Oi krt, milline aasta!

Barcelonas

Või et 2009 aasta viimane päev? Ilmselgelt on aastavahetus pelgalt kokkuleppeline punkt ajateljel, midagi kapitaalselt uut ju juhtuma ei hakka. Aeg kulgeb endiselt omasoodu. Aga meiegi oleme inimesed oma rituaalide, tavade ja veidrustega, mis kutsuvad olnule pilku heitma.

Tundub, et ka 2009. aasta on möödunud meeldivalt pööraselt ning avantürism oma parimas tähenduses elab meis endiselt. Kahe peale oleme:

- Ärganud uusaastahommikul Kiievis - kõige absurdsemas kohas, kuhu aastavahetuseks sõita. Meeleolukast sauna, šampuse, Moskva estraadi ja massaažiga peost sai märk, mis juhatas meid järgmisesse aastasse.
- Edasi rännanud USAs, Puerot Ricol, Dominikaanis, elanud Venemaal ja eksinud Siberisse, suusatanud Kaukaasias, hääletanud läbi Türgi ja maandunud Gruusiasse, hääletanud läbi Läti-Leedu-Poola-Tšehhi-Austria-Itaalia-Monaco-Prantsusmaa-Hispaania-Luxemburig-Saksamaa ja viimaks ostnud piletid Nigeeriasse;
- Õppinud selgeks vene keele ja kirjutanud mõned uurimustööd-kooliesseed Venemaa rongides;
- Jäänud ellu Venemaa ühikas - elu narmendava tapeediga toas, odav viin ja vene naised, sussid, krunnid, seelikud. Vaniljemaitseline sigaret.
- Olnud korduvalt kahtlustatud spionaažis ja maksnud mitmeid trahve Vene Föderatsioonile;
- Veetnud öö koos türgi prostituutidega;
- Õppinud andma altkäemaksu;
- Ööbinud Moskva joodiku juures, kes ise meie silme all arreteeriti;
- Joonud ohjeldamatus koguses parimat Gruusia veini;
- Armunud Gruusia kunstnikesse;
- Pääsenud FSB küüsist;
- Näinud rohkem relvasid kui eelneva elu jooksul kokku;
- Ööbinud valges Ladas, sest registratsioonilehetäitjat polnud hotellis;
- Tutvunud vene subkultuuridega, möllanud underground reividel, natsionaalbolševikud ja gopnikid;
- Veetnud aega Vorkuta vangilaagris;
- Võtnud viina šamaaniga, kes oskas hingesid välja võluda, aga mitte neid tagasi saata;
- Pannud armsa Gea mehele;
- Olnud Itaalia festivali superstaarid;
- Elanud Veneetsias paadialustena;
- Täitnud oma Vicky-Christina-Barcelona unistuse ja mitte ainult Barcelonas;
- Hakanud kõva häälega naerma kui juunikuus esmakordselt kuulsime sõna 'masu' ja siis elanud täpselt samas taktis ning rahatult edasi nagu ikka;
- Korrespondeerinud Draamafestivali ja olnud täielikult kohal PÖFFi-maailmas;
- Andnud välja raamatu;
- Tundnud korduvalt, kuidas šamaanid meie raamatuga trikke mängivad;
- Korraldanud esitluspidusid, organiseerinud koostööd kunstnike ja režissööridega;
- Õppinud üleöö internetis turundama;
- Võõrustanud sõpru Piiterist, Barcelonast ja Tbilisist;
- Käinud lugematul hulgal kontsertidel, andnud kontserte, rännanud muusikas, töötanud stuudios, külastanud meelilennutavaid muuseume ja ise kunsti teinud;
- Käinud täiesti kurnavalt paljudel pidudel ning tutvunud paljude ja toredate inimestega;
- Võrgutanud seitse meest ja kolm naist ja olnud seejuures väga ebaprofessionaalne;
- Olnud tänuvõlglane väga mitmele inimesele, kes meie tegemisi on innustanud ja meid kõigiti on aidanud;
- Kogenud, nautinud, juubeldanud;
- Hoidnud korduvalt kätega peast kinni ning tundnud, kuidas side mõistliku reaalsusega tahab katkeda;
- Hoidnud korduvalt kätega toolist kinni ning tundud, kuidas hing tahab suurest rõõmust kehast lahkuda;
- Armastanud sõpru ja maailma ja olemist ja teineteist oma kõige siiramal kombel;

Lubame ka järgmisel aastal oma armusuhet eluga jätkata!
Gruusia-Aserbaidžaani piiri ääresTundras VenemaalJaanihommik Lõuna-Eestis

GoDiscover toetab seikluslikke tegusid

Armas eestimaine matkaajakiri GoDiscover valib veel homse õhtuni aasta seiklust 2009 ning nominentide nimekirja on sattunud ka Avantüristide blogi. Kellele me sel aastal vähegi rõõmu oleme valmistanud, võib siin meile oma hääle anda. Ja kui meie seda häält ei vääri, siis teen soovituse Marika ja Tomi ümbermaailmareisi kõrgelt hinnata.

Ühtlasi valivad nad ka parima reisiraamatu 2009 ning välja antakse publiku lemmiku preemia. Numbrite järgi võiks arvata, et mõni teist on meie raamatut juba vähemalt sirvinud ning kindlasti omab arvamust selle kohta. Kes soovib neid jagada, siis väga hea koht lisaks meie enda kirjakastile on vähemalt kuni veebruari lõpuni aadress godiscover@godiscover.ee.

Õnneks on siin maailmas seiklustesse ikka veel usku. Ja eks ka meie kohe-varsti algav Nigeeria rännak püüab seda ikka ja jälle tõestada. Jeei!

PS. Ka mu 88-aastane vanaema luges "Seitsme maailma" läbi. Kartsin, et ta kukub pikali. Kokaiini-, ayahuasca-, ja san pedro tripid, elupõletajalik elustiil ega hullumeelsus ei paistnud teda aga häirivat. Küll aga "seksikohad ei meeldinud üldse mitte". Siiski premeeris ta mind kuldrahaga ja andis kaasa pudeli džinni.

Jõuludest, kinkidest, ahastusest ja siirusest

Et emotsioonid on asjadest nii palju väärtuslikumad, kangastus meie pähe tol jõululaupäeval kaks aastat tagasi, kui Titicaca järve kohal pilvepiiril istudes oma jalgu kõlgutasime ning omamata vähimatki maist vara või süüa, end maailma õnnelikemate inimestena tundsime.
Kuni tolle hetkeni ma ei mäletanudki üdini meeldivaid jõule. Alati oli stress, sest kinkide tahtjaid oli kuhjade viisi rohkem kui raha nende ostmiseks. Veel jõululaupäeva hommikul tuli tuisata mööda ülerahvastatud kaubanduskette ning haarata kaasa viimased kohustuslikud kingitused sugulastele – küünal? kruus? või midagi muud universaalset, mis aitaks täita su sotsiaalset kohustust, aga ei midagi rohkemat.
Aasta enne Lõuna-Ameerikat seisingi jõulude eel Tartu kaubamajas, rahvas massidena sagimas mu ümber ning mina täiesti tühja peaga – mida osta, mille mõttetus mind ennast iiveldama ei ajaks. Seisin seal keset tehnikapoodi ja hakkasin suurest vihast kommertsi vastu nutma. See müüjatüdruk, kes mind seepeale lohutama tuli, sai minult tollel aastal ka ainsa kingi, mille siirast südamest tegin. Ei ole midagi hullemat kui kink, mis karjub näkku, et ta on kohustus.
***
Sarnane loogika kehtib ka meie raamatuga. Ilusad müüginumbrid ei tee mind pooltki nii rõõmsaks kui teadmine, et kellelegi on see lugedes hinge läinud.
Et Ilona pani raamatukaane kinni ja mõtles, et mis mõttes on maailmas nii palju erinevaid võimalusi elamiseks, aga tema paneb varajasel õhtutunnil lapsi magama, nagu seda iga päev. Ning seejärel läks hoopis novembrikuises Eestis valgeranda ujuma.
Või et Daki, kes oli vanniveel lugedes jahtuda lasknud, hakkas Jarmuschi filmist aru saama siis, kui oli selleks „Seitsmest maailmast” ideid laenanud.
Või et Turbotigu ja Kairit pärast lugemist veel ööselgi unes sama temaatika lainetel edasi rändasid.
Teadmine, et mõne jaoks on see lugejale kirjutatud raamat rohkemat kui pakk paberit, on kindlasti üks meeldivamaid kingitusi.
***
See ei tähenda, et minult kingitusi üldse ei saa. Saab ainult siiraid kingitusi, mis ise oma uue omaniku juurde minna tahavad. Aga nende puhul kunagi ei tea, millal on õige aeg. Enamasti siirus ennast käsu peale jõuludeks ei ajasta.
***
Sellel aastal oli siiski üks erand. Ühed lennupiletid tahtsid hirmsasti Terje juurde minna ja ei jäänud muud üle, kui armas sõbranna jaanuaris teisele mandrile lennutada. Õnneks valdas ka Terje südant see emotsioon, nii et tema kink mulle oli kõrvalistmed samadel lendudel. Nüüd on jälle jõulud, kus käes pole pennigi raha, hinges pole grammigi stressi, aga naeratus on kõrvuni. Nigeeria, me tuleme!

Videotervitus raamatutegelaselt Patrickult kõrbest: ""Seitse maailma" on uks teise dimensiooni"

Patrick on ilmselt üks erilisemaid inimesi, keda olen kunagi kohanud. Mees kõrbes, kes suudab paljudest meile igapäevaselt tuttavatest takerdustest üle olla lihtsa fraasiga: "Kõik on psühholoogiline."
Tema jalad ei karda külma jahedas öös ega keha janu, uitades kõrbepalavuses mööda liivaluiteid, mis on tema koduks.
Patrick elab kõrbes, Peruu kõrbes Huacachina küla lähistel. Loeb filosoofilisi raamatuid, mängib didžeriduud ning puhastab hallutsinogeerivat liivavälja tuulega sinna kandunud kilekottidest.
Patrick oli minu ja Beriti Lõuna-Ameerika reisi võtmeisikuks. Ta rääkis meile asjadest, mida olime pikka aega tundnud, aga tema suutis need nii õigesti ja õigel ajal välja öelda. Pisarad tõusid silmadesse. Õnnepisarad.
Nüüd on Patrick ka meie raamatu võtmetegelasi. Ta on see mees, kes tutvustab Fridale ja Norale esimest kolmest Peruu maagilisest taimest. Teisisõnu, ta avab ukse täiesti uude maailma.
Vahel kohtun temaga siiani, mentaalsetel väljadel.

Saatsime Patrickule mõned küsimused. Vastu saatis ta väikse video. Kuna intervjuu on hispaaniakeelne, siis lisasime ka eestikeelse tõlke.

Tahtsin rääkida natukene erinevatest reaalsustest,
õigemini elu eesmärkidest.
See on soov jagada...

.... seda motivatsiooni.

Jah, soov jagada seda rõõmu, seda olekut
inimeste ja kogu energiaga, mis meie ümber on.
Tuleks olla tänulik, kui olevikku tunnetatakse eluviisina.
Ei tohi karta.

Raamatus ''Seitse maailma'' oled sa üks tegelastest.
Mis tunne on olla romaanikangelane?

Olen väga elevil.
Ma ei oska seda tunnet sõnadega väljendada.
Aga ma olen vaga tänulik
ja ma tahaksin selle raamatu kohta rohkem teada,
et tunda rohkem seda adrenaliini,
seda ärevust, mida tuntakse, kui ollake raamatukangelane.

Mida sa ütleksid inimestele,
kes seda raamatut, ''Seitse maailma'', loevad?

Ma ütleksin neile,
et nad avaksid julgelt ja kinnisilmi selle ukse,
sest ma arvan, et see raamat on uks teise dimensiooni.
Ma soovitaksin neil seda raamatut lugeda
ja ütleksin, et nad ei kahetse seda.
See lugu on kui plahvatus vaimumaailmas.
See vähene, mida ma sellest raamatust tean,
tundub mulle väga huvitav ja kaasahaarav.
Ma tahaksin seda lugeda.
Ma ei ole seda veel lugenud,
aga mulle meeldiks seda väga teha.
Ma soovitan seda raamatut kindlasti lugeda,
ja just seetõttu, et tegelased on päriselt olemas,
nad on päris elust võetud,
nad elavad kusagil Lõuna-Ameerikas,
nagu näiteks siin, kõrbes.
See on hea märk.
See on väga huvitav.

Mida sa ütleksid tänapäeva maailma kohta?
Milline oleks sinu isiklik sõnum?

Me kõik tahame leida uuesti üles oma vabaduse
ja saada tagasi see teadmine, mis oli meie esivanematel.
Me tahame elada kooskõlas loodusega,
ühiselt kõigega, mis meid ümbriteb.
Kõik, mis olemas on, on energia.
ja väärib austust.
Kõik, mis olemas on, moodustab osakese meist.
Me kõik oleme üks tervik maa peal
ja universumis.
Me ei ole universumist eraldi,
ega ka teistest inimestest ja muudest olenditest.
Me kõik oleme üks tervik.
Ja kuna ma saan oma energiat välisega jagada,
kuna ma võin tunda elu, elu tukslemist, olevikus,
siis saan ma seda iseenda ja teiste inimestega jagada.
Mulle meeldiks, kui te saaksite üheks lüliks sellest ketist,
kui te liituksite selle positiivse võnkumisega,
et aidata leida üles see unustatud teadmine
ja avada inimeste vaimud,
puudutada nende südant
ja julgustada neid,
et nad ei usuks seda, mida nad kuulevad ja näevad,
vaid et nad usuksid oma südant.
Et nad kuulaksid oma sisemist häält,
mis on kogu universumi hääl.
Aitäh.



Siin umbes 1:30 min hakkab Patrick didžeriduud mängima.

Patric, tahaksime sind kõik tänada,
et leidsid aega meiega rääkida.
Mida sa lõpetuseks ütleksid?

Esiteks tahaksin ma tänada Jumalat ja elu,
et olen saanud võimaluse seda sõnumit teiste inimestega jagada.
Ja ka Fridat ja Norat,
et nad valisid minu üheks tegelaseks oma romaanis.
Suur tänu neile
ja suur tänu ka kõikidele teistele inimestele,
kes on aidanud ja toeks olnud.
Tahaksin tänada ka kõiki neid,
kes selle raamatu endale ostavad.
Ma loodan, et nad loevad seda,
et nad saavad osaks sellest loost.
Mul oleks hea meel, kui nad tuleksid meile kõrbesse külla
ja nad näeksid, et selle raamatu tegelased on päriselt olemas.
Nad võiksid tulla Peruusse ja nautida looduse jõudu.
Siis tutvuksid nad romaanikangelastega
ja saaksid jagada nende energiat.
Suur tänu.

Aitäh, Patrick.
Lõpetame siinkohal.
Aitäh, ilusat päeva.

Aitäh teile.
Aitäh, Frida, aitäh, Nora.
Aitäh, Jumal.

"Minu mongoolia" pre-party: naine, auto ja kolm troppi meest

Kuidagi läks nii, et Roy Strider otsis oma värske raamatu "Minu Mongoolia" esitluse jaoks klahvkamängijat. Kuidagi läbi kirjastuse ja kolmandate tegelaste jõudis ta hilisööl minuni. Mis seal ikka, mängime.
Aga järgmisel hommikul, kui tahtsin sõita proovikasse pilli järele, sai kuidagi minu autost bensiin otsa. Just siis, kui olin aknaklaasid lumest puhtaks teinud ja valmis autosse istuma, mõttes plaan külastada kohe bensiinijaama.
Kanistrit ei olnud, lehtrit ammugi mitte, väljas -15 kraadi pakast. Mõtlesin lükata auto käekõrval tanklasse, ca 50m.
Kolm kutti, ehk saavad mind aidata.
"Jah, aga enne tahame süüa. Siis teeme ära."
Kell tiksub, Roy esitleb paari tunni pärast raamatut, kus mina peaksin koos temaga mängima asja, millest mul polnud veel õrna aimu. Kolm kutti mugivad isukalt võileiba. Ootan. Ootan. Ootan....
...kuni poisid teatavad: "Tegelikult on meil päris kiire, peame kooli tagasi minema..." ja tõttavad kiirel sammul minema.
WTF?

Nii masendavalt viletsa päeva alguse lihtsalt pidi kompenseerima topelt-laenguga õhtu. Poleks saanud minna teisiti. Võib vist öelda, et Roy "Minu Mongoolia" sai väärika afterparty'ga sisse pühitsetud.
Pilgud räägivad.

Superstaarist, südamehotellist, armastusest ja sellest, kuidas šamaan jälle trikitab meie raamatuga

Eesti meedia ja meie massiivseim auditoorium on nüüd rõõmust tagajalgadel - superstaarisaaga on jõudnud piinlikes mastaapides ülesvuntsitud kulminatsioonini ning võit jõudis ikka nendesse kätesse, mis nii massiivse auditooriumi puhul loomulik.
Viimased paar kuud olen isegi kord nädalas televiisori sisse lülitanud ning kaasa elanud oma tutvusringkonna kõige artistlikumale muusikule Martenile, kes juba kolm-neli aastat tagasi suutis mind veenda oma nüüd kätte jõudvas tulevikus. Martenit on ikka kuulda olnud suurematel ja väiksematel Tartu tudengipidudel, sõpruskonna koosviibimistel või päris spontaansetel mahaistumistel, näiteks minu voodis.

Viimati kuulsin teda saateväliselt laulmas ühe sõbranna sünnipäeval. Ta mängis akustilist kitarri ning laulis lubadusest visata keegi välja oma toast ja oma südamest.
Nüüd vist elustus tema laul mu elus.

Umbes aasta vanune kaader Martenist spontaansel mahaistumisel minu juures

Armastusest
Ma ei saa aru, kas asi on lähenevates jõuludes või ongi õhus rohkem armastust. Meie Beritiga kutsusime sõpru ja lugejaid õdusale õhtule veini, ubade ja armastusega. Eelmisel nädalal esitles muusik Roy Strider oma Petrone Printi järjekordset sarjaraamatut „Minu Mongooliat”, mille kaanele on kirjutatud - raamat armastusest.
Roy väitis hiljem minu poole võluväel koondunud meeleolukal afterpartyl, et raamatus ei ole mitte üht tüüpi armastus mehe-naise vahel, vaid kokku võiks neid seal olla umbes kuus. Näiteks mehe ja mehe , inimese ja looma, inimese ja maa vahel jne.

Check-out time
Ma täitsa usun armastuse erinevatesse tüüpidesse. Suhted võivad moodustuda väga erinevatel tasanditel ning kui neis ei ole nö stamp-armastusele omast „tulevikuperspektiivi”, ei muuda see neid vähemväärtuslikuks. Nad on lihtsalt nii erinevad, täiesti võrreldamatud. Metafoorselt lähenedes võiks südant võrrelda näiteks hotelliga, kus sul on erinevatele inimestele broneeritud erinevad numbritoad. Vastavalt ajale ja olukorrale avad ja sulged uksi, iga ruum on erinev ja eriline.
Aga keegi ilmselt elab ka hotelli luksnumbris, kellegi päralt on see kõige avaram ja valgusküllasem pent-house sviit, kuigi külalisi on hotellis teisigi.
Nii nagu laulis Marten oma laulus, tuleb aeg-ajalt teha südamehotellis teatud ümberpaigutusi. Tuleb külma närviga teha check-out ja paigutada keegi luksuskambrist ümber, näiteks teise korruse tagasihoidlikku numbrituppa. Ei saagi aru, kas hotellis on nüüd rohkem ruumi või rohkem tühjust...

Elustunud "Seitse maailma" - rööv!
Kunstist päris ellu tungivaid asju on veelgi. Kui Marteni laul elustus mu elus, siis meie „Seitse maailma” on ka nüüd teatud mõttes elustunud. See sama õhtu veini, ubade ja armastusega, kui Hispaania Majas rääkisime alatust röövist alguse saanud loost, mis andis aluse lõpuks ka kogeda seda head ja helget (objektita armastust?), mida ehk võikski nimetada „tõeliseks jõulutundeks”.
Nii kummaline, aga samal ööl hiljem rööviti meie armast kirjastajat Kairitit. Nii nagu Frida ja Nora jäid raamatus ilma oma arvutist ja selles sisalduvatest kontaktidest, jäi Kairit ilma oma arvutist koos „Seitse maailma” originaalkäsikirjadega.
Šamaan trikitab endiselt meie raamatuga. Aga ellu ärganud raamatu süžee on praegu veel üks suur müsteerium. Ilmselt šamaanid teavad paremini.

Tõlgiks õige oma raamatu inglise keelde?

Epp blogib nüüd ka meie raamatust. Tundub, et tuleb soovitusi järgida ja üks peatükk ikka inglise keelde tõlkida. Kellelgi on soovitusi-kogemusi, kuidas selliste hullustega hakkama saada? Õnneks ei ole vähemalt energia veel vaibunud, nii et oleme valmis sukelduma uude tundmatusse merre.

Sissevaade esoteerilisse hipi-undergroundi

Finaalis omandab raamat suisa „Stepihundi” Maagilise Teatri mõõtmed. Klaaspärlimäng, molekulaarne mikrotaju ja culture jamming segatuna võlutaimede ning füto- ja füsiosemioosiga muutuvad psühhedeelseks süm­fooniaks, mis ämbiendina end mustritest lahti kerib ja siis lõp­matuse poole haihtub,
kirjutab Kiwa meie raamatut arvustades Eesti Päevalehes.

Igal hommikul kell 6 sõidavad kunstnikud Gruusiasse

Oma kalleid sõpru Tbilisist, kellega me möödunud kevadel Gruusia kloostriaedades või armsas vanalinna korteris veiniuputuses kümblesime, võiks tervitada Tartusse Beethoveni 5. sümfoonia toonides. Aga ei – ärev on meeleolu küll, kuid pigem kirjeldaks asjaolusid pöörane Mahavishnu Orchestra, tundeline Air või bassine Bill Laswell.
Bobo ja Eka on imearmas paar kunstnikke – Bobo teeb graafilist disaini, Eka joonistab tušiga kiiksuga sketše, mida hea turunduse korral võib vabalt saata samasugune edu ka tarbekunstis nagu näiteks meie Navitrollat.Lõpetanud pudeli külakostiks toodud Gruusia veini, jõudsime jälle igipõlise küsimuse juurde – miks on Eestis müüdavad Gruusia veinid kesised keskmikud, kui päriselt on Gruusias selliseid pärleid? (ootaks kommentaare!)
Kuid edasi sai rääkida, olla ja mõelda vaid visuaalselt, sest kus avaneksid need sooned paremini kui mitte molbertite, maalide ja pintslite keskel.
Noor talent Mihkel Ilus vedas meie ette üha hullumeelsemaid, ekspressionistlikke, irriteerivamaid töid. Ja ise lendas kolme tunni pärast Eesti kunstnikest delegatsiooniga Gruusiasse, kaasas Bobo ja Eka korterivõti.
Umbes kuus kuud tagasi, kui Mihkel veel Tbilisis õppis, viisime nad omavahel kokku.
Kõik algas sellest, et tahtsime edasi minna Azerbaidžaani. Aserite saatkonnast aga väideti, et sõda tuleb. Selle peale otsustasime asja Eesti saatkonnast uurida, kust muuhulgas selgus, et Tbilisis õpib kunsti üks Eesti poiss. Kunstnikest Mihkleid on meie tutvusringkonnas üks ja see oli tema. Samal õhtul jõime koos veini Bobo ja Eka pool.
Ilmselt joovad nad seal tänagi veini, sest Mihkel ja delegatsioon muide avasid eile Tbilisis näituse. Pidavat olema Gruusia kohta jõle šokeeriv kraam. Maailm võtab aeg-ajalt ikka võrratuid pöördeid.
Järgmisel ööl me ei maganudki. Nii hea oli olla – Toomemäel, Genklubis, Raekojaplatsil lodjas, jõe ääres, Illegaardis, minu voodis – et jõudsime vaid viivuks tukkuma jääda, kui jälle tuli saata kunstnikke kell kuus hommikul Gruusia suunas. Ekal kaasas Mihkli maal, neist kõige softim.
Tutvu Eka loominguga: http://www.musegi.com/

Jõuluõhtu Avantüristidega - vein, oad ja armastus

Kaubanduskeskused lämmatavad? Jõululaternad pimestavad? Kinginimekiri on suurem kui rahakott? Kommerts on tapnud armastuse?

Tule veeda üks armas jõuluistumine nii nagu seda tegid Frida ja Nora "Seitsmest maailmast" - üksikul saarel keset üksikut järve, veini, ubade ja armastusega.

Paotame sulle seejuures uksi maagilisse reisiromaani "Seitse maailma" ning rändame koos läbi Lõuna-Ameerika müsteeriumite.


***

"Häid jõule, noored," ütles ta ja ulatas meile kausitäie suuri pruune kõvade koortega ubasid.
"Mul rohkem kahjuks ei ole midagi."
"See sobib suurepäraselt!" Olime südamest tänulikud. Suu hakkas vett jooksma, kui neid ubasid silmitsesin. Toit! Memm läks tagasi majja ja enam ei väljunud. Toast oli kosta uut jõululaulu ja kaasaümisemist. See oli ka kõik. Mitte ainsamatki muud vihjet, et oleks võinud olla jõulud. Mitte ain-sa-mat-ki. Null. Tühi null. Mitte ühtegi vilkuvat laternat. Mitte ühtegi norskavat jõuluvana. Mitte ühtegi reklaami ja mitte ühtegi tinisevat jõululaulu. Mitte ühtegi kaubanduskeskuses jalge alla trambitud nutvat last. Mitte ühtegi meest, kes oma tüütutele sugulastele on just lauaserviisi ostnud. Mitte ühtegi naist, kes jäi just aastavahetuse juuksuriajast ilma ja nüüd soovib, et poleks siia ilma sündinudki. Mitte grammigi stressi. Mitte soligi raha.
Alvaro avas lõpuks pudeli. Istusime ringis oma ubade ümber. Alvaro kallas kaks törtsu veini maha, sama palju endale kõrist alla ja ulatas pudeli edasi. Vedelik maitses nagu magus mesi. Ma ei tahtnud olla kusagil mujal kui ainult seal. Meil oli armastus, oad ja pudel veini. Saluteerisime.

***

Üritus on tasuta, kuid 125.- võib igaks juhuks tagataskust võtta olla, et soovi korral raamatut soetada.

Rega ennast ka Facebookis

Aaretejahil

Luuraja kirjutab sellest, kuidas Avantüristid tema lapsepõlvekangelasi meenutavad. Hea, kui nõustutakse, et maadeavastamine ainult kaugesse minevikku ei jää.

Collective playground love

Prantsuse elektroduo Air – high quality commercial sh*t?
Ma ei saa sellega absoluutselt nõustuda, kuid peab tunnistama, et selline mõte lipsas mul kontserdi algusosas peast läbi. Air on bänd, mida mina oma elus olen kõige rohkem kuulanud. Minu pleieris keerlesid prantsuse päritolu hõrgutised juba ammu enne seda, kui last.fm asja üle arvet hakkas pidama. Moon Safari nõidus mind esimesest silmapilgust. Aasta oli 1998 ja mina käisin põhikoolis. Kuulasime sõpradega ööde viisi seda kummalist õhustunud armastusest kõnelevat bändi ja jõime teed.
Järgmine album The Virgin Suicides sobitus justkui veelgi paremini ajastu konteksti. Esimene armastus, unistused. Muuhulgas unistasin Airi kontserdist mõnes suitsuses Pariisi baaris.
Ent aastad on teinud oma töö ning Air on kaugel sellest, millisena olen teda aastaid oma unistustes hoidnud. Air sõidab nüüd koju kätte, kaunistab pooled pealinna prügikastid ära ja küsib hingepiinu tekitava piletiraha. Air on bänd, kelle veepudelid ja viisteist medikat sätitakse sentimeetritäpsusega paika ning kes seejärel ilmub minutitäpsusega kell üheksa lavale, säravvalges.
Kõik on paigas. Mehed mängivad ideaalselt oma lood ära, sound on fantastiline. Ka veepudelid säilitavad oma täiuslikkuse, jäädes lõpuni avamata. Mitte piiskagi higi, mitte tilkagi verd.
Ometi on õhus midagi muud. Ometi on Airis midagi enamat, kui lihtsalt high quality commercial sh*t. Berit sosistab kuklasse: „Selline armastus on peal ...” Kadi võtab käest kinni ja naeratab tähenduslikult. Cherry Blossom Girl. Be a Bee. Highschool Lover ja … Olengi läinud. Olen piirideta ruumis, mille iga olematu osake õhkab nii tuntavat soojust ja valgust. Olen kaugel Rock Café’st, kaugel Nicolas Godinist ja Jean-Benoît Dunckelist. Aga olen seal, kus sünnib Airi muusika. Olen s e a l.
Tundub, et kogu saal on kollektiivselt millessegi armunud. Või on Jean-Benoît’st kiirgav seksuaalsus nakatav. See on Collective playground love - mänguväljakuks Airi looming, ihaldusobjektiks kes iganes.
Viimane lugu La femme d’argent viib meie kollektiivse armumängu lõpuni. Alles siis sellel tulisel kõrghetkel tuli mulle meelde, mida Jean-Benoît mulle Riia kontserdi ajal ütles: „La femme d’argent? Jaa, see on nagu orgasm!” Air myspace

Maailmu on palju, planeete on ka. Mõned neist on rohelised.

Räägin järjekordsest meelelist ja head tõotavast üritusest sarjas Roheline planeet. Seekord numbriks kaheksa.

TNVVNÜM (endise nimega Tõele näkku vaadates võib näha ükskõik mida) esitleb oma verivärsket ja suurepärast plaati "Ouroboros"
Oneword paneb kütet alla
Voog lõhub ja seob
Temaatilist plaadimussi mängivad läbi õhtu Anz ja Mänts.
Klubi Plink Plonk, Tartu
Laupäev 12-12-09
75.-

(ps. Plakat (ja Voo bass) by Anz, too sama, kes ka "Seitse maailma" illustratiivse poole eest hoolt kandis)
(pps. Kuna temaatiliselt ja ka inimvaralt kohati kattuv, siis saab kohapealt hankida "Seitse maailma" raamatuid. Sõbraliku hinnaga.)

Krosskultuurne bränding

Eelmisel nädalal käisin ühel rahvusvahelisel õpilaskonverentsil ettekannet pidamas. Rääkisin kultuuridevahelisest brändingust ning mõne sõnaga ka sellest mobiiltelefonide brändide uuringust, mille ise seljakotirändurina Lõuna-Ameerikas läbi viisin ning millest lõpuks valmis ka mu bakatöö. Keda peaks huvitama, siis slaidimaterjali saab näha.

Lasnamäe narkar vs rockstaar vs rändur Lõuna-Ameerikas

Mis seob või ei seo parukaid kandvaid 'teadlikult meelestatud' heliloojaid ning rockstaare, kes ei näinud oma kolmekümnendat sünnipäeva, ning ajuturismi harrastavaid rändureid Lõuna-Ameerikas?
Kas šamaan on oma maagilisest taimest sõltuvuses?
Kes mõtles välja "Seitsme maailma" tripiraportid? Mõtles ikka välja?
Mis värk selle oksendamisega on?
Kokaiiniklubid?

Sellest ja muust koos Mati Palmetiga Kuma raadio stuudios 28.novembril (8.reisisaade).
Kuula saadet siit.

Eesti Naine ennustab, et "Seitsmest maailmast" saab kultusteos!

Veebiversiooni sellest kahjuks ei tule, aga lugege ikka, mida arvab Helina Piip meie raamatust Eesti Naise detsembrikuu numbris.
Helina Piip kirjutab: "Kindlasti pole tekst liiga psühhedeelne, et alalhoidlik lapsevanem peaks kartma kaante vahele piiluda. Pigem on see ehk teejuht su enese lapse maailma. Et raamatust saab kultusteos noorte seas, selles ma ei kahtlegi."

Tutvu maailmadega googlemapsis. Eriti osavad leiavad ka kuuenda ja seitsmenda üles.

Nüüd võib ka googlemapsist üles leida kohad, kus raamatu "Seitse maailma" tegelastega kogu seiklus toimus. Kõige osavamad leiavad ka 6. ja 7. maailma!

View "Seitse maailma" in a larger map

Otselink