Elu kulgeb spiraalides

Uskumatu lennuga aasta. Indoneesiast suveks Eestisse ja jälle tagasi siia kirevate saarte rägastikku, milles uskumatu ja usutav on ühendanud käed, moraal ja dekadents saanud uued tähendused.
2011. aasta esimese päeva hommikul sõitsime hinduistlikkuse Prambanani templisse, new year kick from Shiva. Oleks ma siis veel teadnud, et Shiva võib sellise hoobi anda, et aasta viimasel päeval olen antropoloogilistel välitöödel transimekas – Lõuna-Sulawesil Bugis’de külas, mille kohta pole palju öelda soolise variatiivsuse paradiis. Siin võiks selgesti eristada viite sugu (millele lisandub veel ka neid, kes ei paigutu ka sellesse süsteemi). Kõrvuti naiste ja meestega sebivad tänavapildis need, keda siin kutsutakse calabai’deks, teisisõnu waria’d või trans-naised. Lisaks pole harv, et perekonda sünnib ka calalai’sid, kes on tunnevad end mugavamalt mehelikes rollides ning keda ahvatlevad naised. Ning sellelle värviküllusele kirsiks koogi otsas on siin veel viies para-sugu bissu, kes ühendab endas nii meheliku ja naiseliku kui ka maise ja üleva. Bissu on preester ja meedium, kes ületades soonormatiive seisab seega jumalatele lähemal ning on võimeline nendega suhtlema. Minu võõrustajaks on noor bissu Eka, kelle juures peame ka tänaõhtust aastavahetusepidu – koos calabai’de, calalai’de, meeste, naiste, dangdut’i, palmiveini ja grillitud kalaga.
Aasta 2011 viis meid Beritiga Kalimantanile, keerutas meid Kiwaga Wariazone’is, raputas mind insomnias ja meeletus töömahus, rahustas mind Lomboki võlus, tõi mulle paari magistrikraade ja viis mind edasi doktorantuuri, erutas mind Tallinn2011 kultuuriüritustes ning paitas imelistes Eesti suveöödes. Ja nüüd jätkugu seikluseid Indoneesias aastasse 2012.
Seikluseid, loomingut, põnevaid avantüüre ja meelerahu uude aastasse Avantüristidelt! Elu kulgeb spiraalides.

Transislam: maailma ainsas waria'de koraanikoolis

Viimaste nädalate pühapäeva õhtud olen veetnud islami õpikojas, studeerides islamit selle praktilisel tasandil. Sellisena, nagu inimesed teda praktiseerivad, sellisena nagu ta on tänases Indoneesias, kus enam-vähem nii nagu ülejäänud Indoneesias võib ka 85% waria’dest taskust välja tõmmata ID-kaardi, mis kinnitab tema religioosse kuuluvuse islamiks.
Tõsi on küll ka see, et päris paljud neist jäävadki pelgalt KTP-moslemiteks (ehk ID-kaardi-moslemiteks), aga paljud neist peavad religiooni samavõrd üheks olulisimaks osaks elus, nii nagu väga paljud Indoneesias.
Mingite allikate järgi peavad 98% Indoneeslasteks religiooni üheks olulisemaks või olulisimaks eluosaks. (ja samas, räägitakse et Eesti on kõige vähem religioosne riik. Ja samas, mu sõbrad kipuvad üha sagedamini viitama millelegi, mida vib nimetada Estoniesiaks. We match.--- siit edasi võib jälle küsida, millises osas siis me matchime, kui üks on ilgelt sekulaarne ja teine fanaatiliselt religioosne?)
Aga peaagu iga intervjuu puhul leian end üllatudes, millise kirglikkuse ja siirusega räägivad waria’d jumalast. Tavaliselt räägime sellest intervjuu lõpuosas. Võib-olla olen üllatunud, sest pärast kõiki neid lugusid ööelust ja seksitööst ei oskaks oodata, et nad ilma suurema ebamugavustundeta võivad edasi rääkida oma suhtest jumalaga, pateetiliselt, siiralt, heldelt. Aga ometi ta tuleb. Umbes 85% protsendil juhtudest leian end jälle (eestlasliku?) üllatuse ees.

Üks põhilisi elemente, mis aitavad inimesel religioonis ülevustundeni jõuda, on rituaal (teiste hulgas näiteks šamaani või teise inimese kaudu “sinna” jõudmine, meditatsioon vm tehnika, pühendumine, panustamine ja intellektuaalne areng). Viis korda päevas suruda oma laup vastu maad, külg külje vastu – selles on midagi võimast. Selles on midagi ühendavat, kahtlemata. Selles on midagi alandavat, kahtlemata. Aga selles on ka midagi eraldavat – naised Indoneesias kannavad palvekleiti, mehed sarongi ja mütsikest.

Maailma ainus iseseisev koraanikool waria'dele Yogyakartas vaevleb pisarateni viivas majanduslikus raskuses
Pondok Pesantren waria on end sisse seadnud ibu Mariyani ilusalongis

Pühapäeva õhtul kogunevad waria’d jälle Pondok Pesantrenisse, oma koraanikooli. Nad räägivad omavahel nädala uudiseid, viskavad nalja, tšillivad. Nad kõik on ilma meigita, ilma võltsjuusteta, oma lohvakates palvusriietes, mis mõnel juhul on pigem nagu naise oma, aga enamikul juhul siiski mütsikesega ja rohkem mehe moodi. Siis pestakse end veidi, jalad, käed, kael, laotatakse palvusvaibad laiali, mõned neist heidavad selga valge kleidi, teised panevad pähe mütsikese ja asutakse imam’i järel palvusele. See on imeline, sulgen silmad, kuulan palvusmantrat ja lähenen transtsendentsele.
Waria’del on mingisugune teistest eristuv hääletoon, midagi kergelt käredamat, midagi madala ja kõrge vahepealset, nende killustunud segu. Ja see pole kindlasti omane kõikidele waria’dele, aga rangelt üldistades ja kuulates seda, kuidas ruumitäis palvetavaid waria’sid laulavad aamenit, võiks midagi sellist väita. Jälle laulab iman heledal häälel palvuslaulu, ta laulad jupi ja nad kõik vahetavad palvuspoosi, langevad põlvili, ta laulab järgmise viisijupi ja waria’d suruvad otsaesise vastu vaipa. Ta laulab järgmised kaks nooti ja nad tõstavad jälle pead. Waria’d lõpetavad tema laulu omapoolse polütonaalse lausega. Aamen.
Kui esimene peetud palvus, mis toimub natuke enne kella kuut, kui päike loojub, asutakse koosolekut pidama. Kohale tulnud waria’de rohkusest ja üldisest hoiakust võib oletada, et tänane koosviibimine on tähtis ja problemaatiline. Ibu Shinta alustaski sõnadega, et wariad seisavad probleemi ees ja see on masalah uang – raha probleem. Järgnes koraanikooli direktrissi Ibu Mariyani pikk ja emotsionaalne sõnavõtt sellest, kuidas tema peab paari päeva pärast maksma 10 milljonit ruupiat (umbes 1000 eurot) järgmise kahe aasta rendiraha ja päris palju on ikka veel puudu. Kes saagu, palun toetagu, sest see on Pondok Waria, mitte Pondok Mariyani. Järgnes preestri kirglik sõnavõtt, mitmed wariad nutsid, preester pühkis pisaraid. Meeleolu oli rusuv ja valus ja kurnav. Samal õhtul otsustasin oma vaimsele tervisele rohkem tähelepanu pöörata.
Tegin kiired kalkulatsioonid ja pakkusin välja, kuidas Pondoki üüriraha probleemi meie filmi abil leevendada - müüa festivalil plaate ning annetada tulu koolile.

Täpselt nädal aega hiljem samas kohas pärast teist palvust, mis toimus umbes tund aega pärast esimest, andsin waria’dele üle Wariazone’i annetuse. Nagu komeet - meie Kagu-Aasia esilinastus Yogyakarta Dokumentaalfilmide festivalil läks pööraselt, rahvast oli murdu ja need plaadid, mis ma tagasihoidlikult käsimüügiks olin tellinud, müüdi minutitega läbi.
Mul paluti südametega pakikest Wulanile üle andes poseerida ning seejärel veel kord poseerida ka Wulaniga auväärselt kätt surudes, ja muidugi, naeratus, Cece, naeratus, meelitas mööda tuba ringi sõeluv kaameraga imam.
Wulan avas elegantsete liigutustega pakikese ning tõmbas ruupiad lehvikusse – Pondok Pesantrenile Wariazone’lt, teatas ta pidulikult. Teised plaksutasid käsi ja muhelesid mõnuga. Ning siis palusid nad juba ette, et ma rännupealt ikka miskit meenet (“oleh-oleh”) neile kaasa tooks.

Osa masinavärgist

Monica ja minu kummitav kodu Nitiprayanis
Mina tuba, minimal

Juba kaks kuud. Jah, kaks kuud, tundub nagu pool elu. Ma maabusin Indoneesiasse kõigest kaks kuud tagasi, milline kiirus. Siiani olen olnud üpris stabiilselt Yogyakartas, siinses kodulinnas, väiksed põiked Surabayasse, Solosse ja randa. Ja nagu Yogyakartaga ikka – linn on küll miljonitemeri, aga suhtlusvõrgustik tihendalt läbipõimunud ja kiire tekkima, nagu elaksime ühes suures külas.
Sõnumitejadana voolab informatsioon näituste avamisest, majapidudest, kontserditest, waria’de aktsioonidest, kus kõik tuttavad näod üle vaadatakse ja lõimutakse veel nendega, kellega pole siiani olnud juhust kohtuda. Muidugi liigub osades ringkondades palju seda rahvast, keda saab nimetada boule-people’ks. Vältimatult, olen isegi üks nendest. Boule tähendab Indoneesia keeles valget, millega tavaliselt tähistatakse välismaalaseid. Aga see sõna boule on loonud ka teatud steretüübi. Boule on see, kes naudib elu Indoneesias, tihti mitte liiga palju huvitudes kohalikust reaalsusest, vaid lastes heal maista mõnusates kohvikutes ja diskotades hommikuni kellegi majapeol. On see lapsepõlve pikendamine või põgenemine koduse reaalsuse ees? On see üks võimas hedonistlik suplus enne eesootavat kontoriorjust kodumaal? Või on see üks viis ehitada oma elu üles mittekonventsionaalsel viisil? On see üks võimalus teha elukunsti või elada siin läbi seda osa endast, mis kaugel kodumaal ei realiseeruks? On see üks võimalus tuua oma teadmine oma kultuurist siia ning koos kohalikega luua midagi uut?
Jali on icarus

Huvitav, aga mitte ka iga boule pole boule minu Indoneesia sõprade sõnavaras. Seda ütles mulle esimest korda Mo'ong - sa ei ole ju boule.
Kuidas ma ei ole? Olen ma saanud nii palju päikest, et mu nahavärk enam ei kvalifitseeru?

Mo'ong viitas ilmselt sellele boule stereotüübile. Sellele, kes otsib päikest, naudinguid, elamusi, sööb saia, maksab kalleid arveid, on ilus ja on pealekauba naljakas. Boule on see, kes tuleb, sööb ja kaob.

Berit higistab päevad läbi Let's do it, Yogya'ga, osa masinavärgist. Let's just eat rambutan.

Mulle meeldis, kui mu majakaaslane Monica Californiast, kes otsustas aastaks Yogyakartasse kolida, paar kuud tagasi ütles, et ta tahab missiooni. Ta ei taha olla lihtsalt selle ühiskonna parasiidiks. Ta tahab olla osa sellest.

Monica

Ja nüüd just need viimased paar päeva on selles osas olnud eriliselt meelelised. Oleme mõlemad selle paari kuuga jõudnud teatud stabiilsuseni, sellesse etappi, et meil on siin elu, meil on oma elu oma argiste tegemistega, meil on omad kohustused, temal on töö, minul välitööd, me liigume oma sõiduvahendil, me hoiame vastutust, me osaleme, meil on sõbrad, kellele saame kindlad olla, ja meil on oma väiksed igapäevased rõõmud, nagu jahtida öösiti viimast Martabaki kioskit või ronida aias puu otsa ja mugida päiksepaistes rambutani või astub just siis sisse Berit, näpuotsas pakk pontsikuid, mille ta just mööda-kärutavast poest soetas. Ikka ja jälle, kui jõuan pikalt päevalt rampväsinuna tagasi koju meie hiiglaslikku majja, mis meenutab kangesti tühja kõlakoda ja kus väidetavalt kummitab, Beriti ja Marie naabruses Lõuna-Yogyakarta riisipõldude keskel, Nitiprayanis, mida nad nimetavad kunstnikekülaks, leian ma endas ikka nii palju jõudu, et peatuda hetkeks ja kuulata öise riisipõllu mahedaid drone’e. Ja tunda, et olen elus.

Nitiprayan, Yogyakarta

„This is my party!“

Kui Yogyakarta legendaarne waria Shinta kutsus mind oma sünnipäevapeole, lubas ta mulle kohtumist 100 wariaga. Ja umbes nii oligi. Shinta on Yogyakartas seitme wariade kommuuni katusorganisatsiooni IWAYO (Ikatan Waria Yogyakarta) eestvedaja.
Kagu-Yogyakartas armsas Kota Gede piirkonnas, mis kunagi oli Matarami kuningriigi pealinn, asuva Jaava traditsioonilise maja terrass oli seatud lavaks ning õuepealne kirju erinevas eas wariadest - noored sihvakad daamid ja eakamad, vähem või rohkem silikoonisüste näinud wariad. Wariade boyfriendid ja abikaasad koondusid pigem tagumistesse ridadesse, aga oli ka neid, kes istusid ees oma daamide käe kõrval.
Laval etendas üks traditsioonilist jaava tantsu gamelani muusika saatel – teemaks naine lapsega, õigemini, waria nukuga. Vahepeal lipsasid üle lava Shinta parim sõbranna Sandra, riietatud punasesse ning võõrustamisest elevil sünnipäevalaps Shinta lillas ja ikka peakattega, nagu tal alati on tavaks avalikes kohtades riietuda.
Pikkade tumedate lokkidega õhtujuht Yuni Shara kutsus särtsakalt wariasid üles registreerima peatselt algavale karaokele ning korraldas vahepeal paar meelelahutuslikku mängu. Ühe sellisega tõsteti rambivalgusesse turvaseks – wariad pidid paljastama, palju on nende käekotis kondoome. Esimene daam kallatas lavale kogu oma ridiküli sisemuse, millest loeti kokku 27 kondoomi. Järgmistel noortel wariadel oli seitse või 10. Viimane daam valas oma kotist välja mäekõrguse kondoomikuhja, mida ilmselgetel põhjustel polnud vaja pikemalt inspekteerida. Pole liialduseks, et suurem osa noortest wariadest puutub igapäevaselt kokku seksitööga. See lihtne mäng tõstis seksitöö huvitavasse inside-perspektiivi. Seksitöö pole selles ringkonnas häbiasi. Auasi on aga teha seda hästi, st turvaliselt.

Seejärel laulis Yuni Shara kauni ballaadi ning külalised paluti sööma. Serveeriti Yogyakarta kohalikku spetsialiteeti gudegit ning kado-kado’d. Samuti võis ratastel aeda veeretatud angkringkan’ilt paluda endale suppi ehk soto’t. Tagumises kambris kallati plastpudelitesse rohelisi ja roosasid ciu-kokteile ning pidu võttis kuumemaid tuure. Ükshaaval astusid laval üles erinevatest linnadest (Solost, Klatenist, Yogyakartast) pärit wariad, kes esitasid tuntud dangdut-laule.
Mis pidu läks korraga lahti, iseloomustab hästi üks sõna waria’de slängivarast – menteresi ehk no shame. Brenda nautis täiel rinnal publiku tähelepanu, helelilla kleidike rippumas üle pisut punnis kõhu täpselt nii palju, et napilt ära katta tumesinised trussikud. „This is my party!“ hüüdis sünnipäevalaps rõõmsalt ja tõmbas mind teiste hulka dangduti-tantsule.

"Päris" Singapur?

Aasta sai mööda sellest kui Indoneesiasse kolisin, tuletas mulle lõpuks viisa passis meelde ning sundis mind ajutiselt riigist lahkuma. Kõige odavama piletiga sõitsin kõige lähimasse riiki, kus korraks tuulutust saada. Sest kui varem reisisin ma vähemalt kaks korda aastas oma kodumaalt välja, siis praegu ju põhimõtteliselt pole ma ju oma kodukohast kaugele lahkunud. Ega asi ei olegi ju reiside kirjapanekus, vaid ikka pigem oma arvamuste ja seisukohtade tasakaalustamiseks. Iga väljasõit annab hoopis uue perspektiivi kodule.

Nii maandusin ma ühel päeval Singapuri, kuid siinsest seisukohast vaadatuna mõnda Euroopa multikulti linna. Korralikud teed ja tänavamärgistused, jalakäijatele ruumi ja piiksuvad valgusfoorid. Autod seisavad kuulekalt rohelist tuld oodates ning sõidavad oma reavahes. Pole kuulda motikate närvilisi signaale ega näha musta tossupilve. Rong maabub minuti täpsusega ning on ülekoormatud hoiatussiltidest: “Ära nügi, jäta teistele ka ruumi.” Meenuvad Indoneesia reisijad, kes sõbralegi armu ei anna, vaid küünarnukke kasutades endale kiiresti viimase pingi juurde teed teevad.

Kord maabusin ma Little Indiasse, kus hinduistlikud templid, kollased lilled ja paljaste kõhtudega vanamammid bindid otsa ees hennasid maalisid. Nende kõrval kiitsakad vuntsidega hindumehed, kes vana head rotit paneeri plekk-kaussidest nautisid. Ning tänavad täis kaupa ja viiruked. Täpselt selline oli vaatepilt kui India elanikud tõsta koos oma riiete ja aksessuaaridega ning paari poekesega teise ruumi. Ruumi, kus tänavad on puhtad ja korrapärased ning sõidavad ringi kallid autod. Kultuuri ja mateeria koosmängust on kerkinud kummaline steriilne India.

Seejärel maabusin Hiinalinnas, kus tänaval seisavad kuldsed Buddhad ja mehed nende ees väärikalt seismas. Hiina mehed, viirukid käes, seisavad oma templite ees ja palvetavad ennastunustavalt. Selle kõrval seisab kaubandustänav nuudlite ja chopstickide ning odava kraami turuga. Kõige keskelt leiab rida sekspoode, mis kõrvuti haridusplakatiga end suurelt reklaamivad.

Singapuris leidub ka Ameerikat, kus tarbimishullus on hoo sisse vaat et rohkemgi saanud. Hiiglaslik sixpackiga palja ülakehaga mees seisab otsa meie kõigi silme all ja shokeerib mind, kes ma äsja moslemimaalt saabusin. Ostlemine on siin hobi, vaba aja veetmise vorm ja meelelahutus. Ning poodide järgi võiks kergelt segamini ajada Singapuri Champs Elyseega.

Minu majutaga elas aga Hollandi külas. Tegemist oli prantslasest metafüüsikuga, kes Singapuri riigi toel imesummade eest ajamasina leiutamise võimalikkust uuris. Vabal ajal tegeleb mees hoopiski stand-up teatriga. Nii möödusidki kõik õhtud metafüüsikute europiidses seltskonnas mõnd aasiapärast õlut rüübates, hiinapäraseid karaoketüdrukuid (tõlkes lõbutüdruk) jälgides või indiapärast kööki nautides.

Ma ei sattunud kunagi piirkonda, kus Singapuri enda elanikud pesitsevad vaid hõljusin Hiina, India, Ameerika ja Euroopa maailmades. Kuid kas see tähendab nüüd, et “päris” Singapur jäigi nägemata? Või tulekski vaikselt leppida olukorraga, kus “päris” London ja “päris” Pariis ja “päris” Singapur ei ole romantiline Montmartre, snoobne Chelsea ning muu minoriteetne ääreala, vaid kõik see, mis linna parasjagu moodustab.

Pärast seda, kui kaks korda uue tagasisõidu pileti olin sunnitud ostma lõbutsemise põhjustel, maabusin lõpuks Indoneesiasse. Oma üllatuseks ei pahandanud mind kaos ja müra ega häirinud ükski hilinemine. Kuid ometigi võtsin ette Teeme Ära projekti eestvedamise Yogyas, seda mitu kuud pärast maabumist. Kes teab, äkki äraolek siiski mõjutas.

Julia Suryakusuma oma pühasõda, oma jihad

Toit on vilets, kortsutas kirjanik Julia Suryakusuma kulmu ja tegi mulle ettepaneku siit jalga lasta ning einestada kuskil mujal. Kuigi Wariazone läks just Aasia seksuaalõiguste konverentsi hiiglasliku peasaali ekraanidel mängima, on Julial juba DVD taskus ning mul ei saaks olla midagi selle vastu, et temaga tunnikeseks Yogyakarta kuumast lõõmendavatele tänavatele kaduda. Kaks naist missioonil leida Yogyakarta spetsialiteediks peetava gudegi söögikoht. Loksusime becakiga mööda kirjuid tänavaid, kuni lõpuks selgus ikka, et gudeg oli liiga magus.
„Im the victim of my own stabournness“, muigas ta, kui oli juba jõudnud juhmi becaki-sõitja pihta inglisekeelseid sajatusi saata. Tavaliselt tunneb ta nende vastu sümpaatiat - Indoneesias nimetatakse neid orang kecil’ks, tõlkes väiksed inimesed. Need on lihtsad inimesed oma lihtsates ametites, kes ilmselt moodustavad Indoneesia enamuse.

Raamatute State, Power and Nation, State Ibuism ja Julia's Jihad autor Julia on kangekaelne karakter lapsest peale – küll olnud jonnakas lapse oma vanematele, hiljem näidanud vastupanu Indoneesia võimudele ja seisnud julgelt meeste vastu naiste õiguste ees. Muidugi pole opositsionääri saatus olnud kerge – tema raamatud on põhjustanud probleeme Indoneesia võimude ees. Seal becakis loksudes rääkis ta mulle, kuidas ta 11. aastane poeg oli Soeharto autoritaarse režiimi aegu talle hirmul silmadega otsa vaadanud ja öelnud: „Ema, mida nad teevad sinuga! Don’t publish it! Don’t publish!“ Ja ta pidi panema kaalukausile iseenda õiglustunde ning oma perekonna turvalisuse. Enda pärast ta väga ei muretsenud.

Julia avastasin enda jaoks üsna kohe, kui olin esmakordselt kolinud Indoneesiasse. Mind köitis tema kirglik kirjastiil Jakarta Posti kolumnistina ja julgus rääkida asjadest nii nagu nad on, kord teadlikult provotseerides, kord lepitades. Ja ma ei saa temaga rohkem nõustuda põhjustes, miks ta kirjutab, ja miks mina kirjutan – sest teadmistel on väärtus ainult juhul, kui seda jagatakse.
Diplomaatide tütrena reisis ta noorena palju ning oli seetõttu outsider nii kodus kui võõrsil. Tema vabaduseiha ja isepäisus pole teda siiani lubanud püsivalt siduda ühegi institutsiooniga. See kokku aga lubab tal näha asju kriitilisest perspektiivist, mitte kunagi reeta iseennast, olla idealist ja rebel. Juba 20. aastaselt abiellus ta endast 15 aastat vanema tuntud Indoneesia filmirežissööriga, kes toetas tema haridusteed Londonis sotsioloogias nii finantsiliselt kui moraalselt ning lubas tal kasvada selleks, kes ta täna on.
Ta on see, kes nimetab pornoseadust ümbristeva jama islamofašismiks, mis piirab naise seksuaalsust, ning ta ei karda avalikult teatada, et radikaalid on tegelikult need, kes armastavad seksi kõige rohkem. Julia on see, kes räägib järjepidevalt sellest, et islam on seksuaalsusega leppiv religioon ning seksuaalsuse diskursus on oluline, sest see on mängumaa, millel ehitatakse praegu Indoneesia tulevikku. Ta on naine ja ta on uhke olla naine. Peale kõige muu ei ole meil ju seda rippuvat asjandust jalge vahel.

Jah, Julial on oma pühasõda, oma jihad. Pean teda oma Indoneesia vaimseks emaks või adoptiivemaks (Melaneesia piirkonnas iseloomulik suhtevorm, millega näidata vastastikku lugupidamist ja tugevat sidet), sest pole ammu kohanud kedagi sellist, ja veel endast kolmkümmend aastat vanemat naist, kellega ma nii paljudes asjades ja üleüldises hoiakus ei saaks nõustuda rohkem.

Julia kodulehekülg

God is transgender - Märkmeid Aasia ja Kagu-Aasia seksuaaltervise ja seksuaalõiguste konverentsilt

Minu õnn, et sain osaleda (ainsa Ida-Eurooplasena, ettekandega wariadest) kuuendal Aasia ja Kagu-Aasia seksuaaltervise ja seksuaalõiguste konverentsil (6th Asia Pacific Conference on Reproductive and Sexual Health and Rights ehk APCRSHR6), mis tõi kokku üle 2000 inimese ca 50 riigist.. ja posu turvamehi.

Muidugi, siis meenus mulle – oleme ju Indoneesias ning teemaks on seksuaalsed õigused. Just sellised üritused on radikaalsetele „islamistidele“ viimase kümne aasta jooksul sageli meelepärased sihtpunktid olnud, et vägivaldsete rünnakute kaudu teha odavat poliitikat ning pälvida meedia ja laiema üldsuse tähelepanu ning nurkasurutud kutsikatena punnitada Indoneesiat sharia seaduse suunas. „Because we are protecting our faith and morals...“ No you’re not!
Didik Nini Thowok ja Shiva tants

Konverentsi avas maailmakuulus Yogyakarta päritolu transvestiit-tantsija Didik Nini Thowok, kes figureeris ka meie filmis. Seekord astus ta üles suure tantsutrupiga, milles vist kõik tantsijad olid bioloogiliselt mehed, kas lihtsalt cross-dressing tantsijad või transsoolised naised. Tantsu nimi oli „Ardhanareesvara“ , viidates hinduistlikule jumalalae Shivale, manifesteerides poolenisti mehe ning poolenisti naise vormi, ning viidates seeläbi inimese dualistlikule loomusele. Ning see oli imeline. Ma ei saanud teisiti, kui vaatasin kogu peaaegu pooletunnise kava lava ees pildistades, sest tundus, et seda tasus jäädvustada visuaalsetelt. Detailideni lihvitud elegantsed liigutused, ood Jaava kultuurilisele pärandile cross-dressing tantsudest.
Konverentsi suures saalis esitleti ka minu ja Kiwa filmi Wariazone, hea algus filmi uuele elule Aasias.
Dédé Oetomo, PhD tutvustamas soolise identiteedi variatsioone Kagu-Aasia kultuurides

Üks huvitavamaid konverentsi läbivaid teemasid minu jaoks oli seksuaalsus Islami kontekstis, mis on seotud ka minu siinse uurimusega. Indoneesia on muidugi tugevalt patriarhaalne ühiskond, kus heteronormatiivsus juhib vägesid. Rääkides kultuurilistest piirangutest seksuaalõigustele, siis naise keha nähakse valdavalt seksuaalobjektina. Ning heaks seksiks peetakse seda, mis on heteroseksuaalne, monogaamne, mitte-kommertslik ning reproduktiivne. Samuti on seksist rääkimine endiselt tabu, lisaks veel on teema reguleeritud nüüd ka ulatuslikke vaidlusi põhjustanud porno-seadusega (mis võeti protestidele vaatamata 2008. a oktoobris vastu). Seega on raske üldse tekitada laiemat ühiskondlikku diskussiooni. Seda enam, et märgatav on ka alusetu suhtumine, et kõik, mis puudutab seksi ja seksuaalsust, on järjekordne „Western shit“. Kuigi tegelikult on Lääne kolonialistlikuks pärandiks Indoneesias hoopis homofoobia!
Jaava naine täna ja minevikus - variatsioon mille nimel?

Samas ei saa me eitada, et seksuaalõigused on üks põhilisi inimõiguseid. Siin on meil aga islam, mis mässib naise keha kattesse ja vormib teda mehele meele(suu, peenise vms)päraselt. Aga süüdi pole mitte islam iseenesest, vaid selle ajalooline interpretatsioon.
Oluline on eristada ajalooliselt välja kujunenud islamit, mida on kujundatud lähtuvalt ajastu vaimule omaselt ning on seega subjektiivne ja kallutatud, toites rõhuvalt patriarhaalset heteronormatiivsust. Naine peab end katma, tema keha on ainult mehe seksuaalsete tungide objektiks. Masturbatsioon on keelatud, nagu ka abieluväline seks, ning seks, mis on seotud rahaga. Sellisele historistlikule perspektiivile võiks kõrvale panna normatiivse lähenemise islamile. Seda islamit deklareerib tegelikult Koraan. Ning selle järgi on kõik inimesed võrdsed, sõltumatult oma bioloogilisest või sotsiaalsest soost, sotsiaalsest staatusest jms. Seega on alternatiivsed seksuaalsused ning soolised identiteedid täiesti okei. Ning kuna inimese keha on tema oma ning muuhulgas naudingute allikaks, peaks ka masturbatsioon olema islami silmis okei.

Ikka ja jälle võis jilbabides islami feministide võõbatud huultelt kuulda, et seksuaalsus on kingitus jumalalt. Kedagi ei tohiks tema soo- või seksuaalse identiteedi pärast diskrimineerida, ka usulises kontekstis. Ning lugupeetud daamid, härrad ja kõikvõimalikud queerid - jumal, siinpuhul Allah, ei ole mitte mees, vaid on transsooline, ühendades endas nii meheliku kui naiseliku. Allah on pühaainsus jalal’ist ja jamal’ist. God is transgender.
Konverentsi VIP-ruumis koos kahe ilmselt mind enim inspireerinud inimesega Indoneesias - Dédé Oetomo, PhD, Indoneesia tunnustatud LGBT-õiguste aktivist ja akadeemik ning minu uurimustöö juhendaja Indoneesias; ning Julia Suryakusuma, kirjanik, feminist, anarhist, nüüd ka minu adoptive mother :) Pole kahtlust, et nemad moodustasid ka Wariazone'i kontseptuaalse selgroo.