Nigeeria pealinn Lagos = enesetapp?

N2dalane vaikus blogis viitab sellele, et oleme tagasi j6udnud oma tavap2rase elurytmi juurde - kotid selga ja kuhugi mujale. Sedapuhku Aafrika suurimasse slummi Lagosesse, Nigeeriasse. Juttude j2rgi v6rdub siia reisimine enesetapuga...



... aga meie kogemustele toetuvast tegelikkusest r22gime hiljem. Vihjeks: oleme endiselt elus!

Tähenduste puuduolek – kultuurita ruum: Kiwa „wildlife documentaries“

Hiljuti uppusin ühe Eesti kunstnik-kontseptualisti ideesse looduse dokumentatsioonide digitaalsetest transformatsioonidest. Räägin Kiwast ja tema tähenduste puuduolekule viitavast näitusest „wildlife documentaries“.

Tekst. Nii ilmne, ent täiesti mõistmatu. Mustad read valgel foonil, tähed, arvud, sümbolid, tekst, täiesti selge, muidugi, see on tekst. Ometi seisan selle ees ja kui väga ka ei püüaks, selles sisalduv jääb mulle kui teksti respondendile hoomamatuks. Tööd markeerib kiri, et kujutatud on lendavaid rändrohutirtse Altai eelmäestiku ja Gobi kõrbe piiril, Mongoolias, 16. juunil 2009. Ent mina ei kuule, ei näe, ei hooma. Lõuendilt vaatab vastu tähenduseta tekstiräga. Sest selle mõte on tõlkes kadunud.
Kunstnik on võtnud looduse dokumentatsioonid - helisalvestised, fotod või videod - ning avanud nad tekstitoimetamise failis. Saadud digitaalne praaktõlge mõjub esialgu ärritavalt, aga siis koorub kõige selle taga lahti hoopis teine tähenduslik süsteem.

Kõik tähendused algavad vaikusest. Ja tekst on see, mis aktualiseerib maailma, sinu tõlgendatud reaalsuse, mis on subjektiivselt tähenduslik ning moodustab sidusa maailma. Sotsioloogid Berger ja Luckmann näiteks võrdlevad inimese igapäevast reaalsuspilti valgustatud rajana pimeduses. See omakorda vihjab pimeduses eksisteerivatele teistele reaalsustele. See on must ala nagu Kiwa "Vaade Apenniinidele. San Marino. 19.04.2009" töö must raam või ehk koguni see, millele ta kogu näitusega viitab: tühimikele inimteadvuses, puuduolevatele tähendustele, kõigele sellele, mis jääb meie keele haardeulatusest väljapoole või mida me pole veel suutnud tekstualiseerida. Nii esitab ta küsimuse, kui palju on informatsiooni, mis on meile hoomamatu pelgalt seetõttu, et selle tähendus on tõlkes kaduma läinud. Kas eksiseerib koode, mis on meile mõistetamatud, umbes nii nagu tekstiräga Kiwa töödes. Ehk ongi looduses peidetud kood, mida me (praegu veel?) lihtsalt ei suuda mõista.

Inimteadvuse areng kõige laiemal tasandil on piiratud elueaga. Kui meil eksisteeriks näiteks mälupank, nagu heas ulmekirjanduses, võiksime pidevalt oma intellekti arengut jätkata ning julmalt spekuleerides – jõuda selliste tähenduslike üksuste mõistmiseni, mis on praegu veel inimteadvusele hoomamatu või lihtsalt meie kultuuripõhises maailmakäsitluses mõistmatu. Lihtne oleks öelda, et mida ei suuda kirjeldada, seda pole olemas, kui ometi on meil näiteks pühad hiiekohad, mis annavad etnoloogidele siiani mõtlemisainet: miks üks koht on püha, aga teine samasugune mitte. Meie hulgas elavad šamaanid, kes ravivad laulu ja ravimtaimede abil inimesi. Ja lõpuks imetleb veel kogu Eesti Nastjat, kes teeb televiisoris imesid.
Keele kaudu jõuavad meieni kultuur ja tähendused. Aga keelel on mitu tasandit. Igal meediumil on oma keel, mõned meile mõistetavad, teised mitte. Just võimetus koodi dekodeerida on muutnud koodi nähtamatuks, nagu näiteks teatud sageduste müra või väidetavalt meid igapäevaselt ümbritsev universumi toon, mida me lihtsalt ei adu. Kiwa ütleb, et ta näitab meile mägesid või merd, aga meie näeme seosetut tekstiräga; koodi, mida me ei oska dekodeerida. Need ongi inimteadvuse või meie teadmiste "mustad augud," mida ihkame täita, kuigi vaevalt, et kunagi küündimegi. Aga see iha on üks põhilisi jõude. "Edasi! Tundmatusse dimensiooni!"
Et koodidega mängida veelgi, peitis ta maalide sisse teisi allegooriaid ja tsitaate, jättes otsad lahti ja igaühe tõlgendada. Mulle meeldis see gloobus (Pachamama?), mis ei pöörle, sest Kiwa viib sind ajatusse ruumi. Mulle meeldis see šamaan, kes meelitas mind endaga teisi reaalsuseid kompama. Vabalt võib ta olla ainus selles ruumis, kes Kiwa koodis ka päriselt loodusmaali näeb.
Kuni sa ei ole kogenud reaalsust, mida tekst tahab öelda, ei saagi sa tekstist aru.
KI WA näituseprojekt „wildlife documentaries“ Draakoni galeriis kuni 23.01.2010. Külalisesinejad on Toomas Volkmann, Alan Proosa ja Toomas Thetloff.

Kris Moori fotod näitusest

Killuke araabiamaailma Tartus - "Minu Maroko" esitlusõhtult

Homme juba sõidamegi Beritiga musta mandri suunas. Polegi jõudnud eriti reisi pärast paanitseda, sest tihe on elu ka siin. Kell tiksub kiiremini kui varem. Päevad jäänud napimaks kui enne. Ööd seevastu venivad mõnuga, olgugi et alati tundub üllatuslikuna, kui jälle avastan, et kell on neli hommikul.

Kuhjunud koolitööde varjus aga tõime Beritiga killukese Aafrikast meile Tartusse. Meie raamatu kirjastus Petrone Print andis välja küllaltki intrigeeriva tüki oma "Minu"-sarjas. "Minu Maroko" - see on islamiusku Eesti naise kirjutatud raamat ehk "maailma teistpidi vaatamise õpik".

"Raamatu autor Kätlin Hommik-Mrabte jõudis oma religioossete otsingute tulemusel islamiusuni ülikoolipäevil Tartus. Araabia keele õpingud viisid naise Pariisi, kus ta kummalisel kombel leidis hingesuguluse interneti teel sobitatud tutvusest. Kätlin otsustas vastata südame häälele ning sõita Kuveiti enda pulma, kohtudes alles siis esmakordselt oma tulevast abikaasat. Koos siirduti Marokosse, kus autor pidi kohanema uue perekonnaga ning araabiamaa igapäevaeluga."

Mõni päev tagasi tõi see raamat ja ilmselt ennekõike selle särav autor Kätlin Genklubisse sellise seltskonna, et kuuldavasti olid hilisemad tulijad sunnitud kodu poole tagasi kõndima. Meie Beritiga hoidsime vestluse jooksul - alustades Kätlini meheleminekuloost ja mosleminaiste saladustest, lõpetades Maroko kummaliste tualetikommete ja maailmapoliitiliste valukohtadega - moderaatorikätt pulsil.
Külalisena osales õhtul Eesti hennaproff Katrin Alekand, kes maalis kõikidele soovijatele vingeid hennamaalinguid.

Tartu alternatiivmuusika bändide visuaalne antropoloogia

Tartu Ülikooli visuaalse antropoloogia kursuse raames valmis mul dokumentalist ja etnoloog Liivo Niglase juhendamisel väike sissevaade Tartu alternatiivmuusika bändide sisemaailma. Visuaalses mõttes.

Mind huvitab, kuidas on omavahel seotud keskkond ja looming. Makrotasandil toimib see igasuguste kahtlusteta nagunii, kuivõrd meie siin teeme teistsugust muusikat ja räägime teistsugustest asjadest kui näiteks Kongos või Peruus. Mikrotasandi protsesse kirjeldaks ehk kogemus, kuidas üks või teine koht võib sama inimest väga erinevatel viisidel inspireerida. Veetes tunde ja päevi oma prooviruumis, olen tajunud ruumi kohalolu väljenduslikes protsessides.
Osalt teeme seda kindlasti teadlikult. Muudame ümbritsevat ruumi inspireerivamaks või rahustavamaks, toome sellesse värvi või summutame valguse, mängime lõhnaga. Me kujundame oma keskkonda teatud eesmärkidel, teadvustades seda või mitte.

Samal ajal pole muidugi vale ka väide, et muusika sünnib ennekõike muusiku peas.

Et tabada neid seosed ja püüda kaardistada "tartu alternatiivmuusikute back-stage'i", käisin kuulamas ja pildistamas Soari, Wrupk Urei, Superliustiku proove ning samuti lisasin töösse ka oma bändi (Voog) tegemise visuaalset poolt.
Töö pole kaugeltki mitte Tartu alternatiivmuusika bändide visuaalse antropoloogia seisukohast terviklik ega täiuslik.

Slaide saab näha siit (pptx).

Wrupk Urei
Myspace
Voog
Youtube
Soar
Myspace
Superliustik
Myspace

Tali nagu muinasjutus

Vahel on nii, et kõige ootamatutest ettepanekutest, juhuslikematest valikutest ja kolmandate osapoolte tahtmatust määravusest sünnivad need lahendused, mida hing on sel hetkel kõige rohkem oodanud.
Umbes sedasi - sõbraga hanges, tuletades endale meelde põhjamaa võlusid, flirtides jäise vaikusega, kombates külmunud maapinna sooja sisemust - saabus see aasta. Ja olgugi et sellele järgnenud ajad on olnud parasjagu hullud - ööd ja päevad sassis, kuhjunud koolitööd, kohvised pärastlõunad, unetud ööd, muusika jõud - vaatan praegu bussiaknast välja ja nendin nagu lapsepõlves: on tali nagu muinasjutus.

Kõik läheb ikka nii nagu alati

Kui väga me ka ei üritaks ennast parandada, algavad kõik meie reisid täpselt ühte moodi. Istume Terjega lennukis ja jagame oma veidi hullumeelseks kiskunud elude mahlakaid üksikasju, mis suure kiirustamise tõttu on pidanud oma aega ootama esimese rahuliku hingetõmbeni. Tellime klaasi Baileyst, vaatame teineteisele kurnatult, kuid rahulolevalt silma ning mõtleme, et on õige aeg jälle laia maailma rüppe kaduda. Lõpuks kui lennukilt maha oleme astunud, tõuseb aga korraks veri pähe ning reaalsus käib kui surm silme eest läbi – Oota, kus me nüüd olemegi? Mida me siin veel teeme? Kus me ööbime? Mis meie plaanid on? Mis raha siin kasutatakse? Õigus jah, meil pole ju raha. Pole isegi Lonely Planetit. On ainult mingi paberilipakas telefoninumbriga.. Sealt edasi usaldame ennast vaid saatuse ja hea õnne kätte.

Seekord oli meil eeltööks täpselt sama vähe aega kui alati. Millalgi jõulude ajal vilksas meeles, et äkki peab ka mingeid dokumente ajama, kuid pärast klaasi veini kadus see mure kuhugi unustuste hõlma. Siis tulid aastavahetus ja nädalavahetus ja lõpuks kui oli 4. jaanuar, trükkisime otsingumootorisse ajaviiteks sõnapaari ‚Nigeeria viisa’. Minu unised kissis silmad paisusid suurteks helkivateks keradeks, kui nägin Reisieksperti leheküljel märkust ‚Viisa saamine ei ole garanteeritud, vastuse saamine võib võtta väga kaua aega, 1-2 kuud’. Tol päeval oli lennuni aega täpselt kaks nädalat.
Keeldusin seda uskumast ning külastasin välisministeeriumi kodukat, kes mind maha rahustas ja ütles, et protsess võtab aega kolm päeva. See oli küll poole kallim ja toimus väga valitud päevadel Kiievis, aga vähemalt oli lootust viisa saada. Dokumendinimekiri, mida esitamiseks vaja oli, venis aga meetripikkuseks. Aega garanteeritud õnnestumiseks mitte rohkem kui 24h. Kust ma saan HIV-testi ja sellele notariaalselt kinnitatud tõlke? Kust ma saan homseks küllakutse nigeerlaselt? Mis kasu on kuue viimase kuu pangaväljavõttest kui juba nädalaid on mul seal 11 krooni olnud?
Järgmised 12 tundi möödusid organiseerides - telefonikõned Reisieksperti, Estravelisse, Kiievisse, Nigeeriasse, välisministeeriumisse, notaritele ja vandetõlkidele, dekanaati ja panka, postiteenusele. Pärast mitmeid päringuid ja blankette ilmnes, et paberit tuleb saata hoopis Briti suursaatkonda, kus viisa väljastatakse 10 päeva jooksul. Tol hetkel oli meil reisini aega 9 tööpäeva ning endiselt ei olnud meil nigeerlast. Algas tuline võidujooks paberimajandusega.
Tuhatkond kulunud närvirakku ja pingelist tundi hiljem istusime Terjega Tartu-Tallinn bussil. Meil oli kummalgi käes 27 lehekülge viisataotluslehti. Nende hulgas küllakutse ja passikoopia kelleltki Michaelilt Lagosest, kes lubab pühalikult meid kuu aega oma kodus majutada, parandamaks Nigeeria rahvusvahelist imagot. Samuti on täidetud nõutud detailsed kirjeldused kümne viimase aasta reisidest ja minu eel-eelviimasest passist, mille tõeväärtus baseerub ainult katkendlikule mälule.
Nii me sõidame Tallinnasse intervjuule, bürokraatiast kurnatud ja läbi pekstud. Valmis roomama ja anuma, et ainult viisa ennetähtaegselt kätte saaks. Lõbus tüdruk teisel pool klaasseina vaatab meile aga otsa ja ütleb: „Mis viisat te tahate? Ah et Nigeeria? Mis te ikka muretsete. See on selline riik, et igaühele antakse viisa. Küsi ainult. Keegi ei taha sinna ometi päriseks jääda! Mis päevaks soovite?”
Nii möödusid meie kümme minutit Tallinnas saatkonnas. Ma endiselt ei julge enne õhtut hõisata, aga kui kõik hästi läheb, maandume ülejärgmisel nädalal kusagil Nigeerias, käes Michaeli passikoopia ning peas tiirlemas mõtted – mida kuradit me siin teeme? Ja mis meist nüüd saab?

Vana aasta elektrominutid

Progest sai kiiresti elektro, kui Tartus sai kõikidel jõuludest kõrini ning öistes lokaalides üle linna valitses täismaja.
Ühest suurest sünnipäevapeost Pärmivabrikus jäi ilmselt väheks. Sest järgmisel õhtul, kui jõuvarud said taastatud, nii umbes kell kümme, läks kulutulena mööda traadita telefone ja sotsiaalmeediavõrgustikke lahti sõnum SALAPEOST Genklubis.

Barthol lo Mejor ja Kiwa teevad elektrokütet - salapidu Genklubis 29.12.2009

Vana aasta progeminutid

TNVVNÜM - PlinkPlonk, Tartu, Roheline Planeet 8, 12.12.2009

Progerokk on mulle alati meeldinud. Käib hoogudena, vahel ainult seda kuulangi, siis on jälle pikemad pausid. Ilmselt on mu viimaste aastate progehoogudel seos ka Phloxi kontserditega, sest sealt kaasa toodud mõnusa kiiksuga tiivustus annab alati hoo ka järgnevatel päevadel samas vaimus edasi sõuda.

Vana aasta nime pole küll viisakas enam suhu võtta, aga viisakus pole ka ülim voorus. Detsembris tiirles minu progehoog ümber bändi nimega TNVVNÜM (teisisõnu, Tõele näkku vaadates võib näha ükskõik mida), kellega mul Vooga õnnestus ka lavalaudu jagada. TNVVNÜM esitles PlinkPlonkis oma uut ja ägedat albumit "Ouroboros".
Kummaline, et sealt tekkinud progehoog kandis mind veel järgmisel nädalal nende Tallinna plaadiesitluskontserdile, kus muuhulgas vaimustas mind ka Phlox oma uue sõgeda materjaliga. Väidetavalt on märtsis plaati oodata. Ühtlasi tähistas juubelit Phloxi trummar Madis Zilmer, kes oma minuteid kestvate trummisoolodega andis taaskord alust mõtteharjutusele teemal: kuhu lähed, Eesti parim trummar?!
TNVVNÜM - PlinkPlonk, Tartu, Roheline Planeet 8, 12.12.2009
Phlox - Juuksur, Tallinn, 19.12.2009

Rännuperspektiivide erinevustest – vastuseks Hendrik Relve kommentaarile

2009.aasta detsembrikuu viimases Postimehe Arteris on ilmus lugu tunnustatud loodus- ja rännumees Hendrik Relvega. Muuhulgas märkis ta ära ka Avantüristide reisid, kuid seda teatud kriitilise alatooniga. Relve viitab eelkõige meie rännule Galapagose saartel ning tõstab küsimuse alla meie keskkondliku käitumise eetika. Kuna Relve kirjutab, et ta mõtleb siiamaani, mis see on ja kuidas seda interpreteerida, siis otsustasime kasutada juhust ja seletada oma ajendeid ja seisukohti.

Kõnealused lõigud on

Paljud kasutavad n-ö plääž-baar varianti, noored aga käivad kõvasti trippimas. Trippimine käib umbes nii, et lähed pöidlaküüdi või odavlennuga mingisse kaugesse ja tundmatusse paika, aga sul on läpakas ja mobla ja sa oled suhtlusaldis. Poole päevaga oled kohapealt leidnud uued sõbrad. Kui palju on trippimises nooruslikku protesti ja hedonismi ja kui palju tegelikku maailma ja enda avastamist, see on iga noore enda kätes.

Kuid üks asi on mind mõtlema pannud. Näiteks kaks noort, Berit Renser ja Terje Toomistu, on kirjutanud oma blogis, kuidas nad sattusid trippides Galapagosele. Raha neil eriti polnud, aga sõpru leidsid kergesti. Kohalikud mehed sõidutasid nad oma paadiga ühele kaitseala saarele, kuhu ükski inimene ei tohi loata minna ja kus küttimine on keelatud. Kuid piigad kirjutavad uhkusega, et nende sõbrad lasid paar kitse ja nemad püüdsid mõned krabid, siis süüdati lõke, tehti süüa ja peeti maha vahva pidu. Mõtlen siiamaani, mis see on ja kuidas seda interpreteerida.

Alustaksime natuke kaugemalt kui Galapagose saared ja seletaksime mõistet ‚trippima’. Kuigi tegemist on inglisekeelse laenuga ja eesti keeles seda sõna ei eksisteeri, on sellel välja kujunenud kindel kasutusvaldkond, mida kinnitab kasvõi Eesti suurima rännuportaali trip.ee olemasolu. ‚Trip’ tähendab eelkõige lühiajalist rännakut või reisi. Eesti noorte slängisõnavaras peetakse ‚trippimise’ all tavaliselt silmas sümbioosi füüsilisest ja mentaalsest rännakust, kusjuures viimane ei pea tingimata seotud olema mõnuainetega.

Ka meie nimetaks oma rännakuid hea meelega trippimiseks, kuid Relve poolt pakutud kirjeldusest meie end ära ei tunne. Trippimisel on meie jaoks väga vähe seost läpaka ja moblaga, millest me kumbagi üldjuhul oma reisidele kaasa ei võta, kuid kindlasti võib leida seoseid odavlennupiletite või pöidlaküüdiga. Kui avatud on keegi oma rännakul uute sotsiaalsete ja kultuuriliste tutvuste sobitamisel, on tõepoolest iga noore enda kätes.

See sõltub paljuski ka reisimise ajenditest. Hendrik Relve on hariduselt loodusteaduste, meie aga kultuuriteaduste taustaga ning sellest johtuvalt võib arvata, et ka meie huvid reisidel on olemuslikult erinevad. Loodusteadlast huvitab looduslik keskkond oma taime- ja loomaliikidega ning ta teadvustab ka selle konserveerimise vajadust. Pole kahtlustki, et nii erakordset ökosüsteemi kui seda leiab Galapagose saartelt, on vaja säilitada ning selleks on vastavad meetmed ka kasutusele võetud nii riiklike kui rahvusvaheliste organisatsioonide poolt.

Kuid ei saa mööda vaadata asjaolust, et ka inimene on osa ökosüsteemist ning omab seejuures ‚kultuuri’. Antropoloogilise vaate esindajatena on meie huvipunkt pigem kultuuriliselt konstrueeritud tähendusväljade mõistmises ja kirjeldamises, kui lääneliku mõtte ja hinnangute diskursuse projitseerimises vaadeldavale kultuurile.

Nende kahe vaate ja meie arusaamade lahknemist seletavad kõige paremini antropoloogias kasutusel olevate mõistete dihhotoomia – eetiline ja eemiline, millest esimene on sõltuvuses väljaspoolse uurija uskumustest ning interpreteerimisviisidest, teine aga lähtub uuritava kultuuri sisemisest dünaamikast ning kultuurilistest tähendustest. Seega ei olnud meie eesmärk anda eetilisi hinnanguid Galapagose saarte elanikele, vaid empaatiliselt mõista nende käitumise tagamaid.

Galapagose elanikud, kes meid hommikupimeduses teisele saarele viisid ning kellega seal koos õhtuhämaruseni istusime, seletasid selle aja jooksul ka oma käitumise tagamaid. Saarele sündinutena rääkis igaüks neist melanhoolse loo sellest, kuidas lapsepõlves onuga kalal käidi või kuidas kilpkonnad sulistasid meetrikõrguses vees seal samas, kus praegu uhke sadam asub. Kahekümnenda sajandi keskel hakati Galapagose saartel järk-järgult rakendama meetmeid ning seadusi looduse konserveerimiseks, lähtudes eelkõige läänelikust looduse ja inimese vastandumise diskursusest. See sai ka paljudele kohalikele kõige häirivamaks seisukohaks ning tekkis olukord, kus loodust sooviti looduskaitsjate endi eest kaitsta.

Teoreetiliselt olid muidugi ka meie tutvusringkonna kohalikud nõus, et Galapagose saared vajasid ja vajavad laiaulatuslikku säilitamiskava, kuid samal ajal muutsid mitmed asjaolud neid tõrksaks.

Esiteks ei näe nad liikide kadumises süüd vaid kalatöötluskeskustel ning ahnetel kolonistidel, kes hangeldavad rahvusvahelisel turul hinnaliste gurmee-produktidega. Kohalikele valmistavad sama suurt muret ka turistid ja konserveerijad ise, kelle tõttu on elanikkond ning läbiränne saartel märgatavalt suurenenud.

Meeles peaks ka pidama seda, et Galapagosest loodusreservi loomisel oli tegemist välispidise aktsiooniga ning harva kui üldse, oli sellesse kaasatud kohalik elanikkond, kuigi teiselt poolt on ka kohaliku elanikkonna teke paljuski seotud loodusreservi loomisega. Sellest tekkinud konflikt on ärevalt õhus praeguseni – piiratud ja kriminaliseeritud on paljud tegevused, mis on läbi mitme põlvkonna olnud kultuurilised, igapäevased ja ellujäämiseks olulised. Selline on nende uus sotsiaalne reaalsus.

Meie kohapealsed sõbrad tõmbasid näiteks paralleeli juhtumiga, kui su majale ja metsale tõmmataks aed ümber ning palutaks sul edaspidi uus äraelamisviis leida. Uute reeglite alusel näeb kohalik metsas hoopis turiste, mitte loomi, ning külapeal varakust koguvat bürokraatiamasinat. Sellises seisundis tunneb inimene, ehkki veel osana ökosüsteemist, et on kaotanud kontrolli oma eluruumi üle.

Galapagosel on sellel teemal toimunud mitmeid meeleavaldusi, millest ajalooliselt on mõni läinud koguni nii kaugele, et protestivaimus süüdatakse põlema mõni riiklik asutus või pekstakse surnuks merilõvisid. Tuleb tõdeda, et mitte kõik kohalikud pole keskkonnateadlikud, kui meie kohalik väike tutvusringkond. Tihti on kohalike väärkäitumise ajendiks vaesus, tihti harimatus, ignorantsus. Aga see ongi koht, kus antropoloogiline ja loodusteaduslik vaatepunkt peaksid kohtuma.

Muidugi olime alguses ka meie hämmingus ning ei osanud õieti mõtestada seda, millega kohalikud seadusesilma eest varjatult tegelevad. Need inimesed, kes meid teisele saarele sõidutasid, käitusid aga püüdlikult keskkonna (kuigi küll mitte seaduse-)teadlikult. Lõkkeplats tehti kohale, kus seda oli varemgi tehtud, kuna tõenäoliselt oli tegemist kohalike seas küllaltki populaarse rannanurgaga. Mainitud kitsed, keda jahiti, kuuluvad sissetoodud liikide hulka, keda peetakse samuti takistajateks Galapagose ökosüsteemi loomulikule arengule. Mitmetel saartel on kitsede hävitamine olnud riigi poolt teadvustatud ja eesmärgipärane organiseeritud tegevus. Samuti krabid, ladinakeelse nimega Grapsus grapsus, keda tol päeval sõime, on üks vähestest liikidest Galapagose saartel, mis ei ole väljasuremisohus ning mis on harilik krabi Lõuna-Ameerika läänekaldal.

Meie eesmärk ei olnud siis ega ole siiani anda hinnangut Galapagose elanike käitumisele, sest nii ülevaatliku faktiteadmise põhjal, nagu reisides on võimalik ammutada, ei ole seda nii ehk naa päris õiglane teha. Me jälgime reisides inimeste käitumist antropoloogilisest huvist ning edastame pilti sellisena, nagu seda näeme, jäädes sageli teadlikult subjektiivseks.

Nagu näha, on see ülevaatlik seletus poole võrra pikem meie tavapärastest blogitekstidest, mis ilmestab hästi ka blogiformaadi piiranguid. Et see seab analüüsile omad raamid, oleme ka teadlikult eelistanud seikluslikku ja hoogset kirjutamisstiili. Mõistagi jätab see mitmeid otsi lahtiseks, kuid tegemist on eelkõige meelelahutusliku kirjandusega, mis ei pea end teaduslikult ambitsioonikaks.

Loodame, et see vastus aitas ehk paremini mõista meie rännustiili ja selle vahendamist blogi kaudu. Kindlasti püüame tulevikus enam tähelepanu pöörata väljaütlemistele, mis võivad ilma kaasneva seletuseta meie seisukohtadega vastuollu sattuda. Siinkohal tänud ja meie suurim lugupidamine Hendrik Relvele, kes oskas nendele nüanssidele tähelepanu juhtida.

Soovime kõigile mõnusat trippimist ka uuel aastal!

Teie,
Berit ja Terje