Rongisõit valge tundra valgesse öösse

48 tunni jooksul rongis võib nii mõndagi juhtuda. Eriti kui rong Moskvast otse põhja suunas veereb.
Kõige tihedamalt muutub seltskond. Sinuga sama seinavahet jõuavad jagada dressides tädike, haisvate jalgadega poiss, teetööline ning millalgi teise päeva pärastlõunal, kui hästi läheb, jõuab rongile ka su eestlasest sõbranna. Muidugi on vagunis veel inimesi, kellest esimeste tundide jooksul ei tunne sa kedagi ning viimaste ajal soovid juba kõigile head teed ning annad lubaduse häda korral helistada. Need on enamasti kas vanamehed, kes hommikul sind viskiga kostitavad ning selle kõrvale rasvast praekartulit pekiga jagavad. Või siis noored poisid, kes ettevõtmise peale heakskiitvalt naeratavad, kuid sedagi ainult siis, kui enda naised ei näe. Ja loomulikult vagunisaatjad, kes lõpuks salaja voodiserval istudes ka viina lonksavad.
Sama tihedalt kui muutub seltskond, muutub ka info. Üks hüüab, et mis te sinna ometi lähete! Ilma loata ei saa te kuhugi. Järgmine seletab vastu, et miks ei saa! Alati saab kui vaja. Siis kolmas märgib, et jõge ei anna ületada, jõgi on jääs. Neljas ütleb, et siis saab autoga. Viies aga teab rääkida, et jää hakkab liikuma, midagi ei saa teha. Ning viimaks kirjutab kuues meie paberilipakale: Maladjoošnõje poliitiki ning soovitab meil saabudes minna otsejoones linnavalitsuse hoonetesse.
Aga ka teisel pool rongi akent avaneb igal päeval uus pilt. Veel päris sõidu alguses käin lühikeste varrukatega külapoodides teele õlut kaasa ostmas. Limpsin perroonil jäätist ja naudin päikest. Teisel päeval tõmban selga juba sügisjope. Külapoed on asendunud tädikestega, kes rongi saabudes kohale jõuavad ning pirukaid müüvad. Teise päeva öösel, kui kell on juba kaksteist, paistab veel päike. Ning hommikul päiksesäras silmad lahti lüües ei ütle mu kell ei rohkem ega vähem kui 3.40. Kolmandal päeval ei ole miski aga endine. Tsivilisatsioon on asendunud tühjade valgete laugete väljadega. Taamal paistavad Uuralid. Teel ei ole ei külapoode ega tädikesi. Üldse midagi ei ole. Õue minnes tõmban pähe karvamütsi ning selga talvemantli. Ja aknast paistab silt ЕВРОПА – АЗИЯ.

Otsides vene hinge ... Punk on vene hinge ekstreemum.

Kui Voroneži tulin, polnud mul aimugi, kuidas elu ja olu siin olema hakkab. Tõtt öelda polnud ma semestriks Venemaal vähimalgi määral ette valmistanud, kui just ainult see, et venelasest kursavend tundus kuidagi armas ja vahel hüüdsin korterikaaslasele kak delaa. Eesti meedia oli Venemaast maalinud üsna muserdava pildi, alustades lokkavast kuritegevusest, lõpetades venelaste vihast väikse fašistliku Eesti vastu.

Olin valmis selle pildi ribadeks rebima ja asusin oma väiksele missioonile – üles otsida see vene hing, russkaja dushaa.
Õpetajad muidugi muigasid selle plaani peale ja vangutasid päid. Mina hakkasin varsti arvama, et russkaja dushaa asemel saame ´vene dušši´. Teisisõnu, suurim stereotüüp Venemaast (mis vastab ilmselt ka tõele) – sitased peldikud ning poriloikudes teed.
Vene hinge ei paistnud kusagilt.

Aga ühel õhtul päris semestri lõpus istusin sõprade pool. Kuulasime vene punki ja jõime õlut. Ning korraga oli kõik selge – minu vene hing just selles peitubki. Legendaarne vasakule kaldu punkbänd Гражданская Оборона ja Е. Летовi sõnad näitasid kätte suuna. Punk on vene hinge ekstreemum.
Või et kuidas?
Nad on vastu, lihtsalt nii. Oma sümboolsel idealiseeritud moel. Ja vastumeelsuse väljendamiseks toetatakse vastaspoolust, mitte et nad seda päriselt tahaksid. Laulavad vanaisa Leninist ning vaatavad nostalgiasädemeis pilgul sirpi ja vasarat.
Один наш дедушка Ленин – хороший был вождь,
А все другие, остальные – такое дерьмо
А все другие враги, и такие мудаки…
А над моею над отчизной бесноватый снег шёл.

Ümbritsev maailm on vastumeelne, hinges möllab protest. Aga samal ajal on kõigest ka piisavalt pohhui, et midagi päriselt ette võtta. Tegeletakse ikka heaolemisega, oma lihtsal ja rabaval moel. Veidi romantiline, päris palju märul, revolutsiooniline, nõuab muutust, ootab muutust, elab ideaalides, unistab ja kõige selle juures on uhke ning näitab kogu maailmale keskmist sõrme.
Endiselt ei veena?
Vene filosoof L. P. Karsavin kirjutas juba möödunud sajandi alguses venelastest midagi järgmist:
- religioon on tähtis, aga sedagi ekstremistlikus vormis. Kõrvuti kirikuga elab igas venelases väike pagan.
- haritus on oluline, aga muu maailm tavaliselt venelaste kirjutistest midagi aru ei saa. Aga ega venelane sellest hooli. Tema kirjutab edasi.
- Revolutsiooni on vaja. Unistab pöördest ja seda pidevalt.
- Plaanid on alati suured. Ilma ideaalideta elada ei saaks. Tulevik on suur.
- Aga kui läheb plaanide teostamiseks, siis kuhugi kaob energia...
- Maksimalist. Ekstremist.
- Normid ei meeldi. Loogika pole venelase teema. Mõte töötab seljaga, mitte peaga.
- Käsk ei meeldi. Pigem kaos kui kord.
- Permanentne seisund – kriis. Stabiilsus saavutatakse selles, et pidevalt on ebastabiilsus.
Ja kui nüüd tulla tagasi punkarite juurde, siis umbes täpselt seda liini nad ajavadki, oma ekstremistlikus vormis. Võiks isegi öelda, et ka igas babuškas tänaval elab väike punkar. Punk on vene hinge ekstreemum.
Populaarse vene punkbändi Purgeni 1992. aasta albumi plaadikaanelt

"Ma olen vaba! Tähistame!"

Segaste tunnetega sõitsime liftiga kümnendale korrusele. Ustel korterinumbrid puudusid, aga ühest kostus kassi mäugumist. Keerasin võtit kartuses, et meile avaneb nüüd midagi piinlikku. Nagu üks alkohooliku korter seda olla võiks.
Aga vastupidi.
Sealt avanes meile sissevaade kellegi hämmastavasse maailma. Kõik oli puhas ja kena ning täis põnevaid asju, mis olid kõik piinliku korralikkusega kindlatele kohtadele asetatud. Raamatukogu täis filosoofilist ja kunstiajaloolist kirjandust, öökapi kõrval väike raamat seentest. Seintel põnevad maalid. Põrandal suured kivimürakad ja hiiglaslikud hobuserauad, mida, nagu hiljem kuulsin, kasutati Esimeses maailmasõjas. Puupakul lebas puidust pidemega relv, mis, nagu hiljem kuulsin, pärineb 18. sajandist. Perekonna reliikvia. Seina ääres seisis veel kaks suurt püssi. Ekspeditsioonide tarbeks tundrasse.
Leian üles tema plaadikogu, mis on täis eriti head psühhedeelrokki või Tiibeti meditatsioonikraami. Kogu päeva avastasime Ilia maailma, tuhnides tema raamatutes ja kuulates muusikat, mis lennutas meid tagasi hipi kuldaega.

„I’m free! I’m free again!“ olid esimesed sõnad, mis ta tuppa astudes eufooriliselt hüüdis. „I’m free! Let’s celebrate!“
Avasime veini, viisakusest.
Järk-järgult rullus meie ees lahti tema kummaline elulugu, millest ta Berliini ja Norra heietustega meile juba eelmisel päeval telefonis sonis. Pärast esimest klaasi veini muutus ta veidi lömmis kainestusmaja järelhingusega nägu korraga säravaks. Tema jutt oli arukas ja intrigeeriv.
Tema soontes voolab nii norra, vene kui ka eesti verd. Üles kasvanud Moskvas. Sealt sõitis doktorantuuri Berliini, kus ta oma kätega lammutas Berliini müüri ning elas viis aastat skvatis. koos ajastu suurimate hipidega. Nagu ta isegi. Pikad juuksed, pikk habe, John Lennoni prillid. Mõned bändiprojektid. Naised. Eksperimendid erinevate psühhotroopsete taimede ja LSD-ga. Ta näitas meile oma joonistusi sellest perioodist. Ta oli siga-andekas kunstnik. Sõbrustas Yoko Ono ja Timothy Leary´ga. Doktoritöö kirjutas budistlikest ideedest uus-vasak-liberalistide liikumiste seas. Ehk siis hipidest. Elu motoks: Move fast slowly.
Vahepeal elas Amsterdamis, siis USA-s, jõudis asutada paar `vaba mõtlemise seltsi´. Siis sattus õnnetusse armastusse ning otsustas reisida üles polaarjoone taha, kus mugavalt elule ots peale teha.

Jõudis polaarjoone taha ja ...
Nad kutsuvad seda haigust Polar Disease´ks. Kui korra juba polaarpäeva näed, siis tahad seda ikka ja uuesti näha.
Mees ostis endale 100 hektarid maad Lapimaale ja sellest ajast peale ehk viimased viisteist aastat on ta igal aastal sõitnud põhja ekspeditsioonile. Ehitanud sinna oma onnid, tundes iga kivi ja kändu. Üksi oma valduses, ainsaks kuningaks pruun karu.

Kui läksime poodi teise pudeli veini järgi, tuli Ilial geniaalne idee, mis mind ei üllatanud:
„Mul on kodus greibimahla. Ja mul on jääd. Mis te arvate, kui teeks õige mõned head kokteilid?“
Kurb oli vaadata andekat meest, kelle andekusest on alles vaid tuhmuvad mälestused. Tulnud läbi nii paljust, aga see, mis mehe lõplikult murrab, on ikka vana viinakurat.

"Ma olen arreteeritud!"

Kell on kaks öösel ja me oleme kusagil Moskva äärelinnas, mis juttude järgi pidi olema kõige ebasoovitavam koht, kus öösel viibida. Seal me seisame, rongijaamas ja helistame oma tulevasele sõbrale Iliale, kes telefoni vastu ei võta. Veel hommikul võttis ja lubas meil enda juures ööbida. Ta seletas karuse ja segase häälega, et elab Berliinis. Võtku me Moskvasse jõudes rong Peterburgi ja… Siis ilmnes, et ta elas seal aastaid tagasi. Või hüüdis ta läbi toru, et kas teate, et ma olen ikkagi professionaalne etnoloog! Ja et loodetavasti ei ole meil ikkagi kassiallergiat. Kõik selle väga eklektilise info temast kogusime paari kõne jooksul, teel Moskvasse. Iga korraga muutusid kõned aina imelikumaks, mehe seletused aina segasemaks ja vanamees aina närvilisemaks, et kuhu me ikkagi jääme. Aga jah, kell on kaks öösel, me oleme Moskvast kilomeetreid väljas, kodutud ja ei suuda enam Iliaga ühendusse astuda. Õnneks lahenevad kõik asjad alati omasoodu. Rongijaamas telefoni laenanud noormees viib meid oma ema ja õe juurde ööbima. Enne seda peame koos ta sõpradega seisvas autos pidu ning joome ära veini, mis pidi Iliale kingituseks minema. Nagu Lasnamäel ennemuiste. Kui hommik käes, püüame uuesti. Ilia vabandab, ütleb et jäi magama ning palub meil uuesti rongijaama tulla. Pool tundi on juba möödunud, aga endiselt Iliast ei kippu ega kõppu. Lõpuks Terje helistab vanamehele, kes telefoni karjub:
„I’m fucking arrested?“
„What, are you joking?“
„No, they fucking arrested me!“
Teiselt poolt toru kostub miilitsa seletamist. Vaatame ümberringi – miilitsaauto meie taga. Luusime seal ringi, et ega meie ’sõpra’ kusagil sees ei istu. Miilits teeb paar kõnet ning juhatab meid teisele poole raudteed. Näeme juba kaugelt. Vanamees, pikad lokkis juuksed sorakil, John Lennoni prillid peas, jalad harkis, seisab kolme miilitsa vahel ja seletab midagi. Peast käib läbi muidugi musttuhat mõtet, et kas meil on ikka kõike seda vaja.. aga uudishimu saab võitu. Astume mehe juurde.
„Tere, mina olen Berit, tema Terje.“ Miilits vaatab meid kahtlaselt.
„Ohoo, väga meeldiv! Mina olen Ilia. Aga vaadake, ma olen fucking arrested!“ Uurime miilitsalt, et milles asi. Tuleb välja, et meie sõber mitte lihtsalt ei räägi natuke imelikult ja segaselt, vaid on purupurjus ning nüüd vaja kainerisse viia. Vanamees seletab midagi, et ta on rootslane ja lasku tal minna. Pakub isegi altkäemaksu, aga ei midagi. Miilits ütleb raudse EI ja nüüd on teada, et ega head nahka sealt ei tule. Siis meenutab mees veel kord, et ta on siiski etnoloogia PhD! Aga kui miski ei aita, tõmbab Ilia taskust võtmekimbu:
„Teate, tüdrukud, mul on väga kahju, aga mind nüüd arreteeritakse. Minge palun minu juurde. Külmkapis on teile toitu. Oodake mind ära, tulen umbes nelja tunni pärast tagasi,“ pudistab vanamees väga aupaklikult ja jagab meile instruktsioone, kuidas ta kodu üles leida.
„Nagu Ameerikas! Tänavanime ei ole, ainult numbrid! 56547 – 43.“
Ja nii nad lähevad neljakesi miilitsaautosse. Ilia, keha ettepoole kummargil ja käed toetumas vastu selga, justkui kannaks ta imaginaarseid käeraudasid. Kolm miilitsat tema ümber. Teeme pilti, aga miilits kustutab need ära.

Big brother hoiab silma peal ehk vabadusest ja Planktonist Venemaal

Sasha räägib, et kõige olulisem on olla vaba - olla vaba oma peas, oma mõtetes. Ta ei taha olla plankton, nagu enamik siin Venemaal.

Kes on Plankton?

Plankton tõuseb hommikul üles, sööb vorstivõileiba, tõttab tööle, vihkab oma tööd, loivab koju, istub televiisori ette, sööb vorstivõileiba, joob õlut, igavleb, läheb magama, hommikul tööle. Nädalavahetusel vedeleb televiisori ees kogu päeva, joob õlut ja igavleb. Rohkem ta ei mõtle, rohkem ta ei tea. Kõik mida ta teab, tuleb televiisorist, naabrimehelt ja propagandahõngulistelt plakatitelt, millest ta tööle tõtates möödub.

Kui väga aga Sasha ei hindaks vabadust, on tal seda ikkagi vähem kui keskmisel eestlasel. Ta on Vene Föderatsiooni vang. Põhimõtteliselt.

Venemaa paberipoliitika on umbes järgmine: sul on pass, kuhu on märgitud sinu sissekirjutatud aadress. Kui sa viibib mõnda aega kuskil mujal, tuleb end ümber registreerida. Kui ment tabab sind ilma dokumentideta võõras linnas, siis tuleb trahv või kui veab, saad altkäemaksuga läbi. See pass sind väljamaale ei lase. Reisimiseks tuleb taotleda välispassi. Lisaks sellele peab igal korralikul vene mehel olema ka sõjapilet, mis tunnistab, et oled teeninud vene armeed. Näeb teine välja umbes nagu pass, punased tähed kaunistavad iga lehekülge. Kui neid dokumente pole, siis oled nagu dokumentideta võõras linnas.

Sasha on patsifist. Seepärast ei tahtnud ta minna sõjaväkke. Sõjapiletit ei ole. Välismaale ei saa. Isegi võõras linnas kolamine tähendab riski võtmist. Mida Venemaal sellises olukorras teha? Läbirääkimised komiteega muidugi ei aita – sõjavägi on Venemaal auväärt asi. Küll aga võib abi olla sellest, kui su isa töötab kõrgel ametipostil.

Või kui sul on palju raha.

Venemaa tänavaposte ilustab loendamatu hulk pakkumisi stiilis: lõputunnistused, sõjapiletid, passid. Alates 60 000 rublast. Tel: 89129264305

Võib-olla Sasha kunagi maksabki. Võib-olla mitte. Ainult viimasel juhul jõuab ta varem või hiljem järeldusele, et tõepoolest on Venemaal kõige lihtsam olla Plankton.

Logistame marsrutkaga mööda auklikke teid. Haiseb higi ja eilse õlle järgi. Minu kõrval istub liiga tugevalt joonistatud huulekontuuridega mammi, keemiline lokk uhkelt võbisemas peas. Tema kõrval magab joodik, kes iga kord, kui august läbi sõidame, ähvardab toolilt maha veereda. Plankton. Plankton. Plankton. Plankton. Läbi tolmuse akna paistavad tee kohale veetud plakatid, mis räägivad suurtest võitudest ja isamaa armastusest. Plankton. Plankton. Plankton. Plankton. Külmavärinad jooksevad õudusest jälle üle selja, kuigi ma peaksin sellega juba ammu olema harjunud. Plankton. Plankton.

Ja seda õudust ilmselt nemad, head vene sõbrad, enam ei märka. Hämmastav, kuidas nad kogu selle igapäevaselt ümbritseva jama juures on säilitanud sellise soojuse, armsuse, siiruse. Peaegu et selle, mida pidada vabaduseks. Ja kuidas nad elavad, elavad koos.

Vot Venemaad ma armastan, Vene Föderatsiooniga on aga isevärki lugu.

Pidu meile, meie sõpradele, sõprade sõpradele ehk underground ja open-air

Millised on kõige paremad peod Venemaaal? Just sellised. Pidu meile endile, meie sõpradele ja nende sõpradele ja nii edasi. See tähendab – underground ja vabas õhus. Vaba pääsmega, vaba joogipoliitikaga ja inimestele, kes Venemaal hingelt vähegi vabamad. Venelased nimetavad neid open-airideks. See on tants vabas õhus hommikuni.

Sellele lisanduvad DJ-setid, peamiselt trance´i lainel, visuaalia suurel ekraanil, ultraviolettvalgus, viirukid, öine tuleshow ja pöörased trummisessioonid. Üritusele reklaami ei tehta, info levib suusõnaliselt ja nii ongi tunne, et teeme pidu iseendale. Kohal Voroneži värvikam seltskond. Tantsupõrandaks oli ümmargune lagunenud betoonehitis, millelt kunagi oleks nagu lendu tõusnud rakett. Sellel hüppas monotoonses kaifis paarsada tüüpi, ülejäänud seltskond kolas ümberkaudses võsas. Otsides seda, mida ööl on anda. Vastu hommikut andis Nataša meile oma korterivõtmed, ise sõitis aga järgmisesse linna järgmisele open-airile. Meie suitsetasime tema üheksanda korruse korteri rõdul vesipiipu, vaatasime luitunud korterelamute harjadel triivivaid hommikuvalguses pilvi ja poistele polnud veel liiga hilja, et sel puhul mõned pitsid viina võtta.

Järgmisel õhtul Sasha pool ta playlistis seilates tundsin vist esimest korda, et saan trance´ile veidikenegi pihta.

Aga kuidas sellised üritused üles leida? Ega muud varianti väga ei olegi, kui olla üks kellegi sõbra sõbra sõpradest.

Väike vastik vene võim

Venemaal on võim täiesti harukordne nähtus. Ma ei räägi sellest suurest Big Brotheri efektist, mis sealset elu niikuinii saadab. Aga sellest väiksest vastikust võimust, mille vastu ei saa miski. Ühelt poolt – kui ülevalt on käsk antud, siis nii on. Teiselt poolt – mina kui käsu elluviija, pean oma tööd tegema ülima täpsusega!
Ehk teisisõnu – kui ikka registreerimisblanketitäitjat ei ole majas, siis ei saa hotellituba üürida. Kui koristajale on antud töö koristada, siis käib ta kasvõi harjaga üle su kingade, kui sa end liigutama ei juhtu. Kui laud on mõeldud kolmele, siis ei saa seal istuda neli inimest. Kui kotihoidu on kirjutatud, et üks kord koti sisseandmine maksab 74 rubla, siis see tähendab, et võid kasvõi nutta ja jalgu trampida, aga kotti nad ’korraks’ tagasi ei anna. Sest nii on ometi seinale kirjutatud.
Enamasti võib sellise kuuleka inimese ära tunda selle järgi, kui too valjult ja resoluutselt „HET“ ütleb ja siis pea ära keerab või minema jalutab. See on veel pehmem variant ja tuleb olla tänulik, et HETile ei järgnenud sõimulaviin.
Sõimulaviin võib muidugi tulla ka ilma HETita. Näiteks siis, kui annad piletimüüjale kogemata kümnerublastes 60 rubla, tahtes seejuures kahte metroopiletit, mis kokku maksvad 44 rubla (ehk siis üks kümnerublane sai rohkem antud). Siis jõllitab mutt puurist oma kõige ussilikuma näoga ja sisistab midagi su rahalugemisoskuste kohta.
Kõik klienditeenindajad muide istuvadki Venemaal puuris. Nendega saab jutule 5x5 cm suuruse ava läbi. Rongijaamades on enamasti mitukümmend puuri, igale puurile mingi mõistmatu sõna peale kirjutatud. Alati tuleb kindlaks teha, et sa ikka õige puuri järjekorras ootaksid, sest liikumatuid järjekordasid armastavad nad endiselt. Aga kui sa julguse kokku võtad ning baabushkat puuris kõnetada julged, võib juhtuda nii:
Mina, kogeledes: „Vabandage, kas see on siin kassa?“
Baabushka: „Mida see teile meenutab?“

Tegelikult ei tea ma ühtki paremat lugu kirjeldamaks Venemaad, kui üks Bulgakovi jutt, mida kuulsin sõbralt, kes kuulis sõbralt, kes kuulis.. Kokkupressitud variant loost:

Ivan Ivanovitš saadetakse Moskvasse komandeeringusse. Mees istub vagunis, teel Moskva poole, ja mõtleb omaette: „Mis ma sinna Moskvasse ikka lähen. Restoranid on kallid, teenindus on halb, toit ei ole ka kindlasti suurem asi, ilm on kohutav.. On mul vaja ikka sinna Moskvasse sõita..“
Äkki aga astub vagunisse kurat. Kurat lubab Ivan Ivanovitšile kõik tema soovid täita, vastutasuks mehe hinge eest. Ivan Ivanovitš on nõus ning soovib, et tal Moskvas kõik meeldiv oleks.
Ivan Ivanovitš jõuabki Moskvasse. Juba rongijaamas on tal sildiga vastas mees, kes ta uhkelt autoga hotelli sõidutab. Portjeed avavad Ivan Ivanovitšile uksed, restoranis ootab teda uhke õhtusöök, kelnerid on meeldivad. Ivan Ivanovitš on oma vahetuskauba üle ääretult õnnelik.
Kuid õhtu hakkab saabuma. Kell kaksteist saab vahetuskaup läbi, Ivan Ivanovitš peab hinge Kuradile andma. Mees mõtleb, et kuidas oma viimast veerandtundi sisustada ning otsustab hotellituppa minna ning seal tassikese teed juua.
Ivan Ivanovitš helistab siis administraatorile, et tass teed tellida. Teisel pool toru ütleb resoluutne hääl:
„Teed me numbrisse ei too.“
„Kuidas ei too? Ma olen täna kõik saanud. Head road, viisaka teeninduse, uhke hotellitoa.. ma nüüd tahaks ainult ühte teed tuppa.“
„Ei. Teed me numbrisse ei too.“
„Aga palun Teid…“
„Ei. Teed me numbrisse ei too.“
Ivan Ivanovitš on suures segaduses. Kõike talle lubati, aga teed mitte. Kell lööb kaksteist. Hotellitoast astub sisse eriti õnnetu olekuga Kurat, kes ütleb, et peab loobuma Ivan Ivanovitši hingest. Sest isegi Kurat ei saa sellele vastu, et „Teed me numbrisse ei too.“

Kevadest Voronežis

Aga ma tean, et kunagi
Pole ma tulnud ära sealt,
Kus mälestusi ei ole.

- J. KaplinskiKevad, nagu kuulduste kohaselt Voroneži kandis alati, saabus korraga ja kiiresti ning venelaste suur jalutamiskirg muutus uutes tingimustes täiesti mõistetavaks. Üle mitme kuu sai kuiva jalaga läbi linna, kastanid õitsesid, linnud siristasid. Pargid täitusid armastavate paarikeste ja õlut lakkuvate kampadega.

Seda enam, et lõpuks ometi olin leidnud suurlinna kirjust seltskonnast üles tõesti lahedad tüübid, oma vene sõbrad. Peale selle, et sai kolatud mööda müstilisi äärelinnu või vaadatud päikseloojanguid veehoidla kaldalt, muutus ka ühikas kohaks, kust vahel ainult korra päevas läbi hüpata. Avanesid võimalused öisteks jalutuskäikudeks. Ja kujutage ette seda vabaduse tunnet, mis tekib sellistel hetkedel, teades, et kõik vene tudengid istuvad samal ajal korralikult ühikatoa nelja seina vahel.
Vene hing on ikka olnud looduslähedane. Kui suure nõuka industriaalrevolutsiooni aegu pandi kõik nagu üks mees kõrgetesse korterelamutesse elama, siis ei jäänud maalähedasel vene hingel muud üle, kui laduda aknalauad tihedalt lillepotte täis ja kurbadel momentidel pista näpp ohates musta mulda. Kevadel aga rahuldatakse vajadusi linnaäärsetes suvilates mullas sobrades. Või korjatakse perekond kokku, istutakse Volgasse ning sõidetakse linnast välja metsa. Seal mändide vahel grillitakse liha ja mekitakse Baltika õlut.
Meil Volgat ei olnud, aga metsa saab ka rongi või bussiga. Õlut ega liha ka ei olnud, aga kellele seda luksust ikka tarvis. Sest need olid hetked, millele hetke nimetuse andmine oleks kuritöö, sest hetkest oli asi kaugel. Igavik oleks ehk parem.
Viiruki hõng lendab seisvas õhus. Vanamees mängib koeraga. Ja korraga on kõike nii palju. Päike loojub, kaugustes koliseb rong. On kollane lill ja kaks Aleksandr Viktorovitši.

Vene naiste riietusest

Selle loo rääkis mulle Õnne.
„Nägin ükspäev Katjat. Nägi teine hästi ilus välja. Must, korsetiga kleit seljas, alt läks veel hästi puhvi ja laiaks, selline sitside ja satsidega ja läikiv õhtukleit. Kõrged kontsad all.. Natuke tugev meik oli, aga ikkagi päris ilus. Küsisin siis, et mis üritus tal tulemas on. Katja vastas, et läheb loengusse.“