Uskumatu retro - Paide rokk 40

Aga kohe kui sain Goebbelsi ära nauditud, võtsin pitsad ja poisid peale ning sõitsin Paidesse, kus toimus fenomenaalselt retrohõnguline üritus Paide rokk 40. Laval bändid läbi generatsioonide. Tädid–onud istusid muigel sui kultuurikeskuse suures saalis, nooremad viskasid lava ees sõrme. Kohalikud muusikud olid end selleks ajaks, kui mina sinna jõudsin, mõnusalt napsiseks võtnud ning jaurasid hoopis kohvikus või ukse ees trepil. Lava ääres plinkis slideshow. Peol on hullumeelne logo.
Aga see polnud peamine, mille pärast Paidesse tulime, pidi hiljem Tallinnast kaasa haaratud sõbrale selgitama. See oli alles soendus. Õige pidu algas, õige pidu kestis. Kestis hommikuni ning armuliselt juurde antud tunni jagu lisakski.

Paides on legendaarne urgas, mida rahvasuus tuntakse Kolme Kassi kohvikuna. Nimetus pärinevat ajast, kui supermodell Carmen Kass seal kohvikut pidas. Või olid need tema sugulased. Aga veel enne olevat parteibossid seal pidu pannud. Ning veel enne istunud kellegi vanaema seal vangis. Punane nahkdiivan, robustsed seinalambid, madalad laed ning ümar baarilett – klassikalised kaheksakümnendad, vürtsitatud parteibossdei väikekodanliku luksuse igatsusega. Dj-d kütsid tantsumuusikat, mis võttis ära ajataju ning soodustas plastilisust. Teises kambris samal ajal raputasid lagesid Ans. Andur ja Nevesis ning nende kahe spontaanne sümbioos, mis oli vat et kõige ägedamgi.
Ma arvan, et me kõik polnud ammu sellist pidu näinud. Kui avastasime, et kell on juba kuus, nuputas keegi välja, et täna keeratakse kella. Mis tähendab, et pidu kestab. Pidu läheb edasi.
Vahepeal saabus kõne Beritilt, kes teatas, et ka meie SHAMAN IS A DJ pidu kestab. Pidu kogu aeg. Pidu alati. Sest algselt jätsime kuupäeva plakatile märkimata.

Võimumonopolis dirigent - ütleb, näitab ja kaob

Käisin nädalavahetusel vapustavat tükki vaatamas NYYD09 festivalil. Kirjutasin sellest mõned read oma muusikriitika õppejõule. Aga lisan lugemiseks ka siia.

NYYD ’09: Heiner Goebbels, "Eraritjaritjaka" (Musée des phrases / lausete muuseum) (2004)
24.10.2009 Tallinn, Salme kultuurikeskus
Tekst: Elias Canetti
Idee ja lavastus: Heiner Goebbels
Näitleja: André Wilms
Muusikud: Mondriaan Quartett
Live-video: Bruno Deville
Helikunstnik: Willi Bopp
Produtsent: Théâtre Vidy-Lausanne

Saksa nüüdishelilooja ja lavastaja Heiner Goebbels sünteesis keelpillikvarteti, videokunsti, näitelajatöö Elias Canetti tekstidega, esitades küsimusi inimese ja ühiskonna, avaliku ja privaatse, näilisuse ja tegelikkuse kohta. Andmata ühtegi vastust.
Tume lava, neli tooli. Vaikus. Siseneb keelpillikvarett, kuid publik ei aplodeeri, nagu tavaliselt kontserdile kohane. Saal ootab midagi muud. Ootab lavastust, kus plaksutada tohib alles etenduse lõpus. Ometi näib kõik jätkuvat klassikalise kontserdi printsiibil. Mondriaani kvarteti kuueteistkümnel keelel hajutab Dmitri Šostakovitš oma kaheksanda keelpillikvartetiga publiku argipäevased mõtted, asendades need stoilise tühjusega, millest võiks edasi areneda ükskõik mis. Ent meloodia hoogustub, helid dissoneeruvad, õhkkond pingestub. Ühel hetkel tõusevad muusikud püsti ja kaovad nendele koondunud punktvalguse sõõrist. Muusika jääb kestma.

Pilkasest pimedusest algab uus elu. Lava avaneb ja korraga tunnen, et olen nüüd päriselt teatris. Siseneb näitleja André Wilms ning räägib Elias Canetti sõnadega märkidest koltunud paberil ning sõnadest, mis pole kunagi uued, kuid jäävad kestma igavikuks.
Wilms räägib sellest, kuidas inimesed seisavad liikumatult kõrvuti nagu keeglikurikad, oodates neile lähenevat kuuli ning lootes kukkudes pihta saada võimalikult paljudele teistele. Ta otsib valgusvihu jälgedes oma suunda laval konstrueeritud reaalsuses ning leiab eest kentsaka roboti, kes kui loom, kelle keelt me ei mõista, naerab kindlasti vaikimisi inimkonna rumaluse üle. Seejärel võtab Wilms üles dirigendi kui otsese võimu sümboli teema. Dirigendil on ligipääs kõikide pilllimeeste partituuridele. Teisisõnu on tal ligipääs kõikide osatäitjate teadmistele.
Ta ütleb. Näitab. Ja … kaob. Vaid umbes 20 minutit pärast lavastuse algust tõmbab Wilms kuue peale ning lahkub saalist. Ta istub autosse ning sõidab minema. Publik on jahmunud. Laval valitseb tühimik.
Näeme peaosatäitja teekonda projitseerituna hiiglaslikule majale. Autoaknast paistavad Kalamaja pimedad tänavad. Mees räägib vankumatu kindluse ja kriitikaga ühiskonnast või utoopiast, kuhu me ei tahaks jõuda, kuid kuhu ilmselt oleme juba teel. Balti jaam. Läheneme Vanalinnale. Kaugele me sõidame?!

Mees väljub autost, jalutab mööda niiskeid munakive väravateni, siseneb ning ronib mööda nagisevaid treppe üles, pistab võtme lukuauku ning astub korterisse.
Siseneme kellegi privaatsesse sfääri, oleks nagu pisut piinlikki. Mees tõstab esikulaualt tänase Postimehe, rebib kalendrilt eilse kuupäeva, heidab pilgu jalgpalli otseülekandele televisioonis. Kell köögi seinal näitab 20.03. Kontrollin – oleme endiselt reaalajas. Ainult et meie istume naelutatuna saalis ning naudime Maurice Raveli keelpillikvartetti F-duuri. Samal ajal jookseb meie ees etendus, mille tegevus toimub kümne-minutise sõidu kaugusel kuskil Vanalinna korteris.

Kui mees hakkab endale jätkuvalt irriteeriva monoloogi saatel omletti praadima, on etendus viinud mind nii kaugele, et peaaegu tunnen saalis levivat toidu lõhna. Mis on ju täiesti võimatu. Ometi on tegevus näitlejatöö ning muusikute vahel kohati täpsuseni sünkroniseeritud. Me vaataks nagu filmi oma muusikaga, kuigi siin toimub vastupidine – kuulame Raveli, mida saadavad kellegi argipäevased toimetused oma keskpärases korteris.
Just siis, kui hakkan kontseptsiooni absurdsusega tasapisi harjuma, saab publik järgmise jahmatuse osaliseks. Ekraanile ilmub laval mänginud Mondriaani keelpillikvartett, kes istub nüüd vanamehe esikus ning mängib endise eksimatusega Raveli. Avanevad maja aknad ning nendest paistab see sama Vanalinna korter, näitleja ja operaator. Meie ees on lahti rullunud kolmetasandile visuaalne kuvand, millele Bachi Fuugakunsti polüfoonia ning Canetti mitmetähenduslikud read lisavad veelgi dimensioone.

Kui näitleja tuleb tagasi koltunud paberil looklevate märkide ning igavesti kestvate sõnadeni, veendun veelkord žanriüleste teoste võimsuses. Ideaalis muutub muusika veelgi mõjusamaks, kui seda toetab tabav lavastus ning Canetti sõnad kõditavad mõnusalt mõttevoogu. Goebbelsi püüe hoida elemente alati lahus – lavastajana jälgida, mis on parajasti fookuses – lubas teatud määral vaheldumisi keskenduda visuaalsele, lingvistilisele ja helilisele küljele. Ometi võib arvata, et kaasaja multimeediaühiskonnale omane üha enam visuaalset nõudev publik saavutas siingi esmajärjekorras kontakti pildilise ja keelelisega. Selle võrra jäi muusika sageli tagaplaanile, kuid ilmselt on see ka sotsiaalne paratamatus.

Pigem võimaldab multidimensiooniline etendus olla haaratud kõikide meelte abil. Nii kujuneb ka elamus "Eraritjaritjakast" rabavas sünteesis, milles seguneb laulev Ravel, ühiskonnakriitiline Canetti, reaalsust nihutav videokunst, saalis hõljuv omleti lõhn ning Heiner Goebbelsi otsustav lavastajakäsi, mis nagu võimumonopolis dirigent tunneb kõikide osalejate partituure. Kuid ta ei selgita midagi. Goebbels ütleb, näitab ja kaob.

Raamatu kirjutamise backstage - kuidas me neljatähelise sõna pärast kaklesime

Meie raamat oli valmis. Sisutoimetaja oli oma töö ära teinud, meile üle andnud parandustega käsikirja, mille meie hoogsalt lõpliku versiooniga sünkroniseerisime.
Valmis.
Nüüd käib veel keelekorrektuur silmadega üle ning ports ritta veetud sõnu leiab oma tee trükipressi alla.

Kuid siis prantsatas postkasti kurjakuulutav kiri, mis lammutas laiali kogu arusaama, kuidas meie raamat peaks peagi lugeja näpus välja nägema. Muuhulgas leidis keelespetsialist, et ingliskeelse sõna joint kasutamine on põhjendamata anglitsism ning vahetas kõik umbes viisteist raamatus esinenud joint’i eestikeelse vaste vastu. Joint’st sai pläru. Kordan, pläru.
Kummaline, sest kes teist hiljaaegu kasutanud sõna pläru või kes teist hiljaaegu kuulnud sellist.
Kui kasutataksegi, siis seda vaid pilkavas iroonilises võtmes. True-teemast on asi kaugel, kuigi ka true-teema vennad võivad selle najal ohtralt huumorit visata. Peale selle tuleks taustateadmisena arvesse võtta, et Lõuna-Ameerikas, kus romaani tegevus aset leiab, ringleb lahjemapoolne kraam, millest tõepoolest keeratakse reeglina joint’e, üldjuhul seda millegagi segamata. Joint on alati teemas, piibud ja muud mehhanismid üpris tundmatud.

Leppisime Beritiga kokku, et mina tegelen. Vahetasin pooled plärud tagasi joint’ideks, sest kontekst seda tungivalt nõudis. Kuulutasin oma muret ka kursuselistis, otsides sünonüüme sõnale joint. Pakuti savu, popsu, aga muud nagu väga mitte. Aga ka kõige soliidsemad kursavennad arvasid, et KIVI oleks muidugi kõige parem. KIVI kõlab raskelt. Ta kõlab hästi, kõlab teemas. Aga raskelt.
Siiski leidsin koha, kus KIVI oleks käsikirjas paslik. Pidi väljendama teatud liialdust. Soovi olla täielikult teemas.
Korras. Käsikiri liikus edasi kujundajale.
Valmis.

Nädal hiljem muhelesin täiesti juhuslikult, et ei tea kas kivi jäi ikka sisse.
Aga Beritile tähendas see maailma lõppu: KIVIII??? Sa tahad öelda, et meie raamatus on sees sõna KIVI? Ma vihkan seda sõna!
Sellest tõusis kirjeldamatu kaklus. Neli süütut tähte K-I-V-I suutsid põhjustada parimate sõbrannade vahel kaks tundi lärmi, mitu närvilist sigaretti ning mõlemapoolse enesekehtestamiskriisi.
Beriti meelest assotseerub kiviga midagi halli ja rasket, kuigi meie räägime oma loos hoopis millestki vastanduvast. Mina jälle uskusin, et KIVI on tähenduste tasandil need aspektid juba ammu kaotanud. KIVI tähendab midagi muud. KIVI kasutavad need, kes teavad, mida nad teevad ja milleks.
Lõpuks otsis Berit mälusoppidest välja minu vihatuima sõna, milleks on KOTT. Ja ta röökis mulle vastutasuks seda näkku. Korduvalt.
Nii võis meie kaklusele panna koondnimetuse KIVI KOTTI.
Mis tähendab ju tegelikult ÕNNE.

Lõpuks otsustasime visata kulli ja kirja. Beriti kauakannatanud korterikaaslane tuli kohtunikuks ning viskas mündi pingest säriseva kaarega õhku.

GoReisiajakiri "Maailma kõige koledam linn"

Lisaks sellele, et tegemist on ka muidu väga mõnusa ajakirjaga, on uues GoReisiajakirja numbris muude põnevate teemade seas ka foto- ja tekstikollaaž Avantüristide Vene-seiklustest tundras ja Vorkutas. Nii et ostke aga mõnuga!

Shaman is a dj

Head sõbrad ja müstilised tundmatud!
Kutsume teid "Seitse maailma" esitluspeole, kus segunevad värske trüki lõhn ning Lõuna-Ameerika aurud, visuaalne ja lingvistiline, maine ja astraalne ning eri ilmade otstest pärinev muusika, mis töötab nagu šamaanilaul.
Teisisõnu, ole valmis lennuks sinna, kuhu iganes soovid!

Shaman is a dj

Galaktlan (live)
http://galaktlan.pri.ee/
http://www.myspace.com/galaktlanband

Kaido Kirikmäe (live)
http://kaidokirikmae.com/
http://www.myspace.com/kaidokirikmae

Dj Berk Vaher (Fantaasia)

Dj Daysleeper (Maailmamustrid)

Dj Roomet Jakapi (Kreatiivmootor)

Lisaks pakuvad Tartu Kõrgema Kunstikooli andekad tegijad Kadi Paasik ja Sille Sikmann midagi silmailuks.
Hea peo nimel rüüpame vapustavat Tšiili Santa Carolina Merlot'd ja Sauvignon Blanci (tänud Prikele!), nii et tasub varakult kohad sisse võtta, sest nii heal rüüpel kauaks jätku ei ole.
Ja mis peamine - "Seitse maailma" kogu oma ilus ja sisus on kohapeal esmakordselt saadaval.

Üllatusi on varuks veelgi!

Muusika päästab maailma

Minu hea ema, kellele ma võlgnen paljugi oma eksistentsist, tähistas nädalavahetusel juubelit. Kauaaegse dirigendi ja muusikaõpetajana võis tema oma senise elu kokku võtta kontserdiga, mille sisustasid tema aastatepikkuse töö viljad – praegused ja endised õpilased ja koor.
Samal õhtul kuus tundi hiljem, olles tähistanud juba nii mõnelegi viina- ja veinipudelile päkad peale ning rokkinud bändi saatel seljad märjaks, arutasime nendel igavikulistel teemadel, et mis mis siis ikkagi on see parim viis oma elu heaks äraelamiseks. Kui suur osa meie reaalsusest on konstruktsioon, meile justkui salaja pähe määritud arusaam, kuidas asjad käivad ja kuidas sina selles süsteemis peaksid toimima, siis kas sellest jääv „tõelisus” ongi see, mis viib mõned tüübid Indiasse mungaks ning võtab ära igasuguse isu kunagi tagasi koju, "siinsesse reaalsusesse", pöörduda.
Või kui lähtuda Dalai Lama ütelusest, et parim oleks suuta panustada teiste inimeste õnnelikkusesse, siis ka selles samas „õnnelikkuses” on peidus nii palju kultuurilisi konstruktsioone, et pea hakkab ringi käima.

Vahepeal oli bänd pillid kokku pannud ja rammusam osa külalistest koju läinud, aga meile ei andnud need küsimused rahu.
Taipasin kitarristilt nööbist kinni haarata ja lausuda paar turgutavat sõna tema poja kohta, kes mängib Nevesises vapustavalt pilli. Kolme lausega libises jutt sujuvalt rokk-muusika peale, mille peale kostis vanakooli virtuoos: „Einoh, rokk - see ongi põhiline.”
Mees ütles ühe lausega ära selle, mida meie olime tundide kaupa laua taga vaaginud.
Too sama Nevesise kutt ja mina öö enne Genklubi suitsunurgas. Muusikast rabatud, särgid maha.
Wõza laulab vanas Paide kultusbändis Rooza Öökull. Foto augustist VonKrahlist, aga poisid astuvad jälle lavale laupäeval Paide Rokk 40. Samuti Nevesis.

Foto septembrist Genklubist. Kaido Kirikmäe dubisest kooslusest Värav. Aga Kaido teeb ka laivi meie raamatu esitluspeol!

Õhtu enne istusime bändikaaslastega prooviruumis ning kuulasime vinüülilt Pink Floydi Echoest, otsast lõpuni, vahepeal sõnakestki rääkimata. Lugu on oma paarkümmend minutit pikk, kuid selles võib vabalt avalduda ajadimensiooni sellised nüansid, mille puhul minutitest ja sekunditest rääkimine oleks õige tavatu.
Mõtlesin siis, kuidas mulle meeldib helide puhtus, helide tähendusetus, mis ometi moodustunud kompositsiooni tähendavad nii palju. Muusika räägib sõnatus keeles. Ta toimib. Ta kõnetab, igaüht omal moel.

Kui me Beritiga eelmisel suvel pikki kirjutamissessioone pidasime, nii et lukustasime end Randvere metsadesse päevadeks ning lasime näppudel mööda klahve joosta, saatis meid alati valitud muusika. Kuna raamatus moodustab iga peatükk oma maailma, siis saatis iga peatüki kirjutamist uus erinev muusika. Iga maailm vajab oma muusikat ja iga muusika viib oma maailma. Ja ma usun, et ma pole ainus, kes on aeg-ajalt tundnud, et muusika päästab maailma. Minu subjektiivse maailma vähemasti.
Ka meie raamatus päästab muusika mõned maailmad. Siin killuke "Seitsme maailma" visuaalsest poolest: fantastilise kunstniku ja hea sõbra Andres Rohtma sulest üks minu ja Beriti lemmikbände. Arvake ära, millega tegu!

Ning õige varsti ootame teid Maailma, kus avalduvad rohkemadki killud meie seitsmest maailmast, kus šamaaniks on dj ja kus muusika viib meid kaasa oma maailma. Ja äkki päästab nii mõnegi teise.

Elu pärast röövi: šamaanid, dekadents ja maailmadepaljusus - "Seitse maailma" trükis!

Nagu iga looming peab sündima läbi kannatuste, sündis ka meie raamatu kaanekujundus läbi lõputute diskussioonide, sõbralike kakluste ja loomeinimeste olelusheitluste.
Ja nagu Dovlatovi sõbradki, loodame, et oleme siiski geniaalsed :)

"Seitse maailma" esikaas, mõned väljavõtted käsikirjast ning kirjandusteadlane Jaak Tombergi kommentaar teile, armsad sõbrad:

Lubatu ja lubamatu, usutava ja uskumatu, maise ja astraalse piire kompav rännak Lõuna-Ameerikas ei vii ainult kõrbetühjusesse, džunglisügavustesse ega pöörasele paaditripile mööda Amazonast.

Kolme maagilise taime vägi ja šamaanilaul lennutavad meid kõiki tulise jutiga sisekosmose kirkamatesse soppidesse. Igaüks leiab sealt oma maailma.

***

Katkendid raamatust:

„Tu bolsa,” käratas mees äkiliselt. Tajusin võõra suhtes midagi ebameeldivat. Kõik algas sellest, et me hispaania keelest ööd ega mütsi ei jaganud.

„Tu bolsa,” röökis ta meile näkku. „Tengo una pistola, tu bolsa!”

Mida kuradit ta tahab, oli mu ainus mõte. „Mis bolsa, mis pistola?”

„Pistola! Nagu püstol? Appi.”

Ta käsi liikus tagatasku poole. Kas tal tõesti ongi seal püstol? Mida ta tahab? Miks ta käed on Frida koti küljes? Miks Frida seda kotti nii hirmsasti kinni hoiab?

(jätkub raamatus)

Ray juhtimisel keerasime peatänavalt tolmusesse sisehoovi. Maapind jalge all oli konarlik. Koperdasin vedeleva telliskivi otsa. Ray avas oma paremal käel oleva ukse. Ronisime sellest sisse, ukerdasime mööda lagunenud puujuppidest kokku löödud astmeid ülakorrusele, kõndisime mööda katuseräästale asetatud laudasid edasi ja jõudsime ühe hinge küljes rippuva toaukse ette. Siit-sealt ilmus aeg-ajalt välja kellegi peanupp, kes hüüdis Hola! või Qué pasa? Kassid kräunusid, kui hämaruses nende sabadele peale astuti.

Üks põrandalaud nihkus kolinaga paigast. Veel teinegi liikus. Nägin läbi augu alumisele korrusele. Minu jalge all istus laudkond inimesi. Kolumblased, pomises Ray. Jim Morrisoni näoga mees istus laua taha ja pani enda ette pikali peegli. Ta vasakus käes oli kanepisuits, võisin seda lõhnast öelda. Tema parem käsi liikus kiirete ja konkreetsete liigutustega väiksesse kilekotti, laotas peeglile valget pulbrit, kraapis selle telefonikaardiga viieks-kuueks ühtlaseks jooneks. Ta vaatas rahulolevalt oma meistriteost. Seal samas aias, kus vanatädi oma lilli kastis ja majaelanikud tubadest sisse-välja voorisid, võttis mees kõrre ja tõmbas kogu kraami endale sügavale ninasõõrmetesse. Kuulsin lurinat teisele korrusele. Ta ohkas rahulolevalt ja naeratas nagu Jim Morrison oma ilusamatel päevadel.

(jätkub raamatus)

Tema aeglane jutustamisstiil ajas mu hulluks. Tahtsin sealt võimalikult kiiresti minema. Ja niikuinii ta valetas. Aga paksuke venitas ikka oma viimaseid silpe, mõtles hetke ja jätkas:

„Ütlesin talle, et need on minu sõbrannad! Klobisin teda natuke vastu nägu, aga ka see mees ei teadnud midagi. Andsin talle veel paar hoopi ja küsisin asjade järele, aga ei miskit.”

Politseinik näitas meile silmade särades ilmekalt ette, kuidas täpselt ta neid pätte klobis. Justkui peksaks ta kiirete rusikaringidega silmade kõrgusel rippuvat poksikotti. Ta oli endast tõelise kangelase maalinud ja ei saanud enam pidama: „Olin juba lootust kaotamas ja mõtlesin kurvalt, et jälle oli üks asjatu väljasõit. Ja mida ma teile nüüd küll ütlen, jälle vedasin teid alt. Aga järsku… järsku! helises mu mobiiltelefon.” Paksuke tõstis laualt korraks oma suure Nokia 5110 mobiiltelefoni, tegemaks kindlaks, et me ikka teaksime, millest ta rääkis.

„Võtsin vastu. Halloo!”

Paksuke asetas vaikiva mobiiltelefoni oma kõrva äärde ja näitas ette, kuidas kogu vestlus oli kulgenud. See kõik tundus mu pilves mõistusele hirmus koomiline, aga püüdsin ennast talitseda.

(jätkub raamatus)

„Tienes hermosos pechos,” vaatas ta mu keha. Ma ei kuulnud, mida ta ütles.

„Frida… Frida! Oled sa veel siin?” hüüdsin ma pimeduse poole, samal ajal kui mu kaela suudeldi.

„Jaa, naudin mängu, mis on?” sosistas ta mahedalt vastu.

„Kas sa said aru, mida ta ütles?”

„Et sul on ilusad rinnad.”

„Mida?”

„Et sul on ilusad rinnad!”

„Ahah, aitäh,” ütlesin ma Fridale.

„Gracias,” ütlesin ma kalamehele.

Ta haaras neist jälle.

(jätkub raamatus)

Nagu unenäos vantsis mu vasemal käel šamaan ja rääkis mulle halbadest hingedest. Just, šamaan. Mingi nõiduslik olevus, keda mütoloogiates kaugele maailmaäärtesse paigutatakse või kes kummituste ja vaimudega metsa jagavad. Ükski surelik teda ei kohta. Nüüd jalutas minu kõrval aga šamaan, kes jutustas hingede mentaalsetest sõdadest ja kurjade vaimude väljaimemisest. Täpselt nii igapäevasel hääletoonil, nagu ta räägiks söömisest või hammastepesust.

(jätkub raamatus)

Vikerkaarevärvides päiksekiired tuiskasid üle minu mentaalse vaatevälja, kord keereldes nagu ookeani vahused laineharjad, kord nagu hispaania kirjud lehvikud või paabulinnu sabasuled. Nende vahel vilkusid kassi pead, Marilyn Monroe säravad naeratused, Batmani maskid või lopsakad kunstripsmed. Kogu see tundmatu maailm, see teise või kolmanda või seitsmenda dimensiooni tunnetus, vibreerus neoonsetes toonides. Päike, meri ja eksootilised taimed võtsid võrratu graafilise vormi. Minu ees sähvisid UFO-taldrikud, väänlevad liaanid, kobar põimunud usse, tiigrid, mustad jaaguarid, hiiglaslikud näpujäljed, Nazca joonte ahvisaba, veel rohkem spiraale, põimunud nööre, sõlmi ja šipibo naiste seelikute mustreid. Need mustrid ongi ícaro’d, mille taim on šamaanile visioonidena saatnud. Siis killustusid need fraktaalideks. Ma kandusin määramatus kiiruses edasi suuremalt fraktaalilt väiksemale ja jälle suuremalt väiksemale, nagu läbiksin korraga tuhandeid kihiti asetsevaid maailmasid. Ahmisin vaimustusest õhku.

(jätkub raamatus)

„Kurat, nad müüvadki siin mentaalreise!” hüüdis Frida pärast järgmist veinisõõmu.

„Mis mõttes, mentaalreise?” küsis Alvaro, ise samal ajal käega märku andes, et Nora talle pudeli ulataks.

„Sa ostad pileti ja küsid: „Mitme päeva pärast jõuame Pucallpasse?” Nemad vastavad, et kolme. Aga see laev on täiesti hull. Inimesed siin laeval lähevad hulluks! Siin pole mitte midagi muud teha, kui vedeleda kolm päeva kajutis või tekil, samal ajal rämedalt suitsetada ja juua. Kolme päeva pärast, ükskõik kas paat ka tegelikult liikus või seisis ikka Iquitose sadamas, sa oledki Pucallpas. Mentaalselt.”

(jätkub raamatus)

Dekadents
Kas elamegi teises ajavöös
Et kümbleme süüdimatult pahedes
Ning keerutame roosas eluöös?
Looming, nauding, kosmiline kõiksus
Ingellik naeratus, patuse peegel.
Ajaga võisteldes, tuleleek kannul
Kihutab kirelaev pöörasel veeteel.
Ahmides endasse eredaid naudinguid
Naelutatud oma refleksiooni
Tõmbame pildile kirevaid maalinguid
Edasi! Tundmatusse dimensiooni!

(jätkub raamatus)

***

Ei ole võimalik lõplikult otsustada, kas „Seitse maailma” on ilu- või reisikirjandus. Pigem kasutab see mõlema võimalusi ning mõjub kõige jõulisemalt siis, kui lugeda seda kahes võtmes korraga. Ilukirjanduslikult on tegu sidusalt üles ehitatud ning hoolikalt komponeeritud looga. Siin on julgest pealehakkamisest võrsunud hoogne avastusretk ja kahe kogemustejanus noore naise kujunemislugu ja sisekaemus.

Reisikirjanduslikult on raamat aga kõnekas tõend vajadusest seda žanrit ikka ja jälle avastada. Võiks ju arvata, et praegusel infoajastul, kui virtuaalne turism on muutnud kauged kohad hetkega käesaadavaks, hakkab reisikirjandus senist mõju ja rolli minetama. „Seitse maailma” on aga kinnitus vastupidisest – vajadus vahetu kogemuse ja isikliku läbielamise ainulaadsuse järele on alles. Nendel kogemustel on lugejale rikastav ja innustav toime.

(Jaak Tomberg, kirjandusteadlane)

***
Kõikidele meie kapriisidele vastu tulnud: Petrone Print

Šamaan trikitab meie raamatuga.

Juba pikemat aega juhtub meie raamatuga seoses mingeid imelikke asju. Kõik kavandid, mis on salvestatud just seitsmenda numbri alla, on kõige ilusamad. Filmioperaator, kes treilerit teha aitab, näeb unes, kuidas ta tõmbab suitsu nimega Seitse, teadmata veel meie raamatu pealkirja („Seitse maailma”). Hendrik, kes USAsse tagasi pidi sõitma, ei saanud õigeaegselt viisat kätte ning võib meile seetõttu treileri teha. Terje ostab poest kinnisilmi naisteajakirja, mida ta eales lugenud ei ole, lööb selle kodus suvalise koha pealt lahti ja silme ette jääb pikk artikkel šamaanist. Teele satuvad järjest õiged inimesed õigel ajal. Lugeja kindlasti ütleks, et tegemist on kokkusattumiste jadaga, aga meie tunneme juba pikemat aega, et šamaan Herlinda on meie käekäigu enda hoole alla võtnud.

See juhtus eelmisel nädalal, kui Tallinnasse sõitsime. Kirjutasime AnneStiilile artikli, mis käsitleb tükikest meie raamatust ja mida te kõik raamatuga paralleelselt novembrikuu numbris lugeda võite. Tallinnasse läksime aga selleks, et artikli tarbeks end meikida ja mõni pilt teha lasta. Kõõlusime möödakäijate tungivate pilkude saatel kusagil Viru Keskuse ees ümber posti või kõlgutasime jalgu ajakirja tööruumide kappide otsas. Pärast fotosessiooni oli mul kindel plaan otse Tartusse tagasi sõita. Kuna samas majas töötas ka üks Terje sõbranna, vestsime veel tunnikese juttu ning ärasõit lükkus edasi.

Samal ajal helises Terjel aga telefon. Kümme minutit oli ta kadunud ja tagasi tulles teatas ta: „Kahe tunni pärast oleme ETV otse-eetris”. Poolteist tundi hiljem istusime jälle grimeerija käe all ja saime näkku juba teise kihi puudrit. Vestlesime Reikopiga umbes viis minutit ja panime paika intervjuu teema – kuidas odavalt reisida. Siis sätiti külge mikrid ja kihutati meid Ringvaate stuudiosse kaamera tungiva pilgu ette. Lõpuks tänati intervjuu eest ja nii me sealt lahkusime – täiesti mõistmata, kuidas nad teadsid, et me reisimisest rääkida mõistame, et meil on raamat välja tulemas ja eelkõige seda, et me just tol päeval Tallinnasse sattusime (sest seda nad paistsid hästi teadvat). Ei kirjastus ega AnneStiili meeskond võtnud süüd enda peale ja seniks, kuni mingit lahendust ei selgu, usume endiselt, et lõputute kokkusattumuste taga on Herlinda, kes ise raamatus figureerib.

Otsime veini. Palju!

Oh, kallid sõbrad, kes te meid alati hädas aitate!

Seekord otsime moodust, kuidas saada 1000 krooni eest maksimaalselt palju ja head veini, mida siis kõik koos 6. novembril esitlusel Tartus limpsida võiksime.

- Tuled autoga Vahemere äärest?

- Oled käpp veini maaletoomises?

- Teed salaja keldris kvaliteetkraami?

- On lihtsalt veini üle, mida ära kinkida?

Heastame parimal võimalikul kombel, nagu ikka.

Teie,

Veinisõbrad Avantüristid

Raamat visuaalseks! Filmime treilerit.

Mitte ei taha raamatu lõppu näha koos viimase punkti panemisega. Tahaks raamatut realiseerida veel ja veel ja veel, olgu siis kunstinäitusena või filmina või temaatilise peona või varastada ideid kasvõi teadustööks.

Seepärast palusime Hendrikut, kes juhtumisi veel viimaseid hetki Eestis viibib veel enne LA filmimaailma tagasi kihutamist, et ta meie raamatule veel visuaalsust juurde lisaks ja meie kõigi silmarõõmuks ühe treileri treiks. Ülesanne ei olnud just kergeimate seast – kujutada Eesti hilissügises lopsakat džunglit ja selles pesitsevaid šamaane. Operaatoriks kaasati Andreas koos aukartust äratava profitehnikaga, Hendrikust sai režissöör-lavastaja, pisikesest korterist võtteplats ja meist endist elus esimest korda näitlejad.

Tassisime võtteplatsile trumme ja vesipiipe ja kokalehti ja Lõuna-Ameerika vidinaid ja lõpupeoks korraliku koguse veini.

„Ja...kaamera käib! Tee see silm lahti kui valmis oled. Nii suureks kui saad. Ja..üks, kaks, hoia lahti..ja siis aeglaselt lase tagasi kinni.”

Ja nii oma kümme korda. Siis Terjega. Siis suuga. Siis tossuga.

Valgeid lampe pisteti lõua alla. Rohelisi lampe lükati näkku. Kästi kord kiiremini, kord aeglasemalt. Naeratada ja tõsine olla. Puhuda tossu üles ja alla.

Kui juba see oli meie jaoks lõbus, mis siis poistest rääkida, kes kaluripaadiga mööda Pirita jõge filmimas käisid või muid trikke autentsuse saavutamiseks välja mõtlesid. Aga ega me rohkemat ei teagi, vähemalt püsib see saladusena kuni montaažini. Loodame parimat.

Õhtu lõppes nagu neil puhkudel ikka – kestvale koostööle toosti võttes ja siis hilisööni filosofeerides.

Usu või mitte, aga ka see Hendriku video on tehtud täiesti kodustes tingimustes.

Maailmamustrite tantsupidu + meie kirev planeet läbi Avantüristide fotosilma

Meeled juba järgmiseks nädalavahetuseks teravaks!
Maailmamustrid kutsuvad ka sel sügisel kuumale tantsupeole. Kui reggae päikselistest rütmidest ja tantsupõranda hoogsast biidist villanud, võib Genklubi kohvikust leida vähe chillimat soundi ning muuhulgas ka värvikat maailma läbi Avantüristide fotosilma.
Visuaalne lend viib India kärarohketele tänavatele, Kuuba rummistesse pärastlõunatesse, masaide sitaonnidesse, Zanzibari reggae-pidudele, kosmilistele Galapagose saartele, Venemaa uinutavasse tundrasse, Aserbaidžaani mudavulkaanide otsa, Gruusia kloostritesse, Omaani kõrbestunud pinnasele, Amazonase vihmametsadesse, Boliivia elavatesse küladesse, Ecuadori hipirandadesse, jne, jne, jne.
Kohtume!

Katse: Elu ilma telefonita

Ma arvan, et ma ei ole ainus inimene, kellele kuu lõpp tähendab alati huuldehammustust ja kerget grimassi rahaautomaadi ees, kui olid just välja selgitanud kontojäägi. Paradoksaalsel kombel hakkab just siis ka telefonioperaator saatma sõnumeid, et on viimane aeg tasuda möödunud kuu arve. See sama, mille sa venitasid suureks reisides, makstes igale vastuvõetud kõnele peale, rääkimata hirmkallist väljahelistamisest.
Viimaks piirasid nad mu kõned sama resoluutselt, nagu mina otsustasin mitte oma viimast raha tobeda telefoniarve peale kulutada.
Kehitasin õlgu ning otsustasin katsetada elu ilma telefonita.

1. päev
Hea küll. Istusin kodus arvuti ees. Berit küsis ühtteist mailitsi, vastasin talle googlechatis, korterikaaslane hüüdis üle ukse, et läheks koos välja sööma, kutsusin üle msni kursavenna ka. Restoranis ootasime eineid ning samal ajal saatsin laiali veel paar e-kirja. Ometi oleks olnud kergem teha paar kiirkõnet, aga ma ei saanud ju välja helistada! Laenasin korterikaaslase telefoni. Kõik sai korda.
Sõitsin Tallinna. Mina roolis, telefon väljas. Kasutasin Beriti telefoni. Kõik oli korras. Tegin kolm vältimatut kõnet, mis tegelikult polnud kaugeltki elu-surma küsimused. Kohtusime sõbraga Nokus. Rääkisime sellest, kuidas teha meie raamatule treiler. Nemad organiseerisid edasist õhtut. Mina lihtsalt istusin ja jõin oma esimest õlut. Suhtlus kolmandate osapooltega toimus Beriti kaudu. Kõik oli kontrolli all.
Plektrumi peole. Peol pole telefonist nagunii suuremat tolku, peaasi, et rahvamass ainult pead ära ei kanna, peaasi et sõbrad silmist ei kao. Nad ei kadunudki. Alati oli meil pidepunkt ja kui see hajus, oli see pigem positiivne.

2. päev
Hommikul ärkasin ja jäin lakke passima. Ootasin kõnet ning seda ei saabu. Ma ootasin ja ootasin ja passisin ning lugesin, kuid oodatud kõnet ei saabunud. Berit, mida kuradit?! Läksin kohvikusse ning logisin end online. Sain vastuse. Ta oli mind unustanud. Ta ei mõistnud, et mulle oleks võinud helistada kasvõi sel põhjusel, et äkki oli mul vaja talle helistada, kuid mul polnud selleks lihtsalt võimalust. Mõte ju selleni ei küündi. Kas me ealses teadvustame, millise raske ketiga oleme tegelikult telefoni külge aheldatud?
Kohtusime hiljem, kasutasin edasipidi Beriti telefoni. Õhtu oli lõbus. Vaatasime külmetades Rotterdamis kunstfilme, lõpetasime minu pool veini ga, kuulasime head muusikat, pildistasin midagi intiimset. Telefoni polnudki vaja. Oligi parem.

3. päev
Hommikul pidin sõitma Pärnu. Võitlesin unega, rüüpasin ohtralt energiajooke. Olin hilinemas. Tankisin paagi poolenisti täis, ulatasin tüdrukule pangakaardi... „Teil pole kaardil piisavalt vahendeid.”
„Proovige uuesti.” See oleks nagu filmist pähe õpitud. Üks kõik kui selge poleks ka pilt, et kogu raha on nüüdseks laiaks löödud, tuleb alati seda paluda. Proovige uuesti.
Ent nii nagu filmiski, oli see ka reaalsuses täiesti tarbetu. Fakt oli see, et mul oli pangas vähem raha, kui mind jõllitaval bensiiniarvel Statoilis kirjas. Proovisin teist kaarti – miinuses. Proovin kolmandat – ma ei mäleta selle pinnigi. Mida teha?! Ma helistan ....
Kuhugi ma ei helista! Ma ei saa ju välja helistada.
Kurat kui piinlik.
Oleksin tahtnud osta kohvi ja suitsetada, aga me ei saanud teha kumbagi. Passisin bensiinijaamas ning mul ei olnud kaardil raha.

4. päev
Mulle saabus mitmeid üsna olulisi vastamata kõnesid, millega ma ei osanud midagi peale hakata, ning kõnesid, millele ma ei saanud vastata muud moodi,kui hämades. Kuidas siis seda öeldagi, et ma ei saa praegu kindlat vastust anda ning ei tea , millal saan seda öelda, Telefonitsi ma kolmandate tegelastega ühendust võtta ei saanud. Minu ainus pääs oli jõuda internetti ning saata kiri.
"Kuid äkki sa saad mulle täna tagasi helistada, mitte väga hilja õhtul?"
Mina sõitsin samal ajal mööda Pärnu-Viljandi maanteed ning püüdsin ilusaid kaadreid. Telefoni polnudki vaja.

Jumalus tantsumuusika Olymposelt - Henrik Schwarz

Kunstist ei kirjutata lihtsalt kunstist kirjutamise pärast. Kunstist kirjutatakse ka sel põhjusel, et kunst läheb korda, ta suudab puudutada. Ja siis tuleb oma mentaalset trippi teistega jagada. Ilmselt seepärast ma jälle kirjutan. Tahan oma elamust teiega jagada. Püüan jäädvustuda ühte ajastu märki.
Räägin Plektrumi reedesest üritusest: maailmakuulus dj Henrik Schwarz, Kunstiakadeemias. (myspace)
Kui sisenesin mõnuga reivivasse saali, kus kõigil oli välisest maailmast täiesti ükskõik - oleme siin ja praegu, kõik töötab, biit on hea - sattusin kohe Berliini. Õhk oli selline. Schwarz lendas siia Berliinist ja ilmselt võttis killu oma linnast kaasa.
Märkasin saalis tekkinud sümbioosi, kui joovastusin tantsuhoos. Laval on üks 3millise soenguga tüüp, kaelas puupärlitest kee, seljas tuhmunud polo, jalas tennised. Ta pole mees, kes lihtsalt keerutab tantsuks plaate. Ta on mees, kes teab, mis on praegu hea. Tema mõnuga muusikat miksivad liigutused reedavad, millise kirega fännab ta kõiki, keda oma set'is kasutab. Ta mängib neid sellise vibe'ga, et hoia hinge kinni ja piilu vaid hulle visuaale. Tuhandepealise saalitäie hinnang asjale oli YEAH! Üks mees laval ja me armastame teda. Shaman is a dj.
Mulle meenusid sinisepunaste klaasidega prillid, mis uksel mulle pihku pisteti. Nüüd said ka visuaalsele tripile bassised hääled sisse, sest hiiglaslikul ekraanil läks lahti 3D-mustrite mäng.

Kadi
Juba teist tundi tantsides sain igatseda vaid joogihaldjaid. Kurk kuivas, kuid baari minna ka ei tahtnud. Oleksin tantnud vabandada kõikide uute ja vanade sõprade ees, keda ma sel õhtul EKAs ei näinud. Oleks olnud äge trehvata, kuid Henrik Schwarz võttis selle kõige. Temast sai tänase öö põhjatäht. Ta oli uhkelt üksi suurel laval. Ja tantsu sammudes mediteeriv publik tõstis rusikaid õhku, püüdes kinni saada mõnest suletud silmade taga vilksavast visualiseerunud mõttest. Ta suutis neid vaba randmega tekitada, kui pidas järjekordset kirglikku dialoogi järgmise hullutava hitt-looga.
Kui mees lõpetas, nõuti lisalugu. Kollektiivne sõltuvus vajas kiiret ravikuuri. Mees tuligi tagasi ning saal joovastus veelgi viie shoti jagu. Ei ole just tavapärane, et publik dj tagasi hüüab. Ta peab olema üks klubihingede jumalustest, nagu üks Kreeka jumal paljude seast kõrgelt Olympose mäelt. Ikkagi jumal.
Võis unustada eilsed suudlused, võis unustada tänase naeru. Võis unustada kogu oma eksistentsi, sest olin nõiduslikus värvidemaailmas ja need helid on igavesed.
Kuid ka jumalus peab püüdma lennu tagasi tantsumuusika-Olymposele Berliini. Muidu oleksime vist tantsinud järgmisesse päeva.