Pietra Sonica festival (pietra on kusjuures eesti keeles kivi) toimus Itaalia otsatute maisipõldude ja viinamarjaistanduste vahel esimest korda. Aga korraldajad surusid rusika rinnale heas usus, et see kõik on alles algus.
Kogu festivali katusealune on täis lahedaid maale ja graffiteid, hunnikute viisi vinüüle, ehteid ja põnevaid raamatuid, mis näisid rääkivat alternatiivsetest eluviisidest, alternatiivmeditsiinist, alternatiivmuusikast ja kõiksugu võimalikest alternatiividest. Ühesõnaga olime alternatiivide keerises, mis muutis kogu ettevõtmis teatud mõttes poliitiliseks.
Kui kord Itaalia pinnal, otsisime üles oma vana hea lemmiku Pinot Grigio veinipudeli. Saanud vaevalt sellega keset hiiglaslikku muruvälja külitades ühele poole, kostusid meieni juba festivali esimese bändi püüdlused. Aga meie nautisime intensiivselt oma kõige hipimat õhtut Euroopas, Itaalia külas, psühhedeelse roki ja stoneri festivalil.
Saanud vaevalt laval toimuvaga tutvust teha, tõmbas Dafo meid sujuvalt enda lauda ja olime jälle kohalikus scenes sees.
"Now I can feel a little bit of sensation in my body!" hüüdis ta, kombates kätega oma üha selgemaid mõõtmeid võtvat aurat nagu spirituaalseim guru kunagi. "I can already see the mountains of Pakistani!"
Siis hüppas juurde Pjotre: "Kuidas sulle meie bänd meeldis?" ja pistis mulle pihku oma vastvalminud albumi.
"Music is the only way to get throw the stupidity of life!" hüüdis ta mulle veel, kadudes korraldustöö keerisesse.
Siis kuulis keegi lõkkeäärest, et meie olemegi need eestlased. Kohe ulatati tops õlut ja pisteti pihku kõveraks muljunud magusalt tossav sigaret.
Sai kuulda mõnusat stoner'it, mis kohati töötas, aga siis vihjas jälle tunnetustasandi pealispindsusele. Kuni võttis keset lava poosi sisse hiiglasliku kõhu ja happelistes toonides särki rõivastunud mees, suur kahupea kuklas. Ta tõstis oma lopsakatele huultele hapra hõbedase flöödi ja puhus sealt välja kõige imelisemaid meloodiaid, nagu võlur. Siis hakkas kogu bänd kütma kaasakiskuvat proget. Poiste muusika seikles jazzrocki suitsustes baarides, proge rohelistel niitudel ja seejärel uimastava psühhedeelia sametistel pilvedel.
Püüdsin hiljem
Rebuse suurekujulise ninamehega juttu teha, kuid ta ei rääkinud sõnakestki inglise, ega hispaania, ega ka prantsuse keelt, nagu ka kõik bändi ülejäänud liikmed. Õhtu jooksul otsis ta mind uuesti üles ja ulatas rebenenud paberilipiku kirjaga:
www.myspace.com/therebusband.
Pärast seda hämmastavat sooritust võis ürituse juba kordaläinuks pidada, kuigi see, mis meid siia tõi, ootas alles ees.
Colour Haze - seda Saksamaalt Münhenist pärit psühhedeelse stoner-rock bändi tuleb kogeda, mitte lihtsalt näha või kuulda.
90ndate keskpaigast tegutsenud bänd, kes alles eelmisel ööl andis kontserdi umbes 3000 inimesele Austrias, esines nüüd kolmesaja Stefan Kogleki kitarrisoolode kõnekusest tardunud itaallasse ees. Tundus, nagu ta suudaks põimida ühte meloodiasse armastust, viha, lootust ja lootusetust. Rahulik mõtisklus kasvas kogu jõudu mängu panevaks dünaamiliseks massiiviks ning bändi laulja ja kitarristi Stefani pikad lokkis juuksed kogusid jälle suurust. Kitarri uinutav sound ja meloodilised käigud jõudsid eriliste raskusteta mu naha alla. Itaallased rebisid särke seljast ja taarusid kasvavatel kordustel põhineva muusika hulluses.
Stefan hüüdis läbi juuksepahmaka mikrisse midagi rahust. Kõlas umbes 20-minutine lugu
„Peace, brothers and sisters.” Kui nii publik kui bänd olid minu meelest kõik kaardid juba ammu lauale pannud (st oli hea ja kuidas veel!), teatas Stefan, et nende viimaseks looks on
„Love”. See meie maailmas kaugelt üleekspluateeritud teema võib Colour Haze käsitluses olla üks ehedamaid. Sõbral, kes kord ütles, et Colour Haze’i live on ta elu parim, võis olla õigus.
Leidsin Stefani bändibussi lahtisel uksel istumas, käes posu tubakat, millest ta kohe rullis endale pläru. Ta vabandas, et hakkab alles nüüd aru saama, palju ta oli laval endast just välja andud. „Olen nagu tühjaks pigistatud sidrun, aga laval seda muidugi ei tunne,” kehitas ta õlgu.
Tahtsin teada, mis teeb Colour Haze’i selliseks – heast stoner-rockist palju enamat kandvaks koosluseks. Küsisin midagi kaudsemat.
„Mind inspireerivad väga erinevad muusikastiilid, aga eesmärgiks oleks muusika kaudu jõuda elu olemuse tuumani,” rääkis ta. „Miks me oleme siin, mis on inimeseks olemise olemus.” Ta viivitas hetke, heites pilgu täiskuulaternale taevas, ja lisas: „Ja mulle tundub, et psühhedeelia suudab selleni kõige paremini jõuda.”
Mind oli kogu kontserdi piinanud küsimus, kas ta elab teda inspireerinud teemasid reaalselt läbi või on see fantaasiavili. Kas ta päriselt kogeb seda, millest räägib, või on see unistus, mille poole pürgida?
„Jah, ma elan küll seda reaalselt läbi,” ütles ta esimese hooga. Siis parandas: ”Või vähemalt... Ma loodaks nii elada. 50/50 - reaalsus ja fantaasia.”
Pärast kontserti oli midagi muutunud. Mulle näis, et mitte ainult minus, vaid kogu festivali seltskonnaga oli midagi lahti. Uuestisünniks seda vist siiski pidada ei saa, aga midagi jõle analoogset oli see küll.
Lõkke ääres seletasid oma elufilosoofiat kaks oma 50-60 aastat vana Sloveenia verd hipit. Olgu õnnistatud õnnis vanaduspõlv, sain mõelda vaid nende igikestvat elujanu nähes.
Postitused
