Must Mees ja Valge Naine

Jätkuks eelmisele sissekandele, jäi õhku küsimus:
Miks ikkagi tundub Valge Naine Mustale Mehele sedavõrd ihaldusväärne?

Fifame ja Sena osalusvaatluse tulemused Beninis lubavad esile tõsta järgmist:

Valge naine kui omandiobjekt kaitsestrateegilistel põhjusel
See on kollektivistlike ühiskondade pluss - kui keegi sind oma hõlma alla võtab, on kogu ta perekond põhimõtteliselt ka sinu perekond. Kui liikuda linna peal, lingitakse Valget Naist tema seltskonnas oleva Musta Mehega. Valge Naise kohale tekib kujuteldav kaitsekilp, mille jõud sõltub Musta Mehe sotsiaalsest ja sümboolsest kapitalist. Majanduslikust ka, aga Beninis napib seda niivõrd, et see on juba erijuht.
Meie näiteks sõitsime vahelduseks järgmisesse randa Grand Poposse, aga Chiaka tuli meiega kaasa. Talle tundus see täiesti iseenesestmõistetav, sest kuhu sa oma perekonna naisi sedasi omapäi lased. Ta ei lahkunud ka järgmisel päeval. Sest kuidas ta saakski jätta meid, Valgeid Naisi omapead, kui meie oleme ju tema kaitse all!
Alguses tundus pisut ahistav, aga hiljem veendusime, et asjal on praktiline iva sees. Kuidas siis ikkagi ohtlikus Aafrikas meile kordagi liiga ei tehtud? - paar ringi võõras linnas Chiakaga ja kaitsekilp töötab kui püha vägi.
Valge Naine (Berit) ja tema kaks Musta Meest kaitsestrateegilistel põhjustel

Valge naine kui rikas naine
Perekonnainimestele pole see küll kuigivõrd tähenduslik – beninlased on üldiselt äärmiselt armas rahvas – kuid tänaval ringi liikudes hõljub Valge Naisega ikka kaasas raha magus lõhn. Keegi otseselt ei peta, aga sisimas kipuvad nad ikka uskuma, et Valgete Maal kasvab raha puu otsas. Kasvõi natukenegi.

Valge naine kui moderniseerumise sümbol
Mulle tundus, et kõige enam tunnevad Benini vähegi arukamad noored Mustad Mehed puudust eneseväljenduslikust vabadusest. Nad on sündinud vaesesse palavasse tolmukeerisesse, nende ema imeb vuuduutseremoonial kitse kaelast verd ja isal on kaks naist ekstra. Vanaema müüb tänavanurgal pirukaid. Onu on Fa preester. Kaks korda nädalas käivad nad internetis ja ohkavad. Valge Naine...

Valge Naine kui aken Euroopasse - kõikide võimaluste maale
Ja kui Valge Naine sümboliseerib kaasaegsust, modernismi, kapitalismi, püsivat elektrit ja ilma juhtmeta töötavat internetti, siis tahab Must Mees kosida naine ära ja lennata sümbolpeegeldusest Reaalsusesse. Kolida Pariisi või Marseilles’sse, peaasi et Euroopasse – kõikide võimaluste maale!
Mida nad ainult siis veel ei tea, on see, et Prantsusmaal pöörduvad soorollid omakorda pahupidi: Valge Naine rabab linnas tööd ja karjääri, Must Mees kasvatab kodus lapsi ja teeb süüa.

Valge Naine kui jumalik naine
Aga kõige kummalisem avastus on see viimane, mille avas mulle ilusa nimega rastakunstnik Art A Jah – Valge Naise ümber lasub mingisugune müstiline aura. Puhtus, pühalikkus, helendav aura. Valge Naine on looritatud naine. Nii sümboliseeriks Valge Naine koguni ka Vaimset Avardumist või midagi säärast.
Mustade Meeste ehmatuseks saavad soorollid suhtluses Valgete Naistega paraja twisti peale

Millega aga Must Mees lõpuni leppida ei suuda, on Valge Naise ego ja soov olla mehega samal pulgal. Võrdne võrdsega.
Võiks öelda, et on meievanuste meeste isadel Beninis on keskmiselt kolm naist. Polügaamia elab täiel rinnal. Naised kasvatavad kodus lapsi, mees seksib rotatsioonis.

„Vot see naine on saatanast!” viipab Chiaka ühele kaussi pea kohal kandvale naisele teisel pool tänavat.
„Mis mõttes?!”
„Kui meil oli suhe, kas kujutate ette, leidsin ta eest teise mehega,” räägib Chiaka oma trööstitut lugu.
Meil Senaga tekib aga kohe küsimus - kui pruudi tegu oli nii hirmus, siis miks meeste puhul sama ei kehti. Miks mitme naise pidamine on okei, aga mitme mehe pidamine mitte?
Chiaka vastus kergitas feministi pead meie sees:
„Sest mees on mees.”
"?"
„Sest mees on mees.”
".. ?"

Millise tõenäosusega Fa preester eksib?

Seisame Chiaka ja Printsiga kuninga palee ees. Lööme aega surnuks, teadmata, mida ootame. Nagu Aafrikas reeglina ikka.

Tulime just järjekordselt Fa preestri konsultatsioonilt, kes pomises midagi kaksikutest. See on juba umbes kolmas preester, kellele millegi pärast ilmutub hingedemaailmast kaksikute kuvand. Mida see peaks tähendama? Kaksikud. Kaksikud. Ja jälle ta näeb kaksikuid.

Järsku märkan, et siin samas meie kõrval turnivad kaks päris kaksikut. Pakun neile pulgakommi (ka seda muuseas palus preester teha ja kohemaid ostsin turult hiiglasliku kotitäie kommi, mida külapeal varmalt lastele jagada). Minu meelest meenutavad nad kahte filosoofi, mistõttu ei saa ma omakorda peast Irvine Welshi „Kahe filosoofi” lühilugu, millega mina ja Berit peame tihti end paramatatult seostama. Ent nägin tohutult vaeva, et põhjendamatuid seoseid oma peas vältida.
Kaksikud.

Welshi kaks filosoofi

Selle asemel vedasin märkmikusse jooniseid, püüdes unustatud teadmistele tõesnäosusteooriast toetumata jälile jõuda – milline on tõenäosus, et Fa preester eksib.
Võtame ideaalseisundi, et karbid langevad maha 45-kraadise nurga all. Siis on meil sisuliselt kaks erinevat võimalust, millisesse koodi karbid asetada. Mõlemad võimalused on võrdselt õiged. Ehk sama karpide asetus viib erineva koodini, mis viib erineva tähenduseni. 50/50 situatsioon on piiripealne, aga täiesti olemas.
Olematu teooria esmane kirjapanek. Märkmiku serva vahelt paistab preestri visiitkaart: Medium 2000

Olen skeptiline. Aga see on ka hale üritus ühendada kahte asja, millest üks püüdleb ratsionaalsusele, teisele pole see üldse küsimuski.

Girlpower - Sena, Fifame ja Charlotte
Võib-olla oleks preestri tegelik vastus pidanud tähendama hoopis kolmikuid. Ja üha enam tundus mulle, et Chiakal on kolm naist: mina, Berit ja Charlotte. Aga juba ammu nimetas Chiaka meid ümber.
Beritist sai Sena – tähendab olla Jumalaga ühenduses.
Terjest sai Fifame – tähendab olla rahus kogu maailmaga.

Chiaka ja Charlotte on kuum paar. Kihutasin nende motikaga mööda liivast rada alla randa, kotis krabid, kalad ja ananass. Neist kusjuures koorivad nad ainult viimast – kalad-krabid lähevad koos kontide ja kestaga.
Pikal sirgel tõmbab Chiaka elumehe kombel gaasi põhja, et veelgi rõhutada oma mehelikku jõudu tema taga istuvale kahele daamile.
Lõõmav kera loojus õhetavniiskesse sudusse ning öine ookean sosistas oma mürgiseid võlusõnu (spelle). Nad mürgitasid mind samade vahenditega nagu fetiši vaim, lubasin endale uskuda. Aga rasvas särisesid kalad.
Charlotte’i vallatud kunstjuuksed, mida nad kord nädalas käivad juuksuris pea külge õmblemas, lehvisid ookeani sosinates. Tema varbaküüntel ilutsevad hõbedased pikad kunstküüned ja nagu ganjadiileri naisele kohane, ilutses tema T-särgil tekst – „Lord of Cannabis”. Mees omakorda jagab naisega oma intiimseid rõõme: „Täna suitsetan ma Rizlaga.”
Charlotte naeratab, elab silmnähtavalt mehe väikestele rõõmudele kaasa ja jätkab askeldamist kaladega.
Chiaka ja Charlotte
Meie Senaga oma nihkes traditsionaalsuses armsana tunduvasse suhtesse vahele küll segada ei tahaks. Aga see pole ka päris must-valge siin Aafrika sotsiaalses maailmas. Õigemini täpselt seda ta ongi: must ja valge. Must Mees ja Valged Naised.
Nimi ei riku ei meest ega naist. Olgugi et Fifame ja Sena, oleme me endiselt valged naised Aafrikas. Kui keegi on siin kaksikud, siis oleme need meie Senaga.
Või sümboliseerib Fa kuulutus Chiaka sisemisi heitlusi teemal mustad-valged mäed ja käed.
Chiaka ahvatluste meres

Meie kummaline kohtumine kuningaga.

Ehkki suurema osa ajast Chaka ja Christian poputavad meid kui kuninga kasse ning toidavad, joodavad ja sõidutavad rohkem kui me nende külalislahkust vastu võtta söendame, siis alati on vähemalt üks valdkond, kus õigused mulle ja Terjele üle antakse – kohalikus baaris või restoranis. Siis vaatavad mehed kaugustesse ja vilistavad arvet saades muretult lae poole. Need harvad korrad mil baari satume, meenutavad mulle kangesti paari aasta tagust Keenia rannakuurorti, kus rikkad itaalia keskealised naised kohalikke playboysid oma kaaslasteks palkasid. Ma ei saa midagi parata, et end sellistes situatsioonides mustade poiste sugarmamana tundma hakkan.

Üks sellistest kordadest ongi päeval, mil ootame oma visiiti kuninga juurde. Aja surnuks löömise mõttes viime mehed baari õlut jooma ning maksame vaba randmega paarituhande-frangise arve. Meeleolu ülev, väike švips sees, maabume lõpuks ööpimeduses kuninga paleesse.
Palee hoov on liivapõrandaga, nagu siin kõik hoovid. Palun printsilt veel enne tähtsat kohtumist end tualettruumi juhatada.
„Väike või suur häda?”
„Väike.”
Prints annab mulle kätte taskulambi ning viibutab käega kuhugi müüride vahele. Jalutan näidatud suunas ja jään nõutult seisma:
"Kus täpsemalt?"
„Kus iganes seal!” hüüab hääl kaugustest.Lõpuks on aeg siseneda vastuvõtusaali. Chaka ja Christiani eeskujul võtame plätud jalast ning hakkame edasi jalutama, kuid mõistame kohe, et teeme midagi valest. Kuninga jalge ette ei tohi jalutada, kuninga jalge ette peab käpukil minema!
Roomame neljakesi mööda sinise vaibaga saali kanapee suunas, millel lösutab tüse mees. See kauboikaabuga ning valgetes hõlstides härra on vist kuningas. Suudleme poiste eeskujul kuninga jalge ees kolm korda maad ning veame kätega riste mööda ülakeha. Tagumikud turritavad taeva poole, nii et meie taga istuvatel preestritel, kes parasjagu õlut limpsivad, oleks hea ülevaade. Keegi ülienergiline prantslasest initsieeritu talutab meid istekohtade suunas. Sammastega saali äärde on pandud neli valget plastmassist tooli, mille käsi- ning seljatugesid ilustavad valged lillereljeefid. Istume seal kui puunukud ega tea, mida edasi teha. Jääme lootma poistele, nagu ikka. (kuninga foto internetist)
Kuningas meile: „Miks te siia tulite?”
Chaka hüppab toolilt maha, põlvitab vaibale ja hakkab midagi seletama sellest, kuidas me tulime tema jutule, et paar küsimust esitada. Siis hüppab Christian maha ja jutustab suurejoonelise muinasjutu, kuidas me oleme Eestist, suured kirjanikud ja teadlased, ning tulime vuuduu kohta uurima.
Kuningas: „Noh, küsige siis!”
See on hetk kui ma avastan, et õlu on korralikult pähe hakanud ja et küsimuste ettevalmistamine on suures hoos täielikult ununenud. Pealegi, andes kiire hinnangu kõigele ümberringi toimuvale saab selgeks, et kuningaga võib rääkida vaid käpukil. Aga kui tõsiselt sa saad võtta olukorda, kus Tema Kõrgeausus kannab kauboikaabut ja preestrit lasevad kuuldele õlleröhinaid? Vahepeal on ka prantslase ja kuninga vahel arusaamatu konflikt tekkinud, kus pärast karjumist viskab viimane oma guru saalist välja.
Samal ajal püüan Christianile sosistada, mida kuningalt teada soovime ning lasen tal ülejäänu eest hoolt kanda. Poiss põlvitab jälle meie toolide ees ning edastab kuningale meie küsimuse. Nii korda mööda – Terje seletab oma küsimusi Chakale samal ajal kui kuningas minu küsimustele vastab ja mina edastan infot Christianile, samal ajal kui kuningas Terjele vastuseid suunab. Piinlik, aga töötab.
„Kui nad nii palju küsimusi esitavad, tuleb neil ka kõvasti maksta,” naerab kuningas oma ihnet naeru ning teeb selge vihje, et nii pika jutu eest tõuseb taks*.
Maksta? Maksta! „Terje, palju sul raha on?”. Mul tuleb hirmuga meelde, kuidas oma viimase viietuhandese baaris lõdva randmega lauale viskasime ning kui magusalt maitses tol hetkel see õlu, mis praegu väga mõruks võis äkitselt muutuda.
„2000,” sosistab Terje. Minu taskus on 0. Küsin sosinal Christianilt. 0. Chaka? 0. Samal ajal kui kuningas vastab meie filosoofilisele küsimusele vuuduu positsioonist muutuvas maailmas, on meie poiste seas tekkinud paanika: varsti saab visiit läbi, aga tüdrukutel on kuningale ainult sandikopikad.
„...Teie seal Euroopas räägite vuuduust ainult halba...” seletab kuningas.
Chaka ja Christian on mõlemad jälle põrandale kükitanud, aga seekord mitte selleks, et kuningale küsimust esitada, vaid selleks, et omavahel aru pidada: kust raha saada?
„...Miks te arvate, et teie kristlus on parem usk...?” kõlab kuninga hääl tagataustaks.
Noogutame kuningale heakskiitvalt ning püüame mitte välja teha paanitsevatest poistest. Chaka roomab mööda põrandat teisele poole saali istujate juurde. Tuleb varsti tagasi ja teatab, et kuningale tuleks anda v ä h e m a l t 5000 franki. 5000! Kust me selle saame?
„...Vuuduu on usk nagu iga teinegi...”
Christian ja Chaka roomavad mööda põrandaid kord ühe, kord teise preestri juurde. Meie endiselt istume naeratades ja teeme näo, et me ei tea midagi.
„...Meil on omad kombed ja omad rituaalid ja me palvetame hea nimel, nagu teiegi. Voila!”
lõpetab kuningas lause ja tema voila! koos haigutusega viitab ilmselget sellele, et tema jaoks on visiit läbi. Ärevil pilguga jääb ta oma raha ootama.
Ajastus ei saaks olla parem. Chaka, meie linna võimsaim ja tuntuim kanepidiiler, vaenlastele kardetud mees, roomab saba jalge vahel kuninga laua juurde, käes meie antud 2000 franki ning hunnik kopikaid. Tema südantlõhestavas loos ei ole me enam ühtäkki suured kirjanikud ja teadlased, vaid vaesed tudengid, kellel kahjuks rohkem kui 5000 franki kahasse talle loovutada ei ole. Kuningas krimpsutab nina, kuid võtab pakutu vastu. Võrreldes poistega, kes preestritelt valgetele tüdrukutele raha laenamas käisid, kuna viimased olid raha baaris meeste õllede peale kulutanud, säilitasime natukenegi oma eneseväärikusest.Kuid kõige olulisema mõtte vuuduu kohta ei saanud ma mitte kauboikaabuga kuningalt, vaid ühelt prantslasest möödakäijalt: „Meie, eurooplased, püüame kõike loogika piiridesse panna. Moodustada süsteeme ja luua struktuure, jagada kategooriatesse, jälgida reegleid. Unusta see! Vuuduu on vibratsioon.”

* Kas kohalik või võõras, kõik preestrite-kuningate ja muude religioossete inimeste külastusel tuleb alati midagi viisakusest maksta.

Täna sõidavad Avantüristid Haapsalusse..

..Muidugi selleks, et rääkida rännakutest, meie füüsilistest ja vaimsetest kogemustest.
Kes juhtub seal kandis olema, astuge läbi Nurme bistroost Rändurite klubi ürituselt. Kell 19. 00
Kohtume seal!

Välimus ei riku meest

Chaka, kas sa oled ka initsieeritud? Chaka, aga miks torm su maja ära lõhkus, kui sul on aias perekonda kaitsev vuuduu? Chaka, milline see kõige tähtsam vuuduu on? Chaka, kas transi langemine on sotsiaalne kohustus või juhtub see loomulikult? Chaka...? Chaka..? Chakaaaa!

Ühel päeval laiutab Chaka käsi ja ütleb, et tema enam ei tea vastuseid kõikidele meie küsimustele. Aga nagu alati, on tal probleemile lahendus:

„Küsige kuningalt endalt! Nii teemegi.. Homme viin teid paleesse ja ta räägib teile kõike, mida tahate.”
Täpselt nii. Just siin Ouidah’s elab maailma kõikide vuuduude kuningas, kes on juhtumisi Chaka vanema venna* hea sõber. Kuna Chakale on siin linnas kõik uksed valla, on talle valla ka kuningakoda.
Nagu ma juba ennist mainisin, telefone siin ei kasutata ning selleks, et kuningaga kokkusaamisele pääseda, sõidame isiklikult motikatega kohale ning koputame paleeuksele. Kuningat pole kodus, proovige paari tunni pärast uuesti.
Istume parasjagu palee lähistele äärekivile maha ning mõtleme mida edasi teha, kui Chaka ette ilmub keegi tema järjekordsetest tuttavatest. Kogukas, helesinistes teksades ja kollase võrksärgiga noormees, kes teab rääkida, et kuningas jõuab kella kaheksa paiku. Vaatan teda korraks hindava pilguga ja jõuan järeldusele, et küllap on ta õukonna automehaanik.Jõudnud just selle mõtte ära mõelda, tutvustab meid Chaka naerulsui:
„Tema on prints.”
Hakkame Terjega poolvaljult naerma, sest ilmselgelt peab siin olema tegemist mingi tänavaslängiga. See poiss ei ole ju ometi... Viskan pilgu uuesti noormehe poole, kes nüüd juba meie vastas jalad harkis seisab. Ta rinnanibud vaat et tungivad mulle läbi võrksärgi silma ning ta olek on kõike muud kui graatsiline. Minu lagisev naer aga hakkab vaibuma kui saan aru, et poiss on surmtõsine.
„Mina olen prints,” kordab ta igaks juhuks üle. Saan korraga aru, et asi on naljast kaugel. Ongi prints. Naer tuleb maha suruda ja aupaklikkus välja võluda. Sirutan väärikalt käe: „Enchanté!”.
Prints jätkab jutuga, et oma positsiooni ikka kindlustada: „Mul on diplomaatiline pass. Võin reisida, kuhu tahan! Aga teate, mis on parim selle juures, et sa prints oled? – Kõik austavad sind! Kõik on sinu sõbrad ja kõik ausatavad, juba väiksest peale!”.
Uurime veel ta elu kohta seal kiviäärel istudes ning tuleb välja, et kui ta isa kuningas kord ära sureb ning Fa preester laste seast järgmise pärija valib, siis on väga võimalik, et just temast saab järgmine kuningas.
Seniks kui me aga praegust kuningat ootama peame, viib prints meid järjekordset vuuduud vaatama.* Vanem vend on Chaka õe mees, kes on ühtlasi ka Chaka pruudi isa. Aga perekonnalugudest pikemalt mõni teine kord.

Topeltelu: ööd kristlase, päevad ganjadiileri perekonnas

Ouidah’sse jõudes oli meil käes lipik Williami poolt antud aadressiga. Ehkki tutvus mehega oli umbes kahe tunni pikkune, ei takistanud see tal avama meile oma ema ja naise kodu uksi teises linnas „nii pikaks ajaks kui soovime”.

Maja, kus meile magamistuba anti, oli suur aga tühi. Esimese hooga seintel olevaid portreesid ning Jeesuse kujukesi nähes tundus, et tegemist on kirikuga ning kui see valeks osutus, kahtlustasin lasteaeda, sest Williami kleenukest naist Solange’i ümbritses pidevalt kümmekond jõnglast, kellest vaid üks oli tema oma. Siiski oli tegemist kõigest Williami ema häärberiga. Hoolimata sellest, et nende kodu oli märkimisväärselt uhkem kui ühel keskmisel Benini perekonnal, küpsetati süüa ikkagi liivases aias elaval tulel ja kastruliga ning duši all langevast veest ei tasunud samuti unistada.Nii nad seal elasid – Williami ema sõtkus suurel laual tainast ning voolis kakukesi, Solange kantseldas lapsi, silus oma üheinimesevoodi roosad linad sirgu ning asetas padjale risti löödud Jeesuse. Keegi kunagi majast ei lahkunud, kui just poodi polnud vaja minna ning ühtki meest peale sugulaste ja abikaasa need seinad ei näinud. Maja ees seisis puulett, kus kord Solangi vanaema, kord Williami ema, kord keegi lastest ning vahel Solange ise saiakesi, mahla ja WC-paberit müüsid. Kui neile oma senistest tegemistest ja vuuduu-kogemustest rääkisime, vaatas Williami ema meid hirmunud pilguga ning soovitas paganlikest mõtetest kirikus vabaneda. Tegemist oli eeskujulikult jumalakartliku perekonnaga.

Ehkki me pidime elama Solange’i juures, ei olnud tal meiega tegelemiseks laste tõttu palju aega ning seepärast olevat William andnud käsu, et meie järelvalvajaks siin linnas saab Suur Vend, keda Solange ka kohe tutvustama asus.
Chaka elas kõrvalmajas ning tema aiauksele lähenedes taipasime kohe, et vali reggae-muusika, mis üle tänava mängis, ei tulnud kusagilt mujalt kui Suure Venna juurest.
Paotasime rauast aiaust ning leidsime end banaanipuudega aiast, mille keskel seisid majavaremed ning veel üks sein uksega. Viimane nägi juba olulisel kiitsakam välja ning rippus hapralt plekkseina küljes. Läbi seina roostetanud aukude võisime tunda tugevat kanepiaroomi. Solange avas meile ukse ning lahkus.Seisime korraga aias, mille seinad olid täis kirjutatud erinevad sõnu: Ganja, Bob Marley, King of King, Vodoun, jne. Kõik müürid olid lagunenud ja pigem meenutas koht mõnda garaažiesist kui kellegi kodu. Ühest väiksest äbarikust putkast astus välja Suur Vend, nagu nad siin teda kutsusid. Kuna meile teda oma sugulaseks ei pidanud, piirdusime lihtsat Chaka’ga. Samal ajal vooris aiauksest sisse ja välja inimesi, kes mehega paar sõna vahetasid ning seejärel tagaaeda siirdusid. Krussis juustega Chaka pruut Charlotte tiris välja paar plastiktooli ning pani need palmilehtedest katuse alla seisma. Kümmekond minutit hiljem prantsatas meie ette korralik kõhutäis toitu ning kui me end kurguni täis ei söönud, järgnes Aafrikas juba ammu õpitud lause: Il faut manger! Samal ajal istus Chaka meie kõrval ning tükeldas kääridega hiiglaslikku kanepiportsu. Kõik need hommikud seal aias olid justkui koopiad teineteisest.Ei saaks öelda, et meie imestus polnud suur, kui padukristlasest pisike naine meid, nagu hiljem selgus, linna kõige tuntuma kanepidiileri valvsa pilgu alla jättis. Siis me veel muidugi ei teadnud, et Suure Venna kunded ja usaldusisikud olid ühteaegu nii linna suurimad pätid kui politseid, rastafarid ja kirikupreestrid, mustad ja valged maagid, vuuduistid ja printsid. Kui meil kusagil üldse oli ohutu selles kuritegelikus linnas, siis oli see just Chaka räämas koduõues.

Teenida 200 franki muusikuna Aafrikas

Kuigi meil pidi õhtul kontsert olema, ei näinud me just sedamoodi välja. Päike oli lõpuks ometi loojunud ning võis vabamalt hingata. Benini päevad mööduvad higi pühkides ja paremat varjualust otsides. Alati on janu. Päikseloojang saabub kui õnnistus ja siis hakkab uus elu – rahulik ja pime. Elekter on siin endiselt rariteet. Joeli juures, täpsemalt, see puudub.

Vedelesime maja ees kaevul, imetlesime tähti ja suurema osa ajast vaikisime, mitte et meil poleks olnud, millest rääkida. Aga vahel pole seda lihtsalt tarvis. Passisime oma harmoonilises kõiksuses nagu vanad Buddhad. Samas ... meil pidi ju täna mingi kontsert olema. Samsung nohises magada.

Kell on seitse
Mina: Mis kell see kontsert pidi olema?
Rasta: Kell kaheksa.
Mina: Mm..aga kas te ei pea midagi ette valmistama vms?
Rasta: On aega sellega.

Kell on kaheksa
Mina: On meil veel aega üheks sigaretiks?

Kell on üheksa
Berit: Süüa tahaks.
Mina: Oota, kohe läheme kontserdile.
Kell on pool kümme
Berit jõuab küpsiste ja veepudeliga külapealt tagasi

Kell on kümme
Rasta: Oeh...
Kell on üksteist
Ma: Nii et me ei siis ei lähe?
Rasta: Oeh...

Kell on pool kaksteist
Rasta: Peaks vist vaikselt minema hakkama...

Ja siis said rastad elujõu sisse. Tunni ajaga olime teises linnas suurel staadionil, kus pidi toimuma too festival. Algusaeg oli kõvasti veninud, nagu asjad ikka Beninis, aga siis olid Aafrika aja reeglid meile veel üsna võõrad.
Terve kaarealune sumises rahvast. Eesmistes ridades istusid suurte kõhtude ja rindadega väärikad prominendid, üles vuntsitud ja läikivate kangastega üle valatud nagu Aafrika kuningad kunagi. Väidetavalt kantakse kogu üritus televisioonis üle. Aga juba tiris Christian meid lava taha, sest me olevat publikule üllatuseks. Ma ei saanud midagi parata, et mu peast jooksis läbi paralleel tsirkuse kõige eksootilisema loomaga, kes tuuakse viimases numbris lavale.
Samas ei saanud ma siiani päris täpselt aru, kas meie plaanitud esinemine oli nali või mitte, aga olukorra jaburus kutsus mängima kaasa. Poistel olid pillid kaenlas, Christian siiberdas valgesse särki riietatuna lava vahet ning animeeris, nagu nad seda siin nimetaksid. Vahel passis ta meiega kuskil back-stage’s (st lava taga staadionil) ja siis ühel hetkel lülitas oma mikrofoni sisse ja hakkas midagi publikut õhutaval toonil seletama.

Siis märkasin, et ma olengi vist ainus, kes ei ole närvis. Muidu nii muretud ja lõdva jalaga rastapoisid tõmbusid kuidagi pingesse, ja et „äkki saaks veel ühe korra laulu läbi proovida.” Seal me siis seisime – hiiglasliku staadioni ühel serval, tumeda tähistaeva all, teisel pool lagedat välja prožektorite lähedal trobikond inimesi, see tähendab ikka üle tuhande (õnneks mitte kolm), kes tähistavad kultuuri. Minu vastas räppis Samsung, tegime kuiva proovi. Berit kõndis omaette ringi, pomises midagi prantsuse keeles, st tegi oma kuiva trenni meiepoolse piduliku tervituskõnega: „Bonjour, Abomey!”

Järsku ongi Berit juba laval, pimestavas prožektori valguses oma punaruudulistes hipipükstes ja natuke väljaveninud maikas. Ta hüüab : „Bonjouuur, Abomeeey!” ning räägib sellest, kust me tuleme ja mida võib üks kultuuride kokkupuutepunkt sünnitada. Aga minu meelest peaksime me praegu seal laval koos olema. Ja minu meelest peaksime laulma hakkama, sest seda juhatab Berit praegu sisse. Mitte midagi ei saa aru.
Aga järgmisel hetkel olen ma laval, poisid on laval, kõlab djembe biit ja ma mängin Aafrika superstaari.Vahepeal toob keegi ksülofonile mikrofoni. Ja jälle ronib mingi mees lavale. Aga too marsib üle punase vaiba minu juurde ning vajutab mulle midagi otsaette. Siis jalutab sama targalt minema, lehvitades veel kiiresti publikule. Püüan mitte kaotada mikrofoni kurssi, näen, et maha kukub münt. Mis asi see veel oli?
Varsti tuleb lavale järgmine vennike. Lükkab mulle otsaette mündi. Ja siis ilmub veel järgmine. Kordab sama. Mis kurat toimub? Nüüd läksid mul sõnad ka sassi, aga keegi ei saa sellest vist aru. Ma ei kuule mitte midagi. Monitorid siin puuduvad ning heli kajab kumiseva mullina kuskilt kaare alt vastu. Ma ei näe publiku reaktsiooni. Prožektor pimestab. Need kuningliku välimusega esirea mutid vahivad suurte silmadega.
Ja mulle meenuvad Joeli sõnad: „Kui sa näed valget inimest, siis esimesena tuleb sulle pähe: orjus”; „Kokaiin on majanduse baas, valged ostavad...”; „Kapitalism...”; „Globaliseerumine...”; „Orjus...”; „Rassism”; „Rassism”; „Rassism”...
Ja üldse, mis on rastade reputatsioon Benini üldsuse ees? Rebel-mõtlejad sellised. Ja mida peetakse naisest laval? Kas enne mind oli laval naisi? Orjus. Rassism. Kapitalism. Jälle tuleb üks mees lavale ja surub mulle valusa vajutusega otsa ette mündi. „Sähh sulle, kapitalist!” usun teda kuulvat.
Samsun räpib. Laulame koos. Teesklen, et mul on kõigest savi. Siis kui just oli alanud loo pisut psühhedeelne lõpp, ronis lavale Christian ja võttis mult mikrofoni käest. See oli siis selge: mind (või meid?) vilistati maha.

Aga poistel on kavas veel üks lugu esitada. Nüüd siis koos Joeliga. Viimane tuterdab laval ringi, suhtleb publikuga ja laulab sellise hingestatusega, et ei tundu üldse rasta moodi. Mina laulan backi.
Milline kergendus oli saada lõpuks sellest pimestavast prožektorivalgusest välja. Poisid löövad rõõmust käsi kokku, Joel hüppab laia naeruga kaela, Christian patsutab õlale.
Tuli välja, et seekord oli erakordselt palju münte toodud!
Nimelt kui Beninis sulle mingi etteaste väga meeldib, tuleb ronida lavale ning susata üks münt artistile otsaette. See on suurim austusavaldus.

Aga miks Christian siis enne loo lõppu mult mikrofoni ära kiskus?
Aega oli vähe.
?
Nojah, nii ma siis teenisin oma 200 franki Beninis.

--
Mida me siis laulsime?
Mingisuguse aimduse võib saada diktofoniga sisse võetud jämmist meie maja taga aias. Helikvaliteedi ega soolohääle üle nuriseda ei maksa - kumbagi pole just kuigi palju antud.

Mida sa tunned, kui dozodži? Sind ootab 3000-4000 inimest, kõik mustad ja valmis sind kuulama

Kodu Abomey's

Joeli rastaperekond on hajutatud tema kodulinna Abomey ja Benini suurima linna Cotonou vahel. Perekond käib koos siin või seal. Nädalalõpuks sõitiski Joeli perekond tema juurde Abomeysse, et teha muusikat, ametlikumalt võiks seda ehk nimetada ka bändiprooviks, sest poisid nimetavad end muuhulgas ka bändiks. Viimase paari aastaga on neil olnud kontserte siin ja seal reggae-festivalidel.
Lubage tutvustada: Ras Family ehk Joel, Abiel, Auberge ja Samsun, kes vaatama sellele, et ma teda pidevalt teadlikult või teadmata Samsungiks kutsusin, oli hiiglaslik ja äge.

„Dozodži!” oli sõna, mida ta mulle õpetas. Ja esimene asi, millest ta minuga pikemalt rääkida tahtis, oli mida ma tunnen, kui dozodži.
Ma siis selgitasin. Rastad kuulasid huviga, noogutasid ja pakkusid kõrvale oma versiooni. Nad rääkisid sellest pikalt ja kirglikult. Nad rääkisid harmooniast ja elujõust. Nad rääkisid vastuste ilmumisest ja ühendusest jumalaga, orientatsiooniga tänasesse päeva, olemasolevasse hetke, armastades oma tulevikku, ja rahulikult, rahulikult, être en paix.
Lisaks sarnastele ja teistele aruteludele improviseerisime vahelduva eduga muusikaga. Kuidagi sai minust (khm) Joeli bändi laulja. Ja Berit pälvis eriti väärika positsiooni - bändi manager, meie ema. Laulsime prantsuse keeles sellest, kuidas Aafrika rahvas nälgib või ütleb täna EI. Vahepeal nemad teevad fonikeelse soolo, millest ma hästi aru ei saanud, ja siis laulsime jälle koos.
Siis palusid nad mul laulda midagi eesti keeles ja ma olin sunnitud välja käima oma ainsa haleda trumbi – laulsin neile vee ja soola saagast, laheda ränduripaueriga lugu. Samsun räppis vahele ja lõpp kasvas üsna psühhedeelseks.
Samsung, räpib
Ning umbes siis või veidi hiljem pakkus Christian välja meie esimese ühise kontserdi:
Homme on Bohiconis (linn ca 10km kaugusel, mille vahel me igapäevaselt pendeldasime) suur festival. Christian on õhtujuht. Oodata on umbes 3000-4000 inimest. Teemaks on Tähistada Kultuuri!

Kui jabur saab üks ettevõtmine olla. Aga mitte piisavalt, et ideega mitte kaasa minna.
Tegime veel kord laulud läbi ja läksime külapeale limonaadi jooma.

'Suitsu ei tee' Aafrika moodi - elu rastaperekonnas

Läksime kellelegi külla. Astusin suhteliselt ükskõikse hoiakuga väravast sisse ja ... „Oo! Sellises kohas peaks raamatut kirjutama,” lipsas märkamatult üle mu huulte, kui kõik mu ümber ja sees oli juba täiesti muutunud. Õhus oli tunda head energiat ja see oli alles algus.

Erinevatel reisidel oleme märganud ühte tendentsi, mis kipub toimima nagu reegel: reis ei alga hetkel, kui istud lennukisse või astud maha rongilt. Et päriselt, kogu oma olemusega reisile jõuda, kulub märksa rohkem aega. Võib kõlada kummaliselt, aga vahe on täiesti märgatav. Ühel hetkel oled sa päriselt reisil ja siis alles journey begins. Siin võiks veel pikalt teoretiseerida horisontaalsest ja vertikaalsest reisimisest, diakroonia või sünkroonia poole kaldu olevatest reaalsustest, „siin ja praegu”-efekti suurendamisest, füüsilisest ja mentaalsest rändamisest, kõikide meelte abil rändamisest, muutustest sinu sees ja väljas, identiteedi dekonstrueerimisest ja rekonstrueerimisest, aga milleks meid praegu sellega väsitada.

Me olime kunstnikul külas, olime tema palmialuses ateljees.
Selles mõnusa auraga majas elas Joel Dossou, kelle loomingut võiks pidada kummarduseks loodusele ja kahetsusavalduseks Aafrika orjakaubandusega seotud minevikule.
Joel on kasutab ainult naturaalseid värve, mõnusalt soojades toonides, nagu liivapõrand tema avaras aias. Veel kasutab ta vanarauda, plekki ja prahti ning ehitab sellest mõneti eemaletõukavaid maske. Need on orjusemaskid, tülgastavad ja atraktiivsed üheaegselt. Et mäletada orjust, Musta mandri kollektiivset mälu piinavat tragöödiat.
Benin muide, endise nimega Dahomey kuningriik, oli orjakaubanduse kõrgaegadel üks põhilisi hot-spotte. Aafrika läänerannikut nimetatakse Orjuse rannikuks.
Aga Joel on ka rasta. Ja ei, kaugeltki mitte see, keda mõne päeva eest kehastasid Avandi ja Sepp. Kuigi muidugi, rastasid on ka selliseid (ja te nägite, kui armsalt humoorikad võivad nad olla). Joel räägibki, et rastade seas „rastad” – kes kannavad vingeid rastapatse või Jamaica lipuvärvides ehteid, aga oma väärtustelt ei erine mõnest teisest tüübist, kellele lihtsalt meeldib suitsetada palju ganjat.
„Rasta - sa pead armastama oma tulevikku, ja nii ka iseennast. Rasta – kui sa oma südames ei ole positiivne, siis sa ei ole rasta. Naturaalselt, kõik naturaalselt. Peab olema see, kes sa oled. Peab olema see, kes oled enda sees, selles tõelises tuumas.”
Nii algas meie „reis”. Hommikuti otsisime hunniku ananasse, pärastlõunal tegime Joeliga kunsti, õhtuti oma uue rastaperekonnaga muusikat. Vahepeal sõitsime kuhugi vuuduusessioonile, aga parim koht, kus toimuvat reflekteerida, oli alati Joeli aias.
Varsti arvasime Beritiga, et Joeli aias peab asuma mingisugune kosmiline kanal - kuidas saab nii intensiivne ideedelend olla võimalik?!
Meid oli nüüd rastaperekonda vastu võetud. Selleks ei pidanud tegema mingisuguseid katseid või teste, andma vannet, intervjuud või muud säärast. Rastafari ei ole religioon, see on viis olla spirituaalne. Ja tundus, et meie uutele sõpradele piisas sellest positiivse laenguga energiast, mis siis vist lausa lahvatas meis, sest lõpuks jõudsime ju päriselt reisile.

Kuidas me kohtasime surnuid

(kuna pildisada ei tohtinud, siis on fotod teistelt vuuduu-tseremooniatelt)

„Teid vist väga huvitab kogu see teema,” jääb preester meile lõpuks mõtiskledes otsa vaatama. „Kui te tahate, võin teile veel midagi näidata..”
Paar tundi hiljem saame uuesti preestriga kokku ning sõidame linnast välja. Keerame maantee pealt liivateele ning jõuame väikesesse külasse. Hetkega on meie ümber mitukümmend last, kes läbisegi karjuvad, meile lehvitavad ning tähelepanu võita soovivad. Mõni neist seisab tardunult suu ammuli vajunud, ega suuda suurest imestusest midagi peale hakata. Üks väike tüdruk puhkeb ehmatusest nutma. Oleme ühes väikeses, muust maailmast äralõigatud külas.
Mis siin toimuma hakkab? Miks kõik nii kummaliselt käituvad? Oma tuhandele küsimusele saame vaid ebamääraseid vastuseid.
„Küll te kohe näete,” lohutavad nad. Ainuke, mille Christian meile avalikustab on see, et täna tõusevad surnud ellu.
Preester kutsub meid hetkeks kõrvale.
„Mida iganes te näete, ärge ennast liigutage. Ärge tehke midagi, lihtsalt istuge vaikselt,” on tema ainsad õpetussõnad meile.
Meid pannakse istuma toolidele kollaka mudamaja äärde. Kõik on vaikseks jäänud, isegi lapsed ei jookse enam ringi. Ükskõik kui palju ma ka ringi ei vaataks, ma ei näe mitte ainsamatki naist. On vaid tardunud õhuga külake, mida katab ähvardav pinge. Me ootame. Istume ja ootame. Teadmatuses ja arusaamatuses. Tunneme end kui kohtupingis. Ja kõik, mida me teame on see, et me ei tohi ennast liigutada. Kuni lõpuks avanevad aidauksed.
Sealt astub välja mitmekihilistes riietuses surnu. Mitmekihiline seelik mitmekihiliste pükste peal ja mitmekihiliste mustritega näokate mitmevärvilise jaki peal. Tema keha on viimseni kaetud ning käes on pikk vits. Seal samas kõrval sammub noor poiss tavalistes riietes, kuid samuti vitsaga. Nad tulevad meie suunas.
Poiss asetab vitsa mu jalge ette ning surnu seisab selle taha. Christian ja preester hakkavad kummardama, püüan samuti midagi ebamäärast teha ja vist vaevu noogutan peaga. Surnu hakkab rääkima. Kõval häälel, veidi raevukalt ja justkui hauataguse kuminaga tema hääles. Poiss vitsaga tõlgib selle Christianile yoruba keelest foni keelde ning Christian omakorda tõlgib meile foni keelest prantsuse keelde. Surnute ja elavate vahel peab alati vahendaja olema.
„Tere tulemast,” tervitab meid surnu. Mul käivad hetkeks kõheduse judinad üle selja. „Me hakkame hästi läbi saama, sest te olete siin võõrad. Ja meie oleme ka võõrad,” filosofeerib surnu mu ees. „Kuidas sulle tänane torm ja vihm meeldis?”
Mulle meenub äkiline ilmamuutus preestri juures käies. See oli hirmutav.
„Vihm toob sulle head,” seletab surnu edasi. „Sul tuleb pikk ja õnnelik elu.” Seejärel astub ta edasi Terje juurde.
Christian istub mu kõrval ja dešifreerib mulle toimuvat. Vits minu ja surma vahel on vajalik selleks, et surnut mu juurest eemal hoida. Kontakt surnuga toob halba õnne. Ma ei saa endiselt aru, miks vestlus surnuga nii hirmus tundus, kui ta vaid häid sõnu ütles.
Sealt aidast tuleb surnuid aina rohkem ja rohkem, igaühel omamoodi riided seljas ning igaüks valmis meid kõnega vastu võtma. Piilun korraks ringi ja näen ühe onni aknast kümnete naiste pilke. Mitte keegi neist ei julge välja tulla. Tõepoolest, surnud ei ole meeldivad, aga millest selline hirm?
Pärast seda kui umbes kümme surnut on meie ette seisma jäänud, muutub aga korraga midagi. ja me saame hästi aru, miks naised vaikselt toas istuvad. Ühe hetkega vallandub täielik kaos. Surnud hakkavad mööda küla ringi jooksma ning inimesi vitsaga taga ajama. Kes teele ette jääb, saab tulise hoobi vastu keha või jalgu. Halastust surnud ei tunne. Korraga on kuulda nii naeru kui valukarjeid. Ning paistab, et surnud muutuvad aina vihasemaks. Christian aga sosistab mulle jätkuvalt tarkusi kõrva: „Vitsaga löömine sümboliseerib, et maa peal on nii häid kui halbasid inimesi ning järelikult on ka surnuid nii häid kui halbu.”
Ühel hetkel tõuseb preester püsti ja ütleb, et nüüd peame minema. Iga tseremoonia juures on asju, mida võivad näha vaid initsieeritud. Lahkume sündmuspaigalt ning kuuleme surnute vihaseid hoope vastu autokatust.

Külaskäik ennustaja juurde

Ma ei ole veel kohanud midagi nii keerulist, mida tabada, kui seda on vuuduu. Võib-olla oli asi keelebarjääris (siiski toimus ju kõik prantsuse keeles), võib-olla ei mahtunud lihtsalt pähe, kuidas vuuduu on fetiš, kuidas inimesed muutuvad vuuduuks, kuidas vuuduul on nii palju nimesid, miks me räägime religioonist nimega vuuduu, kui hoopis kohasem oleks öelda vuuduud, ja kas siis tõesti nukkudest nõela läbitorkamine ei olegi vuuduu ja miks me oleme vuuduud seni seostanud nii palju halvaga, kui see on religioon nagu iga teinegi.

Nii kujunebki meie reisi üheks missiooniks aru saada, mis asi see vuuduu õieti on ning nõuame igal võimalikul hetkel Christianilt jälle seletust, mida üks või teine asi tähendab. Ükskord, tavapäraselt motika tagaistmel sõites ja keset tihedat liiklust Christianilt arutlusi religiooni üle nõudes, tahan teada, kes saab vuuduu preestriks. Kuid nagu ikka – mida rohkem küsimusi ma küsisin, seda arusaamatumaks kõik muutub: vuuduu preestri ennustab ette Fa preester, mis on veel täiesti omaette teadus. Õnneks on Christian meie siirast huvist selle koos veedetud päeva jooksul juba aru saanud, ning otsustab meie mõistmist kergendada. Järgmiseks päevaks on planeeritud külaskäik Fa preestri juurde.

Külaskäigud Aafrikas on iselaadi teema ning tekitavad suurepärase ettekujutuse elust enne tehnoloogia arengut. Kuna helistamine on kallis, siis ostetakse tavaliselt krediiti üheminutilise kõne jagu, mis poole jutu pealt otsa saab. Seetõttu telefone põhimõtteliselt ei kasutata (kui välja jätta need korrad, kui kohalikud meile Eestisse muudkui helistavad). Istutakse rolleri selga ning koputatakse uksele. Maja hoovis vaatab vastu kümmekond inimest, kuid peremeest ennast pole kohal. Siis võid istuda ja oodata paar tunnikest või hiljem lihtsalt tagasi tulla ja uuesti oma õnne proovida. Pärast paari üritamist saame kätte ka preestri. Edasi läheb kõik nii, nagu lugematutel kordadel selle reisi jooksul:
Istume kusagil elutoas tugitoolidel ning meile pakutakse pitsi alkoholi. Teretame kõiki ruumis olijaid ning jääme ootama, mis juhtub. Ruumis siblib ringi mitu meest, ülakehad paljad ning Aafrikale omased pidžaamat meenutavad kirjud püksid jalas. Kes neist see preester on? Christian räägib midagi foni keeles ning meil pole vähimatki aimu, kuidas me käituma peaksime, kelle poole oma jutu suunata võiksime, kui tähtsa positsiooniga inimese juurde me sattunud oleme ning mis edasi saama hakkab. Siis üks meestest tõuseb ning käsib meil järgneda. Tagahoovis avatakse kambrikese uks ning püüame hoolikalt kõike Christiani järgi teha, sest endiselt pole meil vähimatki aimu, mis toimub. Me oleme Beninis, meil on kohtumine mingi kummalise preestriga ja mitte keegi pole meile mitte kunagi öelnud, mis sellistel „kohtumistel” tegema peaks. Ometi on näha täiesti sissetöötatud rituaalide kogumit, millest rangelt kinni tuleks hoida.Ruum on väike, täis pudeleid ja legba kujukesi. Need semiootiliselt intelligentsed nukud tõlgivad inimsoovid hingedele arusaadavaks. Fa preester istub nende vahele ning hakkab taas foni keeles midagi rääkima. Christian sosistab meile, et paari münti oleks vaja. Preester võtab välja pika nööri alumiiniumist kumerate latakatega ning seletab muudkui edasi keeles, millest me midagi aru ei saa. Christian aga käsib mündid suu juurde panna ja neile küsimus esitada. Täidan käsku. Preester viskab lõpuks, pärast mitmeid rituaale, nöörid latakatega maha ning hakkab liiva sisse kriipse vedama. Latakas kumerusega peal pool (kinnine) – üks kriips, latakas kumerusega all pool (lahtine) – kaks kriipsu. Lõpuks uurib ta kombinatsiooni ning hakkab rääkima. Ta vaatab mulle murelikult pilgul otsa ning ütleb, et ma ei tohiks enam kunagi paadiga aerutada, see toovat mulle halba õnne. Samuti ei tohiks ma lasta endale pähe istuda, ning pean ise endale oma mehe valima. Kaelakeed kanda ei soovita, samal ajal kui kõrvarõngad head toovad. Oma pikas kõnes ennustab ta mulle tulevikku nii era- kui tööelu osas, kuid oma küsimusele ma siiski vastust ei saa.
Kuid and on talle antud, usub külarahvas. 16 päeva pärast oma sündi ei avanud ta oma vasakut kätt ning kuidas seda ka avada ei püütud, lahti see ei läinud. 16ndal päeval avanes see aga iseenesest ning sealt tuli välja kaks Fa preestritele olulist töövahendit. Kui vanemad seepeale Fa preestri jutule läksid, leidis viimane, et nende poeg on püha andega. Ükskõik, mida laps ka ei öelnud, läks varsti täide. Ajapikku võttiski ta endale preestri ameti ning kogus külas kuulsust oma uskumatu ettemääramisoskusega ning nägemisvõimega.
Nii kui preester on oma loo jutustanud ning märkinud, et see lugu ei kuulu avalikkusele ning ta tegi vaid meie kui võõramaalaste puhul erandi seda jutustada, tõuseb tuul ning taevasse tõusevad äikesepilved. Kuuleme aiast kisa, kuni see meieni jõuab. Lapsed peksavad tokiga vastu maad ning lõpuks läheneb mees, kes päästab olukorra. Näeme, kuidas mees tõstab toki peale sisiseva kollase mao ning püüab seda hoovist välja talitada. „See madu oli Dani vaim,” ütleb preester. „See lugu oli salajane ja seda ei tohtinud rääkida, Danile ei meeldinud see.”
Astun preestri majakesest välja vastandlike tunnetega. Kas see ongi see, mille järgi külarahvas oma tulevikku seab, alumiiniumist latakad? Või oli mu küsimus liiga isekalt Läänest orienteeritud ega saanudki sellele vastust otsida Benini külakogukonnast? Christian räägib kõigest nähtust analüütiliselt ja tasakaalukalt, kuid mainib, et tema selliste asjadega siiski ei tegele – ennustamine Fa preestri juures ei kuulu tema praktikatesse. Aga kui ta õhtul oma särgi seljast võtab, avastan ta rinnalt need samad triipude kombinatsioonid, mille Fa preester liiva sisse tõmbas. See toob head õnne, usub ta uskmatuna.

Kaubandus Aafrika moodi

Kaubandus on see, millest üheski Kolmanda maailma riigis päris mööda ei saa vaadata. Enamasti toimub see tänavatel ning on raske leida nurka, kus midagi ei müüda. Kui Indias pead sa kaubanduse eest ära jooksma (sest sulle tormatakse järele sokkide, patjade ja tuvidega), siis Aafrikas pead sa kaubandusele tihti järele jooksma.

Meie hommikune rituaal näeb ette liivahunnikus istumist ning nelja ananassi söömist. Rituaali lahutamatuks osaks saab ka ananassi või sojajuustu või maisipallikeste otsimine.

Enamasti käib see nii:

„Vabandage, kas täna ananasse ei ole?” küsime putkast, mis kohapeal seisab.
„Ikka on,” ütleb tädike, lööb küünarnukiga oma 7-aastasele pojale ribide vahele, kes siis jooksu pistab ning minuteid hiljem kõrvaltänavast oma õega tagasi tuleb. Õel on peas kauss vähemalt kümne kilo ananassiga ning seljas ripub laps.
Või nii:
„Vabandage, kas täna ananasse ei ole?” „Ikka on, ta läks sinna suunas,” ütleb tädike ja viibutab käega kuhugi tänavate vahele. Siis longime mööda teed ning küsime ananasside järgi. Ananassid läksid paremale, ananassid läksid vasakule, kuni me lõpuks nad kätte saame.

Vahel juhtub nii, et kaotame ananasside jäljed lõputult, aga hommikusööki peab ju sööma. Seisame peatee äärde ja jääme ootama. Meist mööduvad maisipallikesed, natuke hiljem sojajuust ning lõpuks peatame apelsinid. Tädike võtab peast ämbri ja koorib apelsinid žiletiga puhtaks. Täname teda ning anname 50 eesti sendi väärtuses kohalikku raha.Sama süsteem kehtib praktiliselt kõige puhul, mida soovid, ka riiete. Sel juhul on tädikesel peas kauss, mille ümber on riputatud riidepuud seelikute ja pluusidega või kingadega. Rippuvaid jalatseid võib näha ka tee ääres. Ainuke asi, mida vist rippudes või käigult osta ei saa, on liha (kala saab!). Sellises formaadis, nagu seda turul müüdi, õnneks väga ei isutanud ka.
Märkimist väärib kindlasti ka kütuse hankimine. Esimese hooga vaatasin, et lapsed müüvad tänaval limonaadi, kuni üks 10-aastane selle kollase vedeliku meie rollerisse kallas, ühes käes voolikuga pudel ning teises sõel. Terves riigis kohtasime 2-3 „päris” bensiinijaama, kuid ei ealestki ühtegi klienti.

Ükskõik, mida sa ka ei ostaks, üks on alati kindel - selleks tuleb aega varuda. Varuda aega, et müüja tänavalt kinni püüda. Et müüja kodust üles otsida. Et laua all magav müüja üles äratada. Et lapsi kantseldav müüja puuviljad kooritud saaks. Et müüja oma sõbrannaga jutud lõpetaks. Et müüja külapealt saja-frangisele (3 krooni) vahetusraha leiaks. Ja lõpuks võidki sa mingi hetk avastada, et oled juba viimased kakskümmend minutit pudelit mahla ostnud.
Õhtu lõpuks on müüja nii kurnatud, et heidab välisööklas meie laua taga seisvatele toolidele pikali ning sirutab sealt välja vaid raha küsiva käe.

Jõhkralt elav ja täiesti arusaamatu - esimene sõõm Benini vuuduust

Benin! Benin! Benin!

Seda oli tunda juba esimestest hetkedest peale, kui kihutasime mootorratastega mööda öise Cotonou tänavaid täiesti tundmatutes direktsioonides.
Hoian kollases särgis taksojuhi õlgadest kramplikult kinni, sest kiivrita ja öösel ja kaootilise loomuga Aafrika suurlinnas päevi näinud mootorratta otsas – see tundub mulle paraja avantüürina. Kui ema vaid mind näeks, mõtlen korraks, aga kõrvus vihisev soe tuul, pläriseva ratta mootoriaurud kõrvetamas sääri ja Beriti seljakott virvendamas kuskil mu ees Aafrika niiskuses tuhmistunud öös suudavad tekitada minus vaid naeru. Seda võis tajuda juba lennukis, maandudes Lagosesse, et siia on meil vaja tulla.

Siis ma muidugi veel ei teadnudki, millistes kilometraažides me Beninis veel mootorratastega kihutame – öösel ja päeval ja kahekesi ja kolmekesi ja ise juhtides ja olles juhitud, koos maalide ja trummide, koos kanade ja ananassidega, kärarohketes liiklusummikutes ja öisel maanteel otsides kummiparandajat, otsides bensiini, vahel kukkudes, vahel saades veidi märjaks, vahel sattudes avariisse, vahel veristades veidi säärt.
Ja me ei pidanud sõidu ajal juhi ümbert kinnigi hoidma. Rääkisime naaberratastega juttu või magasime.
Vahel harva sõitsime ka autoga. Aga sinna topiti meid alati vähemalt seitse, nii et motikas on igal juhul parem valik.
Oleme Beninis, aga mis edasi?
Mööda kummalisi trajektoore, mille juured ulatuvad tagasi Eestisse, veel täpsemalt linna, kus ma üles kasvasin, kohtusime Christianiga. Trajektoor oli nii kummaline, et inimesi meie ja Christiani vahel oli seitse. Linnaks Abomey või Bohicon - mõlemad väiksemapoolsed linnad keset riiki.
Christian on vaikne ja sümpaatne, räägib, et teeb animatsiooni ja töötab raadios. Alles mõnda aega hiljem saime pihta, et animakunstniku asemel on meil hoopis imal raadiohääl – tuleb välja, et animaator on siinmail keegi, kes amüseerib publikut oma mölaga. Raadios, kontsertil või klubis. Christianil õnnestus vist küll töö- ja eraelu edukalt lahus hoida, sest meiega rääkis ta alati nagu vana rahu ise.
Istume Bohiconi punaliivastel tänavatel, sööme kolmandat ananassi ja ei oska õieti suhestuda sellega, mis peaks varsti toimuma. Räägitakse vuuduust, aga meilgi, nagu Läänes üldse, on vuuduu kohta väga hektilised ja kõhedust tekitavad eelteadmised.

Juba kandub pimedusest meieni rütm, täies metsikusele viitavas eheduses. Juba aame sõõmu täiesti teisest maailmast, mille olemasolu on tajutav, kuid mis jääb ikkagi meile tabamatuks. Umbes et s e e on seal, aga meile veel täiesti ligipääsmatu.
Nelinurkne plats on tihedalt rahvaga ääristatud, see kihab, see ootab ja elab kaasa. Väljaku ühte otsa jääb tempel, mille esine on täis kirevatesse kostüümidesse riietatud vuuduiste. Nende kaela ümber rippuvalt ehetekuhjalt helgib vastu seda vähest tuld.
Platsi teises otsas oiab õhuvibratsiooni maksimumi peal ca 10-pealine rütmibänd – trummid või tamtammid, sahistid. Seal keskel tantsivad naised, kes kui ussid väänavad oma keha, nagu püüaksid nad luua enda ümber energiaringi, olles ühenduses maaga, tammudes kui vuuduuvaimust võetud.
Aga siis teatud hetkel tulevad nad korraga tantsust välja ja jalutavad nagu muuseas üle platsi tagasi templi juurde. Siis tantsib ette üksik naine, siis järgnevad talle viis. Siis järgmine üksik, siis järgneb kolmteist.

Vahepeal võtavad platsi üle mehed, kes oma ülima tundlikkusega kokku miksitud plastilisuse ja jõulisusega löövad meid päris pahviks. Lendlevad nende suured hõlstid, krabisevad kaelas rippuvad teokarpidekeed, maast tõuseb üles tolmu, taevas jälgib mängu täiskuu.
Pärast mitmeid ja mitmeid tantse vaikib intensiivne trummirütm. Kõik vuuduistid kogunevad valgetesse rüüdesse riietatud meeste ette, pomisevad neile midagi palveks ning laulavad kõige pikema mehe juhatusel mõned salmid. Selgus, et see pikk on pehekonna kuningas ning valged mehed on preestrid.

Meile on pakutud istumist. Oleme ainsad valged inimesed umbes viiesajast tseremooniale kogunenud inimesest. Meil on lubatud osaleda, aga see on ka kõik – pildistada ei tohi. Üldse näib, et paljud asjad pole siin lubatud, aga kunagi ei saa me päriselt aru, mis on ühel vuuduu sessioonil lubatud ja mis mitte.
Nad tantsivad veel oma lõpututes kombinatsioonides, täieliku pühendumusega ja juba seitsmendat õhtut järjest. Meie ees on tohutu tähendusväli, millest me ei suuda midagi välja lugeda. Või ehk ainult midagi.
Ja see kõik on nii elav, jõhkralt elav. Selles on nii palju minevikust kantud jõudu, aga millise vibratsiooniga ta elab praegu..

Illegaalne piiriületus on legaalsest lihtsam

(vaated bussijaamale)

Bussijaama me Lagoses ei leia, küll aga leiame hiiglasliku prügimäe, mille vahel seisavad autod ning viivad su raha eest Benini. Mees teatab, et sõit algab siis, kui masin täis saab. Vaatan ringi – mina, Terje ja veel üks huviline – järelikult on üks inimene puudu. Siis ma veel ei teadnud, et pidime pisikesse taksosse mahtuma seitsmekesi.

Selleks ajaks kui hoo lõpuks sisse saame, umbes viis tundi hiljem, on kätte jõudnud õhtune tipptund. Kuna tee peale enam ühtki autot ei mahu, jätkavad mitmerealised kolonnid sõitu sihikindlalt Benini suunas sealt, kust otsemini saab, ignoreerides rataste alla jäävaid mudahunnikuid, kände, väeteid toiduputkakesi ja karjuvaid kitsi. Surun oma kannika veel sügavamale kaasreisija sülle, et mitte pead vastu katust ära lüüa ning uurin temalt elust ja ilmast. Tuleb välja, et tegemist on Cote d’Ivore’st pärit meremehega. Nigeeriast ei paista ta just vaimustuses olevat, kuna igal nädalal kimbutab ta laeva mõni kohalik piraat.

Ühel hetkel pärast pikki kannatusi ja vahetult enne piiri jääb takso seisma. Mees Ghanast astub sõnagi lausumata välja, jättes kõik kohvrid autosse ning istub võõra mootorratta selga. Meie aga sõidame edasi.
Tuleb välja, et kuna mehel dokumente ei ole, peab ta piiri ületama illegaalselt mõnisada meetrit kaugemal. Alguses kahtlasena kõlanud võimalus piiriületusest muutub aga vägagi mõistetavaks kohe, kui näeme oma silmaga, mis ametlikul piiril toimub:
Esimesed mehed küsivad passi ning vaktsineerimiskaarti. Viimase olin Eestisse maha unustanud, mille peale piirimees pead vangutab ja ütleb, et ega ilma üle ei saa. Sellele muidugi järgneb poolsosinal lisandus, et 2000 naira eest ikka saaks. 2000 nairat mul ei ole, kuid pärast pikka kauplemist antakse viienaelase eest kollane pass, mis väidab, et olen vaktsineeritud kollatõve, koolera ja meningiidi vastu (mis see veel on?).
Teises lauas tiritakse välja hiiglaslik vihik, kuhu meie nimed ja allkirjad teise saja tuhande piiriületaja vahele pastakaga märgituks jäävad.
Kolmandad mehed nõuavad pagasit näha. Pagas oli aga selle aja jooksul jõudnud taksoga Benini piiri ületada. Pakume välja, et toome kotid neile näitamiseks – ei saa, sest me ei tohi veel teisele poole minna. Pakume välja, et mingu vaadaku ise – ka ei saa, keegi peab nende tööd tegema. Pole raske arvata, et ainuke lahendus on paartuhat nairat. Istun nende kõrvale toolile maha ning luban alternatiivi puudumise tõttu päeva nende seltsis veeta. Kuna mehed näevad, et raha meist välja pigistada ei saa, saadavad nad meid pettunult järgmise kontrollpunkti altkäemaksuvõtjate ette. Need uurivad ja puurivad passe, kuid millegi kallal nuriseda pole. Kuid ometi – valged inimesed on kohal, hea võimalus raha küsimiseks. Mees teisel pool klaasseina viibutab näpuga ja soovib, et me nende kabinetist sisse astuksime. Aimates juba, kuhu see välja jõuab, uurin parem kohe, mis nad meist tahavad ja ei kavatse kuhugi liikuda. Mees lehitseb uuesti passi ja küsib lõpuks pärast pikka mõttepausi, et kus see Eesti ikkagi asub. Ka nende šansid purunevad.
Viimane kiskja pilguga mees haarab passid täieliku ükskõiksusega ega vaata neile korralikult sissegi.
„Aga mis teil mulle on?” sisistab ta ahnelt läbi hammaste. Tõmbame vihaselt dokumendid ta käest ära ja jalutame minema.
Taksotäis rahvast saab tund hiljem jälle kokku. Jagame muljeid piiriületusest. Terje pääses sentigi maksmata, mina jäin ilma viiest naelast puuduva vaktsiinipassi tõttu. Mees Cote d’Ivoire’st pidi maksma igale teel seisvale ametnikule, seejuures ilma ühegi põhjenduseta. Kuid esimesena, rõõmsaimana ning meist kõige vähem maksnuna jõudis Benini illegaalne mees Ghanast, kes erinevalt meie jagelustest pidi istuma kõigest motika selga ning kihutama muretult üle piiri.