Hedonism India moodi

Ahaa-ahaa, kui aga Parveziga olid tähtsad jutud maha peetud, kihutasime autoga Delhist välja äärealadele, Uttar Pradeshi maakonda, kus kamp Delhi emantsipeetunud noori naisi pani suure basseinipeo püsti.
Generaator mürises nurgas, DJ mängis poppi muusikat ja poolpaljad India kõrgema kesklassi neiud hõõrutasid basseinis sellise hooga puusi, et mõni neist suutis õhtu lõpuks oma esihambad katki kukkuda. Lisaks full-catering India delikatessidega, sealhulgas Kiwa hullutav puding, ning hiiglaslikku aeda seatud lehvikute-linikutega lauad, millest mõne tunniga käis üle lihaste naudingute torm. Peo turunduskanalina töötas Facebook, mis on vist siingi samasugune buuminähtus nagu Eestis.
Kuumale ööle pakkusid jahutust veemängud ning iga eurooplane saab ju aru eksootikast, mida pakub ö i n e basseinipidu. Kuum! Kuum, beibi! Kuum!
Märjad kehad, kanged kokteilid, meelilennutavad sigaretid ja r’n’b rütmid tiivustamas kogu kompoti keemiat, milles unustada ennast, unustada Delhi konservatiivsust, unustada seda Indiat, mis tähendaks kaste ja klasse ja sarisid ja rikšasid ja vaesust ja ahnust ja kurbade silmadega lootust lootusetult muserdavas reaalsuses. Selle asemel tuleb seguneda kujuteldava Lääne standarditele vastava möllu, kõigele mütsiga lööva suhtumise ja kirgi kütva hedonismi vabastavasse naeru. Selleks et allesjäänud läbu keskel hommikuse päiksega jälle taassündida ning järelnähtudesse kustunud eufoorias rahulolevalt eirata karmat, mis nüüd ehk tahaks õpetlikult näppu viibutada.
Mina ahmiks aga januselt endasse kõike, mis Indial on meile pakkuda. Karma noogutab, muidugi.
Teised eurooplastest külalised ei suutnud ära imestada, kuidas me oma India esimese ööga jõudsime sellisesse luksusnähtusesse maanduda.

Nalja pakkus seegi fakt, et Parvez, vaeseke, oli hommikuks end nii ära väsitanud, et tema karmavõlg tal enam rooli istuda ei lubanud. Kruiisisimegi siis asendusautojuhiga ärkava linna värvides ja lõhnades tagasi linna, kleidike märg ja olemine ülev. Karma noogutab, muidugi. Ega sellist hedonismi India moodi iga päev leia.

Jäänud ainult koerad
Sellise hommikuse pildi kohta selgitasid kohalikud, et telereporter olla heade kaadrite (peost läppunud peente perekondade hindudest) saamiseks politsei kinni maksnud, kes siis teeskles, et meile tehakse villaderajooni piirimail tõsist reidi.

Näha iga päev Indias asju, mida ei suuda uskuda

Viie aastaga on Delhi üksjagu muutunud. Lämbest kulunud ilmega lennujaamast on saanud tugevalt konditsioneeritud ja turvatud paik, kuigi lennukist jaama sõidutatakse meid siiski pigem loomavagunit meenutava sõidukiga. Aga Delhi uhiuus metroo teeb silmad ette nii mõnelegi Euroopa linnarongile ning hindudel, kes taoliste metropolivoorustega pole harjunud, on sellest rõõmu kui palju. Lapsed kõlguvad rongi lae all, pereisad teevad vingete Canoni aparaatidega pilte ning trendikad india noored lösutavad ipodi rütmides mugavas jahutatud ruumis, mis lookleb muretult Delhi slummistunud tegelikkuse kohal.

Veel hommikul maabusime Delhi äärelinna Gurgaoni, kus meid jäeti maha 19. korruse korterisse, milles elab hullu energiaga maag. Millise maagiaga ta täpsemalt tegeleb, jääb meile küll segaseks, sest kuigi kogu pleiss on meie päralt, ei tohi me puutuda ühte kõrget raamaturiiulit – seda, mis puudutab tema maagiat. Toas siblib paar geko sisalikku, magamise ajal kuuleme, kuidas teistes tubades asjad lendavad. Ilmselt on tegemist nii musooniaegse tuuletõmbust tekitava iiliga, aga ka peremehe maagilise käe ja trikitava meelega, mis paneb Euroopa külaliste jahmatuseks asju mööda korterit ringi lendama. Ja nad tõesti lendavad siin.
Parvez juba ootas meid. Elukutselt arst ja nüüd filmirežissöör Dr Parvez Imam, kes mind ja Beriti viis aastat tagasi Delhis võõrustas, vajutades mällu kustumatu pitsati suitsustest India öödest raagade saatel, võttis mind Kiwaga oma armsas Lajpat Nagari kandi kodus vastu samasuguse sooja naeratusega, nagu teda mäletasin.
Parvez küsis, kas midagi on tema kodus on muutunud. Sain vastata, et ilmselt olen see mina. Aastatetagune India tripp oli meile Beritiga esimene seljakotirännak Euroopast kaugemale ning seega nagu rändurielu süütusevõtt. Viis aastat rännakuid ja muidugi magistrantuuriaastad ülikoolis ei too mind Indiasse tagasi samasugusena. Muutunud perspektiiv toodab muutunud tegelikkust ja ega selline kultuuride-religioonide-klasside-kastide kompott nagu India ei saagi kunagi samasugusena paista. Igatsesin Indiat, sest teadsin, et ta ei saagi kunagi ammenduda. Ka poolteist aastat Indias elanud kreisi sakslane kinnitas: Iga päev! I g a p ä e v näen ma Indias asju, mida ma ei suuda uskuda!

Täna näen ma ammuigatsetud Parvezi, mida ma ei suuda uskuda. Näen ka tema kõrgema kasti (!) kokka Kichenit, kes samasuguse hoolega nagu aastate eestki pakub meile õhtusööki ja magusat India teed. Täna näen ma ka India kõrgema kesklassi basseinipidu. Mida ma ei suuda uskuda.

Istanbul!

Ega Istanbulis me pikka pidu ei pidanud, küll aga need paar ööd ja siis mõnuga. Väike türgi kohv, väike Efes, väike põige korralikult konditsioneeritud ja tümitatud klubisse, kust siis kerge muigega viis minutit hiljem (kui sai parajalt maha jahutatud) välja jalutada. Ja edasi. Edasi mööda looklevaid öiseid tänavaid, rentsliäärseid ja Bosphoruse kallast.
Istanbuli olen alati pidanud üheks huvitavaimaks Euroopa linnaks, sild Euroopa ja Aasia vahel, ning meie seekordne vahehüpe sujus meeliülendavalt. Ja Istanbuli kaasaegse kunsti muuseum, hea hea, soovitan.

Pilke naelutav fotograafia
Igavene pidu Taksimis
Veel on vahe modernse ja premodernse tualeti vahel
Mida räägib türgi kohvipaks?

Kohtumine Indoneesia kuningaga

Kohtumine Indoneesia kuningaga

Alustasime Kiwaga oma trippi Helsinkist, kus pidime üles korjama Indoneesia viisad. Nii palju, kui olen Indoneesia asjaajamisest aru saanud, siis peamine reegel on: be patient, be patient, and then again, be patient! Igatahes hoidsin kahe küünega kinni oma passiaansist, kuigi veel päev enne Eestist lahkudes polnud miski kindel, et kas üldse saame viisad või mis saab.

Indoneesia saatkond võttis meid aga tõeliste saadikutena vastu. St mitte diplomaatilises, vaid kultuurilises mõttes. Kuniks viisad vormusid, viskas kõrgem sekretär (või kuningas, meie subjektiivses plaanis) meile semuliku žestiga visiitkaardid näppu, siis viis aasiapärasele lõunale ning tegi saatkonnas ägedat giidituuri. Kumistasime gongi ja imetlesime Indoneesia kõrgemat kunsti, mida rippus üle kogu saatkonna valgete seinte. Tema kõrgeausus kinnitas - Indoneesia saab olema müstika!

Pärast viimast suplust Baltimeres tõusime õhku, jättes endast Baltimaade õhtupäikese müstika maha ning asudes nüüd teistmoodi müstilistele radadele. Istanbulis, ja edasi juba Indias.

Lepingud

Raba. Üksiku eredama värvilaiguna sammaldunud turba mätaste vahel lebavad nad selili maas. Taevas möllavad dramaatilised pilved, rohukõrred õõtsuvad kerge rahutusega, maapind hingab, januneb ning tõmbab meid enda poole. Maa jõud. Unenägude jõud. Elu kogu tema müstikas. Ja ma tundsin, kuidas tema kätest moodustunud sõõrist võisin lipsata uude suurde müstilisse maailma. Mida toob nüüd vist India ja Indoneesia. Mingisugune ürgne tõde püüab veenda mindki mõttejõu suuremas potentsiaalis, mille najal võiks sõlmida lepinguid, mentaalseid, lepinguid iseendaga.
Taevas meie kohal on sünge ja võrratus ilus. Täielik vaikus muutub helideks minu sees. Tibutab.

***
Viimasest õhtust Eestis

Ärev. Emigratsioon Kagu-Aasiasse

Enne igasugust suuremat reisi valitseb meeltesegadus – liiga palju poolikuid otsi, tegemata tegusid, kohtamata inimesi ja nüüd viib lennuk kuhugi tundmatusse, mille osas oleks alati võinud rohkem eeltööd teha. Teisalt kannustab reisiärevus möllu õnnehormoonides ja tavaliselt annab Eesti talvekülmadega lootust ka eesootav kuumus.

Nüüd on jälle minek, kuumast Eestist kuuma Aasiasse. Ja seekord pikemaks. Homme varahommikuse laevaga Helsinkisse ja õhtul redutan juba Riias. Edasi Istanbuli, kus pärast paaripäevast vahepeatust kruiisime läbi Araabia Ühendemiraatide Indiasse. (kuidas ma igatsen Indiat!) Sealt edasi liiguks oma emigratsiooni sihtpunkti Indoneesiasse, kus plaanis kuni järgmise suveni elu teha. Kuidas kõik hakkab välja nägema, eks seda saab blogi veergudelt peatselt lugeda. Ja Berit? Muidugi tuleb Berit ka. Sõidab lihtsalt mõne aja pärast järgi.

Seekordse minekuga valitseb mul kohe eriti terav love and hate suhe. Eesti suvi on olnud imeline, sõbrad on nii kallid ning kirg minu ja Voogi vahel tuline. Viimasel laivil võttis kohe hinge hõredaks, nii et tahaks öelda tänud kõigile, kes olid selle heliruumi osaks Genklubis tripimuusikas. Ja üldse tänud kõigile, kes on kinkinud meile ühiseid mäletamisväärseid hetki. Nagu ikka armastab elu paradokse, sest just vahetult enne emigratsiooni olen leidnud siit veel midagi, mis on juskui siin alati minu jaoks olnud, kuid seni end varjanud. Aga mis saakski vürtsitada elu paremini ja anda elutulele seda särisevat leeki, kui paradoksid ja müstika. Olen jälle nende keerises. Paras hulluse ägedus.
Ootame Indoneesiasse külla!

Ja nauditavat Eesti kuuma suve, minu poolt ood põhjarannikule:
Ida-Virumaa

Hiiumaa, Kõpu pls

Tallinn, Kadriorg

Tartu tripimuusika festival!

Voog teeb reedel Tartus mürglit koos Maikameikersi ja Kumaga.
Siis teeb Voog väikse pausi, süü lasub maailmarännakutel, täpsemalt minul, nii et ülim aeg tulla kontserdile. Ega muidu ei saa.

R16.07.2010 / 21.00 / 50.-

Tartu tripimuusika festival:

GANJAPÄEVAD

Tartu linna tungivad hansakaupmehed, mürtsub pill ja rõkkab pidu. Genialistide klubis koidavad sel ajal Ganjapäevad. Tripimuusika festival on pühendatud helidele, mis tungivad organismi sügavustesse ja põhjustavad rändamise kogemuse ruumis liikumata. Märksõnadeks shamanism, psühhedeelia, elektroonika, ennastunustav tants, jamaika, valgustus. Hoiatus: kõik see võib mõjuda narkootiliselt!

Kontserti annavad
KUMA - kollektiiv, kelle jaoks tähtsaim on improvisatsioon. Kuma yhendab oma peene helikeele visuaalidega ja loob ainulaadse atmosfäärikogemuse.
http://www.myspace.com/kumaband

VOOG – raputas publiku läbi ka eelmistel Ganjapäevadel. Enda kohta on nad öelnud nõnda.
Voog – kosmos Tartu kohal. Žanripiire lõhkuvale improvisatsioonile, hüpnootilistele kordustele ja müramassiividele toetudes kannab see eksperimentaalse psühhedeelse doomi punt voogavatele helimaastikele, kus muusikast saab piirideta rännak.
Mänts – kitarr,
Anz – bass, vokaal,
Terje – klahvpillid,
Aladar – trummid.”
http://www.myspace.com/voooog

Peaesineja MAIKAMEIKERS ei vaja palju kommentaare. Tegemist on eesti ainsa speed-dub-reggae kollektiiviga, mis andnud kaks EP-d ja ühe Lp.
“Maikameikers viljeleb usk(u)matuseni küündivaid helikujundite mustreid läbi kaleidoskoopiliste galambuuride. Rütmi ja bassi madalsagedused seovad enese raamiks utoopiliste helivõngete ülevoolavale tulvale. Enese kaasa tõmmata lastes, jõuad endas äratundmisele alles siis, kui Maikameikersi helipall on viimse võnkeni maha langenud. Vahepealsest äraolemise seisundist jääb ainult tume kõdi kõhtu. Ja see kõdi loob aimduse et seal kusagil on siiski midagi enamat peidus, kui see pelk reaalsus eneses aimata lubab.” (http://www.maikameikers.com/)

Tantsukogemuste eest kannavad hoolt Dj-d Don Erikson ja Smaddy (Athens Sound), Daysleeper (Maailmamustrid), Kashél ja Rajoonikomitee meeskond.
Visuaalidega täidab saali Kashél, kohvikuseinal jooksevad filmid, kõhutäidet pakub Genköök!

Taevas on Hiiumaal happes - Fantast 2010

Selles oli võlu - neiu kastesel heinamaal heitlikes kõnelustes kõigega

Ei saaks öelda, et sellesuvine saarefestival Fantast poleks oma nime väärt. See pidi tulema fantastiline, aga et ta lajatas sellises krõbedas intensiivsuses, mis paneb mõne festivalikülalise kogu öö püksata ringi sõtkuma või mõne teise jutustama kõikide oma nähtamatute sõpradega, samal ajal püherdades mööda kastest heinamaad hommikupäikesele vastu – aiai see kõik on krõbe, nagu Hiiumaa keskpäevane kuum või öine jahe.

Kahe aasta tagusest festivalist Muhul mäletan seda, et keskpäevaks olime seltskonna peale esimese pipraviina lõpetanud. Seekord polnud viina vajagi. Elu töötas isegi piisavalt nokastavalt ning kuna keset ööd pidi veel Vooga laval lendu tegema, oli ka tõhusama näpujooksu nimel sellestki piisav. Kuigi ööd on Hiiumaal krõbedad – nii et keset kontserti sai avastada, et pooled mu näppudest on kangestunud. Aga taamal hiilib hommikune udu ja kohe tõuseb päike. Iga Voo laiv tähendab ka personaalses plaanis omakorda minekut ja Hiiumaa heinamaa töötas seejuures mõnusalt.
Kreatiivmootor - Roomet on ikka hullu äge artist
TNVVNÜM
Phlox - parimaid laive üldse
Festivali teine õhtu tõi lavale hulga ägedaid laive: Kreatiivmootor, TNVVNÜM, Outist ja ikka, see kõige krõbedam Phlox, kelle viimasel Fantastil tituleerisin oma Eesti lemmikpundiks. Nüüd kaks aastat ja üks albumitäis materjali (Talu - soovitan heaga) hiljem veensid nad mind taas. Phlox oma nihkes rütmides ja hullutavas soundis viis kuhugi mõnusalt positiivsesse seenemaailma ning siis kallas selle veel eksperimentaalsete hoovustega üle. Pillimängult võrreldavad jazzfusioni klassikutega, loominguliselt lihtsalt geniaalne, kõlapildilt värske. Ovatsioonid, kuku pikali.

Samal ajal lõkke ääres küpses teine pidu – jalgratastel Tallinnast kohale sõitnud puhkpillid ja Kaisa rakkes trummidel, Ganjapäevade tiiser vallatult kaelas. Mainimata ei saa ka jätte kogu festivali kuumimat luuki, kust pakuti vapustavat taimetoitu. Huumusevõileibadest sai üleöö hitt.
Neiud teavad: Ganjapäevad - 16. juuli trtus! Juust
Kohalikele hiidlastele, kes ise külapoiste kombel kenasti viksitud kingades ja tip-top valgetes liibuvates särkides, pakkusid kustuva lõkke ümber jauravad täielikult hipistunud linlased vist seninägematut vaatepilti. Nagu ka nemad meile. Üks kohkus mandrieesti müramasinatest sedavõrd, et otsustas paar võimendit vastu hommikut põõsasse heita, mis tõi omakorda festivalimelusse alati põnevust tekitavad nähtused, nagu mendid, „pahad poisid” ja katkematu teemakohane keelepeks.
Ja tripp Hiiumaal ei saanud ka pelgalt festivaliga piirduda. Päevad rannas, hommikud heinamaal. Lahkusime viimaste külalistena kursiga põhjarannikule, millest on saanud mu sellesuvine nõrkus, ning järgmised kaksteist tundi me rannast ei lahkunud. Taevas on happes ja õhus on hääli. Sääsed, ikka sääsed.

Silmad põlevad peas!

Samal ajal kui pool maailma istuvad plasmatelerite ja hiiglaslike ekraanide ees, toimub Eestimaa taevas midagi hoopis sündsamat.
Juba mitmendat nädalat ei lase see vaatemäng mul enne koitu magama heita. Selle asemel veedan öid Pärmivabriku katusel või kaarsillal või Tallinna vanalinnas või rannas. Seda enam, et käes on liikumiste aeg. Üks minejatest on Võsa, kes võttis otsuseks enne Indoneesiasse emigreerumist mitu nädalat korralikult elu teha, niiet nendeks viimasteks hommikuteks oli ta juba üksjagu lennukas seisundis – silmad põlevad peas ja jutt jookseb selliselt, et tekib tahtmine tema slängisõnavarast käsiraamatut koostada. Võsa motoks „Kõik on hea.”

Võsa
Võsa pani pruudiga Helsinki poole ajama, pärast seda kui olime pool päeva mööda Kesk-Eesti erinevaid kortereid intensiivseid lahkumistseremooniaid pidanud, samal ajal kui pealinnas passis deiti härra Simon ehk The Master of the Shelter of Homeless Estonian Lesbians in London ja tundmatute välkaritega hängiv Berit. Deidile ma lõpuks siiski jõudsin. Küll ilma Beritiga, kes oli selleks ajaks omad liinid piisavalt keeruliseks ajanud, et patt oleks lahkuda, ning mina taevase vaatemängu ning ümbritsevate rännuhingede tõttu külluslikus eufoorias. Simon hiljem küsis veel murelikult: „Now it’s the Father Simon talking, you have to be honest with me. Are you on drugs?”
-Mis mõttes?
-Sa tundud kuidagi väga elujõuline.
-Ja mis selles halba on?
-Ma tahaks loota, et see on ikka loomulik.
See kõlab umbes sama jaburalt, kui ühe sõbra ema väide oma Aafrikast koju jõudnud poja hullumajja viimise kohta. „No vaata teda – silmad põlevad peas!”

Tsekivad taevast, silmad põlevad peas

Järgmisel lõunal võis vaid ette kujutada, kuidas Võsa ajab juba hipibussiga Piiteri poole.

Kirjutan praegu auto tagaistmelt, kurss põhjarannikule. Austraalias redutanud kutt keeras aga esimese tõsisema vasakpöördega kohe vastassuunavööndisse ning selle asemel, et rahulikult seisma jääda, sööstis ta gaas põhjas risti üle tänava, põhjustades enda järel hullu kaose. Ent võiks ju siingi olla nii nagu Jamaical – kaks autot põrkavad kokku, sellele järgneb veniv vaikusemoment ning siis ronivad mõlemad mehed naerdes autost välja, suruvad kätt ja irvitavad juhtunu üle. Põhiline, et ise oleme terved.

(!) ka mentaalsed rännakud on rännakud

Pildilist Berliini

Võiks öelda, et personaalne väikeprojekt 'format C Berliinis' õnnestus. Mõned kaadrid veel ja edasi Eesti suvesse.

Berliini biennaalil.
Tutvusin muljetavaldava ajalooprofessoriga, ikka Neuköllni keldriklubis, kus mujal. Rääkisime olulistest asjadest, oli inspireeriv.
Külastasin ägedat helikunstnikku ja ei saanud üle self-made süntesaatorite helide- ja juhtmeterägastikust.
Eksperimentaalmuusika kontsert @ staalplaat plaadipood (Flughafenstrasse 38, Berlin-Neukölln) AMP2 Itaaliast, Gandolfo Pagano prepareeritud kitarril.
Vaade õhku.
Berliini metsik vöönd, seal kus kunagi lookles müür. Jalgrajal kuldsed kivid.
Parim viis avastada Berliini on rattaga. Parimad reklaamid reklaamivad ise. Nagu näiteks see, mis ilma ühegi kirjata viitab Berliini biennaalile.
Veinipudeli ja Derekiga Admirali sillal.
Kaader Hanf Museumist (www.hanfmuseum.de)