Mis värk selle reisimisega ikka on?!

Paar päeva enne Venemaale sõitu jõudsin läbi hüpata Paidest Kuma raadio stuudiost, kus pajatasin reisisaates Mati Palmetile minu ja Beriti seiklustest siin ja seal pool ilma, oma lähenemisest rändamisele ning paljastasin ka natuke sellise elustiili tagamaid.
Kuulakem asja siit!

Päikseline pakane - солнце!

Pärast nädalast hallust ja läga linnatänavatel tuli lõpuks välja kauaoodatud солнце. Vahepeal olin juba suurest masendusest ja rumalast lootusest tellinud endale telefonile ilmateadet. Mingi kood läks valesti ja nii sain igal hommikul kalli raha eest SMSiga teada, milline on ilm Moskvas.
Aga päike viis mind kohe veidi kaugematesse punktidesse jalutuskäikudele. Aga ainult seniks, kuni pakane näpud ja varbad ära võttis.

In love with jazz

Kui ma istusin seal kitsal toolis üheksateistkümnendas reas Voronezi kampsunites intelligentsi ja teiste jazzisõprade keskel, lummatud laval sündinud improvisatsioonist, tuli tänulik olla vaid oma vaistule, mis kahe päeva eest utsitas mind uurima linna kultuurigraafikut ja siis käskis mul kallile piletihinnale vaatamata kontserdile minna.

Kohapeal õnnestus pileti lunastada vaid 400 rubla eest. Oli see nüüd lahke tädi, kes hinnaalandust tegi, või tõesti müüakse siin viimaseid pileteid poole hinnaga.

Laval maadles klaveriga tuntud vene jazzpianist Leonid Vintskevich. Atmosfäär saalis tekitas tunde, nagu toimuks kontsert vanal heal nõuka-ajal, mitte et ma sellest tegelikult palju teaks. Progressi ja avangardi laineharjal triiviv hea muusika viletsas progressinäljas saalis. Vintskevichi parimad palad tuletasid meelde kulunud vinüülplaate nõuka-aegsest jazzrokist, mida eelmisel kevadel Tartus ketrasime.
Kontserdi teine pool läks päris pööraseks – Ryan Cohani kvartett USA-st. Kohati lagunes rütm ja ujus tempo, siis kadusid muusikud pikkadesse soolodesse hoopis. Muusikast sai omaette maailm, mille moodustas struktuuritu helimassiiv, põigates kord kriipivatesse kõrgustesse, kord tumedasse ängi. Aga sünergiast kantud iha avastada üha uusi ja uusi piirkondi sellest amorfsest helimaailmast oli ka saalist täiesti tuntav, mistõttu avastasin ka ennast selle osana. Jagasin muusikute iha kogeda nii jazzi lepitavat harmooniat, kui piire kompavaid dissonantse.
Mis mulle jazzi puhul eriti meeldib, on sellesse kirjutatud spontaansus, mis ei võimalda kõrvutada kahte täiesti identset kontsertesitust. Igas soorituses on midagi uut, mis on kantud hetke meelestatusest. Õhtu spontaanseks kulminatsiooniks oli Vintskevichi ja Cohani kvarteti ühine improvisatsioon - kaks pianisti klaveri taga. Kaasakiskuv veerandtunnine sooritus justkui sidus sümboolselt nõuka-aegse jazzi ning Ameerika mustade kultuuri pärandused. USA ja Venemaa - vähemalt jazzis klapib neid küll.

Aplaus oli võimas, aga juba tühjenesid read, justkui oleks publikul kuhugi kiire. Miks osad külastajad poole kontserdi pealt minekut tegid? Võib-olla taheti vältida garderoobisaba. Ja mis siin Venemaal ikka üllatada suudaks.

Kord. Kaos. Kontrastid.

(pildid Puerto Ricolt)

(Pildid Dominikaanist)

Jõudsime Dominikaanist tagasi Puerto Ricole. Keegi ei karju tänaval, et muy linda ja ei passi pealaest jalatallani sind üle, nagu ostaks lehma. Keegi ei tüüta. Keegi ei pöördu sinu poole sisiniga pssst..nagu tahaks sind nurga taga kutsuda, et midagi illegaalsel müüa.
Kõik on justkui viisakas ja korralik. Ei ole hullumeelset liikluskorraldust, vaid võrdlemisi korralikult sõitvad läikivad autod, kõik oma heaolu eest muretsemas. Ei ole ühistransporti ja bussijuhte, kes kõigest väest näevad vaeva, et sa ikka saaksid minna sinna, kuhu sul on vaja. Ühistransporti praktiliselt üldse ei olegi.
Tänavad on puhtad ja äritegevus toimub kinnistes poodides. Enam ei saa tänavalt puuvilju või värskelt pressitud mahlasid. Üldse on kuidagi raske head ja odavat sööki leida.
Ja internetipunkte ei ole .. ja telefone ei ole.. ja räämas odavate hotellitubade asemel kõrguvad Hiltonid ja Marriottid.
Ei ole ei kaost, ei segadust. Kõik on ära pakitud ja ära pandud ja kättesaadamatu. Kõik on puhtuses ja läikivas korras palju keerulisem kui kaoses.
Kaos võib olla palju inimsõbralikum kui kord.


/Ja siit alaku ka minu Venemaa-seiklused. Vaatame, kas ma ka veel mõne nädala pärast kaosest ja korrast niimoodi arvan.

Spontaansed prasnikud need kõikse paremad

Nagu ikka juhtuvad parimad peod kõige spontaansemalt. Meie ei osanud esmaspäeva õhtult mitte midagi säärast oodata. Kuulsime lihtsalt alt korruselt tümakat ja läksime naiivsete eestlastena uudistama.
Uljas vene noorsugu vaatas meid alguses üsna umbusklikult. Rääkisime koridori peal mõned minutid juttu ja siis käis neis mingisugune plõks. Siiani ei oska öelda, mis selle täpselt põhjustas – kas mõni meie žest või olek või mis.
Aga korraga käis plõks ja korraga olime kui kõige oodatumad külalised tõelisele vene sünnipäevapeole. Kohe pisteti meile pihku viinapitsid ja sebiti lai valik sakuskat. Ja nii see läks! Maksimi terviseks!
Kui diskotümakas asendus vene rahvusliku muusikaga, läksid kõik kutid erilist indu täis. Tantsiti ringis ja kordamööda käidi keskel kükitantsu tegemas, teised laskusid ühele põlvele ja plaksutasid väärikalt kaasa. Tõeline vene trall, tõeline prasnik.

Klassikaline poosepilt, nad kõik nõuavad seda millegi pärast

Isiklik äratuskell rasketeks nädalavahetusteks, töötab nagu aamen kirikus

Nüüd, kui tunniplaan hakkab juba jumet võtma, on see teada – iga päev algavad meil tunnid kella kümnest. Aga nädalavahetuseti ärkan veelgi varem. Umbes täpselt kell 07.23.

Laupäeval täpselt kell 07.23 kõlas esimene kong, tummine kong. Hetke pärast lajatas teine ja kolmas ning siis läks lahti tõeline kellakoor, mis kestis järgneva pooltunni. Seeriat korratakse iga tunni aja tagant lõunani välja. Mina suutsin vaid mõelda, et kuidas küll ehitati üliõpilaste ühiselamu täpselt kiriku vastu. Ja just sellise kiriku, mis igal laupäeval ja pühapäeval kell Kujutate ette - 07.23 igal laupäeval ja pühapäeval tervitatakse pohmellis noorsugu kellakooriga, nagu aamen kirikus. Siis selgus, et ühiselamu oli siin varem - uhke mitme kupliga kiriku ehitamist alustati alles 1999. aastal.
Pühapäeval rääkis (loe: kõlistas) kellakoor mindki pehmeks ja nagu korralik õigeusklik tõttasin kohe kirikusse. Sealt vaatas mulle vastu aga õige kurb pilt – kaunid ikoonid ripuvad armetult hallidel betoonseintel, laes ripuvad raudtalad, kirikusse tuleb ukerdada mööda lompidele sätitud puulatte. Oh seda majanduskriisi.

Missioon naaberühikasse

Mul oli missioon. Mul oli äärmiselt tähtis saadetis Eestist. Mul oli konfidentsiaalne info, et noormees, kellele on saadetis vaja kiiremas korras edastada, elab neljandas ühikas toas number 75. Aga see info polnud valvuritädidele piisav. Vaja on üht ja teist dokumenti, vaja on noormeest. Halasin ja hädaldasin veel, aga ei miskit.

Aga nagu võluväel viis juhus mind selle noormehega kokku juba järgmisel hommikul, kui Voroneži tänavad olid täis lilled näppus kuhugi tõttavaid noormehi. Õhtuks lepiti kohtumine ja sain oma missiooni edukalt täide viidud.
Või veel!
Armeenlane Miša võttis meid lahkelt enda toas vastu ja maailm tõmbus jälle kolm korda väiksemaks, kui ta veel sama päeva hommikul oli. Kõigepealt võtab Miša riiulist välja portsu raamatuid ja brošüüre Eesti kohta. Siis väidab, et seinale joonistatud Kaukaasia kaardi joonistas talle üks Eesti tüdruk. Siis viitab riiulil ilutsevale potilillele, siis näitab fotosid, kus kõik mu Vorost läbi tuisanud sõbrad lõbusalt vastu irvitasid.
Meie aga muudkui limpsisime Armeenia konjakit. Iga kord tõusime püsti, lõime klaasid kokku ja jõime kohtumise, sõpruse, armastuse, kunsti, vanemate, ilusate tüdrukute (poiste toost), Eestimaa, Venemaa jne. jne. jne. terviseks. Selline sõbrapäev.

Miša päästis muuhulgas mu külmasurmast - laenas välja oma ragiseva soojapuhuri. Enne istusin toas jopega. Sõbrapäeval olin sidrun, vene kino õppejõu algatusel kusjuures.
Ahjaa! Et mis see äärmiselt tähtis saadetis Eestist siis oli? Muidugi pudel Vana Tallinnat.
Ja viimaks väike viktoriiniküsimus - kelle lill on pildil? :)

Paras urgas hoovipealt

Esimesel nädalavahetusel ei hakanud kuhugi kaugemale kolistamagi, vaid astusime läbi oma kodubaarist, mis asub siin samas ühika hoovipeal. Või noh, nimetades asju nende õigete nimedega, on see üks paras urgas.

Koht oli täis kirglikult suudlevaid värvilisi paarikesi - tavaliselt must mees ja blondeeritud juustega vene tibi. Prassimine täies hoos.
Keenia poisid kinnitasid meile Voroneži kohati vaenulikku õhkkonda ja kirjeldasid värvikalt juhtumeid, kuidas kohalikud skinnid neile tänaval korraliku malaka on andnud. Isegi miilits sõidab mööda ja ei vaevu sekkuma. Paari aasta eest lõppes üks selline lugu eriti kurvalt.
Olin unustanud, mida tähendab siseruumides suitsetamine, mida me Eestiski alles paar aastat tagasi varmalt nautisime. Järgmisel hommikul tervitasid mind suitsust haisvad riided ja peavalu, mille valmistamisega said hakkama kõigest kaks süütut kokteili, mida nad siin meie purgisiidri aseainena pakuvad. Never again ei usalda ma enam vene segujooke!

Esimene viinavõtt ja puhas vene noorus

Olime vaevalt kaks päeva uue elupaigaga jõudnud tutvust teha, kui juba läks lahti õige viinavõtmine. Seda olime kõik kartnud ja selle eest olid sõbrad Eestist hoiatanud.
Vaadates koridori peal ringi, tundus aga kõik üsna turvaline – oleme peamiselt ümbritsetud kenadest vene tütarlastest, kes kannavad armsaid tuhvlikesi ja seovad juustesse lipsukesi. Ainult suitsu tõmbavad nagu korstnad.

Ja just need samad süütud tütarlapsed koputasid eestlaste uksele: Devotski, budem võpid!
Meid pandi elama kolmandasse ühikasse, kus peale viie eestlase elavad ainult venelased. Siiani on kõik Tartu Ülikooli kaudu siia rännanud tüübid saadetud elama neljandasse ühikasse, kus pesitsevad kõik väljamaalased, alustades aafriklastest, lõpetades hiinlastega. Nüüd ümbritseb meid aga puhas vene noorus.
Istusime seal siis – neli eesti neidu vastakuti nelja vene neiuga, laual pudel viina, daamidele. Muide, nad joovadki nii – pitsist ja puhtalt, kerge sakuska peale. Vene ühikaelu. Uute sõbrannade külalislahkus pani muidugi hämmastama. Liina ja Õnne said omale juba uued kardinad ja kaks vaipa, mulle lubati samuti üks vaip sebida. Tegime plaane ühiseks kinoskäiguks ja klubiralliks. Ühika mammid lubati ära rääkida. Muidu kehtib siin karm piirang – kella 23ks koju nagu viis kopikat!
Minusugusele ööloomale tundub see lausa taevalik – äkki sellise tempoga saangi semestri lõpuks normaalse inimese elurütmi?! Vara üles, vara voodi, noh.
Kui viin sai otsa, tegime päkad meie vanakale, seejärel mingisugustele balloonis müüdavatele viinakokteilidele ning lõpuks lajatati lauale veel kolmeliitrine õlleballoon ja suitsutatud kalad.
Aga ikka – kuulates seda diskotümakat ja vaadates ringi nende hästisisustatud ühikatoas (hästi küll, aga ega maitsekusega siin ei hiilata ja ilmselt ei saagi), tekkis ikkagi tunne, et ei saa mitte aru. Ma ju ometi ei ole juba selle va lääne kultuuri poolt nii ära rikutud, et lihtsat ja siirast vene igapäevast elurõõmu enam mitte mõista...

Kuidas lahendada töötuse probleem?

Näiteid Dominikaanist:

Lihtsalt võtke üks töökoht ja jaotage see mitme inimese vahel ära:
* Passikontrollis kontrollib passi neli inimest. Igaüks seejuures kontrollib erinevat templit passist. Kõik neli istuvad teineteisest mitte rohkem kui viie meetri kaugusel plastiktoolis.

* Bussis on alati kaks töötajat. Bussijuht ja jooksupoiss. Üks sõidab, teine korjab piletiraha ja karjub aknast tänava poole millisel marsruudil buss sõidab.

Kasutage masinate asemel inimesi:
* Milleks paigaldada maakohtadesse pangaautomaat, kui võib panna sinna pangaautomaadi suuruse putka, kus istub inimene sees ja ulatab sulle raha.

Kui see ikka vilja ei kanna, hakake lihtsalt suvalisi ameteid välja mõtlema:
* Supermarketi uksel on poiss, kes tõmbab igale tšekile (ilma seda vaatamata) ristikese peale.
* Tänaval seisab mees, kes vajadusel juhatab sind kas taksole, rahavahetuspunkti või lähimasse toidupoodi. Teenuse hind „natuke raha“.

Kuna ka nii enamasti piisavalt raha ei saa, tuleb mitut ametit korraga pidada:
* Näiteks taksojuht-elektrik või puuviljamüüja-saapapuhastaja. Kusjuures saab küll nii, et parema käega viksid võõra mehe kinga läikivaks ja vasaku käega müüd apelsine. (Sinu heaks töötav apelsinikoorija on pooled apelsinid ostja eest juba puhtaks koorinud, muide).

Täiesti meeldiv kaos liikluses

Dominikaani ühistranspordi hulka kuuluvad järgmised veidrused:

Motoconcho ehk tavaline roller (-takso). Selle istmele mahub näiteks:
- Juht koos naisega, kelle vasakul põlvel on telekas.
- Juht koos naisega, kelle vasakul põlvel on üks laps ja paremal põlvel teine laps.
- Juht koos mehega, kelle õlal on viiemeetrine raudvarras, risti üle tänava muidugi.
- Juht koos kahe turistiga (selle näite puhul kaks Eesti tüdrukut), kellel on vihma käes külm sõita. Sel puhul tõstab juht oma kampsuni üles ja käsib käed oma kõhule soojenema panna.
Ei pea vist mainima, et kiivreid siin mail ei tunta.

Gua-gua ehk marsruuttakso (põhiline transport ka linnade vahel).
Gua-gua’sse mahub istmete järgi lisaks juhile veel 13 inimest. Reaalsuses mahub sinna 18 inimest istuma, kellest üks on kipsjalaga ja teine kotiga, mis keset sõitu hakkab äkitselt siplema ja kikerikii hüüdma. 2 inimest toetavad oma jalgu bussi põrandale, aga kinni hoiavad bussi katusest. Ülejäänud keha lehvib lagunenud maantee kohal tuules. Kui keegi kõige tagumiselt pingilt tahab välja saada, siis ei astu mitte ükski inimene bussist välja, vaid terve seltskond hakkab end sõidukis ümber korrastama. Mingi imik tõstetakse kord ühe, kord teise võõra mehe sülle. Naine meie kõrval vahetab kolm korda istekohta. Kotid põrandalt tõstetakse lae alla. Kana kriiskab aina kõvemini. Üks mees saab lõpuks välja, kaks meest tuleb sisse asemele. Selle sõiduki seinad on kummist.

Linnaliini buss. Hästi suur plekist ja mõlkis kolisev karp. Mõne akna ette on papp kinni löödud, ülejäänud „aknad“ on lihtsalt augud plekk-karbis. Sama kehtib ka „ukse“ kohta. Istuma saame bussijuhi kõrvale nii, et siseneme ühest august, ronime üle bussijuhti ja reisijaid eraldavast tumbast ja prantsatame kahekesi käigukasti otsa. Minu seljas on veel paarsada inimest.

Takso-buss. Ausalt öeldes pole mul õrna aimugi, kuidas seda transpordivahendit kutsuda. Tegemist on autoga, millel on katusel takso silt, aga mis pakub bussi teenuseid. See tähendab, et sõidab ainult ühte kindlat marsruuti pidi (enamasti mööda ühte tänavat edasi ja tagasi) ja korjab tänava äärest erinevaid inimesi peale. Esiistmele mahub muidugi kaks inimest.

Buss-kastiauto. Lahtisesse autokasti mahuvad nii inimesed kui bensiin sõbralikult kõrvuti loksuma.

Kõik need sõidukid ja kogu oma korralageduses moodustavad harukordselt hästi toimiva transpordisüsteemi. Piisab vaid tänaval apelsinimüüja/bussikontrolörile (mitte kunagi ei saa päris täpselt aru, mis tööd siin keegi teeb) mainida kuhu sa minna tahad, kui ta tormab keset teed, peatab õige asja kinni ja edastab bussijuhile meie lõpp-peatuse. Bussijuht seejärel (olenemata oma marsruudist) viib meid järgmise transpordivahendini ja kui me enda ohutuse huvides ristmikust otse üle ei jaluta vaid väikse ringiga järgmise bussini jalutama hakkame, jookseb selle juht (kes on juba kusagilt kuulnud, kuhu me minna tahame) meile järele ning teeb kindlaks, et ikka tema masinale saame.
Enamasti on bussis tööl kaks inimest. Juht ja jooksupoiss. Jooksupoiss korjab piletiraha ja kui buss liikluses seisma jääb, hüppab jalakäijate juurde ning kutsub neid bussile. Enamasti nad vaidlevad pikalt (a la jalakäija ei taha bussile tulla, aga jooksupoiss püüab teda ümber veenda) ja kui buss jälle kohalt liikuma hakkab, jookseb poiss tagasi bussile, haarab viimasel hetkel mõnest raamist kinni ning vinnab end sõitvale plekk-karbile. Järgmises peatuses otsustab ta õues seista ja meiega läbi „akna“ juttu puhuda. Küsib, et kuidas meie nimed on ja katsetab oma pastaka töötamist bussi armatuurlauale. Seejärel hüppab kõrvalseisva auto juurde, näitab näpuga kuhu ta reastuda võiks ja lohiseb jälle viimasel hetkel liikuvale bussile järele.
Kiirteel on lood veidi teised. Peatusi on vähem, seega sõpradega (või võõrastega) tänavalt on raske rääkida. Küll aga on bussijuhil sõbrad teised bussijuhid. Nii on täiesti tavaline, kui kahesuunalisel teel möödasõitu sooritades avastab möödasõitja, et juht tema kõrval bussis on vana sõber. Siis nad kätlevad, küsivad, et kuidas läheb ja jätkavad oma small-talki. Samal ajal kihutab möödasõitjale (kes on kätlemise ajal vastassuuna vööndis) vastu kaubik. Lauskokkupõrkest jääb puudu murdosa sekundist. Ükski lihas juhtide nägudes selle peale muidugi ei liigu. Järgmisena kihutab meist mööda matuseauto täis keeksi. Bussijuht viskab meid suvalisele nurgale maha, viibutab käega ja uus buss meie lõpp-sihtkohta jõudmiseks on juba valmis meid edasi viima.
Samal ajal kui turistid oma kord tunnis väljuvaid mugavaid busse ootavad, oleme meie juba ammu rannaliival peesitamas või mägedes matkamas. Sest ühtegi paremini toimivat kohalikku transporti ei ole ma veel näinud. Naerge aga.

Rets, hull, arusaamatu - esimesed emotsioonid uuest kodust Voronežist

Nüüd võib vist teele panna tervitused sätendavates ehetes ja kohevates karusnahkades vene printsesside ja viinamaiaste vene kangelaste seast.
Uueks kodulinnaks on hall miljonilinn Voronež (aga küll ta värvilisemaks läheb) ja võõrustajaks Voroneži ülikool, mis muide on Tartu Ülikooli tütar ja endiselt hiivab mingit osa meie varadest. Berit tuleb varsti ka.
Mis siin täpselt saama hakkab, on veel hiiglaslik küsimärk, aga kindlasti saab olema põnev. Esimesed emotsioonid võib kokku võtta järgmiste sõnagega: rets, hull, arusaamatu, aga see-eest on tohutult soe vastuvõtt.

Keegi küsis kunagi, kas mõni kultuur on tundunud mulle kui ilmas veidi ringi rännanud hingele kuidagi vastumeelde. Selline, millele lihtsalt ei saa pihta. Vastasin, et ainult see, mida nägin ühes Tartu klubis.
Kuigi pean tunnistama, et juba Moskva rongijaamas istudes tekkis sama küsimus iseendale uuesti – et kas vene kultuur võib osutuda millekski vastuvõetamatuks ja arusaamatuks, et lihtsalt ei armu võõrasse eksootikasse.
Mitmed sõbrad panid südamele, et ma Tartu ülikooli varad koju tagasi tooksin. Heh. Minul on aga mõttes parem projekt - üles otsida see va russkaja dushaa.
Saame näha! Püsige lainel!

Moskva rongijaamas

Sellest, et venemaal tuleb tõsimeeli arvesse võtta, et mõni mees võibki olla keset päeva täis, olgu tal seljas munder või asi, jõudsin aru saada juba päris esimestel momentidel Moskva rongijaamas. Sellega tuleb arvestada.
Pärast kahte ringi rongijaamas, kus poolkastis ilmega turvamees ja iidamast aadamast seintele kinnitatud tuhmunud infopunkti juhatavad sildid meid kuhugi juhatada ei suutnud, jõudsime lõpuks lõpuks siiski infopunktini. Või millegi selliseni.
See oli kui kapseldunud üksus keset jaama, nagu mesilaste kuninganna kants keset üleüldist suminat. Iga pisikese luugi kohal teatas sildike, et tuleb astuda vasakule, järgmise luugi juurde. Järgmise luugi kohal ilutses samasugune sildike. Tähtis suurte rindadega tädi istus sees ja luges kviitungeid või rublasid. Kui lõpuks pärast ringi ümber mesilaskuninganna ribikardinatega piiratud kantsi jõudsime luugini, kus polnudki enam edasisuunavat sildikest, tõusis luugi tagant väärikas büst püsti ja jalutas minema. Tüüpiline.

For the truest traveller – sõida rongiga

Ega ükski reis ei alga siis, kui kohver pakitult lennujaama poole vantsida, ega ka siis, kui passikontrollis tempel kätte saadud või esimene sõõm võõrast õhku sisse hingatud. Reis mõtte tasandil võib alata palju varem. Aga tavaliselt, vähemalt minul, nii hästi ei lähe. Alles rongis loksudes hakkab vaikselt vormuma see reis, mõtte tasandil.

Aga tõelist reisimist kui protsessi saab tunda ikka mööda maismaad liikudes. Seepärast meeldib mulle rong. Siis tunnetad ruumis liikumist ajas, näed muutuvat maastikku ja pead olema venivatest teeloleku tundidest kergelt vaevatud selleks, et jõuda kauaoodatud sihtkohta.
Lennuk viskab lihtsalt pea ees tundmatusse vette. Põmm ja uus maa, uued inimesed. Rong on märksa kaugemal sellest aja ja ruumi kompressioonist, millest pajatavad postmodernistid. Rong on for the truest traveller.

Ja siin ma olen. Rongiga Venemaale, nagu ikka kombeks.
Raadiost mängib vene estraad ja passin külitada kupee ülemisel voodil. Aknast mööduvad onnikesed, garaažid, daatšad ja kahtlased töökojad, mille eksistentsi mõtet vist keegi ei tea ja ega keegi küsigi.

Nadja

Kõik jutud sellest, et elame narratiiviajastus, võivad teatud puhkudel küll täitsa viljakandvateks osutuda, aga kindlasti mitte pärast Nadja kontserti. Ja ehk veelgi enam selle ajal. Kanadast pärit duo lammutas möödunud laupäeval Juuksuri madalate võlvide all maailma, kistes või koguni rebides sellest stoiliste liigutustega tükke ja loopides need laisalt teadmata suunas laiali.
Müra! võib selle kohta öelda kõrv, kes pole sellise tükeldamisega harjunud.
Muusika! ütleks selle kohta kõrv, kes teab väga hästi, mida Nadja tegelikult teeb.
Nadja mürane kõlapilt mõjub uimastavalt. Meloodia sellises pealtnäha täiesti kaootilises koosluses tekib justkui eri tasandite helivoogude ristumisel. Üks pool kehast on uinutatud. Teine pool võib näha näiteks päikest, kosmost või tähti, ikka sõltuvalt inimesest ja tema võimest kaasa minna sellise massiivse heliteraapiaga. Ja selles poolenisti uinunud olekus võibki ühel hetkel avastada, et mürane muusika vaevu aimatava meloodiaga on tõele palju lähemal, kui korda (st salm-refraan-salm-2x refrään+ 3x modulatsioon jmjmps) taga ajav muusika.
Pärast kontserti jäi kummitama sõbra tõstatatud küsimus, kas see oli nüüd rohkem nagu armastus või lunastus. No midagi sama hoomamatut oli see küll.

Hirmukarneval

Alguses on kõik lõbus. Kuuled kusagilt, et veebruaris on riigi suurimad karnevalid, ja et just sellel pühapäeval tuleb olla ei kusagil mujal kui La Vegas, kus mitukümmend tuhat inimest on kokku kogunenud, et näha võimast kostüümishowd. Rohkem me karnevali kohta ei tea enne kohale jõudmist.
Rahvast on palju. Muidugi mitte turiste, sest tegemist on suvalise mägilinnaga. Mehed jalutavad ringi ja müüvad ümmargusi nööri küljes rippuvaid pendleid. Sel hetkel me veel ei oska arvatagi, milleks. Muusikat mängitakse valjudest autokõlaritest, putkadest saab alkoholi. Nagu üks tavaline festival, võiks peaaegu öelda.
Aga miks on turvameestel kuulivestid? Miks on turvameestel suured automaadid ühel õlal ja see sama pendel teisel ölal? Miks ei ole rahvas ja karnevalirongkäik teineteisest võrega eraldatud? Miks marsib Punane Rist nagu sõdurid mööda linna ringi, pingsalt ringi vaadates? Miks jalutavad inimesed käsi tagumikul hoides? Miks on inimesed riietatud kostüümidesse, kus mõõk tungib läbi keha? Või relvastatud araablasteks? Miks on kõige kuumemad pealtvaataja kohad teise korruse rõdudel?
Need küsimused tiirlevad meie peades täpselt senikaua kui käib üks kõrvulukustav latakas ja Triin on selle sama kivikõva pendliga täie hooga vastu tagumikku saanud. Kaugelt paistab veel pooleteise meetri pikkuse draakoni saba nurga taha kadumas. Järgmised pool tundi keeldub ohver pingilt tõusmast. Sealt avaneb aga vaade tuhandetele meestele, kurikad käes, valmis kellelegi traditsiooni korras peksma andma. Enamasti kehtib reegel, et mida väiksem, seda julmem. Meie kõrval seisab meetripikkune poiss, kellele ema kurkat kätte sätib, et oleks ikka mugavam virutada. Soovitavalt vastu tagumikku, aga kui sinna ligi ei pääse, võib muid kohti otsida. Minust teisel pool nuttev tüdruk sai just ühe lataka vastu puusakonti.
Üks tädike teab rääkida, et traditsioon pärineb ajast, mil Dominikaan Haiitist lahku lõi. Ning latakas vastu tagumikku ei tähenda muud kui soovi haiitilased välja peksta. Lonely Planet lohutab veel teadmisega, et ühes teises linnas olevat veel karmim peksmine, nii et kellelgi sai isegi silm välja löödud.
Kui alguses oli karneval lõbus (enne latakat), siis lõpuks valdab kogu rahvamassi keskel seistes vaid suur hirm. äkki keegi tuleb selja tagant ja lööb jälle hinge kinni. Paar korda juhtubki nii, et kui korraks pead keerata, võib selja taga näha draakonikostüümis last, käed juba õhku tõstetud ja löögivalmis.Siis tuleb joosta elu eest!

(Naine seljaga kaamera poole saab kohe yhe suure lataka vastu tagumikku. Teise naise n2gu on m2letamist v22rt)

Kannatuse m6nu

Ei ole midagi paremat kui prygikotid seljas, l2bi muda ja vihma tundide viisi m2gede tippude poole tammuda. Yleni mudase ja kylmununa banaanipuude varjus seisvast hurtsikust soojenduseks maailma parimat kohvi juua. Endalt l6puks riided heita ja sukelduda hiiglasliku kose alla. Vettinult puu otsast apelsine pyyda. Kastiauto r2pasel p6randal 6htuks tagasi koju s6ita.

P.S. Lisaks sellele, et meile Konsumi-suuruses poes enne r2nnakut kalal6ikamisnoaga prygikotist vihmakeep meisterdati, seisis riiulites juukserullide ja shampoonide keskel kast imetava kassi ja terma karja poegadega.