustasin anda talle võimaluse, aga samas mitte lõpuni usaldada. Never trust an Indian man. Tunnetasin, et midagi temas võib veel ebameeldivaks osutuda, aga ei suutnud kohe mõistatada, mis nimelt. Erinevalt minust rääkis tema aga kohalikku keelt, mis sai minu jaoks otsustavaks. Nii ma siis veetsingi päeva tugeva Manu hoole all, kes nõnda emotsionaalselt lubas mind kaitsta, saagu mis saab, sest India mehed on tugevad. India mehed juba o n midagi.
Manu
Tahtsin näha külainimeste nägudesse kirjutatud uhkust ja kurbust. Aga lisaks leidsin sellise ilu. Naised pesevad oja kaldal pesu, riietatud täiskomplekt sarisse, pärlid kaelas, bindid helendamas kuuenda meele salapäras. Eemal kõnnivad nõtke sammuga kaunid daamid, piiludes häbelikult loori alt ning serveerides sulle hiljem teed. Samas kividest laotud õuel närib heina lehm, keda need päikesekatuse all istuvad ilusad inimesed vaatavad püha pilguga. Igast ilmakaarest tõusevad taevasse võimsad rohelised mäed, mis oma tardunud pilkudes kuulutaksid justkui kõikvõimsalt aja igavikulisust. Elu on põhimõtteliselt väga lihtne, kiiret ei ole, aga muidugi on elu ka raske ning oma tuleviku peab välja teenima, nii nagu ka iga isa kohustuseks oma tütarde tulevik välja teenida. Kohe kui perekonda sünnib tütar, alustatakse säästmisega, et kogutu eest kunagi tütar mehele panna.

Saabunud külalistele on perel au pakkuda erilist kohalikku tubakat, mida suitsetanud ainult peremehe isa, aga kuna peremees ise tubakat ei tõmba, siis pole keegi peale külaliste piipu puutunud.
Huvitav, millal keegi seda viimati kasutas, mõtlen silmitsedes tolmust ja aukartustäratavalt iidse auraga piipu. Peremees viskab söe tubakale ning keerab piibutoru minu ette. Kas mina, võõras, pean nüüd ka vesipiibu käima tõmbama? Võibolla on Indias nii tavaks? Esimese hingetõmbega leian kurgust hiiglasliku musta junni ja mitmesugust puru. Sülitada siin kaunil katusealusel terassil ka ei sobi, seda enam et imearmas heleroosasse sarisse riietatud memmeke jälgib lapseliku uudishimuga iga minu liigutust. Olen prožektorite paljastavas lõõmas, sel lihtsal põhjusel, et mida vähem on turiste, seda nähtavamad nad on. Järgmise sõõmuga tõmban endale kurku kibedat vedelikku, mille olen ilmselt iidse piibu põhjast endale kõrri imenud. Pigem surem mürgitusse, kui roosasse sarisse riietatud memme ees sülitan. Neelatan, ja jätan mõtetes maailmaga hüvasti.
Rahulikkust teeseldes pahvin piipu edasi ja vestlen Manu tõlke abil vanapaariga elust-olust. Tütreke kõnnib iga päev kaks tundi üle mägede kooli, ja kaks tundi tagasi koju. Isa töötab linnas kiviraidurina, pere elab turvaliselt idüllilisel mäeseljandikul ning Indias on see tavaline elumuster. Minu silmis missikandidaadist tütar serveerib teed. Hea, et olin hommikul vähemalt paki küpsist kaasa ostnud, sest praegu teeksin kõike, et armsaid mägiküla lapsi rõõmustada.

Järgmises majakeses, kuhu juhtumisi külla satume, kaupleb Manu kohalikku kärakat, millest on ta tegelikult juba mitmed tunnid unistanud. Esiti laiutavad mehed nõutult käsi. Siis astub Manu julgelt peremehe ette, maalib ilmselge uhkusega talle ja perekonnale pildi minust kui hullust (st tahab ronida s i i a külla!) kirjanikust ja fotograafist ning siis räägib, kuidas me lisaks kogu aule ja rõõmule siinolemisest, prooviksime meelsasti ka kohalikku napsu. Poiss lippab naabertallu ning ilmub tagasi pudeli läbipaistva vedelikuga. Kohe juhatab peremees meid hämarasse magamistuppa ning asetab oma kõrgele voodile istuma. Toob siis kaks klaasi ning kausikese dhali, mis on India populaarne läätsetoit. Vanamehe pilku tõuseb selline sära, nähes, millise isuga ma tema valmistatud dhali söön, ja see on tõesti hea. Parim dhal, mida olen Indias proovinud. Kõrvale joome suhkrurooveini, mille karastanud eestlane sildistaks kohe vee maitsega lahjaks lurriks. Kahepeale joome terve pudeli, aga Manu ei jäta asja niisama. Kõigepealt pistab papale pihku veidi ruupiaid, siis laseb tal strateegilise kavalusega veel veidi pehmeneda vaatepildist, kuidas mina naudin viimaseid ampse tema dhalist.
Ja alles siis võtab papa võtme ning avab salapärase kirstu kaane oma voodi päitsest. Selles hoitakse midagi India kõrge avaliku moraali pilgu alt, midagi õige salajast, seda tõelist ja kanget viskit, mida taadid India mägedes pruunist suhkrust valmistavad.
Kui mitmeid kordi on rändurielu mulle õpetanud, et võitmiseks tuleb vahel enne alistuda, aga jälle suudan sellest üllatuda. Mõned India salalaekad teisiti ei avanegi.

Mis püha, see puutumatu

Paljud vabaduseaastaid nautivad noored tulevad Indias otsejoones mägedesse, et saada osa siinsest free-your-mind-and-your-ass-will-follow vaibist. Juba esimesel õhtul Delhis, kui pidutsesime keskklassi kuumal basseinipeol, sahistati kuluaarides India parimast hašisest – Manala Cream. Kuna bränd müüb ennast ise, siis väidetavalt kipuvad diileridki igasugust dõupi nimetama Creamiks. See siin on aga suur teadus, sest budistlike praktikate keskuses nii laiahõlmaliselt, nagu droogibisnist aetakse ilmselt näiteks Goas, kõike välja ei käida. Seega pole midagi imestada, kui avastad peagi, et sulle tehti totaalne rip-off.

McLeodGanjist paar kilomeetrit eemal paiknevas Bhagsus tiirlevad aga chillumid mugavalt patjadel külitavate vagabondide seas nii hommiku-, lõuna- kui õhtusöögi ajal. Iga endast lugupidava restorani menüüs on sektor: snacks to munch on. Kellelgi pole sellest probleemi, sest hinges on ilmselt iga mereröövli välimusega charra-sõber püha sadhu ise. Mis kord juba püha, see puutumatu.

Ahvide invasioon

Kui esimest korda nägin kellegi uksel silti "Keep the door closed, hungry monkeys around", ei suutnud ma kohe teadvustada, et siin ei peeta silmas mitte suvalisi näljaseid tüüpe, kes võivad söökla tagaukse kaudu pirukaid näpata, vaid päris ahve. Neid, kes ronivad puu otsas ja keda harjunud nägema tsirkuses või loomaaias. Indias on teepervel kakerdavad või tänavavalgustite otsas kõlkuvad pärdikud igapäevane nähtus.
Vahel õhtuti ründavad nad massiivse invasiooniga. Perekondade kaupa valgusid nad mägedest alla külla, sest ilmselt teavad need kavalpead küll, et mõne söökla või hotellitoa uks on paokil. Ja paar banaani saab ehk ikka kuskilt virutatud.

India on meinstriim?

Mäletan seda ärevust enne oma esimest India reisi viis aastat tagasi. Oskasin üles lugeda vaid ühe käe sõrmedel neid inimesi, kes tutvusringkonnast käinud Indias. India oli mulle üks suur ja müstiline kauge maa, kuigi kohale jõudes oli kõik märksa enam paikaloksunud, kui oleksin osanud ette kujutada. Lihtsalt võis leida soodsalt majutust ning rikšajuhid ajasid asju sinu eest. Ruupia eest saab korraldatud kõike. Enam-jaolt on aga asi sinu eest juba ära korraldatud – kohvikud või giidituurid, rahavahetus või internet, pesupesemine või keelekursus – kõik käe-jala juures. Kõik on olemas. Ja toimib ka.

Seal samas suudab India alati ka hämmastada. Selle turimiratta radadesse tallatud India varjus elab veel ka tõeline India, mis ehmatab, erutab ja paneb pead vangutama. Aga siiski ei suutnud ma veel pool aastat tagasi alla neelata jahmatust, kui kuulsin, et keegi nimetas Indiat reisisihtkohana meinstriimiks. Kas selline kultuuride kaos ja hullus saab kunagi olla meinstriim reisisihtkoht?

Hotelli-basseini-turismi armastavate turistide meinstriimiks on ilmselt Egiptus ja Kanaarid. Seljakotispiritualistid sõitku aga Indiasse. Hingus tuleb hotelliuksest sisse kiiremini, kui oskaksid arvatagi, kirjutatud veel värvilises kirjades sadadele postritele-lendlehtedele, jaotunud kümnete tervendavate keskuste vahel!
Ilmselt on seda siin dalai-laama kohaoleku auraga õnnistatud orus märksa tihedamalt ka. Aga igaüks leiab ikka selle enda poolt valitud vahenditega. Kui tahad kohe kõike ja kiiresti oma vaimseks puhastumiseks, sõida Dharamshala kanti. Kui tahad kiiresti kosunuks ja pruuniks saada, sõida Sharm el-Sheikhi.
Ja siin see on. See ei ole India. Me asume küll Indias, aga see on teatud meelelaadi juurutamise koht peamiselt sisserännanutele. Küll aga kumab Indiat siin igas elurakus, nii et pole ta nüüd nii kaugel midagi, see päris India. Siin samas hotellide vahel on väiksemad slummionnikesed ja kuskil panevad tina rikšajuhid.
Neile on valge hipi õnnistus. Ta toob meile raha! Everybody is happy. Everybody is happy is India.
Viis aastat LcLeodGanji kandis elav Alaska pärotolu pensionärist siniste silmadega flöödimängija, kes rändas esimest korda Indiasse mööda mandrit Ateenast Summer of Love’i ajal, vaeselt, häälega, magades puuotsas või jõesängis, ohkas samuti, et iga aastaga muutub India üha turistirohkemaks. Aga see kõik on ju suurepärane. Siin kasvabki globaalne vastutus, roheline mõtlemine ja identiteedi vaba voog. Ja India ruupia kogub omakorda jõudu.
Ka prostituudist sakslanna Ulla Shantaram’i Bombay’st ütles kõikide Leopoldi tüüpide suureks üllatuseks, et Indial on suur ja kaunis tulevik.

Turismisektoris leiba teeniv Brin aga ütles, et see turistidele suunatud „meinstriim” India on kõik kohalike enda algatus. Valitsus turistide püüdmiseks midagi omalt poolt ei panusta. Pigem vastupidi, näiteks lühendati Iisraeli viisat kuue kuu pealt kolmele – iisraellastele oli see nagu sissetalatud elumuster, et pärast sõjateenistust pooleks aastaks Indiasse hipiks. Eeskujulikemate restoranide menüüd on siin ka heebrea keeles. Samuti pitsitakse venelaste võimalusi kuudepikkust reivipidu panna. Venelased viskavad nalja, et neil on Indias oma osariik – Goa.

Meinstriim või mitte - India on aga piisavalt suur ja värviküllane, et siin jätkub ruumi nii meinstriim chill’n’smoke’n’sandwich puhkuseks kui hardcore rändamiseks. Kui aga tahta mugavalt ja soodsalt oma elu elada - lugeda, kirjutada, õppida joogat või nepaali keelt – ei tea mina paremat lahendust, kui pakub "meinstriim" India Himaalajate jalamil.

Vihmast immutatud halli varjus

Ikka kisub äärealade poole. Kuigi ainult Indiale omane ellujäämiskursus tänavatel, kus kõige teravamat tuld annavad just inimesed, on hullutavas toimes täitsa nauditav. Vahel kisub igal sammul kõhn kerjusnaine, titt süles, sind varrukast, lunides andunult piima. Mitte raha, vaid piima minu pisikesele. Kui reaalse toidumure pärast turisti süda heldibki, juhatatakse ta poodi ning pistetakse pihku 260 ruupiat maksev kilone piimapulbri pakk. Sama palju maksab hotellituba. Igal järgmisel sammul annab keegi su seljataga signaali ning siis meelitatakse restorani. McLeod Ganjis pole asi küll eriti tuline, kuigi orule vaatavast hotellitoast kaasa haaratud meditatiivsesse olekusse torkab see justkui nõeltega auke.
Seepärast avastame end Kiwaga jälle äärealade suunas uitamas. Kas otsides ümberkaudset koske või võttes kuulda mägedes konutavatelt tüüpidelt soovitusi maruheast vaatest.
Vaade on üleni hall. Vaade tundmatusse, vaade tühjusesse. Halli ühtlasesse tühja pilti, mille varjus on nii palju elu. Selles hallis vatis möllab taksojuhist hindu, palvetab munk ja tõmbab vanapapa piipu. Selles hallis vatis keedavad india lapsed pererestoranis Masala teed ning küpsetavad kõikvõimalikke roogasid, Itaalia pastast India paneerini, Tiibeti momodest Taunthuki, Mokthuki ja Petseni. Selles hallis vatis mediteeritakse nirvaanasse. Selles hallis vatis.
Tilgub märga sõnajalgade ja samblikega kaetud kuusemetsale. Tilgub märga puude vahele tõmmatud värvilistele palvelippudele. Tilgub. See on ka Põhja-India märjem kant. Aga kuidas ma naudin seda vihmast immutatud nukrusesse maskeerunud Tiibeti päikese lootust.
Rahvarikkamatel metsateedel peatab sageli mõni India turist - olgu selleks keskklassi noor perekond või kamp uljaid vendi maapiirkondadest - valgeid nägusid kinni, et teha üks snap.
One snap only, madam. Please one snap.
Ei saanudki aru, kumb meist Kiwaga võiks atraktiivsem modell olla.

Free Tibet!!!

Mäletan selgesti ühte momenti kahe aasta taguselt Viljandi folgilt. Võimsast kontserdielamusest jäi ehk minu subjektiivses plaanis võimsamanagi kummitama üks 14. Dalai Lama tsitaat, mis terendas valgustuslikult sadade pealvaatajate hulgast kellegi särgiseljalt. Mäletan selgesti, millist jõudu ja meelerahu see minus tekitas. Nagu olekski lahendatud igipõline küsimus sellest, mis võiks olla selle elukese mõte siin planeedil. Dalai Lama sõnadest oli piisav.

Nüüd istun hämaras kambris Põhja-Indias. Kirjutan neid ridu, vaatan aknast alla orgu ning mägede kohal kerkivat kuulaternat.
Dalai Lama istub teisel pool orgu. Võib-olla vaatab temagi kuud ning nuputab, mida järgmiseks. Kõik olulised vastused tunduvad tal juba ammu olemas olevat, aga vahenditest napib. Napib inimestest, kes küündiksid samasuguse mõistmiseni, terviku tunnetuseni ning usuksid rahumeelsetesse lahendustesse, terava mõistuse ja sooja südame sümbioosi. Teisel pool neid samu Himaalaja harjasid, mille tagant tõuseb täna kuu, elab Tiibeti rahvas - maailma katus. Ja siin Dharamshala kandis McLeod Ganjis tundub mulle veelgi uskumatum, et tänases maailmas võime abitult pealt vaadata ühe fantastilise kultuuri ja rahva häbitut maasse tallamist. Sellise kultuuri, millelt kogu maailmal oleks palju õppida.
Ma ei tea, kas on olemas veel rahvaid, kes sellise kiindumusega suhtuvad oma vaimsesse ja poliitilisse liidrisse, nagu ilmselt tänane Tiibet. Dalai Lama on nende maailma päike. See lootuskiir. Aga näed, ega ma isegi palju tiibetlastest erine – siin ma ju olen, läbi tule ja vee, valmis roomama Dalai Lama ees kasvõi käpuli, kui vaja; sel lihtsal põhjusel, et temasuguseid liidreid vajaks meie planeet kordades rohkem.
Inimkond vajab Tiibetit ja Tiibet vajab inimesi. Nii ma siis palvetan universumi kõiksuse ees – palun, palun, kõigest hingest palun vabadust Tiibetisse.