Punaste sametkardinate taga Neuköllni keldriklubides

Kuigi techno ja elektrooniliste helide kõrgeim sõna on Berliinis jõhkras dominatsioonis, võib Neuköllni maa-alustest klubidest leida sootuks teistsuguseid teemasid. Punaste sametkardinate taga kiviste võlvide all hajub magusalt lõhnavates suitsuviirgudes Pariisi 20ndate dekadentsist ja mustade muusikast inspiratsiooni ammutav swingiv kontrakultuur.
Võltsripsmetes piigad külvavad oma armastatud publiku kõigepealt võltsteemanditega üle. Seejärel manifesteerib teatritrupi esileedi hiiglaslikku pläru pahvides ning seda publikule jätkuks edasi ulatades „When I find myself in times of trouble marijuana comes to me. Speaking words of wisdom. Let it be, let it be.”
Järgnevad nihkes tantsu- ja naljanumbrid ning vahelduseks pakutakse armastatud publikule banaani splitti. Prantslanna juhitud teatritrupis Burlesque on „hea maitse” ja „armastatud iidolid” on muudetud valusateks paroodianumbriteks. Asjad kukuvad välja nii, nagu nad parasjagu tulevad.
„Me oleme elus. Me armastame seda, mida me teeme. Me naeame koos,” deklameerivad nad. Patjadel ja diivanitel tšilliv publik ning mölluhoos tantsupõrand ei saa muud, kui nõustuda.

Koha nimi polegi oluline - oluline on Weserstraße 207. Soovitan!!

Kollektiivsed hallutsinatsioonid? – Berliini tegelikkus reivijärgsel pärastlõunal

Kui lõpuks saime Berghaini taevast alla, laius uus päev uue jõuga meie ees.

Tühjal klubiesisel istus oma plaadikohvril täiesti ulmelises olekus, kuskil väsimuse ja kirgastuse piirimal, Dominik Eulberg, nüüd nagu väsinud jumal, ent siiski jumal, ning toksis telefoni laisalt takso numbrit. Ainult linnud laulavad. Elukutselisele pargivahile kõlab see ilmselt õnnistuslikult. Meie meeltes surises endiselt Berghaini sounditaevas, mis juhatas teed esmalt kebabiputkasse ja siis mööda kirevates maalingutes hingavat müüriäärset alla vette (vt pilt).
Seal kanaliääres ootas meid veel midagi - Diivan. Nagu unenäos, keset muruplatsi vaatega veele ootasid mu sõbrad mind mõnusas nahkdiivanis ja elu ei saanud minna enam paremaks.

Kust nad tulid või kuidas siia sattusid – ei tea, aga korraga avanes diivanilohust meile vaade kahele tegelasele. Üks tumedanahaline vend hööritab tagumikku, tantsib mööda kitsast kanaliservapealset ning seletab lõbusas Nigeeria naija language’s Berliini elupõletajate argitõdesid. Samuel on Beninist, õigemini Benin City’st Nigeeriast. Nigeeria mehed on tugevad, räägib stereotüüp. Nüüd kinnitab seda reaalsus. Mees ei näita väsimuse märkigi, vaid kepsutab lahedalt jalga, pakub õlut, teeb teatrit. Teine on tundmatu tõmmu mees, kes väidab end olevat veidike stressis, mille peale turtsatab ta kõhutäie naeru. Omavahel nad teineteist ei tunne.
Samuel küsib provokatiivselt, kas me oleme kõik same, equel? Justkui kuna Samuel on must ja mustad on tihti nendes asjades jõle tundlikud, vähemalt nii arvavad valged, vastab sõber, et jaa-jaa, sama värk. Must mees aga hüüab EI! Me ei ole kõik samad ning sirutab välja oma parema käe.

„Näete neid sõrmi? Me oleme kõik sama sarnased, nagu need viis sõrme. Me oleme kõik erinevad! Erinevad inimesed oma erinevates maailmades. Aga me oleme koos, sest me armastame üksteist. Ma ei taha, et kõik oleksid samasugused. Ma tahan minna õhtul välja, pärast seda, kui olen hullanud oma naisega bänd-bäng, ütlen talle tsau beibi ja lähen välja, et näha inimesi. Ma tahan teada, milline isiksus oled sina, milline sina ja sina. Ma tahan kohata erinevaid inimesi.” Samuel hööritab jälle puusi, teeb kaks sammu kummalegi poole, tsekib meid altkulmu, hakkab siis laginal naerma ja lööb meie kõigiga rasta kombel rusikad kokku.
„Mulle meeldib, et te naerate! Naer päästab sind haiglast! Naer on tervisele hea! Aga selleks, et armastada teisi, tuleb kõigepealt armastada iseennnast. Sellisena nagu sa oled.” Ning ainus hetk, kui Samuel muutubki kuidagi tõsiseks on enne järgmisi sõnu: „I aint talkin this shit, because im high or somethin. Im talking this because I mean it.”
Siis lehvitab ta jälle hullu agarusega meist mööda triivivatele pensionärist turistidele praamipardal, siis hööritab tagumikku ja hakkab laulma.
Olen temaga nõus, pilves või mitte. Armastan seda, mis tuleb mu juurtest, ent tahan ammutada endasse ka seda, mida pakub globaalne kultuur ja lõpmatutes ühikutes teisi kultuurilisi entiteete. Tahaks kohe öelda: njämm.

Tõmmu mees on üsna vaikne, kihistab naeru ja passib siin nagu meie vana sõber. Päike puudutab keskpäeva, tõuseb jahe tuul.
„Did you also go to Berghain?” küsin tõmmult.
„No, Im not going, Im fine here, right here I like it. I dont want to go to Berghain now...”
„No, I mean, did you go to Berghain last night?”
Mees vaatab korraks otsival pilgul ringi ja lausub ohkega: „Maybe.”
Poster Hanf museumist Mittes

Järgmisel päeval läksin samasse kohta tagasi kontrolllima. Kanal oli nii, nagu mäletasin. Ka müür oma hallutsinogeerivate maalingutega oli omal kohal, kuigi vibratsioon oli oluliselt määral vaibunud. Ent meie Diivanit seal ei olnud. Mingisugust jälge samuti mitte. Ikkagi tahaks vahel kahelda kollektiivsete hallutsinatsioonide võimatuses.

Berghain, raisk

Räägitakse, et Berghain on Euroopa parima soundiga klubi. Räägitakse, et Berghaini liigub rahvas umbes 3 ajal öösel ning reiv kestab järgmise päeva lõunani. Räägitakse, et Berghain on raju geiklubi, kus toimib ka vilgas sugutegevus. Räägitakse, et Berghaini on jõle keeruline sisse saada. Sabas tuleb seista vähemalt 2 tundi ja siis selgub, et turvamehele su nägu ei meeldi ning pidu jääb ikkagi ära. Räägitakse, et pooled jäävad ukse taha. Räägitakse, et Berghain on kallis. Räägitakse, et Berghaini uksemees on kuulus pelgalt seetõttu, et ta on Berghaini uksemees. Palju asju räägitakse Berghainist. Paljugi, mis räägitakse, aga et tegemist on Euroopa technokuningriigi paleega, ei kahtle vist keegi.

Berghaini 2010juuni flaierist
Seal me siis seisame, vaim DMX Krew laiviks ja reiviks Dominik Eulbergi DJ-seti valguses valmis.
„Õu, kas te olete seal varem käinud? Mis sissepääsemiseks tegema peab? Kas järjekorras rääkida võib? Kas turvamehele võib silma vaadata? Mis ma talle ütlema pean? Olen ma normaalselt riides? On nii cool? Piisab?”
Kaks asiaadivälimusega noormeest on ilmselgelt närvis, hõõruvad käsi kokku, tammuvad erutatult ühel kohal ning püüavad meilt mingisugust võluvalemit välja pigistada, et kuidas Berghaini sisse saada. Teemaks siis: Am I hipster enough?

See kõik tundub mulle nii kuradi naljakas ja ületähtsustatud, et pean astuma kaks sammu kõrvale, et salaja oma naer ära naerda. Kes esimesena naerab, naerab minu õnneks siinkohal paremini, sest meie sõbrad jäidki sellesse seltskonda, kellel paluti sõnakestki põhjenduseks toomata kõrvale astuda, nii nagu ka paljusid liiga purjus või mitte piisavalt coole teisi. Berghaini kuulus uksemees kogu oma tätoveeringute, pikkade juuste ja näorõngaste hiilguses juhatab külma pilguga vägesid.

Aga kui oled kordki tantsinud Berghaini tantsupõrandal, saab täiesti arusaadavaks, milles seisneb kogu fuzz ja mille eest inimesed maksavad, passivad järjekorras ning hõõruvad ukse ees närviliselt käsi.
M i l l i n e s o u n d! Vapustavalt terased helimassiivid ründavad kuuest või kaheksast suunast. Haaratuna nende dünaamilisest jõust viib see taevasse, kust ei saagi alla enne järgmist päeva. Lihtsalt ei saa Berghaini taevast alla. Ei saa. Reiv, reiv, reiv. Heliparadiis. Vahepeal eredamatel katarsisemomentidel avanevad Panorama Bari tantsusaali aknakatted. Uus päev on alanud, päike sirab kõrgel taevas, aga ma näitan sellele keskmist sõrme, sest reiv ei tunne kella, päeva ega ööd, ega iseennastki.
Klubis pole ainsamatki peeglit, isegi mitte naiste tualetis – õigemini on siin kõik WC-d unisex ning kahtlemata atraktiivseks sotsialiseerumissfääriks. Sugudel pole Berghainis vahet, kuigi aanus on siin ilmselt rohkem ausees kui vulva. Seinal ilutseb hiiglaslik Wolfgang Tillmansi foto mehe aanusest analoogses poosis nagu Beriti vulva. Aanus on päris kobe, ilmselgelt valgendatud, aga stiilne. Sõber JL kobises seepeale, et Hiinas valgendavad naised nägusid, Ameerikas mehed aanuseid.

Tantsin seal nagu Shiva. Päikseprillid ees ja veepudel käes, 5+ reivija. Umbes 7 ajal vajuvad ka joodikud ära, nii et reiv läheb aina paremaks. Jõudsin korduvalt mõtleda, et Berghain võiks põhjendatavamat uksepoliitikat rakendada, sest täis lakkunud sitapäid (aka briti poissmehi) jäi ikkagi jalgu. Mina sain vaid ahhetada, kuidas küll, kuidas küll, kui siin on niiii hea sound! Lisaks tegi DMX Krew väga hea laivi. Ent kella üheksani hoidis mind tantsupõrandal DJ Eulberg, kes on muide saksa park ranger. Ootab juba pikemat aega, et saaks reivijumala raske ameti kõrvale panna ning keskenduda oma põhitööle.

Ja nii me kaotame iseennast ja seda reaalsust, mis eelnes Berghainile. Läbi masinlikult perfektse soundi ja tundidepikkuse robotiseerunud tantsu saavutataks justkui mingisugune transtsendentaalne ülev olek, t e c h n o l o o g i l i n e päike. Avan silmad ja leian end ümbritsetuna ilusatest suudlevatest meestest. Vasemal käel reivib must rastapats, paremal tõmmu asiaat. See on globaalne reivikultuur, kus kõik (peale briti poissmeeste) on sama asja peal väljas. Ja me nõuame veel enamat, tahame hullust, tahame raju, tahame sellist noorust, et kõrvetaks, et oleks elatud, täiega.

Olafur Eliasson: Vibratsioon, valgus ja peegeldus linnaruumi arhitektoonikas

Räägitakse, et Taani-Islandi päritolu Olafur Eliasson on hetkel üks populaarsemaid kaasaegseid kunstnikke. Kui ta nullindate alguses viis Tate Modernisse päikese, tõusis rahvas tagajalgadele. Harva juhtub, et kaasaegne kunst suudab masse sel moel kõnetada, nagu suur kollane päike galerii taevas. Seekord meelitas Eliasson meid aga linnaruumi arhitektoonikasse, täpsemalt Berliini, kus mees on juba aastaid redutanud.
Minu kogemus leidis kindlasti toetust ka hiljuti ilmnenud Eesti Kirjanduse Seltsi ajakirjast Vihik (!), samuti teemaks linnaruumi arhitektoonika.

Sisenesin galeriisse mööda Berliinile omaseid tänavakive, mis juhatasid meid aknast välja vaatama – teisisõnu, Eliasson tõi materjali väljaspoolt galeriiruume galeriisse. Näituse pealkirigi on Inner City Outside, nii keerab ta välise ja sisemise ringi, nii galeriis kui sinu pertseptsioonis. Hiiglasliku kõverpeegli abil viis ta meid happemaailma, sundides meid kriitiliselt ümber hindama tajud, sest nüüd näis kõik lainetavat, õhus on vibratsiooni.
Vibratsiooni oli tunda ka järgmistes saalides, kus ta kaasas auditooriumit veelgi aktiivsemalt protsessi, sest siin pakkus visuaalset mängu sinu mitmekordselt duubeldatud vari, mis mõjus vähemalt mulle kui loomuliku elujõu loomulik vibratsioon. Mida lähemale seinale liikuda, seda enam hakkas ilmuma sinu tume vari, ehk sina ise. Ent kunagi ei muutu sa ainsuseks, sest elusat inimest ümbritsev vibratsioon ei kao. Elus on vibratsiooni ja sind on rohkem kui üks.
Seejärel asus ta aktiivselt peegeldama molekulaarset, rekursiivset, aritmeetilist, matemaatilist – kogu süsteemsust, mille oleme Archimedese pärandusega pälvinud ja mida linnaruumi luues püüame arendada. Kuni kogu see punnitatud korrapära hajub kaleidoskoopilisse virr-varri. Nii pole siin meil lihtsalt Archimedes, vaid Archimedes kõverpeeglis.
Muuseumi fuajeesse on ta ehitanud hiiglasliku konstruktsiooni, mille vahele pistetud peeglist heidab kuskilt kõrgelt kaugelt mulle silma Frida Kahlo – tema retrospektiivne näitus on samuti sama hoone ruumides ning Eliasson on sellegi kui ruumi ühe tahu kasutusse võtnud.
Korraga leian end aga lõpmatuses, piirideta tunnelis. Kunstnik on osavalt ära kasutanud galerii arhitektuurilist spetsiifikat ning loonud peegelruumi abil lõpmatuse illusiooni. Või viib ta sind spetsiifilise valgustusega suitsustesse ruumidesse, mille igast punktist avaneb erisugune kogemus. Vaade kosmosesse, vaade tühjusesse, vaade läbi sinise prisma rohelisse või kollase kogemuse muutumine roosaks.

Elliason representeerib tajumise kogemust, nii nagu seda päriselt elatakse ehk näidates taju, reaalsuse ja representatsiooni vahelisi tinglikke seoseid. Ta on galeriisse toonud meie igapäevase linnaruumi oma tuledes, varjudes ja peegeldustes, reflekteerides sotsiaalset dünaamikat ja selles kujunenud tajuprotsesse. Tema lahendused on lihtsad, aga mõjusad. Tema kunst apelleerib kogemusele, milles näitusekülastajast saab aktiivne looja.

Capture! Penetrate! Läbistamistungist Hans Bellmeri valguses

Bellmeri illustratsioonid Bataille „The story of an eye” (fotod internetist)

Kui kuulsin, et praegu jookseb Berliinis Hans Bellmeri näitus, olin rabatud juba eos. Mind kummitab siiani mälestus tema näitusest Pompidous Pariisis neli aastat tagasi, kus sildistasin kogemuse kokkuvõtlikult superfreudiks.
Bellmer on kiindunud nukkudesse, moondunud, väändunud, alateadlikke tunge ja foobiaid rõhutavatesse nukkudesse, mis ühendavad endas loova ja hävitava jõu, andmise ja omamise kire, maskuliinse ja feminiinse. Esimese nuku tegi ta 1930ndatel ning seda kandev temaatika pälvis Pariisi sürrealistide tähelepanu.
Bellmeri käsitlustes avavad meile ennast ja oma jalgu androgüünsed ja hermafrodiitsed olevused, mis puudutavad teadvuse peidetumaid kihte. Nii et vabalt võib poupée end leida sinu järgmises unenäos ning mingisugune üheaegne tõmme ja tõuge naelutab sind mõne tema erootilise joonistuse ette. Bellmer on ka see mees, kelle sulest pärinevad illustratsioonid Georges Bataille kultuslikule pornograafilisele novellile „The story of an eye”.

Sellel näitusel „Double Sexus” oli Bellmer asetatud dialoogi Louis Bourgeois’ga, kes muide veel mõne nädala eest oli elavate kirjas. Väidetavalt kaks kunstnikku oma eluajal kordagi ei kohtunud, ent on hämmastav, millises ulatuses rääkisid nad samadest asjadest. Ka Bourgeois kasutas nukke, ka tema püüdis dekonstrueerida sotsiaalselt kehtestatud sugu, sotsiaalselt püstitatud peenist ja rinda, viies meid kirgede ja foobiate alateadlikku maailma.
Nii nagu pole fikseeritud tähendusi, pole ka fikseeritud vorme. Mõlemad kunstnikud on lummatud nihestatud vormidest, non-form, mishapen, informé. Kehalisi vorme duubeldavad nad homogeenselt või paaritavad heterogeenselt ning nende vahele jääb ruumi kõikvõimalikele androgüünsetele ja hermafrodiidsetele kreatüüridele. Rõhutades seda, mis viitab konstrueeritud normaalsusele ja psühhoanalüütilisele tegelikkusele. Sellele, kuidas näha teist läbi sugutungi filtri. Või sellele, kuidas näha ennast, allutatuna penetratsioonihulluse ahistavale jõule.
Mulle tundub, et Bellmer ja Bourgeois viitavad ka seksuaalaktile kui pelgale läbistamistungile, analoogselt sellega, kuidas visuaalsusesse kiindunud maailm tahab kõike oma silmadega õgida. Capture! Penetrate! Now!
Ilmselt ka seetõttu oli üks mõjusamaid tükke näituselt Bellmeri illustratsioon Bataille silma loole.
Tunnistan, et Bellmer jättis Pompidous pisut jõulisema mulje kui siin Berliinis Berggrueni muuseumis Charlottenburgis. Ent kahe kunstniku dialoog on väga lahedalt välja mängitud, mistõttu julgen näitust soovitada, kui muidugi need teemad huvi pakuvad.

Berliin nagu polürütmiline tervik - kõik on outsaiderid ja weirdod

Sillalt Kreuzbergi ja Friedrichshaini vahel

Berliinis on kõik okei, kõik on outsaiderid ja weirdod. Nagu ka mina, kui väntasin ratast mööda loendamatuid strassesid, Neuköllnist Charlottenburgi ja sealt edasi läände linnast välja Grünewaldi. Keegi poleks arvanudki, et teen seda esimest, teist või viiendat päeva, sest olin üks nendest outsaideritest, kes moodustavad Berliini erinevustest kihiseva terviku. Love differences on ilmselt pärast nädalast ajutuulutuse/brainwashi/formatC/reseti projekti – mil iganes viisil seda sessijärgset eskapismi-ihalust (või avantüristide loomupärast käitumissoodumust?) nimetada - minu Berliini motoks.
Love differences.

Grünewaldi mägi asub Lääne-Berliinist edasi. Künkake on ehitatud II maailmasõja prahist ja kõrgub vaatega üle Berliini. Künka otsa soetas David Lynch endale valge kupliga kummalise maja, et seal transtsendentaalse meditatitsooni punker püsti panna. Aga nagu asjadega ikka – venib seegi.
Kuulen mudellennukite põrinat. Kuulen alt orust pasunakoori proovi. Kuulen rohuga mängivat tuult. Kuulen suurlinna summutatud liikumist. Kuulen taevalaotust triibutavaid lennukeid. Vaikust ei ole olemas ja mind on siin saatmas helikunstnik, kelle jaoks ka müra pole olemas. On helid. On maailm täis võrratuid helisid.
Grünewaldis
Mulle meeldib Berliini kirev tegelikkus, häälte paljusus igapäevareaalsuses. Seda võiks võrrelda jazz-muusika esteetikaga – erinevad muusikud mängivad oma osasid, pidades sealjuures silmas teiste rolle. Nii moodustub polürütmiline tervik, mitte et üks või teine osapool oleks ainuõige „tõde” või millegi poolest rohkem “muusika” kui mõni teine.
Kõrvuti kütab ahju türgi kebabimees ja hiina nuudlitibi, väntab ratast austraallasest lõbujanus nooruk ja hindust ajalooprofessor, keerab pläru rahumeelne rasta ja energiline rulakutt, ajab disainiäri rootslane või plaadiäri prantslane. Kõik on natuke outsaiderid, natuke weirdod.
On maailm täis võrratuid helisid, millest midagi ei saa päriselt pidada müraks. On polürütmiline tervik. On Berliin.
Mida me siin vaatama pidimegi?Admirali sillal Kreuzbergis

Outsaiderina Riia lennujaamas

Lehkav kanal Riia bussijaama lähistelt

Ma ei mäleta paika, kus Barbide ja Kenide kontsentratsioon oleks nii kõrge ja tõupuhas, kui Riia lennujaamas. Imetlusväärse vilumusega tipivad Barbid kõrgetel kontsadel minu ette, Kenid hoiavad samal ajal väärikalt piitsepsipingul kätt neiu peenel pihal ja siis nad toetavad end nõtke liigutusega vastu metalläärist, mis helgib sünkroonis Barbi käekella ja Keni vööpandlaga.
Klaasi taga kaugel tõuseb õhku järjekordne lennuk, millele Barbi-Ken nüüd sümboolselt lehvitavad. Millegi pärast tundub see ettevõtmine möödapääsmatu kõikidele Riia lennujaama Barbidele-Kenidele. Lendab! Lehvitame!

Aga mina ootan lendu Berliini ja külitan mugavalt lennujaama põrandal. Berliini mõttes igati sobilik, kuigi Riia lennujaama Barbid-Kenid vaatavad ilmselt mind, kui mõne teise planeedi kodanikku. Olen siin täielik outsaider ja weirdo. Kirjutan kooliaasta viimast esseed antropoloogi vastutusest ja tahan juba lennata.
Seal põrandal outsaiderina vedeledes ja pilguga lennukeid saates mõtisklesin, miks – miks ma tahan juba lennata? Asi pole kindlasti selles, et olen avantürist või vähemasti kirjutan sellenimelist ajaveebi. Liiga lihtne oleks arvata ka, et tahan minna, sest armastan reisida. Muidugi ma armastan reisida, aga seal on ka midagi muud. Aga mis siis?

Leidsin sotsioloog Peter Bergeri tsitaadist ennast üles:
People on the move physically are frequently people who are also on the move in their self-understanding. We change our worldviews (and thus our interpretations and reinterpretations of our biography) as we move from one social world to another.
See vist ongi see.
Lennuki maandudes panin esseele punkti. Avanegu Berliin!

Eesti kunstist netikommentaatorite silme läbi

Inspireerituna vulvafoto vastukajast meedias tegin ühe semiootika aine raames ülevaate netikommentaatorite arusaamast kaasaegsest Eesti kunstist ja kunstnikest. Päästan teid teaduslikust žargoonist, uurimuse pisidetailidest ja teen meelelahutusliku visanduse veidi nukravõitu ülevaatest:

Kunstnik kui purkisittuja
ehk „Järgmine aasta taotlen KULK-ast raha oma projektile Sitast Hitler ja Stalin - ei tea kas antakse.”
Kui Jaan Toomik rohkem kui 10 aastat tagasi oma töö «...16. mai - 31. mai 1992...», mis koosnes ringikujuliselt laotatud ja fekaalidega täidetud purkidest, üles pani, ei osanud ta vist aimatagi, et „purkisittumisest“ saab sünonüüm kõikidele järgnevatele Eesti kunsti objektidele, mille olemust päris hästi tabada ei osata. Tõenäoliselt paljud, kes „junnidest purgis“, „fekaalidega vaasidest“ või „Vabaduse väljakul roojamisest“ jne räägivad, ei ole Toomikust kuulnudki. Aga see ei olegi oluline, oluline on see, et Eesti kunsti võrdsustatakse sõna otseses mõttes sitaga.

Kunst(nik) kui maksumaksja raha raiskaja
ehk „Nüüd on kindlalt teada, kus toimub maksumaksja raha tuulde laskmine.“
Tõenäoliselt iga loomeinimene, kes parasjagu oma tatraputru näksib, teab kui jabur see väide on. Parasjagu imekspandav on see, milliste loogikavõtete kaudu üldse maksumaksja rahakotini jõutakse. Loetud artiklid ei viidanud vähimalgi määral kunsti rahastamisele ja toetamisele. Küll aga jõuti järeldusele, et riik ei tohiks rahva raha eest kunsti õpetamist toetada, olgu siis uue maja ehitamise või tasuta õppekohtade loomise näol. Minu vulvafoto eest sai vastu päid ja jalgu näiteks Tartu Kõrgem Kunstikool kui maksumaksja raha raiskaja ja libakunstnike koolitaja. Olen sealt tõepoolest Tartu Ülikooli riigieelarvelise õpilasena kuue õppeaasta jooksul ühe aine läbinud.

Tähelepanunäljas kunstnik
ehk "Tänapäeval on tõesti nii, et tee millist lollust tahes, kohe oled kas superstaar või kunstnik.”
Enamik artikleid, mis rohkel kommentaare kogusid, sisaldasid endas kas intriigi või skandaali ja sellest tulenevalt muidugi (unustades, et artikli sisu ja pealkirja loob ajakirjanik) nähti Eesti kunstnikke kui tähelepanunäljas heidikuid, kes oma andetuse korvamiseks skandaali abi kasutavad. Kunst ei ole nende kommentaatorite silmis eesmärk omaette, vaid “kunstniku enese eksponeerimisvajadus” ja “odava kuulsuse saavutamise vahend”. Fekaalid purgis on juba olnud, mis järgmisena: "Kas on tulevikus oodata "kunstiprojekte" mis tapavad inimesi?”

Kunstnik kui amatöör
ehk „Ka noored, kes oskavad joonistada, kes valdavad kaasaegset kunstikeelt, kes teevad vahet "luigepildi" ja kongoliku lillemaali, igavikulise maranimordi vahel, teevad vahet tõelise kunsti ja harimatuse nn sotsiaalskandaali, kõmu vahel, millest hoitakse eemal.“
Üldiselt Eesti kunstnik on, nagu juba mainitud, andetu amatöör (mistõttu ta kasutab skandaali lisaväärtuse tekitajana). Kui Eesti kunstnikule anda kätte paber ja pliiats, ei suudaks ta üht korralikku küülikutki joonistada. Sealt ka sisutud abstraktsed plätserdused või ready made’de kasutamine ja nende kunsti pähe määrimine.

Eesti kaasaegsel kunstil ja kunstnikul pole sisu ega tähendust
ehk „Sry, aga kas keegi palun seletaks selle kunstniku sõnumi lahti? Igaüks võib joonistada ruudu ja siis mingi keerulise jutu juurde rääkida.“
Viimane näide oli veel positiivne – lugeja vähemalt püüdis kunstniku öeldut mõista. Enamasti seda lihtsalt ignoreeritakse. Töö allkiri ei paista kommentaatorite jaoks olevat osa teosest, vaid mingi tühi jutt, mis asja ainult keerulisemaks ajab. Ja milleks meile see, vaatame ju tööle peale ja kohe näha, et sisutu, mis sisutu. „Kunst ei ole kunsti teha-kunst ON kunstis KUNSTI näha!“

Igaüks võib olla kunstnik
ehk „Mina teen ka omaarust suht suurt kunsti."
Kuna Eesti kunstnik on niikuinii amatöör (joonistada ta ju ei oska) ja purki võib sittuda igaüks, siis me võiks kõik kunstnikud olla. „Tähelepanelik kodanik“ oskab ka sama moodi sinist värvi plaadile mökerdada ja „tutt“ lubab samuti poliitilise provokatsiooni eest Kulkalt raha nõuda ja „guntsnik“ plaanib jätta oma palgatöö, et riigi raha eest midagi kokku käkerdada ja nii lihtsat elu elada.

Kunstnik kui isehakanud eliit
ehk „mingi ülbe poolprofaanide seltskond“.
Kunstnikud võiksid kõik „tagasi kappi ronida“ ja oma „gunsti iseendale teha“, sest Eesti kunst ei jõua rahvale kohale. Muidugi ei pea vist mainima, et kõige rohkem saab vastukaja just see kunst, mis „kohale ei jõua“ ning „hingematvad natüürmordid“ kahjuks vähemalt kommentaariumites tähelepanu ei pälvi.

Tõeline kunst jääb eelnevatesse sajanditesse
ehk „Kui tekivad negatiivsed emotsioonid, on kaasaegne kunst. Kui tekivad positiivsed emotsioonid, on ennekaasaegne kunst“.
Kuna tõeline kunst peab olema esteetiline (vt ka joonistused küülikust), ei tasu seda 21. sajandist otsida. Ammugi siis mitte Eestist. Küll aga tasub ülistada näiteks Euroopa keskaegseid (vt ka Dark Ages) kunstisaavutusi: "Kes mäletab neid paari kuu pärast, aga maailmas käime vaatamas KUNSTNIKKE keskajast!!“

Ja mõni imestab, miks loomemajandus ei toimi?

Kuidas minust sai vulvafotograaf

(Lauri Kulpsoo, PM)

Miks ja kellest mul selline foto üldse kaameras oli, jäägu igaühele fantaseerimiseks. Protsessi enda kohta võib vaid kosta ehk nii palju, et kes vähegi tol päeval mõnest kõrgemast aknast välja vaatas ning ühte aeda sisse kiikas, sai kindlasti omaette palju itsitada.

Kui Siim ükskord mu kaamerat näppis ja kogemata veel toorele fotole sattus, jäi ta silm sellele pikalt pidama. Vaatasin siis isegi veel kriitilise pilguga üle, näppisin värve ja lõikusin ääri ning saatsin valmistulemuse modellile, kes selle pisikeses formaadis enda tarbeks välja printis. Pikka aega ei mäletanud ma fotost midagi, kuni ühel päeval ta mulle üüratutes mõõtmetes kingiks toimetati. Ilus, vaatasin omaette, aga kuhu ma selle hiigelvulva ometi panen? Veel pool aastakest seisis ta mul rullikeeratuna toanurgas.
Lõpuks pidin vulvat sooviavalduste peale nii mitu korda lahti ja kinni rullima, et kergem oli sellele siiski koht leida, kus see päris ära trööbatud ei saaks. Voodi kohal ammutaski suur tühjus.
Vahepeal käis Triinul rida külalisi ja kui vähegi suurem seltskond kohal oli, toimus pidu minu toas. Esimestest reaktsioonidest kuulsin tagantjärele: Oot misasja, on see mees või naine? Mis asendis see tehtud on? Et kummardab? Kuidas? Naine küll selline välja ei näe! Mina vähemalt küll mitte. Need on silmad ja suu sealt vaatamas? Mingi kunstiinimeste värk, ainult nemad saavad aru. Oleks tahtnud hirmsasti öelda, et arusaamiseks piisab vaid endal peegli ees kummardamisest.
Kuid oli ka rida neid, kellele foto silmailu pakkus. Ükspäev marssiski Terje mu juurde sisse, nõudis fotot näha, puuris seda mõnda aega ja ütles, et Kiwal olevat üks aktiteemaline näitus tulemas.
Ehkki Kiwa nõustus foto vastu võtma, olin juba vahepeal loobumas. Nii kiire oli, et veel mingi fotoga tegelemine tundus üle jõu käivat. Pärast mitmete meeldetuletuste saamist aga mõtlesin, et olgu-olgu, prindin ta nüüd uuesti välja, riputan üles ja saab tehtud. Siis ma muidugi mõtlesin naiivselt, et ülesriputamisega saab kogu teema lõpetatud.
Lõpuks sai foto rippuma Volga alumise korruse kõige suurema võlvi alla. Tundus parajalt kõrgel, et piisavalt abstraktsena mõjuda ning et keegi ei peaks oma nina lähemalt uurimiseks liiga lähedale pistma. Järgmisel hommikul oli foto sealt kadunud ning vaid krussis tamiiliniidid meenutasid ta endist kohta.
Nõudsime siis foto jälle tagasi ja kompromissina pakkusime linaga katmist. Ettekandja, kes muidu toredalt lina leidmises meid abistas, kurtis aga, et majas olevat suur pahandus olnud. Selline foto lastud üles riputada! Teine jällegi märkis, et tema väike poeg olevat öelnud, et „Vot see on kunst,“ ise muidugi täpselt taipamata, millest ta räägib. Foto sai nüüd jälle üles, seekord täpselt laua kõrvale.Oli näituse avamise päev. Veinid, snäkid ja korralik kogus uudistajaid. Kiwa tutvustas lakooniliselt kõiki teoseid, minu oma kohta öeldes, et pärast avamist võib seda vaid kanga alt piiluda. Mispeale Laine Jänes uuris: „Kas siis tõesti on nii hirmus?“. Muidugi mitte, ja tegelikult sai asi ju lahendatud korrektselt. Päevadel, mil Volga alumine korrus funktsioneeris näituse/oksjoni-saalina, võis vulvat vaadata justkui muuseumisaalis ning neil hetkedel, mil käidi Volgas kui restoranis, ei pidanud ükski külastajatest kergitama riiet sildi kõrval: „See teos võib riivata Teie sündsustunnet“.
Veel paar päeva läks mööda kui avasin Postimehe ja mida ma nägin: Riivatu foto tuli Volgas kinni katta, täis vihaseid kommentaare. Juba helistab võõras number (mida ma kunagi niikuinii vastu ei võta), mis kiirema guugeldamise tulemusel osutub Kanal2 reporterile kuuluvaks. Paar päeva hiljem leian juba netist sellise loo: Tartu peenes restoranis saab katteriide alt vulvat piiluda.
Vahepeal käib muidugi kibe kommenteerimine Facebooki vahendusel. Kuna tegemist on oksjoniga, siis pinnale on kerkinud juba mitu potentsiaalset ostjat, kes alghinna vastu huvi tunnevad. Äkitselt hakkavad tulema sõbrakutsed erinevatelt fotograafidelt ja ajakirjanikelt kuni sõbruneme Jänese endaga. Viimane soovib mulle edu meediakäraga toimetulemisel. Ei saaks öelda, et ma väga frustreeritud oleksin olnud, pigem osutus kõik väga lõbusaks sündmuseks keset kiiret sessi. Ainult et miks keegi foto teist komponenti – kommentaari „seksuaalse ühiskonna reproduktsioonid“: poleks ekshibitsioniste ilma vuajeristideta – tähele ei pane? Eriti arvestades kui varmad kõik olid uudisnupule klikkama. Kasutan võimalust ning viitan sellele asjaolule mailivahetuse käigus. Päev hiljem loen artiklit: Kultuuriminister: Tagasiside skandaalsele fotole vaid kinnitab kunstniku sõnumit.
Minu peas oli see alguses kõigest üks foto, ajapikku sai sellest minu esimene foto näitusel, ja alates ühest plahvatuse hetkest sai sellest äkitselt „skandaale foto“, „riivatu foto“, minust „labane tähelepanu otsija“ ning „purkisittuja“, nagu neid tänapäeva kunstnikke siin Eesti kommentaariumites armastatakse kutsuda. Õnneks ei ole mul huumori ja eneseirooniaga probleeme.
Tekib ainult küsimus, et miks meil on aktist nii mudeldatud arusaam. Rinnakas tibi üks käsi puusal ja teine juustes päikseloojangu taustal on ilus akt, naine läbi oma jalge vaatamas sündsusetu foto. Elu24 piffid, Õhtulehe suvetüdrukud ja Reporteri ilmaneiud osa kollasest meediast, naise tagumik lähivõttes aga seksuaalsuse ületootmine.
Igatahes foto sai ostetud ja pärast kähmlust foto omanikuks Daki, kes kogu üritusest ka pikemalt kirjutas. Kirjutas ka muidugi Postimees.

Kuna aga sain mitmeid kommentaare, et lõpuoksjoni ajaks oli esimene kära juba vaibunud ning oksjoni kuupäevale ei tehtud piisavalt reklaami, mistõttu mitmed huvilised ei osanud kohale tulla ja fotot osta, siis kuulutaksin siis blogis välja pakkumise.
Skandaalselt riivatut fotot on nüüd võimalik tellida! Foto mõõtmed on muidu 60x65cm, kuid soovi korral saab teha ka kas suuremaks või väiksemaks. Panen ka koos kinnitustega PVC alusele. Hind oleks kokkuleppel, sõltuvalt suurusest. 60x65 min. hind on 1800 kr. Kirjuta beritrenser@gmail.com.


Ehk siis vulva taas ausse!

Film ayahuasca-turismist Peruus: Heaven Earth

Kevadel, juba hulk aega tagasi, toimus Tartus meelipaitav Maailmafilmi festival. Linastus valik väga lahedaid antropoloogilisi filme, sealhulgas ka mitmed meie blogist (või meie reisidelt) läbi jooksnud teemadega haakuvad teosed.

Üheks festivali oodatuimaks filmiks minu jaoks kujunes Rudolf Pinto do Amarali film "Taevas maa" ayahuasca-turismist, kuivõrd see on lähedaselt seotud ka meie "Seitsmes maailmas" käsitletud teemadega.
Järgnev väike muljeavaldus ilmus kevadel festivali blogis, aga postitan selle huvilistele ka siia.

Link filmile

Taevas Maa
Rež Rudolf Pinto do Amaral, Austria, (filmimispaik: Peruu), 60 min

Pink sinu istumise all nagiseb veidi, keegi puhub pudelisse palveid. Läbi džungli palavniiske pimeduse kostub laul. Aga korraga võtab see laul visuaalse kuju ja lendab nüüd spiraalidena sinu poole, ja plahvatab. See peab olema fantaasia, võid ju mõelda, aga siis sulle meenub, et seda laulu laulab šamaan ja su kurku kõrvetab endiselt punakaspruuni vedeliku mõru maik.

Icarod hõljuvad visuaalidena pimedas ruumis, hõõguv tubakas tõmbab šamaani näol looklevatesse kortsudesse veel jõulisemaid vagusid. Šamaan puhub su kehale suitsu ja vilistab sulle su ravilaulu.

Kordagi seda kujutamata rääkis Rudolf Amaral filmis “Taevas Maa” just sellest – Amazonase metsades ühe taimse joogi ümber kujunenud kultuurist. Ilmselt midagi sellist – rituaale, laule, visioone jne – tihkasid ka paljud kinokülastajad selles ayahuasca-teemalises filmis näha, aga läks teisiti. Minemata sügavuti taime toimega organismile ega selle tekitatud vaimse kogemusega, rääkimata visuaalsest; minemata sügavuti ayahuasca rituaalide, pärimuslugude, icarote või ayahuasca-kunstiga; minemata sügavuti šamanismiga või maailmadevahelise rändamisega – Amaral lähenes teemale tulevikuperspektiivist ning vaatles ayahuasca-kultuuri globaliseerunud maailmas.
Peruu suurimas džunglilinnas Iquitoses, (kuhu muide ükski autotee ei vii - mine paadi või lennukiga), on ayahuasca-turism kohalikele arvestatava tähtsusega sissetulekuallikas. Ayahuasca-turiste on muidugi mitmesuguseid – nii neid, kes tulevad järgmist narkolaksu otsima, aga ka neid, kes teevad seda vaimsetel eesmärkidel. Mõni neist jäigi paigale, õppis iidset vaimutarkust ja taime sügavuti tundma ning teeb nüüd ise turistidele sessioone, nagu näiteks filmis kujutatud ameeriklasest šamaan Ron.

Kuigi olukord on mõneti võõristav – šamaanituurid, narkoturism või new-age šamanismikeskuseid rajavad red-neck-šamaanid, võib kogu fenomenis olla ka oma positiivne külg. Nagu Amaral oma filmiga lõpuks viitabki, võib see hoopis päästa ayahuasca-kultuuris peituvad tarkused. Kuivõrd šamanism on suuresti subjektiivse kogemuse põhine, on seda ilmselt veelgi keerulisem väljastpoolt püüda säilitada kui näiteks mõnda kaduvat suulist traditsiooni. Šamaanitarkuseid ju kuidagi ei patendeeri. Kui kohalike noorte huvi selle kultuuri vastu on kadunud, võtavad ohjad üle spirituaalseid radu tallavad gurud Läänest. Samas kui kohalikud näevad traditsiooni tugevat potentsiaali, mida peegeldab ayahuasca populaarsus turistide seas, innustab ehk vanaisa šamaani-tarkust õppima seegi.

Üks konverentsil esinejatest rääkis paradigmaatilisest konfliktist antropoloogias – et nii erineva maailmatunnetusega kultuurist vähegi aru saada, tuleb teisest otsast tegeleda iseenda lammutamisega. Need kaks maailma – antud juhul Lääne uurija ja ayahuasca omad – asuvad erinevates paradigmades, erinevate tõekspidamistega maailmades. Kui näiteks Lääne maailmas elatakse tavaliselt kahese jaotuse järgi – keha ja mõistus – ning hingele pööratakse oluliselt vähem tähelepanu, siis ayahuasca-maailmas on olukord praktiliselt vastupidi – hing on kõige olulisem, kõik muu tuleb hiljem.

Siit võiks edasi küsida, kuidas antropoloog saakski hingelist kogemust mõistuspäraselt edasi anda? Kas üldse saab? Oma kogemusest ayahuascaga mäletan šamaani sõnu: “Visioonid on sinu omad ja sinu tõlgendada.” Ehk tähendus peab sündima sulle ja sinu sees.

Võib-olla just sel põhjusel jättis Amaral need püüdlused kõrvale ning keskendus teoses ayahuasca-kultuuri ja turismi vahelistele seostele. See muutis filmi tervikuna küll rohkem poliitiliseks, aga tunnetuse loomiseks kasutas autor ka poeetilist filmikeelt, põimides intervjuude vahele ka uniseid kaadreid loodusest ja luulet.

Aga peamiselt soovis ta teha oma filmiga midagi uut, sest rituaalidest, visioonidest, šamaanidest on filme tehtud küll ja veel. Kuid oluliselt vähem on antropoloogide tähelepanu köitnud see, kus või õigemini mis on turistide ja uue ajastu šamaanide taevas ja maa.

***
First time with Avantyristid: text in English!

Heaven Earth
Directed by Rudolf Pinto do Amaral, Austria, (shooting location: Peru), 60 min

Watch the film

The bench underneath you rattles a bit, somebody blows prayers into a bottle. Through the damp hot darkness of the jungle a distant song can be heard. But suddenly this song takes a visual form and flies towards you in spirals, exploding. It must be a fantasy, you think, but soon you remember that there's a shaman singing this song, and the taste of the bitter reddish brown drink burns your throat.

Icaro fantasies hover in a dark room, hot tobacco adds depth to the grooves of the shaman's face. The shaman blows smoke on your body and whistles you a healing song.

Without showing all this, Rudolf Amaral's film was about precisely that – a culture born around a herbal drink in the forests of Amazon. This was probably the expectation with which many spectators came to see a film about ayahuasca – rituals, songs, visions, etc. But this is not what they saw. Without going deeply into the effect that this plant has on the human body; without going deeply into the ayahuasca rituals, folk stories, icaros or ayahuasca art; without going deeply into shamanism and travelling between worlds, Amaral's approach was from a point of view of a future perspective of ayahuasca culture in the globalisation process.

In the biggest jungle city of Peru, Iquitos (where no road can take you – travel is by boat or aeroplane), ayahuasca tourism is an important source of income to the locals. There are many kinds of ayahuasca tourists, of course. Those who come for another drug trip, as well as those who travel for spiritual reasons. Some of them have even settled and learned this ancient spiritual knowledge and the effects of the plant; now they organise the tourist sessions themselves - like the American shaman Ron who we meet in the film.

Although the situation is somewhat strange – shaman tours, drug tourism or red-neck shamans creating new-age shamanic centers - the phenomenon may have a positive side. As Amaral shows towards the end of his film, it can actually save traditional knowledge from disappearing. The value of this is all the greater because shamanism is mainly based on subjective experience and is therefore more difficult to preserve than something with more widely agreed reference points, for example a disappearing oral tradition. One cannot patent the shaman's knowledge or skills. As the local youngsters’ interest towards this culture has dwindled, spiritual people from the West take the lead. The attention that Western tourists pay to ayahuasca culture can also motivate the locals to renew their interest, and perhaps to learn grandfather's shaman knowledge.

One of the performers in the conference that is shown in the film, talked about paradigmatic conflict in anthropology – to understand even a little bit about a culture so different from one's own, the anthropologist must deconstruct himself. The two worlds – the world of the Western researcher and the world of ayahuasca – are situated in different paradigms, in different systems of understanding and belief. The Western world lives in a dualistic division of body and mind and pays little attention to spirit, whereas in the ayahuasca world the situation is almost the reverse: the spirit is the most important, everything else follows.

One can continue by asking whether it is possible for an anthropologist to study a spiritual experience from the point of view of reason. From my experience with ayahuasca, I recall the shaman's words: “Visions are yours only, and they are yours to interpret”. So the signification must reveal itself in and for you.

Perhaps this is also the reason why Amaral left these aspirations aside and concentrated more on the relationship between ayahuasca culture and tourism. Although this choice made the film more political, the author showed his sensitivity to the issue by combining interviews with poetic passages and beautiful images from nature.

But mainly he wanted to make a difference with his film. Many films have already been made about rituals, visions and shamans, whereas anthropologists’ attention has focused much less on dealing with where – or rather, what – is the heaven and earth of the tourists and the new age shamans.