Kui kaks Tartu filosoofi paari pannakse...

Kui kaks Tartufilosoofi paari pannakse, siis saab see olla vaid kodusel talu hoovil, rohelisel värskel murul, põldude keskel ja hommikuni kestva peoga, millest ka kaugustesse jäävad kõrval talud veel nädalaid räägivad.Kui kaks Tartu filosoofi paari pannakse, siis ei saa puududa ka keelelised vallatlused kasvõi abieluvande puhul. Või kitarrihelide saatel kõlavad viisijupid Kõverjala valsist ja teistest lauludest, mis veel pärast pulmagi peas kumisevad.

Gea-aeG
Ta ilu karge, jäine, põhjamaine,
kuid kedagi ei külmaks jäta see.
Ükskõik, kas Fernet Brancane või kaine
ta kiirgab soojust läbi kleididekoltee.

Aeg ei peatu,
kuid Gea on eatu.
Gea ongi tagurpidi aeG.

Kui kustub päevavalgus, kaob ka tema malbus,
ta pole mingi lambatall.
Üks pilk ning oled neetud, nii põrgulik ta veetlus,
just tema ongi femme fatale.Kui kaks Tartu filosoofi paari pannakse, aga üks neist ära varastatakse, peab vaene mees lunastuseks öösel keset viljapõlde vastama küsimusele kas struktuur on olemas? Mees vastas “…Sellele küsimusele tuleb läheneda fregelikult..” ja sai pruudi tagasi.Kui kaks Tartu filosoofi paari pannakse, võib arvata, et ka külalised võivad küll fregelikke vastuseid võluda, aga kui hommikul kodu poole sõites autokumm ikka katki läheb, istuvad viis nõutut filosoofi-semiootikut keset silda tungraua ääres ning jõllitavad seda suurte silmadega.Kui kaks jumalikku Tartu filosoofi paari pannakse, siis on ikka armastus majas ja neile saab vaid eufooriliselt joovastunult kaasa elada. Nii et klaasid kõlisegu Jaan ja Gea Kangilaskile! (kui väga me Gead ka umber veenda ei püüdnud, keeldus ta võtmast nime Kõverjalg-Kangilaski)
Ilusate piltide autor Kaarel Nurk

After Russia ..... Jaanid!

Nende jaanidega pole minul kunagi erilist pealehakkamist olnud. Nagu kord ja kohus tuleks sel õhtul kõvasti õlut juua, liha grillida, et siis on hea Jaan. Mina ei tahtnud ei õlut ega liha. Ega ka Jaani. Sest kui eelmisel aastal oli juba elu parimad jaanid maha peetud, siis ega sel aastal paremini minna ei saa.
Nagu aga peagi selgus, siis saab küll.
Müstilisel kombel maandusime Beritiga kaugele lõunasse kauni maastiku, kaunite inimeste ja kohe pühalikult kaunite maalide keskele. Kõik oli nii nagu vaja - suur lõke, kuum saun, öine suplus, tähistaevas, grill. Ühesõnaga läbisime kõikvõimalikud puhastusrituaalid maailma nelja elemendi abil. Ning jõudsime kokkuleppele ka selles viiendas, aga siis hammustas koer `Kreeka jumalusele` jalga augu, kui viimane päästis `näkineidu` samast saatusest. Voolas verd.
Mis muidugi ei tähendanud hoo vaibumist, sest alles siis võtsime traktori ja sõitsime päiksetõusule vastu. Ronisime torni ja võisime pilku üle metsade saates endale kinnitada, et maailm on fantastiline.
Hommiku veetsime karjamaal peesitades ja lõpuks uinusime kunstniku ateljees. Kui avasime silmad, nägime enda ümber kunsti ja ülemeelikuid saatüreid.
Kuidagi kreekapäraselt müstiline oli kogu see seik.

After Russia .... The Wooden Shjips!

Väikse tagasipõikega käimasolevale suvele ei saa mööda minna ühest ägedamast kontserdist, millest nüüdseks on küll möödas juba julge poolteist kuud. Tegelikult oli neid kontserte kaks.

Kujutage ette - olime hääletanud viimased kaks päeva mööda Komimaa metsi Venemaal. Autosid möödus viie minuti jooksul heal juhul üks, teed olid lootusetult auklikud, nii et autojuhid neid looklevaid radu teeks nimetada ei julgenudki. Meid oli kolm, seega oli liikumistempo umbes 100 km päevas ja sedagi pisikeste žigulide abil.
Selles lootusetuse kaifis helistasin sõbrale Eestisse.
Või et reedel on Kumus Wooden Shjips? Ma olen seal! Saagu, mis saab.

Sai, mis sai. Hääletasin vahepeal Beritist ja Riinast eraldi, veetsime öö Peterburis, jooksime ajaga võidu, näljaga võidu, unega võidu, aga reedeks olime Kumus. Nagu viis kopikat. Peaesineja ühest kontserdist jäi veidi väheks, seega tuli järgmisel päeval sõita veel Kesk-Eestisse Karupoja sünnipäeva festarile. Lisaks sellele, et festar iseenesest on kahtlemata üks Eesti suve pärle, andis mu suur lemmik San Fransiscost ka veel parema kontserdi.
Värske õhk, vaba loodus ja pikajuukselised psühhedeelse roki gurud hipipealinnast tõmbasid sinna kõrvale minu peent importkaupa Venemaalt - vaniljemaitselisi sigarette.
Olin veel sedavõrd vene teemas, et koguni jõudsin vist poistele Siberi šamaanidest pajatada. Vastu sain, mida neilt ootasin - õige mõnusalt trippiva kontserdi.
Ja oma vene märkmiku viimasele lehele pesuehtsa puust laevakese. Yeah.
Kõik fotod Karupoja festarilt

Kerli kontsert Õllesummeril

Kerli meeldib mulle lihtsalt sellepärast, et ta oskab unistada ja unistused unenäolisesse vormi valada. Teisisõnu friik. See, kas muusika just minu teetass on, ei ole siin üldse oluline. Aga igatahes otsustasin tema muinasjutumaailma panustada 165 krooniga ja kontsert ära näha.

Rahvast oli alguses häbematult vähe. Kõik istusid laulukaare all nagu vandekohtunikud, kurjad näod ees ja ootamas huviga, millal Kerli mõne vale liigutuse teeb. Ja kui tegigi midagi, kõlas kohe mu selja tagant kommentaare: „See nüüd küll siiras ei olnud,“ või „miks ta sealt pudelist joob nii tihti“. Enne viimast lugu, Walking On Air, ei julgenud keegi jalga liialt tatsuma panna.
Eks kontsert kulges ka omas rütmis. Alguses tumedates toonides ja kohati natuke emoks kiskuv. Vahepeal oli pikem paus, kus äranutetud silmadega Kerli videoekraanil seisis ja mingi tekst seal seletuseks kõlas, milles midagi kuulda ei olnud. Aga siis käis pööre ja tulid liblikad, roosa kostüüm, ratastel tiibklaver, viiuldavad tšikid ja kriitiline pilk hakkas tasapisi asenduma kontserdi nautimisega. Kui lõpus Kerli õhku tõusis ja terve rahva sätendavate lehtedega kattis, siis oli „justkui välismaal“, nagu mõmisev mees mu selja taga lõpuks öelda söendas.Kui Kerli laval rokkima ka kunagi hakkab (selle osa puudulikkuse võib ka ehk hiigelkontsade arvele kirjutada?), luban teda veel toetada.

Plingib plongib palavalt

Läksin viiendale PlinkPlongile üsna madalate ootustega. Eelmise aasta festival oli päev otsa keskmiseid bände ning lõpuks üks elu parimaid laive Monolt. Kuna Mono sel aastal Plongile ei tulnud, siis ei saanud ka Plonk olla midagi enamat kui üks päev keskmiseid bände, arvasin ma skeptiliselt.
Siis kõik muutus.
Dynamite Vikings – nägin laval vajadust. Mitte lihtsalt soovi teha muusikat, vaid vajadust. Jõle sõge eksperimentaalne jazzrock, kirglikult pöörane ja detailideni paigas. Vürtsi lisas trummari katsetused rütmi hoida ka kõige muu abil peale trummikomplekti.
Meenus seik samast varahommikust (ca kl 4): Rüütli tänaval peksis kamp segaseid trummipulkadega vihmaveetorusid ja muud käepärast. Trance! Rahvas tantsis nende ümber.

Chungin & The Strap-on Faggots – veenev ja kaasakiskuv esitus on pool võitu. Chungin on vinge artist ja punk on lahe.

The Brothers Movement – korralik bänd. Ei erutanud.
Talbot – oiii Talbot! Kahtlemata üks Eesti undergroundi pärleid. Mõnusalt toores ja kammivalt jõuline, samas oli juurde tekkinud õhulisemaid momente, millele pakkus ideaalset peeglit rahva selja taha moodustunud päikesemäng.
Kira Kira – oleme Beritiga alati arvanud, et reisima ei pea füüsiliselt. Kira Kiraga tegin väikse katse. Reisisin Islandile, imede maale. Vulkaanid ja kristall. Saare näilist tühjust täidavad vaimud, haldjad, fantaasia ja lapselik hämming kõige üle, mis toimub selles maailmas. Ja see on nii ilus!
Counterpoint – ma ei tundud ennast väga hästi. Kuni sisenesin telki, mida täitsid fantastilised puhkpillihelid, skaa-rütmid ja sellised meloodiad, mida tahaksin kuulata hommikul, alustades mõnuga päeva, mis tuleb eriti hea. Nagu nende energiliste inglise poiste muusika. See kontsert oli hull! Kokku hakitud funk ja metal, skaa ja rokenroll.
Poole laivi pealt jooksin uurima, kas poistel ka plaati on. Paraku mitte. Hiljem õllesabas kuulsin ninamehelt, et kuna nad õpivad erinevates ülikoolides, saavad nad harjutada ainult suviti ja jõuluvaheaegadel. Nii pole veel plaadini jõutud.
Nüüd olin veendunud, et hoopis see on festivali parim band, kuigi olin arvanud umbes sama eelmise nelja bändi kohta. Kuni jõudsin järgmise bändini….
Joensuu 1685 – see oli veel kõige parem. Võimas psühhedeelia hõngune helimaastik, hingestatud mitmes mõttes. Ametliku kava viimane lugu (Nothingness kui ma ei eksi) viis mind päris kaugele ära. Töötab. Fantastiline.
Kodus plaati kuulates kumab läbi poiste kristlik taust ... (mis tõmbas minu nina veidi krimpsu, aga see on ka kõik).

Edasi rokkisime veel afterpartyl, kus lõpuks jäi lihtsalt õhust puudu. Muidu oleks vist hommikuni välja läinud, sest ainult elamused toidavad.
Tänud korraldajatele ning kolm pikka paid ja põsemusi Kristjanile!!

MOBY: Enne (2001) ja pärast (2009)

Aasta 2001. Mu pinginaabril olid mingid ameeriklased väikses nõuka-aegse maja korteris viis päeva külas ja kutsusid teda viisakusest enda juurde vastu. Kirjutasid veel, et tulgu nii kauaks kui soovib. Siin nad vist ei osanud arvata, et kaks 15-aastast tüdrukut nende botaanikaaiaga California häärberis kuu aega redutada plaanivad. Just siis sattusime esimest korda mingi juhuse läbi Moby kontserdile.

Mäletan, et vedelesime kusagil muruplatsil ja arutlesime, et on alles väike, aktiivne ja soe mehike, lastes mõistusel seejärel kuhugi visuaalide vihkude vahele kaduda. Rääkisime ka sellest, et kui kontsert Eestis oleks, lällaks purupurjus rahvas raudselt mööda platsi ringi, vastupidiselt seal nähtule, kus vist kellelgi isegi purki õlut käes ei näinud. Ainult üks suurem seltskond meie selja taga räuskas midagi ja naised püüdsid meeleheitlikult meestele kukile ronida, mis valjude kilgete saatel domino-efektina pikali lendas ning tüübid rohul püherdades lõpetasid. Ja siis hetk hiljem kuulsime selges eesti keeles: „Kurat, valus oli, raisk.“
Aasta 2009. Hoolimata sellest, et Moby on minu jaoks lapsepõlvemälestus ja Õllesummer lihtsalt tülgastav, otsustasin teha erandi ja nostalgitseda veidi. Rahvast oli nii palju, et trügides võttis hinge kinni. Loomulikult olid kõigil käes lahtised plastiktopsid, millest õlu mõnuga rahvale peale voolas. Kukile roniti ka, räuskamisest rääkimata. Alles siis, kui kuhugi laulukaare alla jõudsime, nägime lõpuks lava ning saime rahulikult hingata. Ja kohe hakkas tulema. Alguses aeglaselt ja õrritavalt, siis aina kõvemini ja kõvemini ja kõvemini kuni rahvas täiesti pöördesse läks. Alguses võõraid ja vähemtuntuid lugusid, siis aina rohkem ja rohkem vanasid häid hitte. Isegi tõeline disko tundus tema esituses kahtlaselt hea. Kui viimane lugu, feeling so real, lavale tuli, läks rahvas vist tõepoolest transi. Aga ma ei taha mõeldagi, kuidas Moby ja bänd end ise tundis, sest see müra ja valgus, mis väikse musta kuubiku sisse mahtusid, pidi küll kõik meeled paigast raputama.

Nihkunud perspektiivid. Venemaalt Eestisse.

Reisides on ikka nii, et hakkad andma uusi hinnanguid.

Pärast Uhta'd, Vorkuta'd ja teisi kommunistlikke hirmutisi tekkis meil näiteks kujutelm Voronežist kui ühes kaunist rohelisest ajaloolise arhitektuuriga linnast. (versus Riina sõnad umbes kaks kuud varem: "Ükskõik kuidas ma ka ei püüaks, Voronež on hall ja kole kivilinn ja seda ei anna ilusaks mõelda!")

Kusagilt Uhta'st Eesti poole hääletades, kui Moskvani oli jäänud veel 400 kilomeetrit ja koduni umbes 1500 kilomeetrit, tundus, nagu oleks zavood juba kiviga visata.

Kuid muudkui tühjadele teedele toppama jäädes ja Komimaal ööbides, hakkasid Venemaa aasad ja väljad juba hirmsasti Eestimaa omasid meenutama.

Kui Moskvasse jõudsime ja pangas oma effessbeelt saadud trahvi maksta tahtsime ning meid tõepoolest võetigi jutule erinevalt kõikidest nendest eelnevatest pankadest, ei suutnud ma kuidagi uskuda, et teenindaja ei karjunudki meie peale või ei kehitanud õlgu ja minema ei jalutanud. Kohale tuli hoopis mänedžer ja vabandas (!), et nii kaua aega läks ja kinkis meile rinnamärgi. Olime pikka aega sõnatud, sest olime terve see aeg arvanud, et meie peame neile kingituse viima, et nad vana hea vene teeninduskultuuri reeglite kohaselt meid liiga tülikateks osutunutena minema ei saatnud.

Kui Peterburgi jõudsime, tundus äkitselt, et oleme tagasi Euroopas. Tädike kotihoius oli nõus õhtu lõpus meie kotte korraks loovutama ja siis tagasi riiulisse panema, seejuures ilma lisaraha küsimise või sõimamiseta. Seda nähes, eriti pärast nelja kuud Venemaal elamist, oleks ma suurest üllatusest vaat' et pikali kukkunud.

Ja siis lõpuks Eesti. Kujutasin juba ette, kuidas tänavatel pole ühtki žigulid või baabuškat, kõik majad on kaunid ja renoveeritud. Inimesed naeratavad. Poes öeldakse, "külastage meid jälle". Aga ausalt öeldes ei olnud nii suurt vahet midagi. Koledad magalad pole kuhugi kadunud, ka baabuškaid on veel küllaga ning ei ole nad ka oma sõimu unustanud. Aga ainult vene taksojuhid on siin eestis need, kes sulle siirast südamest õnne ja edu soovivad.

Reedel Tartusse tripimuusika festivalile!

R17.07.2009 / 21.00 / 50.- /40.- (tudeng, flaier)

uksed 21.00, esimene bänd 22.30.
GANJAPÄEVAD
Tartu tripimuusika festival
Live: VÄRAV
Live: VOOG
DJ-d: Don Erikson (stepper reggae dub)
Smaddy (dubstep, raggajungle)
Daysleeper (worldbeat, dub)

Sellal, kui suvise Tartu vanalinna vallutavad keskaegsetes riietes kaupmehed, koidavad Genialistide klubis Ganjapäevad.
Tegemist on Eesti esimese tripimuusika festivaliga, mis ammutab inspiratsiooni nii Jamaika kuumadest rütmidest kui ürgsetest šamaanikultuuridest. Sisekulgemist ja saaliruumi täitvad helid vahelduvad tantsuvoogudesse kiskuvate vibratsioonidega. Muusika on tripp. Sel õhtul kindlasti.

Värav - verivärske ja omanäoline projekt koosseisus Kaido Kirikmäe (elektroonika), Indrek Asukül (bass) ja Lauri Pajos (trummid). Kindel maius Maikameikersi sõpradele.

Voog - žanripiire ületav nõidumine. Eesti esimene psühhedeelne doom-grupp Voog lööb kaose ja korra piiridel mängleva lainena kuulaja kord kivisse, kord kosmosesse. Kataklüsmist alguse saanud evolutsioon viib kui mantra endaga kaasa teistesse maailmadesse ja muusikast saab rännak. Bänd esitab kontsertidel ühe sujuva loo, millest ei puudu minimalistlikke otsinguid, mastaapset kütet, drone-momente ega kosmilist psühhedeeliat. Lend muusika erinevatel nivoodel garanteeritud.
Mänts - kitarr, Anz - bass, vokaal, Terje - klahvpillid, Aladar - trummid.

Midagi saab näha siit:
http://www.youtube.com/watch?v=29q7-_yR26E
http://www.youtube.com/watch?v=K-ALh56-Ne0
http://www.youtube.com/watch?v=sCXD5bI5GUY
http://www.youtube.com/watch?v=q4YRPozSuaM

Homme on minu juures šamaan

Olime juba igasugust lootust kaotamas, aga siis meenus mulle Andrei.

Andrei ööbis rongis minu all, oli üks neist musklis meestest, kes rääkis teiste kohalike pässidega jahimehejutte. Aeg-ajalt ulatas mulle sõnagi lausumata õuna või šokolaadi ning tundis muret, et kuhu ma oma aruga nüüd ikka sõidan. Või et šamaanirahvastega tutvuma.
Ja kui meie viimne lootus oli kustumas, sain Andreilt sõnumi: Homme on minu juures šamaan.
Jalutades läbi tundra
Uuralid
Pikema jututa võtsime jälle imeliku sõiduriista batuska üle jõe Labõtnangisse, kust Andrei oma žiguliga meid peale korjas. Järgmised kaks päeva veetsime tema juures külas.
Kohal olid kaks handi šamaani Lazar ja Slava, õigemini olid nad mõlemad sellised 50/50 šamaanid. Mõlema mehe vanaisad olid omal ajal olnud tugevad šamaanid. Näiteks räägitakse, et Lazari vanaisa olnud käega kinni püüdnud püssikuuli. Nii vinge šamaan.
Kuid siin tulid jälle mängu ajaloo kurvad keerdkäigud. Nimelt tapeti mõlemad vanaisad nõukogude võimu poolt, nagu enamik suurtest Siberi šamaanidest. Mul läksid silmad märjaks, kui Slava sellest jutustas. Ta oli kümneaastane, jõudnud vanaisa käe all õppida kolm aastat. Nüüd on tema kui šamaani probleem selles, et ta oskab vaime välja kutsuda, kuid ei oska neid tagasi saata. Ta oskab sind šamaanitrummi abil transsi viia, kuid ei oska transist välja tuua. Niisiis ei saanud ta väga kaua oma trummi meile mängida.
Andrei maja
Lazar
Esimesel õhtul sai meile selgeks üks olulisemaid tarkuseterasid Venemaal:
Venemaal peab kõigepealt hommikuni köögilaua taga viina võtma, alles siis hakatakse rääkima hakkavad asjad ja jututeemad looma. Nii ei kippunud šamaanipoisid alguses suurt midagi rääkima. Enne tuli väärikalt tooste hõisata ja pitse kokku lüüa. Sakuskaks hammustasime peale Siberi rahvusroogasid:
Strogonina – toores ja külmunud kala, millest lõigatakse peenikesed ribad. Neid saab kasta kastmesse või soola sisse. Ja amps. Nagu jäätis, aga kala, toores kala.

5-minutka – need samad kalaribad, aga sulanult. Kallatakse maitseainetega üle, viis minutit hoida kaane all ja valmis!
Põhjapõdravorst ja põhjapõdra liha
Uhhaa supp.
Kusjuures Slava käskis meil veel süüa ka kala aju!
Ühesõnaga oli meil kõige klassikalisemad ööd Venemaal. Istusime meestega köögi laua taga, võtsime viina ja mekkisime põnevaid sakuskasid, väljas paistis konstantselt päike. Andrei oli fantastiline kokk.
Kui viin vaikselt pähe hakkas, läks jutt ka põnevamatele teemadele, nagu handi kultuur ja siberi šamanism. Ometi olid nad alguses nende teemadega kidakeelsed. Näiteks:
Mina: Kas sa kärbseseenega suutsid reisida kolme maailma vahel?
Lazar: Mida? Kust sa selliseid asju tead?
Mina: No, kas sa suutsid tunnetada neid erinevaid maailmasid?
Lazar: Hmm.. Tead, sellega peab palju tööd tegema. See on kõik, mida ma saan sulle öelda. Pärast veel mõnda pitsi, rääkis ta natuke rohkem.
Vahepeal jäeti meid Slavaga üksi. Ta korraldas meile väikse šamaanisessiooni. Mängis bubinit (šamaanitrumm), tantsis šamaanitantsu ning otsis meie kohal trummi mängides üles meie tervise nõrgad kohad. Samuti suutis ta üllatava täpsusega kirjeldada pärast põgusat trummimängu meie kõikide iseloome. Veel andis ta nõu tuleviku kohta.
Siberi šamaanidele omaseks tunnuseks on kanda sessiooni ajal silmakatet. Selleks, et keegi ei näeks šamaani transis silmi. Transiseisundis suudab šamaan reisida mööda teisi maailmasid, kogudes sealt vajalikku tarkust. Šamaanikostüümi selg on kaetud metallist ehtega. See peaks kaitsma kurjade vaimude eest, kes võivad šamaani selja tagant rünnata.
Šamaani vööl olid järgmised elemendid:
- jänes
- külmahelves
- armastus Emake Maa vastu
- põhjapõder (vast kõige olulisem sõber üldse põhjarahvastele)
- armastus mehe ja naise vahel
- viisnurk. See pani meid parasjagu kohkuma, kuid seletus oli järgmine: et vene võim enam kedagi meist ei tapaks.
- N Liidu sümbolid – sirp ja vasar. siin olime juba täiesti jahmunud.
Slava selgitas:
„N Liit tappis kõik tugevad šamaanid. Selleks, et meid täna enam ei tapeta, panid šamaanid enda vööle võimu sümbolid, sest selle pihta nad tulistada ei saaks.“
Hiljem samal ööl, kui seltskond ikka köögis tooste hõiskas, hiilisin kõrvalkambrisse, et mängida bubinit. Nautisin šamaanitrummi võimsat tumedat kõla ja harjutasin rütme, mida Slava oli mulle õpetanud.
Siis koputasid naabrid. Oih, kell oli vist liiga palju.
Aga naabrid ei olnud sugugi kurjad liigse lärmi pärast:
„Nilzjaa, nilzjaa, nilzjaa! Mis te siin teete?! Ei tohi vaime välja kutsuda! Lõpetage kohe see vaimude välja kutsumine! Nilzjaa, nilzjaa, nilzjaa!“

Hiina nanotehnoloogiat avastamas

Selleks ajaks me juba vihkasime Salekhardi. Olime seal olnud juba nii mõnegi päeva, otsinud helikoptereid põhja poole, käinud ametiasutustes, nabitud kinni effessbee poolt. Meie ainus soov oli sellest hirmsast linnast lõpuks ometi minema saada. Ehkki Riina paanitses kui segane, et miilits meid jälle oblasti piiril kätte saab ning pokri pistab, otsustasime trahvi maksmise jätta Moskvasse ning kaduda sealt, Big Brotheri silme alt, kiiremas korras.

Rongipileteid ostes tundis meie vastu kahtlaselt suurt huvi jutukas pintsakus vanahärra. Seletas ja seletas ning meie ignoreerisime kõike ja kõiki, kes meid selles linnas veel tülitada püüdsid. Poolel teel üle jõe leidis ta meid aga uuesti üles. Vaatas pikalt silma ja ütles: „Tead, sul on hea energia. Su vanaema on vist šamaan, on mul õigus?“
Vaatamata sellele, et vanaemadele vanarahvatarkus meeldib, ei oleks ma neid kumbagi kuidagi šamaaniks nimetada suutnud.
„Tulge minuga kaasa. Ma tahaksin teile üht tehnoloogiat tutvustada. Ainult pool tundi. Tegelen väga huvitava asjaga..“
Me suutsime vaid mõelda, kuidas sealt minema saada ega tahtnud vanamehest midagi kuulda. Jäime neljakesi bussi ootama. Tema aga vahepeal muudkui seletas. Vene keeles loomulikult ja veel imelikest asjadest, millest me päris täpselt aru ei saanud.
„Mind huvitab hiina filosoofia.. teate seda hiina nukku, kus nõelad läbi pistetakse.. šamaanid seal mail tegelevad ka energiatega.. meditatsioon.. taimed parandavad tervist..“
Ta rääkis metsikul kiirusel, ise asjast täielikul veendumusel olles ning lõpuks ka meiski huvi äratamas. Olime korraks isegi intrigeeritud ning nõustusime mehega kaasa minema. Ta viis meid mingisse imelikku majja, kus vist olid erinevad büroohooned. Näitas finantsdirektori ukse kõrval seisvale nimesildile ja ütles, et näete, see on šamaan, las ma tutvustan teid pärast seanssi. Siis viis ta meid klassiruumisuurusesse ruumi, käskis pinkidele maha istuda ning kukkus tahvli ees seletama.Esmalt joonistas Yin ja Yangi. Kui Terje tegi märkuse, et täpid on vales kohas, vastas ta: „No vahet pole, saate aru küll.“
Seejärel osutas käega plakatile seinal, mis tõi välja mingid hiina filosoofia põhijooned ja nende taga veel elemendid, mis selle järgimisel tervise puhul olulised oleksid. Siis tõmbas kilekotist ükshaaval välja purgikesi ja kapsleid:
„Teil on seljas kaheksa meridiaani, vot siin,“ viipas ta käega kusagil õhus. „Need on olulised kohad hiina filosoofias ja teie kehas. See siin on Ying Yung Wung, aitab verel läbi kaheksa meridiaani käia.“ Siis võttis järgmise kapsli kilekotist ja vabandas, et see oli pooleks murtud ja seest tühi, aga me oleme targad tüdrukud, saame aru küll, et see imerohi oli „Weng Shui Hung, mis puhastab meie kopse, vastavalt hiina filosoofiale (muidugi) tsirkulaarselt ülalt alla..“ Ja nii ta rääkis, muudkui erinevaid tühjasid pudeleid või kapsleid kotist välja tõmmates. Kui geniaalne hiina „nanotehnoloogia 10 astmel -9“ oli kiiresti meile selgeks tehtud, hakati rääkima rahast. Et meid soovitakse näha kui hiina nanotehnoloogia turustajaid Voronežis. Märkisime, et lähme nüüd otse Eestisse tagasi. Siis mees leidis, et neil on ka hea meel meiega Eestis partnerlusleping sõlmida, seal veel polevatki maaletoojat. Loomulikult ei jäänud ka mainimata raha-asjad. Et esimene väikene sissemakse meie poolt oleks 750 eurot, kuid mida rohkem kaupa maha müüme, seda suuremaks meie jõukus kasvab. Kui me õigesti aru saime, siis pooled Venemaa noored omasid hiiglaslikke majasid ja esmaklassilisi autosid just selle hiina nanotehnoloogia ime tõttu.
Ta küsis meie sünnikuupäevasid ja leidis, et me kõik oleme jube erilised, müstilise andega tüdrukud ning peame seda ajaloos edasi kandma. Naeratasime püüdlikult ja püüdsime teha kõike, et naeratus taltsutamatuks naeruks ei muutuks.

Kuidas meid vene võimude poolt kinni nabiti

Polaarjoonel. Teisel pool Uuraleid. Jamali Neenetsi autonoomne ringkond. Salekhard.
See linn oli kõige ilusam, mida ma olin Venemaal näinud. Puhtad tänavad, korralikud majad. Muidu nii levinud hruštšovkasid leidus siin ainult paar. Pigem figureerisid madalad puumajad kõrvuti uuenduslikku joont hoidvate värviliste kivimajadega, nagu oleksin kusagil Skandinaavias. Ainult see linn oli elutu. Siin puudusid kohvikud ja baarid, puudus igasugune kultuuritegevus. Päeval polnud kuskilt süüagi saada. Olime sunnitud kammima nii üksluiseks muutunud toidupoode, kus hinnad olid nagunii 30% kõrgemad kui mujal Venemaal.

Ööd on siin valged. Linn ei magagi, vaid on kui elusalt uinunud olekus. Elab võikal viirastuslikul kombel nagu ellu ärganud surnu. Olime kõndinud neid tänavaid juba päevi. Ja seal polnud mitte midagi teha.
Läksime järgmisel päeval valitsusehoonetesse tagasi, nagu mees mustas pintsakus oli käskinud. Edaspidi ja täiesti arusaadavatel põhjustel, sai mees endale hüüdnime Pärdik. Ta väitis, et saame minna üles tundrasse, aga selleks on vaja luba. Viimast tuleb tavaliselt kuude kaupa ette taotleda, aga meie saaksime tunni ajaga. Pärdik lubas meid vastavasse asutusse kohale viia.
Ilm oli nagu koer. Lumi sulas ja teed olid soppa täis. Nende vahel kerkisid uusrikkurite naftarahal põhinevad elamud.
Tükk aega püüdsime taksoga seda kohta leida. Lõpuks helistas Pärdik institutsiooni, mille peale saadeti meile transport järele. Siis ma veel ei märganud, et see oli nagu maffiabuss. Must, toonitud klaasidega ja ilma numbrimärgita.

Järgmisel hetkel astusime uksest sisse ning meile vaatas otsa klaasi tagant seltskond tähtsaid mehi. Seintel rippusid nõuka-aegsed kangelaspildid kõvadest valitsejatest ja korra karmusest. Sõitsime tagasi aega, mil inimeste tegemistel hoidis silma peal KGB, vähemalt tekkis selline tunne.
Aga see siin pidi olema mingi institutsioon, kus meile kirjutatakse ametlik luba reisida neenetsite juurde tundrasse. Andsime passid ära ja jäime lootusrikkalt passima. Pärdik lasi rahulolevalt jalga.
Ootasime tund aega. Asi muutus kahtlaseks. Tegime suitsu ja Berit avas uksed rasket musta kasti kandvatele härradele. Tundub, et siin majas toimub peen ja keeruline töö.
Ootasime veel ühe tunni.
Siis tuli mees laia naeratusega tagant ruumist välja ja teatas auväärselt: „Nüüd tuleb teil maksta trahvi!“
Ma pahvatasin naerma. Me ei saanud siiani päris täpselt aru, kus me oleme ja miks me siin oleme. Tahtsime vaid head ja vajaminevad paberid korda ajada, aga nemad tulevad lagedale trahvi jutuga. Ütlesin, et triiksärgis härrad annaksid meile passid tagasi, me lähme parem kohe siit lõuna suunas ära. Külm ja hall ja ebameeldiv on siin.
Aga mehed järele ei andnud – seadus on meil juba murtud. Oleme ilma loata sisenenud piiritsooni. Kui ei taha trahvi, saame tjürmi. Vaidlesime erinevate strateegiatega viie härraga oma pool tundi, kes vahepeal ka esimesi psühholoogilisi katseid meie peal tegid:
"Te elate Nina Alexandrovitši juures, on mul õigus? Kas te teate, et tal oli alles sünnipäev, 27.mail?" Me muidugi ei olnud midagi kuulnud.
Lõpuks viidi meid ülemisele korrusele läbipuurimisele. Nüüd olid nad juba üsna kindlad, et me oleme spioonid Eestist ja vähemalt üks meist peab olema ajakirjanik. Siis hakati küsitlema. Alustades venna akadeemiliste perspektiividega, lõpetades isiklike suhete, perekonna loo ja Venemaale sõidu eesmärkidega. Ähvardati valedetektoriga. Märkasin seintel tähtsaid dokumente, mis viisid mind arusaamani, et tegemist on teada tuntud effessbeega.... piiriteenistus...
Vastasin: „Muidugi. Ma tulin siia uurima teie imetoredaid pamjatnikke. Ja muidugi ka tutvuma vene bürokraatiamasinaga.“
Mees tõusis selle peale püsti: „Rohkem küsimusi mul ei ole.“
Kolme minuti pärast naasis käeraudadega.
„Aga kas nüüd on midagi veel lisada?“ vehkis ta mu silme all hajameelselt käeraudadega. "Kas te teate, mis need on?"
Meilt võeti iga viimane kui sõrmejälg ja pildistati kolmest küljest. Meie piinariistad olid peidus selles samas suures kirstus, millele Berit tunni aja eest nii viisakalt ukse avas.
Alles õhtul pääsesime minema. Nemad aga ei saanud vist lõpuni aru, et tegemist on kolme vagabondist tüdrukuga, kes tahtsid lihsalt oma sugulasrahvaste šamaanilaulu kuulda.
Kui me lõpuks tagasi koju jõudsime, küsisime huvi pärast Ninalt ta sünnipäeva kohta.
"Alles äsja oli ära. 27 mai."