Meie esimesed kõnelused fetishiga

Kes on meie senistest kirjadest aru saanud, et vuuduu on üks paras kaos, siis tegelikult päris nii ka ei ole – igast kaosest leiab lõpuks ka korra. Seekord toimus vuuduu tseremoonia Chaka pruudi Charlotte’i perekonnas, kus meile ilusti kavalehed kätte jagati, et me õigeks ajaks Togost tulema saaksime. Kuna seekord avaldati tänu ühe perekonnaliikme abiellumise eest ning teise pereliikme majaostu eest, siis osutusid pidustused kolmepäevasteks. Kava sisaldab endas umbes järgmist: tseremoonia alustamine kell 12.00, rituaalsed tantsud kell 14.00, päev hiljem kitse ohverdamine kell 12.00.. jne

Ei pea vist mainima, et kui meie lõpuks Aafrika aja järgi tseremooniale jõudsime, oli kits juba surnud ning vedeles lodevalt ühe täidlase vuuduisti õlal, kes sellega rahvamassidest mööda jalutas ning ise samal ajal kitse veritsevat kaela imes. Seda kõike võidurõõmsa kisa saatel.

Kui kell oli saanud 14.00, hakkas tants ja seda saatev trummipõrin. Enam-vähem nagu kava järgi plaanis, hakkasid initsieeritud ükshaaval transsi langema, kes rullus mööda liivapõrandaid, kes karjus, kellel kisti rinnahoidjad seljast ja kes kanti kätel minema salajastesse tagaruumidesse pühalikule pesemisele. Chaka väitis, et mõned neist on seal juba päevi transis olnud.
Jälle oli kaos. Üks lõputu arusaamatu segadus, mis oli kava järgi planeeritud.
Kuid seekord muutusid asjaolud meie jaoks paljuski. Kui seni oldi meile lubatud vaid pealtvaataja rolli, siis olles juba vaat et osa Chaka perekonnast, ülendati meile sissepääs perekonna templisse. Ja neisse templitesse juba naljalt sisse ei lasta. Et natukenegi tunnetada koha pühalikkust, ei jäänud meil muud üle kui kõikidele käskudele alluda ning ennast kasvõi korrakski vuuduistidena ette kujutada.
Ja seal me siis põlvitasime Terjega, põlved mullast räpased ning vaatamas tõtt hiiglasliku fetishiga.
(üks mini-fetish templi eest aiast)

„Nüüd esitage fetishile soov,“ õpetas Chaka.
Vaatasime Terjega mõlemad fetishi poole ja kui palju me ka ei üritanud, nägime selles vaid hiiglaslikku kivist ja metallist prügihunnikut, mis oli üle kallatud värviliste õlide, keeduubade, pulbrite ja muu identifitseerimatuga.
„Aga kui te fetishilt midagi palute, siis teadke, et te peate talle ohverduse viima. Lubage mida soovite. See fetish sööb..“ Chaka pöördus oma venna poole: „Kuule, mida su fetish sõigi?“
Vend: „Ta sööb praktiliselt kõike, aga üle kõige maitsevad talle oad ja alkohol.“
Chaka meile: „Et siis asetage oma soov ning lubage talle tänutäheks ubasid, nii umbes kilo või pool, või alkoholi. Aga pidage meeles, kui see soov täitub, peate te siia tagasi tulema ja fetishit tänama.
Chaka rääkis hirmtõsiselt ja ma valisin hoolikalt oma soovi, et pisiasja täitumise pärast Benini tagasi ei peaks lendama. Seejärel jätkasin oma dialoogi fetishi-hunnikuga. Kunagi Lõuna-Ameerikas olles oli see lihtne: mäed rääkisid minuga, kivid rääkisid minuga, puud rääkisid minuga, aga millegipärast Benini fetish vaikis. Torkisin teda oma mõtetega nii siit ja sealt, otsides sarnaseid kommunikatsioonialuseid, aga ei midagi. Fetish endiselt vaikis. Mööda läks vist minuteid viisteist, enne kui me fetishiga oma umbusklikkust taandama hakkasime ning korraks midagi sideme-laadset leidsime. Ehkki ma möönan, et meie kommunikatsioon oli tõrges sündima, siis oma soovi täitumise korral plaanin temale siiski tänu avaldada. Sest ega kunagi ei tea, mida fetish sulle tänamatuse eest teha võib.Tõusime sealt lõpuks püsti ning tundsime, et oleme midagi eneseületuslikku teinud. Terjel oli terve see aeg sama püüdlik nägu ees ning nagu selgus – ega temalgi suhtlus vuuduuga teab mis takerdusteta ei möödunud. Aga vähemalt ma tean nüüd, et suhtlemine loodusjõududega on mulle oluliselt hingelähedasem kui kõnelused fetishitega.

Minu väike inimlik nõrkus Beninis

My love for pineapple in Benin will never cease.

Igal reisil tekib mingisugune rumal väike inimlik nõrkus. Näiteks Peruust lahkudes tilkus süda verd, et kuidas saab elu edasi minna ilma imearmsate rinnakate turumuttideta, kes tähtsalt sädistavad "Pasa no mas!" ja pakuvad värskelt pressitud puuviljamahla, mmm. Koos llapa'ga.
Või Gruusiast tagasi Venemaale sõites klammerdusin ümber musta veini täis plastikpudelite samasuguse kiindumusega, nagu laps võiks emmata ema.
Beninis armusin ananassi. Nõrkemiseni.

Beninis pakutakse laias laastus kahte tüüpi ananassi: pisikesed, mida süüakse umbes nagu jäätist - pärast koorimist tutist kinni ja hambad viljalihasse - ; ja suured nagu meilgi müügil.
Muuhulgas omandasime ka oskuse ananassi parimal viisil serveerida:

Miks kookospähkel kunagi pähe ei kuku?

Et käes on kevadine laupäev, siis ei hakka me teid pikkade tekstidega ei koormama. Küll aga võite kuulata väikest heliklippi, mille salvestasime Grand Popo rannas, käsil kuues ananass.

Räägime sellest, miks Aafrikas kookospähkel kunagi pähe ei kuku.

Togos käidud! Kuidas valge kuld ja kütus liiguvad mustal turul - 'kogemusväärsus' Benin-Togo piirilt

Ühel hilisõhtul, kui konutasime jälle oma vanas heas paadilobudikus ja kuulasime ookeani järjepidavat ulgumist, teinud just eksperimendi mõttes meie isa palve sünkroonlugemist – Chiaka prantsuse keeles, mina kobamisi eesti keeles – sel õhtul tabasin lõpuks ära, mida poisid peavad siinseks suurimaks vaatamisväärsuseks.

Ei ole see nende jaoks turistide seas populaarsed vuuduutemplid või käsitööturud, ei suuda nad erutuda järjekordsest käigust fa preestri juurde, mis meid Beritiga põnevusest kihelema paneb, ega ka randa ehitatud monumentaalsest orjuse väravast, mis on paradoksaalselt sarnane kõikvõimalike võiduväravatega. Nii nagu see värav võiks kuju poolest sümboliseerida nii võitu kui orjust, on ka palju muud siin ilmas vaatepunkti küsimus.

Chiaka ja Pascali silmad läksid tõeliselt põlema, kui jutuks tuli Benin-Togo piir!
Miks?
Chiaka ütleb saladuslikul häälel: „Seal – Benin-Togo piiril – seal on kõike...”
Järgmisel hommikul kihutasime tsikliga mööda Orjuse rannikut Togo poole. Piiril ongi kõike: rekkad, autod, motikad, rattad, naised, mehed, lapsed, kihav liiklus, lokkav kaubandus, sealhulgas haruldased suupisted nagu kanaliha.
Chiaka pargib motika, viskab paarile kutile silma ja tsikkel on nüüd ohututes kätes. Chiaka kujuteldav kaitsekuppel töötab taas. Jalutame mõne strateegilise persooni juurest läbi, surume rusikad kokku ja ilmselt oleme kaitstud.
Nii sama muuseas jalutame edasi Togo poole – võiks ju Togot ka näha,' kui juba siin, mõtleme irooniliset. Liiklus muutub tihedamaks, möödume juba piiripunktist, passikontrollidest, asfaldiribale maha joonistatud piiritähistustest, juba jõuan mõelda, et nii lihtne siis ongi – aga siis hakkas piiripolitseinik karjuma ja mitte ainult – kisa oli oi-oi-kui palju!
Chiaka tõmbas saba jalge vahele ning karmist pätist sai korraga kõige veetlevam mees.

„Mis sa arvad, et sedasi kahe naisega võid lihtsalt jalutada üle piiri?!” kurjustas korpulentne politseitädi.
„Aga teie olete siin ka nii – üks mees ja kaks naist!” leiutab Chiaka lõbusalt vabandusi, viidates piiripunkti töötajatele.
„Ja Aafrikas on see ju normaalne – ühel mehel peabki mitu naist olema!” ei saa ma märkimata jätta.
Selle peale saab kriisiolukorrast päeva lõbusaim seik – kogu passisaba kõkutab naerda, korpulentne tädi kõige heledamal noodil.
Ent Togosse meid ikkagi ei lasta.
Aga juba Nigeeria piiril õppisime, et Aafrikas on piiriületamiseks alati rohkem viise kui ametlik ja paberipoliitikaga. Nii me siis jalutame alla randa, liigume mööda rannikut edasi ... Ja oleme Togos!
Meist voorib mööda kümneid ja kümneid naisi, kes kõik kannavad pea kohal Aafrika naisele tavapärast tandamit. Aga tavapärasena tundub see vaid meiesugustele võhikutele. Tegelikult liigub nii illegaalne bensiin ja narkootikumid – naiste pea kohal kantavat pagasit keegi ei kontrolli. Seda enam, et nad ületavad piiri illegaalselt. Paberiteta, probleemideta.

Muide, kokaiin on majanduse baas, räägib iga teadjam mees Beninis. Valge kuld ja ohtlikud mängud siinsetele kaakidele – kaif Euroopa hipsteritele. Bensiinijaamasid Beninis ju praktiliselt polegi – kogu liiklus liigub illegaalsetel radadel, mis tassiti siia naiste pea kohal Nigeeriast ja kallatakse läbi marlilapi paaki 7-aastase lapse poolt. Õpikutest tuntud majandusmudelitega pole siin mandril midagi pihta hakata.
Kõige selle kõrval tundub meie illegaalne piiriületus lapsemäng.
Umbes nii liigutab end must turg - naiste kindlates kätes Benin-Togo piiril
Aga seal helendava ookeani kaldal jalutades ei jää me muidugi päris märkamatuks - „mis mõttes liigub mööda meie salaradu mingisugused valged. Valged peavad maksma! Viisaraha viisaks, aga nii jääb ju piiripunktis töötaval onul oma osa saamata!”
Üks mees hakkaski meil sabas käima, nõudis passe näha ja seletas midagi. Siis toimus aga midagi kummalist – üks teine vend viipas talle midagi ning tüütu mees jäi poolelt sõnalt vait ja kadus.
Õigus jah – Chiaka kaitsekuppel teeb oma nähtamatut tööd.
Togos käidud. 'Vaatamisväärsusega' pole siin aga mingit pistmist - see siin on 'kogemusväärsus'.
Tere tulemast Togosse! (Paadilt lugeda: I am that I am)

Le Grand Frère de la quartier ja ürgne kutse Grand Popos

Ega me alguses aru ei saanudki, et Chiakale toob igapäevast leiba kilogrammiste lillepuhmaste jointi-suurusteks pakikesteks jagamine. Rastale kohaselt suitsetas ta sageli juba enne lõunast leitsakut, aga kuna religioossed tõekspidamised kritiseerimisele ei kuulu, siis tehku mis tahavad - meie respekt.

Nii ongi Chiaka oma piirkonna Le Grand Frère. 24 aastat jaganud püha lehte ja saavutanud kõikide osapoolte respekti, sest ega igaüks ei saa oma nime seostada nii väärika rolliga, nagu seda on uste paotaja jumalikku maailma. Meeldetuletuseks - rasta suitsetab selleks, et olla ühenduses jumalaga.

Chiaka banaaniaias istub kümneid musti mehi. Üks tüse triiksärgis mees räägib oma ärijuhtimise magistrantuurist, paar noort Guccist, Pradast ja Dieselist kirjut brändidändit plõksivad oma kõikevõimaldavaid telefone, kõigil päikseprillid ees. Taamal konutab mõni vaesem mees tänavalt, üks on väidetavalt maag, teine vuuduu preester, kolmas politseinik. Lendleva bobmarliliku häälega laulu saatel loivavad väravast sisse erksavärvilistes hõlstides hipid. Alati karismaatiliselt hoitud, kuid hingelt romantiline Chiaka ulub neile kõrgel falsetil vastu, mille peale kanad kahte lehte laiali tuterdavad. Tunnen, et mind ümbritseb Ouidah kaasaegse kultuuri keskus.
Hinnanguliselt voorib päevas läbi Suure Venna aia ca 50-70 inimest. Nende hulgas ainult kaks naist. Ühel õhtul õnnestus mul ühte kohata – oli teine õige suure kõhu ja matsaga jalaga mammi, kelle kõrval ma vist hetkega moondusin hapraks nagu liblikas. Endal tatikas rätiga seljale seotud, pahvis pläru nagu kunn ja naeris madalat naeru. Tahtsin uskuda, et kleenuke Chiaka võib mind vajaduse korral päästa.
(Ette rutates võib öelda, et järgmise matsaka naise puhul ta mind ei päästnud - taolised rüvetused kuuluvat perekondlikesse traditsioonidesse...). Chiaka sotsiaalse positsiooni paikapidavusest saime aru alles siis, kui sõitsime temaga rannakülla Grand Poposse.
Ookeanirannikul tahtsin võtta aega iseendale, lugeda, passida meditatiivses üksinduses, aga ei Chiaka ega tema sõber Pascal kavatsenudki nii pea tagasi Ouidah’sse liikuda.
Alles mitu päeva hiljem mõistsin, miks Aafrika meile nii turvalisena tundus ja miks Chiaka meid omapead ei tahtnud jätta – võti seisneb temas. Ja mina olin veel üksinda ookeani ääres jalutades ränka vaeva näinud, et alla suruda Peruu rannaröövist tekkinud psühholoogilise trauma riismed, pipragaas higises peos. Varastel oli juba ammu selge, kelle kaitse all me siin liigume.
Berit ja tema hommikune kookos
Nii me siis istume õhtuti oma rannakoduks muutunud paadilobudikus ja uinume seal samas liival tähistaeva all. Toas oleks liiga palav ning ürgsega oleme juba ammu sina-peal - elektrit pole siin juba neli päeva olnud, igapäevaselt rassime kaevust vett tuua ning süüa teeme küünlavalguses pajal. Päeva alustame kookospiimaga.
Kui just mõni hiigellaine meid üle ei ujuta, möödub öö rannas rahustavalt. Ookeani lainetekoha mõjub kui muusika oma murdsekundiliste vaikusemomentidega. Kaugelt lähenev kohin valjeneb kärgatusega, jääb siis huugama ja koriseb midagi oma salakeeles.

Pascal, mina ja rannale kandunud pudel aastast 1932. Kuna see oli koduks paljudele krabilistele, siis lennutasime selle tagasi ookeanisse.

Meie Aafrikas. Enne ja pärast. vol 2

Aafrika aja järgi toimub kõik siis, kui selleks on õige aeg

"Kell 11 hommikul siis minu juures ja lähme Fa preestri juurde, okei?"

Esimene nädal
Punkt kell 11 oleme Terjega kohal. Või 10. Või mis iganes kellaajal Chaka palub tulla. Charlotte pakub meile istumiseks toole, kuid me ei võta neid vastu – me hakkame ju niikuinii kohe minema. Charlotte itsitab. Pärast närvilist tundidepikkust edasi-tagasi käimist aia ja kodu vahet nõustume lõpuks istuma.
Teine nädal
Oleme endiselt Terjega õigel ajal kohal. Äkki Chakal oli eelmisel nädalal lihtsalt liiga palju tööd ja tegemist ning seetõttu venisid kõik meie minekud? Kuid nüüd me oleme juba targemad ja teame, et kõigepealt tasub maha istuda, siis hommikusöök vastu võtta ja siis on alles minek. Millegipärast me preestri juurde ikka kunagi keskpäevaks ei jõua.
Kolmas nädal
Kell 11 tähendab tõenäoliselt 12.. mõtleme omavahel ja longime muretult tund aega pärast kokku lepitud aega aiauksest sisse. Võtame nurgast toolid ja imestame, et kuhu Charlotte oma hommikusöögiga jääb. Vestleme Chaka kundedega aias, ostame lõunasöögiks väikse ananassi ning istume lõpuks Chaka motikale, millega me „käime korraks kusagilt läbi”.
Neljas nädal
Lubasime neli tundi tagasi Chakale külla jõuda, aga noh.. magasime natuke kauem ja sõime tänaval ananassi ja.. jäime müüjatega juttu rääkima ja.. hüppasime korraks internetist läbi ja.. kuhu meil kiiret? Jõuame veidi imestunud Chaka juurde ja vaatame kella – 14.00. Kolm tundi tagasi pidime preestri jutule minema.. aga noh, see paar tundi ees või taga. Terje ennustab: „Pakun et enne kuut tundi me sinna ei jõua.” Chaka naerab selle peale ja paneb demonstratiivselt oma valmisoleku tähistamiseks piduriided selga. Aga meid enam ei peta, teame küll mis edasi saab – üks väike joint, siis tulevad tal kunded, möödub lõuna, Charlotte küpsetab meile süüa, tulevad teised külalised, õel on vaja külas käia, istuda, juttu rääkida, suguharuga tutvuda.. Ja tõepoolest, nagu Terje ennustas – kuus tundi hiljem jõuame lõpuks preestri juurde. Teda siis muidugi enam kodus ei ole.
Kohanemine Eestis
Meil on Haapsalus Rändurite klubis jutuvestmine, meie peakülalistena. Hakkame pärast seminari vaikselt sättima. Jääme tänaval juttu rääkima, poest oleks vaja läbi minna, asjadki veel pakkimata.. Kui ühel hetkel avastame, et poole tunni pärast peaksime kohal olema ja seda eesti aja järgi! Vahemaad on aga veel küllaga. Eesti ja aafrika aeg kohtuvad lõpuks politseiradari all. Siinkohal minu lemmikule korravalvurile kõikvõimalikud tänu- ja kiiduavaldused mõistva suhtumise eest.
Christian ja Terje Aafrika aega ootamas. Äkki homme tuleb?

Kuhu käib prügi? – kuhu iganes
On vaid üks valdkond, kus me kohalike elustiili ei ole võimelised üle võtma – kõik, mis puudutab prügimajandust.
Prügi tänavatel ei hämmasta mind enam ammu. Seda on seal nii palju, et ükski „Teeme ära” kampaania ei suudaks märkimisväärset edu saavutada. Küll aga kohutab mind see, kui ka koduaias käib praht sinna, kuhu juhtub. Chipsipakk saab otsa – põrandale, suitsupakk saab tühjaks – põrandale.
Kui me lõpuks julgeme hakata tegema märkuseid nende keskkonnateadlikkuse ja esteetikameele osas, võetakse Valget Naist kohusetundlikult kuulda ning mõni aeg hiljem lendleb prügi juba teisele poole aiamüüri. Ainult et Chaka kodu puhul tähendab see ühest aiast teise loopimist.
„Meil käib kord kuus prügiauto, siis koristame sealt ka ära,” püüab ta meid veenda, ehkki roostetanud plekkpurkide hunnik räägib meile vaid vastupidisest.
Pärast nädalapikkuseid tulutuid loenguid sellest, kuidas oma keskkonnast hoolida, hakkame korraldama ranget järelvalvet ning organiseerime sinna kaks tünni (mis on ka ainukesed prügikasti-laadsed anumad, mida ma Beninis nägin). Chaka ja Charlotte ei julge kurja pilgu all enam ühtki vale liigutust teha. Kui isegi koni kogemata maha kukub, käib kuri köhatus Valgete Naiste poolt ning linna austatuim kanepidiiler korjab selle vabandusi pomisedes üles. Asi läheb lausa nii kaugele, et rannas krabisid grillides korjatakse kõik sõrad hoolikalt kokku ja pannakse kilekotti.
Selleks ajaks oleme nende arusaama prügimajandusest juba nii keeruliseks ajanud, et otsustame mitte puudutada teemat 'kui kiiresti miski looduses kõduneb’. Aga ka väike võit teeb meid juba rõõmsaks.

Meie Aafrikas. Enne ja pärast. vol 1

Ehkki juba enne reisi oleme sisimas enestega kokku leppinud, et võtame kõik kohaliku omaks ning püüame seeläbi nende silmade kaudu maailma avastada, ei ole mitte kõigega võimalik kiiresti kohaneda. Meie takistused teel:

Joomine kilekottidest

Kui me tavaliselt võrdlemisi hooletult räpaselt turult ostetud lahtist toitu pugime ja teist nägugi ei tee, siis üks reegel kehtib alati ka meile – ainuke vesi, mis juua kõlbab, seisab kaubamärgiga plastpudelis. Veel enne sõitu saame vihjeks, et seal olevat mingid kilekotid, millest kohalikud rüüpavad ning mis on enamasti võltsitud toode läbikeetmata veega.
Paar esimest päeva Nigeerias hoiame kangelt oma pudelite juurde. Väljas on pidevalt üle 30 kraadi, higi voolab, kurk kuivab, pudeleid kulub meeletult. Ühe hind on umbes sama palju kui mu päevaeelarve toidule. Samal ajal joovad kohalikud väikestest kilekottidest ja pesevad sellega käsigi. Need ühekroonised kilekotid eluveega hakkavad aina ahvatlevamad tunduma.
Lõpuks üks tark mees taksos õpetab – kui kotil on tootenumber peal, siis see kõlbab. Võtame raskete südametega on esimesed väiksed lonksud.
Benini jõudes aga avastame, et ükski kotike pole numbriga. See-eest on nii kohutavalt palav, et ostame aeg-ajalt odavat vett enda märjaks tegemiseks. Vahel võtame raske südamega ka paar väikest sõõmu.
Veel nädalake hiljem ja mina olen pudeliveest lõplikult loobunud. Ainuke häda kilekottidega on see, et need tuleb kohe tühjaks juua, sest hammastega rebitud auku ei ole kuidagi võimalik kinni panna. Nii võibki juhtuda, et jõuad kellelegi külla ja sul ei ole vett kaasas. Ja pererahvas pakub sinu kõige suuremat õudusunenägu – kohalikku kraanivett.
On viimane nädal. Terje jookseb tuhatnelja käru suunas, mis on pungil kilekottides jäätistest ning tellib kohe mitu korraga. Rebib ühte otsa hammastega augu ja hakkab plastikust magustoitu välja imema, endal lai naeratus suul ja mokk veidi tolmune. Mina kosutan end tundmatu päritoluga veega, mis tõenäoliselt läbi mingi kraani minu klaasi jõudis. Ja näete, siiani elus.

Valge naine tööd ei tee

Kõik, mis puudutas majapidamistöid, jäi Charlotte’i õlule. Nii kui me hoovi uksest sisse astusime tiris ta välja toolid, istutas meid sinna maha ning hakkas toitu tegema. Mina, Terje ja Chaka vaatasime pealt. Nii iga päev hommiku-, õhtu- ja lõunasöögi ajal.
Alguses läks süda päris härdaks: mis valged kuningannad me siin oleme, et meid niimoodi teenindatakse? Püüdsime küll abi pakkuda ja teha üht või teist, aga kastruli äärest saadeti meid muudkui minema. Siis togisime Chakat, et kas ta oma naist vahel ikka aitab ka, mille peale Chaka ütles, et alati ju aitab ning istus rõõmsalt oma kohal edasi.
Kui alguses tundus see meile naise rolli hirmsa paikapanemisena, siis ei läinud palju aega mööda, kui meiegi uksest sisse jalutasime, ananassi Charlotte’le andsime ning jäime taga-aeda jalgu kõlgutades ootama, et see lõpuks meile serveeritaks.
Kummalise pöörde võttis asi alles siis, kui meie enda kodus vett ei olnud ning oma musta pesuga Chaka kaevu äärde läksime. Chaka naeris meie käsipesuoskuste üle, tõmbas mu stringid käte vahelt ära, moondus ühtäkki pesumasinaks ning jättis meid jälle käed rüpes istuma. Aafrika mees aitab naisi majapidamistöödes küll, valgeid naisi.