Kuidas ma kohtusin Dakiga

Esimest korda kohtasin Dakit tolle intervjuu ajal. Teist korda sel reedel. Sain teada, et tal on niburõngas. Ülejäänu jäägu Supilinna (m)elu näinud seinte vahele.

Kui ebamäärased ülevad jõud (nagu tehnika) ei lase kirjutada

Päevad mööduvad ja tundub, nagu nii ammu pole midagi kirjutatud. Sündmused oma veidruste ja igapäevase maagiaga ujuvad üha enda ette.
Täna õhtul, saatnud sõbranna koju, joonud klaasi šampust ning vaadanud mõnda aega Jodorovsky't, tundus kirjutamine üsna vältimatu. Eriti pärast šamanistlikult turgutavat õhtut. Peas keerlesid mitmed teemad, mis justkui nõudsid kiiremas korras üles märkimist. Alustades ülehomse ettekandega kultuuridevahelisest brändingust, lõpetades kreatiivse blogitekstiga erinevatest suhtemustritest või fantastilisest õhtust Marge ja Jannoga (soon on the road).
Aga siis teatab minu rüperaal, et patarei jookseb viimasel ringil. Kohe viskab pildi mustaks. Juhe on küll pistikus, kuid voolu see ei jaga. Proovin paaniliselt kõikvõimalikud pistikud selles korteris, aga asjatult. Aku on surnud ja nii ka arvuti.
Kuulan, kuidas särisevad radiaatorid, häälekalt väreleb küünlaleek, naabrid ilmselt mõnulevad voodis. Kurat, no nii väga tahaks kirjutada! Ükskõik millest! Väänan juhet ümber randme, koputan akut vastu põrandat, nagistan pistikuid ja venitan seda raiska pikemaks. Aga ei miskit.
Lõpuks haaran ahnelt märkmiku ja sahistan mõned read, kuid ometi ihkan kompuutrit, nagu tehnikasajandi lapsele kohane. Ja mul on homme teda vaja nagunii. Teen jälle tuttavat ringi ümber korteri pistikute, väänan, paaniliselt nagistan.
Siis meenub mulle ähmaselt, et kord on siin selline nali juba juhtunud. Juhe keeldus funktsioneerimast. Aga siis lasin tal mõnda aega puhata, läksin teise tuppa, pistsin juhtme ühte suvalisse auku ning ta töötas taas. Vahepeal pole midagi kahtlast sündinud.
Nii ma siis lasin tal puhata. Kirjutasin natukene veel pastakaga ja pesin hambad. Siis tegin täpselt nii, nagu eelmisel korral. Läksin teise tuppa, pistsin juhtme samasse suvalisse auku. Mõttes lähenesin asjale rahulikult, kerge austuse ja ükskõiksusega, kuid palvega mõne ebamäärase ülevama jõu poole... Ja usute või mitte – aku süttis. Sinine tuli.
Nii sündisid need read.

Life is art sometimes - nimetades Eestit ümber Forever Young maaks

Kui me suvel Beritiga Barcelonasse jõudsime, mõlkus meil peas napakas kinnisidee oma Vicky Christina Barcelona'st, mis tähendas meile elu kunstniku juures.
Fabrizioga oli imehea klapp, rääkisime pöördelistest murrangutest elus ning kunstnikutöö telgitagustest, suplesime rannas ning jõime öösel rõdul jalgu kõlgutades valget veini. Vahepeal kolinud Barcelonast Hollandisse Rotterdami, otsustas ta nüüd meile Eestisse külla sõita.

Ja siin ta oli - Itaallasele omaselt lõbus, Hollandile kohaselt asine ja seejuures ka barcelonalikult boheemlaslik.
Fabrizio püüab oma töödes fikseerida inimeste identiteeti linnakeskkonnas, elades endas hoopis midagi muud. Ta on veendunud oma kunstnikukutses, loobunud ühel hetkel mahlase sissetulekuga direktoritööst rahvusvahelises ettevõttes ja keskendunud ainult maalimisele. Korraldab näitusi, kavandab muralit.
Tutvusime vanalinna ning lokaalidega Tallinnas ja Tartus, jõudes vahel soojenduspeoga ühele poole alles poole nelja paiku hommikul. Öö ja päev vahetasid libisedes omavahel kohad.
Eesti jäi Fabriziole meelde kui maa, mis talle meeldis rohkem kui mõni teine. Kus inimesed on sõbralikud ja naeratavad, mitte endassetõmbunud nagu Hollandis või peast segi nagu Barcelonas. Meie slogan võiks olla midagi nagu Forever Young.
Pühapäeva õhtul läksime veinipudeliga sõprade poole, mitte et me hommikuni lohisevatest öödest juba üsna kutud poleks olnud.
Fabrizio lohutus oli lihtne: Life can be art sometimes. Muidugi on tal õigus.

Fabrizio internetikodu

Lugege meid ja meist Eesti Ekspressist

Kõigepealt tasub pilk heita veidi iselaadi Kohvri artiklile "Maagiliste taimede Peruu" ja kui see loetud, tutvuda Mart Kalveti arvamusega "Seitsmest maailmast".

Kuhu edasi: Aasiasse või Aafrikasse? Kes aitab reisinäljas rändureid, sel kingituseks raamat!

Konstantselt jälitavast tundest, et peagi tuleb jälle kott selga ajada ja tundmatute maailmade poole kihutada, on tänaseks saanud juba kriipiv vajadus.
Ehk siis tahaksime hirmsasti kuhugi lennata.
Aga kuhu? Võib-olla teate teie paremini!

Niisiis otsivad Avantüristid lennupileteid või alternatiivseid võimalusi, mis lennutaksid meid ....
- Aasiasse või lõunapoolsesse Aafrikasse;
- kus on soe;
- vähegi huvitav ja eksootiline (et oleks midagi ka sirguvate antropoloogide pilgule);
- ning kohapeal on soodne läbi ajada.

Transpordibüdžet on mitte rohkem kui 7000-8000 krooni. Algusega Eestist, edasi-tagasi.
Ajavahemik: umbes 17 jaanuar kuni 16 veebruar 2010.

Kui Sinu poolt pakutud transpordiplaan läheb meil käiku, kingime Sulle oma raamatu! Loomulikult pühendusega.
Ootame huviga kuni 30. novembrini: avantyristid@gmail.com

Et siis....

... kas Aafrikasse?
Või Aasiasse?

Heal peol on kaugele ulatuv järelkaja

Mõned hilinenud, aga siiski väga lõbusad fotod raamatuesitluselt. Päris kõik siia ei mahtunud, ülejäänute vaatamiseks kiika fotograaf Lauri Kulpsoo tervet albumit.

Skeem raamatu turundamisest

Kaunis graafiline visand.

Mis on jaapanlannale Eestis imelik?

See on vist kõige kummalisem tähelepanek, mida välismaalane on Eesti kohta teinud. Juhtus küll sügise hakul, aga allespraegu tuli meelde.

Londonis elav jaapanlanna vaatab mulle suurte silmadega otsa ja küsib:
"Ma ei saa aru, kuidas te saate oma beebisid tänavale jätta?"
Mina ei saa aru, millest ta räägib.
"Kogu aeg on nii, et kui suvel Tartus ringi jalutada, siis tänaval on lapsevanker lapsega, aga vanemaid ei ole kusagil!"
"Ju nad siis istuvad seal samas kõrval välikohvikuterrassil.. Või läksid korraks poodi sisse ja vaatavad läbi akna?"
"Kas te ei karda, et nad varastatakse ära?!"
"Lapsed või vankrid?"
"Lapsed muidugi!"

Ehkki ma ei olnud kunagi sellele tähelepanu pööranud, ütles Kaisa hiljem, et tõepoolest on ta nüüd hakanud üksikuid vankreid nägema. Isegi internetist leidsin vastava foto:

Helinarkootikum – wtf?

Internetiavarustes liigub igasugust kraami, kaasaarvatud helifaile, mis oma sagedustega võivad mõjutada inimese psüühikat. Ammu teada lugu. Aga eile kuulsin meie meediast, et siin on asi nüüd sildistatud helinarkootikumiks.
„Eestis on maad võtmas uus üdini kummaline ja kuulake nüüd - legaalne narkootikumide tarbimise viis,” räägib asjalik telehääl.
Heliklipid on tõepoolest tihti nimetatud erinevate narkootiliste ainete järgi, mis peaksid viitama saavutatavale efektile. Aga kuidas saab müra või muusika kuulamist nimetada narkootikumide tarbimiseks? Oma psüühikat mõjutame me nagunii erinevate legaalsete vahenditega, olgu selleks film, muusika või kasvõi seks. Ja tulemus võib olla üsna narkootiline.

Tegin eile öösel katse. Kangete kraamide kallale asuda ei tihanud ning seega laadisin endale alla marijuana nimelise heliklipi, mille Berit oli juba jõudnud välja otsida. Kustutasin tuled, heitsin voodisse pikali ning panin korralikud stuudioklapid pähe.

Trip report

Esimesed minutid. Undab. Üsna ebameeldiv, kuid sellega harjub varsti. Korraga hakkab keha mõnusalt surisema. Avan silmad, kõik on paigas, kuid veidi avaramad tunduvad sisemised tajuprotsessid küll. Saan aru, et mingi mõju sellel müral siiski on. Ruumilisem tunne tekkis kahe helinivoo lahknemisel. Heli minu peas muutus ruumiliseks, seega tundub ka enda olek ruumilisem ja avaram. Üsna võrreldav Mariaga.
Tunne on nauditav, keha on lõõgastunud ning mõtted lendavad kurvikatel radadel. Ühel hetkel tabangi, et mõtted on ikka päris lennukad, võttes aegajalt mõne visuaalsema kuju minu peas. Seguneb fantaasia ja reaalsus, mõtted igapäevastest asjadest unenäolistega.
Aga peas undab see müra! Tahaks nüüd muusikat kuulata, head muusikat!
Märkan, et efekt on üsna kontrollitav. Kui lasen end segada näiteks mõttest konkreetsele mürale, siis kaob ka lendlev tunne. Kui aga unustan need helid ning lasen sellel ennast vabalt kanda, tekib jälle ruumikas tunne ning algab mõnus mõttelend. Vahel kuulen juba müras meloodiat... Suikun sujuvalt unne.

Mingis mõttes oli kogemus väärt proovimist. Samas on kogu asja juures piisavalt palju ebameeldivusi. 40-minutise sessiooni ajal peab ju ikkagi müra kuulama. Lisaks on protsess antisotsiaalne. Ning võib arvata, et nii nagu kaevurid ei tohi liiga kaua vibreeriva puuri otsas istuda, ei ole ilmselt ka eriti tervislik sarnaste audiosessioonidega liialdada.
Usun ka, et üsna sarnast efekti võib omandada erinevatel muudel viisidel, märksa meeldivamatel. Näiteks ühendada meditatsioon rahuliku muusikaga või hea muusika erootilise massaažiga.

Tartu underground - pooltühi saal ja tardunud publik

Kunstnik/muusik Andres Lõo

Kuskil portaalis jäi silma küsitlus parima Tartu underground klubi kohta. Muidugi mõista skooris esireas Genklubi, väga lahe, aga mina klikkasin omalt poolt PlinkPlonk klubile. Teise käega oleksin ilmselt toksinud ka Pärmivabrikut. Tähendab – meil on valikut, meil on ruumi. Mis on hea.
Ning kui tartlaste nina õige püsti ajada, võiks ju koguni öelda, et Genklubi on meie mainstream. Umbes nii nagu tänaseks on kunagine kultusurgas Zavood.

Möödunud laupäeval võttis PlinkPlonk mind vastu pooltühja saaliga, kuid Andres Lõo ja Öäk lõid meeleolu mõnusast Tartu undergroundist. (Võib-olla on ka pooltühi saal undergroundile omane osa.)
Andres Lõod juhtusin nägema mõne nädala eest ka Tallinnas Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi rajul reiviööl. Pikka aega ei saanud pihta, kas asi on lahe või mitte, st kas töötab minu peal või mitte. See on parajalt friiki kompott entusiasmist, siseheitlustest, trummiküttest ja lõugamisest. Aga et asi on friiki ja friike on vähe, veenvaid friike veelgi vähem, siis ilmselt on asi ka lahe. Pool saali tõmbas selle peale siseruumides suitsu. Protest-nauding.
Tartu publik aga passis üsna tardunult, mis ometi ei heidutanud artisti. Ja seda ta on.
Öäk kriipis ka meeli, nagu alati. Külm valgus, külmad soundid ja eriti hea viimane lugu.

Aga Tartu underground... Tahaks veel. Tahaks kohe täiega. Tahaks nii, et underground oleks juba peaaegu mainstream, elav ja hea. Mitte pooltühi tardunud saal.
Ilmselt suutis suvine nädal Berliinis, kus piirid mainstreami ja undergroundi vahel õige hägused, mind selles osas ära hellitada ja nõiduda. Või tahan mina liiga palju.

Kunstnike visioon "Seitsmest maailmast"

Veel nädalaid enne esitlust võtsime ühendust ka Tartu Kõrgema Kunstikooli tudengitega küsides, kas nad on huvitatud meie raamatust midagi visuaalset võluma. Kadi Paasik ja Sille Sikmann tegid seepeale meile oma väikse maalinäituse, mis ripub nüüd klubi Maailm seintel. Iga maal on inspireeritud ühest maailmast (peatükist). Vaadake siit natuke kehvade värvidega (pildistamiseks oli jube pime) ja klubi Maailm seintelt oma täies hiilguses:

ESIMENE MAAILM (Sille Sikmann)

TEINE MAAILM (Kadi Paasik)
KOLMAS MAAILM (Kadi Paasik)NELJAS MAAILM (Sille Sikmann)

VIIES MAAILM (Kadi Paasik)

KUUES MAAILM (Sille Sikmann)Muide, maalid on ka müügiks, nii umbes 1000 kr eest (aga alati on ju tingimise võimalus). Nii et võtke aga ühendust kas meiega või otse kunstnikega: sille.sikmann@gmail.com ja kadipaasik@gmail.com

Või et Avantüristid on turundajad...

Mitmelt poolt on meieni kandunud sõnumeid, et „Seitsmel maailmal” on vinge turunduskampaania. Sellest kirjutati ka ettevõtlusuudis Tartu Ülikooli ajakirjandusosakonna lehte Diskursus. Raamatul on oma kodulehekülg, pidev kajastus blogis ja twitteris, teistes sotsiaalvõrgustikes ning tagatipuks on raamatul ka treiler. Ja treiler raamatule on Eestis ju midagi senikuulmatut, räägitakse. Ja raamatu valmimise auks korraldatakse veel suur pidu...

No tore. Aga vahel tekib endalgi tunne, et kas mitte promo ei kasva üle pea. Või on see kogu asja loomulik osa?
Kui kõrvutada raamatut mõne suvalise tootega, siis võiks kogu melu pidada klassikaliseks turunduseks meie ajastul. Müüme toodet, müüme raamatut.
Aga tegelikult pole ju eesmärgiks üldse läbimüük, nagu tavaliselt maailmas kombeks. Eesmärgiks on levitada sõnumit, levitada raamatu sisu, mitte kaasi ja lehti. Ning sisu all ei pea me silmas mitte lugu kahest Eesti tüdrukust, kes rändasid lõbusalt mööda Lõuna-Ameerikat, vaid seda, mida see lugu endas kannab.
Ja isegi kui müük ongi hea, siis mida see kirjanikule rahalises mõttes annabki. Olgem ausad, puine värk.
Aga lõbus on muidugi ka. Käisin parte pildistamas.

"Seitse maailma" autorid Kuku raadios

Veel kusagil peol sagimise keskel rääkisime paar sõna ka Kuku raadiosse.
Vaata-kuula koos slideshowga.

Avameelitsevad Avantüristid

Siin ta on, meie esimene kogemus kollase meediaga. Laused, mis meie endi meelest väga ilusasti kõlasid, muidugi sisse ei läinud. Küll aga osutuks intervjuu kõige kandvamaks sõnaks 'avameelne':)
Nii et siin ta on: Tartlannadest maailmarändurid avameelitsevad uues reisiromaanis.

Avantüristid Tartu Postimehes

Täna tasub sirvida Tartu Postimeest, nii online kui paberkandjal! Seletame ikka oma elust.

Shaman is a dj peo pildid!

Imeilusate kaadritega "Seitse maailma" šamanismihõnguliselt esitluspeolt Shaman is a dj ahvatleb Andres Peets (andrestand.pri.ee).
Fotod Weekend.ee (veidi väiksem valik)
Fotod flickr.com (terviklikum valik)

Pidu kestab alati, pidu ei lõppe kunagi.

Kindlasti te kõik mõtlete, et mis nüüd meiega juhtus, kuidas pidu läks ja miks siin blogis täielik vaikus on kestnud juba kaks päeva.
Ütlen ausalt - meil oli pohmell. Stressipohmell, korraldamispohmell, ärevuspohmell ja no ega need 27 pudelit veini esitluspeol ja veel kast veini aftekal tegid ka oma töö.
Teid, armsad sõbrad, oli nii meelisoojendavalt palju kohal! Vabandust kõigi ees, kes keset esitlust õue õhku hingama pidid minema ja muidugi nende ees, kellele ei jätkunud raamatut ostmiseks. Ega meil endilgi selles osas paremini läinud - Antsu raamat pandi pihta kohe kui too pilgu laualt kõrvale heitis ja minu oma kadus samuti keset suurt saginat.
Aga tegelikult pidu ju sujus hästi! šamaanid puldi taga tegid meelilennutavat tööd, rahvas tantsis ja naeris ja kui kell pool 4 turvamees ütles, et varsti võiks pidu kokku panema hakata, oli mul veel tunne, et kõik alles algas.
Tegelikult alles algaski. Paarkümmend pead rokkis veel Terje korteris varahommikuni. Ja kui me järgmisel päeval, silgud voodis, lõpuks silmad lahti tegime, ei jäänud meil muud üle kui oma meeli uuesti ergutama hakata, nii et pidu veel mitte otsa ei saanud.
Pidu kestab alati, pidu ei lõppe kunagi.
Aitäh kõigile, kes te tulite! Te olete imearmsad!

Ja nüüd veel kordusena videotervitused Alvarolt:

Raamat käes! Õhtul näeme!

Viimastel päevadel on olnud metsikult kiire. Ups and downs ja sügavale öösse välja. Vahepeal otsustas veel tervis trikitada, kuid siis sisendasin endale, et šamaan Herlinda hoiab meid. Hoiab meid ja meie raamatut.
Kuigi ka tänane päev on olnud õige pöörane, keereldes ikka ja ainult õhtu ning "Seitsme maailma" ümber, otsustasin hetkeks voodisse pikali heita ja raamatu kaissu võta. On teine õige mõnus, sametine, siidine ja hea värske trüki lõhnaga.
Kirjeldamatu tunne oli raamatut esimest korda käes hoida, kui neil kirjastuses paari päeva eest järel käisin. Ei jõudnud ära oodata, et saaks autost väljagi. Iga punase foori taga hakkasin teda lappama ja imetlema... Kuni järsku märkasin, et keegi jalakäija juba ammu viibutab mulle kätt, sest ammu oli foor roheline. Kuulasin Phloxi ja karjusin rõõmust, korjasin Beriti peale ja tegime seda koos. Meie "esimene laps" on valmis.
Pühendasime selle teineteisele.

Kes on „Seitse maailma” hallutsionogeensete illustratsioonide autor Andres Rohtma?

Terje mäletab Andrest juba kooliajast hea sõbrana, kes teab palju ja ütleb tabavalt. Kui aga Andresele kätte anda pintsel, sulepea või söejupp, ilmutas mees alles oma tõelise palge, mis oli oluliselt värvikam, kui tolles aegruumis üldiseks normiks. Tal oli oma veider maailm, oma nägemus ja stiil. Nii võis tema töid vaadates kaduda kuhugi Andrese maailma ja kaotada seal lõplikult orientatsiooni.

See ongi Andresele omane käekiri – isegi kui tundub, et saad kõigest pildil kujutatust aru, on seal alati midagi veel. Veel mingi avastamata tahk või peidetud sümbol. Edasine sõltub juba vaatajast, mitmetest kujundlikest kihtidest suudab ta läbi näha.

Kui me pärast rännakut Lõuna-Ameerikast koju lendasime, oli kogetu meid korralikult läbi raputanud. Mäletame, et võisime ühe käe sõrmedel kokku lugeda inimesed, kes võiksid meid lõpuni mõista. Andres oli nende seas. Nii me istusime ööde kaupa üleval, kuulasime head muusikat ja rääkisime šamanismist. Kuigi meie raamat polnud siis veel füüsilisel kujul sündinudki, olid arvatavasti mitmed pildid tema peas juba valmis. Sellelt pinnalt tekkis ka Terje ja Andrese ühine muusikaline kollektiiv Voog, mis on helilise poolega varustanud „Seitse maailma” treileri. Veel mängib Andres bassi bändis Smõuk ning leivad toob lauale töö kujundajana.
Võiks vabalt küsida, kas üldse on olemas keegi, kes lähedasemalt suudaks visualiseerida Frida ja Nora seikluseid siin ja sealpool maist reaalsust. Igatahes oleme ääretult õnnelikud, et ühendasime Andresega väed sooviga luua ühiseid uusi maailmu.

"Seitsmel maailmal" nüüd ka internetis oma kodu

Andres on vist varsti sama palju raamatu kallal tööd teinud kui me ise. Ja Aivarile on ka tänuvõlg üüratu. Kuid siin ta on "Seitse maailma" koduleht oma pidevas täienemises!

www.seitsemaailma.com

"Seitse maailma" treiler

Produced and directed by: Hendrik Suurhans
Cinematography by: Andreas Press
Editing by: Hendrik Suurhans
Track by: Voog

Huvitav oleks teada, mis mõtteid ja tundeid teis see tekitab. Ootame huviga kommentaare!

Ning muidugi võtke heaks seda levitada!

Soovitame Anne&Stiilist lugu "Õnneks meid rööviti"

Novembrikuisest Anne&Stiilist, mille esilehtedel ilutseb Lisette Kampus, võib leida ka Avantüristide loo "Õnneks meid rööviti" ehk mida kõike head toob endaga kaasa üks selline ebameeldiv seik elus. Ostke mõnuga!

Blogikampaania! Postita viis linki ja kingi endale raamat!

Petrone Print proovib väikest blogi-turunduse kampaaniat. Selles osalemiseks tuleks Sul postitada oma blogis järgmised viis linki:

1) 6. novembril ilmuva Berit Renseri ja Terje Toomistu hüpnootilise reisiromaani “Seitse maailma” treiler:
http://www.youtube.com/watch?v=qjwzT_w9uO4&feature=player_embedded

2) Justin Petrone intervjuu KUKUraadios, kus ta räägib oma raamatust “Minu Eesti”: http://www.youtube.com/watch?v=zlIexCTg5k0

3) Kaja Tampere intervjuu KUKU-raadios, kus ta räägib oma raamatust “Minu Soome”: http://www.youtube.com/watch?v=soHob7ZHMZ0

4) Meeleolukas meenutus raamatu “Minu Austraalia” esitluspeost:http://www.youtube.com/watch?v=CLRqnaoOgnA&feature=player_embedded

5) Ja kirjastus, kes need raamatud on ilmale toonud ja kust neid netipoest ka osta saab: www.petroneprint.ee

Reeglid:
- Blogi peab olema juba enne kampaaniat aktiivselt toimiv
- Lingid peavad olema aktiivseks tehtud
- Lisaks linkidele tuleb postitada ka reeglid ja auhinnaraamatute nimekiri, et ka Sinu sõbrad saaksid tahtmise korral kampaanias osaleda.
- Kampaania algab 3. novembril ja kestab 3. detsembrini
- Üks blogi tohib osaleda üks kord.

Pärast postitamist saada oma meil blogilingiga aadressile blogikampaania@gmail.com ja anna teada, millist raamatut sooviksid endale kingiks ning kuidas sooviksid seda kätte saada (kas tuled ise Tartus järele või lisad oma postiaadressi).

Valik on Petrone Print kirjastuselt järgmine:
Minu Ameerika 1 – http://www.petroneprint.ee/minu_ameerika.php
Minu Ameerika 2 - http://www.petroneprint.ee/minu_ameerika_2.php
Minu Hispaania – http://www.petroneprint.ee/minu_hispaania.php
Minu Argentina – http://www.petroneprint.ee/minu_argentina.php
Minu Itaalia – http://www.petroneprint.ee/minu_itaalia.php
Minu Alaska – http://www.petroneprint.ee/minu_alaska.php
Minu Moldova – http://www.petroneprint.ee/minu_moldova.php
Minu Tai – http://www.petroneprint.ee/minu_tai.php
Naisena sündinud, 20 aastat hiljem, 1. osa –http://www.petroneprint.ee/naisena_syndinud.php
Naisena sündinud, 20 aastat hiljem, 2. osa –http://www.petroneprint.ee/naisena_syndinud_2.php
Lagerii – http://www.petroneprint.ee/lagerii.php
Tähe tänav – http://www.petroneprint.ee/tahe_tanav.php
daki.elab.siin – http://www.petroneprint.ee/daki_elab_siin.php
Tule, ma jutustan sulle loo –http://www.petroneprint.ee/tule_ma_jutustan_sulle_loo.php
Meestest, lihtsalt – http://www.petroneprint.ee/meestest_lihtsalt.php
Luugiga lehm – http://www.petroneprint.ee/luugiga_lehm.php
Kust tuli pilv – http://www.petroneprint.ee/kust_tuli_pilv.php

NB! Kingi saadab kirjastus Sulle tasuta koju Eesti siseselt. Kui soovid saada raamatut välismaale, tuleb Sul postikulud endal tasuda.

Elu? Teater? Eluteater? Teatrielu? Öö Cabaret Rhizome's

(Foto elu24'st)

Teatris käiakse ikka alati samadel kellaaegadel. Nähakse teatrit just sellisena, nagu seda etendatakse. Inimesed tulevad, vaatavad, lahkuvad. Näitlejaid näeb vaid maksides. Aga see kõik muutub, kui sattuda teatrisse kell pool 11 õhtul. Ja eriti sürrealistlikuks muutub olukord siis, kui teater ei näe isegi teatri moodi välja, vaid on madalate lagedega korteriplaaniga olemiskoht, kus saali ühes otsas on lava ning teises ridade kaupa diivaneid. Muidugi ma räägin Cabaret Rhizome’st.
Jalutasin sisse, tõmbasin end tugitooli kerra ning imetlesin veinipudelite laadungit minu ees seisval baarilaual. Johannes etles laval.
„See pall on kuidagi imelik, sa ei ole sellist palli varem näinud,” hüüdis Anatoli, mispeale Johannes käes olevat kera kummaliselt jõllitama jäi.
„See haiseb vastikult,” hüüdsin siis ka, sest ega keegi mu tulekust ei lasknud end häirida ja kuidagi tuli ju oma kohalviibimist õigustada.
Johannes nuusutas ja tõmbas nina krimpsu.
Anatoli, kes pealavastaja rolli mängis, tõmbas mu toolilt püsti ning käskis tagaukse kaudu lavale minna. „Mine lihtsalt suvaliselt, vaata mis ta teeb selle peale.”
Inimesed tulid ja läksid nii lavalt kui teatriustest. Kuid etüüd jätkus. Kuni Johannes hüüdis, et nüüd lähme koju. Diivanil logelevad näitlejad ja vaatajad jäid teineteisele nõutult otsa passima: oli see nüüd osa rollist või mõtles ta seda tõsiselt?
Küsimus, kas õhtu seal teatris oli päris või mängitult, tekkis iga mõne aja tagant. Noormees mu kõrval hakkas rääkima, et ta siiras hobi on putukate pildistamine, et tal on isegi oma lemmik putukas ja kuidas ta neid jälitamas käib. Olin täiesti veendunud, et mulle aetakse kärbseid pähe, kuni noormees arvuti avas, sealt hunnikut putukapilte näitas ning vaimustunult nende ladinakeelseid nimetusi ette luges. Sellele järgnes Pushkini deklameerimine.
Tunde oli möödunud kui Johannes laval jälle hüüdis, et nüüd ta enam ei jaksa. Keegi muidugi ei uskunud. Kahtlaseks muutus asi alles siis, kui diivanile pikali heitnud näitleja vaikselt norisema hakkas ja mõnuledes külge keeras. Minu jaoks jätkus teater aga hommikuni.