Paralleelreaalsustest - kuidas tabab kultuurišokk Eestis

Kui me nüüd lõpuks oma Aafrika lugudega ühele poole saime, on tegelikult möödunud kolm kiiret kuud Tartus. Siit väike katse (muide inspireerituna ühe meie lemmikblogi Marika inimkatsete lugudest) tagasi vaadata, kuidas Aafrika elu ja Eesti elu uuesti sulandusid.

Kui räägitakse kultuurišokist, siis tavaliselt mõeldakse selle all klassikalist - sõidad väljamaale ning kõik tundub korraga uus ja imelik.

Räägitakse esmasest šokist, mis toimub kohe alguses, ning teisest, mis saabub paar kuud hiljem, kui võõrast kultuuri tundma õppides ilmnevad selle ja su enda oma vahelised sügavamad erinevused, millega on keeruline kohaneda. Aga väga vähe kui üldse räägitakse sellest kultuurišokist, mis saabub tulles tagasi Eestisse. Kui käia nädalavahetusega ära mõnes Euroopa pealinnas, siis vaevalt üldse midagi sind päris läbi raputada suudab. Kui aga trippida pikemalt, kui aga trippida koos uute inimestega, kui elada mõnda aega täiesti uues maailmas, uute reeglite ja normide keskel, uue ajatajuga, uutes rütmides, uutes lõhnades, uutes värvides, uue perekonnaga ja ka uue nimega – siis asetub ka see vana tuttav Eesti mõneti nagu perspektiivi. Ja kui kogu selle uue elu pagasiga tagasi koju sõita, siis algab põhimõtteliselt sama protsess, nagu reisile minnes – asjad tunduvad imelikud.
Aeg
Esimesed paar nädalat suutsin kõikjale ilmuda umbes paaritunnise hilinemisega. Ja see kõik tundus mulle täiesti loomuliku ajastusena. Nüüd püüan siiani harjutada end akadeemilise veerandtunni rütmi viia. Siinkohal vabandused sõprade, tuttavate ja ka õppejõudude ees, sest ka see akadeemiline veerandtund on Aafrika ajataju järgi täiesti tühine kategooria.

Terviseks!
Teine šokk tuli siinsest alkoholilembusest. Joomisest on saanud norm ja me ei märkagi enam arvet pidada, millistes kogustes lääget jooki võib õhtu jooksul kurgust alla libiseda. Niisiis otsustasin oma plaanitava sünnipäevapeo kohe pärast Beninist tagasitulekut canceldada. Selle asemel kutsusin mõned sõbrad külla ja küpsetasime fantastilise koogi. Kogu õhtu kuulasime sama plaati, mida Chiaka ketras hommikust õhtuni.

??
Kolmas šokk, neist kõige fundamentaalsem, tuli tundest, et need kaks maailma on suuresti ühildamatud. Aafrikas olin Fifame, mis kujunes pöörasel kiirusel justkui eraldiseisvaks üksuseks, omaette isiksuseks, milles midagi nii Terjest, aga ka Lõuna-Ameerika Fridast. Ent tormiline identiteedi melaanž muutis mind kõige rohkem vist ikkagi Fifame nägu. Kuna Beninis olin elujanuline nagu noor kiskja, valmis ahmima endasse kõike, valmis kogemise nimel muutuma, valmis elama nagu rasta ja kummardama fetišeid, vormus Fifame õige isekalt, keerates selja Eestisse ununenud Terjele. Tagasi Eestis vajus ülikoolikoorem raskelt peale koos pitsatiga, mis tahtis mind taas Terjeks tembeldada. Fifame hajus aeglaselt minus endas. Ent peaaegu iga päev helistas mu telefoni kõne Beninist ja Chiaka mahe hääl tuletas mulle meelde ühte ära hajunud osa minust: „Fifame...Ca va, Fifame!”

Aga nende samade telefonikõnede kaudu kerkis see veel eriti teravalt esile. Elu Beninis oli nagu mingisugune paralleelreaalsus, mis pole kuigivõrd ühildatav siinse kiire, tööd, ratsionaalsust ja edu väärtustava maailmaga.
Kui tahad, võid sa Beninis vabalt rääkida oma surnud vanaisa vaimuga. Keegi peale sinu teda ei näe, aga see on tõeline. Eestis kihistataks selle peale pilkavat naeru. Beninis tantsitakse üheksa päeva järjest vuuduu-tseremoonial. Eestis ei viitsita rohkem kui kaks tundi ühelgi kontserdil passida. Beninis on kokaiin majanduse baas, Eestis paari aasta tõstetud pensioniiga. Beninis suitsetatakse kanepit, et olla ühenduses jumalaga. Eestis juuakse purju, et korrakski unustada kõik. Beninis on kõik vennad-õed. Eestis sõbrustatakse facebookis. Beninis on aega, aga raha ei ole. Eestis on aeg raha, aga ikkagi pole kumbagi. Beninis peetakse transi pühaks seisundiks, vuuduurituaali haripunktiks. Eestis on igasugune teadvuse muutunud seisund kergelt tabuteema. Beninis kaob igapäevaselt elekter tundideks ja see ei tekita suuremat mure. Eestis tekitab igasugune süsteeminihe paanikahoo. Jne.
Sealt see šokk tulebki.

Avantüristid mängivad Mailaulul mussi!

Kui südaööseks kõik head ja paremad autorilaulikud kuuldud-nähtud, võib redutada mõnusalt Genklubi baaris, kus Avantüristid toovad ööhämaruses lagedale oma lemmikud helidemaailmast.
Sihiks nii ägedalt trippivat ja pisut psühhedeelsemat, aga ka kerget gruuvi, sekka mõned nihked ja hullused. Lisaks muidugi ka muusikat, mida oleme aastate jooksul mööda kirevat ilma rännates üles korjanud.
Näeme siis Mailaulul, laupäeval Gennis!

Sa elad meis

Joel ja Samsun meie ühiselt valmiva tööga teemal inimene, maa, kosmos

"Vuuduu ei ole iseenesest halb, ainult inimesed, kes seda vääralt praktiseerivad, võivad halvad olla," ütles meile Christian uudise peale, mida meie mõistusel on raske hoomata. Elusalt põletamist vuuduu-usu teenimise eesmärgil ei suudaks oma lõpuna näha vist keegi, kes usub lihtsaid, siiraid rasta-uskumusi: olla alati positiivne ja õnnelik.

Ükski inimene ei tohiks vaba mõtlemise pärast surra.

Joel, Sinu kunst elab meiega.
Sa elad meis edasi.
Joel ateljees Abomeys

Üks viimastest helisalvestustest Joeli ja teiste rastadega Joeli aias

Tollis vuuduu-meditsiiniga

Boomi-riik Nigeeria on hoopis teist särtsu täis kui Benin. Lagose lennujaamas lunib iga teine turvatöötaja altkäemaksu. Kui ei õnnestu, siis kerjab natuke veel ja siis läheb juba flirdi peale üle. Lõpuks on ikka tema see, kes meile kohvikus kokakoolat välja teeb.

***

“Ja mis kummaline jook see veel on?” nõuab turvatöötaja kõike oma silmaga näha.
“Eee… See on vuuduu-meditsiin!” Süda peksab kõvemini, kui vuuduu-trumm seda eales suutis.
Turvatöötaja vaatab mind korraks altkulmu, raputab siis veel kord pudelit, pannes rohelised libled palmiviinas lendama nagu jõulune lumi.
“Ja mida see rohi teeb?”
“Eee… Puhastab! See puhastab hinge, vaimu ja keha,” püüan midagi kogeledes leiutada.
Peene soenguga tibi tema kõrval noogutab targalt.
“Jaa, olen kuulnud ka, et neil seal Beninis on vuuduu ja seal nad kasutavad igasuguseid kummalisi rohte.”
Turvatöötaja pistab pudeli tagasi kotti ning üritab veel viimast korda mult midagi “nädalavahetuse toetuseks” saada.
Siis soovib naeratades head lendu.

***

Ja me lendame. Järgmised kaks päeva läbi kõikvõimalike maailmade - Aafrika, Araabia, Britannia, Skandinaavia ja ei jõua koju, ei jõua. Sest vahepeal oleme liikunud 60 kraadi võrra külmemasse kliimasse, hanged Helsinkis on hiiglaslikud ning džembe, maalid ja viimased kookospähklid ei anna armu. Jääme praamist maha ning oleme sunnitud külmetama kogu öö Helsinki sadamas.
Salaja.
Abiks vuuduu-meditsiin ja peas kumisev reggae.

Hull retk tsiklitega läbi Benini viimase päeva

Aafrikas rännates ei või millelegi nö reisitehnilisele päris kindel olla – bussid ei liigu, teed võivad liiklusest umbes olla ning sada muud asja võib vahepeal ette tulla. Seega kui meil läheb õhtul lennuk tagasi Euroopasse Lagosest, mis asub teises riigis, tuleb juba varahommikul selles suunas esimesi liigutusi teha.
Ärkasime aga alles Ouidah’s ning tegemist kui palju: õmbleja käest uue džembe kott kätte saada (aeg: 1h), turult hankida palmiviina sõpradele külakostiks (aeg: pool h), perekonnaga hüvasti jätta (aeg: pool h) ja mööda ei saa vaadata ka sellest, mis siin ilmas nii loomulik - viimased rituaalid Valge Maagiga (aeg: 2h!). Meil läheb õhtul lend, aga meie vaatame Maagiga rahulikult päikse poole, lausume vajalikud fonikeelsed loitsud ning sööme erinevate otstarvetega maagilisi seemneid.

Kui lõpuks saime siiski motikate otsa, tuli Cotonou kandis üles otsida oma kallis rastaperekond, kellega meie Benini-seiklus kuu aega tagasi hoo sisse sai. Aga kui me jälle koos olime, ja elasime ju aafrikarütmis, polnud meil enam ühtäkki ka nii kiire, et mitte teha rastadega nende hubases Cotonou underground-pesas veidi muusikat. Perekond oli koos, mis on ju põhiline, ning nüüd tuli koos Benini parimate sõprade Joeli, Samsuni, Chiaka, Christiani, Abieli ja Aubergega viimased ühised õnnistusrituaalid läbi viia. Chiaka puistas rohelist, Samsun räppis, Joel laulis ning minu džembe sai professionaali käe all soundi sisse, mis väidetavalt teeb mindki automaatselt professionaaliks, kui kord trummiga Eestisse jõuan.

Pole mingi ime, et aeg jäi justkui seisma. Meil läheb õhtul teisest riigist lend, ees ootab kõige rajuma riigipiiri ületus ja pikk teekond, aga meie laulame mõnuga sellest, kuidas „Aujourd'hui Africa Dit NO” ning demokraatia, vabadus ja rahu on see, mida rastad täna ihkavad. Ja päike küttis, päike küttis kuumalt. Kustumatu kirg olla siin-ja-praegu nende inimestega pani õhu elu-armastusest virvendama. Või tegi seda pisar minu silmas.
Joel ja Samsun “Toujour positivité” – siis ma veel ei teadnud, et see jääbki viimaseks korraks neid näha…
Kui lõpuks hakkas reaalsus kuklas koputama ja uuesti motikate selga saime, nüüd koos Joeli kingitud maalidega, hakkas saatus mõnuga kaikaid kodaratesse loopima. Kõigepealt rebestas tsikkel halastamatult Chiaka jala puruks, siis sattus Christian kergemat sorti liiklusõnnetusse. Kiired tohterdused ja edasi! Lennuk ei oota.
Seejärel tundus, et kõik Cotonou pangaautomaadid on täna rikkis. Ning vaade hiiglaslike maalidega motikal istuvast Beritist keset Cotonou hektilist liiklust pani mind hirmust hinge kinni hoidma. Kõige lõpuks teatatakse meile, et oleme lootusetult hiljaks jäänud – “Mis te tõesti arvate, et TÄNA sõidab siit keegi veel Lagosesse?!”
“Aga meil läheb lennuk,” suudame nõutult vastu pomiseda.

Tasapisi hakkab ajukoore all vormuma mõte, et Benin jääb meile veel mõneks ajaks koduks, sest see lend tuleb heaga maha kanda. Ahvatlusi muidugi jagub: ananass, päike, rastaperekond… Võib-olla polegi kõige parem mõte selle Afriqiyah Airways’ga lennata.
Lõputuna näiv kemplus kümnete taksojuhtide ja teiste ninatarkadega jõudis siiski sinnani, et saime maalid ja trummid taksole panna ning ise kihutasime motikatel edasi kuni Nigeeria piirini, vaimselt valmis kõikvõimalikele altkäemaksunõudmistele vastu astuma ning maalid kasvõi hinge hinnaga kaasa smuugeldama. Ja kõik … laabus suurepäraselt!
Meil polnud küll enam sentigi raha ega grammigi toitu, kuid taksohinna sisse kauplesime ka pudeli vett ja paki banaanikrõpsu.
Hüvasti, Benin! Hüvasti, Chiaka ja Christian!

Ohverda kana! Laku kotka peast valmistatud puudrit! Suhtle plekihunnikuks maskeerunud vuuduuvaimuga! - Palju üks eesti pea kannatab?

Maagiline turg

Olime Chiakale ammu selgeks teinud, et kui üks tõeline maag satub meie ligidusse, siis teeksime temaga parima meelaga tutvust. Aga kui maagi ei tulnud, siis teda ei tulnud. Aafrika aja ja elukorraldusega olime nagunii juba sedavõrd harjunud, et kindlad kokkulepped meis tavaliselt suuri ootuseid ei tekitanud. Pigem elasime nüüd ja praegu, unustades minevikku, mõtlemata tulevikule.

Aga just sel suvalisel momendil, kui olin valmis kaduma Musta mandri anonüümsuses tänavakaubanduse keerisesse, haaras Berit mult varrukast ja rabas mind enda juurde istuma - see kummaliste rastapatsidega üleni valgesse riietatud kiitsakas mees ongi Valge Maag.
Kui Valge Maag kord juba rääkima hakkas, siis ta jäigi rääkima. Tundus, nagu voolanuks sõnad ta suhu mõnest teistpoolsusest tuntud ruumist, mis tema isiksuse kaudu ühendus meie maailmaga. Chiaka ja Berit hiilisid vaikselt minema, sest maagia töötab kõige paremini üks-ühele kommunikatsioonis ning nii jäi maagi hääl ainsaks, mis sel palaval hommikul palmipuu vilus helises.
Maag rääkis ja rääkis ja rääkis. Monotoonselt, tabavalt, aeg-ajalt jahmatades mind ja aeg-ajalt iseennastki. Iga tema kolmas lause algas fraasiga: „Seal, kus sa oled praegu, seal...” Nagu näeks ta mind mõnest kummalisest perspektiivist, vaatleks mind distantsilt mõnest teisest ruumist või dimensioonist.
Esialgu seosetud laused moodustasid üha enam terviklikke pilte. Lõpuks jõudis ta selgusele, mida tuleb minu heaolu nimel teha. Kõik vajaliku kirjutas ta mulle märkmikku. Seal seisis:

• Ogoni jumalale tseremoonia,
• Ussile tseremoonia (meega),
• Merineitsitele vann,
• Puuder,
• Talisman (õnne kaitseks).

Valge Maag
Kui ka Berit oli oma paart tunnikest Valge Maagi katkematu monoloogi valduses istunud, võtsime tsiklid ja sõitsime turule vajalikke vahendeid hankima. Berit püüdis leida kana, mille ta oleks pidanud vuuduule ohverdama. Minul tuli Ogoni rahustuseks leida teatud taimi, millest Chiaka rääkis toonil, nagu ta võiks rääkida kõige elementaarsematest teadmistest. Minu jaoks tundus see parajalt jabur, seda enam, et lisaks kõigele palus Valge Maag mul kaitsepuudri valmistamiseks osta ka kotka pea!
Sõitsime siis kotkapeade turule. Maag valis sobiliku pea välja , mina ostsin selle ära ning seejärel pidi Maag sellest vajaliku puudripulbri valmistama. Puudrit peaksin iga päev veidi mekkima.

Aga põhiline väljakutse seisis alles ees. Pidin läbi viima tseremoonia Ogonile - see on vuuduu jumal, mille fetiš seisis Chiaka aias.
Jumalakoldeks peetava metallihunniku ümbert riisus Chiaka koltunud palmilehed kokku, andes paigale veidi pühalikuma jume. Siis segas ta kokku mitmesuguseid õlisid ja pulbreid, mida järgemööda tuli fetiši peale raputada. See peaks olema fetiši söök.
Vahepeal viskas Valge Maag veepange mõned koolad, mis väljendavad omas keeles seda, kas fetiš on valmis mind kõnetama või mitte. Kui koolad on avatud asendis, on vastus positiivne ja fetiš võtab meid jutule. Kui vastupidi, siis fetiš meid praegu ei kõneta. Koolad on avatud, fetiš kõnetab.
Kükitasin fetiši ette ja püüdsin hoida meeled teravad ning teeselda pühalikkust. Ja tegelikult ma ei tahtnud teeselda. Tahtsin uskuda või püüda mõista, mida tähendab uskuda fetišeid, uskuda vuuduud, uskuda selle plekihunniku maagilist jõudu. Ja ma püüdsin ja püüdsin ja tõesti püüdsin nii väga, aga fetiš ei kavatsenudki muutuda millekski oluliselt enamaks, kui hunnik metalli, mis on üle kallatud vürtsika jahuplögaga...
Chiaka ja kana
Pärast tseremooniat olin füüsiliselt ja vaimselt täiesti läbi. Olin soovinud kogeda seda, mis puudutaks hinge, ent ilmselt püüdsin uskuda võimatut - minu ees seisis endiselt elutu metallikogu, millele püüdlikus pühalikkuses niristasin vürtsidest immutatud plöga ja kõige peale kallasin veel bensiini. Fetiš aga elumärki ei andnud. Subjektiivne kogemus oma tõelisuses jäi kogemata ning fetiši hääl hajus minu fantaasia lootusrikaste viljade meres.
Aga võib-olla on asi siiski minus, meeldiks mulle mõelda. Võib-olla ma lihtsalt ei suuda lugeda vuuduu hingede kommunikatsiooni. Olen mürast rikutud, ei mõista koodi, ei märkagi seda. Vuuduu kõneleb, aga mina ei kuule.
Võimalik.

Kotka peast valmistatud pulbrit ma Tartu kodus igapäevaselt küll ei limpsi, kuid Valge Maagi meisterdatud talisman on alati minuga. Vähemalt igaks-juhuks tasub uskuda, sest nagu Chiaka ütleski, siis Beninis on tõde alati natuke peidus, natuke varjatud.

Kristlane, rastafari ja vuuduist ühes isikus - täiesti võimalik. Ainult Beninis muidugi.

„Must maagia, must maagia, must maagia..sa oled seda sõnapaari juba nii palju kasutanud, et oled sellega kurja ise kohale kutsunud. Nüüd ei jää sul muud üle, kui halvast pääsemiseks fetišile kana ohverdada,“ ütleb mulle valge maag pärast nende rastafaridega kohtumist, kelle sõnul ükski inimene ei tohiks teist elusolendit söögiks ega mingil muul põhjusel tappa.

Valge maagi organiseeris meile kohale muidugi Chaka, et ta seletaks meile vuuduu ja musta-valge maagia erinevustest. Ning kõik see käis sealsete kommete kohaselt – ei ühtki sõna ega vihjet sellest, et olen istunud maagiga kõrvuti juba viimased pool tundi. Kui sellest pisiasjast äkitselt teadlikuks muutusin ja oma kõrvalistujale tähelepanu pöörama hakkasin, avastasin endale otsa vaatamas kaks läbitungiva pilguga silma.

See, millest maag mulle palmi all istudes ning ranges konfidentsiaalsuses rääkis, ei olegi siinkohal sobilik paljastada. Kuid pooleteisetunnise vestluse lõpuks seisis mu märkmikus nimekiri:

* sool

* vann (kaitseks)

* parfüüm

Need sisemised konfliktid, mis mul sealviibimise ajal tekkisid, kuulates kord ühe, siis teise elutarkusi, tundusid ületamatud. Ning eriti keeruline oli mõista kuidas nad ise kõike korraga uskuda saavad.

Olla korraga rastafari ja vuuduist, kirikupreester ja rastafari, vuuduist ja kirikupreester või kõike korraga. Kirjutada seinale kõrvuti „Rastaman“ ja „Vodoun“, nagu seda mitmes kohas Chaka hooviseintel nägime. Suitsetada savu ja ümiseda rastalaule ning seejärel suunduda kirikusse nagu kohalikud tegid. Tulla seejärel kirikust ning sättida end valmis ohverdustseremooniaks. Ning vuuduu ohverdustseremoonial tulla valgete naiste juurde ning anda neile tavapärane rastatervitus – rusikad kokku ja käsi südamele. See kõik tundus nii vastuoluline: olla korraga kristlane ja pagan, uskuda korraga, et elusolendit ei tohi tappa ja seejärel ohverdada kana verd, tantsida mao hingele ja hüüda halleluuja!

Üks nõiutud parfüüm koos soolaga ootab mu otsustusvõimet koduriiulis. Kas minna ja pesta end sellega ning hoida must maagia endast eemal? Kas must maagia on olemas ainult siis kui sellesse uskuda? Või ainult siis kui ma Beninis olen? Mõnes mõttes see tundub ju jabur siin Eestis neid traditsioone jätkata, aga samas ma ju äsja palusin Peruus elaval Marikal enda poolt kokalehti Pachamamale annetada. Ja kui fetiš mu soovi peaks täitma, siis ma ju ometi tunneksin kohustust talle need lubatud kilo ubasid viia. Kas ma siis saan korraga uskuda Pachamamasse Lõuna-Ameerikas ja vuuduusse Beninis ja avaldada poolehoidu rastadele? Ja kui igal pool püüda kogemuse mõttes uskuda seda, mida kohalikud usuvad, siis moodustab see lõpuks ju paraja kaose. Tundub, et kaose lahendamises on Benini vuuduu-rasta-kristlased osavad. Religioosne tolerants teeb igatahes nii mõnelegi teisele riigile silmad ette.

Rasta for right

Rastafarid Beninis koguvad jõudu ning rastatervitus noorte vahel on sama loomulik kui prantslaste põsemusi või venelaste käesurumine. Kuid muidugi – igaüks teab täpselt, milline peaks üks õige rasta olema ning käitub nende veendumuste kohaselt, pidades teisi veidi äpardunud elustiili järgijateks.

Nii leidiski Abomay rastaperekond, et rõhuasetus välimusele ning tupeeritud patside omamine ei tee sinust veel rastat, rastafarism elab mõtte- ja elustiilis. Nii nad rääkisid päevast päeva positiivsest ellusuhtumisest ning taime abil jumalaga ühenduse saamisest, ise kõrvale trumme põristades.

Ouidah’ rastad Chaka näitel väljendasid oma usku kodugrafiiti abil, kirjutades üle seinte Bob Marley või Rastaman. Muusika kõlas veidi ragisevalt CD-plaadilt ning taimede abil saadi ühendust mitte ainult jumala, vaid ka hulga tulu toovate klientidega.

Kuid Beninis on ka rastaperekond Famille Jah, kes end ise uue liikumise loojateks nimetavad ning seetõttu nii mõneski teises kogukonnas meelepaha tekitavad: miks nemad arvavad, et just nemad on need kõige ülevamad rastad?

Arutledes sel teemal Chakaga, lausus ta meile lõpuks tavapäraselt: Mis te minult küsite, ma viin teid neile külla, ning nii me jälle võõra ukse taga seisime, diktofon käes ja valmis küsitlusteks.

Jah-perekond repatrieerus Guadelupest Benini oma kümme aastat tagasi ning hakkas siin panafrikanismi vaimus elama ja oma uskumusi kuulutama.

Praeguseks nad on üles ehitanud oma elamise ja kooli järve ääres, kus elatakse naturaalmajandusest. Praktiliselt kõik, mis on toidulaual, tuleb nende hoomamatust aiast, kus taimealleede vahel seisavad sildid rastadele ajalooliste võtmeisikute nimedega ning lilledest on moodustatud Aafrika maakaart. „Koos Madagaskariga,“ täpsustab Isa Jah.

Isa Jah palub meil kõigil korrata: Africa sans frontieres ning seletab seejuures, kuidas Aafrikast peaks saama üks ühtne riik. Aafrika on inimelu häll ning seda tuleb hoida ja armastada ühtsena. Piibel räägib küll Eedeni aedadest, kuid me kõik teame, et see on Aafrika, millest jutt. Milleks meile piirid, mis tekitavad viha ja sõdasid, kui võiksime sõbralikult omavahel jagada kõiki Aafrika saadusi ja võimalusi?

Milleks meile eksport Euroopasse, kui kõik Aafrika riigid peaksid tegema koostööd just omavahel? Jumal on andnud inimestele põllumajanduse ja selle poole peavad õiged rastafarid taas pürgima. See on rastade püha ülesanne.

Isa ja Ema Jah on vist juba 60-70ndates eluaastates ning heites pilgu nende välimusele, ei ole nad juba aastaid oma juukseid lõiganud. Sest siia ilma sündides ei olnud veel maailmas juuksureid, ei olnud lõigatud soenguid ega kääregi mitte. Ning loodusliku elu hindajatena ei näe nad põhjust oma välimuse piiramiseks.

Looduslähedus ongi märksõna, mida nad kuulutavad ning lastele oma koolis edasi annavad. Põllumajanduslikud tööd ning käsitöö õppimine võtavad suurema osa laste ajast, kes isegi kohvikannu võivad tagaaias seisvast puust nikerdada.

Kuulame Isa Jah juttu ning ampsame kõrvale sojakooki ja sojapiima.

„Te ometi ei söö ju liha, ega ju?“ uurib ta ikka igaks juhuks. „Mitte ühelgi inimesel ei ole õigust tappa ühtegi looma,“ rõhutab ta näpuviibutuse saatel. See lause hakkab mu kõrvus päev hiljem eriti kõlavalt kajama kui toimub kohtumine valge maagiga..

Hirmumälestus Beninist – mind rautab naine

Kujutate siis ette seda hommikupoolikut, kus kõigepealt imeb üks paljaste tissidega hullunud naine surnud kitse kaelast verd, siis leian end ise mingisugusele abstraktsele prahihunnikule ( ehk fetišile) palveid ja lubadusi lugemas, siis suudlen veel paar korda Aafrika muldpõrandat, tantsin kamba neegrinaistega vuuduu-tantsu, joon veel mõned pitsid palmiviina, sest tagatipuks helistas just Tiit Pruuli ja nimetas meid, Avantüriste selle aasta Seiklejateks.
Muidugi pani see kõik mu katuse sõitma, aga ilmselt mitte piisavalt, sest inputti tuli juurdegi.
Sealt nad tulid – kamp mõnusalt tüsedaid naisi, kes jalutavad juba pikemat aega mööda Ouidah tolmuseid tänavaid ringi ja kuulutavad laia lauluga näiteks, et kui keegi sureb, hakkab keegi uus mõnda fetišit austama. Vahepeal võtavad nad üksteise ümbert kinni, õõtsutavad kehasid ja nühivad veidi ning siis kohkun kogu oma sõitva katuse juures veelgi enam - sest kui mu silmad nüüd ei peta, ja nad tõepoolest ei peta, siis tantsivad mutid nüüd umbes nii, nagu võiks välja näha kuiv seks. Õigupoolest, ärme siin hellita - tegemist on korraliku rautamisega.
Kui ma järgmisel hetkel näen seda kõige suuremat naist hoogsate hõigete saatel minu poole tatsamas, sisendan endale, et ega ta minusugust väikest valget naist ju ometi ei puutu. Ent iga tema matsakas samm vähendab tuntavalt minu eneseusku, millest lõpuks tekib reaalne hirm. Vähem kui heke pärast selgub, et täiesti õigustatult, sest juba olengi ta rammusas haardes.
Pruun punnpõskne täiskuu naerab mulle näkku, lauldes endiselt vuuduu nõiduslikke ridu, silmad pildumas ürgse iha robustseid sädemeid. Aga mis sellest näost, kui õige action toimub kuskil niuete piirkonnas. Ning vähe veel sellest – keegi lähenes mulle nüüd ka tagant! Ning Beritit rautab sama agaralt Chiaka õde!
Ühesõnaga - korralik gang-bang päise päeva ajal Beninis. Ja meie Beritiga tolerantsete kultuuri-uurijatena selle ohvrid.
Minu kultuurilise tolerantsi piirid igatahes juba terendasid, aga olin ilmselt kõigest juba piisavalt pahviks löödud, et midagi üldse mõtestada.

Kui alles tükk aega hiljem olin brutaalsest vägistamisest toibunud, taipasin Chiaka poole vaadata – kuidas siis nüüd meie kallis Benini protegee, kes passis sealsamas kõrval, midagi ette ei võtnud?
Chiaka naerab ja lööb käega nagu annaks sellega märku, et me ei saa ikka üldse siinsetele asjadele pihta. Siis vaatab ta oma kiisusilmadega otsa, lausudes tasa: „See tähendab, et te olete nüüd osa perekonnast. Mina poleks siin midagi teha saanud.”
Brr, saa nüüd neist aru.