Pilk vene mõttemaailma: pohhui!

Võiks koguni rääkida nähtusest nimega pohhui-kultuur. Vene noorte hulgas on see kohe eriti ilmne. Poliitikud on sead, meediat ei usuta. Tänavatel lokkab punaste kirjadega propaganda, mida juba ammu enam ei märgata. Ajalugu ei huvita, sest ollakse üsna teadlik, et see on pidevalt kellegi huvides ümberkirjutamisel. Kui oma kogemus asjade suhtes puudub, siis kuidas saakski midagi asjadest arvata. Post-sotsialistliku generatsiooni ambivalentsus - enam ei teata, mida uskuda. Niisiis on kõige lihtsam võtta konkreetne hoiak: „Mne pohhui“. Kõigest on pohhui.
Kui kätte jõudis suur võidupüha 9. mail, läksid tänavad kohe eriti punasekirjuks. Rahu. Kevad. Võit, teatasid suured plakatid teepervedel.
Aga pohhui-kultuuris tšillivatele noortele oli see jälle üks päev, mil võis midagi tähistada. Pidu!

Öeldakse, et selleks, et Venemaast aru saada, läheb vaja poolt liitrit viina. Aga pärast poolt liitrit pole enam vajagi aru saada. Siis on pohhui juba käes.

Pilk vene mõttemaailma: Prosta!

Üheks armastatuimaks sõnaks Venemaal on ilmselt PROSTA. Lihtne, eksole. Või kuidas?

Hea küll, kui ma lobisen tänaval suvaliste pargitädidega või seletan midagi turumuttidega või räägime koolitunnis ümbritsevast elust või naeran niisama koos sõpradega, siis on asjad venemaal üsna prostad. Lihtne. Räägime lihtsatest asjadest, räägime lõbusatest asjadest, räägime niisama. Prosta.
Ja mulle meeldib see. Inimeste kerge hoiak ümbristeva ja iseenda suhtes on mõnus. Eluterve. Pole liigset tõmblemist, pole segadust tekitavat süvaanalüüsi, ei stressi liigsest vaevast, prosta.
Aga kui sa oled inimestega juba dialoogis ja kui sa oled familiaarselt vestleldes jõudnud juba kolmanda või viienda tunni juurde, siis prostast nagu enam ei piisa. Venelane aga naerab endiselt prostalt ja vastab, et ei tea või on lihtsalt nii. Prosta. Räägitakse, et alati ei saa küsida kuidas, miks, milleks, sest see lihtsalt on nii ilma igasuguse tagamõtte või seletuseta.
Võib-olla on prostal Venemaal mingi teine tähendus, mida mina ei tea või ei mäleta.

Ja siis äkki avastasin, et ma naeratan. Naeratan niisama. Prosta. Ja mulle täitsa meeldib see.

Pilk vene subkultuuridesse: Natsionaalbolševikud

Vastu kapitalistlikule süsteemile. Oma esteetikas siiski selle radades, nagu näha...

Lühidalt on nad lihtsalt NBP. Tegemist on mitteametliku poliitilise parteiga või subkultuurilise liikumisega, pole päris selge. Kuuldavasti keelati partei tegevus paari aasta eest ära.
Nagu nimigi ütleb, on nende ideoloogias ühendatud 20. sajandi ajalooõpikute suurimad kaks poolust – bolševism ja fašism. Oma sümboolikasse on nad laenanud. elemente mõlemalt poolt. Hitleri haakristi asemel on ümber õlavarre seotud sirp ja vasar, mis vahel on keeratud koguni tagurpidi. Selleks, et sarnaneda enam haakristiga.
Nende isakeseks on Eduard Limonov, vene dissident ja rahvuslane. Kirjutab ka. Talle on pühendatud koguni terve ajaleht: Limonka.
Voronežis on praeguseks täpselt kaks aktiivset natsionaalbolševikku, üks neist elab meie ühikas. Kannab alati punaseid riideid, tõmbab vahel kanepit ja armastab väidelda poliitilistel teemadel. Argumenteerib arukalt, aga ikka oma mulli sees. Usub, nõukogude aeg on üks parimaid perioode Venemaa ajaloos. Tolleaegne bi-polaarne oli maailm rohkem demokraatlik, võrreldes praegusega, mis on igas mõttes allutatud USA mõjuvõimu alla, räägib ta. Tema hinges pesitseb protest tänapäeva maailmas valitseva situatsiooni vastu, kus generatsioon NEXT elab oma pealiskaudset narkouimas elu ööklubides ja Venemaale pole ehitatud muud, kui McDonaldseid.
Limonka ajalehe kaanepilt.

Pilk vene subkultuuridesse: gopniki

Nii kui see sõna lipsas üle huulte, huilgasid seitse noort näitlejat mu ees rõõmust ja hakkasid ilmekate žestide saatel maalima minu ette pesuehtsat gopnikut. Gopnik on kultuurita noor, maitselage ja veider. Selline, kes paneb fake adidase tossude otsa veel feigimad püksid ja halvasti hoidva jope.
Tavaliselt veedab ta aega passides kuskil tänaval. Lemmikpoosiks on kükakil istumine, nii et käed toetavad põlvedele, peopesad taevapoole. Gopnik on tavaliselt purjus halvast alkoholist. Gopnikul on eriline viis, kuidas suitsu hoida. Selline ülbe hoiak ja sigaret on pöidla ja nimetisõrme vahel.
Millega gopnik tegeleb? Mitte millegagi.
Ta lihtsalt passib tänaval ja teeb ajaviiteks ja äraelamiseks vastutulevate inimeste taskud tühjaks. Loobivad rusikaid. Tavaliselt elavad gopnikud ühes kindlas linnaosas, kuhu tavalised inimesed minna ei taha.
Kui gopnikutega jagelemiseks läheb, võivad nad õige ootamatult käituda. Näiteks võib tulla hoop šampusepudeliga pähe. Nii juhtus ühe sõbraga, kes kogemata tere-käe andmise asemel viibutas seda niisama. Gopnikutel on oma loogika, kuidas neutraalsetest žestidest midagi halba välja lugeda. Ja kui on juba halb, siis tuleb asjad paika panna. Virutades näiteks teisele pudeli või muu käepärasega.
Ilmselt pakuvad gopnikud vene vastet meie rullnokkadele. Ja ilmselt on eelmise loo peakangelaste Andrei ja Sergei sõbrad just sellised, gopnikud.

Minu armastatuimad rullnokad ja öö valges Ladas

Sergei ja Andrei, 27-aastased rekkamehed. Mehed, kellelt ma ei osanud midagi oodata. Näete isegi, nagu klassikalised rullnokad, nagu gopnikud* Venemaal. Riina surus pipragaasi tugevalt pihku ja vurasime nende pisikese Ladaga pimedusse, kus väidetavalt pidi olema järgmine linn. Sealt pidime otsima endale odava gostiinitsa. Tee kulges ja kulges mööda sünget tühermaad. Oma asukohast maakaardil puudus mul igasugune arusaam. Tõtt-öelda ei saanud me enam paljudest asjadest päris hästi aru. Kaks päeva polnud maganud.

Siiski ei pidanud me Sergeis ja Andreis pettuma. Peatusime hosteli ees. Andrei tuli tagasi ja kirus kallist hinda. 1200 rutsi viie tunni une eest maksta tundus palju. Sõitsime mööda tühje tänavaid edasi järgmisesse. 800 rubla. Selleks hetkeks oli mul juba kõigest piisavalt ükskõik, nii et Riina koukis kõik oma rublad välja ja otsustasime jääda. Mõtteis juba langesin sooja voodisse ja sikutasin paksu teki ninani, aga tädike teisel pool luuki teatab: Ei saa! Mul on kõik blanketid otsas.
Niisiis, pange tähele, ei saanud me endale öömaja, sest tädikesel olid kõik registeerimiseks vajalikud blanketid otsas. Magage, kus tahate.

Selleks ajaks olin muutunud elavaks laibaks. Kehatemperatuur surnu omast kuigipalju ei erinenud ning kogu maailm oli tume ja udune nagu surnutemaal. Andrei helistas oma tutvusringkonda läbi, et meile öömaja leida. Aga asjatult. Kõik magasid või olid naiste pool.
Sõitsime tagasi kallisse hostelisse, sest meil polnud variante. Jälle langesin mõtteis juba voodisse, aga tädike teatas: Ei saa! Registreerimiseks vajalik inimene tuleb alles hommikul.
Vene bürokraatia võttis absurditeatri mõõtmed. Turist tuleb öösel linna ja teda ei lasta hostelisse, sest blanketti või vajalikku inimest pole!

Andrei oli kogu tutvusringkonna läbi helistanud. Millegi pärast ei saanud poisid meid ka enda poole võtta, aga ega me ei palunudki. Ilmselt on neil kuri ema või naine. Lõpuks jäigi meile ainult valge Lada. See pargiti kuhugi linna Lasnamäele ja sinna me tukkuma vajusimegi. Kahekesi. Pisikeses Ladas. Linnas, mille nime me ei teadnud. Külm.

Ärkasin kolm tundi hiljem külma peale. Väljas oli juba valge, nägin auto tagasivaate peeglist kolme noort, kes trepikoja ees kaheliitrisest plastmasspudelist õlut rüüpasid. Pidin helistama Andreile, aga vahepeal oli aku tühjaks saanud.
Riina läks välja ja palus noortelt telefoni laenata. Need irvitasid ja ajasid vastu purjust iba. Punase nokamütsiga eriti äksi täis dressides mees väitis, et Riina peab olema prostituut, sest mida muud saaks ta siin Venemaal teha. Ja miks tal sellised riided on? (viide tennistele) Lõpuks toodi kuskilt toast telefon ja saime Andrei kätte.
Punase nokamütsiga dressides mees leidis mingi kaika, millega ta hoogsalt pea kohal ringe tegi. Siis hakkas ta kontsakingades tüdruku külje alla pugenud kodutut krantsi sellega peksma. Koer klähvis ja pages pingi taha varju. Tüdruk naeris oma hambutut naeru ja kõik olid korraga eriti rõõmsad. Punase nokamütsiga dressides mees rüüpas võidukalt õlut ja hakkas kaikaga oma sõpra ähvardama. Tüdruk naeris jälle oma hambutut naeru, mille vaigistas punase nokamütsiga dresside mehe suudlused.
Välja ilmusid meie sõbrad Andrei ja Sergei. Punase nokamütsiga dressides mees hüppas kohe Sergei ligi ja seletas midagi hoogsalt. Nad nägid välja nagu üks kamp. Jälgisin mängu endiselt Lada tagasivaatepeeglist.
Sergei istus autosse ja ütles, et see punase nokamütsiga dressides mees on ta vend. Ta ei olnud seda tunnistades uhke. Millega vend tegeleb? Sellega tegelebki – joob.
Sain aru, et rullnokal ja rullnokal võib olla suur vahe. Veel sain aru, et ilmselt ei saanud Andrei ja Sergei meid enda juurde võtta, sest neil oli häbi.

Vaatasin oma armsate rullnokkade siirastesse sinistesse silmadesse ja naeratasin. Raadiost lauldi: It’s going to be bright day...
Tõlkisin selle neile vene keelde ja ütlesin, et selline päev meil tulebki.
Andrei küsis, mis keeles ta laulab.

Oodates tuhandeesimest autot - häälega läbi Ukraina

Seda et ma vahepeal lennujaamas käisin ja sealt Kiievisse lendasin, ma eriti ei mäletanudki. Olime just istunud Bobo ja Eka kõrgete lagedega Tbilisi korteris, mis on ausõna kõige kodusem koht, kus ma Tartust lahkumisest saati käinud olen. Jõime veini, rõõmustasime, jutustasime ja korraga olin Kiievi haledas lennujaamas, kus kaardiga maksmisest võis unistada. Jälle kahtlustati mind spionaažis, aga selleks ajaks oli see juba nii vana teema, et oskasin selle peale vaid ükskõikselt ohata.
Koduteel Gruusiast Venemaale. Berit lendas edasi Moskvasse.

Vantsisime Riinaga lennujaama ette ja sirutasime pöidla välja. Päike oli alles kerkimas. Meid visati linnaäärsesse bensiinijaama, kus inimeste hoiak ja suhtumine oli üsna šokeeriv. Enam ei tervitatud meid naeratusega ega pakutud igakülgset abi nagu Gruusias. Nüüd heitsid meile ükskõikseid pilke tülpinud ja väsinud näod, kes vastumeelselt tõttasid oma järgmisesse tööpäeva.
Proovisime õnne kiirtee pervel pöialt viibutades ja bensiinijaama sõitnutelt viisakalt küsides küüti Harkovisse. Need aga käratasid vastu: Mitte kuhugi ma ei sõida!
Või küsisid vastu: Palju maksate? Tere tulemast kapitalistlikku maailma.
Olgu või tuhat inimest vastikult ükskõiksed, aga see tuhandeesimene peab olema meie päästeingel. Ja sealt ta pärast paaritunnist ootamist tuligi. Mees viskas meid heast tahtest ära kuhugi kaugele-kaugele, kust tegelikult masinad Harkovi suunas liiguvad. Ja me saime liikuma.
Ma ei salli neid mehi, kes võtavad hääletajad peale oma kallisse autosse ja siis piiluvad tiiraselt silmanurgast. Varsti järgneb kutse sööma, peole või endale külla. Selle maasturiga mehe kehakeel liigitas ta minu jaoks nende tiiraste hulka. Ja nagu võiski arvata, kutsus ta meid juba varsti kuhugi sauna. Mitte kuhugi me ei tule.
Ja ma otsustasin edasise sõidu vaikida.

Siis midagi temas muutus. Esiteks viskas ta meid oma 40 kilomeetrit kaugemale, siis püüdis korraldada meile politsei abiga järgmist autot ning lõpuks pistis meile raha pihku ja pani bussijaamas maha. Ilmselt jõudis ta vahepeal oma tiirasust kahetsema hakata.
Bussipiletirahast jäi siiski 10 grivnat puudu, küll aga saime see-eest midagi hamba alla.
Mida Kiievist eemale, seda toredam Ukraina tundus. Sattusime veel eriti muheda Sergei peale, kes kihutas nii 180 km/h, kandis põues kümneid tuhandeid dollareid, ja aitas meile Harkovist Venemaale transporti sebida. Õhtu juba kummitas ja enam ühtegi bussi ega rongi selles suunas edasi ei liikunud. Võtsime riski ja Sergei jättis meid marsa ette maha. Edasi Belgorodi.
Venemaa tervitas meid viletsate teede ja inimestega, kes asjatult kunagi ei naerata. Lootsime esialgu leida ööbussi, kuid seda oli tegelikult juba ette teada, et selliseid asju enam ei liigu. Päike oli loojunud ja meie vantsisime noore natsionaalsotsialistist Jarickiga kuhugi, kust saaks hääletada Voro suunas. Pakkusime poisile Gruusia veini, mille peale too tegi väikse sarkastilise märkuse, kuid rüüpas siiski.

Seal me siis seisime. Kahekesi pimedal teepervel keset tundmatut vene linna, otsides lohutust veinipudelist ja lükates sedasi edasi saabuvat rampväsimust. Ootasime seda tuhandeesimest autot, kes hooliks. Ja see saabuski ja viskas meid linnast välja.
Peatus rekka. Sealt vahtis välja kaks kahtlast rullnokka, tumedad sõõrid silmade all. Vorosse nad küll ei lähe, kuid millegi pärast otsustasime riskida ning ronisime nende liikuvasse elamisse. Viie minutiga jäime magama. Viimati magasime kaks päeva tagasi kuskil Kaheetias.
Järsku äratati meid üles ja ronisime pisema poisiga rekkast välja. Tuli oodata. Nii kuradi külm. Tappev uni. Tühjad maanteed. Öö. Ma ei osanud midagi rääkida ega kuidagi olla. Kus me üldse olime?! Pärast igavikuliselt ebameeldivat ootamist tuli autojuht väikse valge Ladaga tagasi. Ladas mängis vene räpp.
(... läheb veel edasi)

Sellest, miks Gruusias on võimatu hääletada

Meie järgmised päevad järgisid sama vana mudelit. Tänasime kõiki oma majutajaid ja sõidutajaid ning ütlesime, et asume nüüd edasi Signagisse hääletama. Selle peale öeldi nilzyaa, nilzyaa, tehti suured silmad, paar telefonikõnet ja otsustati kõige lõpuks, et üks kambast peab meid ise järgmisesse linna sõidutama.

Linn seisis kõrge mäenuki otsas, vaatega lumistele mäetippudele. Väiksed restaureeritud majad, munakiviteed – ilmselgelt oli tegemist turistide peibutisena, mis aga hoolimata oma muinasjutulisest olemusest täiesti tühjana seisis. Seal me siis olime, tõenäoliselt ühes Gruusia rikkaimad linnas ja ajasime jälle oma joru. Siia linna peame me jääma, aga üle 200 krooni öö eest ei ole nõus maksma. Arvestades, kuidas me kõigi keeldude kiuste tahtsime läbi hundikarjade David Garejisse jõuda, mõistis mees, et vaielda meiega ei maksa. Öö sai veedetud suveniiritädi tagatoas. Sõbrad eelmisest linnast saatsime tagasi koju ja saime lõpuks ometi nautida oma esimest söögiorgia-vaba õhtut.Hommikul, nagu ikka, kordus jällegi kõik. Politsei astus meie juurde kui nägi, et me hoolikalt kaarti uurisime. Kuuldes, et me paari kilomeetri kaugusele metsatukka kloostrisse hääletada tahame ja et me kõigele lisaks veel Pribaltikast oleme, vangutas politsei korra pead, siis jooksis tänavale ja peatas esimese mööduva auto, tiris autojuhi sealt välja ja tõi meie ette:
„Vaata, meil on külalised. Pribaltikast! Tahavad kloostrisse minna. Kuule, ole hea mees, mine viska nad ära.“
Nojah. Istusime siis autosse. Seekord oli tegemist detektiiviga. Jälle mees relvaga. Alguses veidi kohkunud ja vist häiritudki, sest öösel olevat viis hobust ära varastatud ja nüüd vaja tööd teha. Aga kui juba kloostris käidud, tahtis too veel mineraalveebasseine näidata ning kui ka need nähtud, heitsime pilgu peale veel ühele kloostrile..sadakond kilomeetrit linnast väljas. Hobused olid kadunud unustuste hõlma. Meie soov Tbilisisse hääletama hakata naerdi muidugi välja. Viidi meid kuhugi teepealsesse külarestorani, kus menüüd võiks lugeda otse saalis seisva külmkapi avatud ukse vahelt. Uurisime küll üht, küll teist karpi ja lõpuks näitasime näpuga baklažaanide peale. Lauale toodi ka kõik muu külmkapist leiduv. Vahepeal oli meie auks ka külalistemaja tuba korda seatud ning mingist lahkumisest ei olnud juttugi. Istusime pool ööd detektiividega (kes olid hobused lõplikult unustanud) söögilaua taga ning avasime poisi vanaisa retsepti järgi tehtud ning viis aastat seisnud koduveini. Terje läks muidugi hulluks. Vaatas seda musta paksu veini veidi opaka pilguga ning leidis, et midagi nii jumalikku ei ole tema maitsemeeled veel varem tunda saanud. Kui me hommikul ärkasime, olid mehed juba ammu kadunud ning hobusejahile asunud. Ainult hotellipidaja koputas uksele, viis liitrit maailma parimat veini käes ja ütles, et meile olevat saadetis.

Üks imelisematest paikadest maamunal - David Gareji!

Hommikul ärkasime selle peale, et keegi pidevalt helistas: Tüdrukud, lähme! David Gaereji! Jaa-jaa!

Samasugune kõne saabus järgmiselt numbrilt. Ja järgmiseltki. Eelmise õhtu jooksul tekkis neid, kes tahtsid meid kloostrisse sõidutada, vist oma viis tükki. Ja ega me lõpuks enam aru ei saanud, kellega ja kuidas lähme.

Surusime pöidlad pihku ja lootsime, et meid ootab maja ees keegi hea ja ilus. Aga seal ootas meid pontsakas ment - see sama, kes meile konstaabli käsuga eelmisel õhtul määrati. Ja oleks ta siis üksi! Mehi oli kokku kolm (sest kui on kolm tüdrukut, peab olema ka vastav arv mehi) ja auto oli pisike logisev villis.
Ment istus käigukangile, külgvaatepeegel kukkus küljest ja sõitsime üle roheliste väljade lõunasse.
David Gareji oli kogu seda vaeva ja seiklemist väärt. Keset pruunikaspunast avarust paiknes kuuendast sajandist pärinev klooster. Selle aias oli midagi kirjeldamatult mõnusat, mungad lugesid kuskil palvuseid. Ise elavad nad pisikestesse koobastesse ehitatud tubades.
Siis ronisime mäe otsa ja meie ees lookles metallist aed. Teisel pool on Azerbaidžaan.
Aga terve Azerbaidžaani poole avaneva mäe külg oli täis pisikesi koopaid, kuhu oli ehitatud pühakojad. Koobaste seintelt vaatasid vastu iidsed ikoonid, lihtsalt nii, keegi seal täna enam ei käi.
Nii me hingasime Azerbaidžaani õhku ja vaatasime ikoonide keskelt koopast välja, kus laius kõrbestunud tulemaa.
Ment oli samal ajal aga aru kaotamas: Nilzyaa, nilzyaa, nilzyaa! Hüüdis ta meile nagu katki läinud grammofon iga kord, kui me järgmisesse koopasse ronisime. Sest Kaukaasias pole naine ju täielikult funktsioneeriv inimene, kes suudab liigutada käsi ja jalgu nii, et ta mäest alla ei kukuks. Lõpuks naersid sõbradki ta välja.
Nilzyaa, nilzyaa, nilzyaa! Aga meie käisime Gruusia kõige kihvtimas kohas.

Otsime inimesi! (+Piiritust Gruusia külalislahkusest)

Meid pandi hotellituppa, keerati radiaatorid käima, õpetati diivanit lahti tõmbama, näidati kuidas dušist sooja vett tuleb.. ning kõige lõpuks ilmus ukse taha hästi söönud, peenes pintsakus sümpaatne mees. „Alexandro“, tutvustas ta ennast. „Kas kõik on hästi? Kas kõik on olemas, mida te vajate? Te olete minu külalised. Peamine, et teil siin mugav oleks. Kui te olete puhanud, ootab teid all korrusel õhtusöök.“

Seda lõputut õnnestumist pidi muidugi veiniga tähistama. Jalutasime mööda tänavaid, koputasime ustele ja küsisime, et kust me veini saaks. Kogu oma viimase raha eest. Paar kiiret telefonikõnet ning viis minutit hiljem seisis meie ees kolm liitrit musta venivat veini. Poemüüja tõmbas riiulilt küpsisepaki lahti ning tundis meie päritolu vastu huvi. Ei pea vist mainimagi, et Pribaltika on Gruusias võlusõna.
Jalutasime jälle tänaval. Korraga krigistas kumme juba tuttav must mersu. Mitte ainsamatki sõna peale straastvuitje ja istusime sisse. Juht oli seekord üksinda. Tuli välja, et umbkeelne, aga tore. Sõidutas meid mööda väikest linna, ise sõnagi ütlemata. Meie muidugi ei küsinud ka, et kuhu nüüd. Lihtsalt mingi hetk seisime suurte rauduste taga. Teisele poole uksi jäi aga veinivabrik, mille omanik meievanune poiss mersus juhtus olema. Veini, veini, veini, vaatide viisi veini! Üks viiekümneliitrine kanister täideti parima Kahheetia veiniga ning võeti kaasa.
Endiselt ei suutnud me täpselt aru saada, et mis toimub. Järgmisel hetkel seisime oma hotell-restorani ees ning Riina viskas justkui muuseas poolteistliitrise pudeli veiniga põõsa alla, sest kuidas sa seletad, et tõepoolest raha ei ole, aga viimase veini jaoks ikka kümme krooni leidus.(Alexandro hallis pintsakus)
Aga see selleks. Restoraniuksed avati. Üks piklik laud oli kaetud valge lina ja peente nõudega. Terve hiiglaslik saal oli vaid meie päralt. Alexandro, meie võõrustaja (kes osutus lõpuks mersu-poisi isaks), tutvustas meile maja ja rääkis oma viinamarjaistandustest. Kuidas kõige kaunim aeg seal reisida on sügisel, kui viinamarjasid korjatakse. Kuidas siis ripub neid kobarate viisi põldudel ja aedades .. Samal ajal kattus laud aga mitmekorruseliste taldrikutega, täis šašlõkke ja kinkaalisid ja maksa ja baklažaane ja.. Tol hetkel suutsime vaid pead vangutada, sest kuidas me ka ei püüdnud teha ühte päeva kerge toiduga, osutus see võimatuks missiooniks. Terjest, Riinast ja Beritist olid saanud kolm põrsakest. Iga ampsuga läksid meie rõõmsad põsed veel rohkem punni ja naer meenutas aina rohkem hüsteerilist ruigamist. Viiekümneliitrisest kanistrist hakkas voolama veini ka meie klaasidesse. Kuid klaasi ei tohi siin tõsta ilma toostita. Alexandro, maja peremees, istus laua otsas ja hakkas järjest lugema. Meie kohtumise terviseks (põhjani!), rahvaste vahelise sõpruse terviseks (põhjani!), ilu terviseks (põhjani!), igavese nooruse terviseks (põhjani!), armastuse terviseks (põhjani!), elu terviseks (põhjani!). Mida rohkem me purju jäime, seda tihedamaks muutusid toostid. Vahepeal tõusid ka pojad püsti ja lugesid tooste isale. Vahepeal telliti ekstra meile ühemeheansambel. Vahepeal täitus suur laud inimestega. Vahepeal rääkis Alexandro oma lugusid Eestis käikudest. Vahepeal käis meeletu tants. Vahepeal rääkisime Gruusia ja Eesti armastusest. Ja vahepeal rääkis Alexandro sellise loo:

NB!
Oli siis vist 1983.aasta, kui Alexandro jälle Eestis käis. Õhtustas Viru hotelli 21. korrusel ja tutvus seal Jaan ja Kaia Sildnaga. Nad kõik olid siis noored, kusagil 20ndates. Käisid teineteisel Gruusia ja Eesti vahet külas ning olid suured sõbrad. Pärast Nõukogude Liidu lagunemist läksid aga kontaktid kaduma. Ja nüüd, umbes 20 aastat hiljem, annab Alexandro meile missiooni väikesest Eestist üles otsida tema ammu kadunud sõbrad: Jaan ja Kaia Sildna (nimed võivad tõenäoliselt veidi varieeruda). Ja kuna Alexandro on tõenäoliselt üks toredamaid ja külalislahkemaid mehi terves Gruusias, võiksid kallid lugejad meie sõna levitada oma blogis või mailboxis (kopeerida see lõik nt) ning paluda Jaanil ja Kaial ühendust võtta aadressil avantyristid@gmail.com

Kypицa не птицa, бабa не человек ehk konstaabli käsul Gruusiat avastamas

Me teadsime, et kaugel Gruusia ja Azerbaidžaani piiri ääres asub klooster nimega David Gareji. Sinna pidime saama. Olnud nüüdseks ka viimasedki pennid veini alla matnud, olime sunnitud edasi reisime rahatult. Selgus, et Gruusias pole sellistel tingimustel seiklemine kõige võimatum missioon.

Näiteks sõitsime liinibussiga Tbilisist välja. Bussijuht märkas meie aktsenti ja uuris päritolu kohta. Kui kuulis, et oleme Eestist, ütles mees seepeale: Kurat!
- Mis-mis?
- Kuradi kurat!
- ?

Ja vanamees tõi lagedale mälestused sõduripäevilt Haapsalu kandist. Aasta oli siis 1963.
Kui pakkusin talle sõidu lõpus piletiraha, lausus papa naeratades: Iljus tidruk.
Ja mündid jäidki taskusse.

Teeääres peatus taksobuss. Selgitasime kohe, et raha meil ei ole. Autojuht jälle vastu, et teame-teame, hüpake peale! Viskas meid järgmisesse teeotsa ära. Minut hiljem jooksis hingeldades meile järgi ning vedas meid sõbra marsa peale, kes pidi meid järgmisesse linna ära viima.
Marsas venisid kaasreisijate otsmikele sügavad murekortsud, kui kuulsid meie hullust plaanist jõuda piiriäärsesse kloostrisse.
David Gareji? Nii jalgsi rändategi?! Ja ilma rahata? Seal on ju hundid!! Palju hunte! Elusalt te sinna küll ei jõua.
Kolm hallide silmadega murelikku papat arutlesid kaua, mida meiega peale hakata. Kuna viimasest asustusest kloostrisse on 50 km, püüdsid nad algul meile taksot pähe määrida. Muud transporti sinna ei sõida. Siis püüdsid nad meid ümber veenda - tüdrukud, olge mõistlikud, ärge ikka minge sinna. Ilmselt teadsid nad väga hästi, millega tegu, sest ühegi kaaluka argumendiga välja ei tuldud. Mida rohkem hundi- ja tondilugusid meie aga kuulsime, seda ahvatlevamaks sõnapaar David Gareji muutus.
Lõpuks leidsid papad, et tüdrukud pannakse politseisse maha. Kui keegi peaks teadma, mida meiesugustega peale hakata, siis kes muu ikka, kui mitte politsei!

Seisin keset kõledat politseihoonet, üksi oma seljakotiga. Mind jõllitas kümne võmmi silmapaar, kes olid minu ümber kenasti ringi moodustanud. Algul muiati – või et politsei hakkab nüüd veel ekskursiooni tegema! Seejärel, veendudes meie kinnisidee vankumatuses, ujusid vaikselt välja mõned ebamäärased strateegiad.
Istusime vist oma kaks tundi ühe politseiniku kabinetis. Pakuti juua ja lülitati sisse radiaator. Äkki kutsus üks ment mind endaga kaasa. Läbi pikkada kulunud koridoride vantsisime teisele koridorile, avanes uks ja mind lükati sellest sisse.
Hiiglaslik kabinet. Nahktoolis lösutas kõhukas mees, jalad mugavalt lauale sirutatult. Kabineti teises otsas mängis televiisorist põnevusfilm. Keegi paugutas revolvrit. See vist ongi konstaabel.
Tähtis mees teatas tähtsal toonil:
„Tänase öö veedate siin Sagarejos hostelis ja homme viib minu mees teid David Garejisse. Sobib?“
Konstaabli tähtsa ordeni peale oskasin vaid noogutada.
Ja nagu ordenis seisis, sõidutati meid musta mersuga hostelisse. Naisi tuleb ju aidata - кypицa не птицa, бабa не человек. (- kana pole lind, vanamemm pole inimene)

Ikoonide lummuses: Gelati

Kutaisi ei olnud meie sihtkoht, kui istusime hommikul rongi ja sõitsime viis tundi Läände. Meie ja meie nii armsaks saanud kunstnikud ning viis liitrit veini, mis sai ostetud Eka lemmikkohast ühest keldrikorruse veinibaarist. Kutaisist sööstsime marsaga mööda kitsaid kurve üles mäkke, nii et mootor undas, mürises nendel 10kraadistel tõusudel. Marsatäis inimesi vaikis. Heledad silmad, tõmmu nahk. Valvur raudteeäärses putkas pühkis silmanurgast rähma. Jõudsime Gelati külla, mis on tuntud oma 12. sajandist pärineva kloostri poolest.

Kui siiani pole kirikutes kolamisesse just kõige suurema kirega suhtunud, siis Gruusias on asjad teisiti. Peagi sai just kloostritest - kirikutest see, mis määras meie reisi marsruuti. Ja kloostri pärast oleme ka siin Gelatis.
Katsime pea, noogutasime munkadele ja sisenesime kõrgete lagedega pühakotta. On õigeusukiriku kalendri järgi vaikne laupäev. Missa. Robustsetelt seintelt vaatavad vastu sajanditevanused ikoonid, kohati kulunud, värvilt pastelsed, tuhmid. Aga nad räägivad minuga. Oma kummalisel vaikival moel, mis jääb küll tundmatuks ja kaugeks, kuid ometi puudutab mingit punkti minu kehas. Või oli see kange viirukilõhn. Või gruusiakeelsed monotoonsed palvused, mis töötavad kui mantra.
Mis saaks olla parem koht kui kirikuaed, kus veini juua, ütles meile paar päeva tagasi Mihkel Tbilisis. Lasime pilgul rännata madalate pilvede all laiuval mägisel maastikul, kurgus hapukas veinimekk. Teadsime, et tuleks muretseda öömaja pärast, aga veel paremini teadsime, et meil pole selleks veel tahtmist. Loojuv päike heitis alles oma kaunemaid kiiri ja vein alles hakkas pähe.
Külas oli umbes viis maja. Tänaval uitas paar siga. Viinamarjad olid veel raagus. Koputasime gruusia tüüpilisele raudväravale ja palusime ulualust. Umbes neljas maja võttis meid vastu ja juhatas maja jääkülmale ülakorrusele. See jäine külmus pole kellegi liialdus. Kogu öö istusime laua taga, paksud tekid ümber mässitult. Vahepeal käisin all pererahva juures pliidi ääres varbaid soojendamas. Vahepeal käis Berit külapealt veini juurde hankimas.
Kui poleks olnud nii palju naeru, istunuks hommikul meie asemel laua taga neli snegurutskat ja üks djed maroz. Kõik jäised, liikumatud. Nagu ikoonid, aga sootuks teise pühadusega.

Gruusia. Sõda oodates

Juba päeval, mil me Tbilisisse sisse sõitsime, hakkasid käima jutud millegi ümber, millest kõnelejad isegi eriti täpselt aru ei saanud. „Vaadake, siin on meil kindlus 11.sajandist, siin olen mina sündinud…ega ei teagi, kaua seda vaadata saab, 9.aprillil pannakse linn kinni..“ seletas meile autojuht, kelle masinale olime hääletanud. Selgitusena ütles ta vaid, et „miiting tuleb“. Veel sama päeva õhtul, kui poistelt tänavalt olukorra kohta uurisime, ei olnud viimased midagi linna sulgemisest kuulnud. Kolmandad teadsid öelda, et pannakse jah kinni, nädal aega ei saa kuhugi sõita. Üldiselt olid arvamused nii vastandlikud, et ei osanud meiegi muud teha kui õlgu kehitada ja veini juua, sest internetist olime juba nädalate kaugusel.

Ühel päeval otsustasime Aserbaidžaani sõita ning läksime saatkonda viisat nõudma. Saatkond oli kinni, aga töötajad, kes selle aias sehkendasid, teatasid läbi trellide: „Kuhugi te ei saa minna. 9. aprillil kell 12 tuleb sõda.“

Nüüd valitses meie peas lõplik segadus – kui tulebki sõda ja meie passid on Aserbaidžaani saatkonnas, siis ei saa me enam ei edasi ega tagasi. Alles Eesti Saatkonnas ilmnes, milles tegelikult asi. Opositsioon nõuab Saakašvili tagasiastumist. Abivalmid mehed soovitasid oma nina mitte liialt mässu keskele pista ning vajadusel saatkonna müüride vahele pagendusse asuda. Kuid mis tegelikult juhtuma pidi hakkama, ei osanud ka nemad öelda.
9.aprillil ärkasime Eka ja Roberto põrandal. Kell oli enne keskpäeva. Vaatasin aknast välja – ei midagi, ehkki elasime praktiliselt parlamendihoone tagahoovis. Laual seisis liitrite viisi plastmasspudelites koduveini. Juhuks kui tuleb sõda. Et siis juua end pommide plahvatuste saatel purju ning rääkida kunstist ja kirjandusest ning mitte lasta poliitikal loomingut tappa. Lõpuks saabus keskpäev. Vaatasime aknast välja – kuid ikka ei midagi. Hoolimata sellest rüüpasime lonksu veini, et end sõjaks ette valmistada. Kui ka kell kaks sõjast veel midagi kuulda ei olnud, muutusime juba kärsituks. Saatkonnast ju öeldi, et pidi kell 12 algama. Kuhu ta siis jääb. Kaua me ootame? Rüüpasime veel veidi. Kell neli kostus meie kõrgete akende tagant hõiskeid. Kas tõesti sõda lõpuks saabus? Rüüpasime veel veidi ja jooksime välja. Tank! Trellide taga oli tank! Mihkel parandas, et tegemist on kõigest soomukiga. Aga täisrelvastuses mehed? Ka nemad olid vaid trellide taga. Trügisime läbi rahvamassi lava ette. Pampersitesse mässitud karu rippus loosungite kõrval. Rahval olid käes väiksed ruudulised lipikud gruusiakeelse tekstiga, mis nõudsid Saakašvili tagasiastumist. Opositsioon karjus mikrofoni presidendi kõikidest väärtegudest. Aga rahvas seisis tuimade pilkudega ning jõllitas enda ette. Trügisime massist välja ja istusime keset tühja ringteed maha.
„Noh, Eka, mis sa arvad, kas tuleb siis sõda?“

„Ei mingit sõda ei tule. Eelmise aasta lõpus oli kõik paksult rahvast täis. Täna on siin vaid kaduv hulk inimesi.“ Üürisime endale sauna ja kuumade mineraalvetega basseini ning kosutasime oma kehasid veinidega kuni ööpimeduseni.
Ka järgmine päev kostus veel aknasse hõikeid. Üksikuid, suubuvaid hõikeid.
„Äkki sõda ikka tuleb veel..“ mõtlesime, rüübates ka tol päeval ootusest veini.

Tbilisi pikad päevad, veelgi pikemad ööd. Vein, vein, vein ja veel natuke veini

Ilmselt iga eelmise õhtu veinist veidi väsinud hääletaja unistuseks on see, et teda korjab peale suur tühi buss, mis sõidab otse sihtkohta ning pakub kohvigi. Kuigi olime maalinud endale hiiglasliku sildi kirjaga TBILISI ja pannud vaimud valmis tundidepikkuseks ootamiseks, korjas meid nagu kõige roosamates unistustes peale just selline – suur tühi buss. Õhtuks olime Tbilisis.

Ja nagu ikka, ei tahtnud me väga millelegi ega kellelgi mõelda, kui lihtsalt visata kuhugi parki külili, korkida lahti esimene veinipudel ja lasta silmadel puhata Tbilisi kaunitel fassaadidel.
Alles siis, kui päike loojus, tekkis mure öise peatuspaiga pärast. Nagu nendel päevadel ikka, peituvad kõik lahendused ühes sõnas: internet.

Küsisime poistelt pargist.

„Mul kodus on! Elan siin ümber nurga!“
Vantsisime siis ühe suurte silmadega poisi sabas, keerasime sisse hoovi, ronisime mööda kitsaid õuepealseid treppe üles, kõndisime üle rõdude ja leidsime end kaunis Tbilisi keskklassi korteris - kõrged laed, parkettpõrand, nahkdiivan, vaibad seintel, klaver nurgas. Pereema tõi kohe kiirelt lauale kohvi ja kooki. Siis me veel ei teadnud, et grusiinid teisiti ei saakski. Külalislahkus on see, mille pärast nad on tuntud ja õigustatult.
Mul paluti mängida klaverit. See oli häälest üsna nutuselt ära, sest keegi polnud pilli aastaid puutunud. Minu veinivärinais näputöö, mis polnud kellegi šedööver, tõi perekonna niigi lahketesse pilkudesse veel eriti heldeid sädemeid.

Poole tunni pärast aga maandusime oma kunstnike juurde. Hetkel, mil astusin sisse nende vanalinna kõrgete lagede ja mezzaniniga korterisse, täis värve, pilte, sümboleid ja emotsioone, tundsin end nii koduselt nagu ma pole tundnud juba Tartust lahkumisest saati. Robert ja Eka – meie suur armastus Gruusias. Nende kodust sai meie kodu pikkadeks päevadeks ja veel pikemateks öödeks.
Kes pole kunagi elanud mõnda aega kohas, mille uksed kella 23st lukku keeratakse, ei suuda vist ette kujutada selle vabaduse väärtust, et sa võid kell üks öösel palitu selga visata ja astuda pimedale uulitsale. Tbilisi öised tänavad – minu suur armastus Gruusias.
Mõne päeva pärast avastasime, et kõige nutikam on Gruusias välja selgitada, kus müüakse parimat koduveini. Parimates kohtades maitseb kui kuld. Liiter maksab umbes 21 krooni ja alati võib müüjaga paar klaasi enne ostu ära juua. Ja ost olgu siis juba korralik, sest alla viie liitri pole Gruusias kellegi kogus. Plastpudelites koduvein – meie suur armastus Gruusias.
Nagu üks suur õnn ja rõõm leidsime Tbilisist veel ühe kunstniku, sedapuhku Eestist, oma ammuse sõbra Mihkli. Mihkel viis meid kohe tõelisesse vanasse Tbilisi - Mtskhetasse, mis on tuntud oma fantastiliste kirikute ja eksootiliste restoranide poolest. Viimaseid nimetatakse garaznaja kinkaliks ehk suured gruusia pelmeenid, mida serveeritakse garaažis.
Mtskhetas ringi uidates sattusime jutustama pagariga, kes igal hommikul kella kuuest viskab tule ahju ning mõni tund hiljem viskab juba tainast vastu kuume ahju seinu. Nii küpseb paljuarmastatud gruusia leib. Muidugi pakkus papa meile valget veini.
Tagasi linna hääletasime lilleautos. Seejärel kolasime veel mööda tühja öist linna ning proovisime veel mõne veinipudeli.

Gruusias!

Pärdik – nii me kutsusime ühte väga suure suuga türklast prostituudihotellist, kes oma inglise keele oskust igati ära kasutas ja kõige ümbritseva kohta lugusid välja mõtles – rääkis meile lõputul hulgal hirmujutte Gruusias hääletamisest. Politsei pidavat olema suurim vaenlane ja öine autosõit enesetapp. Alles paar nädalat tagasi olevat mundrimees oma täägi mehe ribide vahele surunud ning kümme tuhat dollarit välja pressinud. Ehkki hommikuks oli selge, et päris kõiki ta sõnu ei tasu ka uskuda, olime siiski pigem ettevaatlikud, kui Gruusias näpu püsti tõstsime. Olgu juba ette öeldud, et terve järgneva reisi vältel sai meie suurimate sõprade nimekirja etteotsa ei keegi muu kui politsei.

Kui me lõpuks Batumisse jõudsime, varbad rannal paljaks kiskusime ja oma esimese veinipudeli avasime, ei hoolinud me enam öise hääletamise ohtlikkusest või Pärdiku hoiatavatest sõnadest, vaid lasime mõnust nurrudes päeval sujuvalt looja minna.

Öö oli juba pime, kui jõudsime maanteele, kari noori poisse meile üle viaduktide ja raudteede suunda näitamas ning eestlaste käekäigu üle muret tundmas.

Auto peatus, kaks meest sees ning lubas meid ära visata, kuid keeras siis otsa ringi tagasi Batumi peale. Küsimusi meilt ei küsitud, ainult deklareeriti järgnevat:

„Kuhu te siin öösel hääletate? Me viime teid tagasi linna.“
„Agaa..me tahtsime Tbilisisse jõuda..“
„No kuhu te enda meelest lähete? Täna olete Batumis.“
„Agaa..meil pole siin öömaja.“

Mehed ei kostnud midagi vaid sõitsid otsustaval ilmel tagasi linna.

„Batumis ringi jalutasite juba?“
„Natukene.“
„Teeme teile autoga veel ekskursiooni.“

Mehed vedasid meid mööda linna ja muudkui seletasid, mis jääb paremale ja vasemale. Meil oli ainult üks suur küsimärk – mis meist sellel ööl küll saab ja kuhu nad meid enda meelest viivad.
Lõpuks peatus auto puumajakese ees.

„Gruusia toitu olete juba saanud? Siin igatahes sööme.“

Tol hetkel me seda lauset veel karta ei osanud. Siis me veel ei teadnud, et sellele lausele järgneb Gruusias söögiorgia, mis ei lõppe mitte siis, kui taldrikud on tühjad (sest sellel ei lasta kunagi juhtuda), vaid siis, kui kurgust enam isegi baklažaan alla ei mahu. Sellise portsu kõrval ei pannud ka imestama, kui pärast vähemalt kümmet liitrit veini me endiselt omal jalul restoranist väljusime. Vahepeal oli kadunud küsimus, et kus me nüüd siis ööbime, sest Gruusia vein pühib kõik mured peast. Ja nagu ikka, ei olnudki mureks teab mis põhjust, sest justkui koopiana eelmisest ööst pandi meid kaunilt hotelli nukkuma ning veel hommikul saadeti uuesti teele.

Vahepala Moskvast

Istume Moskvas yhe arheoloogi korteris.
Istume yksi. Arheoloog ise on arreteeritud.
Meie endi silme all viidi kolme miilitsa talitusel kainestusmajja.