Kuidas Puerto Ricol hätta ei jää

Siseneme bussi, käes paberilipakas umbmäärase aadressiga. Palun bussijuhil meile 8elda, kui tuleb 18. tänav.Istume maha. Mees minu vastas vaatab meid hetkeks hindava pilguga.
Mees: Kas te teate, kuhu te sõidate?
Mina: Enam-vähem. Meile anti mingi külalistemaja aadress..
Mees puurib pilguga paberilipakat mu käte vahel ja tõmbab selle lõpuks enda kätte.
Mees: Aga mis koht see on? Kuidas te sinna veel saate, see ei ole ju täpne aadress.
Vahepeal on vanatädi mehe kõrvalpingil pistnud nina samuti paberisse. Ta raputab pead, ütleb et ei tea, kus see koht võiks olla. Kusagilt tagantistmelt liigub noormees paari istme võrra edasi.
Noormees: Te otsite hotelli?
Mina: Nojaa, meil on mingi aadress, aga ma täpselt ei tea..
Mees, kelle käes on meie väärtuslik paber, liigub bussijuhi poole.
Mees bussijuhile: Te teate seda hotelli?
Bussijuht vajutab pidurile ja hakkab paberit uurima. Noormees räägib, et tema läheb samasse kanti, kuhu meiegi. Vanadaam vangutab nõutult pead ja pomiseb midagi ai-ai sarnast. Pilgud bussi tagaotsast on kõik uudishimust ärevil. Mees on paberilipaka bussijuhilt tagasi saanud.
Mees: Aga miks te sinna lähete, ma tean palju paremat kohta. Tulge minuga kaasa. Vanadaam noogutab kõrvalt heakskiitvalt. Ütleb, et see on hea ja usaldusväärne mees. Mees võtab rahakotist visiitkaardi ja annab meie uue külalistemaja asukohast meile teada.
Mees noormehele: Kuule, sul telefon on?
On
Anna siia, ma helistan hotelli ja vaatan kas kohti on.
Mees helistab võõra noormehe telefoniga hotelli. Kohti on. Vanatädi on rõõmus. Noormees ka. Bussijuht kontrollib, et kas kõik sai hästi ikka.
Puerto Ricol on sinu mure koikide sind ymbritsevate inimeste mure.

Emajoe luhad ja alligaatorid

Miamist paastab see, kui soita kaunisse Evergladesi. Sood ja alligaatorid, matkarajad ning troopilised loomaliigid. Kui peale maksate, saate ka show korras loomapiinamist naha.

Feim ja sull ja Miami Beach, ajee

Kaks ja pool päeva Miami Beachil. Vaimustusest õõvastuseni.

Pine tree avenüül seisab rida majasid, üks suurem kui teine. Troopilised puud ja palmid langevad üle ilupõõsastest ehitatud aedade. Väravate taga seisab paar sportautot ja dzhiipi, Sunshine State numbrimärgile kirjutatud. Need läigivad kõik justkui nii, nagu oleks nad sentimeetri haaval ära vahatatud. Roosades retuusides tädike jalutab vastu, krants käevangus. Tõuta koer kannab uhket nime. This is my Coco Chanel, oh yes you are sweetie, my Chanel.. Coco Chanel is a big friend, isn’t it, Coco?
Riidepoest seelikut otsides vabandab müüa, et we don’t have skirts here, but you should go to normal shops on Lincoln avenue, you know Armani, Guess.. Turismibüroost ühistranspordi kohta küsides naerdakse meile näkku, et siin sellist asja ei toimu, igaühel on oma auto. Kuid vastutulelike inimestena soovitavad oma ”koige olulisemat ringreisi”, mis sisaldab endas the tour around the beaches of Miami and the houses of the rich and famous. Üürime lopuks rolleri. Parkida seda suvalisse kohta muidugi ei saa, sest seaduskuuleliku ameeriklasena teatab meile turvamees, et not here, this is private property ja viis meetrit kaugemal, et not here, this is city property.
Esimesel õhtul on rikkus ja küllus tore, teisel päeval igav ja kolmanda hommikul lihtsalt tüütu. Kaua sa ikka käid Ocean drivel ja jood oma liitrist Mojitot ning jälgid kuidas valgetes pükstes gigolod oma sportautost välja ronivad, autovõtmed parkijale viskavad ning kõrvallauas rahast räägivad.
õnneks sai Margitit näha. Tükike siirust Miami Beachil on seega säilinud.

Tähelepanu! Veebileht sisaldab ebatsensuurseid materjale!

Näib, et Tallinna lennujaama internetiaparatuur teab väga hästi, et meid mullu Eesti vabameelseimaks ajaveebiks tituleeriti.

Tartu aeg. Teaduse dimensioonidel seiklemine surematust ei too.

Olles üsna sageli kinni ainult elus reisides või mälestustes, mis kogetud jälle kuskil seljakotiga mütates, või unustades aja kulgemist mõnel võõral maal, kus kõik tiksubki teise takti järgi, jookseb samal ajal ka Tartu aeg. Selle semestri kohta võib vist öelda, et pole olnud lihtsalt lõbus, nagu ülikooliaastatel ikka, vaid on olnud huvitav. Ja kuidas veel.

Lõpuks ometi see umbes nii toimubki, et püüame olevikus mõtestada minevikku ja sellele toetudes liigume tulevikku. Räägime seostest, interdistsiplinaarsusest. Püüame leida tõde, nentides, et seda tegelikult ei eksisteeri. On kaos ja me aktsepteerime seda, ent ometi püüame leida selles oma tee, pannes nii kokku oma maailma, oma perspektiivi.

Tartu aeg jookseb teistmoodi. Selle päevas pole 24 tundi, mida muidu väidetakse päevas olevat. Tartus on mõni päev hoopis pikem ja teine lühem. Mõni hetk venib igavikuliseks ja päris sageli ei haaku need tavapärase ajaarvamisega hoopis. Vahel kaod ära teise maailma. Vahel lähed sinna nii sügavale, et tekib tunne, et puudub tagasitee. Aga tavaliselt tuled ikka sealt tagasi, tagasi maa peale, tagasi lihtsurelike hulka. Teaduse dimensioonidel seiklemine surematust ei too.

Klaas veini. Kaks. Ja jälle algab kõik sellest, et elame justkui post-modernses maailmas oma agade ja ehkudega. Jälle lõpeb kõik seal, et kuidas sai elutust saada elu, mis oli enne, mis on pärast.
Siis tuleb muusika ja lükkab kõik ümber. Või tuleb film ja lammutab maailma.
Kes ütles, et armastus on väga lihtne asi?! Alustades juba sellest, kui head muusikat on sellest kirjutatud. Ja kas hea muusika saab olla lihtne? Vahel siiski, jaa. Vahel.

Aga sess on läbi! Sai natuke paljuvõitu ainepunkte (mis millegi pärast ei suutnud ühtegi pidu päriselt välistada.) Sai Lauristinile väärika essee kirjutatud kultuuritraumadest, sai loovalt kirjutatud Tartu boheemidest ja katlameestest, sai e-turundatud maailmaparanduslikku ideed (ära kingi asju, kingi emotsioone!), sai tutvust tehtud etnoloogiaga, sai nalja, sai intrigatsioone.
Oh, ja kuradi head kursakaaslased on!

M2rkmeid New Yorkist

- Obama ei ole siinmail lihtsalt president. Obama on uue ajastu algus, Jumal ja staar. Obamast on postrid ja T-s2rgid. Obama on ikoon. Kuidas Obama aga hakkab korraga nii Wall street yuppide kui Harlemi mustanahaliste soove rahuldama, ei kujuta ma kyll ette.

- Seadus on yle k6ige. Kui restoranist ei lubata puidelit veini koju kaasa myya, siis seda ka ei saa. Saab ainult nii, kui ettekandja pudeli lahti teeb ja sellest viis cm veini kraanikausist alla kallab. Siin on justkui juba natuke restoranis jooki tarbitud.
Ilma IDkaardita ei saa ka hallip2ine 88sel baariuksest sisse.

- Sona n****r on nii kole, et meie majutaja David tunneb ennast ebamugavalt isegi siis, kui see minu huulilt kedagi teist tsiteerides k6lab.

- Vahel ripuvad neil autod 6hus. Yks teisel, teine kolmandal korrusel janiiedasi. Oleks justkui parkimismaja, ainult et ykski tee ei too enam autot alla. Kolmandal p2eval ei suutnud me enam teadmatuses elada. Kolumblasest parklatootaja seletas, et New Yorkis on kallis autoga s6ita, seet6ttu j2etakse nad sinna kuude kaupa seisma. Kui kolmandalt korruselt tahad autot, siis s6idab mehike esimese ja teise korruse autod eest 2ra. Aga yldiselt tasub taksot proovida. Tagaistmetel on telekad, mis n2itavad k6ike alates uudistega, l6petades t2pse marsruudi j2rgimisega. Hind on isegi vaesele tudengile t2iesti aktsepteeritav.

- Yldiselt rassistina ei saa siin linnas elada. Igasugune diskrimineerimine mis tahes alustel l2heb otsejoones kohtusse. Ja et inimestele nende 6igusi ikka meelde tuletada, seisavad bussiseintel kirjad: Room for rent, unless you are black. If you see an add like this, report at .... Housing discriminating is illegal.

Brutaalne (kunsti) joud

Just siis, kui ma Guggenheimi taeva poole keerlevad korrused olin läbi jalutanud ja tõdenud, et olen väsinud vanadest abstraktsionistidest ja kui MoMa kuuet korrusest suutsid mind vaimustada umbes kolm teost, kurtsin ma patjadel vedeledes ühele Peruu poisile, et tahaks midagi haaravat, kõikehõlmavat, interaktiivset kontseptsiooniga ruumi, sattusin ma sürreaalsesse ruumi ühes teatrimajas. Oli see nüüd performance voi show või elu ise, kurat teab. Aga kindlasti oli see New York, täpselt nii innovatiivne ja nutmapanevalt haarav, kui ma seda linna olin ette kujutanud.

Mees jookseb mööda linti. Kiiremini, kiiremini, kiiremi. Ta lips lehvib tuules ja poob teda selja tagant. Higi voolab ja nägu väljendab paanikat. Lint jookseb kiiremini, kui ta sellel tammuda jõuab, kohvikutoolid põrutavad temast tuhatnelja mööda, paberitükid lendavad vastu tema kurnatud nägu. Kuni käib pauk. Mees lendab hooga läbi papikuhja, kõis tema keha ümber tõstab ta taevasse ja lennutab läbi nende miljonite paberilipakate. Milline kergendus ! Ümmarguse ruumi seinad kattuvad fooliumiga, millele lillasid ja siniseid valguskiiri peale lastakse. Ohus lendavad naised põrkavad vastu illusoorse ruumi seinasid ja jooksevad veidi märatsevalt ringiratast taevateljel. Kaste lendab rahva poole. Vihaga loobitakse need liikuvalt lavalt rahva poole ja tantsitakse voiduka trampimise saatel. Taevast langeb alla bassein. Me vaatame üles ja läbipaistva põhjaga ruumi kattev bassein vajub aina meie õhku tõstetud käte suunas. Läbi vee liuglevad naised. Üks surub oma näo vastu basseinipõhja ja naeratab mulle. Seal nad liuglevad muusika rütmis veidi graatsilisel moel. Kuni jälle tulevad need pappkastid. Mees, kes varem lindil jooksis, suudleb nüüd Triinu otsaesisele. Ta seisab ühe naise ette, hoiab kasti tema pea kohal ja virutab selle vastu tema koljut, nii et ribad lendavad üle minu keha. Sellele järneb võidukas tants. Nad jooksevad kõik ümber ja läbi meie, rebivad puruks pabereid ja kaste ning tahavad kuulda meie protestikisa. Laest langeb alla vihma. Me tantsime seal veidi hullunult, vabanenult, ekstaasis ja veest nõretavate kehadega. Jaa, see ongi see, mida ma New Yorkist otsisin! Ilu ja elu ja vabadust.

(selline n2gi saal v2lja p2rast vabanemist)
Official trailer siit.

Ultimate Kiev

No ei saa Kiievit hingest. Istub siin nagu hiiglaslik vedelate servadega hallikas-roosa lätakas. Sama hall nagu hrušovka tellis, sama roosa nagu pleekinud nõuka lipp. Aga ilus oma väikses vindis, väikses jälkuses, nukruses ja rõõmus.

Aga sellel linnal on mingi eriline kiiks. Ukraina kiiks. Või see peabki nii olema. Jõulistel mitmerajalistel magistraalidel annavad autod sulle teed. Müüjad ei naerata. Bussid on nunnud, aga ragisevad. Raha on odav. Inimesed siirad. Kirikud kütkestavad.

Langeb lund, sumpan sopas. Karusnahk, karusnahk, karusnahk, aga võlts. Käib vilgas oma liini ajamine. Aga silm ega kõrv veel päris hästi ei seleta, kas liini aetakse spiraali mööda oma sita sees või liigub trajektoor kuhugi vasemale. Või paremale. Igas mõttes siis.

Klassika - Kiievi kotlet. Saabus külmana, ei kosutanud.

Sõelume päevas kümneid kordi läbi maa-aluste tunnelite. Siin on all on pool elu – st valik tikk-kontsaga saapaid, moekaupa, Nescafe automaate, tänavamuuskuid ja roosasid vilkuvaid pulki. Neoonroosasid ja kolme funktsiooniga. Õhtu löögilauseks kujunes kohe: Follow the pink stick! Nüüd olen poolte Kiievi tittedega sõber – igal teisel on selline.
Hea õnne korral leiab maa alt veel üht koma teist. Möllab muuusika ja tammmuvad paaarikesed valssi, nurgas seisab kohusetundlik pianist ja vaajutab klahve süntesaaatoril.

Terve õhtu kondasime mööda heledamaid ja tumedamaid kante Kiievis, soojenduseks taskus väike Vana Tallinn, mis on kohalike seas jälle hitiks.
Hommikusöögiks valmistasid ulualust pakkuvad poisid omletti lõhega, praetud gaasipliidil. Aga gaasimured ja muud jamad poiste hinge ei näri, neil Ukrainas varu küllaga, teavad nad ütelda. Ainult reisida tahaks. Aga ei saa, nõnda kallis on.

Ent elu on näidanud, et ta läheb tavaliselt ikka paremuse poole. Nii et küll need Kiievi sõbrad kord ka reisule pääsevad. Samas on Ukraina grivna näidanud, et ta läheb tavaliselt selles suunas, kuhu tuju (loe ntx: hoomamatud jõud maailmamajandusest) teda viib. Seniks tuleb suruda pöidlad pihku ja näiteks lennata Estonian Airiga Kiievisse.

Lõpetuseks tekitan siia hästi palju au ja kiitust Estonian Airile. Viimasel ajal seda meedias kuidagi väheks jäänud. Aga au ja kiitus, kõrge ja kaarega.
Nimelt lennutas Estonian Air meid siia Kiievisse, kuna me olevat eelmisel aastal hästi reisinud ja sellest veel paremini siia kirjutanud. Ja kõige suurem pai ja kiitus ikka teile, kallid avantüüriumide lainetel viibijad. Teie meile kevadel need lennupiletid kaela tõite! Imehea.

Vana arm ei roosteta - tagasi New Yorkis

Koik on ikka nii, nagu 10 aastat tagasi. Nii korged hooned, et paike tanavale ei paista, viigipykste ja tossude ameeriklased, kes toolt koju ruttavad, oh-im-sorry ja keep-smiling, pr22ksuvad naishaaled ja meelad immigrandid. Ainult et nyyd istub Obama iga teise musta mytsil voi T-s2rgil.

American Airlines harib lapsi

"Here is a version of Hangman for the young ones which is educational as well as fun!"

Kaks hiigelsuurt varest istuvad puuris keset linna

Kui oleks olemas selline asi nagu sõidukiiruse piirang elule. Või kõrgeim elutempo määr. Või midagi säärast. Kui oleks selline olemas ja kui lubatud kiiruseks oleks näiteks 35 sündmust, 150 teadmist ja 300 emotsiooni, siis meie oleme vist ammu kiiruse ületamise pärast vangi pandud või üle parda heidetud või võõrale maale saadetud või sunnitööle pandud. Pea huugab ja meeled on mõnust segaseks läinud, pilt silme ees väriseb, tähed jooksevad või siis ei jookse.

Ja blogi käekäik lonkab haledalt.
Aga pole midagi parata. Elu nõuab elamist, teadus tahab tegemist, muusika vajab mängimist ja blogi tahab pidamist. Nii on.

Aga õnneks pole midagi nii jaburat nagu ülalheietatud kiirusepiirang seni veel leiutatud, nii et mina ja Berit oleme endiselt olemas. Nii elus ja õige õige natuke ka surnud. St selg, aga eelkõige ikkagi kannikad, on teaduse tegemisest hellad.
Kannikate lohutuseks sõidab Berit homme Ameerikasse parematele jahimaadele, aga teine paar jääb endiselt vaevatuna kodumaale. Sest üksjagu teadust tahab veel tegemist.

Veel mõni aeg tagasi uudistasime Kiievit. Selline suurejooneline linn, vähemalt keskelt vaadatuna. Ääred venivad aga teistes suundades, peamiselt leiab sealt paljuarmastatud hrushovkasid, aga hea õnne korral võib sattuda ka paari hiiglasliku varese peale, mida kuskil pimedas hoovis puuris peetakse.

Hoov on pime ja jääs. Paarist koltunud kardinaga aknast paistab külmunud konarlikule platsile nõrka valgust. Minu ees tõusevad maast jämedad roostes vaiad. See on hiiglaslik puur keset kolkaküla.
Puuris kükitab üks lind. Suur ja must, ainult silmad ja nokk helgivad sealt pimedast vastu. Kuskil pimeduses, kuulen, kükitab teine. Lind ukerdab mööda raagus puud, mis on talle sinna sätitud nagu ronimispuu Lõuna-Ameerika loomaaia kurvale ahvile. Ta tammub meile lähemale ja ütleb kraaks.
Igor küsib sosinal, et kas mul on ehk midagi talle. Paitame tiivulise jõledat nokka.
Mul ei ole muud, kui tahvel Kalevi šokolaadi kotis. Apelsiniga.
Murran sealt tüki ja surun hiidlinnule noka vahele. Šokolaaditükk kukub lumme. Sosinas sõnadelt tõuseb auru.
Selja tagant kostub äkki kellegi ägisemist. Mööda kiilasjääd taarub meie suunas keegi vanamees, kes sonib midagi vene keeles. Ma ei saa eriti midagi aru, aga teesklen.
Berit pildistab räästaid.
Uurin vanamehelt, mis värk nende lindudega siin on. Vanamees mühatab ja vastab, nagu see oleks kõigile teada: "Eihh, need linnud elavad siin. Elavad siin. Puuris noh."
"Aga miks nad siin elavad? Kes nende eest hoolitseb?"
"Eee, ei noh, elavad siin puuris. Suitsu on?"
Annan vanamehele suitsu. Annan teise veel. Õhtuks.
Taarume mööda kiilasjääd hoovist välja tänavahele. Suust tuleb tossu. Tühjal tänaval kössitab paar pätti. Jätkame oma ekskursiooni.

In Kiev Estonians are known for ...

Ühesõnaga Kiievis eestlasi tuntakse.

1) Через лес едет телега, а не
ней - отец и два его сына.
Вдруг в кустах
что-то зашуршало. Через 10
минут первый сын:
- ЭТТо ЛиССа.
Еще через полчаса второй сын:
- Неет, эТТо сопаакка...
Через час отец:
- Не ссоорьтесь, Карячие
эстооонские парни...

2) На проселочной дороге лежит
дохлая ворона. Возле нее
останавливается
раздолбанная телега. Оттуда
вылезает эстонец и кладет
ворону в телегу.
- МошеТТ бытть пригодитьцаа.
Прошло 10 лет. На той же дороге,
но уже заасфальтированной, в
том же
месте останавливается 600-ый
мерс. Оттуда выходит тот же
этонец,
Достает из багажника скелет
вороны и кладет на дорогу.
- Не пригоТТиллась.

3) Эстония. Заходит покупатель
(русский) в магазин. За
прилавком стоит
продавщица (эстонка).
Покупатель начинает на
ломаном эстонском
объяснять чего он хочет.
Продавщица:
- Посалуйста коворитте
по-русски, я все поннимаю.
- Мы пятьдесят лет слушали ваш
русский, теперь вы послушайте
наш
эстонский.

4) - Осторошшно, дферри
сакрыфааютса!... Осторошшно,
дферри
сакрыфааютса!...
- Слетущая стантсия... Слетущая
стантсия... О! Слетущая
стантсия!

5) Два эстонца идут по дороге.
Один другому:
- Маааааарт, смааатри, мёртфая
птиица...
Второй, подымая голову:
- Гдеееее?

6)Сидят два мента-эстонца в
машине. Один другого попросил
проверить
мигалки:
- Андрус, итииии проверь
рапотают мигалки или неееет!
Выходит мент-эстонец и
говорит другому:
- Рапотаааааают, не
рапотааааают, рапотааааают,
не рапотаааааают...

Uue aasta esimene hommik

Hommik võttis sellise heledusega vastu. Kiievi kalamehed teadsid rääkida, kui tähtis on uue aasta esimene kala. Kell oli vaevalt kümme, kui nemad juba katsusid oma selle aasta õnne. Kala saab. Mitte küll palju, aga saab.

Korraks ka murdus jää. Läheneme prohvetlikult.