See oli millalgi kevadel, kui postkasti potsatas kiri vanalt sõbralt aegadest, mil veel Trendi lugusid kirjutasime. Kiri oli lihtne ja selge: et nüüd oleks aeg, et me lõpuks raamatut kirjutama hakkaksime ja kõik paremad reisilood kokku korjaksime. Meil ei jäänud muud üle kui muheleda, sest käsikiri oli juba peaaegu valmis. Varsti meid maili teel Epp Petronega tutvustati. Ja ehkki alguses oli kokkulepe reisikogumiku tegemiseks, siis meil olid muud plaanid. Pidi tulema romaan!
Alguses edenes kõik mõnusalt tasa ja targu. Mudisime veel viimaseid kordi oma tekste, mõtisklesime veel lahendamata küsimuste üle. Jalutasime rannas või metsas ja filosofeerisime raamatu tähenduse üle. Tegelesime unistamisega. Aga siis mingist hetkest, millalgi selles septembris, lõi reaalsus justkui nuiaga pähe: meil tuleb nüüd raamat! Päriselt!
Kõik hakkas aina kiiremini ja kiiremini tiirlema. Keeletoimetajast sai vahepeal sõbranna ja kahe suurepärase kunstniku vahel suutsime valikut langetada ainult paarikümne sõbra arvamuste kaudu ja siis tuli saata lepinguid ja siis tekkis juba kujundaja ja siis oli vaja kaanepilt välja mõelda ja valmis teha ja siis formaadid välja mõelda ja siis keeletoimetajale tekst anda ja siis kirjanduskriitiku arvamus tagakaanele leida ja siis hispaaniakeelseid väljendeid ohjeldamatult tõlkida ja siis vaielda vastu, et mõnes kohas ikka peab just täpselt see sõna olema, ehkki keeletoimetuslikult ei pruugita sellega nõustuda ja siis avastasime kaks hirmsat faktiviga ja siis me ei ole ikka veel kunstniku töid näinud ja siis selle hirmsa kupatuse kõrvalt peab veel raamatuesitluseks ruumid kinni panema ja siis häid plaadikeerutajaid sinna kohale paluma ja siis veel oleks vaja natuke promo ka teha ning siia-sinna artikleid kirjutada ja siis tegelikult oleks ka tuttava filmirežissööri abi paluda, aga appi, äkki ta saab USAsse tööviisa ja ei saagi kampa lüüa! ja siis ...ja mis siis saab? Kas see üldse kunagi lõppeb? Kas me olemegi nüüd igavesti oma raamatu orjad? See on küll väga tore orjus, aga päriselt ka, kas see kunagi üldse lõppeb? Kas ma saan minna magama nii, et ma ei mõtleks mõnele raamatulausele ja ei kaaluks, et ega see nüüd liiga paljuks ei läinud? Ja kõik need ideed, mis pähe sajavad.. neid on nii palju ja nii häid ja džiisas, kas neist kümnendikugi jagu jõuame realiseerida.. Ja kell on nii palju ja lõpukuupäev on nii lähedal ja toimetaja ei taha meile enam viimistletud teksti näidata, mis mõttes? See on ju minu raamat, mina olen selle sees ja selle peal ja selle eest vastutav, mis mõttes ma ei saa enam kontrollida selle käekäiku? Mis mõttes ei saa enam ühtki sõna muuta? Mis mõttes läheb nädalalõpus trükki? Ausõna, kallis raamat, ma võin olla su ori, kui ma ainult sind veel oma käte vahel hoida saaksin!
Postitused
