Vene popim pick-up line kriisitingimustes

Millegi pärast kutsuvad peaaegu eranditult kõik vene noormehed tüdrukuid jalutama. Lihtsalt. Räägid kellegagi mõne minuti juttu ja sealt see tuleb:
Aga läheks õige millalgi ... jalutama?

Nagu pick-up line, mis vene meeste seas õige popiks saanud.

Alguses ei saanud me üldse pihta. Kuidas saab kutsuda jalutama, kui väljas haigutavad poolde säärde ulatuvad lombid ja kõnniteed on soppa täis. Lisaks sellele sajab laia lörtsi ja iga mööda kihutav auto pritsib näkku porist vett. Vaesed vene piigad ukerdavad imepeenikestel tikk-kontsadel üle jäämägede, paareni toetav küünarnukk kaenlas. Ja nii nad jalutavad.

Möödub mõni nädal. Üle pika aja võib kõnniteedel leida mõne kuivemapoolse raja. Lähme vooluga kaasa ja jalutame. Jalutame kohvikust koju. Vastu jalutab naabripoiss Kolja, kes parasjagu jalutab Sashaga. Kohe põrkame kokku naabritüdruk Riinaga, kes parasjagu jalutab Pashaga.
Ja nii me jalutame. St hüppame üle poriloikude.
Või et miks?
Mulle lihtsalt meeldib! Käia spontaanselt ringi mööda uulitsaid, selgitab Sasha oma versiooni. Mõni teine vahib juhmi näoga otsa ja ei saa mu küsimuseasetusele pihtagi - mis siis jalutamises nii ebatavalist saaks olla!
Või on see majanduskriis, mis ei anna armu ka venelastele. Kes siis enam kohvikuid ja baare jõuab kammida.
Või on see trotsi täis vene rahvus, kes ei lase end sellistest tühistest tegelastest nagu ilmataat häirida. Guljalit peab saama nii suvel päiksega, kui talvel pakasega.
Või ongi see romantiline vene hing, kes tunnetab oma suurust ja sügavust sihitult mööda uulitsaid hulkudes, kustuv sigaret kõrvetamas sõrmeotsi.
Hmnjah, pick it up now!

Kui klient on tüütu putukas. Müügikultuurist Venemaal.

Suurema osa asju saab siin osta tänavaputkadest. Kommi, puuvilju, nõudepesuvahendit, harja ja kühvli, nõudekomplekti, lahtist makaroni, seinamaalid, pikendusjuhtme, kõrvaklapid ja nii edasi, ja nii edasi. Muidugi ainult tingimusel, et sa neid sõnu vene keeles tead.
Tädike avab 20x20 cm suuruse aknaluugikese ja käratab što?! Tal on halb tuju, sest eelmine ostja ütles, et ta müüdud küpsised on halvad. Nüüd närib ta seda halvasläinud küpsis, sülitab tüki sellest põrandale ja käratab uuesti: što?! endal puru veel suunurgast vastu aknaklaasi pildumas. Tahan osta pikendusjuhet. Aga kuna mul pole õrna aimugi, kuidas see vene keeles võiks olla, püüan koputada aknaklaasile, mille taga juhe seisab ja öelda, et vot seda. Aga müüja ei liigu. Vaatab mulle otsa ja käratab endiselt što?! Sõnaraamat ununes mul aga koju. Ost jääbki lõpuks tegemata.
Pärast seda püüan putkadest hoiduda. Sest vene keelega on veel endiselt nii, et vahel läheb täppi ja vahel mitte. Näiteks veel paar nädalat tagasi tahtis Terje öelda, et ta suitsetab harva, aga välja tuli „olen väike kanake“. Või et sõna „katki“ asemel ütleb, et „saapad on pistets“ ja siis imestab, et miks talle kohkunult otsa vaadatakse.
Putkadega on ka muidugi see, et ükski asi ei kesta üle nädala. Seni oleme soetanud neli laualampi, komplekti lauanõusid, kus lusikas või kahvel natuke suurema kartulipudru portsu all pooleks murdub, vähemalt kaheksa lambipirni jne.. Nüüd olen saanud targemaks ja küsin garantiitšekki. Antakse kaks nädalat.
Kui putkad kõrvale jätta, leidub ka suuremaid poekesi. Nende puhul ei tule üldse imeks panna, kui astud poe uksest sisse, teretad müüjat, kes tänaval suitsu teeb ja siis jääd tühja saali üksinda ootama. Ootad viis minutit, ootad kümme. Müüja tuleb sisse ja lahkub tagumistesse ruumidesse. Ning kui sa seal juba 15 minutit seisnud oled, ilmutab ta end taas ning käratab, et „mis vaja on, meil on inventuur“.
Lõpuks jääb vana hea söökla. Suur tühi saal, kus istub üks joodik, üks aafriklane ja kamp eestlasi. 3 krooni ees saab taldriku suppi, 50 sendi eest leiva kõrvale. Seda muidugi siis, kui tädike telefoniga ei räägi. Ka seal võib seista rahulikult oodates minuteid viisteist, kuni tädi saab sõbrannale öeldud, et elu ongi raske või et mitmendasse klassi lapselaps läks. Teine tädi, kes räämas leti taga askeldab, sind ei teeninda, sest see pole tema töö. Kuid lõpp hea, kõik hea. Pärast telefonikõnet tõuseb sööklatädi püsti ja küsib ilmsüütul ilmel: kas täna ka sulle suppi, päikseke?

Ainsaks jumaluseks DJ

Olin alati arvanud, et Venemaalt võib muuhulgas leida rajusid klubipidusid. Paari päeva eest teataski sõber Saša, et tulemas on erakordselt hea üritus. Erakordselt hea trance. Kui selline ikka eksisteerib ... Aga Saša veendunud pilgus oli miskit, mis veenis mindki. Kleit selga ja minek.
Viimasest korrast, kui minu kõrv trance’i puudutas, on vist möödas aastaid kaheksa, aga endagi üllatuseks - seal me olime: väidetavalt Voronežhi parima ööklubi Sto Rutšofi tantsupõrandal.
Tantsisime samasuguste hullunud kehade keskel, strobo katust nihutav helk silmades, joovastus hinges. Monotoonne rütm pitsitamas rinda, ainsaks jumaluseks DJ. Käes lõhnav viiruk, peas trans. Ekstaas. Nagu šamaanirituaal, aga tänapäeva võtmes. Higised kehad, maailmapildi hajutatud vorm.
Toetavaks jõuks olid kõik need šampusepudelid, mida baarist sai kaasa haarata. Millal viimati sai mööda klubi ringi käia, ühes käes šampusepudel, teises pokaal! Saša pani vaheldumisi absinti, Perno'd ja Sambuca't. Meiega lauda jaganud seltskond ajalootudengeid tellis pudeli viina ja pudeli šampust, millest hoogsalt segati slammereid. Ennastunustavalt. Homset päeva ju Venemaal ei ole. Ja pudeleid baarist lubavad endale ka tudengid.
Kuigi Saša väitel oli klubirahvas mage, siis meie leidsime eest Voronežhi stiilitundlikumad tüübid. Nagu oleks sattunud mõnele indie-peole Krahli, aga bändi asemel krutib laval plaate DJ. Ja kõik on kuidagi kaootilisem.
Parimad stiilipunktid lähevad aga klubi garderoobitädidele. Selliseid juba Eesti ööklubist ei leia. Raju trance taob kuklasse, aga tema õpib rahulikult luuletust pähe. Juuksed kenasti tuttis.

Venelase loogika vs eestlase loogika. Platon vs Aristoteles.

Tatjana jagas kõik lihtsalt ära. On kas Aristotelese lapsed, või Platoni lapsed. Seda kõike selleks, et seletada, kuidas eestlased ei saagi alati venelase loogikale pihta. Ja miks venelane eestlast alati mõista ei suuda. Kaks lihtsat näidet:

- Kui ma ütlen sulle, et iga päev kell kolm jood sa Svetlanaga teed ja praegu on kell pool kolm, siis mida sa poole tunni pärast teed?
Aristotelese lapsed muidugi liidavad ja lahutavad ning saavad vastuseks, et poole tunni pärast saavad nad Svetlanaga kokku. Platoni lapsed aga küsivad, et kes kurat see Svetlana veel on?

- Karjus jalutab oma lammastega ringi. Tal on hommikul kümme lammast. Päeval aga otsustab üks lammas jalga lasta. Mitu lammast on karjusel õhtul koju tulles? Aristotelese lapsed, kes muudkui jagavad ja klassifitseerivad, ütlevad, et üheksa. Platoni lapsed aga ütlevad, et mitte ühtegi. Sest kui üks lammas läheb ära, jooksevad kõik teised järgi.

Kui kõik kiirelt kokku võtta, on venelane Platoni, eestlane aga Aristotelese laps. Aga nüüd jääb teie jaoks arvata, kelle laps on ettekandja, kellest järgmise loo räägin:

Meid oli neli, kes me baari püüdsime sisse saada. Ühel meist oli sünnipäev. Baaris oli kaks vaba lauda, mõlema laua taga kolm vaba tooli. Hakkasime siis lauda istuma, teisest lauast veel üht tooli juurde sikutades, kui tuli kuri ettekandja.

„Teid on neli. Kas te ei näe, et see laud on kolmele.“
„Nii et me ei saa siia lauda istuda? Aga selle teise taha?“
„See on ka kolmele inimesele.“
„No aga meid on neli, tahame ühe dringi võtta. Kas me ei võiks tooli ühe laua tagant..“
„Ei, kas te ei kuulnud või? Need lauad on kolmele inimesele.“
„Aga meil on sünnipäe.e..e..“

Ettekandja jalutas minema. Siin ei ole mingit kompromissi.

Kui vene klassikuid uskuda, siis vene inimene teab, et ta on küll väike ja võimutu, kuid südamest käitub kui tsaar.

Süsteem - Süsteem ehk pangas kaardiga maksta ei saa

Venemaal on omad süsteemid. Lihtinimene nendest midagi aru ei saa, aga nad eksisteerivad. Ja mida pikemalt mõistatada, mis ridu pidi need salapärased Süsteemid toimivad ja kellele neid tarvis on, seda enam võib veenduda, et vaevalt keegi üldse neist aru saab. Kui asjad on alati nii olnud, peavad nad ka edaspidi nii olema. Süsteem on Süsteem. Isegi kui see näib süsteemitu.
Kogu selle veidi kentsakana tunduva paberimajanduse, arvepidamise ja asjatamise taga tundub kõige imelikum, et võtab aega ja vaeva, mis ta võtab, aga lõpuks töötab ka. Nii näiteks saame meie, Tartu ülikooli saadikud siin Voronežhis igal kuul pisikesest trellitatud luugist mõnituhat rutsi stipendiumit.
Ja kui meid saadetakse kahtlase kviitungiga suvalisse panka kahtlast raha maksma, võetakse see kahtlane kviitung vastu. Ja muidugi ka raha, sest tädi teisel pool luuki teatab pisut solvunud toonil, et kaardiga siin maksta ei saa. Meeldetuletuseks - olime pangas.

Ilmselt peitubki kõrval end Avangardpangaks nimetava asutuse avangardsus selle maailmaime kasutusele võtmises. Sest kaardimaksed Voronežhis just seda ongi – ime, mida tuleb otsida mööda linna taga nagu kärbseseent metsast. Siis kui pole seenehooaeg.
Internetiga on asjaolud veelgi täbaramad. Koduühendusest võib vaid unistada, niisiis tuleb siin käia internetis sõna otseses mõttes. Wifi-kohvikuid on linna peale kokku umbes kolm, neist igal oma häda. McDonaldsis haiseb, kinokohvikus venib iga lehekülg lahti nagu näts ja õdusas Jumanjis, kus ei haise ja kiirusega annab harjuda, on Venemaa kohta haiglaselt kõrged hinnad. Ela siis sellega.

Vahel võib Süsteem täiesti mõistmatult vastu nägu lajatada, et kohe üldse ei saa aru, kellele ja milleks. Näiteks koputati meile paari päeva eest veenvalt uksele. Seal seisis välja veninud jopega tüüp, sall laisalt üle õla, ja nõudis: Dokumentõ! Sellisel ähvardaval toonil, mille peale käis mul valus jõnks kõhuõõnest läbi. Mingi koht minust nagu mäletaks sarnaseid nõudmisi meie minevikust ...
Ei mingit mundrit, ei tõendit, ei tervitust või tutvustust. Konkreetselt: Dokumentõ!
Küsisin ettevaatlikult vastu, et kes te üldse olete. Seepeale muutus mees veelgi kurjemaks, nagu see oleks viimane küsimus, mida minult oodata. Lükkas kiire liigutusega mulle näkku õpilaspileti suuruse asja, millelt ma mitte midagi välja ei suutnud lugeda. Mees muutus aina kärsitumaks ja kortsutas kulmu. Andsin talle siis lõpuks oma passi. Lappas seda veidi ja jättis mu elama. Süsteem ei toimi: Kuiv kevad on praegu siin vist igaühe unistus. Poriloigud on üüratud.

Muidugi annab Süsteemi pehmema poolega alati ka laveerida. Näiteks Berit pole siiani oma õpilaspiletit kätte saanud. Kui alguses tundus sellest jama kui palju, siis nüüdseks lehvitavad valvuritädid talle niisama järgi.
Ja veel on see paljukirutud korruptsioon, mis paistab paljudele olevat täiesti tavapärane viis asju ajada. Nii näiteks võib liinibussis kuulda, kuidas neiu räägib telefoniga, et homme tuleb keemias eksam. Aga kui igaüks maksab 500 rubla, siis on sellega korras.
Või arutleb sõber Pasha mõtlikul toonil, et kas minna sõjaväkke või maksta neile 5000 rutsi pistist. Või et: Mul sõbra paps töötab tolliametnikuna. Saaks odavalt veini...
Teisalt pole siinse süsteemituse üle midagi imestada. Tõelisele vene hingele pole liigne korrastatus ja ratsionaalsus kunagi meelt mööda olnud.
Süsteem ei toimi: Kodutud koerad hulguvad mööda Voronežhi ringi karjakaupa

Säästuaja transport - kiired kaubikud ja käsn bussis

-Kui kaua sõidab buss Moskvast Voroneži?
-Ma arvan, et mitte väga kaua. Eelmine aasta sõitsid palju kauem.
-Kuidas nii?
-Majanduskriis ju!
-Ja kuidas see siia puutub?

Meie venelasest sõbra seletus sellele, kuidas majanduskriisi tõttu on ummikuid vähemaks jäänud, oli parajalt lõbus. Nimelt olevat enne kriisiaega sõitnud maanteedel palju veoautosid, mis olid nii kehvas korras ja ülelaetud, et ei suutnud hästi mäest üles sõita. Kui nad lõpuks künkast üles said, jäid nad kõik mäe otsa ootama, et autod eest ära lasta. Ning ootasid senikaua kui järgmise künkani tühi maantee jäi. Ainult nii said nad täie hooga mäest alla kihutada ja intertsist järgmise künka tipuni jõuda. Ja siis uuesti seisid ja ootasid ning panid täiel kiirusel mäest alla. Majanduskriisi tõttu viidi aga väheefektiivsed kaubikud teedelt minema, nii et alates detsembrist on maanteedel vaid kaubikud, mis ka ainult mootori jõul edasi liikuda suudavad.

Kui sõidukid juba teemaks tulid, siis pean jälle kasvõi korraks ühistranspordil peatuma. Kaugeltki mitte nii hullumeelne, kui bussid Dominikaanis, kuid parajalt imestamisväärt on ka siinne süsteem. Vaadake, mida kõike inimene välja ei mõtle, kui töötamiseks on piiratud vahendid. Kujutage ette, et astute Tallinnas trolli ja ei pista mitte piletit augustamismasinasse, vaid paarkümmend senti kirju švammi sisse.

Vene legendaarne rockbänd ja kokteilid, mis peavalust ei hooli

Laval mängib legendaarne bänd. Nii nad räägivad ja seda kinnitavad peoliste nostalgiasädemeid pilduvad pilgud ja suud, mis kõiki laulusõnu kaasa maigutavad. Sõnu, millest mina midagi ei tea. See on Krematorii, 25 aastat tegutsenud vene rockbänd.

Kontsert toimus tsentrist väljas hiiglaslikus ööklubis. Sellises klassikalises, üldsegi mitte rockbändile omases – suur tantsusaal, väike lava, vinge valgustus, hea sound, nahkdiivanid, peeglid, vaibad ja paar siin kuidagi kohatuna tunduvat maiade stiilis kuju. Turvakontrollis küsiti, ega meil gaasiballooni kaasas pole.
Baarileti taga naeratasid kõvasti jõudu tõstnud maikades mehed, kes segasid kõikvõimalikest jookidest kokku imelisi kokteile. Ilmselt Venemaal veel homse päeva pea pärast muret ei tunta. Kui juba, siis juba. Ja nii lasi baarman mu viinast ja vähemalt kolmest erinevast liköörist koosnevale dringile veel peale tortsu õlut.
Vägesid juhatasid pintsakutes turvamehed, kes saatsid meid koos oma imepäraste kokteilidega lava eest minema - joomine toimugu baaris, tantsupõrand on tantsimiseks. Kogu korraldusest jäi mulje, et juua ei või kuskil, suitsetada aga kõikjal.
Aga bänd küttis mõnuga. Rock’n’roll baby! millise entusiasmiga möllasid nad laval, surudes vahepeal fännidega käppa, visates neile silma, konstantselt naeratades, nautides. Mõne kurvemas võtmes loo ajal tõmbas publik välja välgumihklid, rajumate palade ajal heideti seljast särgid. Kogu kompott mõjus kui ekvivalent kooslusele Riho Sibulast, Vennaskonnast ja Kosmikutest. Ehk siis midagi sellist, mida lõpuni suudaks mõista vaid selle najal üles kasvanud eestlane. Aga see siin on vene bänd ja mina saan vaid aimata tähendusi selle muusika taga.
Kui kontsert juba umbes kümne ajal läbi sai, jagati lavalt autogramme ja poseeriti kümnete fännidega. Üks meie kambast tundis lauljat isiklikult ja nii leidsime end backstage’s, mis oli umbes meeter korda kolm suur ruum, täis suupisteid, jooke ja helimehi. Laulja Armen Grigoryan meenutas heal toonil kordi, kui ta Eestis olla käinud:
Seal teil on kõik nii rahulik, vaikne. Nagu see nali, et tuleb mees tagasi Moskvasse. Paneb kohvrid maha ja laiutab rõõmsalt käsi: Lõpuks ometi kodus! Siis vaatab maha, kohvrid on muidugi juba läinud, ja saab aru, et tõepoolest on ta tagasi koju jõudnud.
Küsisime moe pärast autogrammi ja mees andis lubaduse meid tulevasele Tallinna kontserdile piletita sisse lasta.
Meie Beritiga võtsime marsa ja sõitsime kuhugi korteripeole. Ärgates leidsin enda kõrvalt kilekottide kaupa sätendavaid seksikaid riidetükke ja niidirulle. Kõrvaltoast aga imeilusa tütarlapse, kellel oli siiralt kurb meel, et ta peost välismaalastega osa ei saanud.
Neiu pidi töötama. Striptiisiklubis.

Kultuuritust kultuuritarbimisest

Vene inimene on eriline. Kõik teised rahvused on erilised, aga venelane on rohkem eriline kui teised. Sellepärast võib venelane alati laveerida. Võib pakkuda altkäemaksu, võib trügida järjekorrast ette, võib osta teatripileti 60 rubla eest, aga istuda loožikohal. Seda viimast õpetas meile Tatjana, Voroneži kultuuri õppejõud.
„Ostke kõige odavam pilet. Saal on kindlasti pooltühi, saate kallimatele kohtadele ümber istuda.“
Kui laveerimine siin nii iseenesest mõistetav on, ei hakanud meiegi rumalat turisti mängima ning jalutasime 20-krooniste teatripiletitega täpselt sinna istuma, kust kõige parema vaate leidsime.
Ooperi-ja balletiteatris oli „Surmainglid“, ehk tantsuetendus noortest narkomaanidest. Kahe rõduga teatrimajas, punaste kardinate vahel algas tõeline trance’i-pidu. Naljakas, olin just päeval lugenud artiklit sellest, kuidas postmodernistliku ühiskonna massitarbimine hävitab elitaarkultuuri. Aga mulle kontrastid meeldivad. Et ei ole publikut, kes vaatab lava poole austuses alt üles, vaid veidi hirmununa ülalt alla ning tarbib, sätendavad kleidid seljas, just seda labast ja madalat, mille eest ta teatrisse tulles põgeneda püüdis.
Alguses kiskus kaasa. Peod olid trance’st müstilise Matrixini ning lõpetades Rammsteiniga. Noored tarbisid narkot vaid vihjamisi. Aga siis hakkas kõik korduma. Muusika pärines ka ajast, mis meid viimati 8ndas klassis paelus. Ooperimaja raputavatest narkopidudest sai klassikaline noortele moraali pidav tantsuetendus – narkokollid tulid, noored said üledoosi, lõpetasid vangis ja haiglas ning peategelased surid melanhoolsesse surma. Loo kompleksne moraal kõlas tõenäoliselt umbes nii: „Narkootikumid on halvad“. Kahju, et kui venelased ise nii erilised on, siis nad ikkagi nii klišee-rohke koolitantsu-stiilis eripäratu show’ga maha said.
Rahvas plaksutas, huilgas ja hakkas juba viimaste tantsijate saltode ajal saalist lahkuma. Muidugi sellepärast, et siin on kõigil erilised õigused. Nad kõik peavad oma mantli esimesena järjekorrast kätte saama. Etenduse eest tänavad ja plaksutavad ainult lollikesed.

PS. Venelaste keskmist esteetika-meelt tajume iga päev kodukoridoris. Nimelt otsustati maja veidi renoveerida ning selle tarbeks seinad üle värvida. Ühel nädalal pahteldati ja järgmised kaks nädalat olid seinad valge-laigulised. Lõpuks võeti kätte ka värvipintsel ning lõpetati töö. Lõpp-tulemus on selline:

Vene urkapubid ja ühe skinni minevik

Olles otsinud kaks tundi Puškini ja Karl Marxi ristmikul asuvat väidetavat jazziklubi, tuli lõpuks endagi üllatuseks maanduda tõelisesse Vene urkapubisse. Lisaks meid oodanud paarile sõbrale leidsime eest paksud purupurjus vene daamid, kes jaurasid emotsionaalselt žestikuleerides karaoket. Leti tagant ulatati meile pudel magusat veini, nii umbes 50 krooni pudel.

Nii saime ka tuttavaks Joshiku ehk Siilikesega, kes oli kunagi olnud aktiivne skin. Muidu igati muheda olemusega kutt rääkis, kuidas Voronež on Moskva kõrval teine Venemaa skinheadide pealinn. Ühtekokku olevat neid siin üle 3000. Nende suurimaks pidupäevaks on Hitleri sünnipäev 20ndal aprillil. Siis on kõikidel mustanahalistel targem oma nina toast välja mitte pista.
Omal ajal olevat Siilikegi käinud mööda linna ringi ja peksnud kõiki tšurkasid ja mustanahalisi. Sest Venemaa olgu venelastele. Lihtne.
Oma õudu tüübi mineviku ees oli raske varjata.

Aga meie, eestlased? küsisime veidi murelikult.
Sellest pole midagi, naeris mees vastu. Valge nahk, see on peamine!
Naersime laginal üle terve marsrutka, kui logisesime sellega kodupoole. Kell oli juba ammu üle kardetud 23, aga sõber Pasha lubas asjad korda ajada – lihtsalt väike telefonikõne valvuritädile. Me ei osanud kuidagi reageerida selle peale, et Siilike nii muuseas meiega kaasa tuli.
Aga kohe jooksis peast läbi tees vene rahva kohta - nad ei pelga kunagi ootamatuid külalisi ja ootamatult kellelegi külla sadada pole nende jaoks mingisugune patt.
Ka ühika koridorides on peamiseks käibefraasiks: Tulge meile külla! Isegi meie näod meelde jätnud poemüüjad korrutavad sama. Päevas laekub selliseid kutseid keskmiselt viis. Niisiis ei tehta siinmail suuremat numbrit, kui ka keegi tuleb niisama ühikasse kaasa. Sest äkki läheb peoks.
Õhtu lõppeski meie toas, laual mõned õllepudelid ja vastik viin. Siilike tahtis kuulda Eesti rokkmuusikat ja meie hümni. Mida ta ka sai.
Vastuseks mängiti meile karmi vene uusrahvuslikku punki. Lugude pealkirjad olid stiilis radikaalne patrioot, venelaste nimel, kord ja seadus, white power, deutschland erwache ...
Pasha muidugi imestas, et miks me talle varem ei öelnud, et süüa on vaja osta. Eestis pole selle üle midagi imestada, kui suurt midagi lauale panna pole. Küll aga venemaal, sest mis pidu saab see olla ilma söögita! Siilike aga nõudis leiba, mida viina peale hammustada. Kuna meil midagi säärast ei olnud, läks ta otsusekindlalt toast välja ja naasis minuti pärast jämeda leivakääruga, mis oli laenatud naabritelt. Sedasi käivad asjad Venemaal.

Kannatav elu on moes

Naabripoiss Golja tegevat head muusikat ja kutsus meidki oma bändi kontserdile, „kunstiklubi võhod“i.
Väga Tartu Rokiklubi meenutavasse peoruumi sai mööda keldrisse suunduvaid treppe, mille igal teisel astmel ameles paarike. Viimaselt astmelt võis leida blondi nutva tüdruku ja teda lohutava boyfriendi. Terve peo vältel nutsid ja lohutasid nad teineteist igas võimalikus nurgas, naisel meik laiali ja poisil suur sulejope tema nägu varjamas. Pidulised olid riietatud poppi musta ja neetidesse, ning kindlasti mitte kõik alkoholipurkidega ei omanud joomiseks legaalset vanust.
Pidu valvas Sergei, kes ei kandnud turvafirma kostüümi, vaid ohvitseri meenutavat ranget mundrit. Küsisin, et kas riigitööl. Vastas, et jah. Küsisin, et kas pilti võin teha. Ütles, et ei. Ta ei tahtvat järgmisel päeval eesti pressis ilutseda. Ja ilma nõusolekuta on siinmail fotografeerimine illegaalne.
Samal ajal aga esinesid bändid. Kohustuslik oli vähemalt viis poissi laval ning üks mustaks värvitud tibi, kes müra peale midagi väga õnnetut laulis. Jah, olime sattunud klassikalisele emo-peole! Tšikk väänles ja piinles laval, nuttis ja röökis ja lõpuks vajus oma miniseeliku ning kõrgete kontsadega, ise valust lõhkemas, põrandale maha. Nii päris mitu korda järjest. Lausa nii mitu korda, et lõpuks tundus kogu etteaste isegi hea. Muidugi ainult omas kontekstis.

Järgmine oli Golja bänd. Te oleks pidanud nägema Terje nägu, kui Golja võrksukkade, punase korseti ja täismeigiga lavale ilmus. Bändi naised kandsid keevitajaprille või tunkesid, sündimees oli lihtsalt topless. Kui hiljem seletust küsisime, et millest selline stiilivalik, oli vastus lihtne: minaeitea, lahe tundus.
Mulle nii lahe ei tundunud ja pidu jätkus kusagil baari ees. Tutvusin mehega, kes paigaldab autokumme või midagi sellist. Ega ma vene keelest veel nii palju ei jaga, aga kehakeel ütles, et minu uus sõber on automehhaanik. Ja veel seda, et mu uus sõber tahaks hirmsasti pidu meie ühikas jätkata.
Kuid nagu tuhkatriinu loos pidid kolm tüdrukut enne kella 11 takso võtma ja kodu poole kihutama, et uksi jumala eest lukku ei pandaks. Kolisevas Ladas suitsetav nokamütsiga taksojuht viis meid koju ja vaatas, et mammid ukse siiski lahti teeksid. Jah, olgu kasvõi rullnokk, aga viisakus ennekõike!

Kaunid metall-nelgid

Kahju, et seda nelki siis ei märganud, kui nendest pikemalt juttu oli.

Prassimine ja paganlikud rituaalid: Maslenitsa!

Üks stereotüüpe venelaste kohta kõneleb sellest, et venelase armastatuimaks ajaveetmise vormiks on meeletu prassimine – nii et laud oleks heast ja paremast lookas ning viina voolaks ojadena. Sinna juurde kuulugu muidugi veel tants ja trall.

Seepärast tuleb ka kõiksugu pühasid veidike pikemaks venitada. Nii on Venemaal meie vastlad või prantslaste Mardi Gras või talve lõpu karneval venitatud nädalapikkuseks Maslenitsa pühaks. Nii et ikka iga päev oleks põhjus küpsetada pannkooke või pühade terviseks napsu võtta.
Enne kui jõudsime õieti reageerida, olime isegi rahvalike pidustuste keskmes. Lauad olid pannkookidest lookas, instituudi kultuuriõpetaja luges agaralt ette vene vanasõnu ja lauluõpetaja mängis kitarri. Naisõpetajad rebisid Ameerika sõdurpoisid tantsule. Ikkagi professionaalid. Õpilased, st eestlased, hiinlased ja ameeriklased, kõik umbes keskmise vanusega 23, esitasid kohmakate näidenditega vene muinasjutte, nagu meil muiste lasteaiapäevil.
Kõige tagatipuks leidsin mina end kakukese rollis ja kollasesse kleidikesse riietatult laulsin sellest, kuidas ma näljase jänese, hundi ja karu eest jalga lasin. Huumorit kui palju.
Kogu pidupäev tipnes paganliku rituaaliga, mil panime Maslenitsa nukule tule otsa ning lugesime loitsuks peale: „Tali mine ära, kevad tule aga!“
Seepeale langes järgmisel päeval maha poolde kintsu ulatuv lumi.

Minu unistus WC-potist

Veel üks täiesti suurepärane oskus, mida reisimine õpetab, on väikestest asjadest siira ja lapsiku rõõmu tundmine. Vahel saab reisidel pikalt ja laialt ette kujutatud asju, mida taga igatseme ja kuidas need siis ikka täpselt maitsta või lõhnata või välja näha võiksid. Lõuna-Ameerikas muutus Terjel kinnisideeks oma toa saamine. Ja kujutage ette siis seda rõõmu, kui lõpuks Eestisse jõudes võis ukse kinni panna ja soovi korral täiesti üksi olla. Siin, Voronežis elades, tean ma juba praegu, mis mu kodumaile naastes rõõmust hüppama paneb – WC-pott, millel saab istuda!

Jah, kõik teie seal Eestis võtke teatavaks, et puhta WC-poti omamine suvalise augu asemel põrandas toob nii mõnelegi hiiglasliku naeratuse näole. Ning rull paberit seina küljes on tõeline privileeg ja luksus.

Ühel õhtul eestlastest külalistega istudes tabasin meid pikalt ja laialt rääkimas Venemaa erinevatest tualett-ruumidest. Et kuidas vahel võib kasutada McDonaldsi omi, kuid seal on tihti järjekorrad. Või kui kallitest hindades mööda vaadata, on kõige luksuslikum tualett baaris nimega Jumanji, kus seinaplaadid imiteerivad krokodillinahka ning meetrikõrguseid peegleid ümbritseb kuldäär (enda peegeldust pealaest jalatallani ei ole ma näinud vist alates jaanuarist).

Aga kuidas me ka ei üritaks, sulguvad kell 11 ühika uksed ning luksuslikud potid linnas on jäägitult kättesaamatuks muudetud. Käeulatuses on vaid sinised rauduksed, mis keha nii vaevu kinni katavad, et pükse kokku paeludes võib oma naabritega silmsidemesse astuda. Nädalalõpuks on auguümbrus mattunud üleujutavatest prügikastidest pärineva sodi alla.

Kõige tipuks sain veel siin kauem viibinud Terjelt pragada ka. Ütles, et ma seisvat augu ees valet pidi. „Kuule, sa pissid nagu turist!“

Oh, kui ilus on unistus puhtast ja valgest suletud uste taga seisvast potist!

Tsirkus, viin ja nelgid - Palju õnne sünnipäevaks!

Reisides on ikka nii, et parem on enda identiteet kõrvale jätta ja lihtsalt vaadata, kuhu suunas tuuled sind seekord puhuvad. Vahel on parem isegi nimi ära vahetada, (nii said kunagi Terjest ja Beritist Lõuna-Ameerikas hoopis Frida ja Nora). Mida vähem mäletada oma peas kujunenud arusaami, mida vähem jääda kindlaks harjumusele, mida vähem piire enda ja kogemuse vahele tõmmata, seda enam näitab maailm sulle oma veidrus. Et siis saaks neid analüüsida, neist õppida, vajadusel ümber hinnata või lihtsalt lasta end taas ja taas üllatada.
Nii juhtuski, et otsustasin Terjele teha sünnipäeva, mis meie mõlema jaoks tabudest kubises.

Kõik algas hommiku-üllatusest. Meie päris hirmsal läbipaistev-rohelisel plastmasskandikul seisid värisedes püsti pudel halba punast veini, paar venemaa maiustust, veidi ülepakutud kaunistustega jäätised, kolm punast nelki ning tankidega õnnitluskaart. Sest 23. veebruaril ei juhtu siin olema mitte ainult Terje sünnipäev, vaid ka meestepäev (teisisõnu Defender of the Father land Day või endine Red Army Day). Ja meestepäeval saab tunnelist uhkeid kaarte osta, kus punane täht sätendab vene lipu kohal ja kus number 23 taga seisab rida halle tanke. Õnneks vene keelt me veel nii hästi ei oska, et suur kiri, mis mehi õnnitleb, naisele kaarti kinkides häirivaks muutuks.

Kui ma koolis aga õppejõule seletasin, et nelkide kinkimine minu jaoks suur eneseületus oli ja et ma korduvalt Terje ees vabandasin, et nii koledate lilledega teda konteksti tõttu üllatama olin sunnitud (ja lubades seda ainult esimest ja viimast korda elus teha), ei suutnud õppejõud ära imestada:

Miks te nelke ei kingi?

Noh, mina ka täpselt ei tea. Nõuka-lill, nelk on tabu.

Vanamees hakkas selle peale naerma. Mitte ei mõistnud ta, kuidas nelk võiks meile NSVLi meenutada. Tema jaoks sai tähendus olla vaid üks – meestelill!
Järgmisena juhtus Terje sünnipäevale Voroneži viimane tsirkusetendus. Kujutasin vaimusilmas ette räuskavaid lapsi, haledaid kloune, kukkuvaid akrobaate ja kohutavad enesepiinamist. Aga Venemaal olles tuleb mõista siinset kultuuri. Ja tsirkus on popp.
Olgu kohe öeldud, et linnahalli sarnane kivihoone lehkas erinevate troopiliste loomade järele. Aga nii kui etendus algas, avastasime, et millegipärast lapsed ei karjunud, orientaalse muusika järgi tantsijad väänasid oma kehi kogu nende painduvuses, klounid sundisid rahva filmivõtteid tegema.. Ja akrobaadid! Treenitud kehad lendasid supermanlikul kombel üle rahva peade ja ammuli suude, pannes unustama inimese piiratust lendamiseks. Selles kõiges oli nii palju professionaalsust, läbimõeldust ja pinget, et olin valmis juba tsirkuse täiesti arvestatavaks meelelahutusvormiks nimetama.
Aga siis tulid loomad. Kaamelid tatsasid lõbusalt mööda areeni täpselt niikaua, kui piitsahoop vastu maad lajatas. Nõtke ja lustliku sammu kõrval kogus üks juba sülge, et see vihaselt vastu näpuga näitavaid lapsi sülitada. Elevandid hoidsid oma mitmetonnist keharaskust üleval kahel esijalal, ühel tagajalal või pallil seistes. Roomasid üksteise kõhtude alt, puhusid pilli ja vajadusel tantsisid. Kui kunagi varem olid tsirkusel loomad selleks, et rahvale kättesaamatut eksootikat näidata, siis nüüd vist leitakse, et kui loom ise ei ole enam piisavalt eksootiline, tuleb ta eksootiliseks muuta! Ja rahvas plaksutas, et on suutnud elevandile piitsa ja präänikuga inimkombeid õpetada. Vene keele tunnis nõudsime jälle seletust, et kuidas loomakaitseaktivistid tsirkusesse suhtuvad. Vanamees muigas ja ütles, et peale oma naise ta ühtki loomade pärast muretsevat inimest siin riigis ei tea.

Ja mida su naine tsirkuseloomadest arvab?
Et senikaua kui loomad rahul on, on kõik hästi.

Isegi Terje väitis, et elevandid olevat naeratanud.
PS. Kui keegi tahab ühte väga friikit, perversset ja absurdset tsirkusetemaatilist filmi näha, siis soovitan väga soojalt oma viimase aja vaieldamatut lemmikut Jodorowsky’ Santa Sangre’t.

Õhtu lõppes klassikalise ühika-peoga. Kui igapäevaselt vooritakse siin üksteise tubadest sisse-välja, siis sünnipäeval ei julge keegi oma nägu näidata. Mõelge, pole kingitusi, ega midagi! Häbilugu ju. Need, kes aga tulid, võtsid Terje sünnipäeva puhul auga viina – igale lonksule eelnes seisak ja alati marjaks ära kuluvad soovid õnne, tervist ja armastust!

Elu isolatsioonis

Ühikaelu on ikka omamoodi elamus. Räägin ühikaelust sellisel kujul, nagu see omal ajal ilmselt ka meil Tartus oli, aga nüüd enam ammugi mitte.
On kindel kamp inimesi, kes on sunnitud igal õhtul alates 23-st elama isolatsioonis muust maailmast. On neli korrust pikkade koridoridega. Kahele poole avanevad uksed. Uks avaneb, keegi jalutab välja. Koputab järgmisele uksele, siseneb, kaob. Avaneb järgmine uks. Sulgub järgmine uks. Koridori otsas suitsetab seltskond tibisid, läburohkes köögis praevad maikades härrad kartuleid.
Iga ukse taga on omaette maailm. Keegi tossutab vesipiipu, keegi paneb viina, keegi mängib hullunult arvutimänge, keegi aeleb boyfriendiga, mõnel pool läheb tantsuks laudadel.
Meie tuba on võrreldes siin juba aastaid pesitsenud kohalike omadega ikka üsna hale. Tavaliselt on neil tubadesse kogunenud üksjagu tavaari – alustades punastest külmkappidest või ajaloolistest Lenini piltidest, lõpetades mikrolaineahjude ja hiiglaslike muusikakeskustega. Vist iga Vene kuti seinal ripub mõni palja naise pilt.
Küll aga ei suutnud ära imestada, et kõikidest võimalikest tubadest anti mulle ja Beritile kasutada just see, mille seinal ripub suur maailmakaart. Nüüd see muidugi võrgutab meid igal õhtul salakavalalt. Siis on meil veel ümmargune laud, mis on justkui viinavõtuks loodud.
Aga teada värk, et just isolatsioonis elades hakkavad juhtuma kõiksugu veidrad asjad. Teate ju küll neid õuduslugusid, mis on aset leidnud kuudepikkusel merereisil või kosmoselaeval või pikalt kahekesi metsas konnates. Praeguseks oleme siin elanud vaevalt kolm nädalat ja juba mingi koht minu kõhuõõnest tunnetab seda hullust, mis on siin alles algamas. Raske nüüd täpselt öelda, kas positiivsel või negatiivsel skaalal, aga üks hullus see saab olema.