teisipäev, September 29, 2009

Oma raamatu ori

See oli millalgi kevadel, kui postkasti potsatas kiri vanalt sõbralt aegadest, mil veel Trendi lugusid kirjutasime. Kiri oli lihtne ja selge: et nüüd oleks aeg, et me lõpuks raamatut kirjutama hakkaksime ja kõik paremad reisilood kokku korjaksime. Meil ei jäänud muud üle kui muheleda, sest käsikiri oli juba peaaegu valmis. Varsti meid maili teel Epp Petronega tutvustati. Ja ehkki alguses oli kokkulepe reisikogumiku tegemiseks, siis meil olid muud plaanid. Pidi tulema romaan!
Alguses edenes kõik mõnusalt tasa ja targu. Mudisime veel viimaseid kordi oma tekste, mõtisklesime veel lahendamata küsimuste üle. Jalutasime rannas või metsas ja filosofeerisime raamatu tähenduse üle. Tegelesime unistamisega. Aga siis mingist hetkest, millalgi selles septembris, lõi reaalsus justkui nuiaga pähe: meil tuleb nüüd raamat! Päriselt!
Kõik hakkas aina kiiremini ja kiiremini tiirlema. Keeletoimetajast sai vahepeal sõbranna ja kahe suurepärase kunstniku vahel suutsime valikut langetada ainult paarikümne sõbra arvamuste kaudu ja siis tuli saata lepinguid ja siis tekkis juba kujundaja ja siis oli vaja kaanepilt välja mõelda ja valmis teha ja siis formaadid välja mõelda ja siis keeletoimetajale tekst anda ja siis kirjanduskriitiku arvamus tagakaanele leida ja siis hispaaniakeelseid väljendeid ohjeldamatult tõlkida ja siis vaielda vastu, et mõnes kohas ikka peab just täpselt see sõna olema, ehkki keeletoimetuslikult ei pruugita sellega nõustuda ja siis avastasime kaks hirmsat faktiviga ja siis me ei ole ikka veel kunstniku töid näinud ja siis selle hirmsa kupatuse kõrvalt peab veel raamatuesitluseks ruumid kinni panema ja siis häid plaadikeerutajaid sinna kohale paluma ja siis veel oleks vaja natuke promo ka teha ning siia-sinna artikleid kirjutada ja siis tegelikult oleks ka tuttava filmirežissööri abi paluda, aga appi, äkki ta saab USAsse tööviisa ja ei saagi kampa lüüa! ja siis ...ja mis siis saab? Kas see üldse kunagi lõppeb? Kas me olemegi nüüd igavesti oma raamatu orjad? See on küll väga tore orjus, aga päriselt ka, kas see kunagi üldse lõppeb? Kas ma saan minna magama nii, et ma ei mõtleks mõnele raamatulausele ja ei kaaluks, et ega see nüüd liiga paljuks ei läinud? Ja kõik need ideed, mis pähe sajavad.. neid on nii palju ja nii häid ja džiisas, kas neist kümnendikugi jagu jõuame realiseerida.. Ja kell on nii palju ja lõpukuupäev on nii lähedal ja toimetaja ei taha meile enam viimistletud teksti näidata, mis mõttes? See on ju minu raamat, mina olen selle sees ja selle peal ja selle eest vastutav, mis mõttes ma ei saa enam kontrollida selle käekäiku? Mis mõttes ei saa enam ühtki sõna muuta? Mis mõttes läheb nädalalõpus trükki? Ausõna, kallis raamat, ma võin olla su ori, kui ma ainult sind veel oma käte vahel hoida saaksin!

laupäev, September 26, 2009

Mis juhtub siis, kui semiootikud loodusesse lasta?

Mis vahe on käia matkal ja käia semiootikutega matkal? Esimesel juhul vaatad, et mingi ussitanud lehtedega puu, fuhh, lähen parem edasi. Teisel juhul istud koos oma paarikümne kolleegiga puu lähedale maha ja arutled umbes tunnikese selle üle, kuidas võiks puu kommunikeeruda ussiga ja uss terve ökosüsteemiga. Värske vaheldus.







reede, September 25, 2009

Maskikandjad tagaotsitavateks!

Kes on pildil? Keda on kujutatud?
Kuulutame tagaotsitavaks kõik maske kandvad inimesed! Näitlikustavaks materjaliks need, mis all ja üleval. Osalusvaatluse tulemusel võib kinnitada, et mask oli jõle ebamugav ja kordades parem oli olla ilma. Minuga jagasid seisukohti ka palju teised. Varsti olime kõik ilma. Ilma.
Aga kuniks ma kandsin oma maski, oli mul vabadus juua veini läbi prillide. Üks ots veiniklaasi, teine suhu. Vein veeres jutiga üle mu vaatevälja, millest teisel pool paistis muusikute lendav geenius Spiderman, ablas Kiisu või Duff õlut nautlev janune Homer Simpson.
Lokk sai 25. Tuleb soovida parimaid aastaid!Kes on pildil?

kolmapäev, September 23, 2009

Lähed Lõuna-Ameekasse? Nüüd ja praegu?

Avantüristid otsivad nüüd kedagi, kes oleks teel või on juba Lõuna-Ameerikas ning jõuab tagasi hiljemalt novembri alguseks. Meil on üks väike palve.
Tahaksime hirmsasti meie romaani novembrikuisel esitluspeol pakkuda ka midagi kohalikku. Kompenseerime vaeva heaga :)

esmaspäev, September 21, 2009

Õnnistatud on need, kes saavad magada* - Pedigree ilmselgelt seda ei luba

Tundub, nagu Pedigree uue plaadiga "Skeletal" sai Eesti industriaalmuusika eriti sõgeda hoo sisse. Mehed meisterdasid pea kolm aastat plaati ja nüüd lajatasid selle mõnuga janusele kuulajale vastu pead, nii et kütab ikka keha kuumaks ja jätab katuse huugama. Sünge, trippiv, jõuline ja temaatikalt avatud interpretatsioonidele. Olen praeguseks paar tiiru kuulanud ja oioi kui hea. Myspace.
Elamused plaadiesitluselt olid ainult põrutavaimate killast. Seekord räägib pilt rohkem, kui tuhat sõna suudaksid seda soliidset klubiõhtut kirjeldada.
Tartust klubist PlinkPlonk 18.09
Erikülalisena astus üles minu vana lemmik Talbot, kes tõestas järjekordselt oma robustset veenvust ning mõjus hea soundiga klubis ehk veelgi paremini kui varem. Talbot läheb varsti Skandinaaviasse tuurile muide. Myspace.
Talboti kaks fänni:
Kompositsioon "King lauale ja kuidas reageerime".
Kaks võõrast. Nad seisid seal suitsetades, nii et võlusid mind oma esteetikaga, kuigi ka see võib olla kaheldav.
Õhtu portree: Bassimehed hoos - Anz (Smõuk, Voog) ja Magnus (Talbot, Leech, Melmac)Varastel hommikutundidel õllest ikaldust ei tuntud.*Ilmselt mu lemmiklugu "Skeletal'ilt" - "Blessed are those who can sleep"

reede, September 18, 2009

Draamal kasvuruumi jagub - järgmist aastat oodates.

Draama ja PÖFF on alati Tartu aasta kultuurisündmused, mida huviga ootame ja kajastame. Enamasti on nii, et nende nädalate vältel tekib reaalse elu kõrvale justkui mõni paralleeluniversum, mis sind endasse imeb ja kuhugi kaugele ära viib. Näideldud maailm tundub nendel hetkedel palju reaalsemana kui miski muu su ümber. Alati on Draamal paremaid ja halvemaid tükke, kuid lõplik emotsioon on tihti lennutav. Nüüd oleme teatrifestivalil käinud juba kolm aastat (ehkki eelmine aasta oli Unt! festival), kuid millegipärast just sellel aastal on kokkuvõtte tegemine venima läinud. Asi ei olegi vist niivõrd laiskuses kui selles, et sel aastal ei suutnud Draama nii sügavale naha alla pugeda.
Juba alguses kava vaadates tundus pilt kuidagi ühekülgsem ja graafik kesisem. Varem olime päevas keskmiselt kahel-kolmel etendusel käinud, nüüd jäid lausa Draama-vabad päevad nädalasse. Draama algas muidugi suure hoobiga – Tartu Uue Teatri „Eludega”, mis siis järgmistel päevadel olevaid etendusi pimestas ja nii mõnigi auhinnatud tükk, nagu Endla teatri „Janu”, ei suutnud enam vaimustust tekitada. Alles pärast Ugala „Börs ja börsitari” lahkusin teatrist naerul suuga. Tegemist oli siiski lihtsakoelise komöödiaga, mitte sügavusi otsiva draamatükiga. Samuti tundus pärast „Vahepeatust”, et Uku Uusbergil on potentsiaali millegi tõeliselt lahedaga hakkama saada. Vastava auhinna ta saigi – parim lootustandev lavastaja. Aga kui festivali parimaid tükke on ka alles „lootustandev”, siis räägib see nii mõndagi üldise taseme kohta.
Üldiselt tuli žüriiliikmete kriitika ja soovitustega tõesti nõustuda – lubada end mõjutada laiemast maailmast ning tulema välja oma „tõelisest Eesti asjast”, tooma teatris lavale just selle nähtamatu, austama teatrikülastajate aega, tekitama vähem müra. Üldiselt peeti näitlejaid endiselt võrdlemisi headeks, kuid peamise peapesu said eelkõige lavastajad.
Võib-olla just sellepärast ei olnud ka minu jaoks tõelist Draama festivali lõpupidu, vaid ametlik Athena keskuse vastuvõtu stiilis üritus, kus üldmeeleolu ei olnud just teab mis joovastav. Tegelikult jäi üldse melust kuidagi puudu. Oleksime kindlasti nii mõnelegi venivale ja tüütavale tükile andestanud, kui pärast pikka päeva saanuks Draama-huvilistega mõnes lokaalis lösutada ja ilusaid mõtteid mõlgutada.
Vaatamata ühekordsele tagasilöögile, on mul järgmise aasta Draama suhtes siiski kõrged lootused. Loodame, et žüriiliikmete arvamusi võetakse kuulda ja ka korraldusliku poole pealt luuakse rohkem toetavat vibe’i Tartu linnas. Usun, et saab ainult paremaks minna.

Terje lisab omalt poolt kaadri festivali lõpupeolt, mis omal moelgi kogupilti ilmestab. St oli hea, aga väheks jäi:

esmaspäev, September 14, 2009

Liistud laastudeks, kusimarkideni välja - Vahepeatus

R.A.A.A.M - „Vahepeatus“

Autor- lavastaja: Uku Uusberg (Eesti Draamateater)
Kunstnik: Artur Tšehhi
Mängivad: Argo Aadli (Tallinna Linnateater), Indrek Ojari (Tallinna Linnateater), Alo Kõrve (Tallinna Linnateater) ja Sandra Üksküla

Tegin väikse vahepeatuse päevas. Ronisin Ateena keskuse pööningule, sest mul oli janu (hea teatri järgi), ja leidsin eest kolm veidrat meest. Ja kas te kujutate ette – kõik need kolm olid täiesti veendunud, et on leidnud elu mõtte. „Meil ei ole mõjutatajaid, meie oleme ise.”
Nii passivad nad päevast päeva pööningul ja teevad seda, mis annab nende elule mõtte.
Jaanus on konkreetne – kõikidest liistudest peavad saama laastud. Nii ta siis hööveldab. Liistud laastudeks.
Jaan elab aegluubis. Siis tunnetab ta ümbritsevat sügavamalt. Ta näeb rohkem - kõik need puud ja samblad ja mustikad ja... pohl! Tema põhitegevuseks on aga valgendamine. Seni kirjutatud harrasmehe tapitahtedeta poeesia tuleb ära valgendada. Aegluubis muidugi.
Jaana (ikka mees) toitub intelligentselt. Iga päev sööb ainult kindla tähega algavat toitu, toitub alfabeedist.
Ja siis on nad õnnelikud. Nad omavad õnne.
Aga ühes minuga sattus pööningule veel üks neiu, kellel oli samuti janu. Korraga tekkis neile mõjutaja, nad ei saanud 'olla enam ise’ ja .. nende suur ja kindel 'elu mõte’ muutus õige pea üsna hapraks. Sest mida sellise õnnega peale hakata?!

Etendus kulges mõnusa absurdihuumori vaimus, tempokalt ja tabavalt, meie peade kohal kummitavatest 'kusimarkidest’, 'tolgendamisvoimalustest' 'abordirahva’ traagikani välja. Kolme veidra mehe rollimäng oli nauditav ning Uku Uusberg on kahtlemata lootustandev päiksekiir noorte lavastajate hulgas. Mõlemad - nii näitleja- kui lavastajatöö - said ära märgitud ka žürii poolt.

reede, September 11, 2009

Tumm Indrans

Indransit vaatama minnes juhtus selline häbilugu, et olime Terjega nii jutuhoos, et ei pannud tähelegi, kui etendus algas ja meil ei olnud tõlke kuulamiseks kõrvaklappe. Aga lavakujundus oli vahva!

Börs ja börsitar ajas lihtsalt naerma


Ugala teater - Börs ja börsitar
Lavastaja:
Ott Aardam
Mängivad: Juss Haasma, Hilje Murel (külalisena Eesti Draamateatrist), Kadri Lepp, Luule Komissarov, Vilma Luik, Kata-Riina Luide, Andres Tabun, Tanel Ingi, Jaanus Kask, Arvo Raimo


„Olen parimais aastais materiaalselt kindlustatud vähk…“


Üle pika aja üks tõsiselt hea komöödia! Etenduses põimuvad kaks paralleelset lugu – üks neist vallalisest naisest, kes tutvumiskuulutuste peale käib meestega kohtamas ning teine üliõpilasest, kes peab ülikooli jätkamiseks tõestama, et tal on pangaarvel kümme tuhat krooni. Lood jooksevad vaheldumisi ning lõpuks põimuvad omavahel.
Sille kohtingud ennast täis karaoke-mehega või naist leinava mälumänguriga ei ole üle pingutatud stseenid, vaid loomulikud elust enesest võetud juhtumid. Sama moodi nagu Jasperi pannidest ehitatud leiutisele võiks leida analoogi vaese tudengi rahateenimis-ideedest. Aga kui kõik jaburad näited elust kokku panna, nii et vaataja tunneb mõne oma sõbranna ära noores lapsest vatravas pereemas või toob esile mälestused kurjast, aga manipuleeritavast ühikahoidjast, ei saa kuidagi naeru-turtsakaid kinni hoida. Mõnel hetkel oli tunda küll, kuidas pisar suurest naerust mööda põske all jookseb.
Ega seal suurt ja geniaalset süžeed ei ole, aga vahelduseks neile, kes tahavad ebaõnnestunult midagi väga sügavat öelda, on lihtsad ja elust enesest võetud stseenid tõeliseks värskenduseks. Rääkimata siis suurepärasest näitlejatööst, eelkõige Hilje Mureli poolt! Täpselt parajas tempos, mitte raasugi labane, alati naljakas..ometi jagunes saal umbes kaheks – valdavalt veidi mornid vanainimesed ning suu kõrvuni peas noored.

Lossi ei pääsenud, kirssi koogi otsast ei leidnud


Vanemuine - „Loss“
Franz Kafka

Dramatiseerija ja lavastaja: Hendrik Toompere jun (Eesti Draamateater)
Kunstnik: Ervin Õunapuu
Muusikaline kujundaja: Andreas W
--

„Loss” haaras mind esimese minutiga oma müstilisse maailma, mille õhkkond oli võrreldav mõne Lars von Trieri filmist välja rebituga. Tegelikult on see Kafka ja tema maailm, mille sügavam tähendustemuster koorub kiht-kihilt vaataja ees lahti ühes sündmuste kummalise kulgemisega.
On keegi mees, kes tahab minna lossi maad mõõtma. Jätab üsna eksinu mulje, sest ümbritsev naerab ta laginal välja. Tegevus toimus äralõigatud külas, kus suhted on käärinud õige veidraks ning inimesed tahtmatult friigistunud. Naised peksavad märgasid linu vastu põrandat või sirutavad uimaselt käsi tossava taeva poole. Mõni mees heidab spordidressi peale pastorikuue, teine pintsakus härra lausub tähendusrikkalt: „Mina käin alati jala!” ning sammub kõnnikeppidega minema. Kõik oleksid nagu veidi pilves. Veel räägitakse ahhetuste-ohhetuste saatel saladuslikust Klammist, kes on kui kogu küla jumal.
Sama kummaliselt, nagu kujutatud kogukond toimib, saab alguse ka maamõõtja armulugu platvormkingi ja neetides nahkkindaid kandva daamiga, kel nimeks Frida. Sündmused ja suhted väänduvad ja väänduvad, olukord muutub justkui järjest absurdsemaks, kuni lõpuks paistab kuskilt kaugelt kafkalik moraal.
Ometi jäi viimane õige tuhmiks valguskiireks kogu kaootilises vaatemängus, mistõttu jäi etenduse lõppedes tunne, et kirssi koogi otsas ei olnud. Kook oli küll, aga jäi teine üsna kuivaks ning võlus täpselt seni, kuni esimene magusavajadus kustutatud.
Nii võiks öelda, et "lossi" mina ka ei pääsenud.

neljapäev, September 10, 2009

Liiga palju müra. Dekaloog.


Leedu teater Utopia - „Dekaloog (Kümme käsku)”
Lavastaja: Gintaras Varnas
Osades: Ainis Storpirštis, Dovydas Stončius, Elzė Gudavičiūtė, Emilija Latėnaitė-Beliauskienė, Eglė Špokaitė, Marius Repšys, Vidas Bareikis, Vainius Sodeika'

Kolmes seni nähtud etenduses rääkis esimene prostituutidest, teine viinakuradist, kolmas kodututest ja tänavalastest. Huvitav, kas lihtsalt kokkusattumus, või on masu-mõju ka teatrisse jõudnud? Olgu, olgu. Leedukate „Dekaloog”, nagu ma hiljem lugesin, keskendus hoopis kümnele käsule. Seda ma tükki ennast vaadates küll välja ei mõelnud.
Etendus algas hästi eristuvate sketšidega ning oli paljulubav, kuid mida edasi aeg läks, seda ähmasemaks läksid sketšide piirid, seda rohkem tekkis müra ja kasvas tüdimus. Kardinaalne muutus, mida ma pärast esimest vaatust ootasin, jäi tulemata ning etendus jätkus samas vaimus.
Kõige häirivamaks pidasin stseene teater teatris. Tundus, nagu püüdaks võita odavat populaarsust kukerpallitavate meestega. Umbes nagu Eurovisioonil on kohustuslik panna hundirattaid viskavad tantsijad, kes rahvast naerutaksid ja kogu ürituse komejandiks muudaksid. Eesmärk vist saavutati, sest rahvas tõepoolest naeris, samal ajal kui mina piinlikkusest end aina madalamale tooli lohku tõmbasin. Ise nimetati stseene post-avangardislikuks teatriks. Loodan, et see kunagi Eestisse ei jõua.
Võtted, mida etenduses kasutati, olid klassikalised „uuenduslikud nipid”, mis on juba parasjagu kulunud ning mille stiilseks esituseks eriti vaeva ei nähtud. Teater teatris ning teatri ja reaalsuse piiride segamine ei ole enam lahedad lihtsalt sellepärast, et need seal olemas on.
Kindlasti võib mõelda, et etenduse sisu ei jõudnud terviklikult kohale ka seetõttu, et tegemist oli siiski leedu keelega ning lae all jooksvate subtiitritega. Ehkki mulle meeldis väga leedu keele kõla selles tükis.
Kolmest nähtud asjast aga kindlasti seni kõige kehvem.

Viina-, mitte elu"Janu"


Pärnu Teater Endla – “Janu”
Lavastaja: Andres Noormets
Osades: Ago Anderson, Kaili Närep, Lii Tedre, Helle Kuningas, Liis Laigna, Lauri Kink, Ahti Puudersell, Sten Karpov

Janu puhul räägib lavastaja, et tegemist on „teekonnaga maailma sisemusse”. Kriitik nimetab tükki ka psühhedeelseks. Kui avastseeni absinthi-pudel ja rahustava muusika saatel peategelase tundeid sümboliseeriv tiirlev diskokera välja jätta, oli tegemist siiski lihtsa viinavõtmisega, millele nii suurejooneliste mõõtmetega sõnu ei omistaks.
Alguses mõtlesin, et huvitav, milline puänt võiks loole tulla. Mees joob ennast täis, laseb ärid põhja, kaotab kontakti naisega.. kuidas ta sellest välja lõpuks tuleb? Kuid mida kaugemale läks etendus, seda enam hakkas Ago mulle meenutama joodikut Moskvast, kelle varasem edukas elu on praeguseks vaid mälestus, mille peal liugu lasta. Ja seda paralleeli luues tekkis arusaam, et mingit puänti tulla ei saagi. Saab vaid kesta joodiku ühepalgeline elu ning kasvada kaos tema ümber. Saab tekkida haletsus ja kaastunne.
Kuna etenduse süžee oli etteaimatav, tuli mängida eestlase mälupiltidel. Külarahva viinavõtt ja lihtne elufilosoofia selle kõrval on midagi, milles igaüks võiks ära tunda sugulased maalt, naabrid Lasnamäelt, perekonnad Naistevahetusest jne. Minu jaoks isiklikult tõi etendus paralleele eelkõige eluga Venemaal. Ei tea, kas asi oli Tartu Uue Teatri „Elude” pikas mõjus, Vene-meenutuste üledoosis või tükis endas, aga midagi muud kui keskpäraselt õlgu kehitada, ma ei oskagi.

teisipäev, September 08, 2009

Külmavärinaid tekitav tõde - "Elud"

Paari päeva eest läks Tartus lahti Draama festival. Seega jagame lähinädala jooksul oma muljeid nähtust kogetust ka siin.

Tartu Uus Teater "Elud"
Lavastaja: Andres Keil
Kunstnikud ja esitajad: Jekaterina Novosjolova, Elina Pähklimägi, Andres Keil
----


Rahvas koguneb. Tagumikke surutakse Genklubi pehmetel patjadel üha tihedamalt kokku. Näitlejad Jekaterina Novosjolova ja Elina Pähklimägi jalutavad ükskõikselt oma igapäevases riietuses mööda saali ringi; arutlevad, kas sulgeda aken või mitte, kas kustutada tuled või mitte. Lavastaja Andres Keil vabandab korduvalt etenduse viibimise pärast.
Etendus algab täpselt siis, kui on saavutatud kompromiss. See tähendab, et publik tunneb end mugavalt, saaliuksed on lõpuks sulgunud, näitlejad on valmis.

„Palju kell on?” küsib Pähklimägi.
„20 minutit kaheksa läbi,” vastab Keil.
„20 minutit... No siis alustame.”
Pähklimägi kustutab tuled. Keil paneb muusika mängima ning kõik kolm kaovad valgustatud lina taha ning hakkavad lahti riietuma. Päris erootiline.

Kui lõpuks mustad siluetid lina tagant taas publiku ette astuvad, on etendus alanud.
Millegi pärast mulle nii tundus, kuigi mask ette-mask maha-mänge mängiti järgmise kolme tunni jooksul veel korduvalt. Traditsioonilisest teatrist, kus näitleja kehastab laval teatud rolli, oli siin asi üsna kaugel. Rolle vahetati ühes kingadega ning ette kanti umbes paarikümne prostituudi ausad lood, mis pärinevad raamatust „Vaikijate hääled 2”.
Kui aga näitleja seisis meie ees paljajalu, seisis ta meie ees maskita, alasti ja ausalt, kehastades iseennast. Ja see keeras kõigele veel omakorda vindi peale. Publik vahtis tardunult, kuidas näitlejad rääkisid pisarateni oma elu ebameeldivamatest hetkedest, oma valusa loo, ausalt.
„Iga kord see etendus tapab mind,” hüüdis Pähklimägi lõpuks raevunult. „Aga ma pean seda siin rääkima! Solidaarsusest nende naiste vastu, kelle lugusid me siin esitame.”

... Naine, mees, seks, raha, bordell, unistused, töö, töö, töö, Pretty Woman, solaarium, küünestuudio, ilusalong, kepp, valu, igatsus, puudutus, armastus, HIV, parasiit, kes on ise oma haiguses süüdi, lits, libu, töö, töö, raha, raha, kaks last, kolm last, prostituudist ema, joodikust mees, olin 12 kui minust sai naine, valge prints, kes tuleb ja viib mu siit ära ...

See kõik keerles ja keerles meie kõrvades, mitte kordagi muutumata igavaks või tüütuks. Kõik töötas. Köitis oma rämeda aususega.

Külastajatel tuli enne etendust sõlmida Tartu Uue Teatriga konfidentsiaalsusleping, mille järgi ei kuulu lavastuses avaldatud informatsioon avaldamisele ühelegi kolmandale isikule. Eriti puudutab see näitlejate poolt Vaatajale avaldatud nende eraelulisi ja delikaatseid isikuandmeid.
Niisiis ma rohkem ei räägigi. Võin vaid öelda, et selle aasta Draama festival sai minu jaoks väga võimsa alguse. Nii võimsa, et vaheajal ei saanud ma õieti sõnagi suust ning pärast etendust vajasin kuuma teed, et see minusse kogunenud pinged maha rahustaks.

Ilmselgelt ei mõju see etendus kõigile nii. Aga kui sa oled naine ja kui sa oled mingitel aegadel oma elust näinud päris lähedalt neid tüdrukuid, kes on langenud sarnase saatuse ohvriks; ja kui sa saad aru, kui habras on tegelikult see pind, mida võib nimetada koduks, perekonnaks, Eesti riigiks või meie ühiskonnaks, siis pole midagi imestada, kui päris mitmel lavastuse intensiivsel momendil jooksevad külmavärinad üle selja või voolab pisar alla mööda põske.
Kiitus Tartu Uuele Teatrile, näitlejate avameelsusele, üks eriline komm Jekaterina Novosjolovale ning kümme punkti stseenile, kus möllas Lacuna Coil.

Avastame blogipidajat: Intervjuu Avantüristidega

Need, keda huvitavad meie mõtted väljaspool siinse blogi konteksti, võivad klikata Tiia lehele!

esmaspäev, September 07, 2009

Kuidas viilida suitsukeelust baarides? Berliini näitel

Seda, et Berliin on loomingu kants, peaks nüüdseks juba igaüks teadma. Squatid, hommikused techno-peod, pea alaspidi baarid, noorte vabaaja kompleksid, poetry slamid, maailma parimaks tunnistatud klubid, neoonroosades täpilistes retuusides mehed, kirevad second hand kaubad, majasuurused graffitid, välikinod, ärakukkumisbaarid.. kõik ühes linnas.
Aga ühe lahedamaid lugusid inimese kreatiivsusest rääkis mulle juba Pariisi-aegadest hea sõber Flow, kelle juures viimaseid päevi redutasin.
Nimelt: Mida teha siis, kui linn on pannud baaridele suitsukeelu?
Baar registreerib ennast ümber lavaks ning kõik sinna sisenejad peavad andma nõusoleku, et tol õhtul saavad nendest näitlejad, kes kollektiivselt mängivad etenduses pealkirjaga "Elu enne suitsukeeldu". Geniaalne, mis?




pühapäev, September 06, 2009

Uinudes ambienti helimassiivides - Bar 25, Berliin

Bar25 on üks järjekordne koht, mida tuleb Berliinis kogeda. Istume mugavalt hiiglaslike pajupuude all, mille okstelt ripuvad alla kiiged ja sillerdavad diskokerad. Inimesed meie ümber passivad räpast kanalit, õnnis Buddha naeratus näol. Oma kujutlustes on nad kindlasti mõne lõunamaise džunglijõe kaldal (näiteks Vietnamis) ning seljataga bambusmajades mängitakse techno't, mis paneb pea muusika rütmis kergelt kaasa liikuma. Õlu sujub mõnusalt, käest kätte liigub joint ning peagi saavutatakse konditsioon, mis robotiseerib kehad tantsima. Kui võhm väljas, liigutakse järgmisesse vabaõhu saali, mille tantsupõrand on täis mugavaid tugitoole. Sinna kukutakse, suletakse silmad ja võimas ambient viib endaga kaasa. Kuhu? Kuhu iganes soovid!
Saali ääristavad hiiglaslikud gong-trummid, mida mängides täitub õhk kummitusliku vibratsiooniga, täiendades veelgi ambienti laisalt sagedusi vahetavaid helimassiive. Süütasin just viiruki.
See on nagu omamoodi vabaajakompleks: baarid, saunad, pizzakohad, tantsupõrand, chill-out lounge ning isegi hostel, kuhu viimases hädas crashida. Praegu on koht avatud 168h jutti ehk terve nädala enne talvepuhkusele minemist. Kohalikud räägivad, et see pole puhkus, vaid lõplik sulgemine. Tüüpiline juhus - atraktiivsele asukohale tuleb ehitada paar büroohoonet. Teadjamad räägivad aga, et see kuujujutt on ringlenud juba aastaid.
Kuigi nüüd on koht üsna kommertslik ning meelitab ligi turiste ja kohalikke, kes tahavad pidutsemisega pihta hakata reede pärastlõunal ning panna ühe jutiga esmaspäevani välja, päikseprillid ees, gruuv vabas õhus, siis omal ajal alustati iseseisvalt. Kuus aastat tagasi ehitanud seltskond visionääre vanadest puujuppidest esimese onni, pannud DJ-d sisse mängima ja koht olnud õige underground.
Aga Berliinis ongi piirid undergroundi, alternatiivi ja mainstreami vahel haprad. Mis mujal oleks underground, on Berliinis täitsa pinnal.

Berliin - tuled peolt, lähed peole

Justify FullBerliin on linn, kus inimesed konstantselt tulevad peolt või lähevad peole. Kui me kell neli hommikul välja läksime, hääletanud just 48 tunniga Barcelonast Berliini (kolmekordne vedamine!), kössitas meiega samas vagunis vines silmadega seltskond, kes ilmselt olid koduteel. Aga meie võõrustaja Jaan-Laur räägib, et Berliinis on see igati normaalne kellaaeg välja minna. Näiteks kurikuulsasse Berghaini klubisse hakkab sel ajal rahvas alles kogunema. Seega pole ka kell seitse hommikul Berliinis sobiv aeg koduteele asumiseks. Siis tuleb minna nö allakukkumisbaaridesse (abstürtzkneipe), kuhu vajutakse pärast tantsuööd suitsustes klubides ehk siis ca 8 hommikul.
Aga ega sellegagi asi veel piirdu. Ca 11 hommikul minnakse edasi parki päikse kätte vedelema, kus muhedas olekus kohtuvad kõik väsinud pidulised. Suitsetatakse juba uue päeva esimene joint, mis annab omakorda märku, et on aeg teha väike tuur täikal, võtta paar kohvi ja ayranit ning uus klubituur võib alata. Taas kuulud sa sellesse gruppi, kes läheb peole. Mõni teine on sealt ikka alles tulemas.
Rütmile pihta saamiseks kulus meil kaks päeva. Umbes siis mõistsime, et teisiti siin ei saakski. Eriti veel, kui su kant on Kreuzberg, Berliini alternatiivide süda.
Nii me jõudsimegi klubisse Golden Gate hommikul kell viis.
Sisenenud kanepilõhnalisse garaaž-klubisse, astus kohe minu juurde suurte silmade ja heledate rastapatsidega mees, näpus pakk tubakat ja rullimispaberid. Küsis minult midagi saksa keeles. Pole just eriline kunst teda mõista, mõtlesin ma, ning võtsin taskust välgumihkli ja pakkusin talle tuld.
Mees vaatas mind hämminguga: "Ei, ei, kokaiini!" ja tõmbas veel kinnituseks näpuga üle nina. Lasin mõttes endale vett peale, pahvatasin naerma ja sujusin edasi tantsupõrandale, kus sulandusime juba techno-muusika kammivasse bassi.
Muidugi oli ka neid tüüpe, kes kavalalt ujusid ligi ning hakkasid kummalisel moel tantsima. Päästma tuli Jaan, kes saatis tüüpidele tähendusliku pilgu ning 'riistatantsijad', nagu meie neid nimetasime, ujusid edasi järgmiste piigade kannikate vahetusse lähedusse.
Kõik muu kulges sama sujuvalt, nagu techno monotoonne biit, mille vastu ma sel hetkel seal tantsides midagi ei vahetaks.
Edasi allakukkumisbaari ja nii edasi, nagu Berliinis kombeks ...

laupäev, September 05, 2009

Juan Antonio, Maria Elena ja Christina Barcelonas

Kõik sai alguse Venemaast. Istusime rekkas, äsja effessbee ülekuulamisruumidest pääsenud ning hääletades tagasi kodu poole. Tahtsime uurida neenetsite kohalikku elu, aga nemad nabisid meid kinni ning ähvardasid käeraudadega. Rekkajuht pani meile mängima Vicky Christina Barcelona filmi ning niimoodi läbi Venemaa tühermaade sõites sukeldusime paariks tunniks Euroopa loomingusse. Seal me otsustasime suvisest Euroopast kunstilist vabadust otsima minna.
Et kõik võimalikult autentne oleks, kolisimegi paariks ööks ühe kunstniku ateljeesse. Fabrizio õppis aastaid seda, mida ta isa oli soovinud. Kuni ühel päeval viskas kõik nurka ning otsustas kunstnikuks hakata. Ehkki tema senised kunstilised saavutused ei olnud just märkimisväärsed, tundis ta, kuidas looming kutsus teda rohkem kui pintsaklipslase töö. Ta kolis Itaaliast Barcelonasse ning hakkas tänavatel inimesi pildistama, et neid siis linnamelus kujutada; nende pidevat kiirustamist, morni hoiakut ning endassetõmbumist jäädvustada. Näidates, kuidas inimesest on saanud vaid linna mööbel.
Järjekordse pooleli oleva kanvase all istudes ning kohalikku veini rüübates, uurisime oma uuelt sõbralt, kust too sai julguse oma elus nii suur pöörde teha. Aga tema sõnul on vaja julgust vaid oma unistuste järgimiseks. Ning siirast soovi olla rahul ja õnnelik. Et sellesse uskumusse panustada, poseerisime kelmikalt Fabrizio kaamera ees tema veidi sürreaalsema projekti tarbeks. Kaks õnnelikku naist voodis keset õnnetut suurlinna hakkavad ühel ilusal päeval oma hiiglaslike mõõtmetega kaunistama mõnd muuseumisaali.