Nõiaringis Türgis: mafioosod ja prostituudid

Niisiis polnud meil Voronežhist lahkudes aimugi, et läheb piiriületamiseks. Täpselt sama vähe oli aimu sellest, et lähipäevil Türki satume. Aga just Türgi paistis olevat ainus viis, kuidas täita oma unelm – pidutseda nädalavahetusel Tbilisis. Ühe päevaga olime juba graafikust maas. Oli laupäeva hommik, kui sirutasime külmast kanged jalad Türgi pinnale ning pärisime möödujatelt, kus pool asub Gruusia.

Öö laevas, mis ilmselt polnud aastaid ei koristajaid ega remonti näinud, möödus muidugi fantastiliselt. See tähendab, viis meidki konditsiooni, mis poleks justkui aastaid näinud ei koristajaid ega remonti. Aga me ei lasknud sellistest pisiasjadest end häirida.
Sirutasime elegantselt teepervel käe ja .... korraga kogunes meie ümber kümneid ja kümneid uudishimulikke Türgi mehi, kes polnud oma elus kuulnud midagi nähtusest nimega häälega reisimine. Teadsime ka seda, et väidetavalt hääletavad Türgis ainult prostituudid. Aga milline prostituut töötaks nii suure seljakotiga?! Seega ajasime oma jonni edasi. Kirjutasime papitükile SARP- PAZAR, mis ilmselt saigi meile saatuslikuks. Kogu järgnev päev tundus kui pendeldamine nende linnade vahel. Sattusime nõiaringi.

Peatus must toonitud klaasidega auto. Tagasistmel istus kõhukas mees ja suitsetas, Armani pintsak põlvedel. Kui üks sigaret otsa sai, pistis kohe ette järgmise. Auto oli suitsu täis, tuhka pudenes ta hinnalisele pintsakule. Mees küll seletas pidevalt midagi lõbusas Türgi keeles, aga ometi kahtlustasime, et tegemist on Türgi maffiaga. Ainus, mis me talle vastu oskasime kosta, oli: Jokk, jokk, mis türgi keeles peaks tähendama Ei-ei. Hädaabiolukordadeks on mul teada ka Siktirgit (mingi jõle roppus), aga olgu see vaid hädaolukordadeks.
Ja korraga võttis mees välja pesuehtsa revolvri. Berit kiljatas ja peitis näo kätesse. Riina esiistmeil ei saanud üldse toimuvale pihta. Mina hoidsin hinge kinni. Vanamees naeris. Revolvrit hoidis käes nagu õllepudelit. Kergelt, ükskõikselt.
Siis ulatas tuki autojuhile, kes pani selle kindalaekasse Riina valvsa pilgu alla. Ja seletas: Advokat! Advokat!
Pääsesime eluga.
Kogu edasise päeva liikusime väikeste otsade haaval mööda Musta mere lõunakallast. Kuna türgi raha meil sentigi ei olnud, siis pakkumine kuskil väike eine teha, tundus õnnistusena. Parasjagu sõitsime kahe vaikse mehega, kellest ühe nimi oli ka Terje. Türgi keeles meri. Kuigi nad sõnakestki inglise ega vene keelt ei rääkinud, tundusid nad kuigivõrd usaldusväärsetena. Päike vajus aga üha madalamale.
Umbkeelsed kurbade silmadega vaiksed mehed viisid meid päikseloojangut vaatama. Siis ostsid jäätist. Siis sõitsid Gruusia piiri äärde. Ja siis tagasi linna nimega Hopa. Siis istusime tühja restorani maha. Lauale tekkis toit ja kerkisid klaasid rakiga. Aeg kogus tuure ja restoran täitus tasapisi rahvaga. Me ei märganudki, kui vaiksest restoranist sai rahvarohke peoruum. Laval mängis bänd ja mööda saali liikus ringi suurte rindadega naine, kes laulis piniseval häälel türgi ballaade. Tegelikult olevat ta ümbertehtud mees.
Meie lasime heal türgi toidul maitsa ja edasisest mõelda ei osanud. Imelikul kombel oli kogu peosaal täis mehi, eriti ekstravagantselt üles löödud naised istusid vaid kahes nurkmises lauas. Ja korraga oli kõik selge – olime sattunud Türgi populaarseima meelelahutuse südamesse. Meie, kasimata ja päikesest põlenud nägudega vandersellid oleme siin ainsad naised, kes pole täna õhtul teenistuses.
Süsteem töötab järgmiselt: Mehed istuvad ja prassivad, pudelite kaupa rakisid laual. Mõne aja pärast valivad endale nurkmisest lauast välja naise ja saadavad talle ettekandjaga sõna. Naine tuleb seejärel mehe lauda. Seal aetakse veidi juttu, millele järgneb kokkulepe. Ka meie lauas kõkutas vahepeal naeru üks selline naine.
Kell kolmveerand kaksteist tõusid kõik prostituudid laua tagant püsti ja marssisid kõrgetel kontsadel alumisele korrusele klubisse. Süsteem sama, teine ring. Pidu kogus aina hoogu.

Alles me hääletasime kartuses, et meid peetakse prostituutideks. Irooniline, et nüüd selles kaootilises klubiöös olime ümbritsetud just sellistest. Tahtsime Tbilisi, saime aga Türgi prostituudid.
Kurbade silmadega vaiksed mehed panid meid ilusti hotellituppa magama ja justkui kohustusest sõidutasid meid veel järgmisel päevalgi marsuudil SARP-PAZAR.

Avantüristid – Eesti spioonid Venemaal

Ega mina tol viimasel hommikul Voronežis ei osanud aimata, et piiriületamiseks läheb. Mina läksin viieks päevaks suusatama. Oleks ma siis teadnud, et see hall ruuduline lipakas mulle 2000 rubla ja süvaintervjuu maksma läheb, poleks ma seda ehk koos täisnuusatud salvrätiga jopetaskust välja visanud. Piirilt ilma registreeringuta enam niisama „head inimest“ üle ei lasta. Mangumise peale langes trahv 500 rubla võrra ning teise samapalju annetasime mulle ühisest kassast, mida meid peale korjanud autojuhid seni täitnud olid. Paar allkirja siia-sinna, jooksmine panga vahet ning härra rahakorjajale tund aega õpetamist, kuidas protokolli tarbeks mu passikoopiat elektroonilisel viisil vähendada, ning mure murtud.

Päev möödus Sotšis. Paar kuud tagasi olin veel Miami Beachil ja kui nüüd võrdlema hakata, siis ega need kaks nii erinevad polnudki. Suured autod ja Gucci prillid on teadupärast universaalsed staatusele osutajad, sõltumata laiuskraadist. Erinevuseks vaid ehk see, et rand, millel Miami Beachil istusime, oli kleebitud Sotšis üleelusuurusena promenaadi tagataustaks. Reaalsusele keerasime aga kohe selja – milleks meile betoonmüürid ja kiviklibu. Niimoodi papp-Miamiga ninad vastakuti istudes ootasime oma laeva. Tagasihoidlikud seitse hilinemistundi kahvatusid Peruu paadi kõrval, mis 72 tundi väljumast keeldus. Nii kergelt need venelased meid ka ei kohuta. Tõmbasin föderatsiooni suvepealinnas endale taas suusariided selga ja võis oodata küll.

Lõpuks lasti meid piirile. Kiilakas mees põrnitses mu kaamerat.
„Miks nii suur?“
Ma tõesti ei osanud talle midagi selle peale kosta.
„Avage patareide juurest“. Seal ei olnud midagi.
„Kust veel saab lahti teha?“
Näitasin mälukaardi auku. Mees pani kaamera kahtlustava pilgu saatel lauale. Mina kujutasin ette kõikvõimalikke asju, mida oleksin võinud peita kaamera ja objektiivi vahele, mille lahtivõtmise võimalikkusest tolliametnikud unistadagi ei osanud. Mees jõudis Terje kotini ja tõmbas välja kaamera…jälle…nii suur!
„Miks teil nii suur kaamera on? Kas te olete korrespondendid?“
Terje pajatas midagi kunstist. Mees ei kuulanud vaid mõõtis meid pealaest jalatallani. Kõige tipuks oli meil siiski ka diktofon kaasas. Kui kõikide teiste kotid saadeti otse laevale, jäeti meie omad järelevalve alla seisma. Suure raudukse tagant ilmus mundris mees.
„Berit Renser. Palun järgnege mulle.“
Järgnesin. Istusin kuulekalt, kuhu osutati.
„Dokumente teil ei ole, jah?“
„On, just tegin.“
„Ja eelmised?“
„Koju unustasin.“
„Lihtsalt nii?“
„Nojah. Hommikul unise peaga..“
Miilitsahärra oli ilmselgelt häiritud sellest, et ma privaatset kohtuistungit liig tõsiselt ei võtnud.
„Te olete tudeng? Mida te õpite?“
„Raske öelda. Natuke antropoloogiat, natuke semiootikat. Siin Venemaal vaatan niisama ringi, et mis elu te elate.“
Samahästi oleks vist võinud öelda, et tulin riigisaladust varastama, vähemalt selline nägu oli mehikesel peas. Ja ega see semiootika ja spioneerima teab mis erinevalt ju kõlagi.
„Mis te pärast ülikooli lõpetamist teete?“
„Õpin edasi.“
„No ja siis?“
„Õpin veel edasi.“
„Aga mis elukutse te saate?!“ Ametnik muutus juba närviliseks. Pidin midagi eriti neutraalset välja mõtlema.
„Professoriks hakkan.“ See vastus sobis. Ta küsis veel üht-teist mu dokumentide ja liialt suure kaamera kohta ja ma vastasin midagi võimalikult naiivset. Veel enne uksest välja saatmist ja kohtuotsuse langetamist ajasin oma naha päästmise huvides silmad üllatusest võimalikult suureks ning küsisin ilmsüütul ilmel: „A ja apasnaja?“ („Kas ma olen ohtlik?“).
Laev tahtis väljuda. Ootas meie järele juba üle tunni. Tolliametnikud, kes meie ümber kogunesid, naeratasid vaikselt ja kordasid, et ei ole me midagi ohtlikud. Aga kui me lõbusalt naerdes oma suurte kaameratega laevale lahkusime, võis veel silmanurgast näha meeste üdini kahtlustavaid pilke.

Hääletades läbi Venemaa: Ladad, pirukad, pistised ja naiseks Uzbekistani!

Ma olin igatsenud seda tunnet, kui vead raske seljakoti selga ja astud tundmatus suunas. Seekord keerasime selja juba nii armsaks muutunud Dombai mägedele ja jalutasime kolmekesi mööda ainsat teed, mis peaks meid tagasi maa peale tooma. Muinasjutulistest mägedest tagasi alla Vene Föderatsiooni.

Neljapäeva hommik. Kolm naist, seljakotid ja eesmärk jõuda nädalavahetuseks Tbilisisse pidutsema. Ideele olime tulnud alles eelmisel õhtul, kui leidsime, et mitte mingi vägi meid veel tagasi Voronezhi ei vea.
Häda oli aga selles, et meil polnud üldse raha.
Samas valdas meid hea usk, et ka ilma rahata saab reisida. Ainult et meile meeldib hirmsasti vein....
Seega tundus vana hea veinimaa Gruusia ainuvõimalik sihtkoht. Viibutasime teepervel pöidalt.

Kogu järgnev päev kulges meist sõltumatult. Iga hetk, mil tõstsime pöidla, oli kui avatud punkt, millest hargnes lõpmatu hulk võimalusi. Umbes täpselt nii palju, nagu meist möödavuhisevaid autosid ja natukene peale. Iga peatuv auto, kuhu sisse ronisime, sulges selle punkti ja meie edasine päev (või elu) oli nüüd autojuhi kätes. Nagu hääletades reisides ikka. Väidetavalt on Venemaa vana hea maa, kus häälega reisida. Dovlatovi sõnade järgi seisab ka tuntuim Lenini kuju sellises poosis, nagu hääletaja teepervel. Vasak käsi mugavalt taskus, parem käsi näitab teed tulevikku. Selline on olemas igas korralikus vene linnas, nagu ka meil Voronežhis.

Päeva jooksul sõitsime kümne masinaga. Kõigepealt nahktagis lumelaudur. Seejärel armas vanapapa, kes kui vilunud giid rääkis meile pikalt-laialt ümberkaudsetest kirikutest ja selle kandi elust nõuka ajal. Olen üsna veendunud, et mu kadunud vanaema puhkas siin ühes nendest sanatooriumitest, millest nüüd on järgi vaid monstrumlikud varemed. Papa pisikes Ladas oli BMW rool. Keeras seda ja seletas:
„Kõik tööd on vajalikud, kõik ametid on head. Mina olen taksojuht. No ja mis siis?! Et kas oli elu Nõukogude ajal parem? No mis on parem, mis on halvem. Elu on üks!“
Edasi, moslem kahe lapsega. Seejärel mees, kelle Berit ja Riina korjasid nahhaalse plaaniga üles.
Strateegia järgmine: suur auto peatub, mees siseneb poodi. Pool minutit hiljem järgnevad talle ehmunud olekus võõramaalastest tüdrukud, kes küsivad teed järgmisesse linna. Kas suure autoga mees saakski käituda teisiti, kui pärast viieminutilist selgitustööd poemüüjate ja maakaardi abiga viskama tütarlapsed parimasse hääletuskohta ise ära.
Pirukamees. Rahamees. Mõlemad meid sellega kostitasidki.
Villisemees.
Orifleimimees.
Taksojuht. Jälle. Millegi pärast olid mitmed elukutselised taksojuhid valmis hea meelega ka hääletajaid peale korjama. Ja populaarseim automark oli muidugi Lada.

Pimedus. Ja meie seiklesime endiselt kuskil Krasnodari kandis, eesmärgiga jõuda enne pimedat Sotšisse. Järsku hüppas teeäärsest vagunrestoranist välja - just sinna, kus me parasjagu kätt viibutasime - , mundris mees ja kukkus rõõmsalt ho-hoo’tama. Nagu õige lõbus näärivana.
Hetk hiljem istusime soojas laua taga ja lürpisime teed. Mundris kongus ninaga mees, vene erakorralisest politseist, viskas nalja ja nõudis sajaseitsmes poosis meiega pildistamist. Iga kord lükkas ta foto tarbeks kongus nina näpuga sirgeks, nagu Eestis kiputakse imiteerima rullnokka.
Meie muret jõuda veel täna öösel Sotši jagasid veel kohvikutädid ja paar usbekki, kes juba istusid kohvritel teel Moskvasse. Lõpuks otsustas konsensus, et tüdrukud on vaja viia rongile. Teel jaama, surutuna kuuekesi pisikesse autosse, üritas üks usbekk mind endale kangesti naiseks sebida. Uzbekistanis ootavat mind suur maja, aia ja lambakarjaga. Pulmapidu lubati vähemalt nädalane. Palusin veidi mõtlemisaega.
Mundris mees, ise erakorralisest politseist, viis meid aga otsejoones vene korruptsiooni keskmesse. Meid talitati mööda öiseid raudteid tühja ja pimeda rongini. Keegi süütas selles tuled ja meid pandi kõledasse vagunisse istuma. Kui paari tunni pärast rong jaama sõidab, siis pidime portjeele pistma raharulli 400 rublaga pihku ja pugema tühjadele kohtadele magama. Ja kui Berit kurtis vagunihoidjale, et tal puudub registreerimise lipik (oluliseim dokument Vene Föderatsioonis), siis selle peale ütles viimane:
"Ahah, teeme siis nii, et miilits sinu juurde ei tule."
Magada saime vaid 3-4 tundi, pipraviina aur ninasõõrmeis ning päiksepõlenud sõõrid ümber silmade. Aga kui miski muudab turisti tõeliseks reisiselliks Venemaal, siis see saab olla ainult hetk, mil sa annad oma esimese pistise. Nüüd on see juba kordades tehtud.

Kui palju maksab suusamäepilet Venemaal? – Sõltub,00 rubla

Iga inimene, kes on kunagi mägedes suusatamas käinud teab, et asi on lihtsaimast lihtsam. Lähed kassasse, ostad endale üüratu raha eest nädalaks pileti ja siis sõidad kust tahad. Aga ma ei kirjutaks seda sissekannet, kui Venemaal asjad sama lihtsad oleksid. Siin näeb hinnakiri välja umbes selline:

Alles saabunutele, liigausatele, lollikestele ja naiivitaridele – pilet kassast 1000 rubla;
Neile, kes midagigi Venemaast jagavad – pilet laua alt 800 rubla;
Neile, kes küsivad, kuidas piletimüüja ka eluga rahul on – läbilaskmine 250 rubla eest;
Neile, kes on õhtul viina võtmas käinud ja kassapidajatega sinasõpradeks saanud – läbilaskmine 200 rubla eest;
Ja kui neil viimane raha otsa juhtub saama – läbilaskmine tasuta.

Üldiselt on nii, et tarkus tuleb tasapisi. Kõigepealt sai ostetud hirmkallis kahepäevane pilet. Templiga paberilipakal seisis: „kuni 35.märtsini 3009“. Kile oli ka ümber triigitud, et valiidsust suurendada. Riina oma, mis nii mõõtmetelt, fondilt kui shiftilt ei sarnanenud minu omaga mitte vähimalgi määral, lubas tal sõita kuni jaanuarini. Aasta polnud oluline.
Selleks, et veel kõrgemale mäe tippu saada, tuli pärast suurt krigisevat kondlit, mille uksed seisid kinni inimjõuga, istuda juba päris euroopalikule toolile. Just siis, kui olin esimesest ehmatusest üle saanud ja minus tärkas taas lootus, et äkki on moodsa aja tehnika ikkagi ka Venemaale jõudnud, pani suurte karvaste vuntsidega mees mulle käe ette ja teatas otsusekindlalt: „250 rubla. See on prantsuse lift. Teil on ainult vene lifti pääse,“ ja viibutas käega sadakond meetrit kaugemal hõljuvate toolide poole, mis mulle kangesti vanasid mänguväljaku raudkiikesid meenutasid. Seal oli minu koht. Lonkisime löödult kiikede poole. Seljakott ja mina ei mahtunud korraga toolile, minu ohutust valvas lodevil karussellikett. Ning mu kaasreisija tegi selgeks, et terve kuurort on jaotatud prantsuse ja vene liftide vahel, millel ühised piletid puuduvad, kuid mille läbisegi kasutamine oli peaaegu paratamatu. Minu kahepäevane pilet osutus põhimõtteliselt kasutuks.
Õnneks Venemaast ma midagi juba jagasin. Kui süsteem veab inimest alt, peab inimene süsteemi ninapidi vedama. Prantsuse lifti valvekoertele sai esmakordselt antud altkäemaksu, mis iga suusaringiga aina väiksemaks kahanes. Neljandal päeval teatasin, et mina enam maksta ei kavatse ja viiendal päeval sõitsime vaid neid radasid, mille all seisvad liftipoisid meie kapriisidega nõusse jäid. Kuna vahepeal sai ka kõvasti viina võetud ning kuna tutvusringkond laienes eksponentsiaalselt põhimõttel „minu sõbrad on ka teie sõbrad“, võib öelda, et ka viiendal päeval ei saanud meie marsruudid kannatada.

Venemaa suusakuurort - adrenaliin, lõvid, kaamlid ja üks armas kilpkonn

Lõpuks ometi olin ma mägedes. Igal aastal nägin enda ümber inimesi, kes korraga keset eesti vingus olemusega talve ilmusid välja, päevitunud päikseprillid näos. Tulnud kuskilt Alpidest. Nüüd sain minagi suusad alla. Siin Kaukaasias, Elbruse valvsa pilgu all Dombais.
Muidugi oli mul esimesel päeval hirm. Ma ei osanud veel korralikult jalgugi sättida, kui juba tuli tuhiseda alla mööda kausjat vagu, milles pidurdamine oli algajale paras trikk. Kui hoog liiga suureks läks, oskasin vaid kukkuda.
Kausjas vagu oli muidugi veel hea variant. Palju hullemad olid need momendid, kus ühel käel irvitasid teravad kaljunukid, teisel haigutas kuristik, vahele jäid veel paar jämedat puud ja jõhkrat hüpekat. Manööverda seal siis!
Kui aga sealt kõrgelt lõpuks eluga alla saime, otsustasin järgmisel päeval uue hooga proovida. Lihtsalt paar numbrit väiksemate saabastega.
Teine päev, teine tegu. Juba mõne aja pärast leidsin, et pole see suuskamine ka teab mis tegu. Panin klappidesse Maserati või vana Black Sabbathi mängima ja adrenaliin sai minugi sõbraks.
Ja nendest momentidest, kus alles eelmisel õhtul irvitasid teravad kaljunukid ja haigutas kuristik, sai lihtsalt vähe põnevam jupp rajal. Hirm pimestab.
Aga Dombai ei ole tavaline suusakuurort. Siin on külatänavad ääristatud karustest babuškatest, kes müüvad kodukootud moose, mett ja aironit (keefiri-sarnane jook), villaseid sokke, mütse ja salle, lambanahku ja viieteistkümnest kasulikust taimest kokkusegatud raviteed. Lisaks võib vist ainult Dombaist leida selliseid veidruseid, nagu hotelli taha puuri pistetud lõvi või mägedes passiv kahe küüruga kaamel.

Küsime hotelli omaniku vennalt, milleks see lõvi. (loomakaitsjad jätku heaga järgmine rida vahele).
„Lihtsalt (prosta)! Mu vennale meeldivad koduloomad.“
Ja nii külmetab lõvi lumehanges, aeleb oma 3x3m suuruses puuris ja närib verist konti.
Kui samasse hotelli sisse astuda, reisid ajas tagasi täpselt 32aastat, sest täpselt nii kaua pole Dombai suurim hotell remonti näinud. Kõik seisab nii, nagu ta 1976. aastal jäeti. Siis kandis see monstrum veel väärikalt viite tärni ning väidetavalt tegi silmad ette kõikidele Lääne hotellidele. Olgugi et veidi tuhmunud ja roostes, köidab sisedisain mu pilku. Kandiline, monumentaalne, kole. Teisisõnu, eksootika.
Aga et hotelli jaoks meil raha ei olnud, üürisime lagunenud hrustsovkas endale odava korteri.
Dombai asub Karachay-Cherkessia vabariigis ja kohalikud räägivad oma karachaivski keelt. Tere on salam alaikum. Selleks et keeruline sõna - karachaivski - selgeks õppida, tuleb osta pudel karachaivski õlut ja jõllitada selle silti, kuni pudel otsa saab.
Õllepudelite ees üleval mägedes istuvad paksud kuldkettidega vanamehed, kes on ülakeha paljaks koorinud ja naudivad trussikutes head elu.
Valgete eesti tüdrukutega päike aga nii helde ei olnud. Teise päeva õhtuks olime kõik näost punased ja paistes. Riina, vaeseke, sai endale näkku nii ränga korbi, et arst oleks määranud talle diagnoosiks: kilpkonnastumine. Järgmised päevad kandis ta terroristimaski ja läbirääkimist vajavatel hetkedel keeras viisakalt selja.
Valisime Dombaisse tuleku kuupäevad nii, et osa saada suurest lumelaudurite festivalist. Aga nagu asjad siin Venemaal kipuvad ikka hilinema, algas seegi välja kuulutatud ajast neli päeva hiljem. Õnneks vedas niigi palju, et saime osa avapeost. See oli ka kõige parema muusikaga pidu, mida on õnnestunud Venemaal kuulda. Hiljem selgus, et sama Moskva DJ on festivali peakorraldaja. Tuttavaid tegelasi oli selleks ajaks külapealt juba üksjagu kogunenud. Nii visati meie joped lava taha ja pidevalt tantsis ligi üks või teine tüüp kuskilt mäepealt.

„Meil on nüüd kaks varianti..“ ehk miks me viis tundi rongijaamas istusime

Nagu öeldud, oli kell neli hommikul. Astusime rongist maha Mineralnõe Vodõ jaamas. Kaukaasia lõhn oli juba tunda! Ja see pärdik Vanja oli lõpuks ometi kadunud! Meie ees seisis sammastega rongijaam, mida võiks Pantheoniga segamini ajada. Aga sellised on need siin Venemaal kõik. Aukartust äratavad külmad kivihooned, paar joodikut nonde pinkidel lamamas. Väljas oli veel pime, kuid taksojuhid olid juba ametipostidel. See tähendab perroonil, haaramas potentsiaalseid kliente hetkest, kui need oma varbaotsaga kivipõrandat puudutasid.

Andrei pakkus oma taksot Dombaisse kõigest viie tuhande rubla eest. Mida madalamaks me hinda kauplesime, seda väetimaks jäi aga tema perekond.

„2000 rubla, see on ju röövimine! Mul on naine kodus voodis ja vajab hoolitsemist..Alla 4800 ei saa.“
„Äärmisel juhul 2500 rubla.“
„..Pean üksi lapsi kasvatama. Mõlemad käivad mul koolis. Kas teate, kui palju neile kulub? 4700 rubla.“
„Üle 3000 me kindlasti ei maksa!“
„Ema-isa ka juba vanad.. 4500 rubla ja teeme kauba.“
Kui me lõpuks 4000 peale jõudsime, hakkas Andrei aga lonkama. Kõrvalt teised taksojuhid aga sisisesid, et ega odavamalt me kusagilt ei saa. Siis aga kostus Joe huulilt esimest korda lause, mida me tolle päeva õhtuks juba kartma hakkasime: „Meil on nüüd kaks varianti.. Võime minna selle taksojuhiga, või vaadata linnas ringi, et ehk on ka odavamaid taksosid.“ Tuletan meelde, et kell oli neli hommikul linnas nimega Mineraalveed. Ilmselgelt ei ole tegemist metropoliga.
Aga edasi?

Kell on pool viis hommikul. Tänaval seisab burgsiputka, vesinikblondide juustega jässakas külanaine selle sees. Ise kohutavalt põnevil. „Kust te tulete? Kuhu lähete? Ah et 4000 rubla? Jaa, tõesti kallis. Siin on paar taksot veel, näe küsige Vasjalt.“ Samal hetkel pistab naine oma pea ja ühe käe tordikarbisuurusest august välja ja hakkab hirmsasti tänava poole vaadates vehkima. „Ou, Vasja, tule siia! Dombaisse, palju maksab? 4000, jah?“
Joe ronib mulle külje alla ja ütleb: „Meil on nüüd kaks varianti.. Vasja või Andrei..“
Samal ajal räägib tädi burgsiputkast, et tegelikult on Tsherkessk hoopis suurem linn. Sealt saaks võtta takso, bussi.. Seda kuuldes kogunevad meie ümber veel viis taksojuhti, et meid paarisaja rubla eest Tsherkesski viia. Joe kuulab huvitunult ja sõnab: „Meil on nüüd kaks varianti..“ Eestlased on kõigi variantidega nõus.
Kell on viis hommikul. Joe, suur organiseerija ja tehnikainimene, otsib oma telefoniga google’st kas mingit transporti Tsherkesskist Dombai suunal liigub. Lõpuks lausub tähtsalt: „Meil on nüüd kaks varianti.. Minna Tsherkesskise kas marsruut- või tavalise taksoga. Ja sealt edasi…“ Joe klõbistab näppudega telefonil. „Ei, sealt ühtki liinibussi Dombai suunas ei liigu. Järelikult on meil kaks varianti.. Kas minna sinna või võtta siit takso.“ Eestlased on kõigi variantidega nõus.
Kell on kuus hommikul. Oleme ära joonud liiga palju liiga halba kohvi. Olen selga pannud kõik suusariided tavaliste riiete otsa. Viie taksojuhi asemel on meie ümber viisteist taksojuhti. Tädi burgsiputkast jagab endiselt käsklusi ja nõudlusi. Joe on leidnud uue plaani. Me võime oodata kuni järgmise rongi tulekuni lootes, et sealt on veel suusahuvilisi maha astumas ning nendega taksot jagades säästaksime raha. „Meil on kaks varianti. Minna kas Tsherkesskisse või oodata järgmist rongi. Ei, kolmas variant on ka..võtta siit takso.“ Eestlased on endiselt kõigi variantidega nõus.
Kell on seitse hommikul. Taksojuhid meie ümbert on kõik järgemööda kadunud. Striptiisitar on karjub midagi Joe peale. Mina tõmban veel ühed sokid jalga ja joon veel ühe kehva kohvi. Meil on endiselt kaks varianti. Kas minna Tsherkesskisse või oodata uut rongi, mis ausast südamest rääkides, on lauslollus. Joe leiab, et üks variant on ka hääletada. Eestlased on valmis juba jalutades minema.
Kell on kaheksa kakskümmend hommikul ja uus rong saabub. Ilmselgelt ei tule rongilt maha mitte ainsamatki suusatajat. „Meil on nüüd kaks varianti…“ hakkab Joe ütlema, kui striptiisitar talle lumelauaga vastu vahtimist virutab ja minema jalutab. Just hetkel, kui Joe nõustus lõpuks 4000st rublast oma osaluse välja käima, otsustas striptiisitar vihaselt jalga lasta.
Kell on üheksa hommikul. Leiame striptiisitari tänavalt siiski üles. Istume Vasja autosse ja maksame 4000 rubla. Kõik läheb täpselt nii, nagu see oleks võinud minna juba kell neli hommikul.
Kell on kaks päeval. Dombai hruštšovkas näitab naine meile kahte korterit. Eestlased on mõlemaga nõus. Joe aga leiab: „Nüüd on meil kaks varianti olemas..aga vaatame edasi.“ Seda lauset kuuldes läbib naiste kehasid õudusevärin. Marsime kolmandasse korterisse sisse, viskame kotid maha ja nõuame endale kiiresti võtme, enne kui Joel mõni uus variant pähe peaks lööma.
Aga nüüd on meil kaks varianti.. kas osta poolepäevane mäepilet või mitu üksikut piletit..

Mis oleks Venemaa ilma rongideta

Et vene kultuurist midagigi mõista, peab võõras vähemalt korra või paar sõitma rongiga. Soovitatavalt veetma öö platskaardi-vagunis, mille koridoris jalutades jäävad täpselt nina kõrgusele sajad üle voodiääre ulatuvad paljad valged varbad. Alumisel korrusel istuvad need, kes veel magada ei taha ja joovad tuhmunud klaasidest vagunisaatja toodud teed. Kõrvuti istuvad Vassili Nikolajevitš, Nikolai Vassiljevitš ja nii edasi. Juurde tuleb veel kolmas mees, sirutab pika käe kaasreisijatele enda tutvustamiseks pihku ning istub kui vana semu kamraadide kõrvale. Kümne minutiga tehakse selgeks kes kust on pärit, kes kuhu sõidab, kelle ämm on haiglas või mida lapselaps ülikoolis õpib. Siis vaadatakse altkulmu selle veidra blondi tütarlapse poole, kes aknast välja vaatab ja sujuvalt vestlusest kõrvale püüab hiilida. Sest kui minu jaoks on rongisõit hea aeg vaikselt omaette mõelda, siis on nende jaoks rongisõit lausa suurepärane aeg võimalikult valjul häälel oma mõtteid jagada. Olgu kohe öeldud, et üks kolme vastu ei saa ja varsti on ka kõige suuremat vastupanu osutav reisija sunnitud sööma äsja lauale lajatatud hiiglaslikku suitsukala ja naerma püüdlikult anekdootide üle, mis keelebarjääri tõttu vaid mõistulugudena tunduvad.

Dombaisse sõites oli lootust, et kõik läheb teisiti. Esiteks hõivas meie seltskond terve reavahe istekohad, mis piiras võõraste nägude uudishimu. Teiseks olid meie seltskonnas venelased Joe (inglisekeelne hüüdnimi on siin samasugune moetrend kui Oriflame’i tellimiskataloog) ja Jack (kliendile peksa andnud ja seejärel vallandatud striptiisitar), kes olid vajadusel piisavalt jutukad, et ka kõige elunäinuma vanakesega rinda pista. Kõik läks plaanitult. Mind saatis rahu, vaikus ja sügav uni. Kuni äkki kuulsin venekeelset grammofoni: „Riina, Riina, aga kuidas on kass eesti keeles? Riina, Riina, aga koer?“ Siis ma veel ei teadnud, et see on kümneaastane Vanja, kes oli otsustanud meie järgnevad üksteist tundi vagunis õudusunenäoks keerata. Ta oli igal pool. Laua all ja tooli peal, hüppas ülalkorruse voodilt mu isegi äramagatud turjale leides, et on õige aeg hobusesõitu teha ning haaras siis lakast. Madratsid lendasid, klaasid lendasid, juuksed langesid. Küll teesklesime äkilist kollektiivset und, küll lahkusime vagunist. Kuid mitte miski ei aidanud. Vanja oli meiega täpselt senikaua, kuni ta lae alt vagunisaatja magustoidukorvi lendas ja kurnatud vanaema ta sealt juukseid pidi ära vedas. Seda kergendust on raske sõnades väljendada. Vajusin kui kott oma riiulisse magama.
Järgmine hetk ärkasin selle peale, et keegi togis jalga ja kordas karmil resoluutsel häälel: Dokumentõ! Olgu kohe öeldud, et ma hommikul unesegasena ja veel eelmisest õhtust veidi purjakil pakkisin asju ja ega ma nendele dokumentidele suurt ei mõelnud. Passi haarasin nalja pärast kaasa..
„Aga viisa?“
„Passi vahel,“ ütlesin ja ei vaevunud istukilegi tõusma.
„Ja migratsioonikaart?“
„Ei ole. Mingi tempel on selle asemel.“ Miilits tõmbas kulmu kortsu. Migratsioonikaarti ei olnud mul seetõttu, et Venemaale saabudes pidasin samuti oma und tähtsamaks kui paberite täitmist ja tookord ei viitsinud tolliametnikud mu järel oodata ning lasid vaid templiga minema. Mida rohkem miilitsa kulm nüüd aga kortsu tõmbus, seda sirgema seljaga ma end istukile ajasin.
"Ja registreering?"
„Mis registreering?“
„Registreering!“
„See ruuduline paber?“
„Näete, nagu teie kaasreisijal on,“ ja viibutas käega Terje poole.
„Vot, jah, paha lugu, aga seda mul ei ole.“ Nüüd kummardasin juba miilitsa suunas ja püüdsin ruttu oma hädaabi-(ingelliku)naeratuse välja võluda. Miilits ajas oma jonni. Mina oma. Opereerisin umbes kümne erineva sõnaga, mille oma varahommikusest leksikonist leidsin. Lõpuks võitsin vene bürokraatiat ühe ilusa lihtsa lausega:
„A ja haroshii tshelovek.“
Kell neli hommikul said meie piinad läbi. Arvasime nii vähemalt tol hetkel.
(Arva, kes?)